X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ajavahemikul 28. juuni – 1. detsember 2020 tekitatud tervisekahjuga
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt.
2.Tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevus, mis seisneb kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises ajavahemikul 31. juulist kuni 30. novembrini 2020. a.
3.Jätta ülejäänud osas kaebus rahuldamata.
4.Jätta võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
5.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. veebruaril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-21-820 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kohaldas 28. juuni 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 alates samast päevast kinnipeetav X suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 72-75). Käskkirja kohaselt ägestus kaebaja 28. juunil 2020 valvuriga toimunud jutuajamise käigus, ähvardas üksuse juhti, öeldes "ma löön ta kasti", ning kasutas üksuse juhi kohta muid ebaviisakaid väljendeid.
2.Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 28. juuni 2020. a käskkirja tühistamiseks. Halduskohus tagastas kaebuse haldusasjas nr 3-20-1399 riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Halduskohtu määrus on jõustunud.
3.Tartu Vangla hindas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajalikkust 31. juulil (dtl 76-77), 28. augustil (dtl 78-79), 29. septembril (dtl 80-81) ja
28.oktoobril 2020 (dtl 82-83) ning jõudis kõigil neljal korral järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata. Hindamise kohta koostati samal päeval protokoll. Tartu Vangla lõpetas
30.novembri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/430 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise seoses asjaolude äralangemisega ning samal päeval paigutati kaebaja S7 eluosakonna (avatud eluosakond) kambrisse nr 406 (dtl 84-85).
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse asjas nr 3-20-1807 Tartu Vangla 28. augusti 2020. a protokollilise otsuse tühistamiseks. Hiljem täiendas kaebaja kaebust ka Tartu Vangla
29.septembri 2020. a protokollilise otsuse tühistamise nõudega. Tartu Halduskohus rahuldas
18.märtsi 2022. a otsusega kaebuse ja tühistas Tartu Vangla 28. augusti ja 29. septembri 2020. a protokollilised otsused kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. veebruari 2023. a otsusega Tartu Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2022. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus selgitas õiguslikku regulatsiooni täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise põhjendatuse otsustamiseks ning hindas selle alusel vastustaja selgitusi kaebaja üksikvangistuse jätkamise kohta, põhjendades arusaadavalt, miks jätkamine esitatud põhjendustel ei olnud õiguspärane. Need kohtuotsused on jõustunud.
5.Tartu Vangla jättis 1. aprilli 2021. a otsusega nr 1-13/24-3, 1-13/41-2 kaebaja kahju hüvitamise taotlused rahuldamata (dtl 8-13).
6.Kaebaja esitas 18. aprillil 2021 Tartu Halduskohtule 24. novembril 2021. a ja 13. jaanuaril 2022 täpsustatud kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ajavahemikul 28. juuni – 1. detsember 2020 tekitatud tervisekahjuga (dtl 2-5, 34-35, 50-53).
7.Tartu Halduskohus võttis 21. jaanuari 2022. a määrusega kaebuse menetlusse, teatas, et asja vaatab läbi kohtunik Reelika Kitsing, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 66-68).
8.Tartu Vangla esitas 7. märtsil 2022 vastuse kaebusele (dtl 115-118).
3-21-820
9.Tartu Vangla rahuldas 6. juuli 2023. a otsusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse summas 475 eurot (dtl 169-171). Vangla leidis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine alates
28.augustist – 30. novembrini 2020. a (k. a, kuna kinnipeetav paigutati tavakambrisse kell 15.00) oli õigusvastane. Seega kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid õigusvastaselt 95 päeva. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on aktsepteeritud alusetult täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eest hüvitisena 5 eurot päevas.
10.Tartu Halduskohtu esimehe 18. septembri 2023. a käskkirjaga nr 11-1/23/26 jagati kohtunik R. Kitsingu menetluses olev kohtuasi nr 3-21-820 ümber kohtuniku koormuse vähendamiseks kohtu jõudluse parandamise ja lühemate menetlusaegade tagamise eesmärgil Tartu Halduskohtu kohtunikule Kadri Palmile. Tartu Halduskohus andis 19. septembri 2023. a määrusega menetlusosalistele tähtaja seisukohtade ja taotluste esitamiseks seoses kohtukoosseisu muutumisega (dtl 121-123).
11.Kaebaja esitas 24. septembril 2023 avalduse, milles mh sisaldus taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ja taotlus kaasata menetlusse korruptsiooniga tegelev organ (dtl 124-125).
12.Tartu Halduskohtusse saabusid 15. ja 29. oktoobril 2023 kaebaja täiendavad selgitused (dtl 131-132, 138-142).
13.Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla 22. novembril 2023 täiendavad selgitused ja tõendid (dtl 151-155).
14.Tartu Halduskohus otsustas 23. novembri 2023. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 174-176). Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse korruptsiooniga tegeleva organi kaasamiseks.
15.Kaebaja esitas 27. novembril 2023 pöördumise, milles tõi mh esile, et kaebaja lukustati ka 2021. a veebruaris ning sellega pandi ohtu tema elu ja tervis (dtl 183-184). Väljas oli juba libe ning kaebaja puhul rakendatud käerauad olid põhjendamatu abinõu, millega samuti pandi ohtu kaebaja elu ja tervis.
16.Tartu Halduskohus selgitas 28. novembri 2023. a kohtunõudes kaebajale, et kohus ei ole 2021. aastal aset leidnud asjaoludega ega käeraudade kohaldamisega seonduvat kaebust praeguses asjas menetlusse võtnud, ning palus kaebajal täpsustada, kas kaebaja eesmärk oli
27.novembri 2023. a pöördumise esitamisel mh esitada taotlus kaebuse muutmiseks (dtl 187188). Kaebaja selgitas 29. novembril 2023 vastuses, et tema eesmärgiks ei olnud kaebuse muutmine (dtl 189).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses ajavahemikul 28. juuni – 1. detsember 2020 tekitatud tervisekahjuga, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
17.1.Tartu Vangla II üksuse juht D. Bronzova hoidis kaebajat enda ametivõimu ära kasutades umbes viis kuud alusetult lukustatud kambris ebainimlikes tingimustes. Kaebaja sõnul oli tal
3-21-820 arsti ettekirjutus võimlemiseks ja pidevalt liikumises olemiseks, kuid ta paigutati 2,5 m2 suurusesse kambrisse koos teise kinnipeetavaga. Seetõttu oli kaebaja liikumisvõimalus olematu ja tema tervis halvenes 5 kuu jooksul selliselt, et ta saab liikuda üksnes valuvaigisteid võttes. Kaebaja ootab puusaliigese proteesi, kuid seni peab ta liikuma karkudel või ratastoolil.
17.2.Kas kaebaja lukustatud kambrisse paigutamine oli vajalik, kui kaebajal puudub vähimgi füüsiline konflikt nii ametnike kui ka kinnipeetavatega?
17.3.Aktis on toodud välja, et meditsiiniosakonna juhataja seisukohast nähtuvalt ei ole kaebaja tervis nimetatud ajaperioodil kahjustada saanud. Sellist perearsti seisukohta ei ole.
17.4.Kaebaja haiguslugu näitab selgelt, et tal oli pidev liikumisvajadus ja ta jooksis igapäevaselt. Peale seda 5 kuud ei tule kaebaja kõndimisegagi toime.
17.5.Kaebaja paigutati 28. juunil 2020 vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel lukustatud kambrisse. On selge, et inimene, kes võib tunduda ohtlik, paigutatakse asjaolude väljaselgitamiseni lukustatud kambrisse. Kaebaja puhul ei tehtud aga ühtegi toimingut.
17.6.Kaebaja paigutati 20. juulil 2020 Tartu Vangla E-hoone kambrisse nr 1058, kuhu on paigaldatud vahetrellid. Kambrikaaslaseks oli seal kinnipeetav, kes oli vangla poolt tunnistatud ohtlikuks nii vanglaametnikele kui ka kaaskinnipeetavatele. See tähendab omakorda kaebaja elu tahtlikku ohtu seadmist.
17.7.Kambri nr 1058 vabaks põrandapinnaks oli joonlauaga mõõtes ~2,3 m2.
17.8.Kaebaja alusetut mustamist ja temast teise isiku loomist tõendavad protokollid, millega pikendati kaebaja lukustatud kambris hoidmist.
18.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele ja täiendavas 22. novembri 2023. a vastuses märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.
18.1.Kaebajat on varasemalt karistatud 18 korral, millest 16 kriminaalkaristust arhiveeritud. Kaebaja viibib vanglas seitsmendat korda. Nimetatu näitab, et kaebaja ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ega hoidunud kuritegude toimepanemisest. Kaebajat on varasemalt karistatud erinevate kuritegude eest, sh ähvardamise, kehalise väärkohtlemise ja avaliku korra raske rikkumise eest. Nimetatu näitab, et kaebaja on võimeline teisi isikuid nii ähvardama kui ka kehaliselt väärkohtlema. Käesolevalt kannab kaebaja karistust tapmise eest, mis näitab, et kuritegude dünaamika ja vägivaldsuse raskusaste on muutunud raskemaks. Kaebaja individuaalsest täitmiskavast nähtub, et kuritegude soodusteguriteks on olnud impulsiivsus, majandusliku kasu saamise eesmärk, kehv probleemide lahendamise oskus ning alkoholi tarvitamine. Kaebaja varasem kuritegelik käitumine näitab seda, milliseks käitumiseks on kaebaja võimeline, mistõttu ei saa tema ähvardavatesse väljenditesse suhtuda kergekäeliselt. Kuivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis üksuse juhi ähvardamine, siis kohaldatud meetmete lõpetamiseks peab vangla olema veendunud, et kaebajast ei tulene ohtu üksuse juhile ega ka teistele ametnikele.
18.2.Meditsiiniosakonna juhataja kinnitusel ei kajastunud haigusjuhtudes, et perioodil 28. juuni – 1. detsember 2020. a oleks kaebaja tervis saanud mingilgi moel kahjustada. Seega ei ole ka kahjuliku tagajärje saabumine menetluse käigus kinnitust leidnud.
18.3.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja paremal puusaliigeses on diagnoositud 3.-4. astme koksartroos, vasakul vähene 1. astme artroos. Kaebajale on tõesti näidustatud endoproteesimise vajadus. Tegemist on kroonilise ja ajas progresseeruva haigusega, millega kaasneb ka valu. Siiski ei ole vanglale teada selliseid tõendeid või asjaolusid, mis kinnitaksid kaebaja haiguse progresseerumist või süvenemist just eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu. Kohaldatud abinõude tõttu ei ole kaebajal tõesti võimalik liikuda eluosakonnas, kuid kaebajal oli võimalik käia igapäevaselt jalutuskäikudel. Kaebajale on taastusraviarsti poolt õpetatud isomeetrilised harjutused lihastoonuse ja jõu ühtlustamiseks ja kaebajal tuli iseseisvalt võimelda etteantud
3-21-820 skeemi kohaselt. Eraldatud lukustatud kambris paiknemine ei ole selliste harjutuste tegemist välistav. Mõistagi võib kambri piiratud tingimustes olla harjutuste tegemine raskendatud, kuid kindlasti ei ole kõigi lihastoonuse ja jõu ühtlustamiseks ettenähtud harjutuste tegemine võimatu.
18.4.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ei paiknenud kaebaja kogu aeg kambris koos teise kinnipeetavaga. Nii näiteks perioodil 26. juuni – 20. juuli 2020. a paiknes kaebaja E2 osakonna kambris nr 1076 üksinda ja kogu kambris olev ruum oli tema kasutuses. Perioodil 20. juuli – 29. september 2020. a paiknes kaebaja E2 osakonna kambris nr 1058 (sisetrellidega kamber) koos teise kinnipeetavaga. 29. september – 18. oktoober 2020. a paiknes kaebaja taas kambris üksinda (E2 osakonna kamber nr 1058). Perioodil 18. oktoober – 30. november 2020. a paiknes taas kambris koos teise kinnipeetavaga. 18.5.Kambrid nr 463 ja 1076 on tavapärased kambrid ja need ei erine pindala poolest. Tavapärase suurusega kambris paiknemist üksinda või koos teise kinnipeetavaga ei ole alust pidada õigusvastaseks.
18.6.Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. Samas on kinnipeetava kambri suurusega seonduvat põhjalikult käsitlenud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), mis on korduvalt rõhutanud, et isiklikku ruum (inglise keeles personal space) alla 3 m2 tähendab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist ehk inimväärikuse alandamist. Teisalt rõhutab EIK oma
8.jaanuari 2013. a otsuse Reshetnyak vs Venemaa p-s 95, et ta ei anna kindlat määratlust, mitu ruutmeetrit peab igale kinnipeetavale mõeldud olema.
18.7.EIK aktsepteeritud kambri pindala mõiste vastab VSkE § 6 lg 6 sätestatud põrandapinna mõistega ja määravaks on see, mitu ruutmeetrit on kambri pindala ning mitu kinnipeetavat on sinna paigutatud ning kinnipeetavale kambris ette nähtud sisustuse all olevat pindala ei arvestata kinnipeetavale ettenähtud pindala hulgast välja.
18.8.Tartu Vanglas on kinnipeetavate paigutamiseks mõeldud kambri pindala 10 m2 ning kambris on kaks voodikohta. Kambrid 463 ja 1076, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil paiknes, on ühetaolised ja ei erine suuruse poolest. Isegi kui arvestada põrandapinna hulgast välja tualettruumi pindala, on kambri pindala umbes 8 m2. Järelikult on ühele kinnipeetavale ette nähtud põrandapinda vähemalt 4 m2, mis on VSkE § 6 lg 6 ning EIK praktika valguses piisav.
18.9.Kuivõrd kaebaja suhtes oli kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ja selle raames oli tema vanglasisene liikumisvabadus piiratud, siis väljaspool elukambrit oli tal võimalik viibida 1-tunnisel jalutuskäigul värskes õhus. Eeltoodust tulenevalt ei ole vangla käitunud õigusvastaselt kaebaja kinnipidamisel ning temale oli kambrites 463 ja 1076 tagatud isiklikku ruumi kohtupraktikas (s.h ka EIK) aktsepteeritud ulatuses.
18.10.Kamber nr 1058 erineb kambritest nr 463 ja 1076 selle poolest, et nimetatud kambris seespool asuvad ukse juures vahetrellid. Vangla projektdokumentatsioonis ei ole eraldi välja toodud kambri 1058 põrandapinna suurust, mis jääb kambri ukse juures paiknevatest vahetrellidest sissepoole. Vaatamata selliste vahetrellide olemasolule, ei ole alust pidada õigusvastaseks ka kambris nr 1058 teise kinnipeetavaga koos paiknemist. Seda alljärgnevatel põhjustel.
18.11.E-hoone vahetrellidega kambri mõõtmistulemused kinnitavad, et selles osakonnas on vahetrellidega kambris põrandapinda (ilma tualettruumi pindala arvestamata) alates vahetrellidest pisut enam kui 6 m2. Sellele lisandub veel kinnipeetava kasutusse jääv kolmnurkne ala tualettruumi ukse ees, mille väljaarvutamine ei ole enam määrava tähendusega.
18.12.Vastustaja esitab kohtule väljavõtte Tartu Vangla projektdokumentatsioonist kambrit nr 1058 puudutavas osas (dtl 163-164). Algselt ei olnud projektis WC eraldatust kambris nr 1058 ette nähtud ega WC-d eraldavaid seinu välja ehitatud. WC-d eraldavad seinad ja ka vahetrellid on ehitatud hiljem, mistõttu ei kajastu need algses projektdokumentatsioonis. Kui vanglas ilmnesid esimesed vaidlused seoses kinnipeetavatele tagatud isikliku ruumiga vahetrellidega
3-21-820 kambris, mõõtis vangla vahetrellidega kambris ära ka vahetrellidest sissepoole jääva ala, et kujundada seisukoht isikliku ruumi piisavuse üle. Tartu Vanglale teadaolevat tehti mõõtmisi just kambris nr 1058. Kuivõrd mõõtmistulemustest lähtuvalt on vahetrellidest sissepoole jääva ala suurus pisut enam kui 6 m2, siis on see kooskõlas VSkE § 6 lg-s 6 sätestatuga.
18.13.Haldusasjas nr 3-20-1890 jättis Tartu Halduskohus 24. märtsi 2022. a otsusega rahuldamata kaebaja kaebuse, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitist seoses ebapiisava isikliku ruumiga kambris nr 1058 alates 20. juulist 2020. a. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2022. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 21. märtsil 2023. a. Seega on varasemas vaidluses halduskohus andnud hinnangu kambri nr 1058 isiklikku ruumi puudutavas osas ning selliste kinnipidamistingimuste õigusvastasust kohus ei tuvastanud.
18.14.Arvestades, et jõustunud kohtulahendiga on haldusasjas nr 3-20-1807 tuvastatud vangla õigusvastane tegevus ja see on päädinud ka kahe haldusakti tühistamisega, siis soovib vangla oma seisukohta muuta. 18.15.Tartu Vangla tunnistab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on olnud osaliselt õigusvastane. Käesoleval ajal ei saa enam vaidlust olla selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 28. augusti 2020. a ja 29. septembri 2020. a protokolliliste otsuste alusel on olnud õigusvastane. Arvestades kohtuotsuse põhjendusi otsuste tühistamise kohta haldusasjas nr 3-20-1807, ei ole alust pidada õiguspäraseks ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist 28. oktoobri 2020. a protokollilise otsuse alusel. Nii esitas kaebaja 2. mail 2023. a vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/84-1, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seadusliku aluseta eraldatud lukustatud kambris hoidmise eest perioodil 28. august – 1. detsember 2020. Tartu Vangla rahuldas 6. juuli 2023. a otsusega nr 113/84-2 kaebaja taotluse osaliselt ja mõistis liikumisvabaduse täiendava piiramise eest kaebajale hüvitist summas 475 eurot.
18.16.Vaatamata vangla õigusvastase tegevuse tuvastamisele, ei ole alust kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks. Hüvitise väljamõistmiseks ei piisa üksnes vangla õigusvastase tegevuse tuvastamisest. Isikule peab olema tekkinud ka kahjulik tagajärg ning see peab olema põhjuslikus seoses vangla õigusvastase tegevusega. Selliste asjaolude tõendamine on kaebaja ülesanne.
18.17.Kaebaja nõuab käesoleval juhul mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamise tõttu. Tartu Vangla hinnangul on selline kahjulik tagajärg tõendatav. Üldjuhul tuleb menetlusosalisel tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda (HKMS § 59 lg 1). Vaatamata vangla tegevuse osalisele õigusvastasusele ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud ning kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks puudub alus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
19.Kaebaja on esitanud kohtule hüvitamiskaebuse seoses sellega, et ajavahemikul 28. juuni – 1. detsember 2020 kohaldati tema suhtes õigusvastaselt täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks kambri nr 1058 tingimusi, kuhu kaebaja paigutati 20. juulil 2020, kuivõrd kambris oli ebapiisavalt põrandapinda, sinna olid paigutatud vahetrellid ning kaebaja kambrikaaslane oli ohtlikuks tunnistatud kinnipeetav. Eelnevaga tekitati kahju kaebaja tervisele – kaebaja peab liikuma karkudel või ratastoolil ning kaebajal tekkis vaimne puue. Kaebaja palub kohtul mõista vanglalt välja õiglane kahjuhüvitis. Vastustaja on seisukohal, et selleks, et kaebaja hüvitamisnõude eeldusi saaks pidada täidetuks, tuleb kaebajal tõendada nii seda, et tema tervis on saanud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise tõttu kahjustada ning et selline tagajärg on
3-21-820 saabunud just eraldatud lukustatud kambris viibimise vahetu tagajärjena. Selliseid tõendeid kaebaja kohtule esitanud ei ole, mistõttu ei ole vastustaja hinnangul tõendatud kahjuliku tagajärje saabumine (konkreetne tervise halvenemine) ega põhjuslik seos vanglale etteheidetud tegevusega. Kohus nõustub vastustajaga.
20.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS), mille § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
21.Kuigi reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt kolleegiumi otsus nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika), pole kaebaja kaebuses väitnud, et tema üksikvangistuses hoidmise tingimused põhjustasid talle täiendavaid kannatusi, vaid on kirjeldanud kahjuliku tagajärjena üksnes tervisekahju (dtl 34).
22.RVastS ei ava tervise kahjustamise mõistet. Võlaõiguses on kehavigastus või tervisekahjustus isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi rikkumine. Siia alla kuulub inimese normaalsetesse kehalistesse, vaimsetesse, aga ka hingelistesse eluprotsessidesse sekkumine, mille tagajärjeks on inimese kehalise või vaimse heaoluseisundi häiritus. Kehavigastusega on tegemist juhul, kui füüsilise mõjutusega rikutakse isiku kehalist terviklikkust (nt vigastatakse kätt), tervisekahjustusega aga juhul, kui kehalist terviklikkust kui sellist ei rikuta, kuid esineb muu, nt viirusest, bakterist vms põhjustatud organismi seesmine patoloogiline seisund (nt kopsupõletik, psüühikahäire) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; § 129 kommentaar 4.2). Karistusõiguses on tervisekahjustus inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, s.t tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; § 118 kommentaar 3). Igasugune ebamugavustunne ei ole veel tervise kahjustamine.
23.Esmalt märgib kohus, et Tartu Vangla 28. juuni 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena tema vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (VangS § 69 lg 2 p 1), kehakultuuriga tegelemise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 3) ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4). Tartu Vangla hindas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise
3-21-820 vajalikkust 31. juulil, 28. augustil, 29. septembril ja 28. oktoobril 2020 protokolliliste otsustega ning jõudis kõigil neljal korral järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata. Tartu Halduskohus hindas asjas nr 3-20-1807 Tartu Vangla 28. augusti ja 29. septembri 2020. a protokolliliste otsuste õiguspärasust. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-20-1807 tühistati Tartu Vangla 28. augusti ja 29. septembri 2020. a protokollilised otsused kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta.
24.Kuna jõustunud kohtuotsus on selles küsimuses menetlusosalistele siduv (HKMS § 177 lg 1), siis ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasus perioodil 28. august – 28. oktoober 2020. a käesolevas asjas enam vaidluse all. Seega üks kahju hüvitamise eeldustest on selle perioodi osas täidetud. Lisaks on vastustaja kohtumenetluses leidnud, et arvestades kohtuotsuse põhjendusi protokolliliste otsuste tühistamise kohta haldusasjas nr 3-20-1807, ei ole alust pidada õiguspäraseks ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist 28. oktoobri 2020. a protokollilise otsuse alusel. Seega tunnistab vangla, et alates 28. augustist – 30. novembrini 2020. a on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine olnud õigusvastane. Sellest tulenevalt on vastustaja 6. juuli 2023. a otsusega nr 1-13/84-2 mõistnud kaebajale välja ka alusetult julgeolekuabinõude kohaldamise eest hüvitise 5 eurot ööpäeva eest, kokku 475 eurot (95×5).
25.Järgnevalt hindab kohus seda, kas Tartu Vangla, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegevus, 28. juunil 2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ja
31.juulil 2020 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise esmakordsel pikendamisel, oli õiguspärane.
26.VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2 alusel on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine.
27.Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid (Riigikohtu lahendid 3-3-1-88-14, 3-3-1-33-10, 3-3-1-63-09). Lisaks eelnimetatud hindamisotsusele teeb vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ka kaalutlusotsuse, kas ja milliseid abinõusid kohaldada. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
28.VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas julgeolekuabinõu kohaldamine on vajalik, ning valida selleks seaduses ettenähtute seast sobiv meede. See tähendab, et kuigi täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine otsustatakse
3-21-820 kaalutlusõiguse alusel, saab vangla poolt kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik toimuda alles pärast VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning koguma vajadusel tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2020. a otsus asjas nr 3-19-656, p 18). Sama kehtib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise üle otsustamisel. Ka sel juhul peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri võimaldama teha kindlaks, et ametivõimud on viinud läbi uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (vt EIK
13.novembri 2018. a otsus asjas nr 70465/14, A.T. vs Eesti, p 73). Arvestades üksikvangistuse kohaldamises seisneva meetme (milleks on ka lukustatud kambrisse paigutamine ja suhtlemisvabaduse piiramine) raskust, on riigiasutused kohustatud enne sellise meetme rakendamist hindama kõiki antud juhtumi asjaolusid (EIK otsus asjas nr 31535/09, Gorbulya vs Venemaa, p 75 ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Seega, kui vangla on kohaldanud isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tema ohtlikkuse tõttu teistele isikutele või raske õiguserikkumise ärahoidmiseks, tuleb tal ka isiku suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamisel veenduda selles, et meetmete algsel kohaldamisel tuvastatud oht esineb jätkuvalt ning endiselt on piisavalt tõenäoline, et lähitulevikus leiab aset isiku rünne teiste isikute vastu või tõsise õiguserikkumise toimepanemine (vrd Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2020. a otsuse nr 3-19-656, p-d 24 ja 25).
29.Praegusel juhul on vastustaja 28. juunil 2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ning nende pikendamisel 31. juulil 2020 tuginenud kahele VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alusele – sellele, et kaebaja on ohtlik vanglas viibivatele isikutele (ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut), ning vajadusele hoida ära raskeid õiguserikkumisi.
30.Vastustaja leidis 28. juuni 2020. a käskkirjas nr 2-20/1-2/217, et kaebaja kujutas endast ohtu ametnike elule ja tervisele ning tema suhtes tuli tugevdada järelevalvet, kuni vanglaametnikega füüsilise konflikti toimumise oht on ära langenud (dtl 74). Vangla järeldas kaebajast lähtuva ohu esinemist 28. juunil 2020 aset leidnud intsidendist ning kaebaja varasemast käitumisest. 28. juuni 2020. a intsidendi kohta on valvur koostanud ettekande nr 2-20-3589, mille kohaselt vestles kaebaja 28. juunil 2020 kella 14.40 paiku valvuriga teemal, mis puudutas üksuse juhi D. Bronzova poolt kaebajale 22. aprillil 2020 koostatud ettekannet kaebaja ebaviisaka käitumise kohta (dtl 114). Kaebaja väljendas valvurile enda arvamust, et kõik vanglaametnikud on valetajad ja petised ning tema ei ole 22. aprilli 2020. a ettekandes välja toodud sõnu tegelikult öelnud. Jutu käigus ägestus kaebaja aina rohkem; ütles, et helistab järgmisel päeval lehte ja et üksuse juht pole mitte keegi; lausudes lõpuks "ma löön ta kasti". Jalutuskäigult tagasi tulles umbes kell 16.10 jätkas kaebaja sama teemaga ning ütles valvuri kuuldes üksuse juhi kohta ebatsensuurseid ja halvustavaid väljendeid.
31.Kohtu hinnangul on vastustaja 28. juuni 2020. a käskkiri õiguspärane. Kohtu sekkumine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisse on õigustatud eelkõige olukorras, kus kahtlus ohu esinemise osas on selgelt põhjendamatu. Nii see praegusel juhtumil ei ole. Vastustaja hindas (prognoosis) õigesti käskkirjas välja toodud faktiliste asjaolude põhjal, et nendest saab järeldada võimalikku tulevikus tekkivat ohtu teisele isikule. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võeti arvesse nii kinnipeetava poolset rikkumist, kui ka tema varasemat käitumist.
32.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine otsustati 31. juuli 2020. a protokolliga. Protokollist nähtuvad järgmised põhjendused: 1) kinnipeetav ei ole pannud toime
3-21-820 uusi rikkumisi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Samas on kinnipeetava suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekumeetmeid liialt lühikest aega, et saaks jõuda veendumusele, et tema edasine käitumine ei kujuta endast ohtu teiste isikute elule ja tervisele; 2) kaebaja puhul on tegemist väga äkilise isikuga, kes võib rikkumise toime panna väga väikesest indikatsioonist; 3) kaebaja lukustati, kuna ta ähvardas ametnikku tapmisega. Selle intsidendiga seoses on alustatud kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 274 lg 1 tunnustel. Isik ei ole pannud toime küll reaalset rünnet, aga vangla ei saa jääda rünnet ootama, vaid peab tegelema ennetavalt; 4) kinnipeetava käitumine ei ole ajaga muutunud paremaks vaid jätkuvalt paneb toime raskeid rikkumisi, sh ka siis, kui varasemalt on kinnipeetava lukustamine lõpetatud; 5) isikut on kriminaalkorras karistatud 18 korral, neist 16 arhiveeritud kriminaalkaristust ja 2 kehtivat. Vanglas viibib seitsmendat korda. Kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks, kuna viimane kuritegu oli tapmine; 6) kinnipeetava käitumine vangistuse jooksul ning tema kohta koostatud ettekanded näitavad ilmekalt, et isiku puhul on tegemist väga kiirelt ärrituva isikuga, kes väljendab vastumeelsust vanglas kehtestatud korra osas – kui ametnikud täidavad oma tööülesandeid, siis ka sellest võib isikul tekkida vastumeelsus ning väljenduda ohtlikkus; 7) abinõude kohaldamisest on möödunud pelgalt kuu aega. Selle kuu aja jooksul ei ole fikseeritud kaebaja osas sündmusi. Olenemata sellest ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et temast tulenev oht oleks käesolevaks hetkeks möödunud, sest abinõude kohaldamisest on möödunud lühike aeg.
33.Tartu Ringkonnakohus leidis 23. veebruari 2023. a otsuses asjas nr 3-20-1807, p-des 27 ja 28, et protokollides kajastatud vastustaja ametnike seisukohtadest nähtub, et kaebaja ohtlikkust seostatakse eelkõige asjaoluga, et meetmete kohaldamise põhjustanud intsidendist mööduv aeg ei ole piisav selleks, et veenduda ohu möödumises. Samas paneb seadus vastustajale kohustuse kontrollida jätkuvalt ohu olemasolu, s.t veenduda et oht on jätkuv. Meetmete kohaldamise jätkamise otsust ei olnud kohane põhjendada sellega, et intsidendist möödunud vastavalt kahe ja kolme kuu jooksul ohu äralangemises ei saanud kindel olla. Tähelepanuväärne on, et meetmete kohaldamise ajal ei toimunud kaebajaga uusi sarnaseid intsidente. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et vastustaja tugines meetmete pikendamise otsustamisel ekslikule seisukohale, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni viinud intsidendi põhjuseks oli kaebaja mitu kuud püsinud meelepaha üksuse juhi ettekande pärast, mis võiks osutada ohu jätkuvale püsimisele ka meetmete kohaldamise algusest möödunud aja jooksul. Seega lähtus vastustaja kaebaja ohtlikkusele hinnangut andes ebaõigest eeldusest. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel ei ole asjakohane seegi, et vastustaja ametnike võimalikud tulevikus tehtavad otsused võivad samuti põhjustada kaebaja meelepaha. Meetmete kohaldamise jätkamise otsustamise ajal ei olnud teada, kas ja milliseid kaebajat mõjutavaid otsuseid võisid ametnikud teha. Seadusandja ei ole näinud ette võimalust kohaldada vägivaldse kuriteo toime pannud kergesti ärrituva isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid n-ö igaks juhuks. VangS kohaselt tuleb ka sellise isiku puhul veenduda ja põhjendada, et esineb konkreetne, mitte abstraktne oht, mille maandamiseks on vajalik kohaldada täiendavaid meetmeid. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, miks erinevalt kaebaja varasemast käitumisest, võib arvata, et uutele negatiivsetele otsustele reageeriks kaebaja füüsilise ründega. Seega ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele meetmete kohaldamise pikendamise otsuse tegemise ajal. 28. augusti ja 29. septembri 2020. a protokollides toodud vastustaja ametnike seisukohtadest ilmneb hoopis, et kaebaja suhtes meetmete jätkuvat kohaldamist peeti põhjendatuks, kuna ei ole välistatud, et kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele. Vastavalt on vastustaja leidnud, et esineb ohukahtlus ehk vajadus ohtu ennetada, mitte ohuolukord. Seega ei ole vastustaja isegi väitnud ohu esinemist ja protokollide põhjendused ei olegi suunatud kaebajast lähtuva ohu põhjendamisele.
3-21-820
34.Kohtu hinnangul on viimati nimetatud Tartu Ringkonnakohtu seisukoht asjakohane ka Tartu Vangla 31. juuli 2020.a protokollilise otsusega seoses. Sarnaselt 28. augusti ja
29.septembri 2020. a protokollidega, on 31. juuli 2020. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsus õigusvastane põhjusel, et vastustaja ei ole tuvastanud ega põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist.
35.Seega on Tartu Vangla tegevus 31. juulil 2020 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise esmakordsel pikendamisel, õigusvastane.
36.Samuti peab kaebaja õigusvastaseks kambri nr 1058 tingimusi, kuhu kaebaja paigutati
20.juulil 2020, kuivõrd kambris oli ebapiisavalt põrandapinda, sinna olid paigutatud vahetrellid ning kaebaja kambrikaaslane oli ohtlikuks tunnistatud kinnipeetav. Kaebaja on ka varasemalt kambri nr 1058 isikliku ruumi suurusega seonduvalt halduskohtu poole pöördunud. Tartu Halduskohus on 24. märtsi 2022. a otsuses asjas nr 3-20-1890 leidnud, et kaebajale oli kambris nr 1058 viibimise ajal tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda (6,36÷2=3,18), mille hulgas on kambris paikneva mööbli alla jääv pind. Kohtule esitatud tõenditest ega poolte seisukohtadest ei ilmne, et kaebajal oleks olnud kambris nr 1058 mööbli tõttu piiratud seal tavalisel viisil liikumine. Samuti ei ilmne kohtule, et kaebaja olukorda kambris nr 1058 viibimise ajal oleks raskendanud teised sellised kinnipidamistingimused, mis annaksid nende koosmõjus alust pidada kaebaja viibimist kambris nr 1058 vähese liikumisruumi tõttu õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2022. a otsusega asjas nr 3-20-1890 Tartu Halduskohtu 24. märtsi 2022. a otsuse muutmata. Kohtute otsused on jõustunud.
37.Kohus nõustub vastustajaga, et sõltumata sellest, millise kahjuliku tagajärje saabumise tõttu (on see siis väärikust alandav kohtlemine või tervise kahjustamine) kaebaja hüvitist nõuab, ei muuda see hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele. Kuivõrd haldusasjas nr 3-20-1890 ei ole kohtud kambri nr 1058 tingimusi isikliku ruumi osas õigusvastaseks pidanud, siis ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale ka käesolevas asjas.
38.Kohus palus kaebajal 11. oktoobri 2023. a kohtunõudes selgitada, kuidas kambrikaaslasest ohtlik kinnipeetav tema tervist kahjustas, kuid kaebaja jättis sellele oma 15. oktoobri 2023. a vastuses vastamata (dtl 131-132). Kohus ei saa sisustada kahju hüvitamise nõuet kaebaja eest. Kaebajal tuleb endal ära näidata väidetavalt saabunud kahjulikud tagajärjed. Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt Riigikohtu otsus nr 3-191565/46, p 26).
39.Kohtupraktikas on öeldud, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (Riigikohtu 28. veebruari 2020. a otsus asjas 3-17-1503, p 17).
40.Kaebaja leiab, et eraldatud lukustatud kambris viibimine oli põhjuseks kaebaja tervise halvenemisele ja nüüdseks liigub kaebaja vaevaliselt tugevate valuvaigistite toel. Kaebajal oli arsti ettekirjutus võimlemiseks ja pidevalt liikumiseks, kuid eraldatud lukustatud kambris, kus põrandapinda oli ~2,5 m2 oli liikumine olematu. Kaebaja väidab, et tema sõnu tõendavad meditsiinikaardi väljavõtted. Samuti nähtub Sotsiaalkindlustusameti 25. juuni 2021. a otsusest nr P260-2021-52525, et ta on raske puudega isik. Kaebaja leiab, et kannatada sai ka kaebaja
3-21-820 psüühika, kuna ta kannatas ülekohtu all (dtl 52). Kaebaja vaimse puude teket kinnitab Eesti Töötukassa 6. veebruari 2023. a otsus nr TVH/23/005597. Kaebaja on märkinud, et talle on lisandunud vaimne puue, kusjuures osaline ehk märkimisväärne süü on 28. juunist. –
30.novembrini 2020 eraldatud lukustatud kambris hoidmisel (dtl 131).
41.Kohus selgitas kaebajale 18. oktoobri 2023. a kohtunõudes (dtl 135-137), et praeguses asjas saab kaebaja nõuda hüvitist üksnes sellise tervisekahjustuse tekitamise eest, mis esines (s.t oli kaebajale teada) hetkel, mil ta esitas vanglale kahju hüvitamise taotlused. Kuna kaebaja esitas Tartu Vanglale kaebuse asjaoludega seonduvad kahju hüvitamise taotlused 4. veebruaril 2021,
8.veebruaril 2021 ja 9. märtsil 2021, pidi kaebajale tekkinud kahju olema teada juba eelnimetatud ajahetkedel. Eelnev tähendab seda, et kaebaja ei saa nõuda kahju hüvitamist tervise kahjustuste eest, mis tekkisid pärast 4. veebruari 2021, 8. veebruari 2021 ja 9. märtsi 2021 ega selle eest, et Eesti Töötukassa 6. veebruari 2023. a otsusega tuvastati kaebajal vaimne puue. Kaebaja 4. veebruari 2021. a kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/24-1 nähtub, et juba enne lukustatud kambrisse paigutamist oli kaebajal vaimne puue.
42.Kohus palus kaebajal 18. oktoobri 2023. a kohtunõudes täiendavalt selgitada, kuidas kaebaja vaimne tervis sai ajavahemikul 28. juuni – 30. november 2020 eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu kahjustada, ning võimalusel esitada selle kinnituseks kohtule tõendid. Kaebaja selgitustest nähtub, et teadlased on kinnitanud, et kinnises vanglasüsteemis viibiv inimene hakkab peale viiendat aastat taandarenema ja see ongi vaimse tervise üks aspekt (dtl 142). Kohtu hinnangul ei ole see piisav, et väita, et kaebajale on tekkinud vaimne puue eraldatud lukustatud kambris hoidmise tõttu. Tõendatud on küll asjaolu, et kaebajal on diagnoositud traumajärgse ajukahjustuse sündroom (dtl 161), kuid see on toimunud enne 28. juuni 2020 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
43.Vaidlust ei ole, et kaebaja paremas puusaliigeses on diagnoositud 3.-4. astme koksartroos, vasakul vähene 1. astme artroos. Kaebajale on tõesti näidustatud endoproteesimise vajadus (dtl 181). Asja materjalidest nähtub, et 7. augustil 2020 on kaebaja kurtnud parema puusa valu, mis tekib suurenenud füüsilise koormuse foonil (dtl 61). Selle kohta on kaebaja tervisekaardil ka vastav märge. 31. augusti 2020. a tervisekaardi sissekandest nähtub, et kaebajal on parema puusa osas vaevused, mis on olnud ammu. Ka 20. detsembri 2020. a sissekandest nähtub, et puusavalud on olnud juba 5 aastat (dtl 159). Kaebaja märgib ka ise, et ajapikku oleks ta puusaliiges siiski ise üles ütelnud (dtl 52), kuid arsti ettekirjutusel pidev liikumine ja võimlemine oleks kaebaja heaolu pikendanud karistusaja lõpuni.
44.Kohtu hinnangul ei kajastu kaebaja haigusjuhtudes, et perioodil 28. juuni – 1. detsember 2020 oleks kaebaja tervis kahjustada saanud. Sellel seisukohal on ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool oma 30. märtsi 2021. a vastuses (dtl 104-105). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu ei olnud kaebajal võimalik liikuda eluosakonnas, kuid tal oli võimalik käia igapäevaselt jalutuskäikudel. Kaebajale on taastusraviarsti poolt õpetatud isomeetrilised harjutused lihastoonuse ja jõu ühtlustamiseks ja kaebajal tuli iseseisvalt võimelda etteantud skeemi kohaselt. Kohus nõustub vastustajaga, et eraldatud lukustatud kambris paiknemine ei ole selliste harjutuste tegemist välistav.
45.Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks etteheidetava tegevuse õigusvastasusele tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ka isiku konkreetse õigushüve kahjustamine just haldusorgani õigusvastase tegevuse kaudu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja haiguse progresseerumist või süvenemist just eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu. Hüvitise väljamõistmiseks ei piisa üksnes vangla õigusvastase tegevuse
3-21-820 tuvastamisest. Isikule peab olema tekkinud ka kahjulik tagajärg ning see peab olema põhjuslikus seoses vangla õigusvastase tegevusega. Selliste asjaolude tõendamine on kaebaja ülesanne.
46.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tunnistab õigusvastaseks vastustaja tegevuse osas, mis seisneb kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises ajavahemikul 31. juulist kuni 30. novembrini 2020. a. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.
47.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tervisekahju põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue on RLS § 22 lg 1 p 12 alusel riigilõivuvaba. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1; § 109 lg 1 ls 4).
48.Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastavate tõendite osas (dtl 61-62, 105-109, 143-144, 156-162, 179-182). Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Ülekaalukas avalik huvi taoliste andmete avaldamise vastu kohtu hinnangul praegusel juhul puudub.
49.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja eraelu kaitse eesmärgil tema nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.