Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. oktoober 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2641
Haldusasi
X kaebus Kaitseväe tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja adv Katrin Paulus Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja KL
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta X 29. septembri 2023. a menetlusdokumendi lisa (dtl 166–167) haldusasja nr 3-21-2641 materjalide juurde.
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-21-2641 resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. novembril 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-21-2641 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaitseväe arstlik komisjon (KAK) hindas 07.09.2020 otsuses nr 13423 „Tervisenõuetele vastavuse hindamine“ kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 30 lg 1 p 1 ja § 31 lg 1 alusel ning lähtudes Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määrusest nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ ja samuti kaitseministri 26.02.2013 määrusest nr 9 „Arstlike komisjonide moodustamise ja koosseisu kinnitamise korra ning komisjonide töökorra, komisjoni liikmete töö tasustamise ulatuse ja korra ning kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku arstlikule läbivaatusele ja terviseuuringule suunamise ning nende eest tasumise korra kinnitamine“, et X vastab tegevväelase C-taseme tervisenõuetele, sõjarelva kandmise õiguseta Kaitseliidu Tallinna maleva transpordiallohvitseri ametikohal. Otsuses viidati diagnoosidele: paanikahäire (F41.0), mis ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega; mõlema silma operatsiooniga korrigeeritud lühinägevus (H52.1) ja kahepoolne neurosensoorne kuulmisnõrkus (H90.3).
2.X esitas Kaitseministeeriumi arstlikule vaidekomisjonile 10.09.2020 vaide ning palus vaadata ümber KAK-i hinnang, et ta vastab C-taseme tervisenõuetele, ja vaidlustas lisaks väite, et paanikahäire ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega. KAK ei ole paanikahäire diagnoosi süvenenud ja otsus on tehtud ainult dokumentide põhjal. Paanikahäire avaldus esimest korda 2014. a septembris missiooniväljaõppe käigus. Spetsialistide hinnangul oli häire tingitud ületöötamisest / läbipõlemisest. Kuna see diagnoos ei ole varem takistanud arstliku komisjoni läbimist A-tasemele vastavana, siis ei ole vaide esitaja selles osas ekspertiisi nõudnud. Vaide esitajal ei ole ühtegi C-tasemele vastavat sõltuvust või tervisehäiret. KAK lähtus alusetult ainult diagnoosist. Vaide esitaja on valmis läbima ekspertiisi. Vaide esitaja on häirega pidevalt tegelenud, see on taandumas ja ei ole seganud teenistusülesannete täitmist või eraelu. Puhkeaja vähesuse või liigse tööle keskendumise tõttu lõi probleem välja üksnes korra 2019. a kevadel, kuid normaalne tervislik seisund taastus kiiresti. Vaide esitaja on instruktorina seotud valdavalt taktikalise väljaõppega, kuid C-taseme määramisest tulenevalt (relvakandmise õiguse puudumine) ei saa ta enam neid ülesandeid täita.
3.Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon rahuldas 22.01.2021 vaideotsusega nr 10.51/20/2931 X vaide osaliselt, tunnistas KAK-i 07.09.2020 otsuse nr 13423 kehtetuks ning tegi KAK-le ettekirjutuse hinnata vaide esitaja terviseseisundi vastavust tegevväelase B-taseme tervisenõuetele diagnoosi F41.0 osas uuesti, arvestades seejuures 18.12.2020 toimunud psühhiaatri konsultatsiooni otsust ja vaidekomisjoni hinnangut. Terviseandmete põhjal viibis X diagnoosi F41.0 tõttu statsionaarsel ravil 17.11.2014– 15.12.2014, misjärel määrati talle medikamentoosne toetusravi ja psühhoteraapia. Uuesti viibis X diagnoosi F41.0 tõttu statsionaarsel ravil 11.–22.03.2019 ja oli pärast ambulatoorsel ravil (ajutine töövõimetus kuni 25.05.2019), määrati medikamentoosne ravi ja psühhoteraapia. Kaitseliit vastas KAK-i 07.08.2020 päringule, et X ei saa jätkata oma ametikohal ilma relvakandmise õiguseta ja tegi ettepaneku tunnistada ta sobivaks teenima transpordiallohvitseri 2(12)
3-21-2641 ametikohal kuni 10.10.2021. Kaitseväe peapsühholoogi 29.10.2020 kokkuvõtte kohaselt on X ravi olnud tulemuslik ja paanikahäire ei ole takistanud teenistusülesannete kohast täitmist, samuti ei ole ta olnud kellelegi ohtlik. Raviarsti 13.11.2020 vastuse kohaselt oli temal Xga viimane kontakt 22.03.2019 ning seetõttu tuleks X terviseseisundi hindamiseks korraldada uus konsultatsioon. Kaitseväe psühhiaatri 18.12.2020 hinnangul vastab X terviseseisund diagnoosi F41.0 alusel kriteeriumile „kerged sümptomid, töövõime hea“ ja tal ei esine vastunäidustusi tegevväelasena teenistusülesannete täitmisel sõjaväerelva kandmiseks. Psühhiaater selgitas, et diagnoos F41.0 avaldub kergelt, vaide esitaja ei ole endale ega teistele ohtlik, on motiveeritud raviks ning on saanud psühho- ja farmakoteraapiat (sh jätkub medikamentoosne toetusravi). Statsionaarset ravi vajanud episoodid võivad olla seostatavad teenistusülesannete täitmisega. Vaidekomisjon leidis, et KAK lähtus ainult meditsiinilisest dokumentatsioonist, jättes täitmata määruse nr 9 § 5 lg-st 2 tuleneva kohustuse teha arstlik läbivaatus. KAK-i dokumentatsioonist ei nähtu, millele tuginedes leiti, et X terviseseisund ei vasta tegevväelase B-taseme tervisenõuetele. Vaidemenetluses kogutud andmete põhjal vastab X terviseseisund tegevväelase B-taseme tervisenõuetele, kuid psühhiaatrilise ravi jätkumise tõttu on ühe aasta möödumisel vajalik psühhiaatri korduv konsultatsioon ja seisundi muutumise korral uus arstilik hindamine. Paanikahäire tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahel ei ole alust tuvastada meditsiinilist seost. Paanikahoogude vallandumisele 2014. a-l eelnes küll pingeline teenistuse aeg (missioonieelne väljaõpe), kuid tervisehäire tekkimist ei saa üheselt seostada konkreetsete teenistusülesannete täitmisega.
4.KAK hindas 11.02.2021 otsuses nr 14155, et X vastab tegevväelase tervisenõuetele tähtajaga 1 aasta. Otsuses on välja toodud samad diagnoosid, mis olid märgitud KAK-i 07.09.2020 otsuses.
5.X esitas Kaitseliidule 11.02.2021 taotluse, milles palus asjaolude muutumisest (s.o KAKi varasema otsuse muutmine) tulenevalt vaadata üle 18.11.2020 käskkiri, millega ta oli määratud uuele ametikohale, ning viia ta tagasi endisele ametikohale. Kaitseliidu ülema 18.02.2021 resolutsiooni kohaselt toimus X ametikohalt vabastamine kooskõlastatult erioperatsioonide väejuhatusega ja tema senisele ametikohale on juba määratud teine inimene, mistõttu pakutakse talle Kaitseliidu Tallinna maleva staabi S7 instruktori ametikohta.
6.X esitas Kaitseväele 03.08.2021 taotluse (täiendatud 02.09.2021) hüvitada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel KAK-i õigusvastase tegevusega temale tekitatud mittevaraline kahju 50 000 eurot. KAK-i esimees dr RV alandas ja solvas taotlejat korduvalt, märkides, et KAK-i ei huvita inimene, vaid paber, ning nõudis taotlejalt avaldust, mille kohaselt ta soovib justkui jätkata tegevteenistust transpordiallohvitserina, mitte senisel ametikohal (võitlusgrupi kontaktisikuna). Täiendavatele uuringutele saatmata jätmine rikkus igaveseks taotleja võimaluse teha Kaitseväes karjääri, kuigi uuringuvajadus oli terviseandmete põhjal ilmne. Kahju seisneb vaimsetes läbielamistes. KAK-i menetluse ajal oli taotleja pidevas teadmatuses ja närvipinges, millega kaasnesid ärevushäire ravi oluline kahjustumine ja pinged isiklikus elus. Pinget süvendas see, et RV nõutud avalduse tõttu ei saanud vaidekomisjon KAK-i 07.09.2020 otsust peatada, vaid taotleja määratigi vastavale ametikohale ning hiljem ei ennistatud teda senisele ametikohale. Kahju tekkimist tõendavad kliinilise psühholoogi KK ja tunnistajate ütlused. Kahjunõue on seotud perioodiga 2020. a august – 2021. a veebruar.
7.Kaitseväe juhataja jättis 01.11.2021 otsusega nr KVPS-0.4-1.1/21/22424-5 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. KAK-i 07.09.2020 otsus ei olnud õigusvastane. KAK oli pädev otsust tegema. Määruse nr 9 § 16 lg 1 p 4 kohaselt tehakse enne KAK-i suunamist kaitseväelasele psühhiaatriline konsultatsioon. Kuna taotleja ei olnud konsultatsioonil käinud, 3(12)
3-21-2641 siis pidi ta aru saama, et otsus tehakse olemasolevate tõendite põhjal, mida KAK-i esimees talle ka selgitas. Xl ei täitnud kaasaaitamiskohustust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38) ja ei ole selgitanud, miks ta ei esitanud KAK-le määruse nr 9 § 16 lg 1 p-s 4 sätestatud otsust. Kuna vaidekomisjon pidas vajalikuks korraldada täiendav psühhiaatri konsultatsioon, pikenes vaidemenetlus kuni psühhiaatri otsuse saamiseni (KVTS § 216 lg 3). Vaidekomisjon ei ole hinnanud KAK-i otsuse õiguspärasust selle andmise seisuga (HMS § 54), vaid kogus oma pädevuse piires täiendavaid tõendeid ja andis KAK-le juhised uue arstliku otsuse koostamiseks. Haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise ajal olemas olnud faktide põhjal. Tegemist ei olnud asjaolu või tõendi hilisema teatavaks saamisega, sest neid ei esinenud otsuse tegemise ajal. Täiendavate tõendite põhjal hinnati X terviseseisundit uuesti KAK-i 11.02.2021 otsuses. Kuna taotleja tunnistati tegevväelase tervisenõuetele vastavaks, siis ei ole alust kahju nõuda. Taotleja 02.09.2021 esitatud tunnistajate seletused on vastuolus Kaitseväe psühhiaatri 18.12.2020 otsusega, milles tuvastati kerged sümptomid ja hea töövõime. Häire süvenemine on meditsiiniline diagnoos, mida ei saa tõendada sõbrad ja pereliikmed, vaid üksnes spetsialist. Taotleja tegevväelase karjäär ei ole katkenud. Kuni 23.11.2020 oli taotleja Kaitseliidu Tallinna maleva võitlusgrupi kontaktisik, 24.11.2020–28.02.2021 tagalasektsiooni transpordiallohvitser ja alates 01.03.2021 väljaõppesektsiooni instruktor. Ta ei olnud ka varem teenistuses Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuses. Kuna võitlusgrupi kontaktisiku ametikoht oli juba täidetud, siis ei olnud taotlejat võimalik endisele ametikohale tagasi viia, kuid see ei tähenda, et tema sellele ametikohale uuesti nimetamine oleks täielikult välistatud. Asjakohased ei ole väited, et taotleja kaotas ainsa meelepärase eneseväljendusviisi ja pidi teenima temale sobimatul ametikohal ning tema väljaõpe ja oskused jäävad seetõttu nõrgemaks. Kaitseväeteenistusse ei ole võimalik asuda konkreetsele teenistuskohale, vaid kaitseväeteenistuses toimub pidev rotatsioon, millega kõik tegevväelased peavad arvestama ning seda on Kaitseliidu Tallinna maleva 27.01.2021 e-kirjas taotlejale ka selgitatud. Teenistuskoha määrab volitatud ülem ilma isiku nõusolekut küsimata, lähtudes teenistuse huvidest. Teisele ametikohale nimetamisega taotleja palgatase ei muutunud. Kokkuvõttes ei kujutanud KAK-i 07.09.2020 otsus X õiguste intensiivset rikkumist ja ei toonud kaasa kahjulikku tagajärje, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist.
8.X esitas Tallinna Halduskohtule 15.11.2021 kaebuse mõista Kaitseväelt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. KAK on käsitlenud kaebaja andmeid tahtlikult õigusvastaselt ja puudulikult, mille tõttu jäi kaebaja ilma armastatud tööst. See on käsitatav väärikuse alandamisena, sest vastustaja tegevusest ilmneb läbivalt soov kaebaja õigusvastaselt välistada. Lisaks kahjustas vastustaja tegevus oluliselt kaebaja vaimset tervist. Vastustaja tegevus oli tahtlik või igal juhul vähemalt raskelt hooletu. Olulised andmed jäeti kogumata, kaebajat alandati ning jäeti mulje, et ta on kõlbmatu ja temale eelistatakse teisi. Kogu protsess toimus jämedalt ükskõikselt kaebaja ja tema seisundi õiguspärase hindamise suhtes. Mittevaraline kahju tekkis seoses karjääri kaotusega, sest tal ei olnud võimalik naasta varasemale ametikohale. Ametikoht oli kaebajale tähtsam kui palgatase, mistõttu ei ole oluline, et tema palgatase säilis.
9.Kaitsevägi palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Tegevteenistus on üles ehitatud horisontaalsele ja vertikaalsele rotatsioonile, mille eesmärk on komplekteerida Kaitseväele vajalikud ametikohad, arendada tegevväelast Kaitseväele vajalikes valdkondades ja pakkuda uusi väljakutseid teenistuses. Kõik tegevväelased peavad arvestama teenistuse ajal toimuvate rotatsioonidega. Rotatsiooni kestus sõltub eelkõige ametikohast, tööülesannetest, auastmest, sõjaväelisest väljaõppest, kvalifikatsioonist ja/või teenistussuhte tähtajast ning töösooritusest ametikohal. Kaebaja on vanemallohvitser (veebel), kelle edutamine staabiveebli ettevalmistust nõudvale ametikohale eeldab mh teenistust eri struktuuriüksustes, ametikohtadel ja tasanditel. Kui kaebaja soovib teha Kaitseväes karjääri, tuleb tal täita ka rotatsioonikava, mis on karjääri 4(12)
3-21-2641 tegemise eelduseks. Ärevushäire on meditsiiniline diagnoos, mistõttu ei saa häire süvenemist tõendada sõbrad või pereliikmed. Kaitseväe psühhiaatri 18.12.2020 otsus tõendab, et kaebajal esinesid kerged sümptomid ja töövõime oli hea. Kaitseväelased teavad, et arstliku komisjoni läbimine on tavapärane protseduur, mis on ette nähtud kõikidele tegevväelastele. X ei esitanud KAK-le määruse nr 9 § 16 lg 1 p 4 järgi nõutud psühhiaatrilise konsultatsiooni otsust. RV selgitas, et kaebaja peab minema psühhiaatri konsultatsioonile, kuid X ei pidanud seda vajalikuks. Kaebaja väitel ei läinud ta psühhiaatri konsultatsioonile, sest diagnoos ei takistanud varasemalt arstliku komisjoni läbimist. 2020. a kevadel toimunud konsultatsiooni kaebaja ei maininud. RV on kaebajale selgitanud KAK-i tööpõhimõtteid. Enne KAK-i suunamist on vaja läbida kindlad terviseuuringud (vt määruse nr 9 § 16 lg 1) ja KAK hindabki neid digilukku kantud andmete põhjal. KAK-i töökorralduse selgitamine ei saanud olla alandav või solvav. See, et mõni lause ei tekita inimeses eriti head tunnet, on subjektiivne ja ei tähenda automaatselt tema väärikuse alandamist.
10.Tallinna Halduskohus jättis 15.06.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg 1 alusel eeldab vastustaja süülist tegevust. Kaitsevägi ei ole käitunud kaebaja suhtes süüliselt ja kahju hüvitamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud. Kaebaja tegevväelase karjäär ei ole katkenud, vaid ta on KAK-i otsuse koostamise ajal ja hiljem olnud katkematult Kaitseliidu teenistuses. Kaebajale on selgitatud, et teenistujal ei ole üldjuhul otsustusõigust oma ametikoha osas ja kaitseväeteenistuses toimub pidev rotatsioon. Väide, et KAK-i menetlus on kaebaja tervist kahjustanud, ei ole põhjendatud. Vastustaja viitas õigesti, et perioodiline arstlik ülevaatus on iga tegevväelase teenistuse lahutamatu osa. Kuna kaebaja terviseseisundit on juba varem korduvalt hinnatud, siis pidi protseduur olema temale tuttav ja ei saanud olla üllatuslik. Kaebajale oli teada, et KAK teeb otsuse komisjoni käsutuses olevate andmete alusel ja kaebaja pidi ise esitama psühhiaatri konsultatsiooni otsuse, kuid ei pidanud seda vajalikuks. Nõue läbida enne arstlikku ülevaatust täiendav psühhiaatriline konsultatsioon, on kaitseväeteenistuses igati mõistetav ja vajalik. Paanikahäire / ärevushäire on meditsiiniline diagnoos, mida saab tõendada / määrata ainult vastava eriala arst. Kaebaja väärikust ei ole alandatud. KAK-i esimehe poolt komisjoni töökorralduse selgitamist ei saa pidada kaebaja väärikuse alandamiseks või tema solvamiseks. Kohus ei pea vajalikuks RV kirjalikku selgitust üle korrata. Kaebaja võis KAK-i selgituste ja otsuse tõttu olla nördinud ja närvipinges, kuid see ei kujuta süülist väärikuse alandamist või solvamist. Kaebaja ei esitanud KAK-ile määruse nr 9 § 16 lg 1 p-s 4 märgitud psühhiaatri konsultatsiooni otsust. Vastustaja andmetel ei ole KAK-s ravitööga tegelevat psühhiaatrit, kellel oleks kohapeal õigus diagnoosida haigusi, korraldada nende ravi või teha uuringuid. Sellest tulenevalt selgitas KAK-i esimees kaebajale, et komisjon saab tugineda ainult olemasolevatele terviseandmetele ning tal soovitati pöörduda iseseisvalt psühhiaatrilisele konsultatsioonile, kuid kaebaja ei pidanud seda vajalikuks, ehkki teadis, et terviseandmete tõttu oli täiendava uuringu tegemise vajadus ilmne. Psühhiaatrilisele konsultatsioonile minemata jätmine oli kaebaja enda valik. Vaidekomisjon on kogunud täiendavaid tõendeid ja tunnistas nende pinnalt KAK-i 07.09.2020 otsuse kehtetuks. KAK hindas seejärel täiendavate tõendite ja vaideotsuse juhiste põhjal kaebaja terviseseisundit uuesti ning tunnistas ta 11.02.2021 otsusega tegevväelase tervisenõuetele vastavaks tähtajaga 1 aasta. Kui kaebaja oleks KAK-le esitanud vajaliku tõendi (psühhiaatri konsultatsiooni otsuse), ei oleks vaidlust tekkinud ja asi oleks lahenenud arstlikus komisjonis. Vastustaja on kinnitanud, et kõik kaitseväelased käivad enne KAK-i psühhiaatrilises konsultatsioonis tsiviilvõrgus ning see ei ole Kaitseväes senini probleeme tekitanud. Kaitsevägi kompenseerib konsultatsiooni, sest Kaitseväel ei ole endal võimalik palgata kõiki erialaspetsialiste, kelle hinnangut KAK vajab. Seega ei tekita tsiviilvõrgus erialaarsti konsultatsiooni tegemine tegevväelasele ka lisakulutusi. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ja hüvitise väljamõistmiseks ei ole alust.
5(12)
3-21-2641
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.X palub 07.07.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 29.09.2023) halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja ei korda neid. Halduskohus on hinnanud tõendeid valesti või ei ole neid üldse hinnanud (HKMS § 61 lg 1 rikkumine). Kohus jättis enamiku kaebaja väidetest tähelepanuta ja kohtuotsus suuresti üksnes kordab vastustaja seisukohti. Kaebaja tervise kahjustamisega seoses ei ole halduskohus hinnanud mh kliinilise psühholoogi KK arvamust, kuigi viimane on kaebaja tervisega kõige enam kursis. KK hinnangul halvenes kaebaja psüühiline seisund oluliselt pärast KAK-i 07.09.2020 otsuse tegemist ja tema häiritus progresseerus edasiste protsesside käigus. Kuna kaebaja tervis halvenes pärast viidatud otsuse tegemist, siis ei saa olla vaidlust, et halvenemine toimus just õigusvastase otsuse tõttu. KK hinnangul oli kaebaja paanikahäire 2020. a märtsiks ravile allunud ja ravi võis lõpetada, kuid pärast KAK-i 07.09.2020 otsust hakkas kaebaja tervis taas halvenema, sh ilmnesid uuesti depressiooni sümptomid, mida ei olnud esinenud alates 2019. a septembrist. Kaebaja seisundit tõendavad kaudselt ka tema elukaaslase ja töökaaslaste tunnistused, kuid halduskohus on jätnud need ebaõigesti tähelepanuta (nt Riigikohtu 08.11.2017 otsus nr 3-12-1360, p 17.4). Kaebaja tervise halvenemine ei peagi tingimata olema eraldi diagnoositud. Asjassepuutuv ei ole seisukoht, et arstlik ülevaatus on tegevväelaste jaoks tavapärane ning see protseduur ja sellega kaasneda võiv psüühiline pinge ei saanud kaebajale olla ootamatu. Kahju ei põhjustanud kaebajale mitte arstlikus komisjonis käimine, vaid KAK-i õigusvastane otsus ja sellega kaasnenud tagajärjed. Kaebaja on tõendanud, et ta ei ole psühhiaatri konsultatsioonist keeldunud ega pidanud seda tarbetuks, vaid ta küsiski enne KAK-i minekut vajaminevat tõendit Wismari polikliinikust (vt 14.03.2022 seisukoha lisa 1). Halduskohus ei ole kaebaja tõendeid selles osas hinnanud, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse. Kaebajale teadaolevalt sai dr JM kinnitus kohtule 14.03.2022 esitatud. Kohus ei ole juhtinud kaebaja tähelepanu tõendi puudumisele, kuigi pidanuks seda märkama ja andma tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Sellest võib järeldada, et halduskohus ei ole kaebaja 14.03.2022 seisukohaga üldse tutvunud. Ühtlasi jättis kohus lahendamata kaebaja menetlusliku taotluse võtta JM kinnitus toimikusse (HKMS § 62 lg 5; vt lisaks Riigikohtu 31.07.2014 otsus nr 3-3-1-28-14, p 18). Kaebajal puudus igasugune põhjus jätta vajaminevad tõendid esitamata, sest ta oli teadlik, et need omavad otsuse tegemisel tähtsust. Kaebaja käis psühhiaatri juures kevadel, sest pidi esialgu minema arstlikku komisjoni märtsis-aprillis. Kaebaja esitas Wismari haiglast saadud dokumendi KAK-le. Kuna kaebaja ei ole keeldunud mingite tõendite esitamisest, siis oli KAK-i tegevus õigusvastane. See asjaolu on tuvastatud juba vaidekomisjoni 22.01.2021 otsusega. Kaebaja väärikuse alandamisega seoses on halduskohus põhjendamatult eelistanud vastustaja seisukohti. Kaitseväe väide, et KAK-i esimees selgitas kaebajale vajadust minna psühhiaatri konsultatsioonile, on paljasõnaline ja ebaõige. Halduskohus arvestas küll RV 17.08.2021 seletusega, kuid jättis kaebaja tõendid (KK hinnang, elukaaslase ja töökaaslaste seletused) täielikult kõrvale. Kohus jättis lisaks tähelepanuta, et RV on otsusest isiklikult huvitatud, sest vastasel korral tuleks temal Kaitseväe ees vastutada. Kui kohus oleks arvestanud kaebaja tõenditega ja hinnanud vastustaja tõendeid kriitiliselt, tulnuks kaebus rahuldada. Kaebaja ei ole seostanud enda väärikuse alandamist või solvamist mitte KAK-i töökorralduse selgitamisega, vaid RV tegevusega (vt 14.03.2022 seisukoha p 14) ning jääb varasemate põhjenduste juurde. Halduskohus ei ole kaebaja seisukohtadele üldse vastanud.
12.Kaitsevägi palub 26.07.2022 vastuses (täiendatud 17.10.2023) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde. Asjas 6(12)
3-21-2641 ei ole täidetud kahju hüvitamise esmane eeldus, kuivõrd KAK-i tegevus ei olnud õigusvastane (vt 02.03.2022 seisukoha p 2.2.2). Halduskohus on sellega põhjendatult nõustunud. Haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise hetkel olemas olnud faktide põhjal. Vaidekomisjon kasutas oma õigust koguda täiendavaid tõendeid ja tegi nende alusel teistsuguse otsuse. Kaebaja on viidanud Wismari polikliiniku tõendile, kuid Kaitsevägi selgitas juba 25.04.2022 seisukohas (p-d 10–12), et väidetud kinnitust ei olnud arvamusele lisatud. Samuti ei ole JM tõendit esitatud ega isegi mainitud varem KAK-le või vaidekomisjonile. X märkis 15.11.2021 kaebuses, et ei pidanud psühhiaatrilist ekspertiisi vajalikuks, sest diagnoos oli juba 2014. a-st ning ta oli arstliku ülevaatuse hiljem probleemideta läbinud. Kohus saab tugineda üksnes neile tõenditele ja asjaoludele, mis on kohtule esitatud (HKMS § 157 lg 2). KAK-i menetluse puhul näeb vajalikud dokumendid ette määrus nr 9. Kuna kaebaja ravivõrgus olevad dokumendid olid määruses nr 9 ettenähtust vanemad, ei sobinud need otsuse tegemiseks. Apellatsioonkaebuses on esitatud mitmeid eksitavaid väiteid, mis on vastuolus esialgses kaebuses tooduga. JM kinnitus tõendab, et kaebaja käis Wismari haiglas, kuid ei tõenda, et kaebaja oleks selle visiidi kohta esitanud KAK-le mingi tõendi. Seejuures tuli kaebajal esitada psühhiaatri konsultatsiooni otsus (määruse nr 9 § 16 lg 1 p 4), kuid JM kinnituse kohaselt sellist otsust kaebajale ei koostatud. Isegi kui kaebaja oleks psühholoogi tehtud testid KAK-le esitanud, ei asendaks need psühhiaatri otsust. Seetõttu ei oleks ka tõendi varasem esitamine vaidluse tulemust muutnud. RV sõnu, et KAK ei vaata mitte inimest, vaid paberit, saab pidada selgitamiskohustuse täitmiseks (s.o teavituseks, et kaebaja peab minema psühhiaatri konsultatsioonile). Kuna ükski kaebaja tunnistajatest ei viibinud arstlikus komisjonis ja ei ole KAK-s toimunut ka kirjeldanud, siis on kohus põhjendatult jätnud need kõrvale. Halduskohus on kaebaja ja RV vestlusele oma hinnangu andnud. Kaebaja ei ole ka apellatsioonimenetluses selgitanud, milles väidetav korduv alandamine ja solvamine seisnes. Kaebaja ei ole karjääri kaotanud. Vaidlust ei ole, et paanikahäire / ärevushäire on meditsiiniline diagnoos ja kaebaja viibis selle tõttu 2019. a-l haiglaravil. See asjaolu oli ka põhjuseks, miks oli tingimata tarvis tuua KAK-le tsiviilvõrgust psühhiaatri konsultatsiooni otsus. Puuduvad tõendid, et kaebaja pöördus pärast KAK-i 07.09.2020 otsuse saamist arsti poole tervisekahju fikseerimiseks või tal oleks KAK-i menetlusest tulenevalt tuvastatud ärevushäire süvenemine. Kaitseväe psühhiaatri 18.12.2020 otsuse kohaselt esinesid kaebajal kerged sümptomid ja töövõime oli hea. Kõnealune otsus tehti samal ajavahemikul, mille kohta tunnistajad väidavad ärevushäire süvenemist. Läbielamised ei ole võrdsustatavad tervise kahjustamisega. Kaebaja on apellatsioonkaebuses ka ise nõustunud, et tunnistajate ütlused ei saa tõendada tervise kahjustamist, vaid üksnes väärikuse alandamist. Arstlikus komisjonis käimine on kaitseväelastele tavapärane. Kaebaja ei ole selgitanud, milles tema vaimsed üleelamised seisnesid ja kahjunõude alus on olnud muutlik (RV tegevus, KAK-i menetlus või KAK-i 07.09.2020 otsus ja selle väidetavad tagajärjed). Kaebaja oleks ka ilma KAK-i otsuseta teatud aja möödudes roteeritud oma ametikohalt teisele ametikohale, sest see on Kaitseväes tavapärane. Kaebaja elu kaitseväelasena ei jäänud seisma selle tõttu, et ta ei saanud ajutiselt kanda teenistusrelva. Teenistusrelva ei kanna igapäevaselt kaasas valdav osa kaitseväelastest, vaid need võetakse välja ainult laskmiste ja väljaõppe ajaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.X on 29.09.2023 seisukohale lisanud Wismari Haigla psühhiaatri JM 09.03.2022 e-kirja (dtl 166), milles psühhiaater kinnitab, et X käis tema vastuvõtul 06.03.2020 ning ta saadeti psühholoogi juurde, kes tegi psüühilise seisundi hindamiseks testid, mis jäid normi piiresse. JM märkis, et digilukku ta andmeid ei saatnud, aga ilmselt siiski trükkis väljavõtte paberile. Kaebaja viitas JM kinnitusele ka oma 14.03.2022 seisukohas (p 8) ja palus halduskohtul võtta see asja materjalide juurde, kuid jättis dokumendi lisamata. Kaebaja esitas 14.03.2022 seisukoha kohtule avaliku e-toimiku infosüsteemi vahendusel ja pidi ise hoolitsema ka lisade 7(12)
3-21-2641 üleslaadimise eest. Kaebaja ei ole tõendanud, et selleks oleks esinenud mõni tehniline takistus. Kaitsevägi on mh juhtinud väidetavalt lisatud dokumendi puudumisele tähelepanu 25.04.2022 seisukohas (p 10). Samas tuleb kaebajaga nõustuda, et halduskohus pidi viga märkama ja andma kaebajale võimaluse see kõrvaldada, uuendades vajaduse korral HKMS § 130 alusel asja arutamise. Eeltoodust tulenevalt võtab ringkonnakohus kaebaja 29.09.2023 seisukohale lisatud JM 09.03.2022 kinnituse HKMS § 198 lg 2 p 2 alusel haldusasja materjalide juurde ja hindab seda koos teiste asjas olevate tõenditega. Kinnitus on asjakohane ja võib omada vaidluse lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2).
14.Kahju hüvitamiseks peavad RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kahju tekkimise ära hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks; 5) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud kohustuse või normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3). RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed (valu ja kannatused) olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad ehk rikkumise raskus peab õigustama selle eest valuraha maksmist (nt Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4; 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-917, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Süü vormid on VÕS § 104 lg-te 2–5 kohaselt hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lisaks arvestada RVastS §-s 13 sätestatud riigi vastutust piiravate asjaoludega. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (nt Riigikohtu 20.10.2021 otsus nr 3-192061, p 18; 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p-d 31–34; 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9).
15.Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg‐st 4, mille kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Põhjusliku seose tuvastamisel saab juhinduda nn vältimatu põhjuse (conditio sine qua non) käsitusest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks on võimalik kasutada nn elimineerimismeetodit, mille puhul jäetakse väidetavalt õigusvastase tagajärje põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral on kasutatav asendamismeetod, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas õigusvastane tagajärg oleks siis jäänud saabumata (nt Riigikohtu 06.06.2018 otsus nr 2-16-14655, p 12.1; 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, vaid tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Kannatanule ei tule hüvitada siiski mitte igasugust ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olevat negatiivset tagajärge. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Rikutud normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (nt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-31-11-15, p 12; 06.06.2018 otsus nr 2-16-14655, p 14.1). Kahju hüvitamise nõude rahuldamist ei saa õigustada pelgalt menetlus- ja vormivead, vaid kohtul tuleb hinnata, kas need on toonud kaasa sisuliselt ebaõige otsuse tegemise ja seeläbi kaebajale kahju tekkimise. Kui menetlus- või vormiveale vaatamata oleks tulnud samasisuline haldusakt ikkagi välja anda, siis ei esine õigusvastase haldusakti ja tekitatud kahju vahel ka põhjuslikku seost (nt Riigikohtu 11.08.2020 8(12)
3-21-2641 otsus nr 3-18-830, p 21; 11.10.2019 otsus nr 3-15-2232, p 13; 02.04.2019 otsus nr 3-16-1048, p 17; 10.03.2005 otsus nr 3-3-1-77-04, p-d 12 ja 16; 03.04.2002 otsus nr 3-3-1-14-02, p 20).
16.Kaebaja on kahjunõude alusena viidanud mitmetele tegudele, kuid kokkuvõttes on siiski arusaadav, et kaebaja seostab enda väärikuse alandamist ja vaimse tervise kahjustamist KAK-i 07.09.2020 otsusega ja sellele eelnenud haldusmenetlusega (sh RV käitumisega). Kahju võimalik tekkimine ajavahemikul 2020. a augustist kuni 2021. a veebruarini ei tähenda, et kahju tekitava tegevusena saaks käsitada KAK-i 07.09.2020 otsuse tagajärgi. Kaebaja ei ole väitnud, et temale oleks kahju põhjustatud Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni tegevusega või Kaitseliidu tegevusega, millega keelduti tema tagasiviimisest endisele ametikohale ja ta määrati alates 01.03.2021 väljaõppesektsiooni instruktori ametikohale.
17.Kuna vaidekomisjon on 22.01.2021 vaideotsusega tunnistanud KAK-i 07.09.2020 otsuse kehtetuks, siis märgib kaebaja iseenesest õigesti, et KAK-i 07.09.2020 otsuse õigusvastasus on kehtiva haldusaktiga tuvastatud. Kahjunõudega seotud haldusakti õigusvastasuse tuvastamisest ei järeldu siiski vältimatult, et kaebajale tekkinud kahju tuleb tingimata hüvitada. Nagu eespool selgitatud, ei õigustaks kahjuhüvitise väljamõistmist nt ainuüksi menetlus- või vormivead, vaid kohtul tuleb hinnata, kas tuvastatud rikkumised tingisid sisuliselt ebaõige otsuse tegemise. Kui haldusakti andmisel tehtud veale vaatamata oleks tulnud anda välja samasisuline haldusakt, siis ei esine õigusvastase haldusakti ja tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Vastustaja rõhutab, et vaidekomisjon lähtus vaidemenetluses kogutud uutest tõenditest (st psühhiaatri 18.12.2020 konsultatsiooni otsusest) ning ei andnud KAK-i 07.09.2020 otsuse õiguspärasusele hinnangut nimetatud haldusakti andmise hetke seisuga (HMS § 54). Sellega ei saa nõustuda. Esiteks on vaideotsuse p-s 10 selgelt leitud, et ainult meditsiinilisest dokumentatsioonist lähtumisega on rikutud määruse nr 9 § 5 lg-s 2 sätestatut, ja teiseks puuduvad igasugused andmed, mille alusel saaks väita, et X terviseseisund diagnoosi F41.0 osas oli KAK-i 07.09.2020 otsuse tegemise aja seisuga erinev sellest, mille tuvastas Kaitseväe psühhiaater 18.12.2020 ja mille alusel tunnistati kaebaja KAK-i 11.02.2021 otsusega tegevväelase tervisenõuetele vastavaks. Järelikult ei ole alust väita, et KAK-i 07.09.2020 otsus olnuks sisuliselt õiguspärane.
18.Vastustaja viitab iseenesest õigesti, et määruse nr 9 § 16 lg 1 p-st 4 ja lg 2 p-st 3 tulenevalt pidi kaebaja enne arstlikku komisjoni saabumist läbima ühe terviseuuringuna ka psühhiaatrilise konsultatsiooni ning esitama KAK-le selle tulemused (v.a kui need on koostatud digitaalselt või kantud Kaitseväe tervishoiuteenuse infosüsteemi – vt määruse nr 9 § 16 lg 42), kuid jätab tähelepanuta, et sarnaselt vaidekomisjonile puudus KAK-l samuti takistus koguda täiendavaid tõendeid (sh nõuda vajalike tõendite esitamist kaebajalt). Määruse nr 9 § 5 lg 1 p-de 2 ja 4 ning lg 2 p-de 1 ja 2, samuti § 18 lg 1 kohaselt on kaitseväelase terviseseisundi kehtestatud nõuetele vastavuse hindamiseks võimalik KAK-i esimehe määratud ulatuses teha arstlik läbivaatus ja terviseuuringud (sh suunata täiendavale eriarsti konsultatsioonile) ka KAK-i menetluse käigus. Selle eelduseks on, et olemasolevate tõendite alusel ei oleks võimalik isiku terviseseisundit objektiivselt hinnata ning seega ei saaks arstlik komisjon teha määruse nr 9 § 8 lg-s 3 märgitud otsust, kas tegevväelane vastab tervisenõuetele või mitte. Määruse nr 9 § 8 lg-st 4 tuleneb, et eeltoodud otsuse tegemiseks peavad komisjoni käsutuses olema isiku arstliku läbivaatuse ja terviseuuringute tulemused. Määruse nr 9 § 8 lg 42 annab erandina võimaluse olukorras, kus terviseuuringut ei ole mõjuval põhjusel võimalik teha, lugeda kehtivaks terviseuuringu, mis ei tohi üldjuhul olla vanem kui üks aasta (määruse nr 9 § 16 lg 1 p 2 teeb erandi vaid rindkere röntgenograafia osas). Kui vajalikku terviseuuringut ei ole mõjuval põhjusel võimalik teha, siis otsustab KAK-i esimees, kas sellele vaatamata on KAK-l võimalik otsus teha ning sel juhul korraldatakse terviseuuringu tegemine hiljem esimesel võimalusel (määruse nr 9 § 8 lg 43).
9(12)
3-21-2641
19.Eeltoodust nähtuvalt oleks olukorras, kus KAK-i esimehe hinnangul oli kaebajal tarvis tema terviseseisundi ajakohaseks hindamiseks esitada täiendav psühhiaatrilise konsultatsiooni otsus, pidanud KAK suunama X vajalikule terviseuuringule (määruse nr 9 § 20 lg 2 kohaselt tasutakse KAK-i suunamisel tehtud terviseuuringute eest Kaitseväe eelarvest) ja enne psühhiaatri konsultatsiooni otsuse esitamist pidanuks KAK otsuse tegemisest keelduma. Seda eriti tulenevalt asjaolust, et ilma psühhiaatri uue otsuseta ei pidanud KAK-i esimees selgelt võimalikuks hinnata kaebajat vastavaks sellistele tegevväelase tervisenõuetele, mis oleks tal võimaldanud senisel ametikohal teenistust jätkata (vt RV 17.08.2021 seletus kaebajaga 04.08.2020 toimunud vestluse kohta). X 10.09.2020 vaidest ja RV 17.08.2021 seletusest nähtuvad asjaolud on omavahel kooskõlas selles, et KAK-i esimees nõudis kaebajalt n-ö tsiviilvõrgust psühhiaatri konsultatsiooni otsuse toomist ja keeldus pakkumast võimalust, et vajaliku terviseuuringu teeb KAK-i psühhiaater. Alternatiivse lahendusena pakuti kaebajale, et ta võib nõustuda C-tasemega ja sellest tuleneva üleviimisega tagalasektsiooni ametikohale, mis ei eelda relvakandmise õigust. Asjaoludest nähtuvalt valiski kaebaja viimase variandi ning ei pöördunud ka hiljem enne KAK-i 07.09.2020 otsuse tegemist psühhiaatri konsultatsioonile.
20.Olenemata sellest, et kaebaja nõustus C-taseme hindamisega (selleks on vajalik isiku avaldus ja teenistust korraldava ülema nõusolek – vt määruse nr 45 § 6 lg 2), ei võtnud see kaebajalt õigust vaidlustada KAK-i hinnangut selle kohta, et tema terviseseisund ei vastanud tegevväelase B-taseme tervisenõuetele, sest selleta ei oleks C-taseme hindamiseni üldse jõutud (vt määruse nr 45 § 5 lg-d 2 ja 3). Määruse nr 45 lisast 2 tulenevalt loetakse diagnooside F40– F48 (neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired) esinemise puhul tegevväelane B-taseme tervisenõuetele vastavaks, kui tema seisundile antakse hinnang „kerged sümptomid, töövõime hea“ ning mittevastavaks, kui tal tuvastatakse seisund „püsivad keskmised või rasked häired vaatamata ravile“. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa õigusvastaseks pidada, et KAK-i esimees nõudis kaebajalt psühhiaatrilise konsultatsiooni otsuse esitamist. Toetuse väejuhatuse tervisekeskuse 15.07.2020 saatekirjast nr 64763 nähtub selgelt, et F41.0 diagnoos oli küll hetkel kaebusteta, kuid jätkusid nii medikamentoosne ravi kui ka regulaarsed psühholoogi vastuvõtud, samas oli viimane psühhiaatri visiit toimunud 2019. a aprillis. Arvestades, et digiloost nähtus kaebaja F41.0 diagnoosi tõttu statsionaarsel ravil viibimine 11.–22.03.2019 ja töövõimetus kuni 25.05.2019, siis on selge, et KAK ei saanud ilma psühhiaatri kehtiva hinnanguta otsust teha. Apellatsioonimenetluses esitatud 09.03.2022 e-kiri kinnitab küll JM vastuvõtul käimist 06.03.2020, kuid olukorras, kus psühhiaater visiidi kohta digilukku sissekannet ei teinud ja kaebaja ei ole ka psühhiaatri koostatud võimalikku paberdokumenti KAK-le esitanud ega seda isegi maininud, ei mõjuta JM kinnitus asja lahendamist. Kuna kaebaja ei ole 06.03.2020 visiidile tuginenud mh vaides, siis ei ole usutav, et tegemist oligi määruse nr 9 § 16 lg 1 p-s 4 toodud terviseuuringu läbimisega enne KAK-i suunamist, mida kaebaja on hakanud väitma kohtumenetluses. Määrusest nr 9 ei tulene tegevväelasele subjektiivset õigust nõuda, et kui ta ei ole enne arstlikku komisjoni suunamist läbinud § 16 lg-s 1 märgitud terviseuuringuid, siis teeb KAK need uuringud ise. Seega ei pidanudki RV pakkuma kaebajale võimalust, et probleemi saaks lahendada lihtsalt KAK-i psühhiaatri vastuvõtule minekuga, vaid võis nõuda n-ö tsiviilvõrgu psühhiaatri „paberi“ esitamist. Ka vaidekomisjon viitas määruse nr 9 § 5 lg 2 rikkumisele, mis käsitleb just terviseuuringule suunamist, mitte terviseuuringu tegemist.
21.Nagu juba märgitud, oli KAK-i 07.09.2020 otsus ikkagi õigusvastane, sest komisjon ei oleks tohtinud eelneva psühhiaatrilise konsultatsioonita otsust teha. Ringkonnakohus rõhutab, et isiku terviseseisundi hindamine ei ole kaalutlusotsus, vaid hindamisotsus (vrd Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 17). KAK-i otsus peaks kajastama tegevväelase vastavust tervisenõuetele võimalikult adekvaatselt ja ajakohaselt. Ka juhul, kui isik nõustub vajaduse korral C-taseme määramisega, peab KAK hindama seda, milline on isiku tegelik terviseseisund (st isiku nõustumine C-taseme hindamisega ei võta KAK-lt kohustust veenduda, et isik ei vasta 10(12)
3-21-2641 tõepoolest tegevväelase B-taseme tervisenõuetele). Kuivõrd KAK-i 11.02.2021 otsusega leidis hiljem kinnitust, et kaebaja tegelikkuses vastas B-taseme tervisenõuetele, oli KAK-i 07.09.2020 otsus õigusvastane. Ehkki KAK-i tegevust ja otsust tuleb hinnata ex ante vaatlusviisist lähtudes (s.o 04.08.2020–07.09.2020 seisuga), ei saa seejuures siiski piirduda vaid nende asjaoludega, mis olid KAK-le teada, vaid hinnata tuleb ka seda, millised asjaolud olnuks KAK-le teada siis, kui ta oleks käitunud haldusorganilt nõutava hoolsusega. Kui komisjon ei oleks praegusel juhul teinud otsust X terviseseisundi kohta ilma psühhiaatri kehtiva otsuseta, vaid nõudnud kaebajalt eelneva psühhiaatrilise konsultatsiooni läbimist, siis oleks KAK-le saanuks teatavaks, et diagnoos F41.0 ei takista kaebaja B-taseme tervisenõuetele vastavaks lugemist. Arvestades, et KAK-i tegevust korraldav esimees rõhutas ise „paberi“ vajalikkust ja see tulenes selgelt ka määrusest nr 9, tuleb KAK-i rikkumist lugeda süüliseks raske hooletuse vormis (vt VÕS § 104 lg 4 – s.o käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine).
22.KAK-i esimehe RV poolt kaebajale väidetavalt öeldut, et komisjon ei vaata mitte inimest, vaid komisjoni jaoks on oluline paber, ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada kaebaja väärikust alandavaks. Tegemist ei olnud konkreetselt kaebajat puudutava seisukohaga, vaid sel viisil selgitas RV kaebajale KAK-i tavapärast töökorraldust. KAK-i esimehe võimalik järsk või resoluutne keeldumine kaebajat KAK-i psühhiaatri vastuvõtule suunamisest võis olla küll kaebaja jaoks ebameeldiv ning stressi ja nördimust tekitav, kuid tegemist ei olnud siiski kohtlemisega, mida oleks alust hinnata kaebaja väärikust alandavaks. Mitte igasugune hingeline üleelamine ei kujuta endast valu ja kannatusi VÕS § 128 lg 5 tähenduses. Kaebaja ei ole lisaks toonud välja ainsatki põhjendust, miks ta ei olnud enda tervisenõuetele vastavuse tõendamiseks valmis ise minema n-ö tsiviilvõrgu psühhiaatri konsultatsioonile olukorras, kus RV oli teda teavitanud, et olemasolevate terviseandmete põhjal ei tunnistaks komisjon teda B-taseme tervisenõuetele vastavaks, vaid selle asemel nõustus kaebaja C-taseme hindamisega. Seejuures oli kaebaja olnud kaitseväeteenistuses pikka aega, teenistuse jooksul korduvalt läbinud arstliku komisjoni menetluse ja oli enda sõnul teadlik KAK-le „paberi“ ehk psühhiaatri konsultatsiooni otsuse esitamise vajalikkusest (vt 14.03.2022 seisukoha p 8).
23.Kaebaja tervise mõningase kahjustamise saab lugeda Kaitseväe peapsühholoogi KK 27.08.2021 hinnanguga (15.11.2021 kaebuse lisa 5.1) tuvastatuks. Tervisekahju tuvastamiseks ei ole tingimata nõutav, et kannatanule peaks olema asjassepuutuva meditsiinieriala spetsialisti poolt pandud mõni uus diagnoos või muudetud senist diagnoosi. Psühhiaater oskaks küll oma ettevalmistusest ja isikliku seotuse puudumisest tulenevalt tõenäoliselt kaebaja vaimse tervise seisundi võimalikku halvenemist hinnata adekvaatsemalt kui lähedased, kuid see ei tähenda, et muid tõendeid ei tohiks üldse arvestada. X psühhoterapeut KK on selgitanud, et KAK-i 07.09.2020 otsuse ja tervislikel põhjustel teisele ametikohale üleviimise algatamise tõttu kerkisid kaebaja seisundi- ja püsiärevus tugevalt üle normi piiri, 2020. a oktoobris vallandusid uuesti esimesed paanikahood ning 2020. a novembris ilmnesid taas depressiooni sümptomid, mida ei olnud esinenud alates 2019. a septembrist. Psühholoogi sõnul läks edasise ravi fookus seetõttu alates 2020. a septembrist tagasi paanikahäirega toime tulemisele ja paanikahoogude ennetamisele, liigse püsiärevuse vähendamisele ning depressiooni süvenemise ennetamisele. Samas on märgitud, et kaebaja seisund stabiliseerus 2021. a jaanuaris. Hinnang, et X tundis KAK-i 07.09.2020 otsusest ennast muserdatuna ja see vähemalt teatud määral raskendas tema paanikahäirega toimetulekut, nähtub ka kaebaja elukaaslase ja töökaaslaste seletustest (vt 15.11.2021 kaebuse lisad 5.2–5.4). Samas on vastustaja toonud põhjendatult välja, et Kaitseväe psühhiaatri 18.12.2020 konsultatsiooni otsuse kohaselt vastas kaebaja terviseseisund diagnoosi F41.0 alusel kriteeriumile „kerged sümptomid, töövõime hea“ (vt vaideotsuse p 9), mistõttu ei saanud väidetavalt 2020. a septembrist kuni 2021. a jaanuarini väldanud tagasilangus siiski olla väga suure mõjuga.
11(12)
3-21-2641
24.Mis puutub kaebaja väidetesse armastatud ametikoha ja loodetud karjääri kaotamisest, ei saa vastustajaga nõustuda, et kaitseväeteenistuses tavapärane rotatsioon välistaks kannatuste esinemise. Kaitsevägi ei ole tõendanud, et X oleks seniselt võitlusgrupi kontaktisiku ametikohalt lähiajal mujale roteeritud ka ilma KAK-i 07.09.2020 otsuseta ja kaebajal ei olnud seega alust arvata, et tal ei ole võimalik samal ametikohal teenistust jätkata. Sellele vaatamata ei saanud kaebaja ringkonnakohtu hinnangul pelgalt KAK-i 07.09.2020 otsusest veel järeldada mh väidetavat karjääri kaotust, sest see selgus alles 18.02.2021, kui Kaitseliit keeldus kaebaja senisele ametikohale tagasiviimisest. X elukaaslase 26.08.2021 seletusest nähtub, et kaebaja valmistus juba C-taseme hindamisega nõustudes KAK-i hinnangut vaidlustama, lootes hiljem endisele ametikohale naasta. Kuigi kaebajal ei olnud võimalik saada tagasi varasemat ametikohta, pakuti talle pärast tervisenõuetele vastavaks tunnistamist siiski uut ametikohta, mis vastab tema väljaõppele. Kuigi kaebaja karjäär ei ole KAK-i 07.09.2020 otsuse tõttu kulgenud varem planeeritud viisil, ei ole alust väita, et kaebaja oleks karjääri kaotanud.
25.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kuigi KAK-i 07.09.2020 otsus oli õigusvastane ja KAK-i rikkumine süüline ning rikkumine võis olla põhjuslikus seoses kaebaja vaimse tervise mõningase ajutise halvenemisega, ei olnud kaebajale põhjustatud tagajärjed siiski tavapärasest eluriskist intensiivsemad ja sellest tulenevalt ei ole mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks alust.
26.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.06.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendab halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
27.X on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 350 eurot ja on kandnud ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 1312 eurot (koos käibemaksuga; vastab advokaadi 6,83 töötunnile tunnitasuga 160 eurot + käibemaks). Kokku 1662 euro suuruste menetluskulude kandmine või nende kandmise kohustus seoses praeguse asja lahendamisega ringkonnakohtus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad X menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaitsevägi ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
28.Kuna otsus kajastab andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.