Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 28. november 2023, Tartu 3-21-2674
Haldusasi
Xi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses 15. juunist 2020 kuni 25. jaanuarini 2021 üksikvangistuses hoidmisega, lühi- ning pikaajaliste kokkusaamiste piiramisega ning 30. jaanuaril 2021 kokkusaamise võimaldamata jätmisega
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2023. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2023. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. detsember 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses 15. juunist 2020 kuni 25. jaanuarini 2021 üksikvangistuses hoidmisega, lühi- ning pikaajaliste kokkusaamiste piiramisega ning 30. jaanuaril 2021 kokkusaamise võimaldamata jätmisega. Kaebuse kohaselt paigutati kaebaja Tallinna Vanglasse saabumisel 15. juunil 2020 kohe üksikkambrisse, kus ta hakkas tundma ärevust, närvilisust, peavalusid, paanikat, tal tekkis depressioon ning tähelepanu- ja unehäired. Samal ajal keelas vangla kaebajale kohtumised sugulaste ja lastega COVID-19 ettekäändel. Kuni
25.jaanuarini 2021 ei saanud kaebaja ühtegi pikaajalist kokkusaamist lähedastega.
25.jaanuaril 2021 viis vastustaja kaebaja Tallinna Vanglast õigusvastaselt üle Tartu Vanglasse ja jättis kaebaja ilma kohtumisest abikaasaga, mis oli planeeritud Tallinna Vanglas 30. jaanuaril 2021.
2.Vastuses kaebusele palus Tallinna Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et Tallinna Halduskohus hindas 22. veebruari 2021. a otsuses asjas nr 3-201646 kaebaja üksikvangistuses hoidmist alates 15. juunist kuni 28. novembrini 2020 ning pidas vangla tegevust õiguspäraseks. Riskihindamise ankeedi kohaselt ei elanud kaebaja vabaduses viibimise ajal koos oma lastega, vaid koos uue elukaaslase ning tolle lastega. Kuna kaebaja elukaaslane ei kvalifitseerunud vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-s 1 sätestatud kokkusaajate ringi, puudus kaebajal õigus saada elukaaslasega pikaajalisi kokkusaamisi. Vangla ei võimaldanud COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise vajadusest tingituna kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi ema ja oma lapsega. Kaebajal oli võimalik taotleda nimetatud isikutega lühiajalisi kokkusaamisi, mida kaebaja aga kordagi ei teinud. Kaebaja taotles lühiajalise kokkusaamisi elukaaslasega ning ühel juhul ka tolle lastega. Talle võimaldati 2020. aasta juulis ja augustis kaks lühiajalist kokkusaamist kuus. Järgnevatel kuudel (v.a. jaanuaris 2021) olid kaebajale tagatud lühiajalised kokkusaamised VangS § 24 lg-s 1 ja vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 39 lg-s 2 sätestatud minimaalses mahus. Vastustaja hindas kaebaja terviseseisundit vaid aspektist, kas kaebajal oli vaidlusalusel perioodil tervisest tingitud välistusi üksinda kambris viibimisele. Vastustaja ei saanud kaebaja paigutamise ajal arvestada hilisemate diagnoosidega või tema terviseseisundi muutumisega peale Tallinna Vanglast ära paigutamist.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3.Tartu Halduskohus 31. märtsi 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
4.Halduskohus sedastas, et haldusasjas nr 3-20-1646 jõustunud otsusega jättis Tallinna halduskohus rahuldamata kaebaja kaebuse tuvastada tema üksiktingimustes hoidmise õigusvastasus ning keelata kaebaja üksiktingimustes hoidmine. Kohus leidis, et ajal, mil kaebaja oli vahistatu staatuses paigutas Tallinna Vangla kaebaja õiguspäraselt üksinda kambrisse, samuti kohaldati kaebaja suhtes õiguspäraselt lukustatud kambris viibimise režiimi. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud vastustaja tegevuse õiguspärasus kaebaja paigutamisel üksinda kambrisse alates vanglasse saabumisest kuni Tallinna Vangla 31. augusti 2020. a käskkirjaga nr 1-20/1-2/204 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine) lõpetamiseni, s.o 28. novembrini 2020. Selle perioodi osas on täitmata kahju hüvitamise kohustuse eeldus – haldusorgani õigusvastane tegevus.
5.Perioodil 29. november kuni 24. detsember 2020 kandis kaebaja kartserikaristust Tallinna Vangla 16. ja 27. novembri 2020. a käskkirjade alusel, olles seega paigutatud kartserikambrisse 26 päeva jooksul. Ei nähtu, et kaebaja oleks kaebusega neid käskkirju kohtus vaidlustanud. Tegemist oli kehtivate ja õiguspäraste käskkirjadega. Kartseris viibimise ajal pöördus kaebaja vangla meditsiiniosakonna poole 7. detsembril 2020, kurtes selja- ja peavalusid ning soovides kartserisse päevaks madratsit. Arsti soovituste järgi puuduvad seljauuringud ning ei nähtu varasem madratsi ettekirjutus, arst määras kaebajale ravimi ja diagnoosiks M54.9 – täpsustamata seljavalu. Arsti kannetest nähtuvalt ei ole sedastatud kaebajal aktuaalseid psüühikahälbeid, pigem on psüühiline seisund kompenseeritud. Seega ei ole tõendatud, et kaebajale oleks terviseseisundi tõttu olnud välistatud kartserikambris viibimine või et see oleks põhjustanud kaebajale uusi tervisehädasid. Vastustaja tegevus oli õiguspärane ka selle perioodi osas.
6.Alates 24. detsembrist 2020 kuni 25. jaanuarini 2021 paiknes kaebaja vastuvõturežiimil. Tema suhtlemis- ning liikumisvabadust oli piiratud VSkE § 8 lg 4 alusel Tallinna Vangla direktori
10.detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/20/56, kuna vangla kohaldas COVID-19 viiruse leviku
tõkestamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid. Sel perioodil toimus kaebajal lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega ning kaks kokkusaamist kaitsjaga. Tal oli võimalik vaadata televiisorit, kuulata raadiot, kasutada telefoni, lugeda raamatuid ja ajalehti, viibida jalutusboksis värskes õhus üks tund päevas ning tegeleda kehakultuuriga nii jalutusboksis kui kambris. Seega oli liikumisvabaduse piiramine õiguspärane ka selle perioodi osas.
7.Tallinna Vangla direktor piiras 27. augusti 2020. a käskkirjaga nr 1-1/20/44 vahistatute ja süüdimõistetute vanglavälist suhtlemisvabadust muu hulgas lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste osas. Järgnevatel kuudel piiranguid jätkati ja osaliselt muudeti. Kaebaja soov saada talle soovitud mahus kokkusaamisi ei kaalunud üles vangla vajadust tagada vangla ja ühiskonna julgeolek ning teiste kinnipeetavate elu ja tervise kaitse. Kaebajal toimus Tallinna Vanglas kaheksa lühiajalist kokkusaamist elukaaslasega. Seega oli talle minimaalne lühiajaliste kokkusaamiste maht. Kaebaja elukaaslane ei kvalifitseeru VangS § 25 lg 1 kohasesse kokkusaajate ringi. Seetõttu ei oleks võimaldatud elukaaslasega pikaajalisi kokkusaamisi ka juhul, kui poleks kehtinud vanglas COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks seatud piirangud. Kaebaja taotles oma emaga ja oma lapsega pikaajalisi kokkusaamisi Tallinna Vanglas, kuid ei soovinud nendega lühiajalisi kokkusaamisi, nagu ta taotles oma elukaaslase ja viimase lastega. Kaebaja õiguste riive oli põhjendatud viiruse leviku tõkestamiseks ning kaebaja väärikust ei alandatud ega era- ja perekonnaelu puutumatust ei riivatud kõiki asjaolusid arvestades määral, mis õigustaks hüvitamisnõude rahuldamist.
8.Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaan“ näeb ette meessoost kinnipeetava, kes kannab karistust seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo eest, paigutamise Tartu Vanglasse (§ 5 lg 3 p 1). Kuivõrd kaebaja tunnistati kohtuotsusega asjas nr 120-6472 süüdi karistusseadustiku § 141 lg 1, § 25 lg 2, § 263 lg 1 p 1, § 121 lg 2 p 2, 3, § 4231, § 349 ja § 199 lg 2 p 7, 8 ja 9 järgi ja määrati karistuseks vangistus, siis tuli Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3 alusel kaebaja paigutada Tartu Vanglasse.
9.Jõustunud otsusega haldusasjas nr 3-21-236 Tartu Halduskohus rahuldas kaebaja kaebuse ning tuvastas 25. jaanuaril 2021 toimunud Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ümberpaigutamise ja Tallinna Vanglas 30. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest ilmajätmise õigusvastasuse. Praegusel juhul ei rikutud aga kaebaja põhiõigusi lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega ja seoses kaebaja etapeerimisega Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse intensiivsusega, mis õigustaks kaebajale rahalise hüvitise määramist. Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsusega on piisav hüvitamaks kaebajale tekitatud mittevaralist kahju.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja hoidis teda põhjendamatult üksikvangistuses kogu Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul. Selle tõttu halvenes kaebaja psüühiline tervis. Samuti rikkus vangla kaebaja õigusi pikaajaliseks kohtumiseks emaga, tütre ja elukaaslasega. Lisaks saatis vangla kaebaja õigusvastaselt Tartu Vanglasse ja jättis ta ilma kaevandatud kokkusaamisest. Kokkuvõttes on kaebajal õigus õiglasele kompensatsioonile.
2.ja 3. novembril 2023 esitas kaebaja kaebuse täiendusena pealkirjastatud menetlusdokumendid, milles tsiteerib erinevaid kohtulahendeid ja VangS kommentaare.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
13.Kaebaja hinnangul halvenes tema vaimne tervis Tallinna Vanglas viibimise ajal üksikvangistuses hoidmise tõttu ning selle hüvitamiseks tuleb talle määrata rahaline hüvitis. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja aga pööranud tähelepanu sellele, miks halduskohus otsustas kaebuse selles osas rahuldamata jätta. Kokkuvõtlikult tugines halduskohus sellele, et Tallinna Vanglasse saabumisest kuni 28. novembrini 2020 on kaebaja üksikvangistuses viibimise õiguspärasus tuvastatud jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-20-1646; ülejäänud ajal nii kaebaja kartserisse paigutamine kui ka vastuvõturežiimil hoidmine tugineb õiguslikule alusele ning kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja eraldi paigutamine olnuks lubamatu tema vaimse tervise tõttu või oleks toonud kaasa vaimse tervise kahjustamise. Oma seisukoha põhjendamiseks on halduskohus muu hulgas kogunud tõendeid kaebaja tervisliku seisundi ja selle võimaliku muutumise kohta vaidlusalusel perioodil. Samuti on halduskohus arvestanud sellega, et kaebaja kartserisse paigutamine toimus Tallinna Vanglas kahe kehtiva distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja alusel. Kartseris viibimise periood ei olnud karistuste järjestikku täitmisele vaatamata lubamatult pikk. Kaebaja suhtes vastuvõturežiimi kohaldamine 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuaris on aga otseselt tema 2. detsembri 2020. a Harju Maakohtu otsusega (jõustus edasikaebamata) kriminaalasjas nr 1-20-6472 süüdimõistmise tagajärg. Kaebaja staatuse muutuse tõttu vahistatust kinnipeetavaks, samuti kuna Täitmisplaani järgi tuli kaebaja ümber paigutada Tartu Vanglasse, viibis kaebaja seega pärast kartserist vabanemist 24. detsembril 2020 kuni Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseni vastuvõtuosakonnas, kus viibivatel isikutel VSkE § 8 lg 4 järgi ei ole osakonnas igapäevaselt vähemalt nelja tunni jooksul liikumise õigust. Seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel tema suhtes kohaldatud kinnipidamisrežiimi osas oli tervikuna õiguspärane ning puuduvad andmed, et sellel oleks olnud ülemäära koormavad tagajärjed kaebajale. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et pärast Tartu Vanglasse paigutamist tema terviseseisundi muutumine oleks seostatav Tallinna Vanglas kohaldatud kinnipidamise tingimustega. Samuti ei ole kaebaja viidanud sellist seost kinnitavate tõendite kogumise võimalusele. Nendel asjaoludel, arvestades, et apellatsioonkaebuses kaebaja ei selgita, milles täpsemalt ta halduskohtu otsuse põhjendustega ei nõustu, ringkonnakohus selles osas kaebuse nõuet täpsemalt ei analüüsi, vaid nõustub halduskohtu tõdemusega, et kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus – ei ole täidetud.
14.Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud vastustaja selgitust, et kaebaja elukaaslane ei kvalifitseeru VangS § 25 lg 1 järgi isikuna, kellega kaebaja kinnipeetavana võinuks taotleda pikaajalist kokkusaamist. Kaebajal ja elukaaslasel ei ole ühiseid lapsi. Varasema vangistuse järel vabanes kaebaja 2019. aastal. Enne vabanemist elukaaslane teda külastanud isikute hulka ei kuulunud. Seega 2020. aastaks, s.o kaebaja Tallinna Vanglasse saabumise ajaks, ei saanud kooselu kestus küündida kahe aastani. Selles olukorras ei saanud elukaaslasega pikaajalise kokkusaamise võimaluse puudumine Tallinna Vanglas 2020. aasta sügisel COVID-19 viiruse leviku piiramiseks kehtinud piirangute tõttu rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja ei oleks saanud pikaajalisi kokkusaamisi elukaaslasega juba vahetult VangS § 25 lg-st 1 tuleneva piirangu tõttu. Ringkonnakohus jagab siiski ka arusaama, et COVID-19 viiruse leviku piiramiseks oli vastustaja õigustatud ja kohustatud rakendama meetmeid, s.h piirama kaebaja õigust pikaajalistele
kokkusaamistele. Kaebaja õigus perekonnaelule ja seega võimalus pikaajalisteks kokkusaamisteks lähedastega on kahtlemata oluline vanglaväliste suhete hoidmiseks. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Saab pidada ainuvõimalikuks, et vastustaja lähtus seejuures otsustuste tegemise ajal teada olnud andmetest ja teadlikest hinnangutest viiruse levimise ja toime kohta. Olukorras, kus kaebajal oli siiski võimalus lühiajalisteks kokkusaamisteks lähedastega vähemalt seaduses sätestatud minimaalselt nõutavas mahus, ei saa pikaajaliste kokkusaamiste võimaluse puudumist pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. Tähelepanuväärne on siinjuures, et kaebaja ei ole püüdnud apellatsioonkaebuses selgitada, miks kaebaja ei kasutanud kordagi võimalust lühiajaliseks kokkusaamiseks oma ema ja lapsega Tallinna Vanglas viibimise ajal. Kui kaebaja pidas lähisuhete hoidmisel piisavaks suhtlemist telefoni teel või hoidus ema ja lapsega lühiajalistest kokkusaamistest samuti COVID-19 viiruse tõttu, seab see kahtluse alla, kui tõsiselt kaebaja ise suhtus ema ja lapsega pikaajaliste kokkusaamiste taotlustesse. Igal juhul ei näe ringkonnakohus, et ka selles osas oleks vastustaja piiranud kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Kokkuvõttes on vastustaja tegevus kaebajale lähedastega kokkusaamiste võimaldamisel ja piiramisel olnud õiguspärane. Vastavalt ei ole ka selles osas täidetud kahju hüvitamise kohustuse eeldus.
15.Kolmandaks soovib kaebaja hüvitist seetõttu, et tema ümberpaigutamise tõttu Tartu Vanglasse
25.jaanuaril 2021 jäi ära 30. jaanuariks 2021 kavandatud lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega. Õige on kaebaja väide, et jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-21-236 on tuvastatud vastustaja tegevuse õigusvastasus selles osas. Täpsemalt leidis kohus, et vastustaja pidanuks kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise aja valimisel arvestama kaebaja kavandatud lühiajalise kokkusaamisega ning andma kaebajale võimaluse esitada oma seisukoht ümberpaigutamise aja kohta. Samas pidas kohus kaebaja ümberpaigutamist Tartu Vanglasse kehtiva õigusega kooskõlas olevaks, kuna Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3 kuulub kaebaja karistus täideviimisele Tartu Vanglas.
16.Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuli seega hinnata, kas vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu lühiajalise kokkusaamise ärajäämine põhjustas kaebaja õigushüve sellise riive, et sellega tekitatud mittevaralise kahju eest on kohane maksta rahaline hüvitis. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebaja õiguste riive ei olnud sedavõrd intensiivne, et rahaline hüvitis oleks põhjendatud. Kaebaja ei ole täpsemalt kirjeldanud, kas kokkusaamise ärajäämisel oli mõju suhetele elukaaslasega või esines muu kaalukas põhjus, miks lühiajaline kokkusaamine oli eriti oluline kaebaja jaoks. Kuna kaebaja ei ole isegi väitnud kokkusaamise erilist tähendust või kokkusaamise ärajäämisest tingitud kahjulikku mõju lähisuhetele, siis nõustub ringkonnakohus, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on piisav, et vastustaja tegevuse õigusvastasus on tuvastatud haldusasjas nr 3-21-236 jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis.
17.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja 2. ja 3. novembri 2023. a menetlusdokumentides esitatud tsitaadid erinevatest kohtulahenditest. Kaebaja ei ole sidunud praeguse vaidluse asjaolusid tsiteeritud tekstiga ega selgitanud, miks need võiks viia seisukohale, et halduskohus eksis, kui jättis kaebaja kasuks rahalise hüvitise välja mõistmata. Ringkonnakohus ei näe, et eespool esitatud põhjendused selle kohta, miks vastustaja tegevus kaebaja suhtes oli õigusvastane, oleks vastuolus kaebaja tsiteeritud kohtulahenditega. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et erinevalt viidatud kohtulahendites käsitletud olukordadest viibis kaebaja Tallinna Vanglas kas vahistatu staatuses või süüdimõistetuna vastuvõturežiimil. Mõlemal juhul näeb kehtiv õigus ette rangema režiimi võrreldes kinnipeetavatele tavapäraselt kohaldatava režiimiga. Lisaks langes kaebaja Tallinna Vanglas viibimine olulises osas ajale, mil vastustaja põhjendatult rakendas meetmeid COVID-19 viiruse
leviku tõkestamiseks. Asjakohased ei ole andmed kaebaja tervisliku seisundi kohta perioodil pärast paigutamist Tartu Vanglasse 25. jaanuaril 2021. Tallinna Vanglas viibimise ajal ei tuvastatud kaebaja tervisliku seisundi halvenemist. Lisaks puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja tervise võimalik halvenemine Tartu Vanglas viibimise ajal oleks põhjustatud Tallinna Vanglas kartserikaristuste täitmisest, kaebaja viibimisest vastuvõturežiimil või pikaajaliste kokkusaamiste võimaluse puudumisest, mitte kinnipidamistingimustest ja -režiimist vahetult terviseseisundi muutumise ajal Tartu Vanglas.
18.HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.