Andmekogud ja avalik teave › Avalik teave

3-23-1839 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-23-1839 rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil kui rikkumise lõppemisest ei ole möödunud rohkem kui viis aastat. Juhul, kui kaebajal ei lubata maksehäire infot registris avaldada, siis ei teeni see säte enam oma eesmärki. Uue isikuandmete kaitse seaduse vastu võtmisega aastal 2019 pikendati maksehäire avaldamise lubatud tähtaega kolmelt viiele aastale põhjendusega, et vastavat infot on krediidiandjatel vaja pikema perioodi jooksul. Kohtupraktikast tulenevalt võimaldab seadus maksehäireregistril teavet avaldada isegi pärast võlgnevuse tasumist. Krediidiandjad vajavad informatsiooni selle kohta, kas isikul on olnud maksehäireid (ka juhul kui isik on võlgnevuse tasunud) selleks, et teha krediidiotsuseid. Tegemist on ühe infoelemendiga, mis võimaldab krediidiandjatel tegelikkusele vastavalt hinnata isikule krediidi andmisega kaasnevaid riske, eelkõige just selle isiku enda huvides. Sellel põhjusel ongi seadusandja otsesõnu seadusesse sätestanud, et krediidiotsuse tegemise eesmärgil võib maksehäire andmeid töödelda viis aastat ka pärast seda, kui isik on võlgnevuse tasunud ehk rikkumine on lõppenud. Sellest tulenevalt ei saa ka kaebajat kohustada maksehäireregistrist andmeid eemaldama, kui rikkumise lõppemisest ei ole möödunud veel viis aastat või vähemalt ei ole möödunud aegumine + viis aastat. 3) Käesolevas asjas ei ole tegemist olukorraga, kus vaidlusaluse maksehäire avaldamine oleks lubamatu, sest kahjustab andmesubjekti ülemääraselt. Kaebaja on andmesubjekti kaebuse saamise korral kõiki asjaolusid veel täiendavalt kaalunud. Ükski IKS § 10 lg-s 2 sätestatud alus ei ole täidetud. Euroopa Liidu andmekaitsemääruse (IKÜM) art 21 kohustab andmete töötluse lõpetamise taotluse saamisel töötlemise alust täiendavalt kaaluma. Kaebaja viis vastava kaalumise läbi ja järeldas, et kaebajal on andmetöötluseks s.o maksehäirete avaldamiseks jätkuvalt õiguslik alus IKÜM art 6 lg 1 p f alusel ning esitas kaalumise tulemused ka AKI-le. 4) Andmete avaldamine ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Asjaolu, et andmesubjektil on tekkinud võlgnevus, on tõendatud võlanõude aluseks olevate dokumentidega. Julianus Inkasso OÜ-le on isik teatanud, et: „neid ma maksma ei hakka.“ Seega ebaõiged on AKI väited selle kohta, et võlgnevus oleks justkui tõendamata. Võlausaldaja esindajana Julianus Inkasso OÜ on saatnud võlgnikule korduvaid meeldetuletusi, kuid võlgnevust ei ole tasutud. Maksehäire aluseks olev 13.06.2019 aasta parkimistrahvi nõue ei ole Soome õiguse kohaselt aegunud ning seega on tegemist aktiivse võlgnevusega, mille sissenõudmine on jätkuv. AKI-le on esitatud vastavad tõendid, et Julianus Inkasso on enne kolme aasta möödumist edastanud võlgnikule ParkkiPate OY esindajana meeldetuletusi seoses parkimistrahviga nr 1579747. Teavitusi on saadetud nii sõnumitega kui kirja teel. Maksehäire näol ei ole tegemist eriliiki isikuandmetega, tegu ei ole ka muul moel tundlike andmetega (nt andmed, mis tingivad identiteedivarguse riski, privaatsfääri kuuluvad andmed, perekonnaga seonduv jms). Mistahes tõendatud kahju andmesubjektile ei ole järgnenud (andmesubjekt ei ole olnud piinlikus olukorras, ei ole andmeid, et ebaõiglaselt või üldse oleks keeldutud andmesubjektile finantsteenuste osutamisest jne). Tegemist ei ole pelgalt kaebaja ärihuvidega või võlgniku survestamisega, millele AKI viitab, vaid tegemist on infoga, mis on finantsilise tervikpildi jaoks relevantne. Ehk küsimus ei ole kitsalt kaebaja õigustatud huvis, vaid IKÜM art 6 lg 1 p f mõttes ka kolmandate isikute õigustatud huvis infot põhjendatud juhul saada. Tegemist on tõele vastava faktiga, et andmesubjektil on võlgnevused, mille tervikuna tasumiseni andmesubjekt ei ole jõudnud. Eesmärk ei olegi näidata andmesubjekti krediidivõimetuna/maksevõimetuna, vaid anda võlausaldajatele informatsiooni (mh krediidiriski arvestamisel). 5) Teiselt poolt on kaalumisel arvestatud ka AKI argumentide ja andmesubjekti õigustega. AKI viitab, et põhivõlgnevuse suuruseks on 60 eurot ning alla 100 euro suuruseid põhivõlgnevusi ei peaks registris avaldama. Seejuures ei kohusta aga seadus maksehäiret 3(8)

3-23-1839 eemaldama, kui tegemist on võlgnevusega alla 100 euro. Parkimistrahvide korral ongi reeglina tegemist väiksemate võlgnevustega, kuid see ei tähenda, et võlgnevus kui selline puuduks. Lisaks tuleb käesolevas kaasuses arvestada ka võlgniku suhtumisega ja asjaoluga, et võlgnik on ka varasemalt jäänud lootma Soomes tekkinud parkimistrahvide aegumisele. Ka AKI viitab, et kaalumisel tuleb arvesse võtta, kas tegemist on isiku ainsa maksehäirega. Esmalt maksehäirete arvuga avaldamise lubatavust seadus ei seo. Lisaks, kaebajale teatavaks saanud info kohaselt ei ole tegemist võlgniku esimeste parkimistrahvidega. Võlgnikul on (ka tema enda kaebuses väljatoodud) asjaolude kohaselt olnud ka varasemalt parkimistrahvi võlgnevusi. Neid on ajalooliselt ka kaebaja registris avaldatud, kuid 2016. aasta maksehäired on registrist võlausaldaja taotlusel eemaldatud, kuivõrd Soome õiguse kohaselt aegumine lõpetab võlanõude. Kaebaja on seejuures ka kaalunud ja arvesse võtnud, et isikuandmete töötlemisega kaasneb andmesubjekti õiguste riive ning seda, et andmesubjekt on ka ise teada andnud, et ta ei ole avaldamise jätkamisega nõus. Seejuures ei ole aga nõusolek andmetöötluse aluseks, vaid aluseks on IKÜM art 6 lg 1 p f ja IKS § 10. Lisaks on võetud tarvitusele ka arvukalt kaitsemeetmeid, st maksehäire ei ole kunagi olnud avalik, vaid selle nägemiseks on tulnud sõlmida kaebajaga kliendileping ning enne andmesubjekti andmetega tutvumist tuleb igal isikul ka selgitada ja kinnitada oma õigustatud huvi andmetega tutvumiseks ja maksta ka andmetele ligipääsu eest tasu. 6) Vastustaja valitud meede ei ole vajalik. Vajalik meede võinuks olla ka teatud määral avaldamise aja lühendamine või ehk ka maksehäire täpsustamiseks kohustamine aga mitte eemaldamiseks kohustamine. AKI isegi ei ole kaalunud, et avaldamine võiks olla põhjendatud ka näiteks veel üks-kaks aastat. Seda enam veel nõude osas, mis ei ole isegi aegunud. Koheselt avalduse kustutamiseks kohustamine ei ole kooskõlas vajalikkuse põhimõttega. Seega ei ole ettekirjutus proportsionaalne. 7) Kaebaja lähtub maksehäire avaldamisel (võlgnevuse korral, mida võlgnik ära ei tasu) nn 10 + 5 aasta reeglist, mille on sedastanud Riigikohus kohtuasjas nr 3-3-1-70-11. Viidatud lahendis on Riigikohus analüüsinud maksehäirete avaldamise maksimaalset perioodi. Kuigi tavapäraselt aeguvad tehingust tulenevad nõuded 3 aasta jooksul, võttis Riigikohus tehtud otsuses aluseks aegumistähtaja, mis kohaldub kohustuste tahtliku rikkumise puhul (10 aastat), mis võrdsustatakse piltlikult öeldes kohustuse rikkumise lõpuga ning lisas sinna juurde IKS § 10 lg 2 p 5 tähtaja (nüüdseks 5 aastat).

4(8)

3-23-1839 sätestatud isikuandmete töötluse eesmärgiks ei ole muuta maksehäire avaldamine võla tasumise sunnimehhanismiks. 3) Kaebaja toob välja, et kolmandal isikul on ajalooliselt 2016. aastal olnud maksehäireid seoses parkimistrahvidega. See ei muuda asjaolu, et ettekirjutuse tegemise ajaks oli Y.K-l ainult üks ligi nelja aasta vanune väike võlgnevus. Kunagisi vanu maksehäireid ei saa igavesti kasutada võlgniku maksekäitumise iseloomustamiseks. Siin võib tuua analoogia karistusregistris toodud andmetega, kus süüteo korduvuse arvestamisel omavad karistusandmed üldjuhul õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni. Rääkimata sellest, et ammusel ajal tasumata jäänud parkimistrahvi ei saa juba oma olemuselt samastada süüteokaristusega võrreldava raskusastmega. Andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamisel on asjakohane kehtivate maksehäirete hulk ja nendega seotud andmesubjekti käitumine, iseloomustamaks võlgniku makse ja krediidivõimelisust. 4) Vastustaja ei ole kuidagi väitnud seda, et kui võlgnevus võlausaldajale jääb 100 euro juurde või alla selle, et siis võlgnevus kui selline puudub, vaid tegemist on kõigest ühe kriteeriumiga andmesubjekti huvide kahjustamise hindamisel. Võlanõude sissenõudmine ning võlgniku isikuandmete avaldamine ei ole samasisulised ega sama eesmärgiga tegevused. AKI ei vaidle kuidagi vastu võlausaldaja õigusele enda nõuet võlgnikult sisse nõuda, kasutades selleks võlaõigusseaduses lubatud õiguskaitsevahendeid. AKI on vaidlustatud ettekirjutuse p-s 17 selgitanud, et parkimistrahvide osas avaldatud maksehäired ei kajasta inspektsiooni hinnangul otseselt isiku maksevõimet. 5) Kaebaja väidab kaebuses läbivalt, et on läbi viinud andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamise/kaalumise, kuid asja materjalidest seda ei nähtu. Vastustaja on oma seisukohti selles küsimuses põhjalikult põhistanud vaidlustatud ettekirjutuse p-des 6, 11, 12 ja 18 ning vaideotsuse p-des 6 ja 7. Vaidlus tõesti puudub võla aegumist puudutavas asjaolus, kuid vaidlus on muuhulgas selle üle, kas kaebaja on andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamist/kaalumist läbi viinud. 6) Kaebaja seisukoht, et ettekirjutus ei täida avalikkuse kriteeriumit, jääb arusaamatuks olukorras, kus kaebaja ei ole suutnud veenvalt ära põhjendada, kuidas maksehäire jätkuv avaldamine pärast IKÜM art 21-kohase vastuväite saamist ei kahjusta üleliigselt andmesubjekti õigusi. Kaebaja ei ole ära näidanud, millised on need erandlikud asjaolud, mis kaaluvad üles andmesubjekti õigused ning oleks põhjendatud maksehäire edasine avalikustamine olukorras, kus 60-eurose põhivõlaga võla tekkimisest on möödunud ligi 4 aastat ning mis oli ettekirjutuse ajal võlgniku ainuke maksehäire. Seega antud juhul on faktiliste asjaolude pinnalt kaheldav, kas maksehäiret üldse oli põhjendatud avaldada. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses jõudnud kokkuvõtlikult järeldusele, et kaebaja on hiljemalt ettekirjutuse tegemise ajaks rikkunud IKS § 10 lg 2 p-st 3 tulenevat isikuandmete töötlemise keeldu, kuna maksehäire avaldamine kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi. Seega oleks maksehäire avaldamine kahjustanud ülemäära andmesubjekti õigusi ka edaspidi. Vaidlustatud ettekirjutus on põhjendatud ja vastab kõigile proportsionaalsuse põhimõtte kriteeriumitele, st on sobiv, vajalik ja proportsionaalne meede andmesubjekti õiguste kaitseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

3-23-1839 avaldamine OÜ Krediidiregister maksehäireregistris ja kustutama Y.K maksehäire andmed. Õiguslik alus kolmanda isiku isikuandmeid töödelda tuleneb IKÜM art 6 lg 1 p-st f ja IKS § 10 lg-st 1. AKI leiab, et kaebajal puudub õigus kolmanda isiku isikuandmeid töödelda, kuna jätkuv töötlemine kahjustab viimase õigusi ja vabadusi ülemääraselt, st AKI ettekirjutus tugineb IKS § 10 lg 2 p-le 3, mille kohaselt ei ole lubatud IKS § 10 lg-s 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja edastada, kui see kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi ja kohustusi. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal on IKÜ art 21 lg-st 1 tulenevalt kohustus vastuväite saamise korral tõendada, et andmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused. Kaebuse asjaoludest nähtuvalt on kaebaja vastava kontrolli läbi viinud, mille järgselt on leidnud, et andmete jätkuv avaldamine on õigusaktidega kooskõlas ega kahjusta andmesubjekti õigusi ülemääraselt. AKI kaebaja analüüsi järeldustega ei ole nõustunud.

3-23-1839 üldiselt kirjeldavatele omadustele tuginedes ning millistest võlaandmete avalikustamise vajalikkuse kriteeriumitest lähtudes on ta jõudnud järeldusele, et tema õigustatud huvi kaalub ülesse isiku õigused (vaidlustatud ettekirjutuse p 11). Kohus märgib, et võlausaldaja saab kaaluda üksnes neid asjaolusid, mida andmesubjekt ise välja toob. Kui andmesubjekt vaidleb nõudele vastu üksnes õiguslike argumentidega ning jätab enda isikut puudutavad põhjendused esitamata, ei saa maksehäireregister neid kuidagi ka arvesse võtta.

3-23-1839 IKS § 10 lg lg 2 p-st 5 tulenev tähtaeg), siis ei saa seda lugeda andmesubjekti huve ülemääraselt kahjustavaks ning üksikjuhtumitel andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise mõõdukust või ülemäärasust tuleb eraldi põhjalikumalt motiveerida üksnes nimetatud üldreeglist kõrvale kaldumise korral (TlnRngKo 05.05.2011, 3-10-1844, p 28). Riigikohus nõustus Tallinna Ringkonnakohtuga (vt RKHKo 12.12.2011, 3-3-1-70-11, p 24). Tegemist oli küll varasema IKS kehtivuse ajal tehtud lahenditega, kuid IKS regulatsioon ei ole selles osas põhimõtteliselt muutunud, v.a osas, et maksehäirete avaldamise aeg pikenes 3-lt aastalt 5-le. Seega ka aegunud nõuete avaldamine on üldreeglina õiguspärane ning lühemat tähtaega õigustavad andmesubjektist lähtuvad asjaolud, mida käesolevas asjas ei ole välja toodud. Pelk asjaolu, et nõue on väikeses summas, ei kinnita õiguste kahjustamise ülemäärasust. Vaidlust ei ole selles, et kolmandal isikul on ka varasemalt olnud maksehäireid tasumata parkimistrahvidega. Kuigi vastavad andmed on registrist kustutatud, näitab see, et tegu pole ühekordse eksimusega. AKI leiab, et parkimistrahvi osas avaldatud üksik maksehäire ei kajasta otseselt isiku maksevõimet, kuivõrd tegemist on reeglina alla 100-euroste üksikute võlgnevustega. Sellist kaalumist aga ei pea aga teostama kaebaja. Isik saab mõjutada maksehäirete avaldamist seeläbi, et tasub nõude või kummutab selle olemasolu usutavate tõenditega. Sellistel juhtudel võib maksehäire avaldamine isiku õigusi ülemääraselt kahjustada, vaatamata sellele, et info avaldamine võis olla algselt õiguspärane. Praegusel juhul selliste olukordadega pole tegu.

(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.