KLIIMACENTRUM OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 07.08.2023 maksuotsuse nr 12.2-3/060029-12 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – KLIIMACENTRUM OÜ, esindaja vandeadvokaat Janar Urres Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Källi Vallner
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta KLIIMACENTRUM OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 10.04.2024. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 07.12.2022 korralduse nr 12.2-3/060029-1 alusel KLIIMACENTRUM OÜ (kaebaja) käibemaksu ja ettevõtte tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil juuli kuni oktoober 2022. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud on kajastatud 12.06.2023 kontrolliaktis (KA) nr 12.2-3/060029-11, mis on maksuotsuse lahutamatu osa.
2.MTA nõudis 07.08.2023 maksuotsusega nr 12.2-3/060029-12 (maksuotsus) tagasi kaebaja ettemaksukontole täidetud ja pangakontole tagastatud tagastusnõude summas 5975,16 eurot ja kohustas tasuma maksusumma 8455,55 eurot. MTA tuvastas, et kaebaja pangakontolt on juulist kuni oktoobrini 2022 tehtud väljamaksed ning need ei ole laenu tagasimaksed, vaid kaebaja tegi kontrolliperioodil osanikule P.E-le dividendide väljamakseid kokku 25 000 eurot. MTA seisukoht tugineb järgneval: a) kaebaja tegi väljamakseid P.E isiklikele pangakontodele (KA 1.1.2a); b) krediidileping ei tõenda P.E poolt kaebajale laenuandmist (KA 1.1.2b); c) kaebajal puudus laenult intressikulu arvestus (KA 1.1.2c); d) laenuarvestuse kontosse tehtud kanded on ebausaldusväärsed (KA 1.1.2d); e) P.E-l ei ole deklareeritud tulusid, et kaebajale oleks saanud kuni 29.02.2020 laenata 46 094 eurot (KA 1.1.2e); f) 2019 aastal kaebajale P.E-lt laekunud raha oli tekkinud käibest (KA 1.1.2f); g) P.E-le tehtud väljamaksed olid dividendid (KA 1.1.2g) Kaebajal oli kohustus maksustamisperioodil juuli kuni september 2022 oma raamatupidamises kajastada, deklareerida ja tasuda tulumaksu 6250 eurot. Kaebajal oli kohustus deklareerida maksustamisperioodil juuli 1750 eurot, august 1750 eurot ja september 2750 eurot deklaratsiooni TSD lisa 7 kood 7010. Kaebaja esitas nimetatud maksuotsusele vaide.
3.MTA jättis 25.09.2023 vaideotsusega nr 6-1/5425-3 vaide rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohtule saabus 25.10.2023 KLIIMACENTRUM OÜ kaebus MTA 07.08.2023 maksuotsuse nr 12.2-3/060029-12 tühistamiseks.
KAEBAJA SEISUKOHAD
5.Kaebaja edastas koos eriarvamusega MTA-le kaebaja (müüja) arve P.E-le (ostja), millest nähtub, et kaebaja müüs esemed edasi juhatuse liikmele (P.E-le ) summaga 2700,34 eurot. Edasimüügi tõttu puudus õiguslik alus määrata kaebajale sisendkäibemaksu ja erisoodustuse tulumaksu väidetavalt ettevõtlusega mitteseotud arvetelt.
6.MTA viide tulumaksuseaduse (TuMS) § 54 lg-le 6 ning väide, et maksu määramist ei mõjuta kaebaja poolt esemete edasi müümine, on asjatundmatu. Maksuotsuses ei ole esemete edasi müümist hinnatud näiliseks. Kui kaebaja soetab kauba ning müüb selle (vähemalt samaväärse hinna eest) edasi, ei ole see erisoodustus isikule, kellele kaup edasi müüdi.
7.Kaebaja ei nõustu, et edasimüügi korral tuleb arve koostada enne edasimüüdava kauba ostja poolt ära tarbimist, vastasel korral on edasimüük välistatud. MTA eeldus, et kütus tarbiti ära enne arve koostamist, kohaldub vaid osale vaidlusalusest kaubast.
8.Kaebaja ei vaidle, et edasimüük oli mingil hetkel jäänud vormistamata, kuid kaebaja parandas selle ebatäpsuse, koostades ja teavitades maksuhaldurit edasimüügi arvest enne maksuotsust. MTA ei ole esemete edasimüümist hinnatud näiliseks.
9.Esineb olukord, kus: a) kaebaja soetus ja edasimüük on kehtiv (ükski osapool ei ole arveid tühistanud/näilikuks hinnanud); b) kaebaja soetuse ja müügi järgne tulu ja kulu on 0 eurot; c) MTA nõuab maksuotsuses kaebajal tekkinud olematu kulu või väljamineku eest tulumaksu 675,09 eurot ja sotsiaalmaksu 1113,90 eurot tasumist.
10.Kui osaühing on soetanud esemed, mida asus kasutama hoopis juhatuse liige või töötaja isiklikuks otstarbeks, on MTA kontrollimenetlustes valdavalt nõustunud sellega, et osaühing vormistab edasimüügi asja kasutajale. Üldjuhul teeb MTA sellise ettepaneku ise osaühingule ja sellega loetakse olukord lahendatuks.
11.Isegi, kui jätta edasimüük tähelepanuta, ei ole põhjendatud kaebajale sotsiaalmaksu määramine. Maksuaudiitor tuvastas, et hüve saaja oli P.E, kes on kaebaja osanik. MTA tuvastas maksuotsuses, et kaebajal olid vahendid dividendide väljamaksmiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-33-12 p 18, nr 3-3-190-07 p 14). Maksuotsus on sotsiaalmaksu määramise osas motiveerimata. Jättes edasimüük aktsepteerimata, oleks pidanud osaniku kasutusse jõudnud esemed lugema dividendiks või muuks kasumieraldiseks, mida maksustatakse tulumaksuga vastavalt TuMS §-le 50 ning mida sotsiaalmaksuga ei maksustata.
12.MTA ei ole mõistlikult ega eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlusi, mille alusel on kaebajale määratud maksukohustus. Tõendamiskoormus ei ole MKS § 150 lg 1 järgi läinud üle kaebajale. MTA tunnistas, et ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks müünud kaupa ja jätnud käibe deklareerimata (vt RKHKo 3-19-305). Korduva laenu andmise ja tagasimakse uuesti maksustamine ülekande põhiselt on põhjendamatu.
13.Vaidlust ei ole selles, et kontrolliperioodil laenas P.E kaebajale 8850 eurot ja kaebaja tagastas talle 25 000 eurot. Järelikult kontrolliperioodi raames ei ole võimalik väita, et P.E-l puudusid laenu andmiseks raha ning järelikult on antud laen ettevõtte käive. P.E sai laenu anda tagastatud laenu arvelt. Kui lisada OÜ Tsiribiribin antud laen, siis saab tekkida küsimus 10 650 euro päritolu kohta. Olukorras, kus laenajale makstakse jooksvalt laenu tagasi, ei pea laenajal olema vahendeid kogu perioodi jooksul väljaantava laenu ulatuses.
14.Maksuotsuses ei ole tuvastatud, milline on P.E välja laenatud ja tagasi saadud raha vahe. Samuti ei ole maksuotsuses tuvastatud, milline oli kaebaja suurim laenujääk P.E ees, mis näitaks, kui palju raha oleks pidanud P.E-l olema, et seda kaebajale välja laenata muu, kui tagastatud laenu arvelt. Sellise puuduliku info ja järelduste valguses ei saa olla võimalik jaatada põhjendatud kahtlust, et P.E antud laen oli kaebaja käive, kuna P.E ei ole raha päritolu tõendanud.
15.Juhul, kui väita, et P.E on 2020.a andnud kaebajale laenu, mille jaoks tal vahendid puudusid ja mis järelikult peab olema kaebaja käive, siis kuidas on see seotud kaebaja 2022 aasta juuli – oktoober 5 maksustamisega. Sellisel juhul tekkis see käive aastal 2020.a. Hiljem on arvelduskrediidi põhimõttel seda raha lihtsalt edasi-tagasi liigutatud. Kontrolliperiood ei sisalda 2020. a.
16.Maksuotsuse tegemise õiguslikuks aluseks on märgitud MKS § 92 lg 1 p 2, 3 ning § 95 lg 1, mis ei anna maksuhaldurile õiguslikku alust anda tehingule maksuotsuses teistsugune sisu. Juhul, kui maksuhaldur hindas laenutehingu tühiseks, kohustus ta viitama kohasele MKS sättele. Täiendavalt kohustus maksuaudiitor selgitama, kas tema hinnangul tehti näilik tehing teise tehingu varjamiseks (vt nt asi nr 3-17-523), et MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (vt nr 3-15-1303/37, p 9). Maksuotsusest ei selgu, kas maksuaudiitor on soovinud tugineda MKS § 83 lg-le 4. Maksuotsuses puudub täielikult ka maksueelise tuvastamine.
17.Maksuotsusest ei ole jälgitav, kas ja millisel õiguslikul alusel andis maksuaudiitor tehingule teistsuguse sisu kui tehingu osapooled. Kontrolliperioodil laenasid P.E ja OÜ Tsiribiribin kaebajale kokku 35 650 eurot. Kaebaja tagastas laenu kokku 25 000 eurot. Ülekannete järgselt ei ole raha välja viidud, kontole on lisandunud 10 650 eurot. Järelikult ei saa väita, et kaebaja on maksnud dividende summas 25 000 eurot, millelt tuleb tasuda tulumaks. Isegi kui laenutehingud ei olnud tegelikud (millega kaebaja ei nõustu), saaks maksusumma olla põhjendatud 10 650 euro osas, mis lõpptulemina jäi kaebaja kontole. Juhul, kui nõustuda järeldusega (millega kaebaja ei nõustu), et kaebaja kontole tulnud raha on ettevõtte tulu, mida tuleb maksustada 20% määrase maksustatava käibega, siis tuleks tasuda käibemaks summas 1 775 eurot. Selle asemel on maksuhaldur maksustanud kahtluse alla pandud ülekandeid eraldiseisvalt, määrates maksusummaks 12 191,67 eurot. Selline MTA käsitlus on ebaloogiline ning põhjendamatu.
18.Makshalduri kontrollitoimiku tõendi lisa 15 järgi ületavad kaebaja kulutused kontrollitaval perioodil müügitulu 107 261,83 euro võrra. Kaebajale jääb ebaselgeks, millise arvestuse järgi sai maksuhaldur sellised summad. Kaebaja 2022.a majandusaasta aruandest nähtub, et kaebaja müügitulu 2022.a oli 441 250 eurot ja kaupa soetati 335 756 euro eest. Ühtlasi on kaebaja 2022. a müügitulu suurem kui kulud kokku. Majandusaasta aruandest nähtub, et ka kaebaja 2021. a tulud ületasid kulusid.
19.Kaebaja hinnangul: a) MTA maksuotsuse versioon ei ole eluliselt usutav; b) pooltevahelisel formaalse kirjaliku lepingu sisu ei oma otsustamisel märkimisväärset tähendust, osapooled olid seotud isikud (P.E), mille tõttu võeti lepingu põhjaks internetist leitud blankett; c) laenutehinguid kontrolliperioodi eelselt on hinnatud meelevaldselt ning maksu määramine kontrolliperioodi on seostamata; d) P.E omas vahendeid laenata kontrolliperioodil 8850 eurot; e) kaebajal oli vahendeid tagastada kontrolliperioodil 25 000 eurot; f) laenutehingute ümberhindamine kaebaja käibeks ja P.E-le dividendiks on meelevaldne.
20.Kaebaja ei pea (ammendavalt) tõendama vastustajale, kust pärineb kolmanda isiku raha. Selleks on vastustajal seaduslik võimalus nõuda kolmandalt isikult teavet. Vastustaja on ise sellest õigusest loobunud. Ühtlasi on vastustajal pädevus kontrollida kolmandat isikut ja tema maksukäitumist. Kuigi kolmas isik (P.E) ja kaebaja on seotud, ei anna see õiguslikku alust panna kaebajale kohustus tõendada kolmanda isiku rahaliste vahendite päritolu. Kaebaja, P.E ja Tsiribiribin OÜ on nõus tagasi kandma kõik need kontrolliperioodi ülekanded (laen ja tagasimaksed), mille sisu on vastustaja kahtluse alla seadnud. Selliselt kannaks kaebaja P.E-le tagasi 8850 eurot ja OÜ-le Tsiribiribin 26 962 eurot. P.E kannaks kaebajale tagasi 25 000 eurot. See taastaks algse olukorra. Selle järgselt on vastustajal täieõiguslik võimalus kontrollida a) kas P.E omandis olevalt 8850 eurolt on jäänud tasumata mingi maks; b) kas OÜ Tsiribiribin omandis olevalt 26 962 eurolt on jäänud tasumata mingi maks; c) kas kaebaja omandis olevalt 25 000 eurolt on jäänud tasumata mingi maks.
21.Kaebaja soovib S.T 25.01.2024 seletustega tõendada, et kaebaja 10 kuu käibedeklaratsioon ja 2022. aasta majandusaasta aruanne ei anna alust väiteks, et kaebaja kulud ületavad tulusid. S.T selgituste kohaselt olid kaebaja 10 kuu kulud 130 264 (42600+87664) euro võrra väiksemad, kuna sisendkäibemaksuga kaasnesid varude/laoseisu suurenemine 42 600 euro võrra (sisendkäibemaks 8520 eurot) ja materiaalsete põhivarade suurenemine 87 664 euro võrra (sisendkäibemaks 17532,80). Äriühing oli kasumis 23 002,17 euroga.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
22.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Maksuotsuse tühistamiseks puudub alus. Vastustaja jääb KA-s, maksuotsuses ja vaideotsuses toodud põhjenduste juurde.
23.Maksuotsuses loeti P.E-le erisoodustuse andmiseks kaebaja poolt pangakonto ja kassa kaudu tehtud kulutused erinevate kaupade soetamiseks kokku summas 2700,34 eurot, sh käibemaks 675,09 eurot. Maksuhaldur on maksustanud kõnesoleva summa tulu- ja sotsiaalmaksuga ning piiras arvetel kajastatud käibemaksu mahaarvamist sisendkäibemaksu koosseisus.
24.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaupadel puudus seotus kaebaja ettevõtlusega ning kaubad on soetatud kaebaja töötajale P.E-le , kes asus neid ka kasutama. Kaebaja esitas 24.07.2023 01.06.2023 arve vaidlusaluste kaupade väidetava edasimüügi kohta P.E-le . Kui erisoodustus on juba kontrolliperioodis antud ja soetatud kaubad P.E kasutuses, siis ei saa asuda hiljem väitma, et erisoodustuse andmine „tühistatakse ära“ ning need kaubad olid hoopis edasimüügi tarbeks. 01.06.2023 arve on koostatud üksnes maksustamise vältimiseks. 01.06.2023 edasimüügiarve on tehtud üksnes õigusnäivuse loomiseks, et toimunud on kaupade edasimüük. 14.04.2023 korralduse nr 12.2-3/060029-10 lisana saadeti kaebajale tabel, kus iga kuluarve põhiselt küsiti mh selle kohta, et kui kaup on edasi müüdud, siis kellele. Samuti seda, millal ja milline arve on müügi kohta
vormistatud. 03.05.2023 korraldusele vastates kaebaja kustutas tabelis vastavad lahtrid ära ning ei väitnud, et kaubad oleksid edasi müüdud, kuid üksnes arve jäänud vormistamata. Kaebaja selgitas, kuidas väidetavalt on kaupu ettevõtluses kasutatud või kuidas ta ei mäleta enam, kuidas kaupu kasutati, sh esitas ka kohati nõusoleku deklaratsioonide parandamiseks. Eelnev kinnitab, et kaupade edasimüügiarve vormistamata jätmine ei olnud ebatäpsus, vaid läbiviidavast kontrollimenetlusest ajendatuna asus kaebaja mõtlema välja varianti, kuidas pääseda erisoodustusena maksustamisest ja sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamisest ning mingit edasimüüki pole toimunud.
25.On ilmselge, et mitmed kaubad olid 01.06.2023 seisuga, mil edasimüügi arve väidetavalt koostati, juba ära tarbitud, mis iseenesest juba välistab nende edasimüügi. Vastavad kaubad olid ostumomendil ka kaebaja poolt kantud kulu. Samuti olid vaidlusalused kaubad soetatud algusest peale P.E-le , mistõttu puudus vajadus nende edasimüümiseks. Eelnev kinnitab, et kaebaja on koostanud 01.06.2023 arve üksnes maksustamise vältimise eesmärgil ning selline arve ei saa kuidagi mõjutada kaebajale määratud maksukohustust, sh ei muuda olematuks varasemalt antud erisoodustust. Ainetu on kaebaja mõttearendus, et edasimüügi korral ei tule arvet ilmtingimata koostada enne edasimüüdava kauba ostja poolt ära tarbimist. Edasimüüki ei vormistata üle poole aasta möödumisel pärast kaupade saamist ja nende ära kasutamist, mida kinnitab ka käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg-s 1 toodud nõue arvete koostamiseks. Lisaks on kaebaja ka enda väidetes ebajärjepidev, tuues ühest küljest välja, et vaidlust pole selles, et soetatud kaubad olid ettevõtlusega mitteseotud, kuid teisalt esemed on soetatud edasimüügi eesmärgil.
26.On täiesti tavapäratu ning dividendiväljamaksetele mitte omane, et järjepidevalt kuude kaupa ostetakse ettevõtlusega mittevastavuses olevaid kaupu (nt peibutussööt, väetisepulgad, õistaimed, Jalgpall Rihla TRN 3 wt/phank, Artroveron, süütevedelik Grill, laste kalakahv, shampoon tooniv Marion, mask Protestimask, luukere kost. jne) ning järjepanu tehakse nendega osanikule dividendi väljamakseid. Olukorras, kus kõnesolevate kaupade soetus on loetud erisoodustuse tegemiseks, on ekslik kaebaja nägemus, et sotsiaalmaksu määramist tuleks veel eraldi põhjendada. Kaebaja väidete ebajärjepidevus ning omakorda väide vaidlusaluste kaupade väidetava edasimüügi kohta P.E-le omakorda veenab, et konkreetset hüve ei ole ka kaebaja pidanud dividendiks või muuks kasumieraldiseks, vaid tegemist on erisoodustuse andmisega kaebaja töötajale (TuMS § 48 lg 3 mõistes) P.E-le .
27.P.E-le on antud erisoodustust ning vaidlust pole selles, et soetatud kaubad olid ettevõtlusega mitteseotud ja 01.06.2023 edasimüügi arve on hiljem koostatud üksnes maksustamise vältimiseks, mistõttu kaebaja tulu- ja sotsiaalmaksuga maksustamine ning kaupade arvetel kajastatud käibemaksu mahaarvamise piiramine sisendkäibemaksu koosseisus on igati põhjendatud. Kaebaja maksustamist on piisavalt põhjendatud, mistõttu tõendamiskoormus on üle läinud kaebajale (MKS § 150), kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada maksuotsuse õigusvastasust.
28.Kaebaja on vormistanud näiliku krediidilepingu juhatuse liikme P.E-ga . Maksuhaldur jättis näiliku krediidilepingu maksustamisel arvesse võtmata ja luges asjaolusid kogumis hinnates kontrollitaval perioodil kaebaja poolt P.E-le tehtud ülekanded summas 25 000 eurot dividendi väljamakseteks. Kaebaja pangakontole P.E poolt kaebajale laenu andmisena sissemakstud summad on kaebaja ettevõtlusest välja viidud raha, mis on tekkinud deklareerimata käibe tulemusena. Maksuhaldur luges kaebaja varjatud käibeks ka 26 800 eurot, mille P.E pani sularahas kaebaja pangakontole ja mis kaebaja väidete kohaselt pärines Tsiribiribin OÜ-lt saadud väidetavast laenust. Maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et kaebaja viis osa käibe tulemusena tekkinud sularahast ettevõtlusest välja, mille tulemusena kaebaja ei suutnud täita kohustusi, mis eeldasid panga kaudu tasumist. Selleks, et ettevõtlusest väljaviidud summasid saaks vahepeal pangakontol kaebaja kohustuste täitmiseks kasutada ning pärast vahepealset kaebajasse paigutamist jätkuvalt kaebajast
maksuvabalt välja maksta, võeti kasutusele skeem, mille kohaselt paigutati ettevõtlusest väljaviidud summad vajaduse korral laenu nime all kaebaja pangakontole ja sobival hetkel laenu tagasimakse nime all tagasi. Selliselt toimides sai kaebaja täita oma rahalised kohustused, kuid vältis deklareerimata käibelt käibemaksu tasumist ja ettevõtlusest väljaviidud summadelt tulumaksu tasumist.
29.Kaebaja poolt käibe osaliselt deklareerimata jätmisele viitab asjaolu, et kaebaja soetas kaupu oluliselt suuremas summas kui kajastas sama perioodi käivet (lao vahekontolt nähtuvalt kaebaja kaupu lattu ei soetanud); P.E, kelle sissetulekud said tekkida eeskätt üksnes kaebaja tegevusest, on alates 2020 kuni kontrolliperioodi lõpuni teinud enda pangakontodele 68 120 euro eest teadmata päritoluga sularaha sissemakseid; kinnitust ei leidnud, et P.E poolt kaebaja kontole pandud sularaha kokku 26 800 eurot pärinenuks Tsiribiribin OÜ rahalistest vahenditest nagu väideti; seletuste vastuolud; kaebaja poolt varasem analoogselt enda käibe varjamine jne. Tuvastatud asjaolude pinnalt kaebajasse tehtud rahaliste sissemaksete kaebaja deklareerimata käibeks lugemist ei takista ka maksuotsuses märgitud asjaolu, et MTA-l ei õnnestunud koguda tõendeid kaebaja poolt konkreetsete kaupade müümise kohta, millelt tekkinud käive oli jäänud deklareerimata, sest varjatud käibe puhul tavapäraselt selliseid tõendeid konkreetselt deklareerimata jäetud tehingute kohta ei olegi võimalik saada. See ei välista muude tõendite pinnalt kogumis järeldusele jõudmist, et maksukohustuslane on jätnud enda käibe deklareerimata.
30.Kaebaja mõtleb eriarvamusest alates välja erinevaid paljasõnalisi konstruktsioone, kust väidetavalt raha võinuks pärineda. Kaebaja ei ole enda väite kinnituseks, et toimunud on sama raha arvelduskrediidi põhimõttel edasitagasi liigutamine, esitanud maksumenetluses ühtegi tõendit, mille pinnalt saaks kaebaja väites usaldusväärselt veenduda. P.E pangakontosid koos vaadates nähtub, et ühe ja sama raha aastate jooksul lihtsalt edasi-tagasi liigutamine on välistatud juba seetõttu, et kaebajalt saadud raha arvelt teeb P.E jooksvalt isiklikke kulutusi. Teiseks on kaebaja teinud alates 01.01.2020 P.E pangakontodele sularaha sissemaksed kokku summas 68 120 eurot, sh kontrollitaval perioodil 8050 eurot, mille päritolu ei ole teada ja mis ei selgu ka kaebusest. Ka väidetavalt Tsiribiribin OÜ-lt laenu saamisena P.E poolt kaebajasse tehtud sularaha sissemaksete päritolu on tõendamata ning ei nähtu, et tegemist oleks kaebaja väidetud arvelduskrediidi põhimõttel sama raha edasi-tagasi liigutamisega.
31.Eluliselt ei ole usutav ka versioon, nagu P.E oleks saanud kontrolliperioodil anda kaebajale laenu ainuüksi temale kaebaja poolt tagastatud 25 000 euro arvelt. Isegi, kui lisada väidetavalt OÜlt Tsiribiribin saadud raha, siis saab tekkida küsimus üksnes 10 650 euro päritolu kohta. Kaebaja ignoreerib fakti, et P.E pangakontodelt nähtuvalt kasutab P.E kaebajalt saadud rahasid jooksvalt enda isiklike kulutuste katteks, mis juba iseenesest välistab, et vastav 25 000 eurot hiljem pandi P.E poolt kaebajasse laenu andmise sildi all tagasi.
32.Kontrollitaval perioodil on P.E pangakontole tehtud teadmata päritoluga sularaha sissemakseid. Väidetavalt OÜ-lt Tsiribiribin 17.08.2022 laenuna saadud 26 800 euro puhul oli tegemist tundmatu päritoluga sularahaga, mis pandi P.E poolt 17.08.2022 otse kaebaja pangakontole. Samas kontrolliperioodil ei nähtu, et kaebaja poolt P.E-le kantud 25 000 eurot oleks P.E sularahas välja võtnud, mistõttu ka see asjaolu välistab, et rahalised vahendid saanuks pärineda kaebaja poolt kontrolliperioodil P.E-le kantud 25 000 eurost. Samuti nähtub, et 25.08.2022 tegi J.L P.E-le ülekande 8 000 eurot, millele järgnes samal päeval P.E poolt kaebaja kontole 7 500 euro kandmine, mistõttu ei saa olla tegemist P.E-le kaebaja poolt tagastatud 25 000 euroga. Eelnevad näited näitavad, et kaebaja järjekordne hüpoteetiline väide nagu kaebajale väidetava laenu andmiseks pärinevad vahendid tulid just P.E-le kontrolliperioodil kaebaja poolt tagastatud 25 000 eurost ei vasta samuti tõele.
33.Kuigi kaebaja teeb ka etteheiteid, et maksuhaldur ei ole tuvastanud P.E väljalaenatud ja tagasisaadud raha vahet ning kaebaja suurimat laenujääki, siis kontrolliakti punkt 1.1.2.
alapunktidest d-f nähtuvalt on maksuhaldur analüüsinud ka väidetavat laenuarvestust, kuid on tuvastanud, et kaebaja laenuarvestus ei olnud usaldusväärne. Väärteomenetluses nr 93001900209316 selgus, et P.E kandis raha, mis oli tekkinud kaebaja ettevõtlusest, 2019. aastal kaebaja arveldusarvele ning väärteomenetluse tulemusena kaebaja deklareeris P.E-lt (algselt väidetava laenu andmise sildi all) saadud raha ka enda käibena, millelt maksis käibemaksu. Arvestades eelnevat jääb selgusetuks, mida peab kaebaja silmas rääkides P.E kätte 2019. aastal jäänud rahast, kui P.E oli varjatud käibest saadud raha juba 2019. aastal kandnud kaebaja arvelduskontole, mistõttu need ei saanud enam olla P.E valduses. Seetõttu ei saa tõele vastata ka kaebaja järjekordne väide, et 2020. aastal asus P.E kaebajale välja laenama 2019. aastal P.E kätte jäänud kaebaja raha. Selgusetuks jääb ka, mida kaebaja peab silmas selle all, et P.E kätte 2019. a jäänud rahalt on kaebajale juba maksusumma määratud, sest MTA ei ole väärteomenetluses kaebajale tulumaksu määranud ettevõtlusest välja viidud rahalt, kuna olukorras, kus varjatud käibest saadud rahalised vahendid jõudsid 2019. aastal kaebaja enda valdusesse, ei ole see põhjendatud.
34.Kaebaja järjepidev uute paljasõnaliste versioonide esitamine, kust võisid pärineda väidetava laenu sildi all kaebajani liikunud rahalised vahendid, muudab tema väited ebausutavaks. See on omakorda üks asjaolu kogumis, mis kinnitab maksuhalduri versiooni elulist usutavust. Kui tegemist ei oleks kaebaja varjatud käibega, puuduks kaebajal ka vajadus mõelda välja kõikvõimalikke tõele mittevastavaid erinevaid versioone laenu sildi all kaebajale kantud rahaliste vahendite päritolu kohta.
35.Kaebaja on ka ise tunnistanud, et vastava lepingu eesmärk ei olnud pooltele siduvate kohustuste loomine, vaid leping on koostatud tagantjärele üksnes maksuhaldurile esitamiseks, mis tähendab, et sellist kokkulepet pooled ei ole tegelikult omavahel sõlminud nagu lepingus märgitud ning vastavat lepingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kuigi maksuotsuses MKS § 83 lõikele 4 viidatud ei ole, siis kohtupraktika kohaselt puudub selleks ka vajadus ning puudub vajadus tuua välja ka maksueelis. Seega jättis maksuhaldur põhjendatult esitatud krediidilepingu arvesse võtmata ja asus tõendeid kogumis analüüsides seisukohale, et P.E poolt kaebaja pangakontole tehtud maksed oli kaebaja ettevõtlusest väljaviidud raha, mis on tekkinud deklareerimata käibe tulemusena. Analoogselt on maksuhaldur kaebaja deklareerimata käibeks lugenud ka summa, mille P.E maksis 17.08.2022 kaebaja pangakontole sularahas viie erineva maksega kokku summas 26 800 eurot ja mis kaebaja raamatupidamises on kajastatud kui laen Tsiribiribin OÜ-lt. Tegelikult Tsiribiribin OÜ poolt laenu andmist ei toimunud. Tsiribiribin OÜ pangakonto väljavõtte kohaselt puudusid äriühingul rahalised vahendid laenu andmiseks ning puudus nähtav majandustegevus, mida saaks seostada sellises summas tulu saamisega. P.E selgitus, et laen on antud Tsiribiribin OÜ kassast ja äriühing sai selle summa laenuna, ei ole usutav. Kaebaja ja Tsiribiribin OÜ on seotud isikud läbi sama juhatuse liikme ning P.E kasutas seda asjaolu ära, otsides võimalust, kuidas deklareerimata käibest saadud rahalisi vahendeid liigutada kaebajasse.
36.Kuna on tuvastatud, et kontrollitaval perioodil kaebaja pangakontole P.E poolt väidetava laenuna kantud summad ja sularahas Tsiribiribin OÜ väidetava laenu sildi all pangakontole pandud summad on kaebaja varjatud käive, siis ei ole võimalik järeldada, et varjatud käibe käibemaksuga maksustamisel peaks vastavast summast eelnevalt lahutama väljamaksed, mille kaebaja on otsustanud teha kontrolliperioodil enda osanikust juhatuse liikmele ilma neilt tulumaksu tasumata. Sellisel juhul jääb osa varjatud käibest põhjendamatult käibemaksuga maksustamata. Samuti ei saa jõuda järeldusele, et kaebajast ei ole raha välja läinud, kui ta on enda osanikust juhatuse liikmele teinud kontrolliperioodil väljamaksed summas 25 000 eurot. Väär on kaebaja lähenemine, et kaebaja osanikust juhatuse liikmele tehtud ilma tulumaksu tasumata tehtud väljamaksete tuvastamiseks peaks vastavast summast maha lahutama kaebaja varjatud käibest pärinevad kaebaja enda rahalised vahendid, mille osanikust juhatuse liige kaebaja pangakontole paigutas. Kaebaja on
enda näites asunud dividendina maksustama osanikust juhatuse liikme poolt äriühingusse kantud raha ja äriühingu poolt osanikule kantud raha maksustanud käibemaksuga.
37.ÄS § 179 lg 4 kohaselt pidi kaebaja enda 2022. aasta majandusaasta aruande esitama ära juba perioodil 01.01.2023-30.06.2023. Kaebaja 2022. aasta majandusaasta aruanne on esitatud 21.09.2023 äriregistrile ehk pärast maksuotsuse tegemist, mil kaebajale oli selgelt teada, mida talle maksuotsusega ette heidetakse, mis tekitab kahtluse 2022. a majandusaasta aruandes kajastatu õigsuses, sh pole seal kajastatud andmed ka kontrollitavad.
38.Lisaks ei kattu 2022. a majandusaasta kasumiaruandes kajastatud andmed kaebaja kauba soetamise kulude osas kaebaja 2022. a käibedeklaratsioonides kajastatuga: Võttes aluseks kaebaja 2022. a käibedeklaratsioonides kajastatu, on kaebaja 2022 tulud ja kulud järgnevad: tulu on 441 250 eurot ehk sama, mis kaebaja 2022. a majandusaasta aruande kasumiaruandes (arvestus on tehtud ilma vaidlusaluse maksuotsuseta), aga kulud on erinevalt kaebaja märgitud 335 756 eurost 556 570,10 eurot. Seega on andmetega manipuleeritud. Lisaks nähtub kaebaja 2022 majandusaasta aruandest, et kaebaja on ostnud põhivara, sest 2021. a põhivara oli 22 236 eurot, kuid 2022. a oli see 109 900 eurot. Käibedeklaratsioonidel ei näidata põhivara käibemaksu, mis tähendab, et kui põhivara ostmist käibedeklaratsioonidel ei ole, siis see kulu tuleb veel lisaks arvestada 556 570,10 eurole. Veel on kaebaja kuludeks ka palgaväljamaksed ja tööjõukuludelt sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksed. Seega ei saa kaebaja 2022. aasta müügitulud olla suuremad ka kui kulud kokku nagu kaebaja väidab.
39.Arvestades, et kaebaja juhatuse liikme P.E pangakontole maksti järjepidevalt tundmatu päritoluga sularaha sisse, millele järgneb väidetav laenu andmine kaebajale ning kaebajasse tehakse tundmatu päritoluga sularaha sissemakseid ka teise P.E äriühingu poolt väidetava laenu andmise nime all, kuigi viimasel majandustegevus puudub, ja kaebaja tehtud kulutused oluliselt ületavad sissetulekuid, mis ei ole jätkusuutlik, siis asjaolusid kogumis vaadates nähtub veenvalt, et kaebajasse paigutatavad rahalised vahendid pärinevad kaebaja varjatud käibest.
40.S.T 25.01.2024 selgitustes on kasutatud kaebaja 10 kuu käibedeklaratsioonidest nähtuva kulutuste ja tulude ümberlükkamisel kaebaja 2022. aasta majandusaasta aruande bilansis 31.12.2022 seisuga toodud arvnäitajaid, kuigi kontrolliakti lisas 15 toodud arvestus oli tehtud üksnes 2022. aasta esimese 10 kuu osas. Kaebaja pearaamatu lk 28 nähtuvalt oli kaebaja laokonto saldo nii kontrolliperioodi alguses kui ka lõpus (s.o. 1.07.2022 ja 31.10.2022) 127 548 eurot (nagu 2022. aasta majandusaasta aruande bilansi kohaselt 31.12.21) ja kontrolliperioodil mingeid liikumisi lao kontol ei kajastatud. St kaebaja varud on väidetavalt suurenenud just november ja detsember 2022. Kuigi ka vastav varude suurenemise fakt ei ole iseenesest kontrollitav, siis nähtub, et kontrolliaktis toodud arvutuskäigu ümber lükkamiseks on teadlikult hakatud kasutama ka väidetavat varude suurenemist, mida ei saanud kontrolliperioodil isegi olemas olla. Kontrolliakti punkti 1.2.2. alapunktis b toodud järeldustele vastu vaidlemiseks vajalikud raamatupidamisandmed 2022. aasta kohta pidid kaebajal vaieldamatult olemas olema juba enne 2022. aasta majandusaasta aruande koostamist (täpsemalt alates 01.01.2023).
41.P.E-le 08.02.2023 tehtud korraldusest, nähtub, et maksuhaldur on P.E-le kontrollimenetluses tõusetunud kahtlusi selgitanud ja palunud P.E-l esitada enda pangakontode väljavõtted. Seega MTA pöördus P.E kui kolmanda isiku poole selgitamaks, kust pärineb tema poolt kaebajale laenatud raha. P.E ei täitnud korraldust ning maksuhaldurile nõutud pangakonto väljavõtteid ei esitanud, mistõttu maksuhaldur küsis need pankadelt välja.
KOHTU PÕHJENDUSED
42.Kohus analüüsib kaebuses esitatud väiteid, kuid ei hakka üksikasjalikult üle kordama KA ja maksuotsuse põhjendusi. HKMS § 165 lg 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. KA, maksuotsus ja vaideotsus on põhjendatud piisaval määral, mistõttu lasub maksukohustuslasel MKS § 150 lg 1 kohaselt maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Ka Riigikohtu halduskolleegium on kinnitanud mitmes otsuses, et kui maksuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2007 otsus nr 3-3-1-34-07, p 12– 13).
43.Kaebajal oleks tulnud juba maksumenetluses selgitada KA-s etteheidetud asjaolusid, esitada tõendeid ning kirjeldada, millises osas on KA vale. Kaebaja esitas alles kohtumenetluses 2022. aasta majandusaasta aruande, mille kaebaja oli esitanud äriregistrile 21.09.2023. Kohus nimetatud tõendiga ei arvesta. ÄS § 179 lg 4 kohaselt pidi kaebaja 2022. aasta majandusaasta aruande esitama ajavahemikul 01.01.2023-30.06.2023. Kontrollimenetlus toimus kuni 07.08.2023, kui koostati maksuotsus. MKS § 102 lg 1 p 2 seletuskiri täpsustab, et maksukohustust vähendavalt saab maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada üksnes juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud maksukohustuslase poolt põhjustatud tahtlusest või hooletusest. Näiteks maksukohustuslane on teadlik teatud kulude mahaarvamise võimalusest, kuid ei esita maksuhaldurile andmeid. Kuna maksukohustuslane ei täida õigeaegselt talle seadusega pandud kaasaaitamiskohustust, jäävad maksu vähendavad asjaolud arvesse võtmata ning maksuotsust seetõttu hiljem muuta ei saa.
44.Kaebaja 2022. aasta müügitulude ja kulude kohta maksumenetluse käigus andmete esitamata jätmine, oli tingitud kaebajast tulenevate asjaolude tõttu. Seega tõendid, mille esitamine olnuks maksumenetluses võimalik, esitas kaebaja alles kohtumenetluses, millest saab järeldada üksnes soovimatust dokumente varasemalt esitada. Seega on kaebaja rikkunud MKS §-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustust. Riigikohus on asunud tuginedes MKS § 92 lg-le 4 korduvalt seisukohale, et kuigi uusi tõendeid on võimalik esitada ka kohtumenetluses, on tahtlusest või raskest hooletusest esitamata jäetud tõenditele seatud piirang käsitatav kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena. MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt piisab sellest, et kaebaja on olnud hooletu. Vaidlust ei ole, et maksuhaldur on kontrollimenetluses nende esitamist nõudnud. Kuna maksuhaldur ei ole rikkunud uurimispõhimõtet, tuleb maksuotsuse õiguspärasuse hindamisel lähtuda üksnes sellest informatsioonist, mis oli ma maksuhalduril olemas otsuse tegemise ajaks ning ei saa arvestada uusi tõendeid, mille kaebaja esitas esmakordselt koos kaebusega.
45.Maksuhaldur heidab kaebajale ette, et kaebaja tegi pangakonto ja kassa kaudu kulutusi erinevate kaupade soetamiseks kokku summas 2700,34 eurot, sh käibemaks 675,09 eurot. Maksuhalduri hinnangul on tegemist kaebaja osanikule P.E-le erisoodustuse andmisega. Kaebaja eelnevaga ei nõustu, kuna edastas maksuhaldurile arve, millest nähtuvalt kaebaja müüs esemed P.E-le (dtl 236). Kohus on ühel meelel vastustajaga, et vaadeldav arve on koostatud selleks, et vältida maksustamist. Kaupadel puudub seos kaebaja ettevõtlusega. Kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole peale diiselkütuse äratarbimise asjaolu välja toonud teisi asjaolusid, mis välistab nende edasimüümise u aasta aega hiljem, on otsitud ning ei lükka ümber seda, et vaadeldavad kaubad on algusest peale soetatud P.E-le . Eelnevat tõendab asjaolu, et kaebaja koostas arve peale maksuhalduri poolt tähelepanu juhtimist. Asjakohatu on kaebaja viide, et arve koostati enne maksuotsuse koostamist. Puudub kindlus, et arve oleks koostatud ka juhul, kui maksuhaldur ei oleks vastavale asjaolule juhtinud tähelepanu (vt MTA 14.04.2023 korraldus nr
12.2-3/060029-10, dtl 81). 03.05.2023 vastuses ei väitnud kaebaja, et vaadeldavad kaubad oleksid edasi müüdud. Kaebaja selgitas, kuidas väidetavalt on kaupu ettevõtluses kasutatud või kuidas ta ei mäleta enam, kuidas kaupu kasutati, sh esitas osaliselt nõusolekud deklaratsioonide parandamiseks (vt dtl 113, 118).
46.Alternatiivselt leiab kaebaja, et põhjendatud ei ole kaebajale sotsiaalmaksu määramine, kuna hüve saaja oli kaebaja osanik P.E ning tegemist on dividendide väljamaksmisega osanikule. Kohus nõustub vastustajaga, et tavapäratu on olukord, kus järjepidevalt ostetakse ettevõtlusega mitteseotud kaupu, mis loetakse osanikule dividendide väljamakseteks. Lisaks arvestades kaebaja väidete ebajärjepidevust vaidlusaluste kaupade osas, on õige maksuhalduri seisukoht, et kaebaja ei ole pidanud vaadeldavaid tooteid dividendideks, seega on maksed erisoodustus P.E-le .
47.Tagasi nõutud ja tasumisele kuuluva maksusumma määramist põhjendas maksuhaldur esmalt kontrollimisel selgunud asjaoluga, et kaebaja on vormistanud näiliku krediidilepingu juhatuse liikme P.E-ga, kandnud selle alusel raha kaebaja pangakontole ja teinud kontrollitaval perioodil ülekandeid P.E-le väidetava laenu tagasimaksetena kokku summas 25 000 eurot. Maksuhaldur on laenu tagasimaksed lugenud dividendi väljamakseteks. Kaebaja pangakontole laenu andmisena sissemakstud summad luges makshaldur kaebaja varjatud käibeks ja määras tasumisele kuuluva käibemaksu. Sarnaselt nimetatud episoodiga luges maksuhaldur kaebaja varjatud käibeks ka 26 800 eurot, mille P.E pani sularahas vaide esitaja pangakontole ja mis kaebaja kinnitusel pärineb Tsiribiribin OÜ-lt saadud väidetavast laenust.
48.Kohus nõustub maksuhalduriga järgnevas: 1) krediidileping ei tõenda P.E poolt kaebajale laenuandmist. Vaadeldav leping (dtl 337-342) on sõlmitud 01.01.2020 ja reguleerib P.E ja kaebaja vahelisi suhteid P.E poolt kaebajale kasutamiseks võimaldava arvelduskrediidi kasutamisel. Tegemist on panga tüüplepinguga, mida kaebaja ka ei eita. Lepingu sõlmimise kuupäevaks on märgitud 1.1.2020, kuid P.E on lepingu allkirjastanud 23.01.2023. Seega on usutav maksuhalduri hinnang, et leping koostati selleks, et muuta laenu andmine usutavaks; 2) P.E-l puudus kohustus tasuda intressi, mis omakorda äratab kahtlust, et laenuleping on näiline.
49.Õige on kaebaja seisukoht, et kontrollperiood ei sisalda 2019 ja 2020 a. Samas on maksuhaldur hinnanud, kas P.E-l oli võimekust laenu anda ning kas kaebaja vastavad laenud ka aruandluses kajastas, mida vaadeldaval perioodil kaebaja tagastas P.E-le . Kogumis tuvastas maksuhaldur õigesti, et P.E ei ole väidetava laenu andmise perioodil deklareerinud tulusid ega teinud tehinguid, et oleks saanud kaebajale kuni 29.02.2020 laenata 46 094 eurot (dtl 366-388).
50.Kaebuse kohaselt laenasid P.E ja OÜ Tsiribiribin kontrolliperioodil kaebajale kokku 35 650 eurot (8850 + 26 800). Kaebaja tagastas laenu kokku 25 000 eurot. Ülekannete järgselt ei ole kaebaja osaühingu raha välja viinud, kontole on lisandunud 10 650 eurot. Järelikult ei ole kaebaja maksnud dividende 25 000 eurot, millelt tuleb tasuda tulumaks. Kohus ei nõustu kaebajaga. Esitatud tõenditest nähtub, et väidetavalt OÜ-lt Tsiribiribin 17.08.2022 laenuna saadud 26 800 eurot pani P.E 17.08.2022 otse kaebaja pangakontole (dtl 469). OÜ Tsiribiribin pangakonto väljavõtte kohaselt puudusid äriühingul rahalised vahendid laenu andmiseks (dtl 547). Äriühingul puudus kasumilik majandustegevus (dtl 529-546). Kaebajal ja OÜ-l Tsiribiribin on sama juhatuse liige. Samuti tegi J.L 25.08.2022 P.E-le ülekande 8 000 eurot ning samal päeval kandis P.E kaebaja kontole 7 500 eurot (dtl 273).
51.Lisaks tuvastas MTA 21.06.2022 väärteomenetluse otsuses nr 93001900209316 (dtl 389-402), et P.E poolt kaebaja kontole kantud raha on äriühingu varjatud käive, millelt on tasumata käibemaks. Väärteomenetluse tulemusena deklareeris kaebaja P.E-lt (algselt väidetava laenu andmise sildi all) saadud raha ka enda käibena, millelt maksis käibemaksu.
52.Eelnevat aluseks võttes peab kohus õigeks maksuhalduri hinnangut, mille järgi võeti kasutusele skeem selleks, et ettevõtlusest väljaviidud summad jääksid jätkuvalt P.E isiklikku kasutusse. P.E
pani ettevõtlusest väljaviidud summad oma isiklikule pangakontole, kust need kanti laenu nime all kaebaja pangakontole ja seejärel laenu tagasimakse nime all P.E pangakontole tagasi. Eelneva käitumise tulemusena vältis kaebaja tulumaksu tasumist. Sh on maksuhaldur piisavalt põhjendanud, kuidas kaebaja varjas osaliselt käivet.
53.Kohus nõustub KA punktides 1.2. ja 1.3 toodud maksuhalduri seisukohtadega, et P.E poolt arvelduskonto vahendusel kaebajale tehtud sissemaksed ja väidetavalt Tsiribiribin OÜ-lt laenu saamisena P.E poolt sularahas kaebajale tehtud sissemaksed on kaebaja varjatud käive. P.E sissetulekud said tekkida üksnes kaebaja tegevusest. 2020 a. majandusaasta aruannet ilmnes, et kaebajal ei olnud vahendeid sellises summas raha P.E-le välja maksmiseks. 2020.a majandusaasta aruande järgi oli kaebaja 2020.a kasum 33 150 eurot. 2020 aasta majandusaruande järgi olite hankijatele võlgu 21 617 eurot. Ei ole majanduslikult põhjendatav, et äriühing maksab juhatuse liikmele tagasi 47 500 eurot kui seda raha on vaja hankijatele võlgade tagasimaksmiseks. Nimetatud summa laekumist ei nähtu ka P.E pangakontodelt. Seega laenukontol 31.12.2020 näidatud väljamaksed P.E-le on näilikud ja lisatud seetõttu, et hiljem tehtud raamatupidamise kanded oleksid kooskõlas 2020 aastaaruandega. Maksuhaldur ei võtnud õiguspäraselt krediidilepingut maksustamisel arvesse, mistõttu on maksuhaldur P.E-le tehtud väljamaksed summas 25 000 eurot lugenud põhjendatult dividendi väljamakseteks ja maksustanud sellest lähtuvalt. Seega on õige maksuhalduri hinnang, et tegemist ei saa olla kaebaja poolt P.E-le tagastatud laenuga.
54.Maksuhaldur leidis KA p 1.2.2. as b, et kaebaja kulud ületavad müügitulu, tuues välja, et kaebaja käibedeklaratsioonide analüüsi tulemusel selgus, et kaebaja on kulutanud rohkem kui teeninud. Kaebaja esitas alles kohtumenetluses 2022 majandusaasta aruande, mille osas võttis kohus eelnevalt seisukoha. Kaebaja hinnangul on maksuhalduri vastav väide väär ning ta esitas tõendina S.T 25.01.2024 esitatud seisukohad, milles viimane leiab, et lähtuda tuleb siiski 2022 majandusaasta aruandest, millest nähtuvalt on kaebaja kasum 2494 eurot. Kuivõrd kaebaja ei esitanud maksumenetluses majandusaasta aruannet, võttis maksuhaldur õigesti aluseks kaebaja 2022. aasta käibedeklaratsioonides kajastatu, mille järgi on kaebaja 2022.a tulu on 441 250 eurot ning kulutused 556 570,10 eurot. Seega kulutused ületavad müügitulusid üle 100 000 euro.
55.Väär on kaebaja lähenemine, et kaebaja osanikule tehtud ilma tulumaksu tasumata väljamaksete tuvastamiseks peaks vastavast summast maha lahutama kaebaja varjatud käibest pärinevad kaebaja enda raha, mille osanik kaebaja pangakontole paigutas. Tallinna Ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-19-781, et TuMS § 54 lg 6 ei näe dividendide puhul ette maksuarvestuse korrigeerimise võimalust.
56.Alusetu on kaebaja etteheide vastustajale, et vastustaja ei pöördunud P.E kui kolmanda isiku poole, et selgitada välja, kust pärineb P.E kaebajale laenatud raha. MTA tegi 08.02.2023 korralduse 12.2-3/060029-4, mille P.E on kätte saanud. Nimetatud korraldusest nähtuvalt palus maksuhaldur P.E-l selgitada, kust pärines raha, mille P.E laenas kaebajale (dtl 350). Vastustaja kinnitusel P.E vastavaid selgitusi ei esitanud ning maksuhaldur nõudis pankadelt väljavõtteid P.E majandusliku olukorra kohta. Seega on alusetu kaebaja vastav väide uurimiskohustuse täitmata jätmisest.
57.Kohus ei anna hinnangut kaebaja hüpoteetilistele seisukohtadele, kuna eelnevatest seisukohtadest tulenevalt ei lükanud kaebaja ümber maksuhalduri seisukohti. MO õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
58.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.