X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13.04.2023 otsusele nr 12211140019-1
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.10.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
05.02.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.10.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-1100 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.03.2024. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-23-1100 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Valgevene kodanik (sünd. XX.XX.XXXX) X lahkus oma päritoluriigist ning saabus Eestisse viimati 01.10.2022. Ta on registreerinud oma Eestis lühiajalise töötamise vahemikus 12.04.2021–11.04.2022 ning 06.01.2022–05.04.2023. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta Eestis 14.11.2022.
2.Taotlejaga peeti rahvusvahelise kaitse taotleja vestlus 19.12.2022 ning arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine 23.03.2023. Isik taotleb rahvusvahelist kaitset, kuna ta osales 2020. a Valgevenes meeleavaldustel. Kuna Valgevene president kiusab praegu kõiki meeleavaldustes osalejaid taga, kardab taotleja, et teda võidakse Valgevenesse naasmisel arreteerida. Taotleja tõi 19.12.2022 vestlusel välja, et ta kardab Valgevenes tagakiusamist kriminaalmenetluses. Kõik, kes osalesid võimuvastases meeleavalduses, tunnistatakse ekstremistideks. 23.03.2023 toimunud vestlusel tõi taotleja välja, et igal inimesel, kes osales demonstratsioonidel, on oht saada kinni võetud ja represseeritud. Kui varem vahistati ja võeti kinni ainult liidreid, siis nüüd võetakse kinni kõiki neid, kes olid meeleavaldusel valgepunase-valge lipuga. Taotleja arvates on praegu arreteerimised läinud väiksematesse kohtadesse ning ametivõimud lihtsalt ootavad, kuni taotleja tagasi pöördub, et ta siis arreteerida. Kui taotleja Valgevenest lahkus, siis pöördus ta hiljem riiki tagasi, kuna ta poeg võeti ajateenistusse ja taotleja käis pojaga kohtumas. Oht oli olemas, aga arvatavasti ei olnud taotleja sel ajal ametivõimudele prioriteediks. Ametivõimude huvi taotlejat taga kiusata võib seisneda selles, et kõiki, kes ei ole võimuga nõus ja on nende vastu, tuleb enne 2025. a valimisi karistada. Taotleja ei palunud varem varjupaika, kuna lootis, et võim riigis muutub. Ta taotles Eestis varjupaika siis, kui tema viisa lõppes ja seda ei pikendatud. Sellest tuleneski, et ta ei saanud tagasi pöörduda ja ta otsustas varjupaika taotleda. Taotleja rebis oma kodulinnas maja pealt maha Valgevene lipu ja pani sinna valge-punase-valge lipu. Kuna see toimus keskväljakul, võib sellest olla videosalvestis.
3.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 13.04.2023 otsuse nr 12211140019-1 punktiga 1 loeti välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt taotlus põhjendamatuks ning lükati taotlus VRKS § 20 lg 2 alusel taotluse tagasi. Täiendavalt loeti taotlus selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 6 ja 7 alusel (otsuse punkt 2). Lisaks tehti taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutus lahkumiseks Valgevenesse vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva. Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele isiku seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (otsuse punkt 3). VSS § 74 lg 1 alusel kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu (Eestisse ja Schengeni viisaruumi) kaheks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (otsuse p 4).
4.X esitas 17.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13.04.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Vastustaja ei arvestanud otsuse tegemisel kõiki riske ega hinnanud olukorra tõsidust. Valgevenesse naasmine on kaebaja jaoks eluohtlik.
5.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktis toodud põhjenduste juurde. Kaebaja väide, et PPA ei arvestanud kõiki riske ja ei hinnanud olukorra tõsidust, on kaebaja subjektiivne arvamus. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse selleks, et vältida lahkumiskohustuse täitmist. Kaebaja selgitused varjupaigataotluse esitamisega viivitamise kohta (kaebaja väitel oli tal lootus, et võim riigis muutub ning ta ei pea enam kartma), ei ole usutavad. On üldteada, et 2020. a suvel alanud suuremad meeleavaldused Valgevenes kestsid 2(8)
3-23-1100 2021. a alguseni, mil valitsevale režiimile lojaalsed jõustruktuurid olid suuremad meeleavaldused maha surunud. Kaebaja aga ootas varjupaigataotluse esitamisega kuni 2022. a novembrini.
6.Tallinna Halduskohus jättis 31.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus PPA 13.04.2023 otsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). PPA luges olemasolevaid tõendeid ja kaebaja ütlusi hinnates õigesti rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt põhjendamatuks. Haldusmenetluse materjalid viitavad üheselt sellele, et kaebaja esitas 14.11.2022 taotluse põhjusel, et vältida peatselt saabuvat lahkumiskohustuse täitmist, mitte seetõttu, et ta vajaks rahvusvahelist kaitset päritoluriigis teda ohustava tagakiusamise tõttu. Kaebaja pole enda tagakiusamise kartuse põhistamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kuigi rahvusvahelise kaitse taotluse aluseid on tihti keeruline mingite konkreetsete dokumentaalsete vm liiki tõenditega tõendada, ei tähenda see siiski, et sellises olukorras tuleb lugeda kahtlused alati kaebaja kasuks. Rahvusvahelise kaitse taotleja kohustuseks on tulenevalt VRKS § 11 lgst 2 esitada oma selgitused ja vastata menetleja küsimustele, mh selgitada intervjuul antud ütlustes esinevaid vastuolusid. Kui taotleja väiteid kinnitavaid dokumente ei ole, tuleb PPA-l tugineda taotleja ütluste usutavuse (sisemise ja välimise) hindamisele. Sisemise usutavuse hindamine hõlmab ütluste detailirohkuse ja järjepidevuse hindamist, välimise usutavusega seondub ütluste kooskõla päritoluriigi teabe, teadaolevate faktide ja muude PPA kogutud tõenditega. Nii haldusorgan kui ka kohus saavad asjaolude ja tõendite hindamisel lähtuda ka nende elulisest usutavusest. Kuigi PPA otsuses pole selgelt välja toodud isiku üldise usaldusväärsuse kohta antud hinnangut, nähtub otsusest piisavalt selgelt, et PPA ei pea taotleja ütlusi päritoluriigis teda ohustava tagakiusamise osas tõenäoliseks ehk teisisõnu ei pea usutavaks kaebaja ütlusi selle kohta, et ta satuks ainuüksi Valgevenes 2020. a meeleavaldustel osalemise tõttu kodumaale naastes ohtu. Kuigi puudub alus kahelda, et kaebaja osales 2020. a-l mõned korrad meeleavaldustel, ei saa selle põhjal möönda tagakiusamise ohtu päritoluriigis. Vaatamata kaebaja osalemisele Valgevenes 2020. a-l toimunud meeleavaldustel, pole Valgevene ametivõimud teda praeguseni sellepärast tülitanud ega temaga muud moodi kontakti otsinud. Taotlejaga toimunud vestlusel selgus, et taotlejat ei ole Valgevenes varem karistatud, teda ei ole kinni peetud, praegusel ajal tema osas Valgevenes menetlust käimas ei ole, Valgevenes teda otsitud ei ole, ta ei kuulu ühtegi parteisse ega liikumisse ning tal puuduvad kokkupuuted Valgevene ametivõimudega. Taotleja passist nähtuvalt on ta pärast 2020. a meeleavaldusi saanud Valgevenest lahkuda ja seejärel korduvalt naasta (august–september 2021, november 2021 – jaanuar 2022, juuni–august 2022, september 2022). Kaebaja on vestlusel PPA-le kinnitanud, et Valgevenesse sisenedes ta küll kartis, kuid mingeid probleeme tal piiriületustel ei tekkinud. PPA on koosmõjus päritoluriigi infoga põhjendatult järeldanud, et kui Valgevene võimud oleksid huvitatud kaebaja vastutusele võtmisest, oleks seda juba tehtud või temaga vähemalt kontakti otsitud. Päritoluriigi infost nähtuvalt on huvipakkuvaid isikuid juba piiriületustel kinni peetud. Kõige rohkem saavad inimesed süüdistuse selle eest, et nad postitavad või kommenteerivad sotsiaalmeedias ja/või nad osalesid 2020. a meeleavaldustel. Asjaolud, et kaebaja on saanud siiani korduvalt (vähemalt üheksal korral) Valgevene piiri ilma igasuguste probleemideta ületada, kaebaja ei ole väljaspool Valgevenet tegelenud poliitilise aktivismiga ega ole ka aktiivne sotsiaalmeedias kommenteerija, annavad kinnitust sellest, et kaebaja isik ja tegevus ei paku Valgevene ametivõimudele huvi. Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses esitanud mingeid tõendeid, mis annaks põhjust arvata, et Valgevene ametivõimud on huvitatud tema tagakiusamisest. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses ühelegi 3(8)
3-23-1100 asjakohasele allikale tuginevalt põhistanud oma väiteid, mille kohaselt varasemalt võeti kinni ainult liidreid, kuid nüüd kõiki meeleavaldusel valge-puna-valge lipuga osalenud ja videosalvestistele jäänud isikuid. Kohtu hinnangul ei ole usutav kaebaja väide, et ametivõimud lihtsalt ootavad kaebaja tagasipöördumist, et ta seejärel arreteerida. Kaebaja tagakiusamise ohtu 2020. a meeleavaldustel osalemise tõttu ei kinnita ka kaebaja 19.12.2022 vestlusel välja toodud asjaolu, et tema suhtes alustati Valgevenes haldusasi, mille kohta koostatud dokumenti kaebaja enda väitel pole näinud ja talle andis sellest teada naaber. Kaebaja on selgitanud, et talle saadeti hiljem kiri, et haldusasi on lõpetatud. Puuduvad kontrollitavad andmed selle kohta, et kaebaja viidatud haldusasi olnuks seotud kaebaja osalemisega meeleavaldustel. Kaebaja ütlused ei ole olnud järjepidevad. 19.12.2022 vestlusel kaebaja oletas, et Valgevene riigivõimul on video tema osalemisest meeleavaldustel (küsimus 21). 23.03.2023 vestlusel kaebaja väitis, et videosalvestused tema osalemisest meeleavaldusel on kindlalt olemas (küsimus 7), samal ajal aga teisele küsimusele vastates jälle oletas, videosalvestused on olemas, sest keskväljakul on kaameraid piisavalt (küsimus 11). Kohtule 10.08.2023 esitatud avalduses kaebaja taaskord tugineb sellele, et uurimiskomisjonil on video kaebaja osalemisest meeleavaldusel Djatlovi linna keskväljakul. 19.12.2022 vestlusel kaebaja selgitas, et osales 2020. a-l Valgevenes meeleavaldustel, sh 2020. a 9. ja 10. augustil Djatlovi linnas ning samal päeval tekkis konflikt miilitsaga: kaebaja hoidis teiste meeleavaldajatega käest kinni ja ei lasknud miilitsal teisi meeleavaldajaid ürituselt ära viia (küsimus 22). Samal vestlusel esitatud küsimusele, milles teda tema suhtes algatatud haldusasjas süüdistati, vastas kaebaja, et ta ei tea, aga võimalik, et miilitsale vastupanu osutamises (küsimus 33). 23.03.2023 vestlusel aga kaebaja mainis esmakordselt, et võttis Djatlovi linna keskväljakul meeleavaldusel maha rohelise lipu ning riputas üles valgepunase-valge lipu. Samuti arvas kaebaja sellel vestlusel, et teda võidakse karistada lipu rüvetamise eest (küsimused 11 ja 13). Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja juba 19.12.2022 vestlusel poleks maininud sellist asjaolu, et ta võttis linna keskväljakul kaamerate vaateväljas maha rohelise lipu ja riputas asemele valge-puna-valge lipu. Kaebaja on sellele sündmusele osutanud alles 23.03.2023 vestlusel seejärel, kui PPA ütles, et tõenäoliselt kaebaja profiil ei paku Valgevene ametivõimudele huvi. Taotlejaga 19.12.2022 toimunud vestlusel selgus, et pärast 2020. a meeleavaldustel osalemist ta lahkus Valgevenest Poola 15.09.2020. Kaebaja selgitas PPA-le, et ta ei pidanud vajalikuks koheselt Poola jõudes rahvusvahelist kaitset taotleda, samuti kaebaja passist nähtuvalt vormistas ta omale septembris 2020 Leedu viisa ning hiljem veel kolmel korral Eesti viisad. Seejuures ei esitanud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust ei Eestis ega mujal EL riikides esimesel võimalusel, vaid alles 14.11.2022. Kaebaja on PPA-le selgitanud, et pärast Valgevenest lahkumist oli ta tööviisade alusel kogu aeg välismaal. Kaebaja üritas Eestis oma viisat pikendada, kuid seda ei pikendatud ja soovitati PPA teeninduses rahvusvahelist kaitset küsida. Eeltoodu ilmestab seda, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaite taotluse justnimelt põhjusel, et vältida lahkumiskohustuse täitmist, missugune asjaolu sai talle selgeks, kui tema viisat keelduti pikendamast. Kui kaebaja oleks reaalselt kartnud tagakiusu päritoluriigis, siis oleks ta esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel, mitte alles seejärel, kui tema viisa pikendamata jäeti ja talle sellist võimalust proovida soovitati. Kaebaja oli kursis olukorraga oma päritoluriigis (sh külastas seda korduvalt) ja pidi juba varasemalt suutma hinnata, kas tema tegevus 2020. a meeleavaldustel võiks pakkuda huvi Valgevene ametivõimudele. Kaebaja on toonud 10.08.2023 menetlusdokumendis uue asjaoluna välja, et 2023. a mai- ja juunikuus kutsuti tema poeg Valgevene uurimisjaoskonda ja hakati küsitlema kaebaja 4(8)
3-23-1100 tagasituleku ja asukoha kohta. Väidetavalt kaebaja poega ähvardati ja soovitati võtta temaga ühendust ning öelda, et tal oleks hea tulla kodumaale ülestunnistusega. Pojale mainiti, et kaebaja on süüdi Valgevene riigisümboolika rikkumises, kuna 2020. a-l ta lehvitas Djatlovi linna keskväljakul valge-puna-valge värvi lipuga. Kaebaja väide ei ole kontrollitav, kuna kohtule ei ole esitatud kaebaja poja uurimisjaoskonda kutsumise kohta mis tahes tõendeid (nt pojale saadetud kutsed). Teisalt on see väide vastuolus kaebaja poolt haldusmenetluses antud selgitustega ja pole eluliselt usutav, et kaebaja pojal soovitati võtta kaebajaga ühendust ja öelda, et tal oleks hea tulla kodumaale ülestunnistusega. Usutav pole ka see, et kui kaebaja juba 2022. a-l oli väidetavalt Valgevene ametivõimude huviorbiidis ja neil oli võimalik kaebaja piiri ületamistel kinni pidada, hakatakse alles 2023. a suvel kaebaja poja kaudu otsima temaga kontakti. Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on samuti õiguspärased. Kaebaja on 23.03.2023 vestlusel kinnitanud, et ta on nõus vabatahtlikult lahkuma. Kaebajal ei ole Eestis lähedasi ega vara. Kaebaja tervislik olukord ei ole selline, mis tema väljasaatmist takistaks. Seega puuduvad põhjused, mille tõttu ei saaks isik lahkuda. Kuna kaebaja on Valgevene kodanik, tal on kehtiv Valgevene pass ja ta on terve elu elanud Valgevenes, siis on PPA põhjendatult määranud Valgevene sihtriigiks (VSS § 17 lg 1). Siinses asjas tuvastatud asjaolud ei võimalda järeldada, et lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmistähtaja möödumisel oleks isiku väljasaatmine Valgevenesse vastuolus VSS §-s 171 sätestatuga. VSS § 74 kohaselt tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (lg 1), sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata vaid humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Kaebaja puhul lahkumisettekirjutust takistavaid humaanseid kaalutlusi ei nähtu ning kaebaja ei ole ka tuginenud sellele, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu pikkust tuleks mingisugustel vastustaja arvesse võtmata jäetud asjaoludel lühendada. PPA arvestas kaebaja varasemat õigusrikkumisteta töötamist Eestis ja seeläbi teatava sideme tekkimist Eestiga ning kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 2 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast. Pole alust pidada kohaldatud sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks. Põhjendatud varjupaigavajaduse tekkimise korral ei võta sissesõidukeeld õigust taotleda Euroopa Liidus varjupaika, kuna sissesõidukeelu kehtivus pole asjaolu, millise esinemisel saaks varjupaika taotleva isiku piirilt tagasi saata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 31.10.2023 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebaja ei osalenud meeleavaldustel vaid Djatlovis, vaid ka Lidas ja Minskis. Selle kohta esitas kaebaja PPA-le video. Seega võivad ka Valgevene võimudel videosalvestused kaebaja osaluse kohta. Kohus tõi välja, et kaebaja osales Djatlovis meeleavaldustel 9. ja 10. augustil 2022. Valgepunase-valge lipu riputas kaebaja üles 14.08.2020. Seda saab tunnistada Y, kes on samuti Tallinnas. Sel perioodil toimus väga palju sündmusi. Seetõttu ei suutnud kaebaja kõiki asjaolusid PPA ametnikule öelda. Kaebaja ei ole olnud ebajärjepidev. Valgevene võimud kutsuvad alates 2022. a lõpust tagasi kõiki isikuid, kes sõitsid riigist tagakiusamise kartuses ära. Moodustatud on tagasipöördumise komisjon. Sotsiaalvõrgustiku andmetel ootavad tagasipöördujaid tagakiusamine ja repressioonid. Valgevene blogijad ja poliitikud, kes elavad välismaal, kutsuvad üles Valgevenesse mitte tagasi pöörduma, sest see võib lõppeda vabaduse kaotamisega. Tagasipöördumise komisjon kutsuski kaebaja poja 5(8)
3-23-1100 ülekuulamisele. 2020. a meeleavalduste tavaosalejaid ei võetud kuni 2022. a-ni kinni. Tänaseks on see aga reaalsus ning selle kohta on palju informatsiooni. 2-aastane sissesõidukeeld ei ole inimlik. Kaebaja ei ole Euroopa Liidu territooriumil viibides pannud toime ühtegi õigusrikkumist. Kaebaja töötas ja maksis makse.
8.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes vaidlustatud haldusaktis esitatud seisukohtade juurde. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib vastustaja järgmist. Lidas ja Minskis meeleavaldustel osalemisest rääkis kaebaja PPA-le 19.12.2022 vestlusel. Vastustaja ei vaidle sellele vastu. Selles asjaolus ei kahelnud ka halduskohus. Õige on samas halduskohtu järeldus, et mõnel korral meeleavaldusel osalemine ei tähenda, et oleks võimalik möönda kaebaja tagakiusamise ohtu. Kaebaja käitumisest ei nähtu, et meeleavaldustel osalemine moodustaks lahutamatu osa kaebaja elustiilist. Lipu ülesriputamist mainis kaebaja esmakordselt alles 23.03.2023 vestlusel. Kaebaja ei maininud, et tegu oleks olnud mitte 9. või 10. augustil toimunud meeleavaldusega, vaid hoopis kolmanda, varasemalt mainimata 14.08.2020 meeleavaldusega. Kuigi võib möönda, et isik ei pruugi kõiki detaile täpselt mäletada, ei ole selline põhjendus praegusel juhul usutav. Kaebaja mainis seda, et lipu ülesriputamine toimus 14.08.2020, alles apellatsioonkaebuses. Kaebajal oli nii varjupaigamenetluses kui ka halduskohtu menetluses piisavalt aega, et meenutada sündmuste üksikasju. Taoline ütluste progresseerumine viitab asjaolude võimendamisele. Ka juhul, kui kaebaja väide lipu ülesriputamisest 14.08.2020 ehk kolmandal meeleavaldusel on õige, ei ole tegemist asjaoluga, mis mõjutaks PPA otsuse lõppjäreldusi. PPA otsuses on kajastatud päritoluriigi informatsioon, millest nähtuvalt on Valgevene võimud hakanud viimastel aastatel välismaale lahkunud inimesi tagasi kutsuma ning esineb näiteid sellest, et taolisi tagasipöördujaid on vangistatud. Kaebaja pole esitanud oma poja uurimisjaoskonda kutsumise kohta mingeid tõendeid ning pole usutav, et kaebaja vastu huvi tundmisel peavad ametivõimud vajalikuks kaebaja poja küsitlemise kaudu ette hoiatada. Kaebaja toob esile, et kuni 2022. a-ni ei võetud 2020. a meeleavaldustest osavõtjatest tavakodanikke kinni. Olles sellega kursis, esitas kaebaja varjupaigataotluse ometigi alles 14.11.2022. Päritoluriigi informatsiooni kohaselt on 2023. a-l Valgevenes suuresti jätkunud laiaulatuslikud võimukriitikute repressioonid. Vahemikus oktoober 2022 – september 2023 mõisteti üle 400 inimese vangi poliitiliselt motiveeritud kriminaalsüüdistuste alusel ning 3300 isikule esitati poliitiliselt motiveeritud haldussüüdistused. Eeltoodu ei tähenda samas, et kaebajat tuleks tunnustada pagulasena 2020. a meeleavaldustel osalemise tõttu. Sissesõidukeeld ja selle kestus on proportsionaalsed. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mille tõttu peaks 3-aastast sissesõidukeeldu vähendama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kaebaja lahkus Valgevenest Poola 15.09.2020 ning on alates sellest ajast viibinud Euroopa Liidus nii Leedu kui ka Eesti viisade alusel. Ta on korduvalt käinud Valgevenes (august–september 2021, november 2021 – jaanuar 2022, juuni–august 2022, september 2022). Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas kaebaja 14.11.2022.
6(8)
3-23-1100 Ringkonnakohus ei pea alati etteheidetavaks, kui rahvusvahelise kaitse taotlust ei esitata esimesel võimalusel (VRKS § 201 p 7). Kui isikul on muu õiguslik alus riigis viibimiseks, ei pruugi ta mõista, et tagakiusamise kartuse korral tuleks esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Samas kinnitab praegusel juhul kaebaja selline käitumine ning asjaolu, et ta viibis korduvalt Valgevenes, kahtlust, et rahvusvahelise kaitse taotlus oli esitatud lahkumiskohustuse vältimiseks (VRKS § 201 lg 6). Kui isikul on reaalne tagakiusamise kartus, ei naase ta kergekäeliselt päritoluriiki. Kaebaja pole väitnud, et tal oleks olnud Valgevenesse saabudes, seal viibides või riigist lahkudes mistahes negatiivseid kokkupuuteid riigivõimu esindajatega. Samuti ei ole ta välja toonud, et esines mõjuv põhjus, miks oli vaja sünniriiki külastada. Viisarežiimist tulenevad nõuded ei saa olla selliseks põhjuseks, sest kaebajal oli võimalik Valgevenesse naasmist vältida rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega. Kaebaja märkis 19.12.2022 vestlusel, et külastas poega ajateenistuses, aga ka see ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisav põhjus, mis võis ajendada kaebajat tagakiusamise kartust trotsides Valgevenesse naasma.
11.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja haldus- ja kohtumenetluses antud selgitused on olnud ajas progresseeruvad. 19.12.2022 toimunud vestlusel rääkis kaebaja, et osales 2020. a meeleavaldustel 9. ja 10. augustil Djatlovis, 16. ja 30. augustil Minskis ning 23. augustil ja millalgi septembris Lidas. Kinni kaebajat ei peetud. 10. augustil oli kaebajal konflikt miilitsaga, kes kasutas rinnakaameraid ja videokaameraid. Konflikt seisnes selles, et kaebaja ei lasknud miilitsal meeleavaldajaid ära viia, seistes koos teistega ahelas. Kaebajale anti lisaks otsestele küsimustele võimalus vabalt selgitada rahvusvahelise kaitse põhjusi (küsimus 38), kuid täiendavat infot kaebaja ei avaldanud. 23.03.2023 vestlusel rõhutas kaebaja, et videosalvestused tema osalemisest Djatlovis ja Lidas on kindlasti olemas. Repressioonid on liikunud väiksematesse linnadesse. Djatlovos riputas kaebaja välja rahvuslipu ning teda võib seetõttu oodata karistus lipu rüvetamise eest. Halduskohtule 17.05.2023 esitatud kaebuses märkis kaebaja esmakordselt, et ta oli lipu heiskamisel koos Yga, kes viibib ka Eestis. 10.08.2023 menetlusdokumendis kirjeldas kaebaja, kuidas tema poeg oli 2023. a mai- ja juunikuus kutsutud Valgevenes uurimisjaoskonda. Apellatsioonkaebuse kohaselt toimus rahvuslipu heiskamine 14.08.2020, s.o meeleavaldusel, millel osalemist polnud kaebaja varem väitnud. Ringkonnakohus leiab, et sellist sündmuste ja info pidevat lisandumist ei saa selgitada vaid kaebaja võimetusega kõike korraga meenutada. Tegemist pidi olema pöördeliste sündmustega kaebaja elus. Ütluste andmise ajaks oli toimunust möödunud mitu aastat, mil kaebajal oli võimalik sündmusi meenutada ja analüüsida. Kuivõrd tegemist oli kaebaja väidete kohaselt intsidentidega, mille tõttu ta ei julge ka aastaid hiljem oma sünniriiki naasta, ei ole usutav, et kaebaja on sündmuste üksikasjad unustanud. Kui isik soovib teiselt riigilt rahvusvahelist kaitset, peab ta igast küljest kaasa aitama rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolude väljaselgitamisele (VRKS § 11 lg 2). See tähendab muu hulgas piisavat taotleja poolset pingutust, et anda vastustajale võimalikult täpsed ja detailsed selgitused sündmuste kohta, millele tuginedes rahvusvahelist kaitset taotletakse. Kui kaebajal meenusid mõned rahvusvahelise kaitse menetluses olulised sündmused peale PPA-le seletuste andmist, oli tal võimalik oma täiendused PPA-le esitada ka kirjalikult. Ringkonnakohus kuulas 05.02.2024 istungil Y tunnistajana üle, kuid leiab, et tema ütlused ei muuda kohtu hinnangut kaebaja ütluste usutavusele. Kuigi PPA ja kohus ei eita, et kaebaja osales 2020. a-l Valgevenes toimunud meeleavaldustel, ei ole usutav, et kaebaja roll oleks 7(8)
3-23-1100 olnud selline, et ta satuks ainuüksi nende sündmuste tõttu kodumaale naastes tagakiusamise ohvriks.
12.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 31 hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Ringkonnakohus leiab, et peale PPA 13.04.2023 otsuse tegemist ei ole ilmnenud asjaolusid, mis võiksid tingida rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamise. PPA on vaidlustatud otsuses juba arvestanud sellega, et 2021. a-st on A. Lukašenka soovitusel hakatud emigrante pidama rahva vaenlasteks ning on teada hulgaliselt juhtumeid, kus Valgevenesse naasnud poliitilised emigrandid vahistati ja anti kohtu alla. Piiril on kinni peetud nii neid, kes osalesid 2020. a protestiaktsioonides, kui ka isikuid, kes on kirjutanud internetis kommentaare. On andmeid, et nt perioodil 2022. a algus kuni 05.02.2023 on piiril kinni peetud 59 valgevenelast. Lisaks on teada, et ka nn tagasipöördumisprogrammi kaudu naasnud isikuid on kinni peetud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kui Valgevene võimudel oleks huvi kaebaja vastu, oleks seda juba üles näidatud. Kaebaja ületas ka 2022. a-l korduvalt probleemideta riigipiiri. Vastustaja arvestas õigesti asjaoluga, et kaebaja ei ole väljapool Valgevenet olnud poliitiliselt aktiivne. Kaebaja asus alles 10.08.2023 väitma, et riigivõimud on teda poja vahendusel otsinud. Samas ei esitanud kaebaja selle kohta mingeid tõendeid (nt pojale saadetud kutse uurimisjaoskonda), kuigi see poleks tänapäeva tehnilise võimalusi arvestades olnud ilmselgelt võimatu.
13.Sissesõidukeelu tähtaja osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega. Need on ammendavad.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
15.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.