Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 12.10.2023, Tartu 3-21-748 X kaebus Võru valla vastu Xxx talu maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju 1,762 miljoni euro hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 14.10.2022. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Võru vald
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X apellatsioonkaebus aianduskooperatiivi „Aˮ krunti nr 2 puudutavas nõudes.
2.Jätta X taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata.
3.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14.10.2022. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 12.10.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Põlva maakonna komisjoni (ÕVVTK Põlva maakonnakomisjon) 22.10.1993. a otsusega nr 3956 tunnistati Orava vallas asuva Xxx talu maa (27,63 ha) osas omandireformi õigustatud subjektideks Y (1/2 osas), B (1/8 osas), D (1/8 osas) ja E (1/4 osas). Dle ja Ele määrati õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon.
Orava Vallavalitsus otsustas 11.03.1997. a korraldusega nr 35 „Ostueesõigusega erastamise võimalikkuse kohtaˮ võimaldada G ostueesõigusega erastada talle ENSV taluseaduse alusel
kasutusse antud maa, mille hulka kuulus ka osa Xxx talu maast (ligikaudu 5 ha). Osa Xxx talu maad on riigimaantee koosseisus ning jäeti seetõttu riigi omandisse, ning osa endise Xxx talu maast tagastati 1998. a muule isikule tulenevalt maakorralduse nõuetest.
3.Y suri 11.07.1996. Orava Vallavalitsus teavitas 04.06.2001. a kirjaga nr 37/154 Bt, et Xxx maa tagastamine on võimalik alles pärast Y pärimisasja lõpetamist. X edastas 20.05.2004 Orava Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistused, mille kohaselt päris ta oma ema Y vara, sh nõudeõiguse 1/2 mõttelisele osale Xxx talumaast (27,63 ha) ning oma venna Ülo Sarrapuu vara, milleks mh oli nõudeõigus 3/8 mõttelisele osale Xxx talumaast üldpindalaga 27,63 ha.
4.Orava Vallavalitsuse 24.05.2005 korraldusega nr 116 algatati menetlus õigusvastaselt võõrandatud Xxx talu maa tagastamiseks Ble ja Xle. Mõlemad soovisid maa tagastamist nõudeõiguse osast suuremas ulatuses. B suri 03.03.2016 ja tema vara päris poeg C.
5.Orava Vallavalitsuse 11.10.2016. a korraldusega nr 183 määrati Xxx maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtajaks 20.12.2016. Xle maa tagastamiseks koostas maamõõtja 19.12.2016 Lutu maaüksuse plaani (maaüksuse pindala 18 847 m2). X ei nõustunud maa mõõtmise tulemustega ega allkirjastanud piiriprotokolli.
6.Orava Vallavalitsus määras 01.03.2017. a korraldusega nr 28, et Xl tuleb nõudeõiguse osast suurema pindalaga maa tagastamise eest juurde maksta 1440 eurot. Tähtaeg võla tasumiseks või hüpoteeklepingu sõlmimiseks oli 15 päeva korralduse kättesaamisest. Põlva maavanem nõustus korraldusega 28.03.2017. Korraldus edastati isikule tähitud kirjaga 05.04.2017, see tagastati hoiutähtaja möödumisel 25.04.2017. Korraldus tehti avalikult teatavaks ajalehe Postimees kaudu 29.04.2017. X nõudeõiguse osast suurema pinnaga maa tagastamise eest juurde makstavat summat ei tasunud ja võla järelmaksuga tasumiseks hüpoteegilepingu sõlmimist ei taotlenud.
7.Orava Vallavalitsus luges 14.06.2017. a korraldusega nr 74 X Xxx maa tagastamise nõudest loobunuks ja lõpetas talle maa tagastamise menetluse. Korralduse põhjenduste kohaselt jättis X tegemata maa tagastamiseks vajalikud toimingud - ei allkirjastanud piiriprotokolle ning ei tasunud võlga nõudeõiguse osast suurema maa eest ega taotlenud hüpoteegilepingu sõlmimist. Korralduse õiguslikuks aluseks oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 7 ning Vabariigi Valitsuse määruse „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kordˮ (tagastamise kord) p 56. Korraldus saadeti adressaadile 19.07.2017 tähtkirjaga. Kiri tagastati hoiutähtaja möödumisel. Vallavalitsus avaldas teate korralduse andmise kohta 12.08.2017 ajalehes Postimees. X korraldust ei vaidlustanud.
8.Xle kuuluvad ehitisregistri andmetel vallasasjana ehitised Võru maakonnas Võru vallas (varem Orava vald) Kliima külas: elamu (ehitisregistri kood 110023768), saun (110023769), kuur (110023770), laut-küün (110023771), ait (110023772), kaev (220471178). Ehitised paiknevad katastriüksusel nimega Kliima-Andre, katastritunnus 91701:001:1244, pindala 18 750 m2, sihtotstarve elamumaa.
9.Xle kuuluvate hoonete juurde määrati teenindusmaa Võru Vallavalitsuse 05.05.2020. a korraldusega nr 275. Korraldus edastati adressaadile lihtkirjaga. X kinnitas oma 30.05.2020. a kirjas, et sai korralduse kätte 29.05.2020. Isik korraldust ei vaidlustanud.
10.X esitas 08.04.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Võru valla vastu seoses maa tagastamise ja erastamisega. ÕVVTK Põlva maakonnakomisjoni 22.10.1993. a otsuse järgi on varaks Xxx
talu maa 27,63 ha. 1993. a otsuse p-s 5 on öeldud, et otsuse p-des 1-4 toodud andmed tuleb kanda endiste omanike ja vara registrisse. Kaebaja mõistab seda nii, et maa tagastamine on 1993. a juba otsustatud ja seda tuleb täita. Menetluse käigus avaldas kaebaja, et ta ei ole maa tagastamise menetluse akti näinud ja seda ei ole talle teatavaks tehtud, mistõttu ei ole midagi tühistada. Kaebaja oleks pidanud saama 1993. a otsuse alusel hoonete teenindamiseks 2 ha maad ning kaebaja ja B kaasomandisse seega 25,63 ha maad. Seda, et maa tagastamine täies ulatuses ei olnud võimalik erinevatel põhjustel (s.h maa põliseks kasutamiseks andmine taluseaduse alusel, teemaa riigi omandisse jätmine), peab kaebaja sundvõõrandamiseks, rekvireerimiseks ja tema vara laialijagamiseks. Halduskohtule 03.10.2022 esitatud avalduses jäi kaebaja selle juurde, et talle tuleb 1993. a otsuse alusel tagastada 13,8 ha (s.o pool 27,63 ha maast). Kaebaja taotleb Xxx talu maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju suurus on 1,762 miljonit eurot. Kaebaja vaidlustas ka seda, et hoonete juurde on jäetud vähem kui 2 ha maad ning ta ei ole saanud erastada aianduskooperatiivi „Aˮ krunti nr 2. Kaebaja taotles aianduskooperatiivi „Aˮ krundi nr 2 erastamise õiguse kaotamisega tekitatud kahju 10 000 euro hüvitamist.
11.Tartu Halduskohus lõpetas 26.01.2022. a määrusega haldusasja menetluse järgmistes nõuetes: 1) tühistada Orava Vallavalitsuse 14.06.2017. a korraldus nr 74; 2) tühistada Võru Vallavalitsuse 05.05.2020. a korraldus nr 275; 3) hüvitada aianduskooperatiivi „Aˮ krundi nr 2 erastamise õiguse kaotamisega kaebajale tekitatud kahju 10 000 eurot. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse Xxx talu maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju 1,762 miljoni euro hüvitamise nõudes. Kõnealune määrus on jõustunud.
12.Tartu Halduskohus jättis 14.10.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebajale maa tagastamata jätmine oli õiguspärane ja kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
12.1.ÕVVTK Põlva maakonnakomisjoni 1993. a otsus kuulus tagastamismenetluse esimesse etappi. Sellega ei tehtud otsust maa tervikuna tagastamise kohta, vaid määrati kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis ja õigustatud subjektid. Õigustatud subjektideks nimetatud isikutel (ja hiljem nende õigusjärglastel) tuli teha maa tagastamiseks vajalikud toimingud. Neid toiminguid püüdsid vald ja teine maa tagastamisest huvitatud isik teha aastaid. Kaebaja enda vastuseisu tõttu ei jõudnud maa tagastamise menetlus tema suhtes kunagi selleni, et vald oleks saanud vastu võtta kaebajale maa tagastamise otsuse.
12.2.See, et 1993. a otsuses oli õigusvastaselt võõrandatud varana märgitud Xxx talu maa suuruseks 27,63 ha, ei tähenda, et kogu see maa tuli õigustatud subjektidele ka tagastada. Xxx talu maa tagastamise õigustatud subjektidel tuli algusest peale arvestada sellega, et nende nõudeõiguse kõrval on olemas ka teiste isikute õigused. Seda, et osaliselt ei olnud maad võimalik tagastada taluseaduse, teemaa riigi omandisse jätmise ja maakorralduslike nõuete tõttu, on kaebajale korduvalt selgitanud erinevad isikud. Kui kaebaja sellele vaatamata taotles maa tagastamist ainult nii, et tagastatakse kogu endise Xxx talu maa, ja muudel tingimustel ei soovinud ta menetluses osaleda, siis see oli kaebaja enda riisiko. Maad ei saa isikule tagastada tema tahte vastaselt.
12.3.Vald pikendas korduvalt Xxx talu maa osas toimingute tegemise tähtaegu. Kaebaja oli teadlik vajadusest teha maa tagastamiseks vajalikke toiminguid ning selleks määratud tähtaegadest.
12.4.Kaebaja väitel oli ta 2017. a haige ja ei saanud toiminguid teha. Kohtu hinnangul langeb toimingute tegemiseks ette nähtud aeg valdavas osas varasematesse aastatesse. Valla määratud tähtajad 2016. a olid kaebajale teada ja kaebaja oli sel ajal võimeline toiminguid tegema. Aastasse 2017 langeb üksnes kaebajale juurdemakse tasumise tähtaja määramine. Juurdemakse tasumise nõue toimetati kaebajale kätte avalikult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 31 lg 1 p 2
alusel - kaebaja ei olnud kättesaadav vallale teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei olnud teada. Juurdemakse tasumise nõude avalik kättetoimetamine oli põhjendatud. Arvestades kaebaja käitumist kogu tagastamismenetluse jooksul ei pidanud vallale olema äratuntav, et kaebajal võib olla tekkinud objektiivne takistus toimingute tegemiseks. Pärast 2016. a tehtud toiminguid asus kaebaja uuesti maa tagastamise küsimusega tegelema 2019. a ning ei näidanud ka siis üles mingit tahet teha viivitamata vajalikud toimingud. Kaebaja jätkas nõudmist, et välja tuleb mõõta ja tagastada 27,63 ha maad (I kd tl 81 ja 85-88). See tähendab, et isegi kui kaebajal esines 2017. a objektiivne takistus toimingute tegemiseks, ei oleks selle takistuse puudumine ära hoidnud maa tagastamata jätmist.
12.5.Rahandusministeerium teostas 2021. a järelevalvet xxx talu maa tagastamise üle ning leidis, et kaebajale maa tagastamata jätmine oli õiguspärane (I kd tl 29-30).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas 14.11.2022 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse ja hilisemad täiendavad selgitused, milles palus halduskohtu 14.10.2022. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kokkuvõtvalt leidis kaebaja, et ta ei saanud teha maa tagastamiseks vajalikke toiminguid, kuna jäi 1999. a raskesti haigeks. Kaebaja on alates 2000. a II grupi invaliid. Kaebaja ei pea menetluse takistamiseks seda, kui talle pakutud maa suurus ei vasta sellele, millele tal 1993. a otsuse ja pärimisõiguse tunnistuste (kaebaja nimetab neid notari volitusteks) kohaselt õigus on. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et ta on ise süüdi, et ei kirjutanud alla kaebaja arvates valedele dokumentidele ja protokollidele. Kaebaja soovib maa tagastamist nii, nagu on 1993. a dokumentides kirjas, seadusi tema ei tea. Samuti soovib ta jätkuvalt hüvitist seonduvalt „A“ krundiga nr 2. 17.01.2023 esitatud täiendavas seisukohas taotles kaebaja asja lahendamist kohtuistungil.
14.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Halduskohtu 14.10.2021. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus otsuse tühistamiseks. Kaebajale maa tagastamise menetluse lõpetamine oli õiguspärane, mistõttu puudub kaebajal õiguslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks. Vald juhindus maa tagastamise menetluse läbiviimisel õigusaktidest ja faktilistest asjaoludest. Seaduses nõutavad maa tagastamise dokumendid on maavanem järelevalvemenetluses heaks kiitnud. Vastustaja jääb esimeses kohtuastmes esitatud seisukohtade ja tõendite juurde ning ei soovi täiendavaid tõendeid lisada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus märgib esmalt, et tagastab X apellatsioonkaebuse aianduskooperatiivi „Aˮ krunti nr 2 puudutavas nõudes, jäädes iseenesest 22.12.2022. a määruse p-s 6 toodud põhjenduste juurde. X sai nimetatud määruse kätte 11.01.2023. Samas jätkas X ka oma täiendavates seisukohtades hüvitise nõudmist (krunt tagasi või 15 000 eurot), kuigi ta oli teadlik, et halduskohus lõpetas 26.01.2022. a määrusega käesolevas asjas menetluse muu hulgas aianduskooperatiivi „Aˮ krundi nr 2 erastamise õiguse kaotamisega kaebajale tekitatud kahju 10 000 eurot hüvitamise nõudes ja halduskohtu 26.01.2022. a määrus jõustus 16.03.2022.
16.17.01.2023 esitatud täiendavas seisukohas soovis kaebaja esmakordselt, et ringkonnakohus korraldaks asjas istungi ja kordas seda taotlust ka hilisemates täiendavates seisukohtades. Ringkonnakohus jätab taotluse istungi korraldamiseks rahuldamata, kuna kaebaja nõustus apellatsioonkaebuse esitamisel asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Istungi korraldamise soov tuleb HKMS § 182 lg 1 p 9 järgi märkida apellatsioonkaebuses. Kui kaebaja pole apellatsioonkaebuses sellist soovi avaldanud, siis eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Ka halduskohtu kaevatava otsuse edasikaebekorras oli selgelt märgitud,
et ringkonnakohus võib lahendada asja kirjalikus menetluses, kui menetlusosaline ei taotle apellatsioonkaebuses selle lahendamist istungil. Menetlusseadustik ei näe ette, et sellist soovi saaks ringkonnakohtule esitada hiljem. Ka HKMS § 131 lg 2 järgi võib menetlusosaline algse nõusoleku asja lahendamiseks menetluses tagasi võtta üksnes menetlusolukorra olulisel muutumisel. Milles seisnes menetlusolukorra muutus pärast 14.11.2022 apellatsioonkaebuse esitamist, pole kaebaja selgitanud. Samuti märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas puudub ka sisuline vajadus istungi korraldamiseks apellatsioonikohtus, kuna asjas ei käi sisulist vaidlust faktiliste asjaolude üle ja kohus võib sellisel juhul lahendada asja kirjalikus menetluses (HKMS § 131 lg 1 p 2).
17.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Ükski apellatsioonkaebuses ega täiendavates selgitustes toodud ja vähegi asjassepuutuv väide ei anna alust 14.10.2022. a kohtuotsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks, millega esitatud hüvitamiskaebus rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme.
17.1.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega, mille kohaselt: vastustaja 14.06.2017. a korraldus nr 74 on kehtiv ja õiguspärane haldusakt; ÕVVTK Põlva maakonnakomisjoni 1993. a otsus ei ole otsus õigusvastaselt võõrandatud maa tervikuna tagastamise kohta õigustatud subjektidele, vaid sellega määrati kindlaks üksnes õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis ja õigustatud subjektid; Maareformi seadus nägi ette ka olukorrad, mille puhul maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna ning õigustatud subjektid pidid sellega arvestama; seda, et Xxx talu maad ei ole õigustatud subjektidele võimalik tervikuna tagastada taluseaduse, teemaa riigi omandisse jätmise ja maakorralduse nõuete tõttu, on kaebajale korduvalt selgitatud ja kui ta sellele vaatamata taotles maa tagastamist üksnes tervikuna ning muudel tingimustel ei soovinud maa tagastamise menetluses osaleda, siis oli see lõpptulemuse osas (tagastamismenetluse lõpetamine) kaebaja enda riisiko; kaebaja kui õigustatud subjekt oli ORAS-est tulenevalt kohustatud tagastamismenetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid ning kui ta seda mõjuva põhjuseta ei teinud, tuli tagastamismenetlus lõpetada; vastustaja on toimingute tegemise tähtaegu Xxx talu maa osas kaebaja jaoks korduvalt pikendanud ja hoiatanud, et kui õigustatud subjekt vajalikke toiminguid tähtaegselt ei tee, siis lõpetab vald korraldusega tagastamismenetluse; seda selgitas kaebajale ka maavanem 10.01.2017. a vastuses kaebaja kaebusele; 20.12.2016 viibis kaebaja vallavalitsuses maakorraldaja juures, kus tal oli võimalus piiriprotokollidele alla kirjutada, kuid ta keeldus sellest jätkuvalt, leides, et tal on õigus saada tagasi kogu õigusvastaselt võõrandatud maa; kaebaja oli teadlik vajadusest teha maa tagastamiseks vajalikke toiminguid ning selleks määratud tähtaegadest ja oli kaebaja teadlik valik neid toiminguid mitte teha, kuna ta oli maa tagastamisega nõus üksnes juhul, kui tagastatava maa suurus on 27,63 ha; kohustus teha maa tagastamiseks vajalikke toiminguid läks kaebajale üle Y surmaga 1996. a; valla määratud tähtajad 2016. a olid kaebajale teada ja ta oli sel ajal võimeline toiminguid tegema; aastasse 2017 langes üksnes juurdemakse tasumise tähtaeg ning see nõue toimetati kaebajale põhjendatult kätte HMS § 31 lg 1 p 2 alusel, mille puhul loetakse dokument kätte toimetatuks (HMS § 31 lg 5); seega oli kaebajal võimalus vastustajale teatada, kui ta tegelikult dokumenti kätte ei saanud, tõendada selleks objektiivse takistuse esinemine ja näidata üles tahet nõutav toiming viivitamata teha, kuid kaebaja sel viisil ei toiminud; kaebaja asus maa tagastamise küsimusega uuesti tegelema 2019. a ning ei näidanud ka siis üles mingit tahet viivitamata teha vajalikud toiminguid, jätkates nõudmist, et talle tuleb välja mõõta ja tagastada 27,63 ha maad; kuna maa tagastamiseks vajalike toimingute tegemise tähtajad langesid valdavas osas varasematesse aastatesse, siis isegi juhul, kui kaebajal esines 2017. a objektiivne takistus toimingute tegemiseks, ei oleks see ära hoidnud maa tagastamata jätmist 14.06.2017. a
korraldusega nr 74; ka Rahandusministeerium on 2021. a teostanud järelevalvet XXX talu maa tagastamise üle ning leidnud, et kaebajale maa tagastamata jätmine oli õiguspärane.
18.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta need apellatsioonkaebuse ja kaebaja täiendavate seisukohtade väited ning selgitused ja hinnangud, mis ei puutu jätkuvalt maa tagastamata jätmise õiguspärasuse hindamisel asjasse (kes oli enne maa õigusvastast võõrandamist kaebaja hinnangul selle õige omanik; kuidas toimus kaebaja isa kolhoosi astumine ja sealt väljaarvamine; tema kasutusse õue-aiamaa andmine; kuidas oleks tulnud lahendada kaebaja vanemate pärimisasju; solvangud Eesti riigi, vastustaja ja kohtute suunal; menetlused maakohtus; kaebaja rahulolematus talle varem määratud advokaatidega; artikkel kaebaja kohta Lõunalehes; Põlva maakonnakomisjoni 1993. a otsus on vigane, kuna seal on kaebaja ilma jäetud oma isa varast; taotluste saatmine EIK-i; kaebaja korteri õigusjärgsele omanikule andmine; Maksu- ja Tolliametiga seonduv jutt, I. Taro peale kaebuse esitamine jne).
19.Vastuseks apellatsioonkaebuse ja kaebaja täiendavate seisukohtade vähegi asjakohastele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
19.1.Kuna ÕVVTK Põlva maakonnakomisjoni 1993. a otsus ei olnud otsus õigusvastaselt võõrandatud maa tervikuna tagastamise kohta õigustatud subjektidele, siis ei ole põhjendatud kaebaja jätkuv seisukoht, et talle oleks selle otsuse alusel tulnud anda 2 ha maad talu hooldamiseks ja ülejäänud 25,63 ha-d näiteks teise õigustatud subjektiga kaasomandisse või üksnes tema omandisse. Asja materjalidest nähtuvalt tegi Orava vald juba 24.05.2005 korralduse nr 116 (I kd, tl 178), milles fikseeris selleks hetkeks kujunenud olukorra - maa tagastatakse kaebajale ja Ble kaasomandisse, kuna teistele õigustatud subjektidele on maa kompenseeritud ja kokkulepet maa jagamiseks ei ole sõlmitud. Ka pärast seda keeldus kaebaja B ettepanekutest maa välja mõõta, nõudes maa mõõtmist üksnes endistes talupiirides, sest ei pidanud ennast loobunuks sellest maast, mida ei ole seadusest tulenevalt võimalik tagastada (I kd, tl 187). B ja C korraldasid maa mõõtmise. Kaebaja ei andnud piiriprotokollidele allkirju ning esitas ka pärast maa mõõdistamist korduvalt avaldusi üksnes nõudega mõõta välja 27,63 ha maad (I kd, tl 189-190, 198, 199). Kaebaja ei tasunud samuti nõudeõigusest suurema pinnaga maa tagastamisest tulenevat võlga. 06.02.2018 tagastati maa Cle. Xle kuuluvate hoonete juurde määrati teenindusmaa 1,875 ha ning seati X kui ehitiste omaniku kasuks hoonestusõigus Võru Vallavalitsuse 05.05.2020. a korraldusega nr 275. Nimetatud korraldus on jõustunud.
19.2.Õigust saada tagasi kogu õigusvastaselt võõrandatud maad ÕVVTK Põlva maakonnakomisjoni otsuse p-s 3 märgitud ulatuses ehk 27,63 ha, ei anna kaebajale ka eelnimetatud maakonnakomisjoni 1993. a otsuse p 5 sõnastus (esitada käesoleva otsuse p-des 1-4 toodud andmed kehtestatud korras endiste omanike ja vara registrisse kandmiseks) ega asjaolud, et midagi pole märgitud otsuse p 6 juurde (jätta rahuldamata järgmised taotlused alltoodud põhjustel) ning keegi, s.h vastustaja ei ole otsuse p 7 kohaselt seda maakonnakomisjoni otsust 10 päeva jooksul vaidlustanud.
19.3.Vastupidiselt kaebaja enda arvamusele ei anna sellist õigust talle ka asjaolu, et 2004. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistustes (I kd, tl 2) on pärandvarana, milleks on muuhulgas ka nõudeõigus mõttelisele osale Xxx talu maast, õigusvastaselt võõrandatud vara ehk Xxx talumaa suuruseks märgitud 27,63 ha. 19.4 Kuna ÕVVTK Põlva maakonnakomisjoni 1993. a otsus ei ole otsus õigusvastaselt võõrandatud maa tervikuna tagastamise kohta õigustatud subjektidele ja see ei kohusta ka kuidagi valda tagastama koheselt otsuses märgitud õigusvastaselt võõrandatud vara tervikuna õigustatud subjektidele, siis on alusetu kaebaja arvamus, et Xxx talu maa oleks 27,63 ha ulatuses tulnud vastustajal tagastada õigustatud subjektidele (nende pärijatele) juba 1993. a.
19.5.Samuti ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust kaebaja väide, mille kohaselt kestis kaebaja osas menetlus kaua üksnes seetõttu, et vald keeldus maad tagasi andmast õiges
suuruses, s.o ÕVVTK Põlva maakonnakomisjoni 1993. a otsuse p-s 3 ja 2004. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuses toodud suuruses – 27,63 ha. See, et Xxx talu maa suuruseks oli eelnimetatud 1993.a otsuses ja 2004. a pärimisõiguse tunnistuses märgitud 27,63 ha, ei andnud kaebajale ka õigust jätta tegemata kõik vajalikud toimingud talle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks maareformi seadusest ja tagastamise korrast tulenevas võimalikus ulatuses.
19.6.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, mille järgi tingis maa tagastamise menetluse lõpetamise kaebaja osas üksnes tema enda käitumine, eelkõige tahtlik ja teadlik venitamine asjaajamisega tulenevalt iseenda väärarusaamadest ning ORAS § 12 lg-st 7 tuleneva kohustuse täitmata jätmine. Asja materjalidest nähtuvalt soovisid maa tagastamist kaks õigustatud subjekti - Y (hiljem astus tema asemele kaebaja) ja B (hiljem astus tema asemele C). 1996. a surnud Y pärimisasi vormistati alles aastal 2004. B väitel püüdis ta korduvalt saavutada koostööd kaebajaga maa tagastamiseks vajalike toimingute tegemiseks, kuid tulutult (I kd, tl 161-163 ja 165). Kaebaja keeldus B väitel samuti ettepanekutest maa välja mõõta (I kd, tl 187). B ja C siiski korraldasid maa mõõtmise, kuid kaebaja ei andnud piiriprotokollidele allkirju ja nõudis jätkuvalt üksnes 27,63 ha maa tagastamist (I kd, tl 189-190; 198 ja 199). Kaebaja ei tasunud ka nõudeõigusest suurema pinnaga maa tagastamisest tulenevat võlga.
19.7.Kaebaja väide, et ta ei saanud vajalikke toiminguid teha, kuna talle on 2000. a alates määratud sügav puue, ei ole usutav, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole nimetatud puue takistanud Xl vähemalt alates 2004. a esitamast Xxx talu õigusvastase võõrandamise ja tagastamisega seoses erinevatele isikutele ja asutustele, s.h vallale ja maakohtule avaldusi, taotlusi, pöördumisi hagiavaldusi ja muid kirju (I kd, tl 29, 79-81, 85-88, 90-92, 94, 96-98, 100101, 103, 110-112, 121, 171, 179-180, 189-190, 198).
19.8.Mis puudutab veel kaebaja poolt juba halduskohtule esitatud väidet, et ta ei saanud tervise tõttu ka 2017. a ühtegi maa tagastamiseks vajalikku toimingut teha, siis kaebaja ei ole seda väidet millegagi tõendanud ja peale selle nähtub asja materjalidest, et näiteks 2017. a oktoobris kirjutas ta kirja Võru vallavanemale, mida vald käsitles hilinemisega esitatud maa ostueesõigusega erastamise taotlusena „A“ 2 krundi osas ja vastas sellele 13.10.2017. a kirjaga (I kd, tl 62, 83-84 ja 102). Samuti nähtub asja materjalidest, et Maa-amet selgitas vastusena kaebajale ka oma 13.02.2017. a kirjas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega seoses, et õigustatud subjektidel tuleb kõik vajalikud toimingud (piiriprotokollide allkirjastamine ja nõudeõiguse osast suurema pindalaga maa tagastamise eest nõutava juurdemaksu tegemine) ORAS § 12 lg 71 alusel lõpule viia hiljemalt 03.08.2017 (aasta jooksul Cle pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest) ning kui seda ei tehta, lõpetab vald maa tagastamise menetluse (I kd, tl 201). Seoses sellega, et B suri, oli vald tema pärijale ja kaebajale andnud juba 11.10.2016. a korraldusega nr 183 uue tähtaja tagastamismenetluse toimingute tegemiseks – 20.12.2016. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai korralduse nr 183 kätte, sest ta esitas vallale sellega seonduvalt oma seisukoha (I kd, tl 198). Olles 20.12.2016 ehk toimingute tegemiseks antud tähtaja viimasel päeval Orava valla maakorraldaja ruumis, keeldus X jätkuvalt piiriprotokolli allkirjastamast ja lahkus vallamajast (I kd, tl 199). 01.03.2017. a korraldusega nr 28 määras vald, et Xl tuleb nõudeõiguse osast suurema pindalaga maa tagastamise eest juurde maksta 1440 eurot 15 päeva jooksul korralduse kättesaamisest. X ei teinud ka seda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise eelduseks olevat toimingut. Seega tuleb nõustuda halduskohtuga, et kaebaja ei ole tõendanud, et tal esines objektiivne takistus vajalike toimingute tegemiseks ka 2017. a, s.h seonduvalt Orava Vallavalitsuse 01.03.2017. a korraldusega nr 28 ning isegi sellise takistuse olemasolu ei muudaks vastustaja 14.06.2017. a korraldust nr 74 õigusvastaseks, sest kaebaja ei olnud juba 2016. a valla poolt antud tähtajaks allkirjastanud piiriprotokolli, kuigi hiljemalt 20.12.2016 oli tal selline võimalus reaalselt olemas, kuid ta keeldus seda tegemast.
19.9.Halduskohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka väide, et talle, kui puudega inimesele oleks kohus pidanud andma õigusabi. Asja materjalidest nähtuvalt taotles kaebaja halduskohtult
tõesti talle riigi kulul advokaadi andmist, kuid 26.01.2022. a määruse resolutsiooni p-ga 7 jättis halduskohus sellekohase taotluse rahuldamata ja nimetatud määrus on jõustunud, kuna kaebaja ei ole seda määrust tähtaegselt vaidlustanud. Halduskohus märkis ka vaidlusaluses otsuses, et jätab kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata. Kuna kaebaja oli ka pärast 26.01.2022. a määruse tegemist halduskohtule esitatud avaldustes märkinud, et ta vajab esindajat, siis käsitles halduskohus selliseid samasisulisi avaldusi õigesti korduva riigi õigusabi taotlusena ning jättis selle HKMS § 55 lg 3 alusel põhjendatult läbi vaatamata.
20.Eeltoodust tulenevalt jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.10.2022. a otsus muutmata.
21.Kuna kaebaja oli apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumisest vabastatud ja vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks, siis puudub ringkonnakohtul alus ja vajadus apellatsioonimenetluse kulude jagamiseks käesoleva otsusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.