A. S kaebus Transpordiametile kohustava ettekirjutuse tegemiseks ja 8.12.2020 otsusega nr 287/20/52615-5 tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: A. S Vastustaja: Transpordiamet, esindaja: Kristi Orumets
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.A. S (kaebaja) pöördus Maanteeameti Jõhvi teenindusbüroo Narva esindusse taotlusega digitaalse sõidumeeriku juhikaardi saamiseks.
2.Maanteeamet määras 20.11.2020 kirjaga nr 28-7/20/52615-2 kaebajale taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
3.Maanteeamet keeldus 8.12.2020 otsusega nr 28-7/20/52615-5 väljastamast kaebajale digitaalset sõidumeeriku juhikaarti.
4.Kaebaja esitas 11.12.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse (registreeriti haldusasjana nr 3-202489), milles ta palus Maanteeametile kohustava ettekirjutuse tegemist väljastada talle juhikaart ja tuvastada Maanteeameti 8.12.2020 vastuse nr 28-7/20/52615-5 õigusvastasus.
5.Tartu Halduskohus tagastas 5.01.2021 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Tartu Ringkonnakohus tühistas 14.05.2021 määrusega halduskohtu 5.01.2021 määruse ja saatis asja tagasi esimese astme kohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
6.Tartu Halduskohus tagastas 19.11.2021 määrusega kaebuse HKMS 121 lg 1 p 2 alusel. Tartu Ringkonnakohus jättis 16.02.2022 määrusega halduskohtu 19.11.2021 määruse muutmata. Riigikohus jättis 12.04.2022 määrusega kaebaja määruskaebuse ringkonnakohtu 16.02.2022 määruse peale menetlusse võtmata.
7.Kaebaja esitas 26.01.2021 Tartu Halduskohtule uue kaebuse (registreeriti haldusasjana 321-186), milles märkis, et ta võttis ühendust Maanteeameti Jõhvi kontoriga, kuid talle ei väljastatud 2 dokumenti, mis on talle vajalikud töötamiseks ega ka andnud kirjalikku vastust.
8.Tartu Halduskohus jättis 11.03.2021 määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuse nõude ja põhjenduste täiendamiseks.
9.Kaebaja esitas 12.04.2021 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles kinnitas, et kaebus on esitatud Transpordiameti (kuni 31.12.2020 Maanteeamet) vastu. Kaebaja märkis, et 7.12.2020 keelduti suuliselt talle väljastamast tellitud dokumenti. Ta esitas kirjaliku avalduse, kuid talle ei ole vastatud. Kaebaja palus tunnistada Transpordiameti tegevus õigusvastaseks ning kohustada Transpordiametit väljastama talle kõik tellitud dokumendid ja andma talle kirjalik vastus. Kaebaja täiendas kaebust kahju hüvitamise nõudega. Kaebaja palus peatada menetlus kuni haldusasjas nr 3-20-2489 ringkonnakohtu poolt lahendi tegemiseni.
10.Tartu Halduskohus jättis 2.05.2022 määrusega kaebaja taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata, tagastas kaebuse tuvastamisnõude osas ning võttis kaebuse kohustamis- ja hüvitamisnõuete osas (väljastada kaebajale digitaalse sõidumeeriku juhikaart ja vastus pöördumisele) menetlusse.
11.Tartu Halduskohus selgitas 19.07.2022 kirjas kaebajale, et loeb Transpordiameti poolt täidetuks kohustamisnõudes vastata tema taotlusele otsuse väljastamise tõttu ja selles osas vaidluse ammendunuks. Kohus selgitas kaebajale võimalust minna üle kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele ning andis kaebajale tähtaja vastavasisulise taotluse esitamiseks. Kohus märkis, et kui taotlus jääb esitamata, lõpetab kohus eelnimetatud kohustamisnõude osas menetluse.
3-21-186
12.Kaebaja esitas 9.08.2022 avalduse, milles märkis, et tal ei ole võimalik täita kohtunõuet, kuna kohus ei ole esitanud talle vastustaja seisukoha tõlget ega dokumentaalseid tõendeid. Ühtlasi märkis kaebaja, et ta kavatseb hagiavaldust laiendada, kuna Maanteeamet võttis temalt õiguse õppida.
13.Tartu Halduskohus jättis 27.09.2022 määrusega rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse menetlusdokumentide tõlkimiseks. Tartu Ringkonnakohus tagastas 11.11.2022 määrusega kaebaja määruskaebuse halduskohtu 27.09.2022 määruse peale.
14.Taru Halduskohus jättis 6.01.2022 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse haldusasja arutamiseks kohtuistungil, määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, teatas, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 20.04.2023.
15.Transpordiamet teatas 19.04.2023 vastuses kohtunõudele, et kaebaja ei ole Transpordiametile uut digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamise taotlust esitanud. Transpordiameti andmesüsteem muutis 8.12.2020 otsuse nr 28-7/20/52615-5 kuupäeva ja numbri ära kohtule 18.05.2022 vastuse esitamisel. Õige on varasem kuupäev ja numeratsioon.
16.Tartu Halduskohus uuendas 20.04.2023 määrusega haldusasja arutamise ja tühistas 6.01.2023 määruse p-ga 4 määratud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.
17.Tartu Halduskohus jättis 24.04.2023 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Kohus kohustas kaebajat esitama kaebetähtaja ennistamise taotluse.
18.Kaebaja esitas 2.05.2023 puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja väitel pöördus ta õigeaegselt kohtusse kohustamisnõudega, mis oli registreeritud haldusasja nr 3-20-2489 raames. Kaebaja väitel on haldusasja nr 3-20-2489 menetluse lõpetamine õigusvastane, mistõttu on põhjendamata nõue esitada kohustamisnõude osas kaebetähtaja ennistamise taotlus.
19.Tartu Halduskohus lõpetas 2.06.2023 määrusega asja menetluse kohustamisnõude osas. Tartu Ringkonnakohus jättis 24.08.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 2.06.2023 määruse muutmata. Määrused jõustusid 31.10.2023.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
20.Kaebaja arvab, et talle digitaalse sõidumeeriku juhikaardi väljastamata jätmine on õigusvastane. Tema esitas vastustajale kõik vajalikud dokumendid juhikaardi saamiseks, kuid vastustaja õigusvastase otsuse tõttu ei saanud ta juhikaarti kätte. Selle tulemusena kaotas kaebaja töö ja ei saanud uut tööd ning õppimisvõimalust, mistõttu tekkis tal varaline ja mittevaralise kahju, mille hüvitamist ta vastustajalt nõuab.
21.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Liiklusseaduse (LS) § 132 lg 2 kohaselt võib digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki juhikaarti taotleda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 art 26 lg 2 kohaselt alalist elukohta omav isik. LS § 100 lg 2 kohaselt on alaline elukoht LS tähenduses koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu või kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab
3-21-186 seetõttu järgemööda kahes või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed. Isik on kohustatud tõendama oma alalist elamist Eestis. LS § 134 lg 1 kohaselt keeldutakse kaardi väljastamisest, kui kaardi saamiseks ei ole esitatud vajalikke dokumente ja andmeid ja on esitatud teadavalt valeandmeid, mis mõjutavad kaardi väljastamise otsustamist. Kaebaja poolt vastustajale esitatud töölepingu puhul oli tegemist tähtajalise lepinguga, mis kehtis kuni 30.11.2020. Menetluse ajal puudus kaebajal registreeritud elukoht. Seega oli vastustaja keelduv otsus õiguspärane. Kahjunõude rahuldamise eeldusi ei ole vastustaja hinnangul täidetud. Puudub põhjuslik seos kaardi väljastamata jätmise ja kaebajal tekkinud kahju vahel ning kaebaja kahju on tõendamata.
KOHTU SEISUKOHT
22.Praeguse aja seisuga on menetluses kaebus vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes väljastada kaebajale vastus tema pöördumisele ja kahju hüvitamise nõue. Kohus selgitab, et esmalt hindab veelkord kaebuse lubatavust kohustamisnõude osas (I), seejärel otsustab kaebuse põhjendatavuse üle (II) ja viimasena jagab menetlusosaliste menetluskulud
(III).
I
23.HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 152 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Kohtupraktika kohaselt kontrollib kohus kaebeõigust kaebuse esitamise aja seisuga. Kaebeõiguse eelduseks on HKMS § 44 lg 1 järgi kaebaja õiguse võimalik riive. Juhul, kui halduskohtumenetluse käigus selgub kaebeõiguse puudumine on võimalik jätta kaebus rahuldamata.1 Kohus on seisukohal, et halduskohtumenetluse käigus selgunud asjaoludele tuginedes puudub kaebajal kaebeõigus kohustamisnõude osas väljastada talle tema pöördumisele kirjalik vastus. Kohus tegi 24.04.2023 määrusega kindlaks, et kaebaja pöördus 11.11.2020 vastustaja poole kirjaliku taotlusega digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki juhikaardi väljastamiseks. Kaebaja sai vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 28-7/20/52615-5 kätte 21.12.2020, millega vastustaja jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Peale seda ei ole kaebaja vastustaja poole suulise või kirjaliku taotlusega juhikaardi väljastamiseks pöördunud ning vastustaja pole uusi haldusakte välja andnud. Järelikult on kaebaja kätte saanud enda pöördumisele kirjaliku vastuse. Sellest tulenevalt ei esinenud kaebajal kohustamisnõude osas HKMS § 44 lg-s 1 nimetatud subjektiivsete õiguste riivet, mistõttu puudus tal halduskohtusse pöördumise aja seisuga kaebeõigus. Võttes arvesse, et kohus tegi kindlaks kohustamisnõude osas kaebeõiguse puudumise selle sisulisel läbivaatamisel, peab kohus tuginedes eelpoolkirjeldatud kohtupraktikale jätta kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata. II
24.Kohus on seisukohal, et kaebus hüvitamisnõude osas ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
RKHKm 3-3-1-52-15, p 10.
3-21-186
24.1.Kaebaja väitis, et digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamisest keeldumise tõttu on talle tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Kaebaja põhjendas varalise kahju tekitamist sellega, et vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 1.2-1/21-289/11055-1 tõttu muutus ta töötuks ega saanud edaspidi perioodil 9.12.2020-24.05.2021 tööd ning õppimisvõimalusi, mistõttu vähenesid tema rahalised vahendid. Kaebaja palus kohtul hinnata talle tekitatud varalise kahju suurust.
24.2.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti süüliselt (mittevaralise kahju nõude korral) isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
24.3.Kaebaja arvas, et vastustaja on alusetult ja õigusvastaselt keeldunud talle digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki juhikaardi väljastamisest. Kaebaja väitel on ta esitanud vastustajale kõik vajalikud dokumendid, sh töölepingu ja Eesti Töötukassa otsuse kaebaja töötuna arvele võtmise kohta. Vastustaja oli arvamusel, et kaebaja taotlus ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele, kuna kaebaja ei ole tõendanud enda püsivat elukohta Eestis. Sellest tulenevalt vaidlevad poole selle üle, kas vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 1.2-1/21289/11055-1 langetamiseks oli alus lähtudes kaebaja poolt vastustajale esitatud andmetest ja dokumentidest selle haldusmenetluse käigus.
24.4.Vaidlusaluse otsuse põhjenduste kohaselt ei ole piisavad kaebaja poolt esitatud dokumendid juhikaardi vahetamiseks. Kaebaja poolt püsiva elukoha tõendamiseks esitatud tööleping kehtis kuni 30.11.2020. Transpordiamet võttis kaebaja tööandjaga OÜ Hormigon Narva esindajaga telefoni teel ühendust, kus kinnitati, et kaebajaga töösuhet ei jätkata. Kohtu hinnangul vastab eelpoolnimetatud vastustaja otsus haldusakti tunnustele (haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1), kuna sellega piirati kaebaja õigust saada digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki juhikaarti vastavalt LS §-le 132.
24.5.LS § 132 lg-te 1 ja 2 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki juhil, digitaalse sõidumeerikuga mootorsõidukit kasutaval veoettevõtjal, riiklikku järelevalvet teostaval ametiisikul ja digitaalse sõidumeeriku paigaldamise, remontimise või kontrollimisega tegeleval ettevõtjal olema Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artikli 2 punkti f, i, j või k kohane juhikaart, ettevõttekaart, töökojakaart või kontrollikaart, mis võimaldab sõltuvalt kaardi otstarbest selle kasutajat kindlaks teha ning andmeid salvestada ja säilitada. Digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki juhikaarti võib taotleda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artikli 26 lõike 2 kohaselt alalist elukohta omav isik, kui: 1) talle on väljastatud kehtiv juhiluba selle kategooria mootorsõiduki juhtimiseks, millel on sõidumeeriku kasutamine kohustuslik; 2) talle ei ole varem väljastatud kehtivat juhikaarti ega digitaalse sõidumeeriku paigaldajana tegutsemiseks vajalikku töökojakaarti. EL nr 165/2014 art 26 lg 2 kohaselt peetakse isiku tavapäraseks
3-21-186 elukohaks kohta, kus isik vähemalt 185 päeva kalendriaastast tulenevalt isiklikest või ametialastest sidemetest tavapäraselt elab, või kui isikul ametialased sidemed puuduvad, siis tulenevalt isiklikest sidemetest, mis näitavad tihedaid sidemeid kõnealuse isiku ja tema elukoha vahel. EL nr 165/2014 art 26 lg 3 sätestab, et juhid esitavad tõendusmaterjali oma tavapärase elukoha kohta, näiteks oma isikutunnistuse või mis tahes muu kehtiva dokumendi. Juhikaardi väljastanud liikmesriigi pädevad asutused võivad nõuda mis tahes täiendavat teavet või tõendusmaterjali, kui nad kahtlevad tavapärase elukoha kinnituse kehtivuses või soovivad teha teatavat erikontrolli. LS § 100 lg 2 sätestab, et alaline elukoht käesoleva seaduse tähenduses on koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu, või kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed. Isik on kohustatud tõendama oma alalist elamist Eestis.
24.6.Haldusasja materjalide kohaselt jättis vastustaja 20.11.2020 kirjaga nr 28-7/2052615-2 kaebaja juhikaardi vahetamise taotluse käiguta selles esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Vastustaja selgitas kaebajale viidates LS § 132 lg-le 2, et taotluse esitamise hetkel puudus kaebajal registreeritud elukoht Eestis. Seega tuleb kaebajal registreerida enda elukoht Eestis või tõendada enda alalist Eestis viibimist. Selleks paluti kaebajal esitada piisavad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja Eestis elamist või viibimist vähemalt 185 päeva jooksul. Vastustaja selgitas kaebajale, et muu hulgas, kuid mitte ainult võivad kaebaja ajalist elamist Eestis aidata tõendada järgmised dokumendid: üürileping (peab olema sõlmitud vähemalt 6-ks kuuks), tööleping või muu teenuse osutamist kinnitav leping, nt käsundusleping/töövõtuleping jne (peab olema sõlmitud vähemalt 6-ks kuuks) ja muud tõendid. Vastustaja palus kaebajal esitada need tõendid hiljemalt 3.12.2020.
24.7.Kohus on seisukohal, et vastustaja on valesti mõistnud EL nr 165/2014 art 26 lg 2 ja LS § 100 lg 2, kui hakkas 20.11.2020 seisuga nõudma kaebajalt muu hulgas tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja alalist Eestis elamist edasiulutavalt, ehk alates 20.11.2020 kirja kättesaamisest. Kuigi iseenesest töölepingu või üürilepingu esitamise nõue tõendamaks enda alalist elukohta Eestis ei ole EL nr 165/2014 art 26 lg-ga 2 vastuolus, oli siiski vastustaja arusaam selline, et tõend peaks tõendama, et kaebaja viibiks Eestis ka edaspidi vähemalt 185 päeva, on vale. Tõendada enda EL nr 165/2014 art 26 lg-s 2 nimetatud „tavapärane elukohta” tuli kaebajal, mitte tagasiulatuvalt või edasiulatuvalt alates taotluse esitamisest või vastustaja nõude kättesaamisest, vaid konkreetses kalendriaastas. Kuna kaebaja on esitanud vastustajale taotluse digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamiseks 11.11.2020, oli kõne all kalendriaasta 2020.
24.8.Kaebaja 08.12.2020 seisuga enda elukohta Eestis ei registreerinud, kuid esitas vastustajale 1.12.2020 tema ja OÜ Hormigon Narva vahel 11.06.2018 sõlmitud töölepingu nr 21, mille kehtivus oli juba lõppenud 30.11.2020. Sellest tulenevalt ei ole asjakohane vastustaja väide, et OÜ Hormigon Narva ei kavatsenud peale töölepingu nr 21 kehtivusaja lõppemist jätkata kaebajaga töösuhteid. Kohtu hinnangul oluline on aga see, kui lähtuda sellest, et vastustaja nõustus aktsepteerima tõendina Eestis elamist või viibimist vähemalt 185 päeva jooksul ka töölepingut, siis tegelikult kaebaja poolt 8.12.2020 esitatud tööleping nr 21 kehtivusajaga nr 11.06.2018-30.11.2020 tõendaski seda, et 2020. a jooksul viibib kaebaja Eestis vähemalt 185 päeva. Võttes arvesse eelpoolnimetatut ei olnud vastustajal alust väita, et kaebaja poolt 8.12.2020 seisuga vastustajale esitatud dokumendid ei olnud piisavad talle
3-21-186 juhikaardi vahetamiseks. Sellest tulenevalt puudus vastustajal õigus kaebajale digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamisest keeldumiseks LS § 134 lg-tele 1 ja 2 alusel. Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja ei ole 08.12.2020 otsuses nr 28-7/20/52615-5 välja toonud ühtegi õiguslikku alust. Eelpoolmainitu annab kohtule aluse lugeda vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 28-7/20/52615-5 mittevastavaks HMS §-s 54 ja § 56 lg-s 2 sätestatule ja seetõtu formaalselt ja materiaalselt õigusvastaseks haldusaktiks.
24.9.Kaebaja taotleb kohtult talle tekitatud muu hulgas mittevaralise kahju hüvitamist. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud ega usutavalt põhistanud talle vastustaja 08.12.2020 otsusega nr 28-7/20/52615-5, mis osutus õigusvastaseks, mittevaralise kahju tekitamist, ehk RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärje saabumist. Kohtule ka ei ole selline tagajärg ära tuntav, mis võiks olla põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase otsusega.
24.10.RVastS § 7 lg 3 kohaselt hüvitatakse käesoleva paragrahvi lõigete 1–2 1 alusel otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu osas esitas kaebaja kohtule halduskohtumenetluse käigus erinevad tõendid: 1) Eesti Töötukassa 9.12.2020 otsus nr TA200177373 kaebaja töötuna registreerimise kohta; 2) Eesti Töötukassa 30.12.2020 töötukindlustushüvitise määramise otsus nr 120085072; 3) tõend kaebaja kuuekuise sissetuleku kohta; 4) Eesti Töötukassa poolt 4.08.2021 väljastatud tõend nr 7-4/22/6585-2.
24.11.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ja OÜ Hormigon Narva vahel 11.06.2018 sõlmitud tööleping nr 21 lõpetati 30.11.2020. Samuti on näha haldusasja materjalidest, et kaebaja taotluse menetlemise raames (haldusmenetluse raames) suhtles vastustaja telefoni teel kaebaja tööandjaga, kes ühtlasi kinnistas, et ei kavatse töölepingu nr 21 pikendamist peale 30.11.2020. Kohus on seisukohal, et OÜ Hormigon Narva peale telefonivestlust vastustaja esindajaga või selle käigus oleks pidanud teadma, et kaalul on kaebajale digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamine ning juhul kui OÜ Hormigon Narva kui tööandja oleks huvitatud kaebajast kui töötajast ja töösuhte jätkamise eelduseks oleks kaebajal kehtiva sõidumeeriku juhikaardi olemasolu, siis oleks OÜ Hormigon Narva teatanud vastustaja esindajale telefoni teel, et jätkab töösuhet kaebajaga tal kehtiva sõidumeeriku juhikaardi olemasolu korral. Eelnevast on kohtu arvates võimalik järeldada, et kaebajaga töölepingu 21 pikendamata jätmisel oli muu põhjus, kuid mitte digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamata jätmine vastustaja poolt 08.12.2020 otsusega nr 287/20/52615-5.
24.12.Kuna kohus ei tuvastanud põhjuslikku seost vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 287/20/52615-5 ja töölepingu nr 21 lõpetamise vahel, ei pea kohus sellel põhjusel vajalikuks hakata analüüsima kaebaja poolt kohtule esitatud tõendi usaldusväärsust kuuekuise sissetuleku kohta, mis oli tal OÜ-l Hormigon Narva töötamise ajal.
24.13.Eesti Töötukassa 8.12.2020 otsuse nr TA20-0177373 (kaebaja töötuna arvele võtmine) ja Eesti Töötukassa 30.12.2020 otsus nr 120085072 (töötukindlustushüvitise määramine) kinnitavad kohtu arvates küll, et kaebaja oli alates 9.12.2020 töötuna registreeritud ning alates 30.12.2020 hakati talle maksma töökindlustushüvitist, kuid nende otsuste taga on OÜ-ga Hormigon Narva töölepingu nr 21 lõpetamine, kuid mitte vastustaja 08.12.2020 otsus nr 287/20/52615-5. Samas on kohus eespool tuvastanud, et vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 287/20/52615-5 ja OÜ-ga Hormigon Narva töölepingu nr 21 lõpetamise vahel puudub põhjuslik
3-21-186 seos. Eesti Töötukassa poolt 4.08.2021 väljastatud tõendi nr 7-4/22/6585-2 kohaselt oli kaebaja töötuna registreeritud ajavahemikul 9.12.2020-24.05.2021, ehk 6 kuud ja 15 päeva. Perioodil 16.12.2020-24.05.2021 on talle makstud töökindlustushüvitist summas 1543 eurot. Lisaks tuleneb Eesti Töötukassa 4.08.2021 tõendist, et kaebaja pidi osalema Mittetulundusühing NARVA AUTOM-i traktoristi koolitusel (T-kategooria C või CE-kat) ja eksami sooritamisel ARK-s perioodil 26.04.2021-10.06.2021. Koolitus jäi ära põhjusel, et kaebajal puudus Eestis registreeritud elukoht. Kohus on seisukohal, et selle tõendiga on küll tõendatud kaebaja igakuise sissetuleku vähenemine võrreldes tema igakuise sissetulekuga OÜ-s Hormigon Narva töötamise ajal, kuid selle põhjuseks ei ole vastustaja 08.12.2020 otsus nr 28-7/20/52615-5, vaid OÜ Hormigon Narva tahe kaebajaga töösuhet mitte jätkata. Puudub ka selge seos vastustaja 08.12.2020 otsuse ja kaebaja traktoristi koolitusele registreerimata jätmise vahel. Seda kinnitab ka Eesti Töötukassa poolt 4.08.2021 väljastatud tõend, millest tuleneb, et kaebaja koolitusele registreerimata jätmise põhjuseks on mitte kaebajal digitaalse sõidumeeriku juhikaardi puudumine, vaid asjaolu, et kaebaja ei oma Eestis registreeritud elukohta.
24.14.Kohus rõhutab, et kaebaja ei ole esitanud kohtule muid tõendeid, mis kinnitaksid selgelt seda, et vastustaja 08.12.2020 otsus nr 28-7/20/52615-5 tõi endaga kaasa olukorra, kus kaebaja ei saanud ka peale OÜ-ga Hormigon Narva töölepingu lõpetamist talle sobivat tööd just kehtiva digitaalse sõidumeeriku juhikaardi puudumise tõttu. Seega jäi kaebaja poolt nimetatud kahjulik tagajärg halduskohtumenetluses vastavate tõenditega kinnitamata.
24.15.Kohus ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et vastustaja on selgitanud kaebajale, et digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamiseks esmaseks eelduseks on kaebajal Eestis registreeritud elukoht. Seda on rõhutanud ka Eesti Töötukassa, kui jättis kaebaja registreerimata traktoristi koolitusele, aga samuti ka kohus. Sellest hoolimata ei ole kaebaja esitanud vastustajale ja Eesti Töötukassale andmeid Eestis registreeritud elukoha kohta digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamise menetluses. Kohus märgib, et kaebaja ei ole teavitanud kohut, mis põhjusel ta varjas enda elukoha andmeid vastustajale. Kohtu hinnangul on tegemist lihtsa toiminguga, mis ei peaks tooma kaasa negatiivseid tagajärgi, ega olema rahaliselt või ajaliselt kulukas või muul põhjusel kaebaja jaoks ülemäära raske vms. Juhul, kui kaebaja oleks esitanud vastustajale Eestis registreeritud elukoha andmed, oleks ta kätte saanud vahetatud digitaalse sõidumeeriku juhikaardi, mis välistaks 08.12.2020 kaebaja õigustele kahjuliku otsuse nr 28-7/20/52615-5. Seega kohtu arvates kaebaja kaassüü on niivõrd suur, et isegi kui oleksid täidetud kahjunõude rahuldamise eeldused (mida antud juhul ei ole), ei oleks siiski kaebajale rahalise hüvitise määramine põhjendatud (RVastS § 13 lg 1 p 4).
24.16.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse hüvitamisnõude osas rahuldamata. III
25.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Sellest tulenevalt jätab kohus menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
26.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega.
3-21-186
(allkirjastatud digitaalselt) Asi lahendatud 27.11.2023 (Jõustunud: 17.06.2025). Põhjendusi muudetud Tartu RKK 18.12.2024 otsusega
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.