X kaebus Võru valla vastu Y talu maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju 1,762 miljoni euro hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Võru vald, esindaja Kaja Kiilo
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus läbi vaatamata.
3.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 14.11.2022. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 20).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kaebaja X esitas 08.04.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Võru valla vastu seoses maa tagastamise ja erastamisega. Menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid avaldusi. Praeguse seisuga on kohtuasja koosseisu jäänud Y talu maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju 1,762 miljoni euro hüvitamise nõue. Muudes nõuetes lõpetas kohus menetluse 26.01.2022.a määrusega, määrus on jõustunud. Kohus teatas 26.01.2022.a määruses pooltele, et teeb vaheotsuse küsimuses, kas kaebajale Y talu maa tagastamata jätmine oli õigusvastane.
2.Orava Vallavalitsus andis 14.06.2017 korralduse nr 74 „Y maa tagastamismenetluse lõpetamine õigustatud subjektile X“ (edaspidi 14.06.2017.a korraldus, I kd tl 73-74). Võru vald on Orava valla üldõigusjärglane Vabariigi Valitsuse 22.06.2017.a määruse nr 105 alusel. 14.06.2017.a korralduse resolutsiooni punktis 1 ja 2 on öeldud, et kaebaja loetakse maa tagastamise nõudest loobunuks, talle maa tagastamise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimismenetlust ei algatata. Kaebaja jättis tegemata maa tagastamiseks vajalikud toimingud - ei allkirjastanud piiriprotokolle ja ei tasunud nõudeõigusest suurema maa osa eest. Korralduse õiguslikuks aluseks oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 7 ning Vabariigi Valitsuse määruse „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (edaspidi tagastamise kord) p 56. Tagastada oleks saanud kaebajale hoonete juurde kuuluva maana 18 847 m2 ning kaasomandisse kokku 17,8 ha maad (I kd tl 203, 204 pöördel).
3.Kaebaja leiab, et maa tagastamata jätmine oli õigusvastane. Kaebaja tugineb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Põlva maakonna komisjoni 22.10.1993.a otsusele (I kd tl 3, edaspidi 1993.a otsus). Selle järgi on varaks Y talu maa 27,63 ha. Otsusega tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks neli isikut, nende hulgas kaebaja ema O. Otsuse punktis 5 on öeldud, et otsuse punktides 1-4 toodud andmed esitatakse endiste omanike ja vara registrisse kandmiseks. Kaebaja mõistab otsuse punkti 5 nii, et maa tagastamine 27,63 ha ulatuses on otsustatud ja seda tuleb täita. Seda, et maa tagastamine täies ulatuses ei olnud võimalik erinevatel põhjustel (s.h maa põliseks kasutamiseks andmine taluseaduse alusel, teemaa riigi omandisse jätmine), peab kaebaja sundvõõrandamiseks, rekvireerimiseks ja tema vara laialijagamiseks.
4.Vastustaja leiab, et maa jäeti tagastamata õiguspäraselt. Vald on maa tagastamise menetluse läbiviimisel juhindunud õigusaktidest ja faktilistest asjaoludest. Vald on edastanud seaduses nõutavad dokumendid kooskõlastamiseks maavanemale, kes on need järelevalvemenetluse korras heaks kiitnud. Maa tagastamise menetluse lõpetamise kaebaja osas tingis kaebaja enda käitumine, eelkõige tahtlik venitamine asjaajamisega ja ORAS § 12 lõikest 7 tuleneva kohustuse täitmata jätmine. Kaebaja oli teadlik tagastamismenetluse lõpuleviimiseks vajalike toimingute tegemiseks määratud tähtajast ja nende tegemata jätmise võimalikest tagajärgedest. Vald, maavanem ja muud asutused on korduvalt kaebajale selgitanud tagastamisele kuuluva maa suurust, kuid kaebaja jätkas järjepidevalt 27,63 ha tagastamise nõudmist. Vastustaja esitas maa tagastamise menetluses kogutud dokumendid (I kd tl 2, 3, 37, 149-210). Nendest nähtub, et kaebajale kuulus Y talu maa tagastamise nõudeõigus, mille kaebaja omandas pärimise teel. Maa tagastamine täies ulatuses ei olnud võimalik, s.h erastati osa maast 1997. aastal, kuna tegemist oli taluseaduse alusel kasutusse antud maaga (I kd tl 154). Hoonete juurde kuuluv ligikaudu 2 ha suurune osa maast eraldati, kuna maa tagastamise õigustatud subjektid ja hoone omanikud ei kattunud. Hoonete juurde kuuluva maa osas on kaebaja kasuks seadmisel hoonestusõigus. Maa oleks saanud tagastada osaliselt. Tagastamist soovisid kaks õigustatud subjekti - C (hiljem astus tema asemele kaebaja) ja P (hiljem astus tema asemele K). Tagastamise menetlus kestis kaua muuhulgas kaebajast olenevatel põhjustel. 1996. aastal surnud C pärimisasi vormistati alles aastal 2004. P väitel püüdis ta korduvalt saavutada koostööd kaebajaga maa tagastamiseks vajalike toimingute tegemiseks, kuid tulutult (I kd tl 161-163, 165). 24.05.2005.a korraldusega nr 116 (I kd tl 178) fikseeris vald selleks hetkeks kujunenud olukorra - maa tagastatakse kaebajale ja P kaasomandisse, kuna teistele õigustatud subjektidele on maa kompenseeritud ja kokkulepet maa jagamiseks ei ole sõlmitud. Mõlemad
isikud soovisid maa tagastamist nõudeõigusest suuremas osas. Ka pärast seda keeldus kaebaja P väitel ettepanekutest maa välja mõõta (I kd tl 187). P ja K korraldasid maa mõõtmise. Kaebaja ei ole piiriprotokollidele allkirju andnud ning on pärast maa mõõdistamist korduvalt esitanud erinevatele isikutele avaldusi nõudega mõõta välja 27,63 ha (I kd tl 189-190, 198, 199). Kaebaja ei tasunud nõudeõigusest suurema pinnaga maa tagastamisest tulenevat võlga. Viimaste menetlustoimingute tegemisel 2017. aastal ei saanud vald kaebajaga enam ühendust ning kaebajale toimetati dokumendid kätte avalikult. 06.02.2018 tagastati maa K.
Kohtu seisukoht
5.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodu tähendab, et üheks kahju hüvitamise eelduseks on vastustaja õigusvastane tegevus. Kui vastustaja tegevus oli õiguspärane, siis ei ole kaebuse rahuldamine võimalik.
6.Kaebaja taotleb maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Maa jäi kaebajale tagastamata 14.06.2017.a korralduse tõttu. Kohtul tuleb seega hinnata, kas see korraldus on õiguspärane.
7.Kaebaja peab maa tagastamata jätmist õigusvastaseks 1993.a otsuse tõttu. Kaebaja esitas juba 28.11.2005 Põlva maavanemale saadetud kirjas väite, et maa tuleb tagastada 1993.a otsuses näidatud suuruses (I kd tl 180) ning maavanem selgitas oma vastuses (I kd tl 182), miks maa tagastamine ei ole võimalik täies ulatuses. P 30.06.2006 vallale esitatud avalduse põhjal on kaebaja järjekindlalt keeldunud tema ettepanekutest maa välja mõõta, kuna kaebaja ei pea ennast loobunuks maast, mis taluseadusega on ära antud, ja on nõus maa välja mõõtma ainult endistes talu piirides (I kd tl 187). Ka kohtule viimati esitatud 03.10.2022.a avalduses jääb kaebaja selle juurde, et talle tuleb 1993.a otsuse alusel tagastada 13,8 ha (s.o 27,63 / 2). Alternatiivina on kaebaja väitnud, et talle tuleb hoonete juurde anda 2 ha ja kaasomandisse tagastada 25,63 ha, kuid nõue, et maa kogupindala peab olema 27,63 ha, jääb ka sel juhul samaks. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited, mis ei puutu maa tagastamata jätmise õiguspärasuse hindamisel asjasse (näiteks kes oli enne maa õigusvastast võõrandamist kaebaja hinnangul selle õige omanik, kuidas toimus kaebaja isa kolhoosi astumine ja väljaarvamine, tema kasutusse õue-aiamaa andmine, kuidas oleks tulnud lahendada kaebaja vanemate pärimisasju). Kaebaja on esitanud kohtule arvukalt pikki avaldusi, kuid kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks välja toonud muid sisulisi vastuväiteid maa tagastamata jätmisele.
8.Kaebaja väited ei ole õigusnormidega kooskõlas. Tagastamise korra p 7 on alates selle vastuvõtmisest 1993. aastal sätestanud, et vara tagastamise menetlus koosneb järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine;
3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. 1993.a otsus kuulus tagastamismenetluse esimesse etappi. Sellega ei tehtud otsust maa tagastamise kohta, vaid määrati kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis ja õigustatud subjektid. 1993.a otsuse täitmine seisnes selles, et õigustatud subjektideks nimetatud isikutega (ja hiljem nende õigusjärglastega) tuli teha järgmised maa tagastamiseks vajalikud toimingud. Neid toiminguid püüdsid vald ja teine maa tagastamisest huvitatud isik teha aastaid. Kaebaja vastuseisu tõttu ei jõudnud menetlus tema suhtes kunagi selleni, et oleks saanud vastu võtta maa tagastamise otsuse. Kaebajale maa tagastamise otsust ei ole tehtud.
9.See, et 1993.a otsuses oli õigusvastaselt võõrandatud varana märgitud Y talu maa 27,63 ha, ei tähenda seda, et kogu see maa tuli õigustatud subjektidele tagastada. Maareformi seaduse § 6 lg 1 ja 2 kehtisid juba selle esimeses, 1991. aastal vastu võetud redaktsioonis järgmiselt: - lg 1: maa tagastatakse võimalikult endistes piirides, kui käesolevast seadusest või maakorralduse nõuetest ei tulene teisiti; - lg 2: maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui: 1) õigustatud subjekt ei nõua maa tagastamist, vaid soovib selle asendamist või kompenseerimist; 2) maa on antud käesoleva seaduse vastuvõtmise ajaks teisele füüsilisele isikule põliseks kasutamiseks seaduslikus korras Eesti NSV taluseaduse alusel; 3) maal asuvad teise isiku hooned või rajatised; 4) maa jäetakse riigi omandusse või antakse munitsipaalomandusse; 5) maa asub territooriumil, mis ei allu Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile. Y talu maa tagastamise õigustatud subjektidel tuli algusest peale arvestada sellega, et nende nõudeõiguse kõrval on olemas ka teiste isikute õigused ning maareform viiakse läbi kõiki neid õigusi tasakaalustatult arvestades. Seda, et osaliselt ei olnud Y talu maad võimalik tagastada taluseaduse, teemaa riigi omandisse jätmise ja maakorralduse nõuete tõttu, on kaebajale korduvalt selgitanud erinevad isikud. Kui kaebaja sellele vaatamata taotles maa tagastamist ainult nii, et tagastatakse kogu endise Y1 talu maa, ja muudel tingimustel ei soovinud menetluses osaleda, siis see oli kaebaja enda riisiko. Maad ei saa isikule tagastada tema tahte vastaselt.
10.ORAS § 12 lg 7 sätestab, et õigustatud subjekt on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks, tagastamismenetlus lõpetatakse ja vara kompenseerimise menetlust ei alustata. Kuni 31.12.2017 kehtinud tagastamise korra p 56 redaktsioon sätestas kuupäevad, milleks õigustatud subjektiks tunnistatud isik oli kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima. Kuna Y talu maa osas tegi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjon otsuse 22.10.1993 ehk enne 01.01.1995, siis oli kaebajale selleks tähtajaks 01.01.2003. ORAS § 12 lg 71 alusel oli kohalikul omavalitsusel võimalik pikendada maa tagastamise menetluses tehtavate toimingute tähtaega, kuid nii, et toimingute lõpuleviimise tähtpäev on hiljemalt 30.06.2016. Sellest pikemate tähtaegade määramine oli lubatud üksnes erandjuhtudel - kohtuvaidluse või nõudeõiguse pärimisel tekkinud probleemide tõttu. Kui toiminguid ei olnud võimalik teha muul õigustatud subjektist mitteoleneval põhjusel, määras toimingute
lõpuleviimise tähtaja Rahandusministeerium. See, et maa tagastamiseks tehtavate toimingute absoluutne lõpptähtaeg oli reeglina 30.06.2016, oli kaebajale teada (I kd tl 36-37).
11.Vald on toimingute tegemise tähtaegu Y talu maa osas korduvalt pikendanud. Kohus käsitleb viimaseid selle kohta tehtud otsustusi. 24.03.2016.a korraldusega nr 51 (I kd tl 192-193) määras vald kaebajale ja P maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtajaks 30.06.2016. Vald nimetas konkreetsed toimingud, mida tuli teha. Vald selgitas, et kui õigustatud subjekt neid toiminguid tähtaegselt ei tee, siis loetakse ta nõudest loobunuks ja maavanema nõusolekul lõpetab vald korraldusega tagastamismenetluse. P suri 30.03.2016 ning vald määras 11.10.2016.a korraldusega nr 183 (I kd tl 196-197) kaebajale ja K maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtajaks 20.12.2016. Kaebaja esitas 08.12.2016 vallale ja maavanemale avalduse (I kd tl 198), millest nähtub, et ta sai selle korralduse kätte. Kaebajat tsiteerides „Teie perverdid ei ole siiani aru saanud et Y talu maad on 27,63 ha“. Maavanem vastas kaebajale 10.01.2017 (I kd tl 200) ning muuhulgas selgitas, et õigustatud subjektil on seadusest tulenev kohustus teha tähtaegselt menetluseks vajalikke toiminguid ning kui ta seda ei tee, siis loetakse ta nõudest loobunuks, tagastamismenetlus lõpetatakse ja kompenseerimise menetlust ei alustata. 20.12.2016 viibis kaebaja vallavalitsuses maakorraldaja juures, kus tal oli võimalus piiriprotokollidele alla kirjutada. Taas tsiteerides kaebaja „käskis piiriprotokollid panna seavittu“ ning lahkus sõimu saatel ruumist (I kd tl 199). Vald määras 01.03.2017.a korraldusega nr 28 (I kd tl 203 pöördel-204), et kaebajal tuleb nõudeõiguse osast suurema pindalaga maa tagastamise eest juurde maksta 1440 eurot ning selle tasumise tähajaks 15 päeva korralduse kättesaamisest. Põlva maavanem nõustus korraldusega 28.03.2017 (I kd tl 205). Korraldus edastati kaebajale tähitud kirjaga 05.04.2017, see tagastati hoiutähtaja möödumisel 25.04.2017. Korraldus tehti teatavaks avalikult, ajalehe Postimees kaudu 29.04.2017 (I kd tl 206). Kaebaja ei ole nõutavat summat tasunud. Kohtu hinnangul on eeltooduga tõendatud, et kaebaja oli teadlik vajadusest teha maa tagastamiseks vajalikke toiminguid ning selleks määratud tähtaegadest. Kaebaja teadlik valik oli neid toiminguid mitte teha, kuna kaebaja soovis maa tagastamist ainult tingimusel, et tagastatava maa suurus on 27,63 ha.
12.Kaebaja väitel oli ta 2017. aastal haige ja ei saanud toiminguid teha. Kohtu hinnangul langeb toimingute tegemiseks ette nähtud aeg valdavas osas varasematesse aastatesse. Kohustus teha maa tagastamiseks vajalikke toiminguid läks kaebajale üle C surmaga 1996. aastal. Valla määratud tähtajad 2016. aastal olid kaebajale teada ja kaebaja oli sel ajal võimeline toiminguid tegema. Aastasse 2017 langeb kaebajale juurdemakse tasumise tähtaja määramine. Juurdemakse tasumise nõue toimetati kaebajale kätte avalikult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 31 lg 1 p 2 alusel - kaebaja ei olnud kättesaadav vallale teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei olnud teada.
13.Kohtu hinnangul oli juurdemakse tasumise nõude avalik kättetoimetamine põhjendatud.
Kaebaja väitel on tema tervis olnud halb ka varem, kuid sellele vaatamata esitas kaebaja avaldusi ja tegi toiminguid (vt otsuse punkti 11). Arvestades kaebaja käitumist kogu tagastamismenetluse jooksul ei pidanud vallale olema äratuntav, et kaebajal võib olla tekkinud objektiivne takistus toimingute tegemiseks. Avaliku kättetoimetamise puhul ei saa kindlaks teha fakti, et isik on dokumendi kätte saanud, vaid dokument loetakse kätte toimetatuks (HMS § 31 lg 5). See tähendab, et kaebajal oli võimalus avaldada vastustajale, et ta tegelikult dokumenti kätte ei saanud, tõendada selle objektiivne takistus ja näidata üles tahet nõutav toiming viivitamata teha. Kaebaja sel viisil ei toiminud. Pärast 2016. aastal tehtud toiminguid asus kaebaja uuesti maa tagastamise küsimusega tegelema 2019. aastal ning ei näidanud seejuures üles mingit tahet viivitamata teha vajalikud toiminguid. Vastupidi, kaebaja jätkas nõudmist, et välja tuleb mõõta ja tagastada 27,63 ha maad (I kd tl 81, 85-88). See tähendab, et isegi kui kaebajal esines 2017. aastal objektiivne takistust toimingute tegemiseks, ei oleks selle takistuse puudumine ära hoidnud maa tagastamata jätmist.
14.Järelduse, et kaebaja jättis teadlikult tegemata maa tagastamiseks vajalikud toimingud, tegid teineteisest sõltumatult kaks kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindajat. Kohtuasjas 2-19-15035 tegi vandeadvokaadi abi Toomas Metsma kindlaks, et kaebaja eesmärk on saada tagasi talumaad sellises suuruses, nagu tema vanaisa need 1875.aastal mõisnikult ostis, s.o 27,63 ha ulatuses. Kaebaja ei ole õigeaegselt maade tagastamisega seonduvaid toiminguid teinud. Tagastataval maal asuvad kolmandatele isikutele õiguslikul alusel kuuluvad majad (talud). Maa tagastamise nõudeõiguse osas ei olnud kaebaja ainuke, vaid seda omasid ka teised isikud. Riigi õigusabi piirdub õigusnõustamisega. Kaebaja võimalik nõue ei osutu kohtumenetluses edukaks (I kd tl 47). Kohtuasjas 2-20-5297 tegi vandeadvokaat Robert Sprengk kindlaks, et Y talu maad ei saa kaebajale tagastada. Maast 5 ha on erastatud 1997. aastal kui ENSV taluseaduse alusel kasutusse antud maa, osa on jäetud riigi omandisse riigimaantee juurde kuuluva maana ja osa on 1998. aastal tagastatud muule isikule tulenevalt maakorralduse nõuetest. Kaebajale ja P (pärija K) oleks maa saanud tagastada osaliselt, kuid kaebaja ei teinud selleks vajalikke toiminguid. Orava Vallavalitsus lõpetas 14.06.2017.a korraldusega nr 74 Y maa tagastamismenetluse kaebajale. Võru vallavalitsuse 06.02.2018.a korraldusega tagastati 17,8 ha õigusvastaselt võõrandatud maad K. Eeltoodu aluseks olevate haldusaktide vaidlustamise tähtaeg on möödas (I kd tl 48-50). Ka Rahandusministeerium on 2021. aastal teinud järelevalvet Y talu maa tagastamise üle ning leidnud, et kaebajale maa tagastamata jätmine oli õiguspärane (I kd tl 29-30).
15.Kohus leiab otsuse punktis 7-14 toodust lähtudes, et kaebajale maa tagastamata jätmine oli õiguspärane. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik. Kohus jätab kaebuse rahuldamata ning käesolev otsus jääb asjas lõppotsuseks.
Menetluskulud, muud taotlused, selgitused
16.Kohus jättis 26.01.2022.a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi (esindaja) saamiseks. Kaebaja on pärast seda kohtule esitatud avaldustes märkinud, et ta vajab esindajat. Kohus käsitleb neid avaldusi korduva riigi õigusabi taotlustena ning jätab selle halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata.
17.Nii nagu haldusmenetluses (vt otsuse punkti 11), on kaebaja ka oma avaldustes kohtule korduvalt kasutanud ebatsensuurset ja halvustavat kõnepruuki. Kohus hoiatab kaebajat, et HKMS § 28 lg 2 alusel võib kohus trahvida kirjalikus avalduses end sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult väljendanud menetlusosalist ning trahvi suurus võib olla kuni 3200 eurot.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
19.Kohus vabastas kaebaja 26.01.2022.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Riigilõivu küsimus ei vaja täiendavat lahendamist otsuses.
20.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.