Andmekogud ja avalik teave › Avalik teave

3-23-1821 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-23-1821 esitab võlausaldajatele vähemalt järelepärimise, et tuvastada isikuandmete kaitse alase kaebuse asjaolud. Juba olemuslikult saab just võlausaldaja anda kõige täpsema ja ajakohasema informatsiooni võlgnevuse detailide osas (näiteks võlgnevuse detailsed saldo- ja kujunemisandmed, ligipääs oma pangakontole saldoandmete uuendamiseks, kvalitatiivne info võla, võlgniku ja maksehäire kohta). AKI adresseerib olemuslikult võlausaldajatele suunatud päringud Creditinfole, justkui eeldades, et Creditinfo esindab suhtluses AKI-ga võlausaldajaid. Selline eeldus on väär. Seeläbi on tegemist nii andmetöötlejate ebavõrdse kohtlemisega kui ka ebatõhusa riikliku järelevalvetegevusega, sest näiliselt küll lahendatakse probleem (keelatakse maksehäire avaldamine ühe isiku poolt), aga tegelikult ei väldita sama maksehäire avaldamist kolmandate osapoolte poolt (näiteks teiste maksehäireinfo vahendajate poolt või võlausaldaja oma kodulehel) ega adresseerita maksehäireinfo algallikat. 2) AKI on jätnud täitmata oma selgitamiskohustuse ja ärakuulamiskohustuse (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 36 lg 1). AKI on nii vaidlustatud ettekirjutuses kui vaideotsuses esitanud etteheiteid, et kaebaja ei ole kasutanud AKI arvates vajalikke kriteeriume andmesubjekti huvide kaalumisel ja pannud kahtluse alla kaebaja poolt kaalumise aluseks võetud või kaalumisest välistatud kriteeriumite asjakohasuse. Samas ei selgitanud AKI ei vaidlustatud ettekirjutuses, vaideotsuses ega varasemas suhtluses, millised on AKI hinnangul need igakordselt õiged kriteeriumid, millest kaebaja lähtuma peaks. AKI ei ole ka selgitanud, miks Creditinfo poolt 28.04.2023 esitatud täiendavas analüüsis kasutatud kriteeriumid on väärad. Jättes oma seisukohad ja etteheited varasemas menetlusprotsessis tutvustamata, ei ole AKI ka taganud kaebajale võimalust esitada ettekirjutusele eelneva järelevalvemenetluse jooksul oma vastuväited. 3) AKI on ettekirjutuse sõnastanud ebaselgelt, rikkudes seeläbi määratletuse põhimõtet. AKI on sõnastanud ettekirjutuse resolutsiooni viisil, mis sisaldab veel täiendavaid (kuid haldusaktis põhistamata) süüdistusi kaebaja suunal. Resolutsioon viitab ettekirjutuse alusena kaheteistkümnele erinevale õiguslikule alusele, mille seas on nii AKI enda tegevuse korralduslikke sätteid (näiteks IKS § 56, isikuandmete kaitse üldmäärus (IKÜM) § 58), viiteid kaebaja õiguspärase andmetöötluse alusele (näiteks IKS § 10 lg 1, IKÜM artikkel 6) kui ka täiesti asjassepuutumatuid viiteid, mille osas ettekirjutuse tekstis kaebajale etteheiteid ei tehta (näiteks IKÜM artikkel 17 – õigus olla unustatud). Sellegipoolest, olles vaidlustatud ettekirjutuse aluseks, heidab AKI kaebajale justkui ette kõigi loetletud normide rikkumist. 4) AKI on ettekirjutuses ja vaideotsuses läbivalt rikkunud põhjendamiskohustust. Näiteks on AKI jätnud põhjendamata (i) millistest tõendatud ja tõendatavatest andmesubjekti käitumist iseloomustavatest asjaoludest ja nende määrast tulenevalt on AKI asunud seisukohale, et isikuandmete avaldamine tuleb lõpetada just praegu (vastavalt 3 aastat 4 kuud; 1 aastat 11 kuud ning 3 aastat 7 kuud arvates maksehäire lõppemisest; mitte varem ega hiljem; (ii) mil viisil ja milliste ühiskondlike huvide, teiste isikute huvide ning teiste isikute seaduslike kohustuste vastu on AKI isikuandmete kaitset ja andmesubjekti eraelu puutumatust proportsionaalsuse hindamisel kaalunud; (iii) miks AKI leiab, et andmesubjekti õiguste riive oli ülemäärane ehk riive ületas seadusega lubatud põhiõiguse riive piire; ja (iv) milliste faktiliste asjaolude pinnalt teeb AKI järeldusi andmesubjekti käitumismustri kohta. 5) Vaidlustatud ettekirjutus on ka sisuliselt õigusvastane. AKI ei ole korrektselt tõlgendanud ja rakendanud IKS §-i 10. IKS § 10 üldine loogika lähtub struktuurist, et lg 1 kohaselt on võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete töötlemine lubatud, millest lg 2 seab konkreetsed välistused. Selliste välistuste seas on p 5, mille kohaselt ei ole lubatud lg 1 andmetöötlus, kui kohustuse rikkumise lõppemisest (mitte võla või maksehäire tekkimisest) on möödunud rohkem kui viis aastat. Teise välistusena üldiselt lubatud andmetöötlusest seab p 3 olukorra, kus andmetöötlus kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Sellest hoolimata tundub AKI lähtuvat eeldusest, et kui võlasuhte rikkumisega seonduvate isikuandmete töötlemisel saavad mingilgi 3(10)

3-23-1821 määral kahjustada võlgniku huvid, on andmetöötlejatel kohustus tõendada, et nad on õigustatud IKS § 10 lg 1 kohaselt võlgniku isikuandmeid töötlema. See toob omakorda kaasa, et AKI loeb igasugust õiguste riivet automaatselt ülemääraseks kahjustamiseks, eirates oma kaalutluses seadustega lubatud riivet (nii ajalise kestuse kui ka riive määra ulatuses), AKI ignoreerib süstemaatiliselt teiste isikute õiguste, vabaduste ja huvide olemasolu oma kaalutluses ning põhimõtteliselt ignoreerib täielikult igasuguseid andmesubjekti iseloomustavaid raskendavaid asjaolusid. Kohaldades vääralt IKS §-i 10 rikub AKI ka oma kohustusi haldusorganina HMS § 54 alusel. Maksehäireinfo ühetaolisuse, objektiivsuse ja usaldusväärsuse eesmärgil rakendab kaebaja kõikidele maksehäiretele ühtset avaldamise tähtaega, mille jooksul töödeldakse konkreetse maksehäire andmeid: avaldamise aeg on alati 5 aastat pärast kohustuse rikkumise lõppemist, mis vastab ka IKS § 10 lg 2 p 5 regulatsioonile. Selle ajaperioodi möödumisel maksehäire info kustutatakse. Maksehäire info avaldamine 5 aasta jooksul seondub vajadusega kaitsta ka teiste potentsiaalsete võlausaldajate ja kohustatud isikute huve. 6) Kaebaja kaalus täiendavalt, kas 5 aastase perioodi jooksul andmesubjekti maksehäireinfo avaldamine on põhjendatud, ja jõudis järeldusele, et see ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi ja vabadusi. AKI heidab ettekirjutuses kaebajale ette, et Creditinfo ei ole hinnanud, kas maksehäireinfo avaldamine võib ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi. AKI selline järeldus on väär – Creditinfo teostas sellise hinnangu korduvalt, sh oma 28.04.2023 analüüsis (vt kaebuse lisa 4), kuid jõudis järeldusele, et maksehäireinfo jätkuv avaldamine ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi. AKI tugineb vääralt „võla vanusele“ kui kergendavale asjaolule. AKI on vääralt tuvastanud ja tuginenud andmesubjekti käitumismustrile. Võlgnevuse tasumist ei tohiks arvestada andmesubjekti ülemääraselt kahjustava asjaoluna. Alaealiste laste olemasolu andmesubjekti peres ei seondu maksehäire hindamisega. Tööpakkumistest äraütlemine maksehäirete olemasolu tõttu ei too endaga kaasa korrektset infot sisaldava maksehäire avaldamise põhjendamatust. Võlausaldajapoolset maksehäire avaldamisele eelnevat pöördumist kohtusse ei saa lugeda maksehäire avaldamise eelduseks või ülemäärase kahjustamise hindamise faktoriks. Võlausaldaja registrist kustutamine ei too kaasa maksehäire tühisust ega mõjuta ülemäärase kahjustamise hindamist. Selleks, et põhjendada andmesubjekti maksehäireinfo avaldamise kestuse liigsust, on AKI oma ettekirjutuses ja vaideotsuses tuginenud vaid võimalikule andmesubjekti eraelu puutumatuse riivele, jättes tähelepanuta nii ülalkirjeldatud andmesubjekti-spetsiifilised asjaolud kui vastanduvad väärtused. Seeläbi rikkus AKI ka oma diskretsiooniõiguse piire. 7) AKI ei ole korrektselt rakendanud IKS § 10 lg 2 p-i 3 ning on vääralt asunud seisukohale, et andmesubjekti õigusi on ülemääraselt kahjustatud. AKI on loonud ebarealistliku tõendamiskoormise, mille puhul andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist justkui eeldatakse igal juhul ning kaebaja peab olema võimeline lisaks enda andmetöötluse põhjendamisele (mis eelduslikult on IKS § 10 lg 1 kohaselt lubatav) lükkama ümber ka kõik potentsiaalsed negatiivsed tagajärjed igale andmesubjektile. Juhul, kui IKS § 10 lg 2 punktis 3 sätestatud ülemäärase andmesubjekti õiguste või vabaduste kahjustamise eeldus on võimalik täita pelgalt ainult teoreetilise võimalusega isiku õiguste rikkumisest, ei oleks kaebajal ega ühelgi teisel isikul, k.a võlausaldajal ja teistel maksehäireinfo vahendajatel, võimalik üleüldse maksehäireinfot avaldada. 8) Kui kohus peaks leidma, et tühistamiskaebust ei saa mingil põhjusel rahuldada, palub kaebaja alternatiivselt tuvastada ettekirjutuse õigusvastasus. Kaebaja eesmärgiks käesolevas menetluses on tagada õigusselgus IKS § 10 rakendamise, andmesubjekti õiguste ja vabaduste ülemäärase kahjustamise hindamise ning juhtumipõhise õigustatud huvi analüüsi metoodika, kriteeriumite ja sellega seotud selgitamis- ja põhjendamiskohustuse osas, vältides sealjuures võimalikku maine- ja majanduslikku kahju, mis võib tekkida AKI kodulehel õigusvastase ettekirjutuse ja vaideotsuse avaldamisega. Seeläbi on ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine sobiv abinõu, sest tuginedes senisele kogemusele AKI-ga, vähemalt kaebaja usub, et AKI järgiks ka oma 4(10)

3-23-1821 edasises tegevuses kohtulikult tuvastatud korrektset tõlgendust. Kaebajal on ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks selge preventiivne huvi.

3-23-1821 andmete algallikalt andmete saamisel ega ka ise andmete edastamisel, kas edastatavad andmed on õiged ja kas kaebaja poolt isikuandmete töötlemiseks üldse õiguslik alus esineb. Sellisel juhul aga ei saa rääkida, et maksehäireandmete avaldamine aitaks täita IKS §-s 10 toodud eesmärki (isikuandmete töötlemine krediidivõimelisuse hindamiseks või muul samasugusel eesmärgil). IKS § 10 lg 1 ütleb sõnaselgelt, et isikuandmete töötlemisel on lisaks eesmärgi nõudele kumulatiivselt ka nõue, et seda võib teha üksnes juhul, kui vastutav töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks. Nii käesoleval juhul kui ka teiste andmesubjektide isikuandmete töötlemisel on aga kontrollimise nõue kaebaja poolt teadlikult jäetud täitmata, st andmete algallika poolt edastatud andmete õigsust ja õigusliku aluse olemasolu nende andmete edastamiseks kaebajale, ei ole kaebaja poolt kordagi kontrollitud. Kontrollida tuleb vähemalt seda, kas nõude aluseks olevad dokumendid on üldse olemas. Kaebuse p-s 2.3 kaebaja selgitab, et isikuandmete minimaalsusprintsiibist lähtudes ei töötle kaebaja üldreeglina võla alusdokumente ega nõude täitmisega seonduvaid dokumente (mh kohtuotsuseid, täitemenetluse dokumente jms). Sellega kaebaja kinnitab veelkord, et ta ei teosta andmesubjekti võlaandmete kontrolli ning see kohustus on pandud täielikult võlausaldajale kui andmete algallikale. Kaebaja ei kontrolli sisuliselt ka andmete edastamisel kolmandatele isikutele (maksehäirete raporti saajad), kas edastatavad andmed on õiged ja kas andmete saajal on üldse isikuandmete töötlemiseks õiguslik alus. 5) Nii IKS § 10 kui ka IKÜM art 6 lg 1 p-i f alusel isiku võlaandmete maksehäireregistris avaldamisel ja kolmandatele isikutele edastamisel tuleb hinnata andmesubjekti õiguste ja vabaduste kahjustamist. Hinnata tuleb isiku õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta tema isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles isiku õiguste ja huvide riive. Seda toetab ka IKÜM art 21 lg-st 1 tulenev andmetöötleja andmete töötlemise õiguspärasuse tõendamiskohustus olukorras, kus võlgnik on esitanud andmetöötlejale vastuväite. Vastuväite esitamise järgselt on andmetöötlejal kohustus õigustatud huvide kahjustamise hetkeseis veelkord üle hinnata. Käesoleval juhul ei ole kaebaja oma seadusest tulenevaid kohustusi andmesubjekti ülemäärase kahjustamise osas sisuliselt üldse täitnud X vastuväidetele sisulist hindamist koos asjakohaste kaalutlustega isikuandmete edasi töötlemise osas ei ole kaebaja teinud ei vastuväidete saamisel ega ka hiljem järelevalvemenetluses. Kaebaja on asunud ekslikult seisukohale, et andmesubjekti ülemäärase kahjustamise eelduseks on justkui tõendatud kahju tekkimine või andmesubjekti õiguste rikkumine iseenesest. Juhul, kui kaebaja oma kontrollikohust ja eri poolte õiguste riivete kaalumist ei teosta, siis ongi tegemist andmesubjekti õiguste rikkumisega (mitte pelgalt riivega). 6) Kaebaja ei selgita, millisest osast vaidlustatud ettekirjutuse resolutsioonist kaebaja aru ei saa või mis talle resolutsiooni osas selgusetuks jäi. Vaidemenetluses esitas kaebaja väga pika ja põhjaliku vaide, kus ei olnud viidatud ettekirjutuse resolutsioonist arusaamisega seotud raskustele. Tõsi, ettekirjutuse tegemiseks esineb palju aluseid, kuna lisaks siseriiklikule õigusele tuleb lähtuda ka IKÜM-ist, kuid resolutsioon on siiski sõnaliselt ka lahti kirjutatud. Kõik viidatud normid ettekirjutuse resolutsioonis on asjakohased ja vajalikud, mõistmaks ja kokku võtmaks, mille alusel ja milliste rikkumiste eest ettekirjutus tehakse. Vaidlustatud ettekirjutuse p-des 17 ja 20 on juttu IKÜM artiklist 17 ning samuti on viimane tihedalt seotud artikliga 21. Kokkuvõttes on järelevalvemenetluses tuvastatud, et kaebaja tegevus siiski on ulatuslikult õigusaktidega vastuolus. See, et kaebajale AKI seisukohad ei meeldi, ei tähenda, et need oleks põhjendamatud või ebaselged. Vaidlustatud ettekirjutusele eelnesid AKI 07.03.2023 järelepärimine ja 13.04.2023 AKI ettepanek isikuandmete kaitse nõuete paremaks täitmiseks, millele Creditinfo ka enda vastused esitas. Creditinfol oli võimalus esitada täiendavaid seisukohti ja vastuväiteid kogu menetluse kestel, seda tuletas AKI Creditinfole meelde ka enda

6(10)

3-23-1821 ettepanekus. Ettekirjutuse tegi AKI alles 29.05.2023. Seega ei ole kuidagi põhjendatud väita, et AKI seisukohad üllatuslikud oleksid või et Creditinfot ei oleks nende osas ära kuulatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

3-23-1821 on ebaadekvaatselt läbi viinud viidatud sättest tulenevat õiguste ja vabaduste ülemäärase kahjustamise kontrolli. Kaebaja aga väidab, et on kontrolli läbi viinud ja selle järgselt on ta põhjendatult asunud seisukohale, et maksehäirete jätkuv avaldamine kuni IKS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud tähtaja lõpuni on põhjendatud.

3-23-1821 tööpakkumise tagasi, lisaks on kolmandal isikul olnud raskusi korteri üürimisel, sideteenuste saamisel jms, kus minevikus olnud maksehäirete olemasolu on kaebajat mõjutanud negatiivselt. Seega ei mõjuta maksehäireinfo negatiivselt mitte üksnes laenu vms teenuste saamist, vaid laiemalt isiku toimetulekut, mh kvalifikatsioonile vastava töökoha saamist. Andmesubjekt on siin paratamatult nõrgemas positsioonis ega saa mõjutada seda, millistel eesmärkidel maksehäireregistri infot tegelikult kasutatakse. Näiteks tööle kandideerimist ei ole IKS § 10 lgs 1 nimetatud ning see ei mahu kohtu hinnangul IKS § 10 lg-s 1 nimetatud „krediidivõimelisuse hindamise või muu samasuguse eesmärgi“ alla. Kolmanda isiku õiguste ülemäärase kahjustamise poolt räägib kahtlemata asjaolu, et tegelikkuses on huvitatud isikutele maksehäiretega seonduv info kättesaadav mitte üksnes nendel eesmärkidel, milleks seadus aluse annab, vaid laiemalt. Kas kaebaja vastutab selle eest, pole käesoleval juhul oluline tuvastada. See aga tähendab, et kolmanda isiku õiguste riivet tuleb pidada intensiivseks, arvestades mh kaebaja kolme alaealist last. Kui kaebaja kahtleb andmesubjekti väidete õigsuses, oleks tema ülesandeks täiendavad tõendid välja küsida. Kohus leiab, et õiguste riivet muudab intensiivsemaks mh asjaolu, et registris on maksehäired avaldatud mitte konkreetse võlgnevuse summana, vaid küllaltki suurte vahemikena, mis võib avaldamise negatiivset mõju veelgi võimendada. Vastustaja kriitika kaebaja suhtes on kohtu arvates selles osas põhjendatud. Kaebaja ei ole kohtu arvates ebaõigesti arvesse võtnud kolmanda isiku kasuks rääkivaid asjaolusid, eeskätt seda, et tema pöördumise ajaks olid kaks võlgnevust juba päris kaua aega tagasi likvideeritud. Kuna LOWELL EESTI AS tegevus oli lõpetatud, polnud kaebajal võimalik veenduda selle võlakohustuse olemasolus (kolmas isik väitis kohtuistungil, et on kõik enda võlgnevused likvideerinud). Seega ei saa vastav rikkumine kohtu arvates kvalifitseeruda oluliseks rikkumiseks, mis õigustaks maksehäirete avaldamist maksimaalse ajalise perioodi jooksul. Asjaolu, et võlad tasuti inkasso vahendusel ei saa kohtu arvates olla selliseks raskendavaks asjaoluks, mis õigustaks maksehäirete jätkuvat kuvamist. Seda enam, et kaebaja on pöördumises võlausaldajate poole pidanud oluliseks eelkõige seda, kas võla sissenõudmiseks on alustatud kohtumenetlust (mida ühelgi juhul polnud tehtud). Asjaolu, et INBANK AS võlgnevus tasuti maksegraafiku alusel, viitab kohtu arvates sellele, et kolmas isik on oma kohustustesse korrektselt ja vastutustundlikult suhtunud. Maksehäirete arv (3) ja võlgnevuse suurus (TV PLAY BALTICS AS puhul on tegu väikse nõudega) ei viita kohtu arvates sellele, et vajalik oleks maksehäireid avaldada maksimaalse perioodi jooksul. Viide maksehäirete avaldamise üldisele eesmärgile ning andmete avaldamise ühetaolisusele ei ole nõndasamuti piisav põhjus, et maksehäireid jätkuvalt avaldada. Ülemäärase kahjustamise kontroll vastupidiselt eeldab iga üksiku juhtumi asjaolude arvesse võtmist. On selge, et maksehäirete registrisse satutaksegi seetõttu, et võlgnevusi ei ole likvideeritud tähtaegselt. Pelgalt asjaolu, et võlad on jäänud mingi ajaperioodi jooksul tasumata, ei ole seega raskendavaks asjaoluks, et teateid avaldada maksimaalse tähtaja jooksul. Olukorras, kus võlgnevused on tasutud ja puudub info, et pöördumise esitamise ajal oleks isiku maksekäitumisega probleeme, omab jätkuv maksehäirete info kuvamine vaid isikut stigmatiseerivat toimet, mis käesoleva kaebuse asjaolusid arvestades tähendab kohtu arvates andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist IKS § 10 lg 2 p 3 mõttes. Kohus leiab seega, et AKI 29.05.2023 ettekirjutus-hoiatuses isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.-1/23/83-260-14, samuti ka vaideotsus on õiguspärased ja põhjendatud.

3-23-1821 paljudele õiguslikele alustele, millest osad ei pruugi olla asjakohased, ei väära seda, et vastustaja on tuginenud mh põhjendatud õiguslikele alustele. Kohus leiab, et vaidlustatud ettekirjutus on piisavalt selge ning see on ka vajalikul määral motiveeritud.

(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee kohtunik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.