Heino Sarapuu kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 10.06.2021. a otsuse peale seoses vandeadvokaat Robert Sprengki tegevusega
Menetlusosalised
Kaebaja – Heino Sarapuu Vastustaja – Eesti Advokatuur
Resolutsioon
Tagastada Heino Sarapuu kaebus.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1).
Asjaolud ja menetluse käik
1.Heino Sarapuu esitas 12.05.2021 Eesti Advokatuurile pöördumise (reg nr 2-15/423), milles kirjeldab eluloolisi asjaolusid ning viitab tsiviilasjale 2-20-5297. H. Sarapuu väitis pöördumises, et Advokaadibüroo LMP advokaat Robert Sprengk ei teatanud temale, millal ta pandi tema asjaga tegelema. H. Sarapuu esitas oma pöördumises mitmeid etteheiteid advokaadi tegevuse kohta, kirjeldades mitmeid asjaolusid, millest väidetavalt advokaat on valesti aru saanud ja mida on valesti tehtud. H. Sarapuu ei nõustunud vandeadvokaat Robert Sprengki põhjendusega tsiviilasjas nr 2-20-5297 (koopia pöördumisele lisatud), milles riigi õigusabi korras määratud advokaat leidis kokkuvõtvalt, et tsiviilasjas ei ole võimalik esitada korrektset hagiavaldust, kuna nõuded tuleks esitada kaebusena halduskohtule.
2.Eesti Advokatuur küsis selgitusi vandeadvokaat Robert Sprengkilt, kes osutas riigi õigusabi H. Sarapuule asjas nr 2-20-5297.
3.Eesti Advokatuuri 10.06.2021. a otsusega otsustati mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat Robert Sprengki tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega.
4.H. Sarapuu esitas 21.09.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, millele oli lisatud Eesti Advokatuuri aukohtu 10.06.2021. a otsus.
5.Vastuseks kohtunõudele edastas Eesti Advokatuur Tartu Halduskohtule H. Sarapuu 12.05.2021. a pöördumise ja asjasse puutuvad otsused. Eesti Advokatuur selgitas, et 10.06.2021 istungi resolutsioonotsus on allkirjastatud 12.07.2021 ning 10.06.2021 istungi motiveeritud otsus on allkirjastatud 03.09.2021.
Kohtu seisukoht
6.Kohus tõlgendab kaebaja avaldust kohtule kui kaebust ning mõistab, et kaebaja soovib halduskohtus vaidlustada Eesti Advokatuuri aukohtu 10.06.2021. a otsust, millega jäeti algatamata aukohtumenetlus vandeadvokaat Robert Sprengki tegevuse suhtes, kuna kaebaja on koopia otsusest kaebusele lisanud ning märkinud kaebuse asjaoludeks koopia. Seetõttu, kuigi kaebaja ei ole esitanud selget nõuet halduskohtumenetluse seadustiku § 37 lg 2 kohaselt, on kohtule arusaadav kaebaja tahe vaidlustada Eesti Advokatuuri tegevust, sest kaebaja ei ole rahul advokaadi tegevusega tsiviilasjas nr 2-20-5297 ega nõustu Eesti Advokatuuri otsusega. Sarnaselt Eesti Advokatuurile esitatud pöördumisele kirjeldab kaebaja kaebuses eluloolisi asjaolusid ning väljendab pahameelt advokaadi tegevuse suhtes tsiviilasja lahendamisel.
7.Kohus leiab, et kaebus kuulub tagastamisele, kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda Eesti Advokatuuri aukohtult, et advokaati kohustatakse kaebajale meelepärasel viisil tsiviilasjas põhjendusi esitama. Aukohus märkis 10.06.2021. a motiveeritud otsuses õigesti, et aukohtu pädevuses ei ole hinnata advokaadi poolt osutatud õigusabi (sh koostatud põhjendusi) sisuliselt ehk aukohus ei saa öelda, kas advokaadi põhjendused olid õiguspärased või mitte. Aukohus saab asja hinnata üksnes kutse-eetika küsimusest lähtudes ja analüüsida, kas advokaat on rikkunud kohustust osutada kaebajale kvaliteetset õigusabi.
8.Kuigi huvitatud isikul on advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 alusel õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 võimaldab aukohtu otsust vaidlustada halduskohtus, eeldab kaebuse menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Kohtu hinnangul ei riku kaebaja õigusi Eesti Advokatuuri aukohtu 10.06.2021. a otsus.
9.Eesti Advokatuuri motiveeritud otsuse põhjenduste kohaselt ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohus leidis, et advokaat ei pea olema kogu aeg telefoni teel kättesaadav ja vastama kliendi kõnele viivitamatult kliendi poolt helistamiseks valitud ajal. Kaebusest nähtub, et advokaat helistas kaebajale tagasi, mistõttu on leidnud tõendamist, et kontakt advokaadi ja kaebaja vahel saavutati. Sellest tulenevalt ei ole aukohtule teadaolevatele asjaoludele tuginedes võimalik asuda seisukohale, et advokaat on rikkunud Riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg 2 või eetikakoodeksi § 4 lg 1, mille kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel muuhulgas lähtuma ka advokatuuri organite õigusaktidest. Aukohtu hinnangul ei lasu advokaadil kohustust pidada maha kõik telefonivestlused, mida klient parasjagu soovib pidada, olenemata nende ajastusest, sisust, kestusest või kliendi ülesandega seotusest. Seetõttu ei saa advokaadile ette heita seda, et ta teavitas kaebajat, et helistab talle siis, kui see on vajalik. Aukohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et advokaat oleks käitunud kaebajaga ebaviisakalt või kaebaja peale käratanud. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-t 1. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks rikkunud kvaliteetse õigusabi andmise kohustust. Aukohtu hinnangul nähtub kirjalikest põhjendustest, et advokaat on analüüsinud asja materjale ning vaidlusalust küsimust reguleerivaid õigusakte. Advokaat on enda selgitustes tuginenud kehtivale õigusele. Seetõttu on aukohus seisukohal, et advokaadi poolt osutatud õigusteenus oli asjatundlik ning põhines tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat ei ole rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustust. Samuti ei ole advokaat rikkunud või Eesti Advokatuuri riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg-s 2 sätestatud kohustusi.
10.Aukohus küsis advokaadilt kirjalikke selgitusi. Advokaat selgitas, et osutas kaebajale riigi õigusabi asjas 2-20-5297. Advokaat koostas 23.03.2021 kaebajale riigi õigusabi seaduse § 19 lg 1 kohase põhjenduse, mille kohaselt puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve. Advokaat selgitas, et riigi õigusabi saaja peaks pöörduma halduskohtu,
mitte maakohtu poole. Advokaat kinnitas aukohtule, et jäi kliendiga suhtlemisel rahulikuks ja professionaalseks ning üritas oma poolt teha kõik, et riigi õigusabi saaja saaks olukorrast lihtsalt ja selgelt aru.
11.Kohus leiab, et kaebajal tuleb pöörduda oma taotlustega seoses riigi õigusabi korras määratud kaitsja tegevusega kohtu poole, kes tsiviilasja menetleb, seega Tartu Maakohtu poole. Kaebajal on õigus riigi õigusabi korras määratud advokaati vahetada, kui ta saavutab uue advokaadiga kokkuleppe. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 20 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi osutava advokaadi ja riigi õigusabi saaja kokkuleppel asuda isikule samas asjas õigusteenust osutama teine advokaat, kes on nõus temale riigi õigusabi osutamise kohustuse üleandmisega. Uus riigi õigusabi osutaja nimetatakse kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse määruse alusel RÕS §-s 18 sätestatud korras. Ainult juhul, kui advokaat on end näidanud asjatundmatuna või hooletuna, siis kõrvaldab kohus riigi õigusabi saaja taotlusel või omal algatusel määrusega advokaadi riigi õigusabi osutamisest vastavalt RÕS § 20 lg-le 31.
12.Kohus rõhutab, et kui kaebaja ei ole nõus advokaadi põhjendustega tsiviilasjas, siis ei ole takistatud tema enda osavõtt menetlusest ja kaebaja saab omapoolsed põhjendused ise esitada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg 2 teisest lausest tulenevalt ei piira esindaja osavõtt asjast tsiviilkohtumenetlusteovõimelise menetlusosalise isiklikku osavõttu asjast.
13.Kohtupraktika kohaselt saab huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2020. a määrus nr 3-20490, p 8; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10 ja seal viidatud varasem praktika). Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata nii, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms. Praegusel juhul leiab kohus, et advokatuur on õiguspäraselt jätnud 12.05.2021 kaebuse alusel aukohtumenetluse algatamata seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Kui isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud taotlus ja aukohus on selle läbi vaadanud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid järgides, on huvitatud isik kaebeõiguse realiseerinud. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadi karistamist. Aukohtul on kaalutlusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida, kas advokaati distsiplinaarkorras karistada või mitte ning tuvastada distsiplinaarsüüteo asjaolud. See tähendab, et kohus ei kontrolli aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust, st kas advokaadi tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas aukohtu hinnang nendele asjaoludele on õige (Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p-d 8–9). Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi otsus rikub, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 määrus nr 3-13-1365, p 15).
14.Kohus leiab, et H. Sarapuu 12.05.2021 taotlus on õiguspäraselt läbi vaadatud. Eesti Advokatuuri aukohtu 10.06.2021. a otsuse vaidlustamine halduskohtus ei ole lubatav, sest see ilmselgelt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi.
15.HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Eeltoodud põhjendustele tagastab kohus H. Sarapuu kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
16.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
17.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on H. Sarapuu esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse seoses maa tagastamise ja erastamisega – haldusasja nr 3-21-748. Seetõttu ei suuna kohus kaebajat uuesti esitama kaebust halduskohtule seoses vara võõrandamise küsimusega, vaid kaebajal on võimalik oma väited esitada pooleliolevas haldusasjas nr 3-21-748. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.