X. kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 06.09.2023 järelevalvemenetluse lõpetamise teate nr 2.1.1/23/492-1267-17 ja 30.09.2023 vaideotsuse nr 2.1.3/23/983-2429-2 tühistamiseks ja Andmekaitse Inspektsiooni kohustamiseks vaadata kaebaja 22.05.2023 avaldus uuesti läbi Kaebuse esitaja – X. Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 29.02.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Swedbank AS esitas 24.04.2023 AS Creditinfo Eesti hallatavasse maksehäireregistrisse X. kohta maksehäire 218,16 euro ulatuses.
2.X. esitas 22.05.2023 Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) kaebuse, kuna AS Creditinfo Eesti avaldas Swedbank AS-i esitatud maksehäire maksehäireregistris.
3.AKI alustas järelevalvemenetlust ning lõpetas 06.09.2023 teatega nr 2.1.-1/23/4921267-17 järelevalvemenetluse.
4.X. 21.09.2023 esitas AKI 06.09.2023 menetluse lõpetamise teate nr 2.1.1/23/4921267-17 peale vaide, mille AKI jättis 30.09.2023 vaideotsusega nr 2.1.-3/23/9832429-2 rahuldamata.
5.05.10.2023 (täpsustatud 11.10.2023) saabus Tallinna Halduskohtule X. kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 06.09.2023 järelevalvemenetluse lõpetamise teate nr 2.1.1/23/4921267-17 ja 30.09.2023 vaideotsuse nr 2.1.-3/23/983-2429-2 tühistamiseks ja Andmekaitse Inspektsiooni kohustamiseks vaadata kaebaja 22.05.2023 avaldus uuesti läbi. Lisaks palub kaebaja kohtul kaaluda põhiseaduslikkusele vastavuse järelevalvemenetluse algatamist või selgitada kaebajale selle menetluse algatamise võimalusi, sest kaebaja hinnangul ei taga isikuandmete kaitse seadus (IKS) vastavalt senisele menetlusele kaebajale piisavalt kaitset. Ühtlasi esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse.
6.09.10.2023 määrusega jättis kohus kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 01.11.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.10.2023 määruse resolutsiooni p 1 muutmata. 12.10.2023 määrusega võttis Tallinna Halduskohus kaebuse menetlusse ning 07.11.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
7.1.Kaebaja toob esmalt välja, et tema sekkumistaotluse (kaebuse) aluseks oli tema kohta avaldatud maksehäire AS Creditinfo Eesti poolt hallatavas maksehäireregistris, mis kaebaja arvates on avaldatud ebaseaduslikult ja mille edasine avaldamine igas vormis on ebaseaduslik (maksehäire avaldamisel on rikutud IKÜM sätteid ja AKI maksehäirete avaldamise juhendi tingimusi ja maksehäire jätkuval avaldamisel peale kaebaja vaiet on rikutud IKS sätteid, IKÜM sätteid ja Eesti Vabariigi põhiseadust). Vaidlust ei ole selles, kas võlgnevus, mille alusel avaldati maksehäire, maksehäire avaldamise ajal eksisteeris. Vaidlus on selles, miks eksisteeris võlgnevus maksehäire avaldamise ajal ja kas maksehäire edasine avaldamine mistahes vormis peale võlgniku (kaebaja) kaebust on seaduslik või mitte. Coop Pank AS keeldus kaebajale eluasemelaenu väljastamisest. Selge on see, et krediidiasutus vaatab laenuotsuste tegemisel registris olevaid maksehäireid koosmõjus, aga mingi asi saab ju otsustamisel kaalukeeleks. Konkreetsel juhul oli selleks kaebuse aluseks olev maksehäire, sest eelnevast lõpetatud maksehäirest oli möödas peaaegu kaks aastat ja enne kaebuse aluseks oleva maksehäire avaldamist oli kaebajal juba olemas esialgne positiivne laenuotsus. Kuna eluasemelaenu saamine on kaebajale kogu ülejäänud elu jaoks väga tähtis, siis ei ole eluliselt võimalik, et kaebaja jätaks täitmata väikesed kohustused, mis teeksid võimalikuks tema kohta maksehäire avaldamise ja sellega välistaks laenu saamise. Just nimelt välistaks, sest krediidiasutustel on tingimustes konkreetselt kirjas, kui kaua peab olema möödas
viimasest lõpetatud maksehäirest. Kaebaja küsis ise käesolevas menetluses andmeid Coop Pank AS käest ja edastas need ka AKI-le kuigi kõike seda oleks AKI pidanud menetluses tegema ise. Kaebaja väidab, et eeldused maksehäire avaldamise tingimuste täidetuks saamisest olid tingitud võlausaldaja poolt ebapiisavast teavitamisest nii tähtaegade kui summade osas, mitte kaebaja tahtest või võimalusest jätta kohustused täitmata. Kaebaja vaidlustas maksehäire avaldamise ja teavitas sellest maksehäire sisestajat Swedbank AS-i ja avaldajat AS-i Creditinfo Eesti. Maksehäire avaldaja jättis kaebuse rahuldamata ning samuti jättis selle rahuldamata AKI nii otsuses kaebaja sekkumistaotluse kohta kui ka otsuses kaebaja poolt esitatud vaide kohta.
7.2.Kaebaja leiab, et kogu juhtumis on olulised viis aspekti:
7.2.1.Esiteks ei ole maksehäireregistri pidajatel, konkreetsel juhul siis AS-il Creditinfo Eesti mingisugust huvi tegelikult seadust täita ja kaaluda võlgniku poolt esitatud väiteid sisuliselt, sest nende otsene ärihuvi on võimalikult paljude maksehäirete avaldamine.
7.2.2.Teiseks ei soovi või ei oska AKI selliseid juhtumeid menetleda ning nende poolt välja antud juhendid ei oma mingisugust seaduslikku jõudu (seda on käesolevas juhtumis AS Creditinfo Eesti ka AKI-le kirjutanud). AKI lähtub maksehäireregistrite poolt välja mõeldud süsteemist, mis aga sisuliselt kaitseb puhtalt maksehäireregistri pidajate ärihuve ja ei tugine ühelgi seadusel (IKS eesmärk ei ole selline nagu väidab nii AS Creditinfo Eesti kui ka AKI (AKI on vastanud kaebajale ühes selgitustaotluses: „Selgitame, et seadusandja lubab tehingukäibe usaldusväärsuse huvides võlaandmete avaldamist teistele isikutele seaduses sätestatud tingimustel, pidades teiste isikute kaitset halbade tehingute eest kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lõikest 2 tulenevalt võib võlga avalikustada, kui kohustuse rikkumisest (võla maksmata jätmisest) on möödunud rohkem kui 30 päeva ning see võib olla nähtav kuni 5 aastat pärast kohustuse rikkumise lõppemist. Täpsem avaldamise aeg tuleb määrata vastavalt juhtumi asjaoludele. Sellest saab täpsemalt lugeda inspektsiooni koostatud maksehäirete avaldamise juhendist.“) Kaebaja leiab, et IKS sätestab konkreetselt võlaandmete avaldamise vastavalt iga konkreetse juhtumi asjaoludele, mitte ei pea teiste isikute kaitset halbade tehingute eest ülimuslikuks. Selline tõlgendus on välja mõeldud otseselt enda ärihuve kaitsvate maksehäireregistrite pidajate poolt ja AKI poolt sellise informatsiooni esitamine on põhimõtteliselt vale.
7.2.3.Kolmandaks jääb kaebajale selgusetuks, missugune on AKI ülesanne ja eesmärk selliste menetluste lahendamisel? Kaebaja saab aru, et maksehäireregistri pidajale (antud juhul AS-il Creditinfo Eesti) on otsene ärihuvi kirjeldada kõiki kaebajaid lausa eriti ohtlike retsidivistidena (võttes kasutusele ka otseselt ebaseaduslikud vahendid), aga kuidas saab neid subjektiivseid hinnanguid arvesse võtta ka AKI ja teha selle alusel oma otsuseid? Pigem peaks kaebaja hinnangul AKI väga hoolikalt kaaluma just kaebaja poolt esitatud väiteid, asjaolusid ja fakte. Kaebajale jääb käesoleva menetluse läbiviimise ja tehtud otsuste põhjal arusaamatuks AKI olemasolu ja eksisteerimise eesmärk.
7.2.4.Neljandaks kaebaja on oma vaides AKI-le toonud välja terve hulga asjaolusid, mille kohta palub selgitusi ja tuua välja nende seaduslikud alused. Ainukese otsese asjana toob AKI vastuses välja selle, et kuigi antud kaasuses on nii Swedbank AS kui ka AS Creditinfo Eesti vastavalt seadusele kaasvastutavad andmetöötlejad, siis menetlusökonoomika huvides ei ole Swedbank AS suhtes menetlust läbi viidud. Kaebaja arvates on see otseselt vale ja väga suur
menetlusõiguse rikkumine, seda enam, et kaebaja kaebuse põhialuseks ongi Swedbank AS poolt ebapiisavate andmete esitamine. Ülejäänud konkreetsetele küsimustele ei saanud kaebaja AKI vaideotsusest ühtegi vastust, üldine vastus on, et seaduslikku alust ei olegi.
7.2.5.Viiendaks tuginevalt eelnevale palub kaebaja kohtul selgitada, missuguseid asjaolusid peab nii vastutav andmetöötleja kui ka AKI arvesse võtma ja hindama selliste vaidluste lahendamisel ja kas võlgniku kui kahtlemata nõrgema osapoole huvid ja õigused on põhiseaduslikus mõttes on sellistes vaidlustes piisavalt kaitstud?
7.3.Kaebaja leiab, et peaks olema konkreetne ja ühene isiku teavitamise vorm, võla summa ja mis kuupäeval tasuda, et ei sattuks maksehäireregistrisse. Praegusel juhul seda seadustatud ei ole ja maksehäireregistrite pidajad kasutavad seda ära otseselt enda ärihuvide täitmiseks, mitte adekvaatse info edastamiseks kolmandatele isikutele. Kaebaja leiab, et vastavalt konkreetsele menetlusele ja AKI-lt saadud informatsioonile ei ole kaebaja põhiseaduslikud õigused järelikult IKS mõistes piisavalt kaitstud. AKI, kui juriidiliselt pädev isik, ei ole võimeline kaebajale maksehäireregistrite kohta piisavalt infot edastama ja kaebajal on alust algatada põhiseadusliku järelevalvemenetlus.
7.4.Kaebaja hinnangul ei ole Eesti maksehäireregistri avaldamise tähtajad mingil juhul proportsioonis õigusliku riivega, mida nii pika perioodi vältel lõpetatud maksehäire avaldamine põhjustab. Kuivõrd kohustuse rikkumine ei ole isikut püsivalt negatiivselt iseloomustav fakt, siis ei tohi sellega seoses isikuandmeid koguda, säilitada ega edastada tähtajatult. Lähtuda tuleb proportsionaalsuse põhimõttest (PS § 11). Kaebajale ei ole mitte keegi segitanud, kuidas toimub andmesubjekti õiguste ja vabaduste kaalumine IKÜM sätetele vastavalt. Ainukesed asjad, mida AS Creditinfo Eesti on avaldanud, on ebakohased väärtushinnangud kaebaja suhtes ning nende ebakohaste väärtushinnangute põhjal on AKI teinud lausa uskumatu järelduse, et asjaolusid kogumis hinnates ongi kaebaja maksekäitumine halb. AKI on loodud selleks, et sellistes vaidlustes teostada kontrolli eriti hoolikalt, võttes arvesse ja kontrollides võlgniku, kui nõrgema poole argumente justnimelt seepärast, et Eesti seadusandluses ei reguleeri võlasuhete maksehäirete avaldamist midagi peale IKS § 10-ne. Kaebaja teeb enda maksehäireregistrit vaadates järgmise järelduse: kuna Eesti maksehäireregister kuvab näiteks Saksamaa registriga võrreldes lõpetatud maksehäireid 10 (kümme) korda kauem, siis on näha, et kaebajal võis olla 2020-2021 aastal võib-olla makseraskusi, aga sellest perioodist alates kaebajal probleemid puuduvad, kõik maksehäired on tasutud ja lõpetatud, 2023 avaldatud maksehäire põhjustas kommunikatsioonihäire ja õigusselguse puudumine ning see maksehäire tasuti avaldamisega samal päeval ning puudub igasugune kaalutuslik alus seda maksehäiret registris hoida. Kaebaja on 2023 avaldatud maksehäire tekkimist hinnanud nii kogumis kui eraldi ja selgitanud kõigile osapooltele, et ei ole eluliselt usutav, et selle maksehäire avaldamise võimalikuks saamine oleks tingitud kaebaja maksevõimest (ka AS Creditinfo Eesti õigustatud huvi analüüsis nähtub, et hinnatakse andmesubjekti maksevõimet, mitte maksekäitumist) või maksekäitumisest. Oluline on, et maksehäirete avaldamise- ja säilitustähtaega ei käsitletaks mitte ainult krediidituru toimimise ja võlausaldajate kaitse seisukohalt, vaid ka sellest vaatest, mida vastav märge tähendab tarbijale, üksikisikule. Olukord, kus ühekordne tasumata jätmine on tingitud
isiku ajutisest takistusest makse õigeaegsel sooritamisel, on ebaõiglane tasumata jätmisest põhjustatud maksehäiremärge ka kohustuse täitmise järgselt.
7.5.Kaebaja toob välja, et maksehäirete avalikustamise raames isikuandmeid avaldavad registrid ei täida nõuetekohaselt võlgniku teavitamise kohustust ning teadaolevalt ei esine ka põhjust, mis annaks aluse tugineda mitteteavitamisele kui võimatule või ebaproportsionaalsele jõupingutusele. Täpselt samamoodi ei teavitanud AS Creditinfo Eesti ka kaebajat ning sel põhjusel saigi võimalikuks maksehäire avaldamine.
7.6.Kaebaja soovis kaebuses veel vastust küsimusele, missugune on õiguslik alus Andmekaitse Inspektsiooni poolt avaldatud lausele: „Teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset.“
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
8.Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu, jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja palub kohtul arvestada lisaks käesolevas seisukohas toodule ka menetluse lõpetamise teates (dtl 26-29) ja vaideotsuses (dtl 126-130) toodut. AKI täpsustab oma varasemalt väljendatud seisukohti lähtudes kaebuses toodust.
8.1.Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja maksehäire ja selle aluseks olev nõue eksisteeris. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja oli teadlik Swedbank AS nõudest enda vastu ja et kaebaja jättis selle õigeaegselt tasumata. Kaebaja oli teadlik nii võlgnevusest, kui ka maksehäire avaldamisest. Kaebaja leiab, et teda ei teavitatud enne maksehäire avaldamist eraldi AS-i Creditinfo Eesti poolt ning maksehäire avaldamine kahjustab teda ülemääraselt.
8.2.Kaebuses leitakse õigesti, et IKS § 10 alusel võlaandmete avaldamisel maksehäireregistris tuleb iga konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles isiku õiguste ja huvide riive. Ekslik on kaebaja arusaam, et menetluse lõpetamise teates on peetud teiste isikute kaitset halbade tehingute eest kuidagi ülimuslikuks andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamise kontekstis. Teates on märgitud, et seadusandja on näinud ette võimaluse (IKS § 10 näol) võlaandmete avaldamiseks teistele isikutele seaduses sätestatud tingimustel, pidades isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset. Üheks tingimuseks on ka see, et andmete töötlemine ei tohi kahjustada ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi (IKS § 10 lg 2 p 3). Kaebaja heidab nii AS-le Creditinfo Eesti kui ka AKI-le ette, et lähtutud on vaid ühe poole huvidest. Menetluse lõpetamise teates ja vaideotsuse p-s 5 on AKI selgitanud IKS §-s 10 toodud regulatsiooni eesmärki. Maksehäireinfo avaldamise eesmärgiks ja andmetöötleja huviks on vajalikkus edastada infot finantseerimisasutustele tagamaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, aga ka muul samasugusel eesmärgil. Kaebajal on ilmne huvi oma eraelu privaatsuse kaitsele. Käesoleval juhul on andmetöötleja tõendanud, et konkreetse maksehäire avaldamine ei ole menetluse lõpetamise seisuga kaebaja õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustav ning AKI nõustub sellega. Seda, et peab lähtuma konkreetsest juhtumist, on rõhutatud nii menetluse lõpetamise teates kui ka vaideotsuses.
8.3.Kaebaja toob oma kaebuse täienduses välja viiteid teistele Euroopa riikidele ja leiab, et IKS § 10 lg 2 p-s 5 toodud maksimaalne 5-aastane tähtaeg ei ole
proportsioonis õigusliku riivega, mida nii pika perioodi vältel lõpetatud maksehäire avaldamine põhjustab. Kaebaja leiab õigesti, et maksehäire avaldamise pikkusel tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Viimane aga ongi sisuliselt IKS § 10 lg 2 p-s 3 toodud piirang, mille kohaselt võib maksehäiret avaldada, kui see ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. AKI on nii menetluse lõpetamise teates kui vaideotsuses kaebajale selgitanud, et IKS § 10 lg 2 p-s 5 toodud tähtaeg on maksimaalne võimalik tähtaeg maksehäire avaldamiseks. Kaebaja maksehäire on lõppenud alles 24.04.2023. Menetluse lõpetamise teates on õigesti leitud, et konkreetsel juhul ei kahjusta maksehäire avaldamine kaebajat ülemääraselt ehk maksehäire avaldamine on proportsionaalne arvestades nii kaebaja kui ka andmetöötleja ja kolmandate isikute huve.
8.4.Kaebaja leiab, et AKI poolt tehtud viited teistele maksehäiretele ja tema senine maksekäitumine seoses laenulepingu teenindamisega on justkui asjassepuutumatud. Vastupidi, just need asjaolud muuhulgas iseloomustavadki konkreetset juhtumit ja isikut, mida tuleb arvesse võtta andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamisel.
8.5.Asjaolu, et kaebajat ei teavitatud eraldi täiendavalt maksehäireregistri poolt maksehäire avaldamisest, ei muuda maksehäire avaldamist õigusvastaseks, kuivõrd antud juhul on täidetud nii IKÜM art 6 lg 1 p-s f kui ka IKS § 10 lg-s 1 sätestatud nõuded ning ei esine mõni IKS § 10 lg 2 sätestatud asjaolu, millisel juhul oleks andmete avaldamine keelatud. Pealegi on andmetöötleja kinnitanud, et kaebajal on maksehäireregistris kasutajakonto alates 2018. aastast. Kaebaja on näiteks alates 01.04.2023 külastanud minucreditinfo.ee portaali kolmekümnel erineval päeval, mõnel päeval ka mitu korda. Siinjuhul on oluline märkida, et Swedbank AS saatis nii enne kui pärast 01.04.2023 korduvalt teavitusi võlgnevuse kohta, kuid kaebaja neile ei reageerinud. Seega ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei olnud kursis maksehäireregistri isikuandmete töötlemise tingimustega. Osapoolte selgitusi ja teisi tõendeid kogumis vaadates jääb vastustajale tahes tahtmata mulje, et kaebaja teadlikult ignoreeris võlausaldaja poolt saadud teavitusi võlgnevuse kohta, kuid samal ajal kasutas aktiivselt maksehäireregistrit ilmselt kontrollimaks, kas tema võlgnevus on jõudnud maksehäireregistrisse. Selline kaebaja käitumine näitab ilmselgelt tema pahausksust võlausaldaja suhtes. Üheks sellise käitumise põhjuseks võibki olla see, et kaebajal oli raskusi enda maksekohustuste õigeaegsel täitmisel ning ta üritas maksmist edasi lükata. Eeltoodule viitab ka kaebaja varasem käitumine seoses sama laenulepinguga. Neid asjaolusid on kajastatud ka vaideotsuse p-i 5.
8.6.Kaebaja taotleb kohtult põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, kuid kaebusest jääb arusaamatuks, missuguse normi osas ja millistel põhjustel seda taotletakse. Juhul kui kaebaja peab silmas seda, et seaduses ei ole sõnaselgelt kirjas kriteeriume, mille alusel andmesubjekti ülemäärast kahjustamist hinnatakse, siis seda on AKI käsitlenud ka vaideotsuse p-s 5. Vastustaja nõustub selles osas ka 09.10.2023 kohtumääruse p-s 5.2. toodud kohtu seisukohtade ja selgitustega.
8.7.Ekslik on kaebaja arusaam, et maksehäireregister ei saa tugineda isikuandmete töötlemisel IKÜM art 6 lg 1 p-le f. Kaebaja poolt viidatud IKS seletuskirjas toodud IKÜM art 6 lg 1 p e on IKS §-i 10 aluseks. Maksehäireregister saab tugineda nii IKS §-le 10 kui ka IKÜM art 6 lg 1 ple f.
8.8.12.10.2023 on kaebaja esitanud kohtule lisatõenditena Swedbank AS kontoväljavõtted, millest kaebaja hinnangul nähtub, et kaebuse aluseks oleva maksehäire summa ei kajastu enne maksehäire avaldamise kuupäeva kaebaja kontol negatiivse saldona. Sellest kaebaja järeldab, et Swedbank AS ei ole piisavalt teavitanud kaebajat võla olemasolust. Lisaks leiab kaebaja, et selle oleks pidanud AKI välja selgitama. Järelevalvemenetluses kogutud teabe ja dokumentide põhjal leiab AKI, et kaebajat on piisavalt informeeritud nii võlgnevusest, kui ka selle tasumata jätmise võimalikest tagajärgedest. Vastustustaja ei hakka kordama menetluse lõpetamise teates ja vaideotsuses toodut. Kaebaja esitatud lisatõendid ei näita muud kui tema pangakonto seisu teatud ajahetkel ja sellel toimunud rahalisi liikumisi. Vastustajale teadaolevalt ei näidatagi erinevate krediiditoodete nõudeid arveldusarve väljavõttel, vaid internetipanga kliendi koondvaates või laenukohustuste vaates, mille olemasolust on kaebaja Swedbank AS internetipanga ja krediiditoote kasutajana ilmselgelt ka teadlik. Eeltoodu on järjekordseks näiteks, kuidas kaebaja üritab jätkuvalt leida erinevaid põhjendusi ja etteheiteid nii võlausaldajale kui ka AKI tegevusele, viimaks tähelepanu kõrvale enda maksekäitumiselt.
8.9.Kaebusest nähtub, et kaebaja ei suuda leppida andmetöötleja ja AKI seisukohaga, et konkreetsel juhul ei ole kaebaja õiguseid ülemäära kahjustatud, mistõttu oli kaebajaga seotud maksehäire jätkuv avaldamine järelevalvemenetluse lõpetamise seisuga õiguspärane. Kaebuses on korratud varasemalt toodud seisukohti, viidatud täiesti asjassepuutumatutele asjaolude (nt menetleja haridustase ja eriala) ning emotsionaalselt ilma põhjendusi toomata leitud, et maksehäireregistrit ei tohiks seaduslikult üldse olemas olla.
8.10.Kokkuvõtvalt kõike eelnevat arvesse võttes ning tuginedes vaidlustatud menetluse lõpetamise teates ja vaideotsuses väljendatule, on vastustaja seisukohal, et nii menetluse lõpetamise otsus kui ka vaideotsus on õiguspärased, kaalutlusvigadeta ja nende tühistamiseks puudub alus. Kaebaja maksehäire avaldamine ei ole menetluse lõpetamise seisuga kaebajat ülemäära kahjustav ning maksehäire avaldamine on õiguspärane.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kohus leiab, et vaidlustatud Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) 06.09.2023 järelevalvemenetluse lõpetamise teade nr 2.1.-1/23/492-1267-17 ja 30.09.2023 vaideotsus nr 2.1.-3/23/983-2429-2 vastavad eeltoodud nõuetele. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta
tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud järelevalvemenetluse lõpetamise teates (dtl 26-29) ja selle suhtes tehtud vaideotsuses (dtl 126130), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega. Kohus peab vajalikuks lisaks eeltoodule otsuse põhjendustena täiendavalt märkida üksnes alljärgnevat. 10. IKS § 10 lg 1 sätestab, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada ei ole lubatud, kui: 1) tegemist on eriliiki isikuandmete töötlemisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 9 lõike 1 tähenduses; 2) tegemist on andmetega süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist; 3) see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi; 4) lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva; 5) kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat. Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 6 p 1 alapunkt f sätestab, et isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult juhul, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, ning sellisel määral, nagu see tingimus on täidetud: isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andmesubjekt on laps. Kohus rõhutab, et käesolevas asjas võlgnevuse üle vaidlus puudub ja maksehäire või selle aluseks oleva nõude olemasolu kaebaja ei vaidlusta ei oma esialgses avalduses, vaides ega kohtukaebuses. Ekslik on kaebaja seisukoht selles, et vaidlus on selles, miks eksisteeris võlgnevus maksehäire avaldamise ajal ja kas maksehäire edasine avaldamine, mistahes vormis peale võlgniku (kaebaja) kaebust on seaduslik või mitte. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas AKI lõpetas õiguspäraselt kaebaja avalduse alusel algatatud järelevalvemenetluse või mitte. Kohus on seda kaebajale menetluse käigus ka selgitanud, kuid eeltoodule vaatamata ei ole kaebaja selles osas oma seisukohti täpsustanud. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et 03.04.2023 on kaebajale saadetud maksehäire teade summas 108,88 eurot. Pangateadete ja SMS-iga on kaebajat teavitatud maksehäirest 14.03.2023 ja 03.04.2023 (dtl 34-35), lisaks posti teel 19.03.2023 ja 09.04.2023 (dtl 37, vt lisaks ka dtl 3843). Maksehäire summa 218,20 eurot on tingitud sellest, et 08.04.2023 lisandus võlgnevusele laenulepingu graafikujärgne makse, mida kaebaja samuti õigeaegselt ei tasunud. Korduvatest meeldetuletustest hoolimata ei tasunud kaebaja oma maksehäire aluseks olevat tähtaega ületanud võlgnevust ning maksehäire avaldati 24.04.2023 (dtl 55). Vaidlust ei ole kohtu arvates ka selles, et kaebaja oli teadlik Swedbank AS nõudest enda vastu, kuid mingil põhjusel
otsustas seda mitte tasuda. Swedbank AS oli kaebajat teavitanud nii nõude faktist (saates asjakohaseid meeldetuletusi ja teavitusi), kui ka asjaolust, et kaebaja andmed, sh võlaandmed, edastatakse AS-le Creditinfo Eesti maksehäireinfo avaldamiseks. Vaidlust ei ole selles, et vastavad teated on saadetud kaebaja enda poolt pangale antud kontaktidel. Seega kaebaja teadis nii võlgnevusest, kui ka maksehäire avaldamisest. Kaebaja heidab ette eelkõige seda, et teda ei teavitatud enne maksehäire avaldamist eraldi AS-i Creditinfo Eesti poolt ega antud täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks enne maksehäire avaldamist, millist võimalust kaebajale teadaolevalt AS Creditinfo Eesti on varasemalt praktiseerinud. Asjaolu, et kaebajat ei teavitatud eraldi täiendavalt AS-i Creditinfo Eesti poolt maksehäire avaldamisest ei muuda maksehäire avaldamist õigusvastaseks, kuivõrd antud juhul on täidetud nii IKÜM art 6 kui IKS § 10 lg 1 sätestatud nõudeid ning kohtule ei nähtu, et esineks mõni IKS § 10 lg 2 sätestatud asjaolu, millisel juhul oleks andmete avaldamine keelatud. Kaebaja seisukoht, et peaks olema ühtne ja konkreetne ja ühene isiku teavitamise vorm, võla summa ja mis kuupäeval tasuda, et ei satuks maksehäireregistrisse, ei tugine seadusel. Samuti ei tugine seadusel kaebaja seisukoht selles, et peale võlgnevuse tasumist ei ole maksehäire avaldamine õiguspärane. Kohus selgitab veelkord kaebajale, et kuna Andmekaitse Inspektsioon kohaldab konkreetset järelevalvemeedet kaalutlusõiguse alusel, siis piirdub sisuline kohtulik kontroll hindamisega, kas Andmekaitse Inspektsioon on otsuse langetamisel kaalutlusreeglitest kinni pidanud (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-85-15). Kohtule ei nähtu vaidlustatud otsusest ega selle suhtes tehtud vaideotsusest, et vastustaja oleks eksinud kaalutlusreeglite vastu ning teinud sellest tulenevalt asjas õigusvastase otsuse. Seejuures ei ole ka kaebaja osutanud kaebuses kaalutlusreeglite vastu eksimisele. Kaebajal on küll mitmeid muid vastuväiteid ja pretensioone sh kehtiva õigusliku regulatsiooni suhtes üldisemalt, kuid ükski neist ei viita sellele, et vastustaja oleks kaalutlusreegleid rikkunud. Mis puudutab kaebaja viidet võimalikule IKS vastuolule põhiseadusega ning põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise taotlust, siis jääb kohtule kaebusest ebaselgeks, millist osa IKS regulatsioonist kaebaja põhiseaduse vastaseks peab vaatamata sellele, et kohus vastavat asjaolu kaebajale selgitas ja on andnud kaebajale ka võimaluse kaebust täpsustada. Kaebaja viitab üldsõnaliselt, et IKS regulatsiooniga ei ole kaebaja põhiseaduslikud õigused piisavalt kaitstud. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu ja selgitab, et IKS normid kaitsevad ilma kahtlusteta füüsiliste andmesubjektide, sh kaebaja õigushüvesid. PS § 26 järgi on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Sealjuures õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi (sh luua järelevalvesüsteem, õiguskaitsevahendite olemasolu). PS § 26 teine lause sätestab, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Seega on PS § 26 lihtsa seadusereservatsiooniga piiratav põhiõigus. Antud juhul on vastavad piirangud sätestatud IKS-s, mis ühtlasi sätestab ka normid IKÜM-s sätestatu rakendamiseks. Kohus ei leia, et IKS mõni säte (antud juhul siis eelkõige IKS § 10) oleks vastuolus PS-ga. Samuti on seadusandja poolt loodud nii järelevalvesüsteem Andmekaitse Inspektsiooni näol kui ka erinevad õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused sh kaebuse esitamise võimalus nii halduskohtule AKI tegevusele kui ka VÕS alusel tsiviilõiguslikud kohased õiguskaitsevahendid. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul AKI otsusega ja tegevusega konkreetse kaebaja taotluse lahendamisel, ei tähenda seda, et
regulatsioon oleks puudulik ning seadustes puuduks piisavad kaitsevahendid ning kaebaja põhiõigused oleks kaitsmata ning sellest tulenevalt IKS põhiseadusega vastuolus. Eeltoodud seisukohtadega nõustus ka Tallinna Ringkonnakohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust lahendades oma 01.11.2023 määruses hinnates kaebuse eduväljavaateid väheseks.
11.Kaebaja väitis veel, et maksehäireregistri pidajatel (antud juhul AS-il Creditinfo Eesti) pole huvi seadust täita ja kaaluda võlgnike poolt esitatud argumente sisuliselt, kuivõrd nende ärihuvi on võimalikult paljude maksehäirete avaldamine. Kohus selgitab siinkohal kaebajale, et antud kaebuse raames ei kontrolli kohus eraõigusliku juriidilise isiku tegevust, vaid seda, kas AKI on järelevalvemenetluse lõpetanud õiguspäraselt. Kui kaebaja ei nõustu AS Creditinfo Eesti tegevusega ja leiab, et viimane rikub kaebaja seadusega kaitstud õigusi ning on käitunud andmete avaldamisel õigusvastaselt, on kaebajal võimalik esitada maakohtule hagi maksehäire eemaldamiseks.
12.Järgmiseks leiab kaebaja, et AKI ei oska selliseid juhtumeid menetleda ja nende poolt antud juhendid ei oma mingit seaduslikku jõudu. Lisaks jääb kaebajale selgusetuks AKI ülesanne ja eesmärk. Kohus nõustub kaebajaga selles, et AKI poolt koostatud juhendid maksehäirete avaldamiseks ei oma seaduslikku jõudu. Tegemist on üldise suunisega (juhisega), kuidas võiks ja peaks maksehäirete avaldamine toimuma. Iga haldusorgani poolt välja antav dokument ei peagi seejuures omama seaduslikku jõudu. Seejuures vastav küsimus väljub ka käesoleva kaebuse esemest. Mis puudutab kaebaja etteheidet aga selles, et AKI ei oska vastavaid menetlusi läbi viia, siis kohus selgitab kaebajale, et kohus ei teosta abstraktset kontrolli haldusorgani tegevuse üle. Kaebaja 22.05.2023 avalduse menetlemisel ei ole kohus tuvastanud selliseid menetlusvigu, mis võiks kaasa tuua vaidlustatud teate ja selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamise. Kaebaja kaebusest võib välja lugeda, et kaebaja ei nõustu AKI poolt esitatud kaalutlustega seoses sellega, et kaebaja huve ei ole loetud olulisemaks ning kaebaja arvates on AKI eelistanud AS-i Creditinfo Eesti ärihuve. Samuti ei ole kaebaja rahul sellega, et Swedbank AS-i suhtes menetlust üldse läbi ei viidud. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul menetluse tulemusega ega suuda leppida sellega, et maksehäire avaldamine oli kaebaja avalduse lahendamise ajal õiguspärane, ei tähenda seda, et AKI oleks lähtunud ebaõigetest kaalutlustest või teinud muu menetlusvea. AKI on vastavad kaalutlused ja põhjendused esitanud vaidlustatud teates ja vaideotsuses ning kohus ei jaga kaebaja seisukohta selles, et AKI oleks lähtunud ebakohastest kaalutlustest või oleks jätnud kaalutlusõiguse nõuetekohaselt teostamata. Mis puudutab AKI eksisteerimise laiemat eesmärki (mis jääb kaebajale arusaamatuks), siis vastav küsimus väljub jällegi kaebuse esemest. Kohus selgitab kaebajale, et AKI tegevusvaldkondade ja ülesannetega on kaebajal võimalik tutvuda lugedes AKI põhimäärust.
13.Veel palus kaebaja selgitada, missuguseid asjaolusid peab nii vastutav andmetöötleja kui ka AKI arvesse võtma ja hindama selliste vaidluste lahendamisel ja kas võlgniku, kui nõrgema osapoole, huvid on kaitstud. Kohus selgitab, et tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes tuleb kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Seejuures, mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu
puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus.
14.Viimaseks leidis kaebaja, et Eesti maksehäireregistris andmete avaldamise tähtajad (5 aastat kohustuse rikkumise lõppemisest) ei ole mingil juhul proportsioonis õigusliku riivega. Kohus selgitab kaebajale, et kohus ei saa muuta seaduses sätestatud tähtaegu. Küll aga tuleb maksehäire avaldajal teostada kaalutlusõigust maksehäire avaldamise aja perioodi osas ning iga kord ei pruugi seaduses sätestatud maksimaalse aja jooksul maksehäire avaldamine olla tõepoolest proportsionaalne. Seda siis juhul, kui andmesubjekti õigusi ja vabadusi on ülemäära kahjustav andmete jätkuv avaldamine. Küll aga ei saa vaidlust olla selles, et vaidlusaluse maksehäire avaldamine ajal, mil kaebaja esitas sekkumistaotluse AKI-le (so 22.05.2023), ei olnud kaebaja maksehäire avaldamine muutunud ebaproportsionaalseks arvestades erinevaid huve ning rikkumisest möödunud lühikest aega. Arvestades, et rikkumine toimus 08.03.2023-24.04.2023 ning kaebaja esitas avalduse 22.05.2023, siis oli rikkumise lõppemisest möödunud alla kuu aja. Kohus selgitab, et aja möödudes on kaebajal võimalik esitada uus taotlus maksehäire kustutamiseks, mille lahendamisel peab maksehäire avaldaja uuesti kaaluma kõigi osapoolte huve ning hindama ega maksehäire avaldamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Siinkohal rõhutab kohus veelkord, et mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus.
15.Kaebaja soovis veel kaebuses vastust küsimusele, missugune on õiguslik alus AKI poolt avaldatud lausele: „Teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset.“ Esmalt märgib kohus, et vaidlustatud haldusaktis on AKI märkinud: „Seaduseandja lubab tehingukäibe usaldusväärsuse huvides võlaandmete avaldamist teistele isikutele seaduses sätestatud tingimustel, pidades teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset.“ Kohtule nähtub viidatud lausest, et AKI on tuginenud IKS § 10 lg 1 ja lg 2 p 3 avades sellega sätete mõtet. Kohtule ei nähtu, et AKI oleks vastava tõlgenduse andmisel eksinud seadusandja tahte vastu. Nimelt nähtub ka IKS „Seletuskiri isikuandmete kaitse seaduse eelnõu juurde“ § 10 kohta järgmine: „Reguleerimise vajadus tuleneb soovist tagada võimalus isikute finantsilise usaldusväärsuse ehk krediidivõimelisuse hindamiseks. On olemas praktiline vajadus selleks, et finantsasutused ning äriettevõtted saaksid hinnata teise lepingupoole usaldusväärsust oma kohustuste täitmisel. Üks kriteerium isiku usaldusväärsuse hindamisel on see, kuidas isik on käitunud oma seniste kohustuste täitmisel. Krediidivõimelisuse hindamisel võib analüüsida erinevatest võlasuhetest tulenevaid kohustusi ja nende rikkumist. Võlasuhte puhul lähtutakse võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 2 lõikest 1 tulenevast definitsioonist võlasuhte kohta ning §-st 3 tulenevatest võlasuhte tekkimise alustest. /../ Finantssektor hindab maksevõimet preventiivselt enne lepingu sõlmimist (ja vajadusel lepingu muutmisel), mitte siis, kui rikkumine on toimunud. Tänapäeval on lepinguõiguse preventiivne funktsioon kasvutrendis ja see eeldab ka lepingueelsete läbirääkimiste käigus laenusaaja isikuandmete töötlemist. Vastutustundlik laenamine on vajalik eeskätt ülelaenamise ja sellega kaasnevate negatiivsete mõjude vältimiseks ning see võimaldab tarbijal hinnata võetava krediidi sobivust
isikliku krediidihuvi ja finantsolukorraga ning hinnata krediidi võtmisega kaasnevaid riske. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma muuhulgas andmeid tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise kohta. Finantssektori ettevõtjatel on krediidivõimelisuse hindamisel selgelt avalik-õiguslik kohustus, see tähendab isikuandmete töötlemiseks on seaduslik alus ka valdkondlikes seadustes (eelkõige KAVS).“ (Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5c9f8086-b465-4067-841e41e7df3b95af/ isikuandmete-kaitse-seadus .) Eeltoodut lühidalt kokku võttes jagab kohus AKI seisukohta selles, et seaduseandja lubab tehingukäibe usaldusväärsuse huvides võlaandmete avaldamist teistele isikutele seaduses sätestatud tingimustel, pidades teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset. Seega vastava väite õiguslikuks aluseks on IKS § 10.
16.Arvestades eeltoodut ja seda, et kohus ei ole tuvastanud vaidlustatud AKI 06.09.2023 järelevalvemenetluse lõpetamise teate nr 2.1.-1/23/492-1267-17 ja 30.09.2023 vaideotsuse nr 2.1.-3/23/983-2429-2 tegemisel vastustaja poolt ja selle sisus selliseid rikkumisi, mis võiks kaasa tuua nende tühistamise, leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu, sh kohustamisnõudes vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi ja tuleb jätta rahuldamata.
17.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.