Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 24.01.2024, Tartu 3-22-943 X.X.i kaebus Tööinspektsiooni 01.04.2020. a otsuse nr (3-6) 1.4-11/10137-5 tühistamise ja vastustaja kohustamise nõudes Tartu Halduskohtu 10.02.2023. a otsus X.X.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja – Tööinspektsioon
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja psühhosotsiaalsest ohutegurist põhjustatud tööõnnetuste isikustamata dokumendid.
2.Tagastada kaebajale 28.12.2023. a täiendava seisukoha lisana esitatud tabel.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 10.02.2023. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus ning tühistada Tööinspektsiooni 01.04.2020. a otsus nr (3-6) 1.4-11/10137-5 ja kohustada Tööinspektsiooni uuesti läbi viima 18.11.2019 toimunud juhtumi uurimine, lähtudes ringkonnakohtu otsuses tuvastatud asjaoludest.
4.Määrata eksperdikulu suuruseks 760 eurot.
5.Jätta eksperdikulu 380 euro ulatuses Eesti Vabariigi kanda.
6.Mõista Tööinspektsioonilt X.X.i kasuks välja 515 eurot esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks. Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 24.01.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt
avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tööinspektsioon sai 18.11.2019 kell 22:57 töötaja X.X.ilt teate temaga juhtunud tööõnnetusest ja töövõimetuslehele jäämisest. Teate kohaselt sai töötaja vahetu juhiga toimunud arenguvestluse käigus emotsionaalse šoki, kuna vahetu juht tegi talle ründavaid etteheited. Viis tundi hiljem EMO-sse pöördumisel diagnoositi töötajal äge stressreaktsioon.
2.Tööandjana alustas Tööinspektsioon 19.11.2019 töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 24 lg 1 alusel juhtumi uurimist. Uurimine lõpetati 04.12.2019. a aktiga nr 36/10137-1, sest juhtumit ei loetud tööõnnetuseks. Akti põhjenduste kohaselt oli töötajale teada, et vahetu juht võib arenguvestlusel esitada talle küsimusi, mis võivad olla ebameeldivad ja pingeid tekitavad. Töötaja väide, et vahetu juht tegi talle ründavaid etteheiteid, ähvardas ja esitas äkilise nõude, on töötaja subjektiivne tunnetus. Töötaja viis endast välja arenguvestluse sisu, mis oluliselt muutis tema senist elukorraldust, milleks ta polnud valmis, kuid arenguvestlust ei saa võrdsustada ägeda stressreaktsiooni tekitajatega. Töötaja pöördus arsti poole tunde hiljem, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, et ägeda stressreaktsiooni põhjustas just arenguvestlus, aga mitte mingi muu sündmus. Kokkuvõttes ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et töötaja sai tööülesannete täitmise käigus (arenguvestlusel) tervisekahjustuse TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Kuivõrd tervisekahjustust ei ole tuvastatud, siis tööõnnetuse järgmisi põhieeldusi ei analüüsita. Tööandjale ei ole laekunud arsti teatist tööõnnetuse toimumise kohta.
3.Tööinspektsiooni peadirektor määras 09.12.2019. a käskkirjaga nr 1.2-1/56, et peadirektori asetäitja otsustab hiljemalt 17.12.2019 õnnetusjuhtumi nr 3-6/10137 täiendava uurimise vajaduse Tööinspektsiooni poolt ning juhul, kui peadirektori asetäitja otsustab võtta juhtumi uurimisse, siis tuleb viia täiendav uurimine läbi, lähtudes Tööinspektsioonis kehtivast tööõnnetuste menetlemise töökorrast. Tööinspektsioon võttis 16.12.2019. a otsusega nr 3-6/10137-2 TTOS § 24 lg 5 alusel juhtumi menetlusse. Tööinspektsioon lõpetas 11.02.2020. a otsusega nr 3-6/10137-3 uurimise, kuna tegemist ei ole tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 mõistes. Tööinspektsioon leidis, et kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada otsest põhjuslikku seost töötaja tervise halvenemise ning tema töö ja töökeskkonna vahel. Tõendamata on, et tervisekahjustus on saadud just tööülesannete täitmise käigus, mitte ei ole seotud töötaja üldise tervisliku seisundi halvenemisega mõnel muul põhjusel. Töötajal on tuvastatud tervise halvenemine, kuid ükski arst ei ole senini pidanud töötaja terviseseisundit põhjustatuks tööst või töökeskkonnast, ega edastanud vastavat teadet Tööinspektsioonile. EMO epikriisis ja Y.Y. koostatud dokumendis kajastatud terviseseisund võib kujuneda erinevate eluliste asjaolude kokkulangemise tulemusel ning oleks võinud ilmneda ka juhul, kui 18.11.2019 ei oleks toimunud arenguvestlust. Haigekassa usaldusarst pidas töövõimetuslehtede väljastamist põhjuse koodiga P01 (haigestumine) põhjendatuks, ehk jõudis järeldusele, et tegemist ei olnud tööga seotud tervise kahjustumisega. Seda, kas tegemist on tööõnnetusega, saab otsustada tööõnnetuse uurimise käigus tööinspektor-uurija. Varasematest sarnastest juhtumitest praegusega kõige sarnasem on olukord, kus töötajal vestluses personalijuhiga tekkis tugev ärevus, südamepekslemine, väsimine. Seda ei lugenud Tööinspektsioon tööõnnetuseks.
4.Sihtasutus Elva Haigla saatis 17.02.2020 Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise X.X.iga 18.11.2019 juhtunud õnnetuse kohta. X.X. esitas samal päeval taotluse menetluse uuendamiseks. Tööinspektsioon uuendas 18.02.2020. a käskkirjaga nr 1.2-1/12 menetluse.
5.Tööinspektsioon lõpetas 01.04.2020. a otsusega nr (3-6) 1.4-11/10137-5 X.X.iga 18.11.2019 toimunud õnnetusjuhtumi nr 3-6/10137 uurimise, leides, et tegemist ei ole tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 mõistes. Tööinspektsioon selgitas, et arsti teatis iseseisvalt ei määra asjaolu, kas tegemist on tööõnnetusega või mitte. Tööinspektsioonil ei kujunenud kogutud tõendite pinnalt selget ja ühest veendumust, et juhtumi puhul on tegemist tööõnnetusega. Kui poolte vahel ei toimunud rünnet ja ei ole olnud nende mõlema kinnitusel varasemat konflikti ning ei ole toimunud ka süsteemset töökiusu, siis ei saanud viis tundi pärast arenguvestluse toimumist tuvastatud terviserike olla seotud töökeskkonnaga ning tööülesannete täitmisega. Juhtumi uurimise käigus ei ilmnenud asjaolusid, mille pinnalt saaks väita, et töötaja koges 18.11.2019 vahetu juhiga toimunud arenguvestluse käigus erakordselt tugevat ja ootamatut füüsilist ja/või psüühilist stressi, mis oleks võinud põhjustada ägeda stressreaktsiooni. Töötaja tundis ennast arenguvestluse ajal ebamugavalt ja halvasti, sest tema vahetu juht tegi talle tööalaseid etteheiteid ning näitas tulemusi ja tööülesannete täitmise tegelikku aega. Töötaja võis mõista, et temalt oodatud tööülesanded on osaliselt täitmata. See tekitas temas pahameele, mis vallandas negatiivse emotsiooni, mis väljendus nutmises. Sellist olukorda ei saa vaadelda tööõnnetusena TTOS § 22 lg 1 mõistes. Samas võis kogu olukord kaasa tuua töötaja üldise terviseseisundi halvenemise, mis tingis pikaaegse töövõimetuslehele jäämise. ESAW metoodika on abivahend statistika tegemiseks ja ei ole käsitletav tõendina või õigusliku alusena selle kohta, kas töötajaga toimus tööõnnetus. Nõustuda ei saa isiku väitega, et teda koheldakse menetluse läbiviimisel ebavõrdselt, sest kõik eelnevad sarnased juhtumid on loetud tööõnnetuseks. Tööinspektsioon vaatleb iga juhtumit eraldi ning otsus langetatakse juhtumi asjaoludest tulenevalt. Töötaja anonüümsele pöördumisele antud vastuse juures on selgitatud, et vastusega ei anna Tööinspektsioon hinnangut juhtumiga seotud asjaolude kohta.
6.X.X. esitas 01.05.2020 kohtule kaebuse. Kohtuasjade eraldamise tulemusena jäid praeguse kohtuasja raames menetlusse kaebaja nõuded tühistada Tööinspektsiooni 01.04.2020. a otsus nr (3-6) 1.4-11/10137-5 ning kohustada vastustajat läbi viima 18.11.2019 toimunud juhtumi kui tööõnnetuse uurimine või alternatiivselt kohustada vastustajat koostama tööõnnetuse raport. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Kaebaja sai 18.11.2019 vahetu juhiga toimunud arenguvestluse käigus kella 12.45 paiku emotsionaalse šoki, kuna vahetu juht tegi ründavaid etteheiteid, ründas verbaalselt agressiivselt ning ähvardas kaebajat töö olulise ja ebamugavust põhjustava ümberkorraldamise ja vallandamisega. Kaebaja oli sunnitud seetõttu arenguvestluselt lahkuma. Kuna halb enesetunne ei möödunud, pöördus kaebaja õhtul EMO arsti vastuvõtule, kus diagnoositi äge stressreaktsioon. Kaebaja hinnangul toimus temaga tööõnnetus. Tööinspektsioon tööandjana ei vormistanud tööõnnetuse raportit ning kaebaja ei saanud töövõimetushüvitist 100% töövõimetuslehe väljaandmise päevale järgnevast päevast.
6.2.Kaebaja hinnangul on tõendatud, et tal tekkis äge stressreaktsioon arenguvestluse ajal ning see on põhjuslikus seoses töö või töökeskkonnaga: - eksperdiarvamus kinnitab tervisekahjustuse tekkimist ning selle seost arenguvestlusega; - EMO epikriisis on kirjas diagnoos, seos tööga ja töövõimetuslehe vajadus; - vastustaja järelevalveosakonna juhataja leidis juhtumit kirjeldades, et tegemist on psühhosotsiaalsest ohutegurist tingitud tööõnnetusega. Seda leidis kaebaja anonüümkirjale vastates ka Tööinspektsiooni nõustamisjurist; - kaebaja vahetu juht kinnitab, et kaebaja hakkas nutma, lahkus ruumist, 15 minutit hiljem oli natuke rahunenum, vahetu juht ei pidanud võimalikuks arenguvestlust jätkata. See näitab, et kaebaja oli šokis ja traumeeritud; - kaks kolleegi kinnitavad, et kaebaja oli nutnud ja oli endast väljas;
- perearst kinnitas EMO-s pandud diagnoosi ja andis kaebajale haiguslehe; - psühhiaater Y.Y. koostas tööõnnetuse teatise ja märkis, et päeval tööl saadud äge stressreaktsioon on õhtul EMO-s objektiviseeritud kõrgvererõhusööstu läbi. Psühhiaater seostas juhtumi hilisema diagnoosiga posttraumaatiline stressihäire ja psühholoogiline kuritarvitamine; - kliiniline psühholoog A.A. leidis, et kaebaja vajab psühhoteraapiat seoses 18.11.2019. a juhtumiga.
6.3.Kaebaja peab vaidlustatud otsust õigusvastaseks järgmistel põhjustel: - tööandja akti ja esimese otsuse tegemisel põhjendas vastustaja uurimise lõpetamist arsti teatise puudumisega. Pärast teatise saamist väljus vastustaja oma pädevuse piirest, asudes survestama Haigekassat, et see nõuaks kaebaja raviarstilt tööõnnetuse teatise tühistamist; - vastustaja on oma pädevust ületades kaebaja diagnoosi ise sisustanud. Vastustaja saab küll hinnata, kas töötaja tervisekahjustus on põhjuslikus seoses tööga või mitte, kuid ei saa ümber lükata arsti pandud diagnoosi ega asuda diagnoosi sisustama; - õiguspärane ei ole see, et Tööinspektsioonis toimunud tööõnnetuse korral puudub erapooletu riikliku järelevalve organ. Tööinspektsiooni kui tööandja tegevust pidi kontrollima järelevalveasutus, kes on samuti Tööinspektsioon. Vastustaja kohtles kaebajat ebavõrdselt võrreldes inimesega, kellel on teine tööandja; - arsti teatise puudumine ei saa olla uurimise lõpetamise aluseks. Kaebaja esitas vastustajale oma perearsti andmed. Vastustajal oli võimalus ja kohustus vormikohane teatis välja nõuda; - arst ei saa hinnata seda, kas tervisekahjustus on põhjuslikus seoses töö või töökeskkonnaga. Seda tuli hinnata vastustajal; - vastustaja nimel otsused teinud isikutel ei olnud selleks pädevust; - peadirektori asetäitja määramine uurimist läbi viima ei olnud põhjendatud, kuna uurimistalituse tööinspektor-uurijad ei ole kaebajaga või tema vahetu juhiga isiklikult seotud; - Tööinspektsiooni peadirektor sekkus uurimisse (saatis Haigekassale järelpärimise tõendite kogumiseks); - kindlaks on tehtud, et kaebaja ja tema vahetu juhi vahel oli krooniline konflikt. Kaebaja on oma seisukohtades eitanud isiklikku konflikti, mitte tööalast konflikti; - vastustaja on sarnaseid juhtumeid varem tööõnnetustena käsitlenud (näiteks kaks juhtumit, kus töötajate vahel tekkis sõnaline konflikt ja ühel töötajatest tekkisid seejärel vaimse tervise häired). Kaebaja puhul on vastustaja eiranud tavapraktikat, otsinud menetluse kui terviku käigus võimalusi mitte tunnistada juhtumit tööõnnetuseks ja olnud kaebaja suhtes pahatahtlik. Vastustaja ei aktsepteeri tööõnnetust, kuna see kahjustab tema mainet.
6.4.Kaebaja on alates 2019. a kevadest kurtnud vahetule juhile liigse töökoormuse ja tööstressi üle. Kaebaja on pöördunud kõrgema astme juhtide poole, kuna kaebaja hinnangul vahetu juht ei tegelenud tema probleemidega.
6.5.Kaebaja ei pidanud vaidlustama Tööinspektsiooni 04.12.2019. a akti, kuna kaebaja esitas sellele vastuväite ja juhtumi uurimist alustas Tööinspektsioon kui järelevalveasutus. Pärast vaidlustatud otsuse tegemist ja kaebaja koondamist halvenes tema tervis jälle ning arsti hinnangul oli tegemist tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tüsistusega.
7.Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata.
7.1.Vastustaja jääb vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades ei ole võimalik tuvastada otsest põhjuslikku seost kaebaja ja tema vahetu juhi vahel toimunud arenguvestluse ning tekkinud tervisekahju vahel.
7.2.Kaebaja ei ole vaidlustanud Tööinspektsiooni kui tööandja 04.12.2019. a akti õnnetusjuhtumi uurimise lõpetamise kohta, mis on oma olemuselt haldusakt. Tööinspektsiooni 04.12.2019. a akti andis vastustaja kui tööandja ning alates 09.12.2019. a käskkirjast nr 1.2-1/56 tegutses vastustaja kui järelevalveasutus.
7.3.Kaebaja käitumine on vastuoluline. Kaebaja tegi 2020. a veebruaris (teenistuses olles) läbi tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures ning arst ei andnud vastustajale mingeid juhiseid, soovitusi või piiranguid seoses töökeskkonna võimaliku psühhosotsiaalse ohuteguriga. Kaebaja oli pärast teenistussuhte lõppu 14.04.2020 pikalt töövõimetuslehel (13.04.11.11.2020). Samal ajal kirjutas kaebaja pöördumisi seoses vastustaja tegevusega Sotsiaalministeeriumile, õiguskantslerile, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule ning Rahandusministeeriumi juures tegutsevale eetikakomisjonile. Samas kandideeris kaebaja 2020. a juulis Tööinspektsiooni üldosakonna sekretär-referendi töökohale ning 2020. a detsembris järelevalve osakonna tööinspektori ametikohale. Kui Tööinspektsioonis töötamise aeg mõjus kaebaja tervisele nii rängalt, siis pole arusaadav, miks ta soovib naasta keskkonda, mis võib tema tervist veelgi enam kahjustada.
8.Tartu Halduskohus jättis 10.02.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et puudub põhjus pidada vaidlustatud otsust sisuliselt õigusvastaseks. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
8.1.Tööinspektsioonil on tööõnnetuse uurimisel pädevus ja kohustused nii tööandjana kui ka järelevalveorganina. Kohus ei nõustu, et eeltoodu seab kaebaja oluliselt halvemasse olukorda võrreldes teiste töötajatega. Seisukoha, et tegemist ei olnud tööõnnetusega, oleks vastustaja saanud anda ka juhul, kui esimese etapina oleks sündmuse suhtes otsuse teinud muu tööandja. Kui vastustaja kui tööandja nimel lahendas asja järelevalve osakonna peajurist, siis haldusorganina tegutsedes andis vastustaja asja lahendada peadirektori asetäitjale just põhjusel, et järelevalveosakonna tegevust ei kontrolliks osakond ise. Kaebajal oli samuti olemas võimalus vaidlustada vastustaja otsused kohtus.
8.2.Direktiivi 89/391/EMÜ ja määruse 1338/2008 täitmiseks loodud dokument pealkirjaga European Statistics on Accidents at Work (ESAW; Euroopa statistika tööl juhtunud õnnetuste kohta) ei reguleeri siduvalt seda, mida tuleb lugeda tööõnnetuseks. Metoodika töötati välja selleks, et tööõnnetusi erinevates riikides võrrelda. Seda saab kasutada abimaterjalina, mis annab ettekujutuse, mida Euroopa Liidus üldiselt tööõnnetuse all mõeldakse.
8.3.Kohtuasja lahendamisel omavad tähtsust tõendatud asjaolud ja objektiivsed hinnangud. Samas, kui asjaoluks on inimese käitumine, siis seda mõistab iga isik alati vähemalt mõnevõrra subjektiivselt ning tõlgendab oma arusaamadest lähtudes. Õiguspraktikas vaadatakse sellises olukorras juhtumit kujuteldava keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast ning hinnatakse, millisena see isik oleks vaidluse all olevat käitumist mõistnud.
8.4.Kohtu hinnangul on otsuse p-des 14, 15.1, 16 ja 17 tooduga tõendatud, et keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast toimus 18.11.2019 kaebaja ja vahetu juhi vahel harilik tööalane suhtlus. Varasemat suhtlust arvestades ei saanud vahetu juhi seisukohad tulla kaebajale ootamatult. Eeltoodud järeldusi ei lükka ümber see, kuidas kaebaja 18.11.2019. a sündmust tajus. Kohtuasja lahendamisel omab määravat tähtsust mitte kaebaja subjektiivne arusaam, vaid sündmusele tuleb hinnang anda mõistliku objektiivse isiku seisukohast. Usaldusväärsed ei ole kaebaja väited, et vahetu juht tegi etteheiteid ründavalt või esitas ähvardusi.
8.5.TTOS § 22 lg-s 1 on öeldud, et juhtumi tööõnnetuseks tunnistamiseks peavad täidetud olema kolm tingimust: töötajal tekkis tervisekahjustus, see tekkis töö ajal ja on põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Kohtu hinnangul sisaldub eeltoodud definitsioonis veel neljas tingimus, mis tuleneb õigusliku mõiste „tööõnnetus“ nimetusest ja TTOS § 22-23 sätetest koosmõjus – tegemist peab olema õnnetusega. TTOS eristab kolme olukorda tööõnnetus, kutsehaigus (§ 23 lg 1) ja tööst põhjustatud haigus (§ 23 lg 3). Nii kutsehaigus kui ka tööst põhjustatud haigus on põhimõtteliselt defineeritud kui töökeskkonna ohuteguritest põhjustatud haigus, kutsehaigusi eristab nende sellisena tunnustamine ministri määrusega.
Neljandaks on võimalik, et töötaja tervisehäire tekkis või ilmnes küll töö ajal, kuid tegemist ei ole ühegagi neist juhtudest.
8.6.Mõistetel „tervisekahjustus“ ja „haigus“ ei ole üldkehtivat legaaldefinitsiooni ning nende tähendust ei ole antud ka TTOS-s. Karistusseadustiku rakendamise seaduses ja kohtuekspertiisiseaduses sisalduvate volitusnormide alusel kehtestatud määruse „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2 ütleb, et tervisekahjustus selle määruse mõttes on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire (kohtu hinnangul kattub see tavakeele mõistega „vigastus“), samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Seega tervisekahjustus selle määruse rakendamise piirides hõlmab ka haigust. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 eristab haigust, vigastust ja mürgistust. Tavakeeles (vt sonaveeb.ee) on sõnade „haigus“ ja „tervisekahjustus“ tähendus sisuliselt sama - haiguse all mõistetakse organismi normaalse elutegevuse häiret ning tervisekahjustus on haigus, inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis vajab ravi. Eraldi tähendus on vigastusel - see on välis(t)e teguri(te) mõjul tekkinud füüsiline kahjustus. Kaebaja tugineb sellele, et tal diagnoositi äge stressreaktsioon. Tegemist on haiguse, mitte vigastusega. Tööõnnetust ja tööga seotud haigust eristavaks tunnuseks on just see, et tööõnnetuse puhul on tegemist õnnetusega ehk töötaja tervist on kahjustanud mingi äkiline või ootamatu väline tegur. Tavakeeles mõistetakse õnnetuse all ootamatut traagilist sündmust, kus keegi või miski saab viga (vt www.eki.ee/dict/ekss). Üks väheseid Eestis ilmunud tööohutuse valdkonda käsitlevatest raamatutest on „Töökeskkond ja ohutus“ (Tallinn 2000). Selle autor Piia Tint on Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna ärikorralduse instituudi emeriitprofessor, kelle uurimisvaldkonnaks on töökeskkond (vt taltech.ee, etis.ee). Teoses on öeldud, et õnnetusjuhtumile on iseloomulik äkilisus ja erandlik, normaalsest kõrvale kalduv tegevus. Tööõnnetus on töö juures aset leidnud õnnetusjuhtum. Õnnetusjuhtumite vähendamise ja ärahoidmise eesmärgil on mõistlik uurida traumale eelnenud sündmusi - õnnetuseni viinud sündmuste ahelat (lk 10, 13, 15-17, 26). Ka ESAW metoodika kohaselt on tööõnnetus määratletud kui erakordne juhtum töö käigus, mis viib füüsilise või vaimse kahjustuse tekkimiseni. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et kaebajaga juhtus õnnetus, s.o erakorraline või ootamatu sündmus. Kui õnnetusjuhtumit ei toimunud, siis ei saa tegemist olla ka tööõnnetusega.
8.7.Ägeda stressreaktsiooni (F43.0) diagnoosimine kaebajal on tõendatud EMO epikriisiga. Diagnoosi õigsust kinnitas eksperdiarvamus. Tööõnnetuse jaatamiseks ei piisa üksi sellest, et töötajal on tekkinud tervisekahjustus. Kaebajaga ei toimunud õnnetust. Isegi kui tegemist oleks olnud õnnetusega, siis ei olnud tervisekahjustuse tekkimisel põhjuslikku seost töö või töökeskkonnaga. Kui kohus leidis eespool, et kaebaja ja tema vahetu juhi vahel toimunu ei väljunud hariliku tööalase suhtluse raamidest, siis see ühtlasi välistab tervisekahjustuse põhjusliku seose töökeskkonnaga. See, et inimesed võivad tajuda sündmusi väga erinevalt, ei ole asjaolu, millega tööandja saab töö korraldamisel arvestada. Tööandjal on õigus nõuda töötajalt tööülesannete täitmist ja vajadusel anda ka negatiivset tagasisidet. Seda tuleb teha viisakalt, kuid suhtlusreegleid saab tööandja määratleda ja nende täitmist kontrollida keskmise mõistliku inimese seisukohast.
8.8.Kaebaja peab oluliseks seda, et vastustaja on sarnaseid juhtumeid varem tööõnnetuseks tunnistanud. Kohtu hinnangul vastustaja varasem praktika asja lahendamist ei mõjuta. Kohus ei ole seotud sellega, kuidas vastustaja on muude juhtumite puhul hinnanud asjaolusid ja kohaldanud õigusnorme. Kaebaja viitab sellele, et järelevalveosakonna juhataja ja Tööinspektsiooni nõustamisjurist leidsid, et tegemist on tööõnnetusega. Tegemist on isikute hinnangutega, mis ei ole kohtule siduvad.
8.9.Kaebaja väitel on vaidlustatud otsus mõjutatud sellest, et tööõnnetuse toimumine Tööinspektsioonis rikub vastustaja mainet. See loogika jääb arusaamatuks. Õnnetuse eest ei ole keegi täielikult kaitstud.
8.10.Kaebaja väitel ei olnud vastustaja nimel otsuseid teinud isikutel selleks pädevust. Volituse tegutseda haldusorgani nimel annab haldusorgan ning selle võib anda nii ametijuhendis kui ka eraldi haldusaktiga.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu 10.02.2023. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas vääralt õigusnorme ja hindas valesti kaebuse aluseks olevaid asjaolusid.
9.1.Kaebaja märgib, et esimeses, tööandjana läbi viidud uurimises osales ka peadirektor M. M., kes kaebaja tööandjana allkirjastas uurimise akti - seega tema kui Tööinspektsiooni juhi seisukoht oli, et tegemist ei olnud tööõnnetusega. Kõik järgnevad uurimised, mis oleksid leidnud, et tegemist on tööõnnetusega, läinuks vastuollu peadirektori seisukohaga, mistõttu ei saa ka läbiviidud uurimised olla objektiivsed. See seab kaebaja teiste isikutega võrreldes ebasoodsamasse olukorda – Tööinspektsiooni peadirektor ei soovinud tunnistada oma asutuses juhtunud tööõnnetust, kuna see ei sobi kokku asutuse avaliku kuvandiga. Teiste ettevõtete töötajate puhul ei oleks see talle ilmselt probleem. Soov kontrollida uurimise tulemust ajendas peadirektorit määrama selle läbiviijaks oma asetäitja, kellega on lihtsam koostööd teha kui tööinspektor-uurijatega, kes tööõnnetuse uurimise määrusest tulenevalt pidanuks juhtunut uurima ja kelle hulgas oli mitu inimest, kes olid kaebajaga vähe kokku puutunud ning suutnuks seda teha objektiivselt. Kaebaja vaidlustas otsuse, et kohus tuvastaks uurimise läbiviimise subjektiivsuse ning kohustaks Tööinspektsiooni tegema toiminguid, mis tagaks kaebaja võrdse kohtlemise ning tööõnnetusega ettenähtud haigushüvitise saamise. Samuti ei saa kaebajaga juhtunut pidada tavapäraseks olukorraks, kus haldusorgani tegevuse peale esitatud vaide lahendab haldusorgan ise. Käesoleval juhul on Tööinspektsioon ise mõlemas rollis, nii kontrollija kui ka kontrollitava rollis.
9.2.Otsuse p-s 11 viitab kohus ESAW metoodikale, mis on välja töötatud võrdlemaks tööõnnetusi erinevates riikides. Kohus leidis, et nimetatud metoodika ei pane liikmesriigile kohustust lugeda selles kirjeldatud juhtumeid tööõnnetusteks. ESAW metoodika on Tööinspektsioonis kasutatav juhenddokument, mis hõlmab ka Eestis tööõnnetuste käsitlemist. Eesti riik ega Tööinspektsioon ei ole kehtestanud oma analoogset dokumenti, vaid kasutab ESAW metoodikat, mille järgi sotsiaalse konflikti tagajärjel tekkinud äge stressreaktsioon on tööõnnetus, seega on lisaks TTOS-ile ka ESAW metoodika kohaldatav juhtunu uurimisel.
9.3.Kaebaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et tervisekahju või tööõnnetuse puhul saab juhtumit vaadata kujutletava keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast ning hinnata, millisena see isik oleks vaidluse all olevat käitumist mõistnud. Iga inimese füüsiline ja vaimne taluvus on erinev. Keskmine kõrvalseisja suudab ehk noaga lõigata ilma, et ta sõrme lõikaks, kuid mõned siiski lõikavad – kui see juhtub nt kokal töö ajal, on tegemist tööõnnetusega. Keskmine kõrvalseisja suudab ilma kukkumata kõndida, kuid mõned siiski kukuvad – kui see juhtub töö ajal, on tegemist tööõnnetusega. Tervisekahju tuvastab arst lähtuvalt iga inimese individuaalselt terviseseisundist. Tervisekahjustusi ei saa hinnata nö keskmise inimese seisukohast – keskmine kokk ei lõika noaga sõrme, keskmine puidutöötleja ei pane kätt sae ette, keskmine autojuht ei satu avariisse, keskmine laotöötaja ei tõsta oma selga ära jne. Kui lähtuda keskmise kõrvalseisja seisukohast, siis väheneksid tööõnnetused drastiliselt, sest enamus neist on nö tahtmatu tegevuse tõttu saadud tervisekahjustused ning valdava enamuse inimestega ei juhtugi samas olukorras mitte
midagi. Ei saa öelda, et kuna mõistlik objektiivne inimene sellises kohas ei kuku, siis seega seda Kati kukkumist tööõnnetuseks ei loeta või et mõistlik objektiivne inimene ei vigasta end seitsmekilose kasti tõstmisel, seega me Mati seljavenitust tööõnnetuseks ei loe, sest keskmine inimene suudab kukkumata kõndida ja kasti tõsta.
9.4.Kaebaja ei nõustu kohu hinnanguga, et 18.11.2019 toimus kaebaja ja vahetu juhi vahel harilik tööalane suhtlus. Kaebajale tuli täieliku üllatusena juhi vaenulik ja ründav suhtumine, sest varasem suhtlemine oli eriarvamustest hoolimata olnud sõbralik ja positiivne. Tegemata tööde probleemi oli pikka aega tõstatanud kaebaja ise, mitte vahetu juht. Kaebaja oli üle aasta palunud juhil leida probleemile lahendus, kuid tulutult. Kaebaja oli koos S.S.ega kuhjunud tööde probleemi arenguvestluse päevaks lahendanud. Kaebajale ei olnud arenguvestluse ajaks teada, et S.S. oli mõni päev varem vahetule juhile sellest plaanist rääkinud, mis tõigi ilmselt kaasa vahetu juhi viha kaebaja vastu – ta sai teada, et kaebaja on tema vahetule juhile rääkinud talituse sees olevatest probleemidest. Seni alati sõbralik vahetu juht oli kaebaja jaoks arenguvestlusel ootamatult vihane ja ründav – see oligi stressor, mis vallandas kaebajal ägeda stressreaktsiooni. Stressor ei olnud mitte niivõrd see, mida ta ütles, vaid kuidas ta seda tegi.
9.5.Kohtuasja lahendamisel omab olulist tähtsust asjaolu, et arenguvestlusel toimunu tõttu tekkis kaebajal äge stressreaktsioon, mis diagnoositi samal õhtul EMO-s ja järgmisel hommikul valvepsühhiaatri poolt ning kinnitati 2 nädalat hiljem psühhiaater Y.Y. poolt. Tervisekahju tuvastas ja seostas arenguvestlusel juhtunuga ka kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiis. Kaebajale on arusaamatu kohtu seisukoht, et tervisekahjuga tööõnnetus on juhtunud vaid siis, kui keskmine inimene saaks olukorras tervisekahju. Ei saa väita, et kui keskmise inimese meelest midagi erakorralist ei juhtunud, siis pole kaebaja või mõne teise inimese tervisekahju tekkimine võimalik. Kaebajale mõjus vahetu juhi ründav käitumine vaimselt väga halvasti, pärast kahetunnist verbaalset rünnakut tekkis emotsionaalne šokk, mis vajas pikka rahunemist ja mida tunnistasid nii vahetu juht ise kui ka S.S.. Tegemist on vahetu juhi poolt kaebajale tekitatud vaimse traumaga, mida kinnitab ka ekspertiisiakti arvamus D: „Uuritava psüühilise tervisekahjustuse tekkimise ägeda stressreaktsiooni ja hiljem kujunenud posttraumaatilise stresshäire kujul põhjustas 18.11.2019. a tööl toimunud arenguvestlusel tekkinud verbaalne konflikt otsese ülemusega”. Hiljem kujunenud traumajärgne stresshäire viitab sellele, et algne põhjus on vaimne trauma, mille tekitas vahetu juht.
9.6.Kaebaja ei nõustu kohtu arvamusega, et kaebaja väited ründava ja ähvardava käitumise kohta ei ole usaldusväärsed. Kui vahetu juht poleks ebaõigesti käitunud, siis poleks kaebajal tekkinud ägedat stressreaktsiooni. Sõna „ähvardama” tähendab EKSS-i järgi „sõnadega, žestidega vms. väljendama oma kavatsust teha kellelegi midagi halba, põhjustada kahju v. ebameeldivusi vms.” Kaebaja ei leia, et sõna „ähvardama“ oleks siin kontekstis vale, sest kaebaja tajus vahetu juhi käitumist just sellisena. Kaebaja ei ole sündmuse kajastust muutnud. Anonüümselt kirjutatud kiri Tööinspektsioonile kajastas asjaolusid, millisena kaebaja vahetu juhi sõnu tajus. Seda, et juhi selline käitumine alluva suhtes on alandav, tõi vastuses välja Tööinspektsiooni konsultant ning kaebaja nõustub, et sellist käitumist võib tõesti pidada ka alandavaks. Vaimne tervis on individuaalne ja vaimset tervisekahju põhjustavad just subjektiivsed tajud, mitte keskmise mõistliku kõrvalseisja taju.
9.7.Ekspertiisiaktis on leheküljel 9 ka ekspertarvamus, et: „Häireskaaladest ei ole normiga võrreldes kõrgemat tulemust ühelgi skaalal, kuid uuritava enda tulemuste sees tõuseb esile histrioonilise isiksuse skaala (57), mis viitab sellele, et uuritaval on mõned histrioonilisele isiksusele omased tunnused, kuid mitte häire tasandil ega ka mitte rõhutatult. Histrioonilisele isiksusele omased mõningad tunnused võivad aga uuritava teha haavatavamaks ja tundlikumaks tema jaoks äärmuslikule tajutud stressiolukorrale, mistõttu uuritaval tekkis äge stressireaktsioon, mis nüüdseks on üle läinud posttraumaatiliseks stressihäireks.“ Seega on
kaebaja ka ekspertide hinnangul isiksuslikult haavatavam ja tundlikum kui keskmine mõistlik kõrvalseisja, mistõttu vestlusel toimunu põhjustas kaebajale tervisekahju, kuid see kaebaja omapära ei välju normi piiridest.
9.8.Kaebaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et kaebajaga 18.11.2019 juhtunu ei saa olla tööõnnetus. TTOS-is toodud 3 tingimusele see vastas – tervisekahju tekkis tööajal, arenguvestlus toimus tööandja ruumides ning nagu vahetu juhtki seletuskirjas kirjutas, olid käsitletud teemad seotud vaid tööga. Õige ei ole ka see, et lisaks TTOS-is märgitule peab olema täidetud veel neljas tingimus – tegemist peab olema õnnetusega. Sõna „õnnetus“ tähendab ootamatut traagilist sündmust, kus keegi saab viga. Kas kogemata sae ette käe asetamise ja sõrme kaotuse põhjustab ootamatu traagiline sündmus? Kas haamriga sõrme pihta löömist põhjustab ootamatu traagiline sündmus? Pigem ei - tegemist on õnnetute juhustega või halbade asjaolude kokkulangevusega ja kui selle tagajärjel töötaja töö ajal saab tervisekahju, on tegemist tööõnnetusega. Õnnetus pole mitte see, mis tervisekahjustuse tekitab, vaid tööõnnetus on see tervisekahjustus ise, mille töötaja sai tööd tehes. Kaebaja käsitlust tööõnnetuse mõiste osas toetab ka Tööinspektsiooni selgitus - https://www.tooelu.ee/ et/115/mis-tooonnetus: „Tööõnnetuse peamiseks tunnuseks on, et tervisekahjustus toimub töö käigus. Väljend „töö käigus" tähendab, et õnnetus on seotud tööga, olenemata sellest, kus see aset leiab, või tööaja vahemikku, mille kestel täidetakse tööülesandeid. /.../Õnnetuse tööõnnetuseks tunnistamise juures ei oma vähimatki tähtsust, kas see toimus tööandja, mõne kõrvalise isiku või kannatanu enda süül. /.../Tööõnnetuse peamiseks tunnuseks on, et see juhtub töö käigus ning põhjustab füüsilist või vaimset kahju.“ TTOS § 22 ei räägi vigastusest ega haigusest, vaid tervisekahjustusest ja see hõlmab nii vaimse kui füüsilise tervise kahjustumist, kui see toimub tööandja huvides tegutsemise ajal. Äge stressreaktsioon ei ole haigus, vaid tegemist on reaktsiooniga mingile välisele tegurile ehk stressorile. Äge stressreaktsioon avaldub minutite jooksul välise stressoriga kokkupuutel, s.o tegemist on psüühilise traumaga. Seega ei ole äge stressreaktsioon haigus, vaid tegemist on tööõnnetusega psühhosotsiaalsest ohutegurist (TTOS §-s 91 on psühhosotsiaalse ohutegurina välja toodud muud juhtimise ja töökorraldusega seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset tervist).
9.9.Kaebaja ei nõustu kohtuga, et kaebajaga ei juhtunud arenguvestluse ajal erakorralist või ootamatut sündmust. Kui vahetu juht, kes eelnevalt on olnud sõbralik ja positiivne, on ühel hetkel ootamatult vihane ja ründav ning seda mitu tundi, siis on see erakorraline ja ootamatu sündmus, mida kaebaja ei osanud ette näha ega selleks valmistuda. Toimunu väljus hariliku suhtluse raamidest, sest hariliku töise suhtluse käigus ei jookse üks vestluse osapooltest emotsionaalses šokis ruumist minema, kellegi teise kabinetti nutma, ega ole endast nii väljas, et ka pärast enam kui 15-minutilist rahunemist pole võimalik vahetu juhiga enam suhtlemist jätkata. Asjaolu, et tervisekahjustuse (ägeda stressreaktsiooni) põhjustas arenguvestlusel tekkinud verbaalne konflikt otsese juhiga, tuvastas ka kohtupsühhiaatria-kohtupsüholoogia kompleksekspertiis. Kaebaja ei nõustu seega kohtu hinnanguga, et arenguvestlusel toimunu ei põhjustanud kaebajale tervisekahju.
9.10.Halduskohus on eiranud Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsust nr 3-19-2394, kus töötaja nõudis tervisekahju tööõnnetusena tuvastamist, kuna vigastas kukkudes oma lülisammast. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse, kuid ka sellel juhul ei toiminud mingit ootamatut traagilist sündmust ehk õnnetust - töötaja viibis üksi ruumis ja liigutas rasket eset, mida tehes ta kukkus ja sai tervisekahjustuse. Ringkonnakohus ei toonud seal uurimisse keskmist mõistlikku kõrvalseisjat, et tema näitel hinnata, kas kõrvalseisja sellises olukorras oleks kukkunud või mitte. Ringkonnakohus lähtus vaid konkreetse inimese tervisekahjustusest, mis oli tekkinud ilma ühegi pealtnägijata ning kus tööandja kahtles isiku tööl kukkumises. Viidatud otsuses jõuab ringkonnakohus järeldusele: „Sellest, et kaebaja liikus tavapärasel moel, ei olnud alust järeldada kaebaja väidetud vigastuse puudumist.
Tööõnnetuse tagajärjeks võib olla igasugune tervisekahju, mitte ainult näiteks liikumisvõimetuks muutev vigastus või lahtine haav.” Samamoodi võib tööõnnetuse tagajärjeks olla vaimne kahju. Samas otsuses märgiti veel, et: „Asjaolu, et tööõnnetuse teatis esitati vastustajale rohkem kui kaks kuud pärast õnnetuse toimumist, ei muutnud siinsel juhul tõendite kogumist ja juhtunu hindamist võimatuks ning ei välistanud põhjusliku seose kindlakstegemist. Olemasolevate tõendite põhjal saab lugeda tuvastatuks, et kaebaja vigastas 30.01.2017 tööd tehes selga ning on pärast seda pikema perioodi jooksul järjepidevalt kaevanud seljavalu, õlavalu, jalgade nõrkust ja valu. Seega on vähetõenäoline, et lülisamba murd oleks tekkinud pärast kaebaja kirjeldatud õnnetust tema töövõimetuslehel viibimise ajal, vaid usutavaks saab pidada, et kõnealune tervisekahjustus on 30.01.2017 õnnetuse tagajärg.” Käesoleval juhul teatas kaebaja kohe S.S.ele, et sai juhtunust psühhoemotsionaalse šoki, pöördus arsti poole mõni tund pärast juhtunut ning jäi järgmisest päevast töövõimetuslehele.
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et Tartu Halduskohtu 10.02.2023. a otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus ei sisalda uusi asjaolusid ega põhjendusi, mis võiksid anda aluse halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebajaga 18.11.2019 toimunud sündmus ei ole tööõnnetus. Ebaõige on kaebaja etteheide halduskohtule, et neljas tingimus eeldab õnnetust, mille tagajärjel saab keegi viga. Taolist tingimust ei ole halduskohus kohtuotsuses esitanud. Apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited halduskohtu otsuse põhjendustele ei ole asjakohased ning seetõttu tuleb jätta need tähelepanuta.
11.Kaebaja esitas ringkonnakohtule 28.12.2023 täiendava seisukoha, milles jäi sisuliselt oma seniste seisukohtade ja taotluste juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Esmalt tagastab ringkonnakohus kaebajale täiendava seisukoha lisana esitatud tabeli, sest analoogse sisuga tabel on toimikus (kd 2, tl 160-161) olemas.
13.Ringkonnakohus jätab samuti rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja psühhosotsiaalsest ohutegurist põhjustatud tööõnnetuste isikustamata dokumendid. Ringkonnakohus ei pea kaebaja poolt nõutud tõendeid apellatsioonkaebuse menetlemisel HKMS § 62 lg 2 mõistes asjas sisulist tähtsust omavateks.
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse ja tühistab Tööinspektsiooni 01.04.2020. a otsuse nr (3-6) 1.4-11/10137-5 ning kohustab Tööinspektsiooni uuesti läbi viima 18.11.2019 toimunud juhtumi uurimine.
15.Ringkonnakohus nõustub iseenesest halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega Tööinspektsiooni rolli ja pädevuse osas kaebajaga seotud juhtumi uurimisel. TTOS § 24 lg 1 ja 4 alusel on tööõnnetuse uurimise kohustus tööandjal ning tööandja koostab uurimise tulemuste kohta raporti. Vabariigi Valitsuse 03.04.2008. a määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 4 lg 41 ja 8 täpsustavad, et raport koostatakse juhul, kui tööandja teeb kindlaks, et tegemist oli tööõnnetusega. Kui selgub, et tööõnnetusega tegemist ei olnud, siis koostab tööandja akti. TTOS § 24 lg 5 ja 8 sätestavad, et Tööinspektsioon uurib tööõnnetusi vajaduse korral ning Tööinspektsioonil on õigus nõuda tööandjalt täiendavat uurimist ja tööõnnetuse raporti muutmist juhul, kui ta tuvastab, et uurimist ei ole tehtud või raport ei ole koostatud
nõuetekohaselt. Määruse nr 75 § 5 lg 8 kohaselt on Tööinspektsioonil olukorras, kus tööandja lõpetas uurimise aktiga, õigus nõuda tööandjalt akti tühistamist ja õnnetusjuhtumi menetlemist tööõnnetusena. Kaebaja töötas 18.11.2019. a sündmuse ajal vastustaja juures töölepingu alusel. Käesolevas asjas on vastustaja kui haldusorgani ja vastustaja kui tööandja rollid seega läbi põimunud ning Tööinspektsioonil on tööõnnetuse uurimisel pädevus ja kohustused nii tööandjana kui ka järelevalveorganina. Vastustaja tegi 18.11.2019. a sündmuse kohta tööandjana otsuse, mis vormistati 04.12.2019. a aktina. Kui kaebaja selle otsusega ei nõustunud, siis algatas vastustaja menetluse 04.12.2019. a otsuse ülevaatamiseks. Selle lõpptulemusena tegi vastustaja 01.04.2020. a otsuse, milles ta ei leidnud põhjust akti tühistamiseks ja sündmuse menetlemiseks tööõnnetusena. Kui vastustaja kui tööandja nimel lahendas asja järelevalve osakonna peajurist, siis haldusorganina tegutsedes andis vastustaja asja lahendada peadirektori asetäitjale põhjendusel, et järelevalve osakonna tegevust ei kontrolliks osakond ise. Ka ringkonnakohtu hinnangul oli see mõistlik lahendus ning tagas kaebajale võimaluse esimese, tööandjana tehtud vastustaja otsuse ülevaatamiseks. Samuti ei ole alust asuda seisukohale, et eeltoodud viisil kõnealuses olukorras menetluse läbiviimine oleks seadnud kaebaja oluliselt halvemasse olukorda võrreldes teiste töötajatega, kes Tööinspektsioonis ei tööta.
16.Halduskohus jättis esitatud kaebuse rahuldamata, leides kokkuvõtvalt järgmist.
16.1.Selleks, et lahendada küsimust, kas 18.11.2019. a sündmus oli tööõnnetus, tuleb selgeks teha, mis tegelikult juhtus. Kohtuasja lahendamisel omavad tähtsust tõendatud asjaolud ja objektiivsed hinnangud. Kui asjaoluks on inimese käitumine, siis seda mõistab iga isik alati vähemalt mõnevõrra subjektiivselt ning tõlgendab oma arusaamadest lähtudes. Õiguspraktikas vaadatakse sellises olukorras juhtumit kujuteldava keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast ning hinnatakse, millisena see isik oleks vaidluse all olevat käitumist mõistnud. Kohtu hinnangul toimus keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast 18.11.2019 kaebaja ja vahetu juhi vahel harilik tööalane suhtlus. Kõnealusel arenguvestlusel avaldas vahetu juht oma seisukohad lühikese ajavahemiku jooksul ühtselt, kindlas kõneviisis ja otsesuhtluses. See võis olla kaebaja jaoks harjumatu, kuid varasemat suhtlust arvestades ei saanud vahetu juhi seisukohad tulla kaebajale ootamatult. Kohtuasja lahendamisel omab määravat tähtsust mitte kaebaja subjektiivne arusaam, vaid sündmusele tuleb hinnang anda mõistliku objektiivse isiku seisukohast. Usaldusväärsed ei ole kaebaja väited, et vahetu juht tegi etteheiteid ründavalt või esitas ähvardusi.
16.2.Kui tööõnnetus ja tööga seotud haigus on seaduses eraldi reguleeritud, siis peab esinema mingi neid eristav olemuslik tunnus. Kohtu arusaamisel on selleks tunnuseks just see, et tööõnnetuse puhul on tegemist õnnetusega ehk töötaja tervist on kahjustanud mingi äkiline või ootamatu väline tegur. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et kaebajaga juhtus õnnetus, s.o erakorraline või ootamatu sündmus. Kaebaja ja tema vahetu juhi vahel toimus tavapärane arenguvestlus. Sündmuse raames ei toimunud otseses või kaudses tähenduses rünnet kaebaja vastu, otsene juht ei olnud verbaalselt agressiivne või vihane, ei alandanud ja ei solvanud kaebajat. Mõistliku kõrvalseisja aspektist ei oleks vahetu juhi seisukohad pidanud olema kaebajale ootamatud. Toimunu ei väljunud hariliku tööalase suhtluse raamidest. Kui õnnetusjuhtumit ei toimunud, siis ei saa tegemist olla ka tööõnnetusega.
16.3.Tööõnnetuse jaatamiseks ei piisa üksi sellest, et töötajal on tekkinud tervisekahjustus. Kaebajaga ei toimunud õnnetust. Isegi kui tegemist oleks olnud õnnetusega, siis ei olnud tervisekahjustuse tekkimisel põhjuslikku seost töö või töökeskkonnaga. Kui kaebaja ja tema vahetu juhi vahel toimunu ei väljunud hariliku tööalase suhtluse raamidest, siis see ühtlasi välistab tervisekahjustuse põhjusliku seose töökeskkonnaga.
17.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohtadega, et 18.11.2019. a sündmuse uurimisel ja hindamisel tuleb lähtuda kujuteldava keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast ning kaebaja arusaam ega tunnetus toimunust pole oluline; käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kaebajaga juhtus õnnetus, s.o erakorraline või ootamatu sündmus, kuna kaebaja ja tema vahetu juhi vahel toimus tavapärane arenguvestlus, mistõttu pole tegemist ka tööõnnetusega; kaebaja tervisekahjustuse tekkimisel pole põhjuslikku seost töö või töökeskkonnaga, kuna kaebaja ja tema vahetu juhi vahel 18.11.2019 toimunu ei väljunud hariliku tööalase suhtluse raamidest.
18.Asja materjalidest nähtuvalt saatis kaebaja 18.11.2019 kell 22:57 Tööinspektsioonile kui oma tööandjale teate temaga juhtunud tööõnnetusest ja töövõimetuslehele jäämisest. Teate kohaselt sai töötaja vahetu juhiga toimunud arenguvestluse käigus, kella 11.00 paiku päeval, emotsionaalse šoki, kui vahetu juht tegi ründavaid etteheited tegemata töö kohta (palju kodeerimata juhtumeid), tehtud töö mõttetuse ja kasutuse kohta, talituse probleemide välja viimise kohta talitusest, ähvardas kaugtöö tegemise ära keelata, esitas äkilise nõude kõik juhtumid detsembri lõpuks valmis teha ning ähvardas töö laiali jagamisest uurijatele. Viis tundi hiljem, EMO-sse pöördumisel, diagnoositi töötajal äge stressreaktsioon.
18.1.Vaidlust ei ole ka selles, et X.X. viibis töövõimetuslehtedel ajavahemikus 19.11.201927.01.2020 ning Elva Haigla TM Sa saatis Tööinspektsioonile arsti teatise 18.11.2019 toimunud tööõnnetuse kohta 17.02.2020.
18.2.Kaebaja kirjeldades 18.11.2019 saadetud e-kirjas kõnealust juhtumit ise järgnevalt: „Teavitan minuga täna juhtunud tööõnnetusest, kui arenguvestluse käigus kella 11 paiku vahetu juhi poolt mulle (minu jaoks täiesti ootamatult ja teenimatult) tehtud ründavad etteheited, kuidas ma pole aasta aega sugugi tööd teinud (=palju kodeerimata juhtumeid); tehtud töö (=see, et meil on praegu terve aasta peale vaid 10 juhtumit ilma arsti teatiseta ja needki viimase nädala-paari asjad, mullu oli 155 juhtumit) on olnud täiesti mõttetu ja kasutu ajaraisk, sest neid polevat meil üldse vajagi; lisaks sellel veel ka talituse probleemid olen talitusest välja viinud (=K eelmise nädala kiri) ning ähvardus homsest päevast (karistuseks?) mul kaugtöö tegemine ära keelata (selle kohta on A antud kirjalik luba ja kokkulepe olemas ning mul pole ruumi puudusel enam kontoris töölaudagi, aga see olevat H asi tuua), äkiline nõue kõik juhtumid detsembri lõpuks valmis teha (kuigi K on juba aastaid olnud tähtajaks jaanuari viimane päev); taaskord ähvardus minu töö uurijatele laiali jagada ja mind siis tööta jätta (=koondada) jne, viisid mu sellisesse emotsionaalsesse seisu, et jooksin umbes 12.45 nuttes S.S. kabinetti (esimene avatud uks kontoris, vestlesime TVK saalis) rahunema. Pärast minu naasmist juht küll vabandas ja palus rahuneda, aga seda ma väga ei suutnud, sest eelnevast saadud šokk ei läinud kuidagi mööda. Peale juhi lahkumist (kuhugi oli kiire, L juba ootas ukse taga) jäin sinnasamasse nuttes istuma, minuga käisid rääkimas ja lohutamas S. S ja L, kes nägid, millises olukorras ma olin. See intsident viis mu sellisesse seisu, et veel 5 tundi hiljem koju jõudes tundsin end ikka veel väga halvasti ning siis vererõhku mõõtes oli ülemine näit 179. Aparaadiga kaasas olnud manuaalis öeldakse 160st kõrgema kohta „ohtlikult kõrge vererõhk, pöörduge viivitamatult arsti poole!“. Pöördusin EMOsse, kell 18.08 mõõdeti vererõhuks 179/89 ning pulss 111 (normaalne 120/80 ja pulss 60-80). Diagnoosiks äge stressreaktsioon (F43) ning ravialase soovitusena „arvestades käesolevat haigestumist on vajalik puhkus, töökeskkonnast eemal olek. Palun perearsti poolt vormistada TVL ning jälgida patsiendi edasist tervislikku“.
18.3.Vaidlust ei ole ka selles, et intsidendis osalenud uurimistalituse juhataja K.K. sai X.X.iga toimunust teada 18.11.2019 kell 19.51, kui ta sai kaebajalt teate: „Teavitan otsest juhti tööõnnetusest - istun emos, vererõhk ligi 180, süda laperdab, diagnoosiks äge stressireaktsioon ja soovitus perearstilt haigusleht küsida. Kui rohud mõjuvad ja näitajad normis tagasi, siis lastakse varsti koju. Seletuskirja saadan esimesel võimalusel, kui olen võimeline seda kirjutama“.
18.4.19.11.2019 antud selgituses märgib K.K., et: „Asi sujus ja X.X. rääkis oma suurest tööst Haigekassa ja arstidega, et kui palju see kõik aega võtab. Minu esimesed märkused olid, et kas siis peab sellesse arstidega suhtlemisse niipalju panustama, kui see kõik nii raskelt tuleb. Rääkisin, et äkki siis kergete puhul ei pinguta nii palju. Las see teatis jääb, meile on kõige tähtsam raport. X.X.l oma arusaam, et ikka peame korrektsed olema ja tema tegeleb edasi./.../ Seejärel puudutasin teemat, et äkki ta võiks igapäevaselt kontorisse tagasi kolida, kui tal kodus üksinda töötades on tööstress nii suureks läinud, et äkki kolleegidega koos lõbusam. See talle üldse ei meeldinud, tal puuduvat normaalne laud, tal vaja lapsed kooli viia, ahi kütta ja seepärast ta üldse TI-s töötabki, et on saanud sellise vabaduse./.../ Kui hakkasin asju kokku võtma, siis hakkas juhtuma asju. Töö kaardistamise peale hakkas nutma, igapäevase kaugtöö kaotamise peale hakkas ärritatult rääkima töökiusamisest ja väitma, et see on kättemaks K kirjale sisendi andmise eest. /.../Ühel hetkel kell 12.45 paiku tõusis X.X. püsti ja karjus mulle, et K sa ei tunne veel mind, seda kõike sa veel kahetsed ja suundus ukse poole. Ma ütlesin, et palun ära lahku, me pole veel lõpetanud. Kuid tema lahkus ust pauguga kinni lüües( ilmselt TVK M kuulis-nägi seda), kuna tal oli käes tass, võttis vett, tuli korraks tagasi ja lubas mulle igatpidi kätte maksta. Kuid nutt jätkus ja ta lahkus uuesti ruumist ca 15 minutiks. Jäin rahulikult ruumi edasi teda ootama. Vahepeal käis ruumis S, kes ütles, et X.X. nutab tema kabinetis. Tagasi tulles oli X.X. natuke rahulikum. Püüdsin teda igati rahustada. Oletan, et selle vestluse osa ta ka ilmselt telefoniga lindistas ning tegin ettepaneku, et helistame täna üle, kui ta on asjade üle mõelnud ja rahunenud. Ma ei näinud sellises seisundis X.X.ga võimalust arenguvestlust edasi viia. Kuulasin veel ca 15 minutit ta kurtmise U töökorralduse üle ära ja tegin ettepaneku lõplikult lõpetada. Inimene oli rahunenud, kallistasin teda ja lahkusin ruumist. Sel ajal kiirabi ta ei vajanud. Ta oli lihtsalt nutetud olemisega, kuna väljendas selliselt oma emotsioone minu palve peale kaardistada enda tööaega, tegeleda sisuliselt raportitega, hoida kodeerimiste arv kontrolli all ja muuta alalise kaugtöö kokkulepet. Seepeale lahkusin Tartu kontorist.“
18.5.16.03.2020 menetlejale saadetud e-kirjas, et: „Minu ja X.X.i vahel pole olnud ega ole minupoolselt mingit konflikti. Kõik minu jutuajamised on olnud tööalased, lähtudes igapäevajuhtumitest ja tema kurtmistest mitte tööd teha. /..../18.11.2019 lasin inimesel kõigepealt end tühjaks rääkida, mida ta ka tegi ja siis hakkasin rääkima konkreetselt tööst, esitasin tehtud töö tabeli ja ees ootavatest muudatustest. See talle ei meeldinud, sest seni oli ta kõik saanud mis ta tahtis ja nüüd hakati teda raamidesse suruma. Ta hakkas end verbaalselt üles kütma, a`la K seda ma sinust ei oodanud, seda kahetsed, maksan kätte ja sa ei tunne mind. Jätsin vestluse pooleli, sest ei näinud mõtet temaga vestlust enam jätkata, sest ta oli end kõige negatiivsega üles kütnud. Lahkusin ruumist rahulikult ja ütlesin X.X.le, et homme helistame, millega ta nõustus. Õhtul teatas ta EMO-s käigust. /.../ Kui töötajal on novembriks veebruari kuu asjad tegemata, siis leian, et talituse töö eest vastutajana oli mul õigus X.X.lt küsida küsimusi, milleks X.X. valmis polnud ja tema ainus kaitserektsioon oli ruumist põgenemine ja S tuge otsimine. Mina pole X.X.t ei rünnanud, solvanud, halvustanud ega teiste ees maha teinud.“
18.6.Tööinspektor-uurija L.e 27.11.2019 antud seletuse kohaselt: „Jah, viibisin esmaspäeval 18.11.2019 kontoris terve päeva. Majast käisin väljas hommikul ja hiljem peale lõunat käisin ostmas salatit./.../ Jah olin küll teadlik, et toimub vestlus ja ma teadsin selle toimumist juba varasemalt./.../ TVK ruumist ei kuulnud ma hääli, kuigi minu kabineti uks oli minu arust lahti./.../ Vestluse lõpust sain teada siis, kui K tuli minu kabinetti mind tervitama ja nad lahkusid majast. Kellaaega ei oska ma öelda, kuid tundsin, et sooviksin lõunatada. Kuna olen varasemalt koos X.X.ga lõunasööki ostmas käinud, siis mõtlesin, et lähen kutsun ta kaasa. Kuna X.X. viibis TVK saalis, mille uks oli suletud asendis, siis avasin ukse ja kutsusin teda sööma. Nägin, et ta istus arvuti taga ja oli nutnud ning oli kurvameelne. Minuga sööma kaasa ta ei tulnud, vaid ta soovis olla üksi. Austasin tema soovi ja lahkusin saali sisenemata. Lõunal
olles otsustasin siiski ka X.X.le lõuna kaasa osta, kuna aimasin, et ise ta lõunale ei lähe. Kontorisse jõudes oli X.X. endiselt samas kohas ja istus arvuti taga. Andsin talle ostetud salati ja soovitasin tal süüa. Minu nähes ta sööma ei hakanud, kuid ta tänas ja võttis vastu ning oli suhteliselt apaatne. Tavaliselt on X.X. rõõmsameelne. Ütlesin X.X.le mõne toetava sõna ja läksin ise sööma./.../ Kas X.X. liikus ise, mida ta rääkis, millised olid tema emotsioonid? Oli näha, et ta oli nutnud ja ta oli kurvameelne. Minuga suheldes X.X. istus. X.X. eriti palju ei rääkinud, vaid ütles, et ta on paksu nahaga. Ma ütlesin mõne lohutava sõna, kuid ei hakanud täpsemalt uurima. Veel mainis X.X., et ta võibolla pöördub arsti juurde. Vastasin talle, et see on tema enda otsustada ning ka seda, et ka ma ise tundsin suvel hetke situatsiooni üle pea kasvamist ning pöördusin samuti arsti poole. Kuidas tundus, kas X.X. vajas arstiabi? Ma ei oska sellist hinnangut anda, sest ma ei ole selleks pädev. Nägin vaid, et ta oli emotsionaalselt löödud. Minu hinnangul ei vajanud ta sellist abi, millele mina oleksin pidanud kohe reageerima ja kiirabi kutsuma.“
18.7.M. 29.11.2019 antud seletuse kohaselt: „Viibisin 18.11.2019 tööpäeval Tartu kontoris, sealhulgas ka kella 11.00 ja 16.00 vahel./.../. Nägin, et K ja X.X. suundusid istungisaali ja järeldasin sellest, et X.X.l on arenguvestlus. Istungisaalist ma mingeid hääli ei kuulnud. Vahepeal panin tähele, et keegi tuli saalist välja ja võttis ukse kõrval olevast Saku Lätte automaadist vett ja läks saali tagasi. Ma ei näinud, kes see oli. Rohkem ei pannud ma midagi tähele, ka Ki Tartu kontorist lahkumist. X.X.t nägin ainult siis, kui ta väljus istungisaalist ja läks Tartu kontori välisuksest välja. Ma ei oska öelda, mis kellaajal see võis olla. Imestasin, et X.X. ei tulnud head aega ütlema. Mulle tundus, et ta liikus kiiresti ja ei soovinud, et ma teda märkaks, aga ta vaatas korraks minu poole ja nägin tema nägu. Nina ja silmad olid punased ja ta nägi välja nagu oleks nutnud. X.X. liikus ise, ei küsinud abi. Ta väljus nii kiiresti, et ma ei jõudnud midagi küsida või öelda. Ma ei tea, kuidas X.X. kontorist lahkus, kas jala või autoga või ühiskondliku transpordiga.“
18.8.19.11.2019 kirjeldas S.S., et: „Eile toimus arenguvestlus Ki ja X.X. vahel, mis oli kulgenud algusest peale ründavas stiilis (Ki poole pealt), mis päädis sellega, et X.X. väljus endast. Kui olin teda rahustanud ohtra šokolaadiga ja rahuliku jutuga, läks X.X. perearsti juurde (see oli plaaniline käik), kus tal tuvastati kõrgenenud vererõhk, kiirenenud pulss jm. K oli küll hiljem vabandanud, et läks üle piiri, siis kahju oli ilmselgelt juba tehtud. Õhtul kella 18 paiku läks X.X. EMO-sse, kus tal tuvastati äge stressreaktsioon ja soovitati perearstilt võtta haigusleht. Tavapärase praktika järgi on see tööõnnetus psühhosotsiaalsest ohutegurist. Tõenäoliselt saabub lähipäeval ka arsti teatis.“
18.9.27.11.2019 antud seletuses tõi S.S. välja, et „/.../X.X. oli silmnähtavalt endast väljas, ärritunud, pisarais, näost punane. Ei, X.X. ei vajanud esmaabi andja sekkumist, küll aga rahunemist kindlasti. Ma pakkusin talle šokolaadi, sest magus rahustab. Ma andsin talle šokolaadi õige mitu tükki ja pakkusin seda talle korduvalt. Häirekeskusesse või kiirabisse helistamiseks ei olnud vajadust. Olgu märkusena lisatud, et ütlesin ka Kile (ta oli endiselt TVK istungite saalis, kus vestlus toimunud oli), et ta viis X.X. endast välja. /.../ Kella 13 paiku algas mul arenguvestlus K. K-ga ja selleks momendiks oli X.X. niipalju rahunenud, et lahkus minu kabinetist. Tund-poolteist hiljem, kui arenguvestlus lõppes sain ma teada, et K oli vabandanud X.X. ees (ma hetkel ei mäleta, kas seda ütles mulle K ise või X.X.). /..../ X.X. istus veel mõnda aega TVK istungite saalis, kus ma temaga vestlemas käisin. Ta oli rahunenum, kuid nutuvalmidus oli olemas, kui ta vestlusele Kiga tagantjärgi mõtles. See oli 14.17 paiku, sest X.X. kutsus mind skype teel TVK istungite saali. Šokolaadi ta minu mälu järgi vist enam ei vajanud. Kas X.X. liikus ise, mida ta rääkis, millised olid tema emotsioonid? Jah, X.X. liikus ise. Oma jutus viitas ta töökiusamisele, arutles tööõnnetuse mehhanismi üle, sest oli enda hinnangul saanud tugeva psühhoemotsionaalse šoki.“
19.Eeltoodu pinnalt tegi vastustaja 01.04.2020. a otsuses järelduse, et: „Kui poolte vahel ei toimunud rünnet ning ei ole olnud nende mõlema kinnitusel varasemat konflikti ja ei ole toimunud ka süsteemset töökiusu, siis ei saanud viis tundi pärast arenguvestluse toimumist 18.11.2019 EMO-s tuvastatud terviserike olla tingitud ja seotud X.X.i töökeskkonna ning tööülesannete täitmisega. 18.11.2019 Tööinspektsiooni kontoris viibinud teenistujad küll kinnitasid oma ütlustes, et X.X. nuttis sel päeval, kuid ei kinnitanud, et ta oleks olnud seisundis, mis eeldanuks kiirabi väljakutsumist. Seega ei ole käesoleva juhtumi uurimise käigus ilmnenud asjaolusid, mille pinnalt saaks väita, et X.X. koges 18.11.2019 oma vahetu juhiga toimunud arenguvestluse käigus erakordselt tugevat ja ootamatut füüsilist ja/või psüühilist stressi, mis oleks võinud põhjustada ägeda stressreaktsiooni. /.../X.X. võis mõista selle tulemusel, et temalt oodatud tööülesanded on osaliselt täitmata. See tekitas temas pahameele, mis vallandas negatiivse emotsiooni, mis väljendus nutmises. Kuid sellist olukorda ei saa vaadelda tööõnnetusena TTOS § 22 lõike 1 mõistes. /..../ ei ole eeltoodu põhjal õnnetusjuhtumi nr 3-6/10137 menetluse käigus tõendamist leidnud põhjuslik seos 18.11.2019.a Tööinspektsiooni Tartu kontoris toimunud arenguvestlusel X.X.i kui Tööinspektsiooni uurimistalituse spetsialisti ja tema vahetu juhi uurimistalituse juhataja K. vahel toimunu ning sama päeva õhtul tuvastatud X.X.i tervsiliku seisundi halvenemise ja sellele järgnenud töövõimetuse vahel. Seega ei saa juhtumit lugeda tööõnnetuseks.“ Halduskohus sisuliselt nõustus vaidlusaluses kohtuotsuses vastustaja käsitlusega.
20.Ringkonnakohus möönab, et kohtupraktikas on aktsepteeritud olukordi, kus järeldused tõenditest tehti nn mõistliku kõrvalseisja vaatekohast näiteks juhul, kui väidetava kahju põhjustava sündmuse kohta pole otseseid tõendeid (Riigikohtu otsus asjas nr 2-18-15284). Samuti on nn keskmise mõistliku kõrvalseisja vaatenurka aktsepteeritud KarS-i sätete objektiivse koosseisu hindamisel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-59-11). Ringkonnakohus ei nõustu aga sellega, et käesoleval juhul tuleb 18.11.2019. a sündmuse olemuse hindamisel täiesti kõrvale jätta kaebaja enda ning intsidendi teise osalise ja ka kaebaja kaastöötajate selgitused selle kohta, kuidas nemad juhtunut tajusid ja mida kuulsid või nägid. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui võtta aluseks nn keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukoht 18.11.2019 kaebaja ja vahetu juhi vahel toimunu kohta, siis ei ole usutav, et eelpooltoodud selgitusi ja kirjeldusi arvestades saaks 18.11.2019. a arenguvestlusel toimunut pidada kaebaja ja tema vahetu juhi harilikuks tööalaseks suhtluseks. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tekkinud tervisekahju tuvastab arst siiski lähtuvalt iga inimese individuaalselt terviseseisundist ning olukorda, kus üks arenguvestluse osapooltest jookseb selle tulemusena poole vestluse pealt emotsionaalses šokis olles ruumist minema, kellegi teise kabinetti nutma ja on endast nii väljas, et ka pärast mõningast rahunemist pole tal enam võimalik vahetu juhiga suhtlemist jätkata, võiks käsitleda hariliku tööalase suhtlusena või selle tagajärjena. Seda, et kaebaja oli 18.11.2019. a arenguvestluse tulemusena sellises emotsionaalses seisus, et jooksis kella 12.45 paiku nuttes kolleegi kabinetti rahunema, kuid ei suutnud rahuneda isegi pärast seda, kui vahetu juht tema ees vabandas ja ise töölt lahkus ning oli pikalt nö emotsionaalselt löödud ja häiritud, kinnitavad oma selgitustes ka L. Varblane, M. ja S.S.. Seda, et kaebaja lahkus töövestluselt nuttes ja oli ka hiljem sellises emotsionaalses seisus, et temaga ei olnud võimalik arenguvestlust jätkata, kinnitas ka kaebaja vahetu juht oma seletuses. Vaidlust ei ole ka selles, et sama päeva õhtul pöördus kaebaja ka EMO-sse, kus tal diagnoositi äge stressreaktsioon ja soovitati võtta töövõimetusleht. Seda diagnoosi kinnitas järgmisel hommikul valvepsühhiaater ning 2 nädalat hiljem ka psühhiaater Y.Y.. Kaebajal tekkinud tervisekahju tuvastas ja seostas arenguvestlusel juhtunuga ka kohtumenetluse käigus tehtud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis (kd III, lk 2-8).
21.TTOS § 22 lg 1 ütleb, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. TTOS § 22 lg-s 1 nimetatud tervisekahjustuse alla kuuluvad kahtlemata ka psüühikahäired. TTOS § 22 lg 1 kohaselt peavad seega juhtumi tööõnnetuseks tunnistamiseks olema täidetud kolm tingimust - töötajal tekkis tervisekahjustus, see tekkis töö ajal ja on põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Halduskohus leidis, et selles definitsioonis sisaldub veel ka neljas tingimus, mis tuleneb õigusliku mõiste „tööõnnetus“ nimetusest ja tähendab, et tegemist peab olema ka õnnetusega.
21.1.Tööõnnetus on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) definitsiooni järgi ootamatu ja ettekavatsemata sündmus, sealhulgas vägivallaakt, mis toimub töö käigus või tööga seoses ja mille tagajärjel üks või mitu töötajat saavad vigastuse, haigestuvad või saavad surma. Eurostat defineerib tööõnnetust kui "äkkjuhtumit töö käigus, mis põhjustab füüsilise või vaimse kahju". Eurostati definitsioon hõlmab ka ägedad mürgistusjuhtumid ja teiste isikute tahtlikud teod, samuti töö käigus, kuid väljaspool ettevõtte territooriumi aset leidnud õnnetused, isegi juhul kui need põhjustas mõni kolmas osapool. Eurostati definitsioon aga välistab tahtlikud enesevigastused, õnnetused teel tööle ja töölt tagasi (nn tööteeõnnetused), üksnes meditsiinilistel põhjustel toimunud õnnetused (nt tööl toimunud infarkt) ja kutsehaigused. Väljend "töö käigus" tähendab tööalase tegevusega seotud või tööl veedetud ajal jooksul toimunut ja hõlmab ka töö käigus toimunud liiklusõnnetusjuhtumeid (https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B6%C3%B6%C3%B5nnetus), vt ka kd II, lk 2, ESAW metoodika. Õnnetus on ootamatu traagiline sündmus, kus keegi või miski saab viga (https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=%C3%B5nnetus&F=M).
21.2.Eeltoodu valguses ei nõustu ringkonnakohus ka sellega, et isegi juhul, kui tööõnnetuse puhul peab esmalt tegemist olema õnnetusega ehk töötaja tervist kahjustava äkilise või ootamatu välise teguriga, siis ei ole käesolevas asjas ikkagi tõendatud, et kaebajaga juhtus 18.11.2019. a arenguvestluse käigus erakorraline või ootamatu sündmus (õnnetus) ja kui õnnetusjuhtumit ei toimunud, siis ei saa tegemist olla ka tööõnnetusega. Nagu juba märgitud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik olukorda, kus üks arenguvestluse osapooltest jookseb selle tulemusena poole vestluse pealt emotsionaalses šokis olles ruumist minema, kellegi teise kabinetti nutma ja on endast nii väljas, et ka pärast mõningast rahunemist pole tal enam võimalik vahetu juhiga suhtlemist jätkata, käsitleda tavapärase arenguvestlusena, tavapärase tööalase suhtlusena või selle tagajärjena. Samal põhjusel ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka võimalik väita, et sellise olukorra tekkimine 18.11.2019. a arenguvestluse käigus ei saanud olla kaebaja jaoks erakorraline või ootamatu sündmus isegi juhul, kui kaebaja ja tema vahetu juhi vahel ei olnud varasemalt suuri konflikte olnud. Seda, et arenguvestlusel toimunu näol oli kaebaja jaoks tegemist erakorralise või ootamatu sündmusega ei välista ringkonnakohtu hinnangul ka see, et kaebaja ja tema vahetu juhi vahel oli ka varem olnud erimeelsusi töökorralduse osas (vahetu juht tegi kaebajale tööalaseid etteheiteid). See, et töökorralduslikest probleemidest olid kõnealused osapooled ka varem rääkinud, ei tähenda, et ka 18.11.2019 .a arenguvestlusel toimus kaebaja ja K.vahel harilik tööalane suhtlus vaatamata sellele, kuidas seal toimunu kaebajale mõjus ja millise tagajärje see kaebaja jaoks kaasa tõi. Kui nõustuda vastustaja seisukohaga 01.04.2020. a otsuses, mille kohaselt võis kaebaja tunda ennast arenguvestluse ajal lihtsalt halvasti, kuna vahetu juht tegi talle tööalaseid etteheiteid ka seal, mis tekitas kaebajas pahameelt ja võis negatiivse emotsiooni vallandada (nutmise), kuid tööõnnetuseks seda lugeda ei saa (kd I, lk 12), siis pidanuks ilmselt ka kõik varasemad kaebaja ja K. nö tavapärased vestlused töökorralduse ja kaebaja töö tulemuste üle viima samade tagajärgedeni, mis tekkisid 18.11.2019 (kaebajal ägeda stressreaktsiooni diagnoosimine). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole olenemata samade teemade käsitlemisest
samade isikute vahel seda varem juhtunud. Seega pidi 18.11.2019. a arenguvestlusel olema midagi teistmoodi ja juhtuma midagi sellist ning erakorralist, mis tõi kaebaja jaoks kaasa varasemast oluliselt erineva ja raske tagajärje. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et see, kui seni sõbralik vahetu juht oli arenguvestlusel ootamatult tema suhtes vihane ja ründav, oligi kaebaja jaoks stressor, mis vallandas ägeda stressreaktsiooni ja stressor ei pruukinudki olla mitte niivõrd see, mida vahetu juht ütles, vaid see, kuidas ta seda tegi. Kaebajal 18.11.2019 diagnoositud äge stressreaktsioon on olulise raskusastmega mööduv häire, mis areneb isikul ilma ühegi muu eelneva märgatava psüühikahäireta vastusena erakordselt tugevale füüsilisele ja/või psüühilisele stressile ning mis tavaliselt vaibub tundide või päevade vältel. Äge stressreaktsioon sisaldab endas ägedat kriisireaktsiooni, kriisiseisundit, lahinguväsimust ja psüühilist šokki (https://valisveeb.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/40Stresshaired.html). Arvestades seda, kuidas äge stressreaktsioon tekib (näiteks vastusena erakordselt tugevale psüühilisele stressile), siis ei ole ringkonnakohtu jaoks usutav, et selline reaktsioon oleks kaebajal saanud tekkida ka olukorras, kus arenguvestlusel toimus üksnes tavapärane diskussioon töökorralduse üle. Kuna kaebajal esinesid 18.11.2019. a arenguvestluse kestel ilmselt selle käigus juhtunu tagajärjel sellise stressreaktsiooni tunnused, mille esinemist kinnitas kaebaja oma seletustes ja mille esinemist kinnitasid vähemalt kaudselt ka tema kolleegid, kes kaebaja olukorda samal päeval pealt nägid ning kaebajal ka diagnoositi samal õhtul äge stressreaktsioon, siis ei ole alust väita, et tegemist ei olnud kaebaja jaoks ootamatu või erakorralise sündmusega ehk õnnetusega. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda ka vastustaja hinnanguga 01.04.2020. a otsuses, et kuna kaebaja ei olnud 18.11.2019 sellises seisundis, et vajanuks kiirabi väljakutsumist, siis pole usutav, et kaebaja oleks arenguvestlusel kogenud vestluses vahetu juhiga sellist erakorralist ja ootamatut psüühilist stressis oleks võinud ägeda stressreaksiooni põhjustada (kd I, lk 12). Kiirabi väljakutsumise vajadus või selle puudumine ei ole mingi näitaja selle kohta, kas töötajal tekkis tööga seoses tervisekahju või mitte ja kas tegemist on tööõnnetusega või ei. Õnnetus või ka tööõnnetus ei tähenda samuti seda, et nende juhtumiseks peab isikul olema kindlasti mõni füüsiline vigastus. Kuna äge stressreaktsioon tekib vastusena erakordselt tugevale füüsilisele ja/või psüühilisele stressile, ehk tegemist on reaktsiooniga mingile välisele tegurile ja see võib avalduda juba minutite jooksul alates välise stressoriga kokkupuutest, siis nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et temal 18.11.2019 tekkinud ja diagnoositud ägedat stressreaktsiooni ei ole alust lugeda tööst põhjustatud haiguseks TTOS § 23 lg 3 mõistes. Seda pole kaebaja ka diagnoositud.
21.3.Eelnevat arvestades ei ole võimalik eitada, et kaebajale tekkis 18.11.2019 tervisekahjustus. Juba EMO arst K. Kornet on 18.11.2019 anamneesi märkinud, et kaebajal oli töö juures ülemusega verbaalne kokkupõrge, mis teda tugevalt häiris. Ravialase soovitusena märkis arst, et vajalik on puhkus ja töökeskkonnast eemal olek (kd I, tl 36). Eksperdiarvamuse kohaselt tekkis kaebajal 18.11.2019 kella 12:45 paiku äge stressreaktsioon ning see on põhjuslikus seoses toimunud arenguvestlusega, mida kaebaja tajus konfliktsena. Psühhiaatrias peetakse võimalikuks, et ägeda stressreaktsiooni põhjustab töö juures toimunud sõnaline konflikt või vestlus, mida isik tajub konfliktina. Ringkonnakohus märgib, et selline stressireaktsioon omakorda võib viia nii füüsilise kui ka vaimse tervise probleemideni ja kaebaja terviseandmetest nähtuvalt on tal järgnevalt diagnoositud ka posttraumaatiline stresshäire (vt nt kd I, lk 154). Samas kohtuekspertiisi aktis märgiti ka seda, et kaebajale psühholoogi poolt tehtud uuringu tulemusena selgus, et uuritav andis temaga juhtunu osas usaldusväärseid andmeid ning kaebajal ei esinenud 18.11.2019 muid haigusi või tervisehäireid, mis oleksid võinud põhjustada sellised tervisenäitajad, mis kaebajal sama päeva õhtul EMO-s fikseeriti ning ka asjaolu, et äge stressreaktsioon diagnoositi tunde hiljem
juhtunust, ei ole iseäralik, sest kaebajal kujunesid ägeda stressreaktsiooni sümptomid välja järk-järgult.
21.4.Eeltoodu pinnalt ei saa kuidagi nõustuda halduskohtu seisukohaga, mille järgi ei piisa kaebaja tööõnnetuse jaatamiseks temal tekkinud tervisekahjustusest, sest kaebajaga ei toimunud 18.11.2019 õnnetust ja isegi kui temaga oleks õnnetus toimunud, siis ei ole tervisekahjustuse tekkimisel ikkagi põhjuslikku seost kaebaja tööga või töökeskkonnaga, sest kaebaja ja tema vahetu juhi vahel arenguvestlusel toimunu ei väljunud hariliku tööalase suhtluse raamidest. Tööõnnetuse peamiseks tunnuseks on, et see juhtub töö käigus ning põhjustab füüsilist või vaimset kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asja materjalide, sh kohtuekspertiisi akti pinnalt olla vaidlust selles, et 18.11.2019. a sai kaebaja tervisekahjustuse tema ja vahetu juhi vahel tööajal ja töökeskkonnas toimunud verbaalse konflikti tulemusena ning juhtunuga seonduvalt diagnoositi kaebajal äge stressireaktsioon ja ta jäi töövõimetuslehele, millest kaebaja koheselt teatas ka oma tööandjale. Sõltumata põhjusest, miks ei märkinud perearst kohe algul töövõimetuslehele tööõnnetust (kd I, lk 122p), on hiljem vastav tööõnnetuse teatis vastustajale siiski esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul saab juhtunut pidada tööõnnetuseks, sest tööõnnetuse tagajärjeks võib olla igasugune tervisekahju, mitte ainult näiteks füüsiline vigastus.
21.5.Seda, et kaebajal 18.11.2019 tekkinud ja diagnoositud äge stressreaktsioon oli seotud samal päeval läbi viidud arenguvestlusel juhtunuga, ei saa ringkonnakohtu hinnangul kahtluse alla seada viitega sellele, et tegemist võis lihtsalt olla kaebaja psüühika eripäraga (soodumusega), kuna kaebajal esines ka 2017. a tööjuures konfliktsituatsioon (kolleeg kasutas ebaviisakaid žeste ja väljendeid ning karjus tema peale), pärast mida ta tundis ennast pikemat aega halvasti ja tema vererõhk tõusis. Nagu juba märgitud, kinnitasid eksperdid oma arvamuses, et uuritav andis temaga juhtunu osas usaldusväärseid andmeid ning kaebajal ei esinenud 18.11.2019 muid haigusi või tervisehäireid, mis oleksid võinud põhjustada sellised tervisenäitajad, mis kaebajal sama päeva õhtul EMO-s fikseeriti. Samuti selgitatakse ekspertarvamuses, et kaebajal on küll mõningad histrioonilisele isiksusele omased tunnused, mis võivad uuritava teha haavatavamaks ja tundlikumaks tema jaoks äärmuslikule tajutud stressiolukorrale, mistõttu uuritaval ka tekkis äge stressireaktsioon, mis nüüdseks on üle läinud posttraumaatiliseks stressihäireks, kuid eksperdid ei ole tuvastanud, et kaebaja selline omapära väljuks normi piirest. Eksperdid märkisid, et kuigi kaebajal sellisele isiksusele omased tunnused esinevad, ei esine need häire tasandil ega ka mitte rõhutatult (kd III, lk 6). Mis puudutab varasemat, 2017. a konfliktsituatsiooni, mida kaebaja ise ühes kirjas kirjeldas (kd 75p), siis ei saa selle toimumine kuidagi välistada ega pisendada kaebajaga 18.11.2019 juhtunut ja 2017. a juhtum ei ole ka oma tagajärjelt võrreldav 18.11.2019 toimunuga. Ringkonnakohtul pole alust kahelda kaebaja apellatsioonkaebuses selle olukorra kohta toodud selgituses, et 2017. a, kui ta mõõtis endal kodus ühel korral vererõhuks 236, kutsus ta tõesti endale kiirabi ning rääkis ka kiirabile närvilisest olukorrast tööl, kuid toonane kõrge vererõhk oli tingitud eelkõige kardioloogilisest probleemist ning kaebaja sai ka kiirabi poolt vastava diagnoosi. Pärast kiirabi pöördus kaebaja perearsti poole, kes suunas ta kardioloogi juurde, kes pärast uuringute tegemist määras kaebajale senini toimiva vererõhuravi. Toona ei diagnoosinud ei kiirabiarst ega perearst tal psüühilist probleemi, vaid üksnes kardioloogilise, selgitas kaebaja.
22.Kuna 01.04.2020. a otsuses nr (3-6) 1.4-11/10137-5 toodud põhjendused ei välista eeltoodust tulenevalt põhjusliku seose tuvastamist töö ning kaebaja saadud tervisekahju vahel, siis on vastustaja ringkonnakohtu hinnangul põhjusliku seose puudumisele viidates ebaõigesti kaebajaga 18.11.2019. a toimunud õnnetusjuhtumi uurimise lõpetanud.
23.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega tühistab Tööinspektsiooni 01.04.2020. a otsuse nr (3-6) 1.4-11/10137-5 ja kohustab vastustajat läbi viima 18.11.2019 toimunud juhtumi uus uurimine, lähtudes kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest. Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda käesolevas otsuses sisuliselt ka kõiki ülejäänud apellatsioonkaebuse ja täiendava seisukoha väiteid.
23.2.HKMS § 41 lg 3 kohaselt otsustab kohustamiskaebuse rahuldamisel vastustajale tehtava ettekirjutuse täpsema ulatuse kohus. Riigikohus on 27.05.2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-15 (p 27) leidnud, et kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on ära toodud kohtuotsuse põhjendustes. Selguse huvides tuleb see praeguse asja resolutsioonis ära märkida. Vastustajal on võimalik resolutsioonist kõrvale kalduda vaid juhul, kui muutub õiguslik olustik või ilmnevad uued, kohtumenetluses käsitlemata asjaolud või tõendid, mis üheselt seavad kahtluse alla kohtu tuvastatud asjaolud.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Tartu Ülikooli Kliinikum esitas halduskohtule kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleks-ekspertiisi tegemise eest 17.11.2022 arve nr 22K04842 summas 760 eurot. Kaebaja tasus ettemaksu 380 eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eksperdikulude suuruseks on 760 eurot, kuid põhjendatud ei ole kogu selle summa arvamine poolte menetluskulude hulka ning eksperdikulu 380 euro ulatuses tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Halduskohtus taotles kaebaja 680 euro suuruse õigusabikulu hüvitamist (kd III, lk 36-37), samuti tasus kaebaja kohtulahendite infosüsteemist nähtuvalt halduskohtumenetluses riigilõivu 15 eurot ja ekspertiisitasu ettemaksu 380 eurot. Ringkonnakohtus on kaebaja menetluskuluks riigilõiv 20 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktika põhjal on esindaja kulude väljamõistmise eelduseks, et esindaja teeb vastavas kohtuasjas menetlustoiminguid. Praeguses asjas on kaebaja volitatud esindaja teinud halduskohtumenetluses vaid kaks menetlustoimingut esitanud 16.09.2020. a seisukoha (kd II, tl 101-102) ja 19.12.2022. a menetluskulude nimekirja (kd III, tl 36). Ülejäänud menetlustoimingud tegi halduskohtumenetluses kaebaja ise. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus mõistlikuks õigusabikulu hüvitiseks esimese astme kohtus sadat eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja mõista kokku 515 eurot (100+380+15+20). Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtutele menetluskulunimekirja ja kuludokumente esitanud.
25.Kaebaja taotleb, et ringkonnakohus jätaks kaebaja terviseandmete tõttu kohtuotsuse avaldamata või avaldaks selle osaliselt ning otsuse avaldamisel kasutaks nime asemel tähemärki X ning väldiks otsuses terviseandmeid ja andmeid, mis viitavad äratuntavalt kaebaja isikule. Kuna otsus sisaldab ka teiste füüsiliste isikute nimesid, tuleb otsuse avaldamisel asendada ka nende isikute nimed tähemärkidega. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg-le 3 tuginedes otsuse avaldamisel kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.