Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. jaanuar 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1382
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16. juuni 2022. a lahkumisettekirjutuse nr 1052256606 tühistamiseks või alternatiivselt sissesõidukeelu tühistamiseks või lühendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. oktoober 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja UP Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja JN
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-22-1382 resolutsiooni punkt 1 osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega jätta X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16. juuni 2022. a ettekirjutuse nr 1052256606 tühistamiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas rahuldamata. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 1 muutmata.
Muuta halduskohtu otsuse resolutsiooni punktis 2 toodud menetluskulude jaotust ning jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. veebruaril 2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-22-1382 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X saabus turismi eesmärgil väljastatud Eesti C-viisa (kehtivusega 13.08.2021–21.07.2023) alusel Narva piiripunkti kaudu 04.03.2022 Eestisse. Xle oli lisaks väljastatud Läti Vabariigi D-viisa kehtivusega 16.05.2022–10.05.2023. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) registreeris 18.05.2022 X lühiajalise Eestis töötamise AS-s Y. X pöördus 13.06.2022 PPA teenindusse, et taotleda Eesti D-viisat, kuid taotlust ei võetud vastu, sest isik viibis Eestis alates 02.06.2022 seadusliku aluseta.
2.Politsei- ja Piirivalveamet kohustas 16.06.2022 ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr 1052256606 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel X Eestist lahkuma 7 päeva jooksul, kuid hiljemalt 23.06.2022 (sundtäidetav alates 24.06.2022). Ühtlasi kohaldati ettekirjutusega X suhtes VSS § 74 lg 1 alusel siseriiklikku sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt viibib X alates 02.06.2022 Eestis seadusliku aluseta. Isik selgitas 16.06.2022, et saabus Eestisse algselt turismi eesmärgil ning lahkus Venemaalt, sest ei toeta sõjategevust Ukrainas ja kartis, et teda võidakse samuti sõtta mobiliseerida, samuti on ta ajakirjanikuna olnud valitsuse suhtes kriitiline ja kardab seetõttu enda turvalisuse pärast. Isiku sõnul ei soovinud ta viibida riigis ebaseaduslikult, kuid tööandja andis väärinformatsiooni, et Läti viisa annab talle täiendava seadusliku aluse Eestis viibimiseks. Kuna X viibib Eestis seadusliku aluseta, tuleb talle koostada lahkumisettekirjutus, määrates vabatahtliku täitmise tähtajaks 7 päeva ja kohaldada siseriiklikku sissesõidukeeldu (kuna isikul on kehtiv Läti viisa) kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast alates. Isikul puuduvad Eestis peresidemed ja muud olulised kaitsmist väärivad elulised asjaolud, mis võiksid mõjutada tema Eestist välja saatmist või sissesõidukeelu kohaldamist. Puuduvad ka humaansed kaalutlused, mis annaksid aluse jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
X lahkus Eestist 19.06.2022 Läti Vabariiki.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 27.06.2022 kaebuse, milles palus PPA 16.06.2022 ettekirjutus nr 1052256606 tühistada või alternatiivselt tühistada ettekirjutusega kehtestatud sissesõidukeeld või lühendada selle tähtaega. Kaebaja ei ole viibinud Eestis ebaseaduslikult, mistõttu puudus ettekirjutuse koostamiseks alus. PPA ei arvestanud Läti D-viisast tulenevat kaebaja õigust Eestis viibida. Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne, sest kaebaja hinnangul ja tööandja väitel viibis ta Eestis seaduslikult, samuti on PPA registreerinud kaebaja lühiajalise Eestis töötamise (ajavahemikuks 18.05.2022–15.08.2023). PPA-le on teada, et kaebaja on Eestit varem külastanud ja siit õigeaegselt lahkunud. Kaebaja lahkus Venemaalt võimaliku tagakiusamise ohu tõttu. Eestis oli kaebajal plaanis asuda tööle meediaväljaandes. Kaebaja on seaduskuulekas ja isegi kui ta rikkus riigis viibimise reegleid, tingis selle erinevate viisa liikide ristkasutamise reeglite keerukus. Kaebajal ei olnud kavatsust viibida Eestis seadusliku aluseta 2(7)
3-22-1382 olukorras, kus tal oli teise Euroopa Liidu liikmesriigi poolt välja antud pikaajaline D-viisa. Ettekirjutusest ei nähtu, et PPA oleks sissesõidukeelu kehtestamisel hinnanud kaebaja isiklikke asjaolusid ja VSS § 74 lg-st 3 tulenevaid asjaolusid.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja saabus Eestisse 04.03.2022 turismi eesmärgil väljastatud lühiajalise viisa (lubatud viibimisaeg 90 päeva) alusel ning viibis 180-päevase perioodi (16.12.2021–13.06.2022) jooksul Eestis kokku 102 päeva (ajavahemikul 04.03.2022–17.05.2022 kokku 75 päeva ja 18.05.2022–13.06.2022 kokku 27 päeva), neist 12 päeva seadusliku aluseta. Viisaeeskirjast (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.07.2009 määrus (EÜ) nr 810/2009) ning välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-st 1 ja § 44 lg-st 3 tulenevalt ei andnud kahe viisa omamine õigust lühiajaliselt viibida Schengeni alal rohkem kui 90 päeva 180-päevase perioodi jooksul. Kui kaebaja soovis viibida Eestis pikemalt, tulnuks tal aegsasti taotleda Eesti pikaajalist viisat. Seetõttu viibis kaebaja Eestis ebaseaduslikult ja vastustajal oli lahkumisettekirjutuse koostamiseks seaduslik alus. VSS § 7 lg 1 ei jäta lahkumisettekirjutuse tegemisel PPA-le kaalutlusõigust. Kaebajale anti võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebaja on ettekirjutuse 19.06.2022 täitnud, lahkudes Läti Vabariiki, mistõttu ei saa ettekirjutust enam tühistada. PPA hinnangul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid tinginud VSS § 74 lg 3 alusel sissesõidukeelu lühendamise või sissesõidukeelu VSS § 74 lg 4 alusel kohaldamata jätmise. Kaebaja ei ole viidanud asjaoludele, mida saaks käsitada humaansete kaalutlustena. Välismaalase hooletus või eksimus ei ole selline asjaolu, mis tingiks sissesõidukeelu lühendamise. Kaebajal oli võimalik pöörduda asjaolude selgitamiseks PPA poole, kuid ta ei ole seda teinud, vaid piirdus tööandja selgitustega. Isikul puuduvad Eestis peresidemed ja muud olulised kaitsmist väärivad elulised asjaolud, mis võiksid mõjutada tema väljasaatmist või sissesõidukeelu kohaldamist. PPA pidas võimalikuks VSS § 74 lg 41 alusel piirata kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga, sest tal oli ettekirjutuse koostamise ajal kehtiv Läti pikaajaline viisa. Seega ei pea kaebaja lahkuma päritoluriiki. Kohaldatud 3-aastane siseriiklik sissesõidukeeld on asjakohane ja proportsionaalne.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 05.10.2022 otsusega X kaebuse osaliselt ja tühistas PPA 16.06.2022 ettekirjutuse nr 1052256606 kehtestatud siseriikliku sisenemisekeelu osas. Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot ja jättis vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis 2022. a-l Eestis kokku 102 päeva ja täitis lahkumisettekirjutuse 19.06.2022. Kuna kaebaja on vaidlustanud ka ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu, siis on tühistamisnõude läbivaatamine jätkuvalt võimalik. Viisaeeskirjast ning VMS § 43 lg-st 1 ja § 44 lg-st 3 ei tulene, et kahe erineva viisa omamisel pikeneb Eestis või Schengeni alal viibimise tähtaeg üle 90 päeva. Kuna kaebaja viibis alates 16.06.2022 Eestis ilma seadusliku aluseta, siis oli PPA-l seaduslik alus koostada temale ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja vaidlustas ka tema suhtes kohaldatud siseriikliku sissesõidukeelu. PPA registreeris 18.05.2022 kaebaja lühiajalise Eestis töötamise AS-s Y. Sellekohasel kinnitusel on viidatud VMS § 106 lg-le 1 ning märgitud, et välismaalasel on lubatud töötada 365 päeva ajavahemikul 18.05.2022–15.08.2023. Registreering andis kaebajale loa Eestis töötada, kuid samas oli tal üksnes lühiajaline viisa. Töötamise registreering ei anna seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Kui ilmneb, et kaebajal ei ole tagakiusuohu tõttu võimalik päritoluriiki naasta, on tal õigus taotleda rahvusvahelist kaitset. Vastustajal ei olnud kohustust hinnata kaebaja väiteid seoses võimaliku tagakiusuga. Samuti ei olnud PPA-l alust jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Õiguskirjanduses on humaanseks kaalutluseks peetud näiteks isiku 3(7)
3-22-1382 enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all (vt lisaks Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2019 otsus nr 3-17-1928). Kaebaja hinnang, et ta on poliitiline põgenik, ei ole VSS § 74 lg 4 kohaldamise aluseks. Vaidlustatud haldusakt ei kohusta kaebajat naasma Venemaale. Põhjendatud on etteheide, et PPA ei ole hinnanud VSS § 74 lg-st 3 tulenevaid asjaolusid. PPA on välja toonud, et kaebajal puuduvad Eestis peresidemed ja muud olulised kaitsmist väärivad elulised asjaolud, mis võiksid sissesõidukeelu kohaldamist mõjutada. Samas jättis vastustaja hindamata mõju kaebaja võimalusele täita tööülesandeid AS-s Y. Kohtupraktika järgi ei saa välismaalase soovi Eestis töötada pidada nii kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks hinnata sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, p15). Samas ei nähtu, miks ei olnud võimalik sissesõidukeelu kehtivust lühendada või milliste asjaolude tõttu on märkimisväärselt pikk periood, mil kaebajal puudub võimalus Eestisse siseneda ajal, kui tal on kehtiv töötamise registreering kuni 15.08.2023. Lisaks on kaebaja olnud seaduskuulekas. VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 33– 34). Kuna PPA ei ole hinnanud sissesõidukeelust tulenevat mõju kaebajale, tuleb ettekirjutus selles osas tühistada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Politsei- ja Piirivalveamet palub 02.11.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ning uue otsusega jätta X kaebus tervikuna rahuldamata. Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane ja proportsionaalne ning selle tühistamiseks ei ole alust. Vaidlust ei ole, et PPA peab VSS § 74 kohaldamisel teostama kaalutlusõigust ja lähtuma igast üksikjuhtumist eraldi. PPA möönab, et ettekirjutusest ei nähtu kaebaja töötamise võimalikkusega seotud kaalutlusi, kuid arvestades, et kaebaja viibimisalus lõppes 02.06.2022, siis lõppes VMS § 1091 lg-st 1 tulenevalt ka lühiajalise töötamise registreering. Kuna kaebaja Eestis töötamise õigus oli vahetult seadusest tulenevalt alates 02.06.2022 lõppenud, siis ei pidanud PPA 16.06.2022 lahkumisettekirjutuse koostamisel vajalikuks hinnata mõju kaebaja võimalusele täita tööülesandeid. Halduskohus lähtus ebaõigest eeldusest, et kaebajal oli kehtiv töötamise registreering AS-s Y. Kaebajale tagati enne ettekirjutuse tegemist õigus olla ära kuulatud ja PPA lähtus sissesõidukeelu kehtestamisel teabest, mille kaebaja temale haldusmenetluse käigus andis. Kaebaja ei esitanud vastuväiteid 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamisele. Ettekirjutuses on arusaadavalt selgitatud, et kaebajal puuduvad Eestis ja Schengeni konventsiooni liikmesriikides kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed ning asjaolu, et kaebaja soovib Eestis töötada ja sissetulekut teenida, ei ole nii kaalukas, et see tingiks sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise. Samuti ei ole selliseks asjaoluks kaebaja poolt kohtumenetluses väljendatud seisukoht, et ta ei saanud aru vajadusest pöörduda PPA-sse, ei varjanud ennast ja ei rikkunud seadusi tahtlikult. Võõrriiki tööle minnes tuleb isikul endale eelnevalt selgeks teha oma õigused ja kohustused. Halduskohus ei ole arvestanud, et vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemisel kohaldatakse reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks ning seda võib vähendada, kui sellise kestusega sissesõidukeeld ei oleks proportsionaalne (VSS § 74 lg 3). Praegusel juhul ei esinenud asjaolusid, mis oleks tinginud üldreeglist kõrvale kaldumise vajaduse. Isiku hooletus ei saa olla piisavaks põhjuseks kohaldada tema suhtes lühema tähtajaga sissesõidukeeldu. Kaebajal ei ole Eestis peresidemeid ega muid olulisi kaitsmist väärivaid suhteid. Samuti puuduvad sellised humaansed kaalutlused, mis annaksid aluse jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kuna kaebajal oli kehtiv Läti viisa, kohaldati ettekirjutusega tema suhtes üksnes siseriiklikku sissesõidukeeldu 4(7)
3-22-1382 ja seega on sissesõidukeelu mõju kaebajale hinnatud. Halduskohus omistas ülemäära suure kaalu kaebaja õigusele Eestis töötada ning jättis tähelepanuta, et kaebajal oli võimalus esitada kohaldatava sissesõidukeelu suhtes oma arvamus ja vastuväited. Kaebaja saabus Eestisse 04.03.2022 turismi eesmärgil ja tema lühiajaline töötamine AS-s Y registreeriti alates 18.05.2022. Seejuures ei anna C-liiki viisa õigust Eestis töötada, mistõttu ei saa nõustuda, et tegemist on seaduskuuleka isikuga. Asjaolu, et kaebaja pöördus D-liiki viisa taotlemiseks 13.06.2022 PPA-sse, ei tähenda, et temale ei saaks ette heita, et ta ei pöördunud PPA poole juba varem. Kuigi asjaoludest nähtuvalt ei saa väita, et kaebaja olnuks pahauskne või viibis Eestis tahtlikult ebaseaduslikult, on eelkõige välismaalasel endal kohustus jälgida välisriigis viibimise seaduslikkust. Üksnes välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada mõne aja jooksul riiki välismaalasi, kes on siin viibinud ilma õigusliku aluseta (vt Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, p 15). Halduskohus ületas otsuse tegemisel enda pädevust, asudes haldusorgani asemel ise teostama kaalutlusõigust (HKMS § 158 lg 3). Asjaolu, et kohus vastustaja põhjendustega ei nõustu või kohtu hinnangul pidanuks kaalumise tulemusel jõudma teistsugusele otsusele, ei muuda kohaldatud sissesõidukeeldu õigusvastaseks. VSS § 32 alusel on kaebajal õigus taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või selle kehtivusaja lühendamist.
8.X palub 21.11.2022 vastuses jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja positsioon jääb kaebajale arusaamatuks, sest ühest küljest nõustub PPA, et vajalik on üksikjuhtumi põhine hindamine, kuid samas väidab, justkui on seadusandja üldise kaalumise juba teostanud ja kolmeaastane sissesõidukeeld on üldjuhul automaatselt põhjendatud. Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel tuleb arvestada VSS § 31 lg-s 3 märgitud asjaolusid, kuid PPA hindas ainult peresidemete olemasolu. Halduskohus leidis õigesti, et PPA ei ole piisavalt hinnanud sissesõidukeelust tulenevat mõju kaebajale ja seetõttu tuleb sissesõidukeeld tühistada. VSS § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16). PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada (vt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 317-1927, p 21). Ehkki halduskohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas PPA kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3), ei ole kohus praeguses asjas oma pädevust ületanud, vaid kontrolliski ainult seda, kas PPA teostas kaalutlusõigust õigesti või mitte. Halduskohus ei ole PPA eest ise kaalutlusõigust teostanud. PPA väide, et sissesõidukeelu kohaldamisel arvestati, et kaebaja usaldusväärsus oli seatud kahtluse alla, on paljasõnaline. PPA ei ole varem seadnud kahtluse alla kaebaja väidet, et ta on olnud seaduskuulekas. Kaebaja pöördus viisa taotlemiseks ise PPA-sse ja oli kindel, et tal oli tekkinud Läti D-viisast tulenev alus Eestis viibida. Vastustaja etteheide, et kaebaja on justkui rikkunud Eesti C-viisa nõudeid, jääb arusaamatuks, sest PPA oli ise registreerinud kaebaja lühiajalise Eestis töötamise, mis vastustaja hinnangul kehtis kuni viibimisaluse lõppemiseni. Sisuliselt oli PPA andnud kaebajale loa töötamiseks, kuid väidab nüüd, et kaebaja ei oleks tohtinud seda kasutada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsiooniastmes on vaidluse all üksnes PPA 16.06.2022 ettekirjutuses nr 1052256606 kaebaja suhtes kohaldatud 3-aastase siseriikliku sissesõidukeelu õiguspärasus. Kuivõrd kaebaja lahkus Eestist 19.06.2022, siis kehtib tema suhtes kohaldatud siseriiklik sissesõidukeeld kuni 19.06.2025. Halduskohus tühistas kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu, leides, et PPA ei ole piisavalt hinnanud sissesõidukeelust tulenevat mõju kaebaja võimalusele täita tööülesandeid AS-s Y. Halduskohus nõustus samas, et PPA ei pidanud hindama kaebaja neid väiteid, mis seondusid tema Venemaalt lahkumise põhjustega ja võimaliku tagakiusamisega Venemaale 5(7)
3-22-1382 naasmise korral, ning soov Eestis töötada ei kvalifitseeru VSS § 74 lg 4 tähenduses humaanseks kaalutluseks, mis oleks andnud PPA-le aluse jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
10.Riigikohus leidis 19.02.2019 otsuses nr 3-17-1545 (p 34), et arvestades VSS § 7 lg-s 2 (st lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu „vajaduse korral“), § 74 lg-tes 3 ja 4 ning direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 esimeses lauses sätestatut, tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sama on korratud hilisemates lahendites (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 13). Seetõttu ei välista PPA kaalutlusõigust ja -kohustust iseenesest VSS § 74 lg-s 1 imperatiivses sõnastuses sätestatu, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Küll saab VSS § 74 lg-test 1, 3 ja 4 järeldada, et kui välismaalase puhul ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmise (VSS § 74 lg 4) või sissesõidukeeldu kohaldamise lühemaks ajaks (VSS § 74 lg 3), siis on seadusandja hinnanud proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Täiendavalt tuleneb VSS § 74 lg-st 41 (kuni 17.06.2022 kehtinud redaktsioonis) PPA-le õigus ja ka kohustus kaaluda, kas piirata kohaldatava sissesõidukeelu kehtivust vaid Eesti Vabariigi territooriumiga, kui välismaalasel on seaduslik alus teises Schengeni konventsiooni liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks.
11.Kuigi vaidlustatud ettekirjutuses on sissesõidukeelu kohaldamist põhjendatud napilt, ei nähtu sellest, et PPA oleks jätnud kaalutlusõiguse üldse teostamata. Vastupidist kinnitab seegi, et kuna kaebajal oli kehtiv Läti D-liiki viisa, siis piirati kohaldatava sissesõidukeelu kehtivust üksnes Eestiga. Samuti on ettekirjutuses selgelt välja toodud, et PPA hinnangul ei esine selliseid humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu VSS § 74 lg 4 alusel kohaldamata jätmise. Vaatamata sellele, et VSS § 27 järgi ei kohaldata VSS 5. ptk-s sätestatut lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2023 otsus nr 3-22-1166, p 9), saab VSS § 74 lg 3 rakendamisel arvestada VSS § 31 lg-s 3 märgitud asjaolusid analoogia alusel, sest tegemist on olemuselt sarnaste olukordadega. Vaidlust ei ole, et kaebajal puudusid Eestiga tihedad isiklikud, sotsiaalsed või majanduslikud sidemed. Kaebaja saabus Eestisse turismi eesmärgil väljastatud lühiajalise viisa alusel ligikaudu 2,5 kuud enne lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebaja lühiajaline töötamine Eestis registreeriti 18.05.2022 ehk ca kaks nädalat enne viisaga lubatud viibimisaja lõppemist.
12.VMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 kohaselt võib lühiajaliselt Eestis töötada välismaalane, kellel on seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks ja kelle töötamise on tööandja enne tööle asumist registreeritud PPA-s. VMS § 1071 lg 2 järgi võib välismaalane Eestis tööle asuda alates sellest kalendripäevast, kui PPA on teinud otsuse registreerida välismaalase lühiajaline töötamine. VMS § 104 lg-st 3 ja § 1091 lg-st 1 tulenevalt lõpeb välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreering mh siis, kui lõpeb tema ajutine viibimisalus ning tal puudub muu seaduslik alus riigis viibimiseks ja töötamiseks. VMS §-st 108 ei tulene keeldu välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimiseks, kui välismaalane viibib Eestis lühiajalise viisa alusel. Argument, et C-liiki viisa ei anna õigust Eestis töötada, ei ole asjakohane, sest kaebaja lühiajalise Eestis töötamise aluseks ei olnud lühiajaline viisa, vaid PPA 18.05.2022 registreering nr 1058966553.
13.PPA on õigesti märkinud, et VMS § 104 lg-st 3 ja § 1091 lg-st 1 tulenevalt lõppes kaebaja lühiajaline Eestis töötamise õigus koos tema viibimisaluse lõppemisega 02.06.2022. Tegemist on seaduses ettenähtud tagajärjega, mis kaasnes Eestis ajutiseks viibimiseks seadusliku aluse äralangemisega automaatselt, ning see tagajärg oli PPA 18.05.2022 kinnituses ka selgelt välja toodud: „Lühiajalise töötamise registreerimine annab välismaalasele õiguse Eestis töötada 6(7)
3-22-1382 registreeritud perioodil juhul, kui välismaalasel on seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kui seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppeb varem, siis puudub isikul ka õigus Eestis töötada.“ Kui kaebaja õigus lühiajaliselt Eestis töötada oli 02.06.2022 seisuga lõppenud, siis ei pidanud PPA 16.06.2022 lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kehtivusaja määramise otsustamisel võtma mh arvesse sissesõidukeelu mõju kaebaja võimalusele täita tööülesandeid AS-s Y. Halduskohus on lähtunud ekslikust hinnangust, et lühiajalise töötamise registreering oli lahkumisettekirjutuse koostamise seisuga kehtiv.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seadusliku aluseta Eestis viibinud välismaalasele tehtud lahkumisettekirjutuses kolmeaastase siseriikliku sissesõidukeelu kohaldamist pidada iseenesest ebaproportsionaalseks. Kaebaja on küll selgitanud, et ta oli tööandja poolt antud informatsiooni põhjal eksimuses, et kehtiva Läti D-liiki viisa tõttu võib ta viibida Eestis kauem kui 90 päeva, kuid sellisel juhul jääb arusaamatuks, miks pidas ta vajalikuks pöörduda 10 päeva pärast Eesti lühiajalise viisaga lubatud viibimisaja lõppemist PPA teenindusse, et taotleda pikaajalise viisa väljastamist. Samuti ei ole kaebaja viidanud objektiivsetele takistustele pöörduda PPA poole juba enne viibimisaluse lõppemist või vahetult pärast seda. Pigem on usutav, et kaebaja ei olnud lihtsalt piisavalt hoolikas, et veenduda enda Eestis viibimise seaduslikkuses. Kuna VSS § 74 lg 1 ei eelda, et kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamiseks peaks välismaalane olema tahtlikult viibinud Eestis ebaseaduslikult, siis ei tingi sissesõidukeelu lühendamist argument, ei kaebaja oli pelgalt hooletu. Kaebaja võib küll soovida ka edaspidi Eestis reisida või töötada, kuid see ei ole nii kaalukas argument, et muudaks tema suhtes kohaldatud ja üksnes Eesti territooriumiga piirduva sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks (vrd Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, p 15). Vajaduse korral saab kaebaja VSS § 32 alusel taotleda ka sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või selle kehtivusaja lühendamist.
15.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb PPA apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 05.10.2022 otsus apellatsioonkaebuses vaidlustatud ulatuses tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab X kaebuse tervikuna rahuldamata.
16.HKMS § 109 lg 4 alusel tuleb asjas muuta ka menetluskulude jaotust. X tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ja PPA on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Kumbki menetlusosaline ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja jätab kaebuse tervikuna rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuivõrd PPA ei ole esitanud kohtutele andmeid menetluskulude kandmise kohta, siis jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.