Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-22-2309 11. september 2023 Kadri Palm X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29. septembri 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/394242 tühistamiseks Kaebaja – X Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tagastada X 27. juulil 2023 esitatud menetlusdokumendi lisad 1-3 (dtl 289-294). Jätta X kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuulutada menetlus haldusasjas nr 3-22-2309 kinniseks. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses X, Y, W ja Q nimed ning kaebaja elukoha aadress tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. oktoobril 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kohustas 2. augusti 2022 ettekirjutusega nr 4.1-16/37195-7 X tagasi maksma alusetult makstud perehüvitis 11 806,10 eurot (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 33-38).
2.Kaebaja esitas SKA ettekirjutusele 1. septembril 2022. a vaide, mille SKA jättis
29.septembri 2022. a vaideotsusega nr 5.2-3/39424-2 rahuldamata (dtl 39-50).
3.Kaebaja esitas 28. oktoobril 2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29. septembri 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/39424-2 tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt nende tühistamiseks (dtl 2-8). Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 kehtivuse peatamiseks.
4.Tallinna Halduskohus andis 4. novembri 2022. a määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule (resolutsiooni p 1) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2) (dtl 82-85).
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2022. a määrusega kaebaja määruskaebuse (dtl 86-90) rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. novembri 2022. a määruse resolutsiooni p-i 2 haldusasjas nr 3-22-2309 muutmata (dtl 116-122).
6.Tartu Halduskohus võttis 29. novembri 2022. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks SKA ja kohustas vastustajat esitama vastus kaebusele ning haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 133-135).
7.SKA esitas 30. detsembril 2022 vastuse kaebusele (dtl 136-141).
8.Kaebaja esitas 27. juulil 2023 kaebuse täienduse ja lisadokumendid (dtl 284-297).
9.1.SKA ei ole vaideotsuses põhjendanud ja märkinud alust, millest tuleneb, et ettekirjutuse allkirjastanud võlahaldur on selleks pädev ametnik. Haldusaktist peaks selgelt tulenema, millise sisemise töökorralduse reeglist võlahaldurile selline pädevus tuleneb. Antud juhul on tegemist pädevusega, kus suurel määral nii õiguslikult kui rahaliselt sekkutakse eraisiku (asutusvälise isiku) õigustesse ja temale pannakse kohustusi, mis on sundtäidetavad, seega peavad vastavad volitused olema üheselt arusaadavad ka väljaspool SKA-d olevatele isikutele, keda ettekirjutused kõige otsesemalt puudutavad.
9.2.SKA on jätnud vaides esitatud alternatiivsete nõuete osas omapoolse seisukoha võtmata ja ei ole seega vaiet läbi vaadanud kogu selle ulatuses. Põhjendatud ei ole, miks esitatud alternatiivseid nõudeid ei käsitleta.
9.3.Ekslik on SKA vaideotsuses märgitu, et summa tuleb tagastada 7 aasta jooksul ja seega on minimaalne võimalik tagasimakse summa 150 eurot kuus. Vaideotsuses ei ole viidatud küll vastavale sättele, ilmselt on silmas peetud sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 35 lõiget 2, mille kohaselt tagasinõude ettekirjutuse sundtäitmise aegumistähtaeg on
3-22-2309 seitse aastat. SKA on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kokkuleppe korral ei toimu ettekirjutuse sundtäitmist, vaid maksed teostatakse saavutatud kokkuleppe kohaselt, seega SÜS § 35 lõige 2 ei ole kohaldatav.
9.4.Kaebaja on kogu läbiviidud menetluse kestel esitanud enda poolt taotlused, mida SKA ei ole lahendanud või võtnud seisukohta, miks need ei ole asjakohased.
9.5.Vajalik on välja selgitada, kas Šveitsi Konföderatsioonis Schwyzi kantonis arvestatud (mitte makstud) hüvitised on sarnased Eestis makstud perehüvitistega. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg 4 kohaselt ei ole perehüvitise saamise õigust Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist. Kaebaja on taotlenud, et SKA esitaks Šveitsi pädevale asutusele täiendava järelpärimise, mille vastusest nähtuks, kas tegemist on samaliigiliste perehüvitistega või mitte. SKA ei ole sellist järelepärimist teinud ega ka selgitanud, miks ta ei pea seda vajalikuks.
9.6.Ettekirjutus ja vaideotsus on vastuolulised. Jääb selgusetuks kas perioodil 1. august 2013 kuni 28. veebruar 2015 osas on kohaldatud aegumist või on SKA kohaldanud diskretsiooni. Ettekirjutuses on viidatud justkui ka SKA (riigi) osale vastutusest, kuid loobutud on selle perioodi eest makstud hüvitise nõudest, mis seaduse kohaselt on aegunud. Eeltoodust nähtub, et tegelikult ei ole riigipoolse kohustuse täitmata jätmisega summat vähendatud ja viidatud summa vähendamine on näilik.
9.7.Ekslik on vaideotsuse faktilistes asjaoludes märgitu, et 15. veebruaril 2022, 17. juunil 2022 ja 20. juulil 2022 teavitas SKA kaebajat alusetult makstud perehüvitiste tagasinõudmise menetluse alustamist. Tegelikult küsis SKA kaebaja käest esialgseid andmeid e-kirja teel juba 11. märtsil 2021. Samal ajal jätkas SKA kaebajale hüvitiste maksmist ja ei peatanud nende maksmist. Ettekirjutusest nähtuvalt on kaebajale makstud lapse Y eest lapsetoetust 60 eurot kuus kuni 30. juunini 2021, W eest lapsetoetust 60 eurot kuus kuni 30. juunini 2021. SKA poolt 12. märtsil 2021 saadetud e-kirjas on küll teatatud, et lõpetatakse Y lapsetoetuse ja lapsehooldustasu maksmine alates 1. aprillist 2021, kuid ettekirjutusest ja vaideotsusest nähtuvalt on makseid teostatud kuni 30. juunini 2021.
9.8.Seega on igati asjakohane, et rakendada tuleks ka riigipoolset tegemata jätmist, samas ei saa riigipoolset vastutust katta seadusest tuleneva aegumisnõudega.
9.9.Kaebaja on kogu toimunud menetluse käigus juhtinud tähelepanu asjaolule, et tema ja laste elukoht on kahes riigis. PHS § 4 lg-st 3 ei saa tuletada, et ka Eestis elaval residendil on õigus hüvitisele ainult sellel perioodil, millal ta tegelikult Eestis elab. Pigem tuleb viidatud sätteid tõlgendada selliselt, et kui elanik viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul Eestis vähemalt 183 päeva, loetakse ta residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast ja temal tekib õigus saada perehüvitisi, seega muuhulgas ka vanemahüvitist. Vastupidisel tõlgendamisel kaotaks PHS § 4 lõikes 3 viide tulumaksuseadusele (TuMS) oma sisu ja mõtte. Kuna residendiks olemisega kaasneb riigi ees maksukohustus, siis järelikult lisaks kohustusele tekib ka õigus saada perehüvitisi vähemalt 12 järjestikuse kuu jooksul. 9.10.SKA kohaldas viidatud sätet kitsendavalt ja vähendas summat ainult selle perioodi eest, mille kohta kaebajal olid säilinud tõendid Eestis viibimise kohta. Arvestada oleks tulnud hüvitisi terve aasta lõikes. 9.11.Kaebaja on 28. veebruari 2022 vastuväidetes selgitanud, et Eestis temale rahaliselt makstud ja Šveitsis tema elukaaslasele arvestatud (tema pensioni osana) osad ei ole samaliigilised. Kui Eestis makstakse rahalisi hüvitisi, siis on need mõeldud ja kasutatavad lapse huvides. Kui aga lapse osas teostatakse teatud osas arvestus pensioniosakuks, siis ei saa seda arvestatavat osa kasutada lapse kasvatamise ajal. 9.12.Erinevus seisneb selleski, et PHS § 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt on perehüvitised riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu finantseeritavad rahalised hüvitised, mida makstakse lastega perede heaolu tagamiseks. Samas Šveitsis on perehüvitiste süsteem kantonite osas erinev
3-22-2309 ja teadaolevalt on see arvestuslik, st seda ei maksta välja rahaliselt, st tegemist ei ole rahalise hüvitisega. 9.13.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 järgi on haldusorgan kohustatud rakendama uurimispõhimõtet, st haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Käesolevas menetluses ei ole haldusorgan selgitanud välja asjas olulise tähtsusega asjaolusid ega kogunud vajalikke tõendeid. 9.14.Määruse 883/2004 art 68 kohaselt, kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse prioriteetsuse eeskirju. Kaebaja on seisukohal, et praegusel juhul viidatud artikkel ei ole kohaldatav. Kaebaja ei ole Šveitsis taotlenud ja temale ei ole ka makstud ega arvestatud mingit liiki lastetoetusi. Šveitsis on arvestatud toetusi tema elukaaslasele ja laste isale. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus samadele pereliikmetele oleks antud hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel. Seega ei tule antud juhul rakendada ka määruses sätestatud prioriteetsuse eeskirju. 9.15.Kaebaja on esitanud taotlused SÜS §-de 31 lõike 1 ja 32 lõike 2 kohaldamiseks, kuid neid ei ole kohaldatud. Esitatud taotlusi põhjendas kaebaja asjaoluga, et Eestis riigi poolt hüvitiste maksmine on toimunud pika aja jooksul, hüvitiste saamiseks ei ole kaebaja esitanud eraldi taotlusi ja arvestades ka SKA poolt tegevust/tegevusetust oleks kogu vastutuse panemine lapsevanemale ebaõiglane. Kaebaja on esitanud ettepaneku tasuda koheselt ühekordse maksena 3050 eurot õigusrahu saavutamiseks, kuid SKA ei ole ettepanekuga nõustunud. 9.16.Samuti ei ole SKA määranud ettekirjutuse täitmiseks mõistlikku tähtaega. SKA nõuab alates 2015. a makstud summasid tagasi ühekordse maksena, mis ei ole ilmselgelt väidetava kohustuse tekkimise perioodi arvestades mõistlik tähtaeg. Kuue aasta jooksul väidetavalt tekkinud kohustuse tasumiseks antud kuuline tähtaeg ei ole mõistlik tähtaeg. Kaebaja on taotlenud väidetavalt alusetult tagasimaksmisele kuuluva summa tasumist osadena, kuid seda taotlust ei ole SKA lahendanud, vaid on viidanud, et selleks tuleb esitada SKA-le vastav taotlus. Arusaamatu on, miks eelnevalt esitatud taotlused ei ole selle tulemuseni viinud, samuti ei ole põhjendatud, miks eelnevalt esitatud taotlusi osadena tasumiseks ei ole lahendatud.
10.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad.
10.1.Perehüvitiste saamise tingimuseks on Eestis elamine. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja ja tema laste elukohaks Eesti xxx. Laste isa Q elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Zürich, Šveits. 10.2.Eestis on 7-aastased lapsed koolikohustuslikud (põhikooli ja gümnaasiumiseaduse § 9 lg 2). Y sai 7-aastaseks aprillis 2020 ning oleks pidanud alustama Eestis kooliteed septembrist 2020, kuid Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel ta ei õpi. Töötamise registris puudub info kaebaja ja laste isa töötamise kohta Eestis. 10.3.Šveitsist 27. mail 2021 saabunud vastuses kinnitatakse, et härra Q elab koos abikaasa X ja nende laste Y ja W alates 1. augustist 2014 kantonis Scwyz ning et enne seda elas pere kantonis Zürich. Samuti kinnitatakse, et härra Q saab perehüvitisi alates 1. augustist 2014 Schwyz Ausgleichskassest. Lisatud dokumendis on perioodide kaupa ära näidatud kummagi lapse eest makstud toetused (kinderzulage – lastetoetus, geburtszulage – sünnitoetus). 10.4.Arvestades, et Šveitsi pädev asutus kinnitas pere, sh ka tütre ja ema elamist Šveitsis, lõpetas vastustaja lapsetoetuse ja lapsehooldustasu maksmise kaebajale seoses lapse W kasvatamisega alates juulist 2021, mida kaebaja samuti ei vaidlustanud. Sellest saab
3-22-2309 järeldada, et kaebaja nõustus sellega, et nende pere elukoht on siiski Šveits ning neil ei ole õigust Eestist perehüvitisi saada. 10.5.Alusetult makstud hüvitiste tagasinõue on esitatud tuginedes SÜS § 31 lg 1 p-le 2, mille kohaselt nõuab hüvitise andja isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud. Kaebaja perel oli ja on õigus saada perehüvitisi Šveitsist, sest pere elab seal ning lisaks pereisa töötab seal. Samuti on Šveitsi pädev asutus kinnitanud perehüvitiste maksmist perele. Järelikult maksis Eesti kaebajale alusetult perehüvitisi. 10.6.SKA-le saabus 6. detsembril 2021 vastus ka Šveitsist Zürichi kantonist, milles kinnitati, et alates 1. aprillist 2013 Q töötab (st Šveitsis) ning ta on saanud sealt perehüvitisi (vormi E411 p-s 6.1 on toodud periood, millal Q oli tööalaselt tegev ning p-s 6.2 on toodud periood, mille eest maksti talle perehüvitisi ning mis summas kuus). 10.7.Kaebaja leiab, et ettekirjutusest peaks selgelt tulenema, millise sisemise töökorralduse reeglist võlahaldurile selline pädevus tuleneb. Vastustaja sellega ei nõustu. Ettekirjutus antakse SÜS alusel. SÜS § 32 lg 4 sätestab, mis peab kindlasti ettekirjutuses sisalduma ning sellest kaebaja poolt viidatud nõuet ei tulene. SKA põhimääruse § 8 p-i 2 kohaselt on finantsosakonna üheks põhiülesandeks rahaliste nõuete sissenõudmine. SKA kodulehelt on leitavad teenistujate kontaktid ja nende ametijuhendid, sh ka ettekirjutuse teinud võlahalduri oma. Nõuete tagasinõudmine on üks võlahaldurite põhiülesannetest. 10.8.Vastustaja on kaebajale korduvalt selgitanud perehüvitiste maksmise põhimõtteid, sh nii juhul kui pere elab vaid ühes riigis (kohaldub vaid vastava riigi siseriiklik õigus ja teisest riigist perehüvitiste saamise õigust ei ole) kui ka juhul kui pere elu- või töökoht on erinevates riikides (perehüvitis makstakse lähtuvalt põhimääruses kehtestatud regulatsioonist). Vastustaja on teinud järelepärimised Šveitsi ning on sealt saanud kinnituse nii pere elamise, töötamise kui ka perehüvitiste saamise kohta. Haldusmenetluses ei ole leidnud tuvastamist kaebaja ja tema laste elamine Eestis, v.a ettekirjutuses välja toodud perioodil 8. juuli 2019 kuni 7. jaanuar 2000. Seega kohaldub pere suhtes ülejäänud perioodil Šveitsi siseriiklik õigus perehüvitiste maksmise osas ning Eesti riigil puudus alus perehüvitiste maksmiseks perele, kes Eestis ei ela. 10.9.Rahvastikuregister on üheks andmeandjaks perehüvitiste maksmisel ning rahvastikuregistri andmetel on kaebaja ja tema laste elukohaks jätkuvalt Eesti Vabariik ning seetõttu sai ka võimalikuks kaebajale perehüvitiste maksmine, kuigi tal selleks õigust ei olnud. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 68 kohaselt on isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse seaduses sätestatu kohaselt.
10.10.Tagasinõude esitamise puhul kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151, mille kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Seega ei ole tegemist aegunud nõudega.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kuigi kaebaja on 27. juuli 2023. a kaebuse täienduses märkinud, et soovitud lõpptulemus on SKA 2. augusti 2022 ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29. septembri 2022 vaideotsuse nr 5.2-3/39424-2 tühisuse tuvastamine või tühistamine (dtl 285), mõistab kohus, et kaebaja soov on siiski vaid tühistamiskaebuse esitamine. Kohus selgitas kaebajale 24. novembri 2022. a määruses tühisuse kindlakstegemise nõudega seonduvat, misjärel palus kaebaja 28. novembril 2022 kohtul menetleda vaid tühistamisnõuet ning märkis, et loobub eraldi esitatud haldusakti tühisuse nõudest. Õige ei ole kaebaja väide (dtl 286), et Tartu Halduskohtu menetluses on
3-22-2309 kaebaja kaebus SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29. septembri 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/39424-2 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks. Tartu Halduskohus on
29.novembri 2022. a määrusega võtnud HKMS § 120 lg 2 alusel menetlusse vaid kaebaja kaebuse SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja SKA 29. septembri 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/39424-2 tühistamiseks. Vaidlustatud ettekirjutusega on kaebajale esitatud perehüvitiste tagasinõue seoses SKA poolt kaebajale ajavahemikus 1. märts 2015 kuni 31. juuni 2021 makstud perehüvitistega (lapsetoetus, lapsehooldustasu, sünnitoetus ja vanemahüvitis). Perehüvitisi maksti seoses 13. aprillil 2013 sündinud poja ja 12. mail 2019 sündinud tütre kasvatamisega.
12.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
13.Esmalt märgib kohus, et HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hinnatakse vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust nende andmise aja seisuga. Seega ei saa kohus SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja SKA 29. septembri 2022. a vaideotsuse nr 5.23/39424-2 õiguspärasuse hindamisel arvestada asjaoluga, et Šveitsi Konföderatsiooni Sotsiaalkindlustusamet on 8. märtsil 2023 esitanud laste isa Q arve, milles olid kajastatud tasaarvestused laste isa pensionifondi maksete ja lastetoetuste vahel (dtl 287, 289-291, tõlge dtl 292-293). Samal põhjusel ei saa arvesse võtta ka Šveitsi Konföderatsiooni pädeva asutuse
20.märtsi 2023. a vastust (dtl 294). Seetõttu tagastab kohus kaebajale nimetatud tõendid.
14.Kaebaja heidab vastustajale ette, et SKA ei ole põhjendanud ja märkinud alust, millest tuleneb, et ettekirjutuse allkirjastanud võlahaldur on selleks pädev ametnik. Kohus selgitab, et HMS § 8 lg 2 sätestab, et haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Haldusorgani sisese töökorralduse, sh sisepädevuse jaotuse üle otsustab eelkõige haldusorgan ise ning õigusaktid selles osas mingeid selgeid või üheseid nõudeid ei kehtesta. Kohtu hinnangul on esimeseks otsustajaks selle üle, kas ametnikul olid haldusakti andmiseks vajalikud volitused, haldusorgan ise. Käesolevas asjas tuleneb haldusorgani vastusest kaebusele, et vaidlusaluse ettekirjutuse allkirjastanud ametnikul olid volitused ettekirjutuse andmiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et SÜS § 32 lg 4 sätestab, mis peab kindlasti ettekirjutuses sisalduma ning see ei sisalda nõuet, et ettekirjutusest peaks tulenema, millise sisemise töökorralduse reeglist tuleb võlahaldurile pädevus ettekirjutuse andmiseks. Vaidlusaluse ettekirjutuse andmise ajal kehtinud Sotsiaalkindlustusameti põhimääruse § 8 p 2 kohaselt oli SKA finantsosakonna üheks põhiülesandeks rahaliste nõuete sissenõudmine. SKA kodulehelt on leitavad teenistujate kontaktid ja nende ametijuhendid, sh ka ettekirjutuse teinud võlahalduri oma (https://sotsiaalkindlustusamet.ee/kontakt#unit-sissenoudmise-talitus). Kohtul pole põhjust kahelda ka vastustaja väites, et nõuete tagasinõudmine on üks võlahaldurite põhiülesannetest.
15.Asja materjalidest nähtub, et Šveitsi Konföderatsioonist SKA-le saabunud info kohaselt on kaebaja perele määratud täismääras perehüvitisi lapse Y kasvatamise eest summas 200CHF/192,66 eurot perioodil 1. august 2013 kuni 31. detsember 2014, summas 210CHF/202,30 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2016, summas 220CHF/211,93 eurot kuus 1. jaanuar 2017 kuni 31. detsember 2020, summas 230CHF/221 eurot kuus alates 1. jaanuar 2021, lapse W kasvatamise eest summas 220CHF/211,93 eurot kuus
3-22-2309 perioodil 1. mai 2019 kuni 31. detsember 2020, summas 230CHF/211,93 eurot kuus alates 1. jaanuar 2021.
16.Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajale on SKA kaudu makstud perehüvitisi järgmiselt: lapse Y eest lapsetoetust summas 19,18 eurot kuus perioodil 1. august 2013 kuni 31. detsember 2014, summas 45 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2015, summas 50 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2016 kuni 31. detsember 2017, summas 55 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2018 kuni 31. detsember 2018, summas 60 eurot perioodil 1. jaanuar 2019 kuni 30. juuni 2021, lapsehooldustasu summas 38,35 eurot kuus perioodil 13. oktoober 2014 kuni 30. aprill 2016, summas 19,18 eurot perioodil 12. november 2020 kuni 31. märts 2021, vanemahüvitist summas 320 eurot kuus perioodil 1. august 2013 kuni 31. detsember 2013, summas 355 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2014 kuni 12. oktoober 2014; lapse W eest perehüvitist lapsetoetust summas 60 eurot kuus perioodil 12. mai 2019 kuni 30. juuni 2021, lapsehooldustasu summas 38,36 eurot kuus perioodil 12. november 2020 kuni 30. juuni 2021, vanemahüvitist summas 500 eurot kuus perioodil 12. mai 2019 kuni 30. juuni 2021.
17.Kaebaja leiab, et vajalik on välja selgitada, kas Šveitsi Konföderatsioonis Schwyzi kantonis arvestatud (mitte makstud) hüvitised on sarnased Eestis makstud perehüvitistega. Samuti leiab kaebaja, et PHS § 4 lõiget 3 tuleb tõlgendada selliselt, et kui Eesti elanik viibib 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul Eestis vähemalt 183 päeva, loetakse ta residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast ja tal tekib õigus saada perehüvitisi, seega muuhulgas ka vanemahüvitist. Kaebaja on kogu toimunud menetluse käigus juhtinud tähelepanu asjaolule, et tema ja laste elukoht on kahes riigis. Samuti on kaebaja seisukohal, et praegusel juhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) 883/2004 art 68 ei kohaldu. Kaebaja ei ole Šveitsis taotlenud ja temale ei ole ka makstud ega arvestatud mingit liiki lastetoetusi. Šveitsis on arvestatud toetusi tema elukaaslasele ja laste isale. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus samadele pereliikmetele oleks antud hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel. Vastustaja kaebajaga ei nõustu.
18.SÜS § 3 lg-st 1 ja PHS § 33 lg-st 1 tulenevalt on perehüvitiste tegemise eelduseks toetuste taotleja Eestis elamine ja lapse kasvatamine Eestis ning perehüvitiste saamiseks ei piisa seega üksnes residendi staatusest TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Oluline on Eestis alaline elamine, s.o Eesti olemine kaebaja majanduslike ja isiklike huvide keskpunkt. PHS § 4 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse selles seaduses ette nähtud perehüvitisi PHS-s sätestatud tingimustel SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. PHS § 4 lg 1 ja SÜS § 3 lg 1 koostoimes näevad seega ette, et Eestis perehüvitiste saamiseks peab ka Eesti kodanik elama Eestis. PHS § 33 lg 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval selles sättes loetletud isikul. Ka PHS-i eelnõu seletuskirja järgi rakendub Eestis residentsuspõhine perehüvitiste skeem ehk Eestis on perehüvitisi õigustatud saama selle seaduse põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad. PHS-i eelnõu seletuskirjast nähtub samuti, et PHS § 4 lg 3 regulatsiooni puhul on mõeldud eelkõige olukordi, kus inimesel on mitu elukohta (näiteks elab ta peamiselt Eestis, kuid suvel elab teises riigis ning on seetõttu registreeritud ka teise riigi registrisse).
19.TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 kommentaari järgi (Tsiviilseadustiku üldosa seadus, koostajad P. Varul jt, Tallinn 2010, lk 62) tähendab alaline elamine kohta, kus isik alaliselt viibib ning millega ta on kõige enam isiklikult seotud. Samas on rõhutatud, et elukoht ei pea olema peamise vara asukoht. RRS § 21
3-22-2309 lg 1 p 6 järgi on elukoha andmed rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks. RRS § 6 lg 1 järgi rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse ja sama paragrahvi lg 2 järgi lähtutakse avaliku ülesande täitmisel rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja ja tema laste elukohaks Eesti xxx (sellele on viidanud Tallinna Halduskohus ka 4. novembri 2022. a kohtualluvust puudutavas määruses). Laste isa Q elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Zürich, Šveits.
20.PHS § 8 lg-st 3 tulenevalt oli vastustajal perehüvitiste määramise ja maksmise üle otsustamisel lisaks RRS-is sätestatud andmetele õigus lähtuda ka muudest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine. Seega ei ole rahvastikuregistri andmetel perehüvitiste määramisel ja maksmisel määravat tähtsust, kui teiste tõendite alusel on tuvastatav, et rahvastikuregistri andmed ei vasta tegelikkusele. Vastustaja ongi oma otsuse tegemisel arvesse võtnud kaebaja enda seletusi ning uurimiskohustust järgides pöördunud ka Šveitsi Konföderatsiooni pädeva asutuse poole. Vastustaja edastas 11. märtsil 2021 ka kaebajale päringu (dtl 52) perehüvitise maksmise asjaolude kindlaks tegemiseks. Kaebaja vastas samal päeval, et poeg elab alates 2020. a septembrist isaga Šveitsis ja käib seal koolis, aga kaebaja koos tütrega elab Eestis, kuid plaanivad augustis või septembris 2021. a samuti Šveitsi elama asuda (dtl 52). Töötamise registris puudub info kaebaja ja laste isa töötamise kohta Eestis. Šveitsist 27. mail 2021 SKA-le saabunud vastuse kohaselt elab Q koos abikaasa X ja nende laste Y ja W alates 1. augustist 2014 kantonis Schwyz. Enne seda elas pere kantonis Zürich. Samuti kinnitati, et härra Q saab perehüvitisi alates 1. augustist 2014 Schwyz Ausgleichskassest. SKA-le esitatud dokumendis on perioodide kaupa ära näidatud kummagi lapse eest makstud ja tulevikus makstavad toetused Šveitsis. SKA-le saabus 6. detsembril 2021 vastus ka Šveitsist Zürichi kantonist, milles kinnitati, et alates 1. aprillist 2013 Q töötab (st Šveitsis) ning ta on saanud sealt perehüvitisi (vormi E411 p-s 6.1 on toodud periood, millal Q oli tööalaselt tegev ning p-s 6.2 on toodud periood, mille eest maksti talle perehüvitisi ning mis summas kuus). Kohtu hinnangul on SKA-le Šveitsi pädeva asutuse poolt edastatud tõendid asjakohased ja määravad käesoleva asja lahendamisel.
21.PHS § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30. aprill 2004, lk 72-116, edaspidi ka põhimäärus). Nimetatud määruse nr 883/2004 preambuli p 35 kohaselt on vaja selleks, et vältida hüvitiste lubamatut kattumist, kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi õigusaktide alusel. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt. Praegusel juhtumil on kaebaja pere aga saanud hüvitisi nii Eestist kui Šveitsist. Eesti riigil puudus alus perehüvitiste maksmiseks perele, kes Eestis ei ela.
22.Põhimääruse art 68 lg 1 sätestab, et kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse järgmisi prioriteetsuse eeskirju: a) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki erinevatel alustel, on prioriteetsusjärjekord järgmine: esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel, teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks elukohast tulenevad õigused; b) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki samadel alustel, kehtestatakse prioriteetsusjärjekord järgmistele allkriteeriumitele viitamisega:
3-22-2309 i) töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht, tingimusel et seal selline tegevus eksisteerib, ja lisaks, kui see on asjakohane, vastuolulistes õigusaktides sätestatud hüvitiste suurim summa. Viimasel juhul jagatakse hüvitiste kulu kooskõlas rakendusmääruses kehtestatud kriteeriumitega; ii) pensionite saamise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht, tingimusel et sealsete õigusaktide alusel pensioni makstakse, ja lisaks, kui see on asjakohane, vastuoluliste õigusaktide alusel sätestatud pikim kindlustus- või elamisperiood; iii) elamise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht. Lg 2 kohaselt antakse kattuvate õiguste puhul perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega, mis on prioriteetsed vastavalt lõikele 1. Õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist. Sellist diferentseeritud lisahüvitist pole vaja anda teises liikmesriigis elavatele lastele, kui õigus kõnealusele hüvitisele tugineb üksnes elukohal.
23.Seega on põhimääruse kohaselt Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab ning juhul kui elukohajärgse riigi perehüvitised on suuremad, maksab viimane lisahüvitist.
24.Vastustaja leidis vaidlusaluses ettekirjutuses, et vastavalt EU 883/2004 art 68 lõigete 1 ja 2 kohaselt on Šveitsi Konföderatsioon perehüvitise esmane maksja lapse Y kasvatamise eest alates 1. augustist 2013 ja W kasvatamise eest alates 1. maist 2019 laste isa Šveitsis töötamise alusel. Kohus nõustub vastustajaga. Kuna laste isa töötab Šveitsis ning kaebaja ei tööta Eestis ega ole töötuna arvel, kohaldub põhimääruse art 68 lg 1 punkt a. Esmane perehüvitiste maksja on seega Šveits.
25.Vaidlusaluses ettekirjutuses on vastustaja selgitanud, et praegusel juhtumil on tegemist nii riigi kui kaebaja kohustuse täitmata jätmisega. Sellest tulenevalt loobus vastustaja perioodi 1. august 2013 kuni 28. veebruar 2015 eest alusetult makstud perehüvitise tagasinõudmisest. Vaideotsuses on vastustaja aga märkinud, et SKA loobus alusetult makstud perehüvitise nõudest perioodi 1. august 2013 kuni 28. veebruar 2015 eest, kuna antud nõue on aegunud. Kohus nõustub kaebajaga, et selles osas on ettekirjutus ja vaideotsus vastuolulised. Jääb selgusetuks kas perioodi 1. august 2013 kuni 28. veebruar 2015 osas on SKA kohaldanud aegumist või diskretsiooni. Samas järeldub vastustaja vastusest kaebusele, et tegemist ei ole aegunud nõudega, seega on vastustaja loobunud perehüvitise tagasinõudmisest ettekirjutuses märgitud motiivil. Kuigi on ilmselge, et kaebaja võiks teada, mis põhjusel loobub riik perioodi 1. august 2013 kuni 28. veebruar 2015 perehüvitise tagasinõudmisest, ei tingi selline vastuolulisus haldusakti tühistamist. Haldusaktiga on kaebajale esitatud perehüvitiste tagasinõue seoses SKA poolt kaebajale ajavahemikus 1. märts 2015 kuni 31. juuni 2021 makstud perehüvitistega.
26.Kohus nõustub vastustajaga, et hüvitise tagasinõudmise nõue ei ole aegunud. SÜS § 35 lg 1 sätestab, et hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele kohaldatakse TsÜS-is aegumistähtaegade kohta sätestatut. Riigikohus on olnud seisukohal, et kui sotsiaalvaldkonna õigusaktid ei sätesta teistsuguseid aegumistähtaegu, on kohaldatav TsÜS alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev
3-22-2309 nõue. Sama sätte lg 2 kohaselt aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
27.Kaebaja on esitatud kaebuses põhjendanud, et SKA ei ole määranud ettekirjutuse täitmiseks mõistlikku tähtaega. Kaebaja selgitas, et on taotlenud tasuda väidetavalt alusetult tagasimaksmisele kuuluva summa osadena, kuid seda taotlust ei ole SKA lahendanud, vaid on viidanud, et selleks tuleb esitada SKA-le vastav taotlus. Kaebajale on arusaamatu, miks eelnevalt esitatud taotlused ei ole selle tulemuseni viinud, samuti ei ole põhjendatud, miks eelnevalt esitatud taotlusi osadena tasumiseks ei ole lahendatud.
28.SKA on kaebajale 15. veebruaril 2022 selgitanud, et kui kaebaja soovib alusetult makstud summat tagastada osade kaupa, tuleb kokkuleppe sõlmimiseks esitada vabas vormis põhjendatud avaldus hiljemalt 15 päeva jooksul pärast SKA 15. veebruari 2023. a teatise saamist (dtl 202). Kaebaja on sellele kirjale esitanud 28. veebruaril 2022. a vastuväited, kuid mitte avaldust summa osade kaupa tagastamiseks (dtl 54-57). Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja 23. märtsil 2022 SKA-le selgitanud, et kokkuleppe saavutamisel oleks ta nõus tasuma kuni 100 eurot kuus (dtl 204). SKA on kaebajale 17. juunil 2022 selgitanud, et ei eelda, et kaebaja peaks tasuma tagasimakse ühekordse summana (dtl 205). Samas vastuskirjas viitas SKA tagasimakse ajagraafikule, kuid märkis, et täpsustatud andmed saab öelda pärast uute tõendite läbivaatamist. Samuti selgitas SKA, et seni kuni menetlus ei ole lõppenud, ei saa SKA teha otsust ega öelda kaebajale täpset tagasimakse summat. Kaebaja on 20. juunil 2022. a teinud SKA-le ettepaneku kompromissiks, mille kohaselt tasuks kaebaja ühekordse maksena 3050 eurot (dtl 212). Samuti on kaebaja 30. juunil 2022 jäänud ettepaneku juurde tasuda ühekordse maksena 3050 eurot õigusrahu saavutamiseks, kuid on leidnud, et kui SKA ei nõustu esitatud ettepanekuga, siis taotleb kaebaja summa tasumist osade kaupa 100 eurot kuus (dtl 65). Sellele viimasele taotlusele on SKA 20. juulil 2022 vastanud, et SKA ei ole nõus kaebaja poolt pakutud kompromissiga (dtl 214). SKA on viimasena märgitud vastuses teinud kaebajale ettepaneku, et tagastatava summa suurus oleks vähemalt 150 eurot kuus. SKA on palunud kaebaja tagasisidet tagastatava summa suuruse osas hiljemalt 27. juulil 2022. Eelnevast tulenevalt ei saa väita, et SKA ei ole kaebaja taotlusi lahendanud ja on arusaamatu, mis eelnevalt esitatud taotlused ei ole tulemuseni viinud. Vastustaja selgitused kaebajale on asjakohased.
29.Kohus nõustub vastustajaga, et seadus ei sätesta, mis summas igakuiselt või mis perioodi jooksul tuleb alusetu summa tagastada. Vastustaja on kaebajale selgitanud, et tagasinõutava summa suurust arvestades venib 100 eurot kuus makstes tagastusperiood ebamõistlikult pikaks (9 aastat ja 11 kuud). Juhul kui tagastatavaks summaks oleks igakuiselt 150 eurot, siis kuuluks summa tagastamisele 6 aasta ja 7 kuuga. Ettekirjutuse sundtäitmise aegumistähtaeg on 7 aastat. Arvestades, et tagasinõutava summa alusetud maksed toimusid ajavahemikul 1. märts 2015 kuni 30. juuni 2021 (6 aastat ja 3 kuud), siis oleks 150 euro kaupa tagastades tagasimaksmise aeg niigi pigem, kui periood, mille eest hüvitisi saadi. Nõustuda saab vastustajaga ka selles, et kuna kaebajal oleks olnud kohe võimalik tagastada 3050 eurot, siis on tegelikult küsitav, kas ei peaks igakuine tagastatav summa siiski suurem olema. Seetõttu on mõistetav vastustaja positsioon, et alusetu makse tagastamine nõutavas suuruses ei saa toimuda peaaegu 10 aasta jooksul. Seda enam, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et suuremas summas tagasimaksmine oleks perele ülejõukäiv. Selleks, et otsustada tagasinõude tagastamine muus summas kui 100 eurot (mille kohta on vastustaja avaldanud, et see summa on liiga väike), peab kaebaja esitama oma sooviavalduse või nõusoleku, vastasel juhul ei ole tegemist kokkuleppega. Igakuine summa selgub võttes arvesse tagastatavat summat, eelduslikku tagasimakse perioodi ning ka kaebaja pere olukorda.
3-22-2309
30.Kaebaja leiab, et SKA on jätnud vaides esitatud alternatiivsete nõuete osas oma seisukoha võtmata ja ei ole seega vaiet läbi vaadanud kogu ulatuses. Kaebaja on vaidemenetluses nõudnud SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist ning alternatiivselt uue otsuse tegemist, milles loobuda täielikult tagasimakse nõudest; loobuda perioodil 1. august 2013 kuni 1. juuli 2021 eest alusetult makstud perehüvitiste tagasinõudest; võimaldada tagasimakse osadena, s.o kuni 100 eurot ühes kuus. Vastustaja ei ole vaideotsuse resolutsioonis alternatiivsete nõuetega seoses otsesõnu ja selgelt seisukohta võtnud (resolutsiooni p-ga 1 on jäetud kaebaja vaie SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutusele rahuldamata). Kuigi vaide osaliselt lahendamata jätmisega rikuti kaebaja õigust heale haldusele, ei ole tekkinud olukorda, kus kaebajal puuduks võimalus oma õigusi kohtus kaitsta. Vaideotsus ei takista halduskohtu poolt haldusakti peale esitatud kaebuse lahendamist.
31.Eeltoodud põhjustel jätab kohus rahuldamata kaebuse SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29. septembri 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/39424-2 tühistamiseks.
32.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
33.HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuivõrd haldusasja nr 3-22-2309 toimikusse liidetud dokumendid sisaldavad andmeid kaebaja eraelu kohta, ning kohtu hinnangul on asja kinniseks kuulutamine vajalik seega kaebaja eraelu kaitseks ja antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks.
34.Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb X, Y, W ja Q nimed ning kaebaja elukoha aadress tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.