Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 25. jaanuar 2024, Tartu 3-21-3002
Haldusasi
Xi kaebused Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise saamiseks seoses vahistatuna kinnipidamisega
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. veebruar 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vahistatuna Tartu Vanglas viibinud kaebaja esitas Tartu Vanglale 24. ja 29. septembril 2021 kokku viis taotlust kahju hüvitamiseks seoses kaebaja hoidmisega üksikvangistuses pooleteise aasta jooksul, talle narkosõltuvuse programmis ja tegevusteraapias osalemise, samuti põhihariduse omandamise mittevõimaldamise, tervise kahjustamisega ja olmetingimustega.
2.Tartu Vangla jättis kaebaja taotlused rahuldamata 24. novembri 2021 otsusega nr 1-13/282-2.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaks eraldi menetlusdokumenti, milles ei nõustunud Tartu Vangla 24. novembri 2021 otsusega nr 1-13/282-2 ning nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Halduskohus registreeris kummagi menetlusdokumendi eraldi kaebusena (haldusasjad nr 3-21-2976 ja 3-21-3002). Hiljem liitis halduskohus kaebused ühte menetlusse, mille haldusasja numbriks jäi 3-21-3002. Kaebuse lõplikuks nõudeks jäi mittevaralise kahju hüvitamine pikalt üksikvangistuses hoidmisega, narkosõltlasele mõeldud teenuste ja kambriväliste tegevuste osutamata jätmisega ning põhihariduse omandamise võimaldamata jätmisega ajavahemikul 5. jaanuarist 2021 kuni
kaebuse esitamiseni. Kaebaja hinnangul on vangla rikkunud kaebaja tervist ja teda piinanud. Kaebajal on vaimse tervise häired.
4.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebajale ei pakutud narkosõltlastele mõeldud tegevusi põhjusel, et kaebajale pole tema vahistatu staatusest tulenevalt koostatud individuaalset täitmiskava. Kaebajal võimaldati pidevalt käia psühhiaatri vastuvõttudel, mistõttu ei ole ta pidanud oma terviseprobleemidega üksi toime tulema. Kuivõrd kaebajale pole koostatud individuaalset täitmiskava ja ta on täisealine, ei ole ta kantud ka koolinimekirja. Huvitegevuses osalemiseks ei ole kaebaja saanud kooskõlastust, kuna sinna suunatakse vaid isikud, kel puuduvad märkimisväärsed rikkumised. Kaebajale ei ole võimaldatud tegevusteraapiat, kuna tal ei ole intellektipuuet. Kaebajale pakutud suhtlusprogrammi eesmärk oli pakkuda kaebajale inimlikku kontakti.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus 28. veebruari 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus sedastas, et pärast kaebaja kinnipidamist 20. aprillil 2020 on ta paiknenud Tartu Vanglas 5. jaanuarist 23. märtsini 2021, 30. märtsist 11. maini 2021 ja alates 18. maist 2021 kuni vangla otsuse tegemiseni, s.o kuni 24. novembrini 2021. Seega saab Tartu Vangla olla mittevaralise kahju hüvitamise nõudes vastustajaks üksnes 309 päeva osas, kuni kohustuslikus kohtueelses menetluses otsuse tegemiseni. Rikkumise jätkumise tuvastamise korral kuni käesolevas asjas kohtuotsuse tegemiseni.
7.Prokuratuuri 21. aprilli 2020 määrusega kohaldati kaebaja suhtes vahistamise ajal täiendavaid piiranguid: piirati lühiajalisi ja pikaajalisi kokkusaamisi ning kaebaja kirjavahetust ja telefoni kasutamist kuni vahistamise lõpuni; kohaldati kaebaja suhtes täielikku eraldatust teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Tartu Maakohus lõpetas kaebaja suhtes lisapiirangute kohaldamise 10. märtsi 2021. a määrusega. Kriminaalmenetluses kehtestatud lisapiirangute kehtivuse periood piirab veelgi Tartu Vangla võimalikku vastutuse ajalist ulatust.
8.Kaebaja kirjeldused, kuidas teda on üksikvangistusega piinatud, talle ei ole pakutud tegevusi ja sobivaid programme, samuti ei ole võimaldatud õppida, tuleb kokkuvõtvalt kvalifitseerida väärikuse alandamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Kaebaja viitab kaebuses küll tervise kahjustamisele, kuid kaebajal on vaimse tervisega probleeme juba varasemalt ja ka sõltuvusprobleem ei ole tekkinud vanglas viibides, ning kaebaja ei ole välja toonud, et vangla oleks põhjustanud kaebajale uue terviserikke.
9.Kaebajat hoiti vaidlusalusel ajal vanglas vahistatuna ja vangla pidi kohaldama kaebaja suhtes vangistusõigust ja kinnipidamistingimusi kaebaja vahistatu staatusest tulenevalt. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas.
10.Kaebajale on võimaldatud seadusekohast suhtlust ja vahistatu staatusest tulenevaid tegevusi. Arestialuste andmekogu andmete kohaselt on kaebajal 2021. aasta märtsist kuni septembrini võimaldatud kokkusaamised kaitsjatega, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised abikaasa ja lastega, teda on toimetatud teise vanglasse ja Tartu kohtumajja, samuti perekondlikul põhjusel ametiasutusse ning raviasutustesse, võimaldatud vestlusi vanglateenistuse ametnikega, samuti psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga suhtlusprogrammi raames. Sama perioodi osas on kaebaja tervisekaardi andmetega tõendatud kaebajale tervishoiuteenuse osutamise käigus rohkem kui 20 korral erinevate meditsiiniteenuste osutamisel suhtlusvõimalus meditsiinitöötajatega. Samal perioodil on kirjavahetuskaardi ja telefonikõnede väljavõtte kohaselt kaebajal olnud aktiivne võimalus kirjavahetuse pidamiseks ning telefoni kasutamiseks. 2021. a jaanuaris ja sama aasta
septembris oli kaebajal kambris kaaslane. Samas on kaebaja esitanud vanglale taotlusi üksi kambris hoidmise võimaldamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.Kaebaja esitas hiljem korduvalt täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et üksikvangistuse kohaldamisega rikuti tema õigust tervise kaitsele. Kaebajal esinesid vaimse tervise probleemid ning tänaseni esinevad üksikvangistusest tekkinud terviseprobleemid nt. ärevus-ja paanikahood. Ametnikud ei teavita arste, et kinnipeetav viibib pikemat aega üksikvangistuses, mistõttu ei ole arstil võimalik tervisekontrolli teha. Seega ei saa kaebaja tõendada tekkinud tervisekahju. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Kaebajat hoiti üksikvangistuses kokku kahe aasta ja viie kuu jooksul. Kaebajal esines kaebuses nimetatud aja sees enesevigastamise episood lausa viiel korral. Lisaks üksikvangistuses viibimise kestusele on oluline see, millised on kinnipidamistingimused ning missugused võimalused on inimesele tagatud oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks. Juhul, kui eraldatud lukustatud kambris hoidmine on juba iseenesest õigusvastane, võivad kinnipidamistingimused kogumis suurendada eraldatusega põhjustatud kahju. Kaebajat ei lubatud kooli, et põhiharidust omandada. Kaebajale ei võimaldatud kambrikaaslast, mida ta palju kordi Tartu vanglalt palus. Kaebaja üksikvangistus oli raskeimat liiki, kuna kohtu poolsed suhtlemispiirangud välistasid igasuguse suhtlemise nii perega, kui ka teiste kinnipeetavatega. Kambrikaaslased olid kaebajal kahel korral, esimesel korral kaks päeva, teisel korral kuusteist päeva. Selline olukord üksikvangistust kuidagi ei mõjutanud. Seega üksikvangistus kestis katkematult.
12.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viibis vanglas vahistatuna kohtumääruse alusel. Selline määrus oli vanglale täitmiseks kohustuslik. Seetõttu puudus vanglal pädevus otsustada vahistatuse ajalise kestvuse või selle põhjendatuse üle. Vastavalt ei ole õige kaebaja arusaam vahistatusest kui võimalikust karistusest, tema mõjutamise eesmärgil. Pärast suhtlemispiirangute lõpetamist kasutas kaebaja aktiivselt võimalust pidada kirjavahetust ning suhelda telefoni teel. Samuti sai ta pakke ja käis nii lühi- kui ka pikaajalistel kokkusaamistel. Vangla võimaldas kaebajale ka eraldi suhtlusprogrammi läbimist. Programmi sihtgrupiks olid eelkõige kartseris või eraldatud lukustatud kambris pikemaajaliselt viibivad kinnipeetavad, juhtumipõhiselt pakuti programmi läbimist ka vahistatutele. Suhtlusprogramm toimus 19. juulist kuni 17. augustini 2021. Kuivõrd kaebaja ei ole alaealine ning talle ei ole tema vahistatu staatusest tulenevalt koostatud individuaalset täitmiskava, ei ole alust pidada hariduse omandamise mittevõimaldamist õigusvastaseks. Kambrikaaslane oli kaebajal tõesti vaid viiendast seitsmenda jaanuarini 2021 ja viieteistkümnendast kahekümne kolmanda septembrini 2021. Kambrikaaslaseks oli kaebaja peretuttav, kellega tal oli hea läbisaamine. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nr 1-13/293-1 avaldas kaebaja, et võõrastega ei suuda ta koos elada. Ka 17. augustil 2021 esitatud pöördumises nr 6-24/3562-1 märkis kaebaja, et ei suuda viibida ühes kambris talle võõra isikuga ja ei vastuta oma tegude eest, kui ta pannakse kokku talle tundmatu isikuga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas, miks kaebuse asjaoludel tuleb lugeda vastustaja tegevus õiguspäraseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
14.Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et tema vahistatuna kinnipidamise tingimused Tartu vanglas olid inimväärikust alandavad ja põhjustasid kaebajale tervisekahju. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
15.Kaebaja nõue talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks puudutab Tartu Vanglas viibimist 2021. aastal ajavahemikel 5. jaanuarist kuni 23. märtsini, 30. märtsist 11. maini ja alates
18.maist 24. novembrini. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis Tartu Vanglas vahistatuna ja talle kohaldati kinnise vangla kinnipidamisrežiimi arvestades eelvangistuse kohta vangistusseaduse
5.peatükis sätestatud erisusi, s.h ööpäev läbi lukustatud kambris hoidmist ega võimaldatud hariduse omandamist. Kaebaja peeti kinni 20. aprillil 2020. Enne Tartu Vanglasse paigutamist viibis kaebaja vahistatuna Tallinna Vanglas. Prokuröri määruse alusel kohaldati kaebaja suhtes kuni 10. märtsini 2021 kriminaalmenetluse seadustiku § 1431 lg-s 1 nimetatud lisapiirangutena täielikku eraldamist teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest, lühi- ja pikaajalise kokkusaamise ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust piiramist. Lisapiirangute kaudu kohaldati kaebaja suhtes vangistusseaduse 5. peatükis sätestatuga võrreldes rangemat kinnipidamisrežiimi.
16.Ringkonnakohus jagab arusaama, et kaebajale KrMS § 1431 lg 1 alusel lisapiirangute kohaldamine toimus kriminaalmenetluse raames. Seega lisapiirangutega hõlmatud ajavahemikul määrati kaebaja vahistatuna kinnipidamise režiim osas, milles kaebaja peab kinnipidamistingimusi õigusvastaseks, suuresti kriminaalmenetluses toiminguga. Kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse kontrollimine ega kriminaalmenetluse toimingutega tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Selleks on seadusandja vajadusel ette näinud õiguskaitsevahendid vastavalt kriminaalmenetluse seadustikus ja süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduses. Seetõttu ei saa kohus praeguse kohtuasja lahendamisel kontrollida, kas lisapiirangute rakendamine piiras ülemääraselt kaebaja õigusi ega määrata hüvitist kui piirangud olid ebaproportsionaalsed. Kaebaja tavapärastest vahistatule kohaldatavatest kinnipidamistingimustest rangem kinnipidamisrežiim ega sellest kaebajale tulenenud negatiivsed mõjud ei ole etteheidetavad vastustajale, sest on tingitud kriminaalmenetluse toimingutest. Vastustaja ja halduskohus leidsid põhjendatult, et kaebaja kahju hüvitamise taotlus saab puudutada eelkõige ajavahemikku 11. märtsist kuni kohtueelses menetluses otsuse tegemiseni. Vastavalt ei ole praeguses asjas asjakohased kaebaja väited tema täielikus isolatsioonis hoidmise, s.o kirjavahetuse, telefonikõnede ja kokkusaamiste mittevõimaldamise ja vanglasisese liikumisvabaduse piiramise kohta enne 11. märtsi 2021. Need väited seonduvad vahetult KrMS § 1431 lg 1 alusel kehtestatud lisapiirangutega.
17.Kaebuse lahendamisel tuli seega anda hinnang, kas kaebaja õigusi piirati ülemääraselt, kui kaebajale ei võimaldatud narkosõltlastele mõeldud tegevusi, põhihariduse omandamist, tegevusteraapiat, kohtumist budistist vaimulikuga, psühhiaatri ega kliinilise psühholoogiga kogu Tartu vanglas viibitud perioodi jooksul, samuti seoses kaebaja üksikvangistuses hoidmisega alates
11.märtsist kuni 29. septembrini 2021.
18.Halduskohus selgitas õigesti, et kaebaja õigusi sai kaebaja soovitud tegevuste võimaldamata jätmine rikkuda juhul, kui kaebajal oli subjektiivne õigus sellisteks tegevusteks. Subjektiivne õigus
on vahistatul sellisteks tegevusteks, mis kehtiva õiguse järgi on talle ette nähtud või milleks on tal vahetu vajadus.
19.Vastustaja osutas juba 24. novembri 2021. a otsuses nr 1-13/282-2, et VangS § 35 lg 1 ja § 93 lg 4 järgi võimaldatakse põhihariduse omandamist kinnipeetavale, kellel on see individuaalses täitmiskavas ette nähtud, või vahistatule, kes on alaealine. Kaebaja ei ole aga kohtumenetluses põhjendanud, miks talle siiski tulnuks võimaldada põhihariduse omandamine olukorras, kus seaduses sätestatud tingimused selleks ei olnud täidetud. Ringkonnakohtule ei ole vastustaja selline kohustus äratuntav. Vastavalt puudub põhjus pidada vastustaja tegevust selles osas õigusvastaseks.
20.Samuti ei ole kaebaja selgitanud, miks ta ei nõustu vastustaja põhjendusega, et narkosõltlastele mõeldud tegevusi võimaldatakse kinnipeetavatele täitmiskava alusel. Kuna kaebaja oli vahistatu staatuses, siis VangS § 16 lg 1 kohaselt ei kuulunud ta nende isikute hulka, kellele täitmiskava koostatakse. Seetõttu ei ole kaebaja suhtes läbi viidud riskihindamist ega planeeritud rehabilitatsiooniprogrammis osalemist ning tal puudus õigus nõuda narkosõltlastele mõeldud tegevustes osalemist. Kaebaja enese hinnang selle kohta, kas ja millised sekkumised on vajalikud sõltuvuse tõttu, ei pruugi kokku langeda valdkonna spetsialistide hinnanguga. Seetõttu ei ole selge, kas kaebajale oli üldse näidustatud mõnes vastustaja korraldatud programmis osalemine. Igal juhul ei saa aga jaatada vastustaja kohustust võimaldada kaebajale sõltlastele mõeldud tegevustes osalemist, kui valdkonna spetsialistid ei olnud kaebajale ravi raames sellistes tegevustes osalemist ette näinud. Kaebaja tervisekaardi andmetest (dtl 199) nähtub, et vaidlusalusel perioodil on kaebaja kuuel korral viibinud psühhiaatri vastuvõtul, kaasa arvatud kohe Tartu Vanglasse saabumise järel. Seega on põhjendatud vastustaja väide, et kaebajal oli võimalus esitada sõltuvust puudutavad kaebused eriala spetsialistile ning vajadusel oleks talle määratud ravi või muud sekkumismeetmed. Kuna neid ei määratud, siis ei pidanud vastustaja võimaldama suunatud tegevusi tema narkosõltuvusega toimetulekuks. Psühhiaatri selgituse kohaselt (dtl 218) on kaebajale tema sõltuvuse tõttu võimaldatud medikamentoosset ravi. Kohtumenetluses ei ole kaebaja sellele vastu vaielnud ega püüdnud selgitada, miks tema hinnangul ravi ei olnud piisav ja/või milles seisnesid kaebaja vaevused, mida ta soovinuks leevendada vanglas narkosõltlastele mõeldud tegevuste kaudu.
21.Tegevusteraapia kohta selgitas vastustustaja, et selle sihtgrupiks on intellektipuudega kinnipeetavad. Kaebajal aga ei ole diagnoositud intellektipuuet. Ka selles küsimuses ei ole kaebaja suutnud apellatsioonkaebuses näidata, miks asjakohase diagnoosi puudumisel talle siiski tulnuks tegevusteraapiat võimaldada. Muu hulgas ei ole kaebaja väitnud, et psühhiaater või muu meditsiinitöötaja oleks määranud või soovitanud kaebajale tegevusteraapiat.
22.Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellelegi, et huvitegevuses osalemist võimaldatakse kinnipeetavatele, kellel puuduvad märkimisväärsed distsipliinirikkumised ning, et kaebaja oma käitumise tõttu ei saanud luba huvitegevusteks. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tema distsipliinirikkumised olnuks väheolulised või vastustaja lubamatult oleks seostanud soodustuse võimaldamise rikkumiste puudumisega. Kuna kehtiv õigus ei nõua huvitegevuste võimaldamist vahistatutele, siis ei saa kaebuse asjaoludel järeldada, et vastustaja oleks kaebaja õigusvastaselt huvitegevustest ilma jätnud.
23.Kaebaja peab õigusvastaseks sedagi, et vastustaja ei võimaldanud kaebajale kokkusaamisi budistist vaimulikuga. Vastustaja selgitusel oli kaebajal võimalus kohtuda vangla kaplaniga. Kaplan oleks saanud suunata ja aidata kaebajat tema usuliste vajaduste rahuldamisel. Ringkonnakohus nõustub, et paratamatult ei ole vastustajal võimalik tagada maailma erinevate usundite järgijatele võimalust vaimulikuga kohtumiseks. Kehtiv õigus ei sätesta vahistatule ka sellekohast subjektiivset õigust. Seetõttu ei olnud kaebajal alust nõuda kohtumist just budistliku vaimulikuga.
24.Kaebaja leiab veel, et talle on tekitatud mittevaralist kahju pikaajalise üksikvangistuses hoidmisega. Nagu eelnevalt selgitatud, oli kaebaja teistest vahistatutest ja kinnipeetavatest isoleerimine enne 11. märtsi 2021 otsustatud kriminaalmenetluses ega ole vastustajale etteheidetav. Vaidlusalusel perioodil, s.o kuni 24. novembrini 2021 oli kaebaja valdavalt paigutatud kambrisse üksinda ning tal oli võimalus liikuda väljaspool kambrit igapäevaselt ca ühe tunni jooksul väljas jalutamise ajal (VangS § 55 lg 2). Kuna kaebaja ei õppinud ega töötanud, siis ei olnud kaebajal muud regulaarset võimalust liikuda väljaspool kambrit või suhelda.
25.Vaidlust ei ole siiski selles, et kaebajal oli kambrikaaslane 15. kuni 23. septembrini 2021 ja kaebaja viibis eemal Tartu Vanglast ühe nädala 2021. aasta aprillis ja samuti 2021. aasta mais. Seega ei olnud kaebaja üksikvangistus katkematu. Kuigi katkestused ei olnud väga pikad, pakkusid need siiski vaheldust kaebaja tavapärasele režiimile.
26.Nõustuda ei saa kaebajaga selles, nagu oleks ta muul ajal viibinud täielikus isolatsioonis. Vastustaja ei esitanud andmeid selle kohta, et kriminaalmenetluses lisapiirangute kohaldamise lõpetamise järel asus kaebaja aktiivselt kasutama nii helistamise, kirjavahetuse kui ka lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste õigust (dtl 196-197, 200-217). Seejuures ei ole kaebaja väitnud, et vastustaja esitatud andmed ei oleks õiged. Andmetest nähtub, et kaebaja viibis pikaajalisel kokkusaamisel oma lähedastega igakuiselt alates 2021. aasta juunist, teda on korduvalt Tartu Vanglast välja viidud perekondlikel põhjustel, samuti ravile väljaspoole vanglat. Alates 2021. aasta juulist võimaldas vastustaja kaebajale osalemist suhtlusprogrammis. Kaebajal oli ka mitu vestlust psühholoogiga ning väljavõte kaebaja tervisekaardi andmetest (dtl 199) kinnitab, et kaebaja oli meditsiinitöötajate jätkuva järelevalve all. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kaebaja nõudis endale meelepärase isiku paigutamist kaebajaga samasse kambrisse ning keeldus muude isikutega samasse kambrisse paigutamisest (dtl 107). Kehtiv õigus ei näe kinnipeetavale ega vahistatule ette subjektiivset õigust valida endale kambrikaaslast. Seega ei olnud ka kaebajal alust nõuda kokku paigutamist just enda taotluses nimetatud kinnipeetavaga. Keeldudes teistest kinnipeetavatest kambrikaaslasena eelistas kaebaja seega ise üksikvangistust vastustaja valitud võimalikule kambrikaaslasele. Samas puuduvad andmed selle kohta, et kaebajaga korduvalt kohtunud psühhiaater, psühholoog või muu meditsiinitöötaja oleks tuvastanud üksikvangistuse olulise negatiivse mõju kaebajale või pidanud vajalikuks kaebaja paigutamist samasse kambrisse just kaebaja nimetatud teise kinnipeetavaga. Erinevalt kaebajast ei näe ringkonnakohus, et kaebaja terviseseisundi hindamine olnuks takistatud, sest vangla ei teatanud meditsiinitöötajale kaebaja pikaajalises üksikvangistuses viibimisest. Kaebajal endal oli võimalus avaldada see fakt meditsiinitöötajale ja kirjeldada negatiivseid mõjusid, mida ta ise tajus. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda selleski, et olulise tervisekahjustuse oleks meditsiinitöötajad ära tundnud sõltumata vastustaja või kaebaja enda viitest üksikvangistuses viibimisele.
27.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja tagas kaebajale vahendeid ja materjale kambris ajaviitmiseks. Kaebaja on küll väitnud, et ta ei saanud uusi sudokusid ja soovitud värvipliiatseid. Samas kinnitab kaebaja väide iseenesest, et vastustaja sedalaadi meelelahutust siiski pakkus.
28.Ringkonnakohus peab siinkohal oluliseks veel VangS § 12 lg 1 p-st 3 tulenevat vangla kohustust hoida lahus vahistatuid ja kinnipeetavaid. Seega oli vastustajal seadusest tulenev kohustus paigutada kaebaja eraldi kinnipeetavatest. Vastavalt VangS § 90 lg-le 3 oli vastustaja kohustatud hoidma teisi samasse osakonda paigutatud vahistatuid lukustatud kambris. Lisaks pidi vangla võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (VangS § 90 lg 5). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub neist normidest, et ka juhul, kui kaebajale oleks sarnaselt kinnipeetavatega tagatud võimalus liikuda eluosakonna piires mõne tunni jooksul igal päeval, ei oleks see suurendanud kaebaja suhtlemisvõimalusi. Teised samasse osakonda paigutatud vahistatud olnuks endiselt oma kambrites ja kaebajal olnuks keelatud nendega suhelda.
29.Hinnates vahistatule kehtinud pikaajalise kokkusaamise piiranguid selgitas Riigikohus 11. juuni 2019. a otsuses asjas nr 5-18-8, et vahistatu suhtlemisvõimaluste piiramine on sobiv abinõu kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärgi saavutamiseks. Seda eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise vähemalt sama efektiivse abinõuga, mis ühtlasi isikut vähem koormaks. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb võtta ennekõike arvesse kaebajale süüks arvatud teo raskust ja laadi ning vahistuse pikkust ja seda tinginud tegureid. Ringkonnakohus peab neid juhiseid asjakohaseks ka praeguse vaidluse lahendamisel, kuna kaebaja suhtes kohaldatud piirangute toime isikule on suuresti sarnane pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisest tingitud suhtlemispiirangule.
30.Tartu Maakohtu 10. märtsi 2021. a määrusest nähtub, et kaebaja viibis vahi all süüdistatuna karistusseadustiku KarS § 184 lg 2 p 1, 2; § 121 lg 2 p 2, 3; § 214 1g 2 p 1, 3; § 136 lg 1; § 25 lg 2 - § 209 lg 2 p 1; § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemises. Seega süüdistati kaebajat narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupis; valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest lähi- või sõltuvussuhtes, samuti korduvalt; väljapressimise eest ühes raske tervisekahju tekitamisega; isiku vabaduse võtmise eest ning kelmuse katse eest. Vastavalt süüdistati kaebajat mitme raske kuriteo toimepanemises, mille iseloom osutab sellele, et süüdistava jaoks ei ole teiste isikute tervis ja heaolu oluline väärtus ning ta on isikliku kasu saamise nimel valmis seadma ohtu isikute tervise ja eirama nii seadusandja poolt kehtestatud kui ka inimühiskonna üldiselt tunnustatud käitumisnorme. Seetõttu esines kaalukas põhjus kaebaja suhtes vahistatule kehtestatud kinnipidamisrežiimi järgimiseks – võib pidada tõenäoliseks, et juhuse avanemisel oli kaebaja valmis kasutama võimalusi kriminaalmenetluse mõjutamiseks endale soodsas suunas.
31.Teisalt tuleb aga hinnata kaebaja põhiõigustesse sekkumise ulatust. Nagu ringkonnakohus eelnevalt tuvastas, viibis kaebaja vahi all küll pikaajaliselt, ent suures osas olid piirangud, s.h üksikvangistuses viibimine ja suhtlemisvõimaluste puudumine, tingitud kriminaalmenetluses kohaldatud lisapiirangutest. Pärast lisapiirangute tühistamist kuni kohtueelses menetluses kaebaja kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse tegemiseni viibis kaebaja Tartu Vanglas ca üheksa ja pool kuud. Selle aja jooksul oli kaebajale tagatud võimalus suhelda lähedastega nii telefoni kui ka kirja teel, samuti kohtuda lähedastega, kaasa arvatud pikaajalistel kokkusaamistel. Kaebajat viidi vanglast välja perekondlikel põhjustel ja ka tervisehoiuteenuse võimaldamiseks, talle võimaldati kokkusaamisi psühholoogiga ja osalemist suhtlusprogrammis. Samuti oli kinnipidamine katkestatud kahel korral ühenädalase ümberpaigutamise tõttu. Kaebajale võimaldati ka vahendeid ajaviitmiseks kambris. Vaatamata kaebaja väidetele, et üksikvangistus kahjustas oluliselt tema tervist, puuduvad andmed selliste oluliste mõjude kohta. Kaebaja ei ole ka väitnud, et arst oleks tuvastanud tal konkreetse tervisekahjustuse või näinud ette leebema režiimi või leevendusmeetmete rakendamise vajaduse või, et hiljem oleks tuvastatud kaebajal üksikvangistusest tingutud tervisekahjustus. Kambrikaaslaseta üksikvangistuses viibimine oli vähemalt osaliselt kaebaja enda valik. Eluosakonna piires igapäevase liikumisvõimaluse andmine ei oleks suurendanud kaebaja võimalusi suhelda teiste vahistatutega. Seega oli kaebaja õiguste piiramise mõju tavapärasest mõnevõrra leebem vastustaja poolt rakendatud leevendusmeetmete ja kaebaja enda aktiivsuse tõttu lähedastega suhtlemisel.
32.Kokkuvõttes ei olnud vahistatule kohaldatava kinnipidamisrežiimist tingitud kaebaja põhiõiguste piiramine ringkonnakohtu hinnangul ülemäärane. Kaebajat süüdistati raskete kuritegude toimepanemises. Seda silmas pidades ei olnud Tartu Vanglas vahistatuna viibimise
periood sedavõrd pikk, et kaebaja suhtes kohaldatud piirangud, arvestades tema tegelikke võimalusi suhelda ja liikuda väljaspool kambrit, olnuks ebaproportsionaalsed.
33.Eeltoodu alusel jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kaebaja vahistatuna Tartu Vanglas viibimisega ei tekitatud kaebajale õigusvastaselt mittevaralist kahju.
34.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
35.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulu (riigilõiv) jääb tema enda kanda.
36.Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.