Hellenurme Jahiselts MTÜ kaebus Keskkonnaameti 20.12.2022 korralduse nr 1-3/22/609 punkti 1.2 tühistamisnõudes Kaebaja Hellenurme Jahiselts MTÜ (registrikood 80561876), volitatud esindaja vandeadvokaat Hannes Toodu Vastustaja Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe Lehtme Kolmas isik Valgamaa Jahimeeste Ühistu (registrikood 10240870), esindaja Rein Rosenberg
2.Rahuldada kaebus ning tühistada Keskkonnaameti 20.12.2022 korralduse nr 13/22/609 punkt 1.2.
3.Mõista Keskkonnaametilt välja Hellenurme Jahiselts MTÜ kasuks menetluskulud summas 20 eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.11.2023 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,
tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hellenurme Jahiselts MTÜ on jahimehi koondav ja jahindusega mittetulundusühing, mis asub Hellenurme jahipiirkonnas (JAH1000061).
tegelev
2.Hellenurme jahipiirkonna (JAH1000061) senine kasutaja on alates 01.06.2013 olnud Valgamaa Jahimeeste Ühistu (VJÜ). Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse luba pikendati VJÜ-le 01.06.2013 JahiS jõustumisega, mille rakendussätted nägid ette kõigi varem väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikenemise 10 aastaks (jahiseadus (JahiS) § 67 lg 2).
3.VJÜ esitas jahindusnõukogule taotluse arvamuse saamiseks Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamiseks. 28.02.2022 toimus Valga maakonna jahindusnõukogu koosolek, kus oli muuhulgas päevakorras VJÜ taotlus Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamiseks.
4.Hellenurme Jahiselts MTÜ esitas 12.10.2022 Keskkonnaametile taotluse haldusmenetlusse kaasamiseks ja senise kasutaja jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotluse rahuldamata jätmiseks.
5.Keskkonnaamet jättis Hellenurme Jahiselts MTÜ menetlusse kaasamata põhjendusega, et MTÜ-l puudub õiguslikult kaitstav huvi. Keskkonnaamet leidis, et VJÜ Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusega ei kaasne Hellenurme Jahiselts MTÜ subjektiivsete õiguste riive ning tema menetlusse kaasamine on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-ga 2.
6.Keskkonnaameti 20.12.2022 korralduse nr 1-3/22/609 punktiga 1.2 pikendati Valgamaa Jahimeeste Ühistu (registrikood 10240870) Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr VA-03 kuni 22.12.2032. Korralduse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Valgamaa Jahimeeste Ühistu esitas Keskkonnaametile taotluse (registreeritud dokumendihaldussüsteemis 01.12.2022 kirjana) Hellenurme jahipiirkonna (JAH1000061) kasutusõiguse loa nr VA-03 pikendamiseks järgmiseks 10 aastaks. Jahiseaduse (JahiS) § 14 lg 3 koosmõjus § 18 lg-ga 1 on jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine Keskkonnaameti pädevuses. Jahipiirkonna kasutaja on kasutusõiguse pikendamise loa taotluse esitanud 6 kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa (31.05.2023) lõppu. Jahimaa heaperemeheliku kasutamise jätkamiseks ning jahindusliku kasutuse edasiseks võimaldamiseks on otstarbekas pikendada kehtivat jahipiirkonna kasutusõiguse luba, et tagada jahimaa kasutuse stabiilsus ning jätkuv koostöö piirkonna maaomanikega. Arvestades, et Keskkonnaametile ei ole teada, et taotleja oleks esitanud Keskkonnaametile valeandmeid, Valga maakonna jahindusnõukogu toetab 28.02.2022, 31.10.2022 ja 30.11.2022 protokollilise otsuse kohaselt korralduse punktis 2 nimetatud taotlejate jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist ning jahipiirkonna kasutajad ei ole jätnud täitmata jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi, pikendab Keskkonnaamet mh Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse loa järgmiseks 10 aastaks.
2(10)
3-23-127
Loa saaja on kohustatud kinni pidama keskkonnaministri 23.05.2013 määrusega nr 27 „Jahiulukite seireandmete loetelu ja kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus“ sätestatud seireandmete kogumise ja esitamise korrast. Keskkonnaagentuuri suulistel andmetel puuduvad mh Hellenurme jahipiirkonnas 20.12.2022 seisuga jahipiirkonna kasutamisega ning teadusuuringute korraldamisega seotud piirangud ja tingimused (JahiS § 14 lg 7). Vastutuse jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kaasnevate kohustuste (nt jahiulukite seire oma jahipiirkonnas) täitmata jätmise eest sätestab JahiS § 62. Arvestades, et asja ei otsustata menetlusosalise kahjuks, menetlusosalise poolt taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks, annab Keskkonnaamet korralduse menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. JahiS § 18 lg 5 kohaselt avalikustatakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise otsus 14 päeva jooksul loa kehtivuse pikendamise otsuse tegemisest arvates ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning Keskkonnaameti veebilehel.
7.Hellenurme Jahiselts MTÜ esitas 19.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 20.12.2022 korralduse nr 1-3/22/609 punkti 1.2 tühistamisnõudes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja leiab, et vastustaja on õigusvastaselt pikendanud kolmanda isiku jahipiirkonna kasutusõiguse luba järgmiseks kümneks aastaks. Vastustaja on ebaseaduslikult jätnud kaebaja otsitud põhjendustel menetlusse kaasamata. Vaidlustatud korralduses on viidatud jahindusnõukogu protokollile, kuid jahindusnõukogu ei ole täitnud minimaalseimaidki nõudmisi, mis talle seadusega on pandud.
8.1.Jahipiirkonna kasutusõigus on avalik piiratud ressurss. Jahipiirkonna kasutusõigus annab jahipiirkonna kasutajale võimaluse selles piirkonnas elavatele jahiulukitele jahti pidada, kusjuures jahiselts tohib jahimeestele jahilube jagada mh enda majanduslikest huvidest lähtudes (jahiseaduse (JahiS) § 13 ja § 40 lg 3 p 1). Jahipiirkonna kasutajale antud õigusi arvestades peab jahipiirkonna kasutusse andmine tuginema seadusele, olema läbipaistev ja kasutamisest huvitatud isikutele ette aimatav. Vastasel juhul ei järgita seaduslikkuse põhimõtet, isikuid ei kohelda võrdselt, ohtu satub aus konkurents ning piiratakse ka õigust eneseteostusele ja omandi kaitsele (põhiseaduse (PS) § 3, § 12, § 19, § 32).
8.2.Kaebaja on mittetulundusühing, milline koondab endas Hellenurme jahipiirkonnas tegutsevaid jahimehi. Seega puudutab jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine ilmselgelt taotleja õigusi. Kaebajal oli õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1).
8.3.Vastustaja ei oleks saanud rahuldada VJÜ jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlust. JahiS § 67 lg 2 reguleerib enne kehtiva JahiS jõustumist antud lubade kehtivust. Need load kehtivad 10 aastat pärast JahiS jõustumist 01.06.2013. Luba kehtib vaid osas, milles puudub vastuolu kehtiva seadusega. Viidatud üleminekusäte reguleerib vaid loa kehtivust ning selle alusel ei saa luba pikendada. Kui loa kehtivusaeg lõppeb, siis tuleb jahiseltsil soovi korral esitada taotlus uue loa saamiseks (vt õiguskantsleri 11.03.2022 kiri nr 61/211741/2201394).
8.4.Üleminekusätete alusel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse load on välja antud teistel tingimustel ning tolleaegsed lubade andmise alused praegu enam ei kehti. Järelikult ei saa neid lube ka kehtiva seaduse alusel pikendada. Seadusandja on selgelt ette näinud, et üleminekusätete alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse load kehtivad kindla aja (st kümme aastat), ning on ühtlasi sätestanud, mis tingimustel tuleb välja anda uued load (JahiS § 67 lg 2, § 20 lg 1 p 3, §-d 14–17). Jahipiirkonna kasutusõiguse luba on tähtajaline ja välja 3(10)
3-23-127
antud kümneks aastaks (JahiS § 14 lg 2 ja § 67 lg 2). Seadusandja on sätestanud, et loa kehtivus lõpeb kasutusõiguse loa tähtaja möödumisel (JahiS § 20 lg 1 p 3). Seega ei saanud vastustaja VJÜ esitatud taotlust loa pikendamiseks rahuldada. JahiS § 20 lõikes 4 on sätestatud, et Keskkonnaametil tuleb avaldada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemise kohta teade väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes või kohalikus ajalehes. Selles teates tuleb inimesi ühtlasi informeerida, et oodatakse vabanenud jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlusi. Kui Keskkonnaamet pikendab lube ilma teiste jahiseltside huvi ja piirkonna maaomanike toetust välja selgitamata, siis on tegemist omavolilise otsusega, millel ei ole seaduslikku alust (vt õiguskantsleri 11.03.2022 kiri nr 6-1/211741/2201394).
8.5.28.02.2022 toimunud jahindusnõukogus maaomanikega sõlmitud lepingute kontrolli ei toimunud. Jahindusnõukogu protokollist ei kajastu mingit konkreetset lepingute kontrolli ning ei ole välja toodud kui suur osakaal lepingutega hõlmatud maa-alast kvalifitseerub üldse jahipidamiseks sobivaks alaks (JahiS § 3 lg 1 ja 2). Jahindusnõukogus toimuv lepingute kontroll peaks hõlmama endas muuhulgas ka määratlust kui suur osa lepingutega väidetavalt kaetud alast katab linna, alevi ja aleviku ning küla selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala (edaspidi tiheasustusala), samuti puhke- ja virgestusala, kus ohutu jahipidamine ei ole võimalik ning kuidas see suhestub jahipiirkonna pindalaga. Samuti on selgusetu, kas ja kuidas on arvesse võetud JahiS § 25 lg 2 lause teises pooles sätestatud piirangut. Hetkel viljeletava praktika kohaselt on sisuliselt kogu kontrollifunktsioon lükatud vastustaja poolt jahindusnõukogule, mille liikmetel ei ole õrna aimu haldusmenetluse elementaarsetest põhimõtetest. Samas jahindusnõukogu arvamus paistab olevat vastustaja poolt haldusakti vastuvõtmisel ainsaks argumendiks.
8.6.Arusaamatu on jahimaast leitud eramaade protsendi arvutuse aluseks võetud jahipidamiseks sobilike alade määratlus, on äärmiselt kahtlusi tekitav ka väidetavate lepingute sõlmimise viis. Kaebajale teadaolevalt on esinenud juhtumeid, kus isikuid on suunatud VJÜga lepinguid sõlmima esitledes seda kui nö paratamatust, mida tuleb teha. Põhjenduseks on muuhulgas toodud, et jahindusliku maakasutuse lepingu sõlmida või nõusoleku maa jahinduslikuks kasutamiseks saab anda ainult jahipiirkonda hetkel kasutavale kasutajale. Kaebaja hinnangul ei tohiks selliselt sõlmitud lepingud olla ei jahindusnõukogus ega haldusorganis otsustuse aluseks.
8.7.Jahindusnõukogu protokollist nähtuvalt ei ole hinnatud mitte ühegi kohustuse täitmist, mis on jahipiirkonna senisele kasutajale jahiseaduses kehtestatud.
8.8.Vastustaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 3-21-1688 oli olukord, kus 3 maaomanikku vaidlustasid jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist. Kaebuses toodi põhjendustena välja, et vaidlustajad on keelanud enda kinnisasjal jahi ning seejärel võivad loomad koguneda nende kinnisasjadele ja põhjustada kahju jne. Kohus leidis, et maaomanike õiguste realiseerimise võimalused on sätestatud JahiS §-s 6 ja § 25 lg-s 1. „Pidades silmas, et JahiS § 20 lg 2 p 2 kohaselt eeldab jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine JahiS § 20 lg-le 3 vastavat ühist taotlust maaomanikelt, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja vähemalt 51% jahimaa pindalast, siis ei saa JahiS § 6 p-st 4 tuletada üksikute maaomanike subjektiivset õigust vaidlustada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist.“ Seega ei puudutanud viidatud kohtulahend vähimalgi määral teise jahiseltsi huvi pidada jahimaal jahti. Lõpetuseks asus vastustaja oma vastuses kaebaja taotlusele seisukohale, et kuna kaebaja „taotlus ei vasta JahiS § 20 lg 2 p 2 ja lg 3 p 1-3 sätestatud nõuetele, siis jätab Keskkonnaamet kaebaja jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusse kaasamata“. Kaebaja hinnangul ei erista vastustaja ebaseaduslikult maaomanike ja teiste jahiseltside subjektiivseid õigusi mingil määral. Viide
4(10)
3-23-127
nagu oleks kaebaja taotlus pidanud vastama JahiS § 20 lg 2 p 2 ja lg 3 p 1-3 sätestatule on pahatahtlikult vale.
8.9.Vastustaja ei ole avaldanud siiani mitte ühtegi teadet, millega teavitada avalikkust, et üleminekusätete alusel antud lubade kehtivusaeg lõpeb ja et saab esitada uusi loataotlusi.
8.10.Kaebaja tõi taotluses vastustajale välja hulgaliselt puuduseid, mis annakasid põhjuse jätta senise jahipiirkonna kasutusõiguse omaja taotluse rahuldamata. Vastustaja on aga vääral seisukohal, et kui senine kasutaja on väitnud enesel olevat sõlmitud lepinguid üle 50% jahipiirkonna maaomanikega, siis ei saaks keegi teine taotleda jahipiirkonna kasutusõigust. Praktikas on paljud maaomanikud, kas sõlminud lepingud või andnud nõusolekud jahipidamise korraldamiseks mitmele isikule. Sellist praktikat viljelevad näiteks kohalikud omavalitsused aga samuti ka paljud eraisikud. Seega ei pea paika vastustaja väide, et kui kellelgi on üle 50% maaomanike nõusolek/leping, siis kellelgi teisel ei saaks olla sellest rohkem vms. Ilmselgelt vale on ka vastustaja seisukoht, et kaebaja peaks koondama üle 51% kinnisasjadest ja üle 51% pindalast. Senisele jahipiirkonna kasutajale selliseid nõudeid ei esitata. Senisele jahipiirkonna kasutajale on esitatud nö nõue sõlmida lepingud 50% pindala ulatuses. Kaebajal on kokkulepped maaomanikega üle 50% jahimaa pindalast kasutamiseks, kuid see ei tähenda, et vastustaja võiks vastu võtta ebaseaduslikke haldusakte ning kaebajat suunata JahiS § 20 lg 2 p 2 ja lg 3 p 1-3 sätestatud menetlust läbi viima. Esiteks ei ole need samastatavad ja teiseks ei pea keegi tolereerima selgelt ebaseaduslikku haldusmenetlust.
8.11.Kaebaja hinnangul on ebaõige vastustaja ja kolmanda isiku käsitlus jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamisest. Väär on vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht, et kehtiv õigus ei näe ette haldusmenetluses asjaolude kontrollimist (sh maaomanikega sõlmitud lepingute kontrollimist). Kolmas isik on jätnud täitmata kohustuse esitada tähtaegselt seireandmed.
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
9.1.JahiS § 67 lg 2 ei välista kasutusõiguse loa pikendamist JahiS § 18 lg 1 alusel. Puudub vaidlus, et 01.06.2013, mil JahiS jõustus, omas kolmas isik Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Järelikult pikenes loa kehtivus automaatselt 10 aastaks, s.o kuni 31.05.2023 ning edaspidi peab loa pikendamine toimuma JahiS-s ettenähtud alustel ja korras. Keskkonnaamet jääb 26.05.2022 Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi ühises kirjas nr 1-7/21/3429-7 p 3 õiguskantslerile toodud seisukoha juurde. Vastav selgitus, mille kohaselt ei kohaldu 2013. a automaatselt 10 aastaks pikendatud lubadele JahiS § 18 ja nende puhul tuleb soovijatel taotleda uut luba, puudub ka seaduse seletuskirjas. JahiS § 18 lisati seaduse eelnõusse alles Riigikogu menetluses ja kui seadusandja soov oleks olnud seda sätet 2013. a automaatselt pikenenud kasutuslubadele mitte rakendada, oleks see õigusselguse tagamiseks üheselt mõistetavalt rakendussätetes või seaduse seletuskirjas ka välja toodud. Kaebaja tõlgendus on vastuolus Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt ei tohi õigusnormile antav tõlgendus muuta normi kasutuks (vt Riigikohtu lahend nr 3-16-579, p 9). Õiguskantsleri seisukohad seoses jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamisega, ei ole vastustajale õiguslikult siduvad.
9.2.JahiS § 18 reguleerib olemasolevate lubade pikendamist või pikendamata jätmist. Tegemist on erinormiga JahiS § 14-17 ees. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele loa andmise sätted.
9.3.Kehtiv õigus ei näe ette jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise menetluses maaomanikega sõlmitud kirjalike lepingute olemasolu kontrollimist ei vastustaja ega ka maakonna jahindusnõukogu poolt. Seadus ei käsitle, kas ja kui palju kirjalikke lepinguid peab loa pikendamiseks jahipiirkonna kasutajal sõlmitud olema. Kuigi kehtiv õigus sellist kohustust ette ei näe, sõlmisid erinevate huvigruppide esindajad kokkuleppe, mille kohaselt 5(10)
3-23-127
toetavad jahindusnõukogud konsensuslikult jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist juhul, kui on täidetud 18.06.2021 kohtumisel kokkulepitud kriteeriumid (vt vastustaja 13.03.2023 menetlusdokumendi lisa 2). Valga maakonna jahindusnõukogu 28.02.2022 protokollilise otsusega otsustati konsensuslikult toetada vaidlustatud kasutusõiguse loa pikendamist (vt vastustaja 13.03.2023 menetlusdokumendi lisa 3).
9.4.Kohtul tuleb anda hinnang, kas Valgamaa jahindusnõukogu kvalifitseerub haldusorganiks, kes peab oma tegevuses lähtuma HMS sätetest. Juhul, kui halduskohus asub seisukohale, et jahindusnõukogu on haldusorgan, kelle otsused on kohtus vaidlustatavad, siis tuleb kaasata Valgamaa jahindusnõukogu menetlusse.
9.5.Kaebusest ei selgu, milliste kohustuste täitmata jätmist kolmandale isikule ette heidetakse. JahiS kohaselt saab jahindusnõukogu kontrollida üksnes tema enda kehtestatud reeglite täitmist (JahiS § 9 lg 3 p 3). Jahindusnõukogu pädevus on ammendava loeteluna ära toodud JahiS § 9 lg-s 3. Jahindusnõukogu pädevusse ei kuulu jahipiirkonna kasutaja seaduses sätestatud kohustuste täitmise kontroll. Vastustajal ei ole õigust ümber hinnata jahindusnõukogu otsuseid ning vastustaja ei teosta sisulist järelevalvet jahindusnõukogu tegevuse üle. Vastustaja osaleb jahindusnõukogu töös riigi esindajana võrdsetel alustel kõigi teiste liikmetega.
9.6.Seoses kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmisega jääb vastustaja oma 10.11.2022 kirjas nr 13-1/22/20113-2 toodud seisukoha juurde (vt kaebuse lisa 3).
9.7.Jahipiirkonna kasutusõiguse luba ei saa taotleda jahipiirkonda, mis on juba kasutusel (JahiS § 17 lg 2 p 4). Seetõttu ei oma asjas tähtsust kaebaja väide, mille kohaselt koondab kaebaja endas Helenurme jahipiirkonnas tegutsevaid jahimehi.
9.8.Ka juhul, kui kaebaja oleks tulnud kaasata, siis kaebaja kaasamata jätmine ei mõjutanud kuidagi asja otsustamist (HMS § 58). Keskkonnaamet on kontrollinud JahiS § 18 lg-s 2 sätestatud aluste puudumist, mistõttu ei esinenud alust loa pikendamisest keeldumiseks.
10.Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
10.1.Õigus jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlemiseks ja pikenduse saamiseks tuleneb kehtiva JahiS § 18 lg-st 1. Õiguskantsleri seisukoht, millele kaebaja viitab, ei oma käesolevas asjas siduvat tähendust. Nii intensiivne õiguste piirang, nagu väidetav JahiS § 18 alusel lubade pikendamise õiguse mittelaienemine senistele loa omanikele läbi JahiS § 67 lg 2, ei saa olla tuletatav, vaid tulenevalt õiguskindluse põhimõttest, peaks see erisus sisalduma selgesõnaliselt seaduses (vt Riigikohtu 10.04.2012 otsus nr 3-1-2-2-11, p 66). Riigikohus on 26.06.2018 lahendis nr 3-16-579/47 p-s 9 selgitanud, et õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (nt rakendussätetes), siis ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4).
10.2.Selleks, et efektiivselt täita jahipidamise eesmärke nt ulukipopulatsiooni arvukuse reguleerimisel, ulukikahjude vähendamisel, haiguste leviku tõkestamisel ning jahipiirkondade kõigile pädevatele jahimeestele kättesaadavana hoidmisel läbi ennast tõestanud ning JahiS nõudeid täita suutvate jahipiirkonna kasutajate, toimubki maakondlikus jahindusnõukogus vastavalt JahiS § 9 lg 3 p-dele 3-5 hindamine, kas senine kasutaja on oma ülesannetega hakkama saanud või mitte. Kui esinevad JahiS § 20 lg 2 alusel jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, saavad maaomanikud, riik või teised jahiseltsid senise kasutaja väljavahetamise algatada sisuliselt igal ajahetkel (vt JahiS § 20 lg 2).
6(10)
3-23-127
10.3.Kolmas isik ei nõustu kaebaja väitega, et varem kehtinud seaduse alusel loa saanud kasutajad ei pea kehtiva seaduse nõudeid järgima. Seadusandja soov on olnud selgelt võimaldada ka olemasolevate lubade pikendamist olukorras, kus algselt kaaluti sootuks lubade tähtajatust.
10.4.Kaebaja etteheited lepingute kontrolli ebapiisavusest on alusetud.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele.
12.Esmalt lahendab kohus tõendite kogumise taotluse (I) ning seejärel kaebuse ja jagab menetluskulud (II). I
13.Kaebaja on esitanud 14.09.2023 menetlusdokumendis järgmised taotlused: 1) kohustada VJÜ-d esitama kohtule haldusakti andmisel tuvastatud asjaolude tõendamiseks väidetavalt maaomanikega sõlmitud lepingud 292 tk (algdokumendid); 2) peale VJÜ poolt algdokumentide esitamist anda kaebajale tähtaeg 20 päeva nendega tutvumiseks ning seejärel algdokumendid tagastada ja jätta toimikusse ärakirjad; 3) kohustada vastustajat esitama kohtule VJÜ poolt esitatud seireandmed (loetletud keskkonnaministri määruses „Jahiulukite seireandmete loetelu ja kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus“) Hellenurme jahipiirkonnas perioodil 2013-2023 ning informatsioon andmete esitamise tähtaegade kohta.
14.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.
15.Kohtu hinnangul puudub tõendite kogumiseks vajadus, kuivõrd kohtu hinnangul on võimalik kaebust lahendada ka ilma kaebaja taotletud tõenditeta. Nimelt on kohus seisukohal, et vaidlusalune korraldus on õigusvastane juba ainuüksi põhjusel, et JahiS § 67 lg 2 alusel peale 01.06.2013 pikenenud luba ei ole võimalik JahiS § 18 alusel veel järgnevaks kümneks aastaks pikendada. Kohus põhjendab oma seisukohta allpool. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. II
16.Käesoleval juhul on menetlusosaliste vahel peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine enne loa kehtivuse lõppemist on JahiS § 18 alusel lubatav, st ilma avalikku konkurssi korraldamata.
17.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
18.Kohtu hinnangul on vaidlusalune korraldus haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, kuivõrd sellega antakse haldusvälisele isikule õigusi – Hellenurme jahipiirkonna kasutusõigus. Kaebajal on kaebeõigus, kuivõrd tegemist on juriidilise isikuga, kes on samuti huvitatud vaidlusaluse jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamisest. Riigikohus on selgitanud, et avaliku ressursi kasutusse andmine peab toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel; isikul, kelle õigusi, eelkõige õigust võrdsele kohtlemisele, rikub kohase menetluse puudumine, on õigus halduse tegevuse vaidlustamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.2005 otsus nr 3-3-1-59-05, p-d 1718). Vastustaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-21-1688 asjakohane ei ole, 7(10)
3-23-127
kuivõrd nimetatud asjas olid kaebajateks maaomanikud, kes olid pöördunud kohtusse oma omandiõiguse kaitseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2022 määrus nr 3-21-1688, p 6). Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.
19.Vaidlusaluse korralduse õiguslikuks aluseks on JahiS § 18 lg-d 1-5 (digitaalse kohtutoimiku leht (dtl) 15). Tulenevalt JahiS § 18 lg-st 1 pikendatakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks kümneks aastaks, kui jahipiirkonna senine kasutaja on esitanud kuus kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale vastava taotluse koos jahindusnõukogu seisukohaga.
20.Vastustaja on selgitanud vastuses kaebusele, et puudub vaidlus osas, et 01.06.2013, mil JahiS jõustus, omas kolmas isik Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse luba; järelikult pikenes loa kehtivus automaatselt 10 aastaks, s.o kuni 31.05.2023 ning edaspidi peab loa pikendamine toimuma JahiS-s ettenähtud alustel ja korras.
21.Menetlusosaliste vahel on vaidluse all, kuidas tõlgendada JahiS § 67 lg-t 2 – kas nimetatud normi alusel automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse luba saab JahiS § 18 alusel uuesti järgnevaks 10 aastaks pikendada või ei kohaldu JahiS § 67 lg 2 alusel automaatselt pikenenud lubadele JahiS § 18 loa pikendamise regulatsioon ning loa kehtivuse lõppemisel tuleb korraldada avalik konkurss loa andmiseks (vt JahiS §-d 14-17).
22.Vastavalt JahiS § 67 lg-le 2 kehtib käesoleva seaduse jõustumisel kehtiv jahipiirkonna kasutusõiguse luba kümme aastat pärast käesoleva seaduse jõustumist ulatuses, milles see ei ole vastuolus käesolevas seaduses sätestatuga. Käesoleval juhul on kolmanda isiku kasutusõiguse luba pikendatud JahiS § 18 lg 2 alusel, kuid tegemist on loaga, mille kehtivus oli juba eelnevalt JahiS § 67 lg 2 alusel automaatselt 10 aastaks pikenenud. Kohus leiab, et JahiS § 67 lg 2 alusel automaatselt pikenenud luba ei saa kehtiva JahiS § 18 lg 2 alusel pikendada, kuivõrd viimati nimetatud norm käsitleb kehtiva JahiS alusel väljastatud lubade pikendamist. Üleminekusätte alusel pikenenud loa pikendamist JahiS § 18 ette ei näe. Kuigi on õige vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht, et seadusandja ei ole sellist välistust sõnaselgelt JahiS-s sätestatud, siiski ei tähenda eelnev, et juhinduda tuleks normi tõlgendamisel üksnes grammatilisest tõlgendusmeetodist. Eelnõu (351 SE, XII Riigikogu) menetlemisel Riigikogus muudeti algselt tähtajatuna kavandatud jahipiirkonna kasutusloa väljastamise regulatsiooni teise lugemise käigus tähtajaliseks (muudatusettepanek nr 5), tuginedes põhiseaduspärasuse argumendile, ning alles seejuures lisati teksti ühtlasi üleminekusätted (muudatusettepanek nr 33). Kohtu hinnangul ei saa eelnevast järeldada, et seadusandja on soovinud laiendada jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise võimalust ka nendele lubadele, mida üleminekusätete alusel juba 10 aastaks pikendati.
23.Ühtlasi on õiguskantsler selgitanud oma 11.03.2022 kirja nr 6-1/211741/2201394 punktis 3 järgmist: „JahiS § 67 lõige 2 on üleminekusäte ja see reguleerib JahiS jõustumise ajal (s.o 01.06.2013) kehtinud varasema seaduse alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade n-ö ühekordset automaatset pikendamist seaduse rakendamiseks. JahiS § 67 lõike 2 kohaselt automaatselt kümneks aastaks pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid pikendada JahiS § 18 alusel selle tõttu, et need load ei ole välja antud kehtiva seaduse tingimusi arvestades (vt JahiS § 14-17 sätestatud eelduste olemasolu, sh maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu, JahiS § 14 lg 5 ja 6, JahiS § 15 lg 2).“ 1
24.Oma 01.07.2022 kirjas nr 6-1/211741/2203556 on õiguskantsler leidnud järgmist: „Normi sõnastusest saab välja lugeda mitu olulist aspekti. Esiteks reguleerib norm enne praegu kehtiva seaduse jõustumist antud lubade kehtivust. Need load kehtivad kümme aastat pärast jahiseaduse jõustumist 1. juunil 2013. a. Teiseks kehtib luba vaid selles osas, milles
puudub vastuolu kehtiva seadusega. Kolmandaks reguleerib üleminekusäte vaid loa kehtivust ning selle alusel ei saa luba pikendada. Kui loa kehtivusaeg lõpeb, siis tuleb jahiseltsil soovi korral esitada taotlus uue loa saamiseks. Enne 1. juunit 2013 välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse lube ei saa pikendada, sest Riigikogu ei ole seda ette näinud. Tuleb arvestada, et üleminekusätete alusel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse load on välja antud teistel tingimustel ning tolleaegsed lubade andmise alused praegu enam ei kehti. Järelikult ei saa neid lube ka kehtiva seaduse alusel pikendada. Õigusriigi põhimõtte kohaselt ei saa täitevvõim omavoliliselt jätkata avaliku ressursi kasutusse andmist, tuginedes varem kehtinud normidele. Riigikogu on selgelt ette näinud, et üleminekusätete alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse load kehtivad kindla aja (st kümme aastat), ning on ühtlasi sätestanud, mis tingimustel tuleb välja anda uued load (JahiS § 67 lg 2, § 20 lg 1 p 3, §-d 1417). /.../ Jahiseaduse § 20 lõikes 4 on sätestatud, et Keskkonnaametil tuleb avaldada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemise kohta teada väljaandes Ametlikud Teadeanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes või kohalikus ajalehes. /.../ Kui Keskkonnaamet pikendab lube ilma teiste jahiseltside huvi ja piirkonna maaomanike toetust välja selgitamata, siis on tegemist omavolilise otsusega, millel ei ole seaduslikku alust.“2
25.Lisaks on õiguskantsler oma 20.09.2022 kirjas nr 7-6/221239/2204923 selgitanud järgmist: „On väga oluline, et jahipiirkonna kasutusõiguse lubade andmine järgmiseks kümneks aastaks oleks läbipaistev ja põhineks rangelt seadusel. Riik ei tohi õigusvastaselt moonutada jahiseltside vahelist konkurentsi. Täitevvõim ei saa omatahtsi seada tingimusi avaliku piiratud ressursi kasutusse andmisele või Riigikogu seatud tingimustest mööda vaadata. /.../ Jahiseadus ei näe ette, et kehtivuse kaotanud jahiseaduse alusel antud jahipiirkonna kasutusõiguse lube pikendatakse kehtiva jahiseaduse alusel. JahiS § 67 lõikes 2 on sätestatud, et seaduse jõustumise ajal kehtiv jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib kümme aastat pärast seaduse jõustumist. Pärast seda tähtpäeva tuleb kõik jahipiirkonna kasutusõiguse load anda välja 01.06.2013 jõustunud jahiseaduse sätete kohaselt. Kehtetu jahiseaduse alusel antud jahilubade pikendamisel välistatakse paraku seadusandja sätestatud konkurents, isikuid ei kohelda võrdselt ja piiratakse õigust eneseteostusele ja omandi kaitsele (põhiseaduse (PS) § 3, § 12, § 19, § 32).“3
26.Loa pikendamise eelduseks JahiS § 18 lg 1 alusel saab seega olla eelnevalt JahiS §-des 14-17 sätestatud tingimustel ja korras tähtajalise jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamine, mitte varasemas seaduses sätestatud eeldustel väljastatud ja ainuüksi üleminekusättest tulenevalt veel 10 aastat kehtinud load. Vastupidine tõlgendus viib konkurentsi moonutuseni ja ebavõrdse kohtlemiseni.
27.Kolmas isik on õigesti viidanud HKMS § 158 lg-le 4, mille kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Samas tuleb eelistada normi põhiseaduskomfortset tõlgendamist. Põhiseadusega on enam kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt tekib kõigil jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikutel perioodiliselt võimalus jahipiirkonna kasutusõiguse loale konkureerida.
28.Eeltoodust tulenevalt on vaidlusalune korraldus materiaalselt õigusvastane, mis tingib selle tühistamise. Seetõttu puudub vajadus käsitleda ülejäänud menetlusosaliste väiteid. Ülaltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ja tühistab Keskkonnaameti 20.12.2022 korralduse nr 1-3/22/609 punkti 1.2.
29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu
20 eurot ning palunud menetluskulud jätta vastustaja kanda. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt välja menetluskulu 20 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 8 ja § 109 lg 1).
30.Kaebaja on taotlenud vastustaja kohustamist tasuma menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni.
31.Viivise väljamõistmiseks puudub alus. Menetluskuludelt tasutava viivise väljamõistmine on võimalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4 kohaselt, HKMS sellist võimalust ette ei näe (nt Riigikohtu 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 27). Juhindudes HKMS § 1 lg-st 3 jääb kaebaja taotlus viivise väljamõistmiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.