Reyktal Services Estonia OÜ (kaebaja 1) kaebus Tööinspektsiooni 14.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1 ja 25.01.2023 vaideotsuse nr 1.4-1/27-1 tühistamiseks Reyktal Aktsiaseltsi (kaebaja 2) kaebus Tööinspektsiooni 19.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3361-2-1 ja 27.01.2023 vaideotsuse nr 1.4-1/28-1 tühistamiseks Reyktal Services Estonia OÜ (kaebaja 1) kaebus keelata Reyktal Services Estonia OÜ suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega nr 3-1/22/3513-1-3 sunniraha hoiatuse rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3513-1-1 kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni Reyktal Aktsiaseltsi (kaebaja 2) kaebus keelata Reyktal Aktsiaseltsi suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega nr 3-1/22/3361-2-3 sunniraha hoiatuse rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3361-2-1 kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kaebajad – Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal Aktsiaselts, volitatud esindaja vandeadvokaat Reesa Laur Vastustaja – Tööinspektsioon, esindaja Kairit Kuusemaa Kohtuistung 23.08.2023
RESOLUTSIOON
Jätta kaebused rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 08.11.2023.
1.05.12.2022 ajavahemikul 08:00-08:50 viis Tööinspektsioon (vastustaja) järelevalvemenetluse nr 3-1/22/3513 raames aadressil Mäealuse tn 2/3 Tallinn läbi menetlustoimingu (kontroll), mille käigus kontrollis töötervishoiu, tööohutuse ja töösuhteid reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuete täitmist Reyktal Services Estonia OÜ-s (kaebaja 1). Järelevalve käigus tuvastati et laevapere liikmete tööaeg on seitsmepäevase ajavahemiku jooksul rohkem kui 40 tundi (X.X perioodil 07.11.2022-13.11.2022 tööaeg 61 tundi; Y.Y perioodil 01.10.2022-07.10.2022 tööaeg 84 tundi; Z.Z perioodil 01.10.2022-07.10.2022 tööaeg 83 tundi). Kontrollides tööandja poolt iseteenindusportaali kaudu edastatud meretöölepinguid tuvastati, et nimetatud töötajate suhtes ei kohaldata summeeritud tööaja arvestust. Seega ei või laevapere liikmed nädalas töötada rohkem kui 40 tundi või koos ületundidega 52 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Rikutud on töölepingu seaduse (TLS) § 43 lõiget 1 ja § 46 lõiget 1.
2.Vastustaja tegi 14.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1, millega kohustati kaebajat 1 tagama, et laevapere liikmete tööaeg ei ületaks 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul või koos ületundidega ei ületaks tööaeg maksimaalselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Kui tööandja lepib töötajaga kokku pikemas tööajas, kui 48 tundi keskmiselt seitsmepäevase ajavahemiku kohta, siis tuleb tagada, et laevapere liikme tööaeg kokku ei ületa keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Ettekirjutus tuli täita 27.01.2023.
3.Kaebaja 1 esitas 19.12.2022 14.12.2022 ettekirjutusele vaide, mille vastustaja jättis 25.01.2023 vaideotsusega nr 1.4-1/27-1 rahuldamata.
4.Tööinspektsioon tegi 19.12.2022 Reyktal Aktsiaseltsile (kaebaja 2) ettekirjutuse nr 31/22/3361-2-1 tagada tööaja kava koostamisel, et laevapere liikmete planeeritud tööaeg ei ületaks 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul või koos ületundidega ei ületaks tööaeg keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta; kui tööandja lepib töötajaga kokku pikemas tööajas, kui 48 tundi keskmiselt seitsmepäevase ajavahemiku kohta, siis tuleb tagada, et laevapere liikme tööaeg kokku ei ületa keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Ettekirjutuses on välja toodud, et kontrollis järelevalve teostamise käigus tööandja poolt iseteenindusportaali kaudu 02.11.2022 kalapüügilaev „Merike“ tööaja kavasid tuvastati, et laevapere liikmete tööajaks on seitsmepäevase ajavahemiku jooksul planeeritud rohkem kui 40 tundi. Laevapere liikmete suhtes ei kohaldata summeeritud tööaja arvestust.
5.Kaebaja 2 esitas 19.02.2023 ettekirjutuse vaide, mille vastustaja jättis 27.01.2023 vaideotsusega nr 1.4-1/28-1 rahuldamata.
6.Kaebaja 1 esitas 17.02.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni 14.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1 ja 25.01.2023 vaideotsuse nr 1.4-1/27-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-354). Kohus võttis kaebuse menetlusse 21.02.1023 määrusega.
7.Kaebaja 2 esitas 20.02.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni 19.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3361-2-1 ning 27.01.2023 vaideotsuse nr 1.4-1/28-1 tühistamiseks. Kohus võttis 28.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse ja liitis haldusasja ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-23-354.
8.28.02.2023 edastas (vastustaja) kaebajatele hoiatused, mis võisid seonduda ettekirjutustega.
9.06.04.2023 väljastas vastustaja kaebajatele teated sunniraha rakendamisest ning uued sunniraha hoiatused, mille kohaselt on kumbki kaebaja kohustatud maksma 600 eurot sunniraha hiljemalt 18.04.2023. Teadetes on esitatud ka uued sunniraha hoiatused, mille kohaselt on kaebajad kohustatud kumbki maksma sunniraha 800 eurot, kui kaebajad ei täida ettekirjutusi hiljemalt 26.05.2023.
10.12.04.2023 saabus Tallinna Halduskohtule kaebaja 1 kaebus nõudes keelata Reyktal Services Estonia OÜ suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega nr 3-1/22/3513-1-3 sunniraha hoiatuse rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3513-1-1 kuni käesolevas asjas 2(14)
tehtava kohtulahendi jõustumiseni ning kaebaja 2 kaebus nõudes keelata Reyktal Aktsiaseltsi suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega nr 3-1/22/3361-2-3 sunniraha hoiatuse rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3361-2-1 kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
11.Tallinna Halduskohus võttis 17.04.2023 määrusega kaebused menetlusse ja liitus need ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-23-354.
12.Kaebaja 1 esitas 15.05.2023 taotluse kaebuse muutmiseks selle täiendamise teel uue alternatiivse nõudega tuvastada 14.12.2022 tehtud ettekirjutuse tühisus, kuivõrd kaebajale 1 tehtud ettekirjutust ei ole võimalik täita, sest laevapere liikmetega sõlmitud ning vastustaja poolt jäelevalvemenetluses kontrollitud meretöölepingud on lõppenud. Vastustaja ei vaielnud kaebaja muutmisele vastu ning teatas 23.08.2023 istungil, et tema vastuväited muudetud nõudele on samad, mis tühistamisnõudele.
13.Kohus otsustas 23.08.2023 istungil tehtud suulise määrusega kaebajal 1 kaebust täiendada ja võttis alternatiivse nõude 14.12.2022 ettekirjutuse tühisuse tuvastamiseks menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebajate seisukohad 14.12.2022 ettekirjutus ja 19.12.2022 ettekirjutus.
14.Kaebajad leiavad, et ettekirjutused on õigusvastased. Kaebajate eesmärk kaebuste esitamisel on saavutada see, et nad ei peaks täitma ettekirjutusi ja muutma töökorraldust. Vastustaja on ületanud oma järelevalvepädevust ning jätnud kohaldamata meretöö seaduse (MTööS) regulatsiooni ning eelduslikult seetõttu kohaldanud ebaõigesti ka töölepingu seaduse (TLS) regulatsiooni seonduvalt tööaja piiranguga. Samuti ei ole arvestatud meresõiduohutuse seaduse (MSOS) regulatsiooniga. 14.1 TLS §-st 115 lähtuvalt ei ole vastustajal riikliku järelevalve pädevust osas, mis puudutab kaebaja 2 poolset töökorralduse planeerimist. Ette on heidetud aga just tööaja planeerimist. Pelk planeerimine ei ole ette heidetav ei asjakohase MTööS ega TLS alusel. TLS § 115 lg 1 kohaselt teostab vastustaja järelevalvet sättes toodud normide täitmise üle. Kaebaja 2 poolne tööaja planeerimine ei ole aga tegevus, mis kujutaks endast õigusnormide täitmist, sest õigusnorme ei ole veel täitma asutud. Kaebaja 2 on pelgalt kavandanud tegevusi. Seega puudub vastustajal pädevus teha ettekirjutus TLS § 43 lg 1 ja TLS § 46 lg 1 väidetava rikkumise kohta. Normide tegelikku rikkumist vastustaja ei tuvastanud. Laevapere liikmete tegeliku tööaja osas ei ole järelevalvemenetlust teostatud ning vastavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. 14.2 Ettekirjutustest nähtuvalt ei ole vastustaja ettekirjutuste tegemisel arvesse võtnud, et ettekirjutustes nimetatud isikud on laevapere liikmed ning seega kohaldub kaebajate ja laevapere liikmete suhtes eriregulatsioonina MTööS. Vastustaja ei ole ettekirjutustes MTööS regulatsioonile isegi viidanud. 14.3 MTööS regulatsioonist johtuvalt ei saa kaebajatele TLS § 43 lg 1 ja § 46 lg 1 rikkumist ette heita. MTööS § 6 sätestab, et laevapere liikme töösuhtele kohaldatakse töölepingu seadust ja teisi töölepinguid reguleerivaid õigusakte käesolevas seaduses sätestatud erisustega. Seega tuleb laevapere liikmete meretöösuhete osas lähtuda primaarselt MTööS regulatsioonist. Vastustaja on aga lähtunud MTööS seletuskirjast, milles on viidatud TLS §-le 46. 14.4 MTööS §-idest 6 ja § 43 lg 1 koosmõjus MTööS §-idega 48 ja 49 ei ole võimalik teha järeldust, et laevapere liikmete tööaja osas tuleb lähtuda TLS § 43 lg-st 1 ja § 46 lg-st 1, mille on osundatud ettekirjutuses. MTööS § 40 reguleerib vaid summeerimisperioodi puhkust ega ütle midagi maksimaalse tööaja kohta. 3(14)
14.5 MTööS 3. peatükk 4.jagu kehtestab töö- ja puhkeaja erisused, mis tähendab, et sättega on laevapere liikme suhtes reguleeritud nii töö- kui ka puhkeaeg. Seega ei ole õige vastustaja seisukoht, mille kohaselt puudub MTööS-s tööaja regulatsioon. Asjaolu, et MTööS ei reguleeri laevapere liikmete tööaja piirangut normitehniliselt samaselt nagu TLS, ei tähenda, et MTööS ei sisalda laevapere liikmete tööaja regulatsiooni. Kogu puhkeajast üle jäävat aega saabki käsitleda tööajana. See tähendab, et kaebajad on tegutsenud õiguspäraselt, kui on järginud ülal tsiteeritud normidest tulenevat regulatsiooni. 14.6 MTööS § 48 ja 49 aluseks on Nõukogu direktiiv 1999/63/EÜ. Direktiivist tulenevalt ei pea samaaegselt lähtuma maksimaalsest tööajast ning minimaalsest puhkeajast. Valida tuleb üks või teine ning MTööS regulatsioon lähtub minimaalsest puhkeajast. Kaebajad sõlmivad lepingud kindlaks merereisiks, mis ei kesta kaua ning mille ajal teevad laevapere liikmed primaarselt tööd kalalaeval avamerel. MTööS ja direktiivi kooskõlalisest tõlgendamisest lähtuvalt ongi laevapere liikmete osas välistatud TLS-s toodud tööaja piirangute kohaldamine. Kuigi direktiiv kehtestab miinimumnõuded, ei tähenda see seda, et direktiivi ülevõtmisel saaks täielikult eirata direktiivi regulatsiooni mõtet, mida Eesti oleks teinud, kui MTööS regulatsiooni koosmõjus TLS regulatsiooniga peab sisustama nii nagu vastustaja seda teinud on. Olukorras, kus kohus leiab, et kaebajate positsiooni õigsus ei ole ilmselge tuleb küsida Euroopa Kohtult eelotsust. 14.7 Täiendavalt kinnitab kaebajate positsiooni õigsust MTööS eelnõu seletuskiri, milles on selgitatud, et eelnõu asendab maksimaalse tööaja aluseks võetava regulatsiooni minimaalse puhkeaja normist lähtuva regulatsiooniga. Kui kaebajad peaksid järgima TLS §-s 43 ja § -s 46 sätestatud tööaja piiranguid, muutuks ülal viidatud MTööS regulatsioon mõttetuks, kuivõrd seda ei saaks rakendada. Sama kehtib ka summeeritud tööaja arvestuse puhul. 14.8 TLS § 43 lg 1 ja § 46 lg 1 ei saa laevapere liikmetele kohaldada ka TLS ja MTööS sätteid eraldi tõlgendades. TLS piirangute aluseks on direktiiv 2003/88. Viidatud direktiivi artikkel 1 (3) selgitab, et seda ei kohaldata direktiivi 1999/63/EÜ osas. Seega olukorras, kus TLS tööaja piirangu aluseks oleva direktiivi aluseks olevat direktiivi regulatsiooni ei saa kohaldada laevapere liikmete suhtes, ei saa ka TLS tööaja piiranguid laevapere liikmete suhtes kohaldada. 14.9 Vastustaja on jätnud asjakohase MSOS regulatsiooni arvesse võtmata. MSOS § 21 sätestab laeva mehitamise üldnõuded. Ettekirjutustes nimetatud laevapere liikmed töötavad laevadel, millele on väljastatud ohutu mehitamise tunnistused ning kalandustööstuse tunnistused. Viimase väljastas Transpordiamet, kes tunnistuse väljastamiseks viib läbi ülevaatuse, mille käigus kontrollitakse muu hulgas töö- ja puhkeaja nõuete järgimist. 14.10 Vastustaja on rikkunud haldusmenetluse põhimõtteid. Menetluses ei ole täidetud selgitamiskohustust. Arvesse ei ole võetud kaebajate vastuväiteid, mistõttu ei ole kaebajaid ära kuulatud. Rikutud on ka põhjendamiskohustust, kuna lähtutud ei ole MTööS regulatsioonist. Ka vaidemenetluses on kaebajate väiteid käsitletud formaalselt. Kaebaja 1 kaebus nõudes keelata kaebaja 1 suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni; kaebaja 2 kaebus nõudes keelata kaebaja 2 suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega sunniraha hoiatuse rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas tehtava otsuse jõustumiseni.
15.Kaebajate seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 15.1 Kaebajate eesmärk on saavutada, et vastustaja ei saaks juba rakendatud sunniraha osas sundtäitmist alustada ning 28.02.2023 hoiatuse ja teadete alusel rakendada uusi sunnirahasid ning ka edaspidi rakendada mis tahes sunnivahendeid, kuni ei ole selge ettekirjutuste õiguspärasus. Samuti vaidlustavad kaebajad 28.02.2023 hoiatuses toodud ja teates rakendatud sunniraha summa 4(14)
600 eurot kummagi kaebaja kohta ning sunniraha hoiatuses esitatud summa 800 eurot kummagi kaebaja kohta. 15.2 ATSS § 2 lg 1 ja § 10 lg 1 kohaselt peab sunniraha rakendamisele eelnema kohane hoiatus. 28.02.2023 hoiatus ei vasta ATSS regulatsioonile ja on ebaselge. Kaebusele lisatud tõendite kohaselt on sunniraha rakendamise kaasa toonud puudused seotud alaealiste töötajatega. Ettekirjutused aga ei seondu alaealiste töötajatega. Kuivõrd 28.02.2023 hoiatuse sisu on ebaselge, siis ei ole sunniraha rakendamine kooskõlas ATSS § 3 lg-ga 3. 15.3 Sunniraha rakendamine on ebaproportsionaalne ega ole kooskõlas ATSS § 3 lg-ga 3. Kaebajate suhtes tehtud ettekirjutused ei ole oma sisus selliselt olulised, et nendega seonduvalt oleks vajalik sunniraha rakendamine ettekirjutuste õiguspärasuse üle toimuva kohtuvaidluse taustal. Kaebajate jaoks on olukord ka ebaselge, kuivõrd üks haldusorgan (Transpordiamet) ei ole tööaja arvestamise osas õigusrikkumisi tuvastanud, kuid vastustaja on teisel seisukohal. Seega esineb kaebajate suhtes ebaselge olukord, mistõttu tuleb keelata vastustaja poolt sunniraha rakendamine ja sunniraha sissenõudmine täitemenetluses ning uute sunnivahendite kohaldamine. 15.4 Asja tehiolusid arvesse võttes on vastustaja poolt rakendatud ning hoiatatud sunniraha summad ebamõistlikult suured. Lähtuvalt sellest, et vastustaja on mõlemat kaebajat juba kohustanud tasuma 600 euro suurust sunniraha ning hoiatanud 800 euro suuruse sunniraha nõudmise osas, peab kumbki kaebaja ettekirjutuste täitmata jätmise eest tasuma lühikese aja jooksul 1400 eurot. Vastustaja seisukoht 14.12.2022 ettekirjutus ja 19.12.2022 ettekirjutus
16.Vastustaja leiab, et 14.12.2022 ja 19.12.2022 ettekirjutused on antud kehtiva õiguse alusel ja on seadusega kooskõlas. Samuti on õiguspärased vastustaja 25.01.2023 ja 27.01.2023 vaideotsused. 16.1 Seonduvalt kaebaja 2 väitega, mille kohaselt puudub vastustajal tööaja planeerimise osas järelevalvepädevus märgib vastustaja, et normid, mille täitmist kaebajalt 2 nõutakse, on kehtestatud töötajate tervise kaitseks ja tervisekahju ennetavaks vältimiseks. Tervisekahju vältimine on ka avalikes huvides. Vastustaja ei ole peatanud ega keelanud kaebaja tegevust, vaid on ettekirjutusega nõudnud töö- ja puhkeaja vastavusse viimist nõuetega. Vastustajal on korrakaitseorganina riikliku järelevalve teostamise raames ohu ennetamise, ohukahtluse korral ohu väljaselgitamise, ohu tõrjumise ja avaliku korra rikkumise korral selle kõrvaldamise õigus (korrakaitse seadus (KorS § 2 lg-d 1 ja 4)). Ohu ennetamine tähendab, et puudub kahtlus, kuid saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht. Seega oli vastustajal seadusest tulenev õigus ja alus (KorS ja TLS) järelevalvemenetluse läbi viimiseks ja selle raames ettekirjutuse tegemiseks eesmärgiga tagada, et laevapere liikmete töö- ja puhkeaeg on planeeritud seaduse nõuetele vastavalt. Kaebajale 2 tehti ettekirjutus eesmärgiga tagada, et laevapere liikmete töö- ja puhkeaeg oleksid planeeritud seaduse nõuetele vastavalt, õigusrikkumist ei järgneks ja töötajate tervis seeläbi ei kahjustuks. 16.2 Vastustaja ei nõustu, et laevapere liikmete puhul ei tule TLS-is sätestatud töö- ja puhkeaja regulatsioonist lähtuda. 16.2.1 Eesti on ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni (MLC), mis sätestab, muuhulgas miinimumtingimused laevapere liikmete töö- ja puhkeajale. Standardi A2.3 lõike 5 kohaselt on liikmesriigil õigus valida, kas reguleerida laevapere liikmete maksimaalset iganädalast tööaega või minimaalset iganädalast puhkeaega. Eesti õiguses on rakendatud minimaalse iganädalase puhkeaja nõuet. Samasugune regulatsioon sisaldub ka direktiivis 1999/63/EÜ- Mõlemad õigusaktid on Eesti õigusesse üle võetud MTööS-ga.
5(14)
16.2.2 MTööS 3.peatüki 4.jagu reguleerib laevapere liikmete töö- ja puhkeaega. MTööS § 49 sätestab iganädalaseks puhkeajaks 84 tundi (77 tundi teatud erisuste puhul). MTööS ei sisalda laevapere liikme tööaja piiranguid. MTööS § 6 sätestab, et laevapere liikmete töösuhetele kohaldatakse TLS ja teisi töösuhet reguleerivaid õigusakte MTööS-is sätestatud erisustega. MTööS § 40 seletuskirjas ja Sotsiaalministeeriumi kui seadusandja poolt koostatud selgitustes on öeldud, et laevapere liikme (nii nagu ka teiste töötajate) tööaja korralduse üldpõhimõtted tulenevad TLS-ist. Näiteks eeldatakse töötajate, sh laevapere liikme puhul, et täistööajaga töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja 8 tundi päevas (TLS § 43 lõige 1), talle võib kohaldada summeeritud tööaja arvestust (TLS § 43 lõige 3) ja tema suhtes tuleb järgida üldiseid tööaja piiranguid (TLS § 46). Vaadates täpsemalt 3. peatüki 4. jao sisu, siis tehakse MTööS-is selged erisused TLS-i regulatsioonist öötöö, valveaja ja arvestusperioodi puhul ning igapäevase ja iganädalase puhkeaja puhul. Ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsioon sätestab, et laevapere liikme tööaeg peab sarnaselt teistele töötajatele põhinema kaheksatunnisel tööpäeval (standard A2.3 lõige 3). Seega ei saa lähtuda üksnes sellest, et MLC järgi võib valida, et kohaldub minimaalne 77-tunnine iganädalane puhkeaeg ning sellest tulenevalt võiks laevapere liige töötada 91 tundi. Seega on õiguspärane rakendada TLS tööaja piiranguid, kuivõrd MTööS-is vastavad piirangud puuduvad. Kuna eelnimetatud konventsioon ja direktiiv näevad ette miinimumstandardid, siis liikmesriik võib neid õigusakte üle võttes oma siseriiklikus õiguses sätestada karmimad nõuded. Antud juhul on töötajate kaitse eesmärgil otsustatud lähtuda tööaja puhul TLS-is sätestatud piirangutest, st järgida tuleb TLS vastavaid sätteid. 16.2.3 Vastustaja tööinspektor tuvastas, et kaebaja 1 laevapere liikmete suhtes ei kohaldatud summeeritud tööaja arvestust ja laevapere liikmete tööaeg seitsmepäevase ajavahemiku jooksul oli rohkem kui 40 tundi, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Ka kaebaja 2 puhul tuvastas tööinspektor, et laevapere liikmete suhtes ei kohaldatud summeeritud tööaja arvestust ning nende tööajaks oli seitsmepäevase ajavahemiku jooksul planeeritud rohkem kui 40 tundi. Vastustaja on juhtinud ettekirjutustes kaebajate tähelepanu TLS § 43 lg-s 1 ja § 46 lg-s 3 sätestatud tööaja piirangutele ja kohustanud kaebajat 2 tagama, et tööajakava koostamisel ja töötajate tööle rakendamisel ei ületataks TLS §-des 43 ja 46 toodud piiranguid.
17.MSOS-is sätestatud nõuete täitmise üle vastustajal järelevalvepädevus puudub, mistõttu ei pea vastustaja MTööS sätestatud nõuete täitmise kontrollimisel MSOS sätteid arvesse võtma. Vastustajal puudub info, mis asjaoludele ja dokumentidele tuginedes Transpordiamet laevadele tunnistused väljastas.
18.Kaebajad heidavad vastustajale ette haldusmenetluse põhimõtete, s.o põhjendamis-, selgitamis- ja ärakuulamiskohustuse ning uurimiskohustuse rikkumist. Vastustaja sellega ei nõustu. Vastustaja on andnud kaebajale 1 enne ettekirjutuse andmist võimaluse oma seisukoha avaldamiseks ja kaebaja 1 on seda võimalust 08.12.2022 ka kasutanud. Vastustaja on kaebajale 1 andnud omapoolsed selgitused 08.12.2022 ja 09.02.2022. Asjaolu, et kaebaja 1 ei nõustu vastustaja poolt MTööS tõlgendamisega ei saa pidada põhjendamiskohustuse rikkumiseks. Vastustaja on nii ettekirjutuse andmise eelselt 09.12.2022 14.12.2022 ettekirjutuses kui ka 25.01.2023 vaideotsuses ja käesolevas menetluses selgitanud TLS vastavaid sätteid. Vastustaja on vaideotsuses välja toonud, et kaebajale 2 on antud võimalus vastustaja iseteenindusportaalis TEIS menetlustoimingu protokolli kätte saamisest 5 tööpäeva jooksul seisukoht esitada, mida kaebaja 2 ka kasutas 12.12.2022. 01.11.2022-08.12.2022 toimus läbi vestlusakna põhjalik vestlus töö- ja puhkeaja teemadel. Seega ei saa väita, et kaebajat 2 ei ole ära kuulatud. Kaebaja 2 on 11.10.2022 esitanud ka oma nägemuse. Kaebaja 1 kaebus nõudes keelata kaebaja 1 suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni; kaebaja 2 kaebus nõudes keelata kaebaja 2 suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega sunniraha hoiatuse rakendamine ja 6(14)
sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas tehtava otsuse jõustumiseni.
19.Vastustaja leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 19.1 Vastustajale jääb arusaamatuks, millisel põhjusel rikuvad 28.02.2023 hoiatus ja 06.04.2023 teated intensiivselt kaebajate õiguseid. Kohus on õigesti märkinud, et kaebajad ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses põhjendanud, miks sunniraha tasumine tooks neile kaasa pöördumatud tagajärjed. Kui kohus peaks antud haldusasja raames tühistama ettekirjutused, siis on kaebajatel võimalus õigusvastaselt sisse nõutud sunniraha koos tekitatud kahjuga sisse nõuda. 19.2 Kaebajad on 18.04.2023 seisuga tasunud 06.04.2023 teadetega määratud sunnirahad vabatahtlikult, mistõttu ei saa rahuldada kaebajate keelamiskaebust osas, milles nad palusid juba määratud sunnirahade sissenõudmise keelamist. 19.3 Vastustaja edastab koos vastusega kaebajale 28.02.2023 koostatud ja edastatud sunniraha hoiatused, millest nähtub, et kaebajaid on hoiatatud, et kui nad 14.12.2022 ettekirjutust ja 19.12.2022 ettekirjutust ei täida hiljemalt 04.04.2023, rakendab vastustaja kaebajate suhtes sunniraha summas 600 eurot. 19.4 Kaebajatele väljastatud hoiatused vastavad täielikult ATSS § 7 lg 1 nõuetele ning seega ei vasta tõele kaebajate väited, nagu oleksid hoiatused tehtud alaealiste töötajatega seotud rikkumiste eest. Hoiatused on kaebajatele kätte toimetatud vestlusakna TES vahendusel. Selle tõendamiseks esitab vastustaja kirjavahetuse väljavõtted. Seega ei ole vastustaja eksinud ATSS § 2 lg 1 vastu ning 6.04.2023 teated sunniraha rakendamisest kaebajate suhtes on nõuetekohased ja õiguspärased. 19.5 Kaebajate suhtes sunnivahendite rakendamise keelamine ei ole põhjendatud ka kaebajate 12.04.2023 kaebuse punktis 21 toodud põhjendustel. Ka Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas 19.04.2023 tehtud määruses leidnud, et ringkonnakohtu hinnangul ei saa vastustaja ettekirjutusi pidada õigusvastasteks üksnes seetõttu, et Transpordiamet on väljastanud kaebajate laevadele ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistused. 19.6 Vastustaja tuvastas 2022.a detsembris läbiviidud järelevalve käigus kaebajate poolt töö- ja puhkeaja nõuete rikkumised, mille kõrvaldamiseks koostati kaebajatele ettekirjutused. Kuna kaebajad järjekindlalt keelduvad ettekirjutuste täitmisest, on vastustaja ettekirjutuste täitmise tagamiseks rakendanud sunniraha. 19.7 See, et kaebajad tõlgendavad õigusakte vastustajast erinevalt, ei muuda olukorda kaebajate jaoks ebaselgeks ning seetõttu puudub alus kaebajate esitatud keelamiskaebuste rahuldamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
20.Kohus leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
21.Kuivõrd sunniraha rakendamise ja sissenõudmise õiguspärasust sõltub 14.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1 ja 19.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3361-2-1 õiguspärasusest, siis kontrollib kohus esmalt ettekirjutuste õiguspärasust ning annab sellele järgnevalt hinnangu sunniraha rakendamise ja sissenõudmise õiguspärasusele. 14.12.2022 ja 19.12.2022 ettekirjutuste õiguspärasus
22.HKMS § 158 lg 1 sätestab, et kui seaduses ei sätestata teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise seisuga. Kaebaja 1 poolt esitatud andmete kohaselt oli ühe töötaja osas sõlmitud meretöö leping lõppenud 23.11.2022, st enne ettekirjutuse tegemist ning ülejäänud töötajatega sõlmitud meretöö lepingud lõpetatud peale ettekirjutuse tegemist. Vastustaja on esitanud kohtule koos oma 29.06.2023 menetlusdokumendiga väljavõtted töötamise registrist (dtl 348-350), millest nähtub, et ettekirjutuses kajastatud kolme töötajaga on kaebaja 1 sõlminud uued 7(14)
töölepingud. Kuigi kannetest nähtub, et kõigi kolme töötajaga on töösuhe vahepealsel ajal lõpetatud ja seejärel uuesti alustatud, ei ole kaebaja 1 vaielnud vastu vastustaja väitele, mille kohaselt ei ole kaebaja 1 teinud töötajate töökorralduses muutusi, mida ettekirjutusega nõutud on. Kohus leiab, et ettekirjutusest ja vastustaja ja kaebaja 1 poolt menetluses esitatust ei saa järeldada, et vastustaja ettekirjutus oleks hõlmanud vaid kolme töötaja osas sõlmitud lepingute TLS regulatsiooniga kooskõlla viimise nõuet. Nagu nähtub vastustaja poolt kohtule 15.03.2023 esitatud kontrolli alustamise materjalidest ei olnud kontroll seotud konkreetsete töötajatega (algselt on nõutud hoopis teiste isikute osas sõlmitud lepinguid), vaid kaebaja 1 tegevusega üldiselt. Ka kaebaja 1 ei ole ei kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses tuginenud väitele, et talle aru saadavalt piirdus kontroll kolme isiku osas sõlmitud lepingutega. Kaebaja 1 ei väida, et tal ei ole vastustaja poolt kohaldatud regulatsiooni tingimustes võimalik oma tegevust jätkata. Kaebaja 1 ei ole väitnud, et tal ei ole võimalik tegevust jätkata olukorras, kus TLS vastav regulatsioon kohaldub konkreetselt kolme ettekirjutuses nimetatud töötaja puhul. Kaebaja 1 on oma vastuväidetes käsitlenud laevapere liikmeid üldiselt, st pidanud silmas kõiki oma töötajaid, kelle osas on sõlmitud vastavad lepingud, tuues seejuures välja kolme tema poolt opereeritava laeva nimed. Ka vastustaja on väitnud, et kaebaja 1 peab oma tegevuse viima kooskõlla seaduses toodud nõuetega ega ole ettekirjutuse resolutsioonis toonud välja, et ettekirjutus hõlmab vaid kolme töötajat, kelle töölepingute osas tuvastati rikkumised. Ka järelevalvemenetluse algatamist puudutavates materjalides (dtl 146-151) ei väida vastustaja, et kontroll on piiratud. Vastustaja poolt edastatust järeldub, et kontrollitakse kaebaja 1 tegevust töö- ja puhkeaja nõuete järgimisel üldiselt, mitte üksnes kolme töötajat puudutavas osas. Seega ei mõjuta käesolevat vaidlust asjaolu, et ühe töötaja osas oli ettekirjutuse tegemise ajal tööleping lõpetatud ning kahe töötaja osas lõpetati need ettekirjutuse tegemise järgselt. Vaidluse piiridest tulenevalt ei esine seega olukorda, kus kaebajal 1 puuduks õiguslik võimalus täita ettekirjutust ja viia oma tegevus kooskõlla õigusaktidega sätestatud nõuetega. Nimetatust tulenevalt puudub vajadus analüüsida kaebaja 1 poolt esitatud alternatiivset nõuet tuvastada ettekirjutuse tühisus.
23.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajate laevadel laevapere liikmed töötasid või oli nende tööaeg planeeritud ettekirjutustes toodud perioodil 52,5-84 tundi, mis ületab TLS § 43 lg-s 1 ja 46 lg-s 1 toodud tööaja norme. Samuti puudub vaidlus selles, et töötajate suhtes ei kohaldatud tööaja summeeritud arvestust, mis oleks lubanud töötada 7-päevases ajavahemikus rohkem kui 40 tundi (või koos ületundidega maksimaalselt 52 tundi). Vaidluse seisneb selles, kas laevapere liikmete osas tuleb kohaldada MTööS § 48 ja 49 regulatsiooni ka tööaja osas. Vastustaja on menetluses vaielnud vastus kaebajate käsitlusele, mille kohaselt ei tule laevapere liikmete puhul TLS-is sätestatud töö- ja puhkeaja regulatsioonist lähtuda ning seega ei ole kaebajate poolt rikutud TLS § 43 lg-t 1 ja § 46 lg-t 1 ning kohaldada tuleb üksnes MTööS regulatsiooni, sealhulgas tööaja osas.
24.Eesti on 01.03.2016 ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni (MLC), mis sätestab miinimumtingimuses laevapere liikmete töö- ja puhkeajale. MLC Standardi (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/2080/3201/6004/eekirjad_koodeks.pdf#) A2.3 lõike 5 kohaselt on liikmesriigil õigus valida, kas reguleerida laevapere liikmete maksimaalset iganädalast tööaega või minimaalset iganädalast puhkeaega. Eesti õiguses on MTööS-s rakendatud minimaalse iganädalase puhkeaja nõue. Samasugune regulatsioon sisaldub ka kaebajate poolt viidatud direktiivis 1999/63/EÜ.
25.MTööS § 6 sätestab, et laevapere liikmete töösuhetele kohaldatakse TLS ja teisi töösuhteid reguleerivaid õigusakte MTööS-is sätestatud erisustega. MTööS 3. peatüki 4. jagu reguleerib laevapere liikmete töö- ja puhkeaega. Ehkki sätte pealkiri viitab üldiselt töö- ja puhkeaja erisustele, on sättes toodud regulatsioon üksnes puhkeaega puudutavas osas. MTööS § 49 sätestab iganädalaseks puhkeajaks 84 tundi (77 tundi teatud erisuste korral). Puudub vaidlus, et MTööS ei sätesta tööaja piiranguid. Kohus leiab, et ainuüksi nimetatust ei saa aga teha järeldust, et MTööS sisaldab kogu laevapere liikmete töö- ja puhkeaja regulatsiooni ning välistab sellest tulenevalt TLS kohaldamise. MTööS § 40 seletuskirjas (552SE lk 39) on selgitatud, et: „Laevapere liikme 8(14)
(nii nagu ka teiste töötajate) tööaja korralduse üldpõhimõtted tulenevad TLS-ist. Näiteks eeldatakse töötaja, sh laevapere liikme puhul, et täistööajaga töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja 8 tundi päevas (TLS § 43 lõige 1), talle võib kohaldada summeeritud tööaja arvestust (TLS § 43 lõige 3) ja tema suhtes tuleb järgida üldisi tööaja piiranguid (TLS § 46). Ka meretöö konventsioon sätestab, et laevapere liikme tööaeg peab sarnaselt teistele töötajatele põhinema kaheksatunnisel tööpäeval (standardi A2.3 lõige 3). Eelnõu sätestab töö- ja puhkeaja erisused võrreldes TLS-iga.„. Samuti on Sotsiaalministeeriumi, kui seadusandja poolt koostatud selgitustes1 selgitatud, et laevapere liikme (nii nagu ka teiste töötajate) tööaja korralduse üldpõhimõtted tulenevad TLS-ist. Näiteks eeldatakse töötaja, sh laevapere liikme puhul, et täistööajaga töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja 8 tundi päevas (TLS § 43 lõige 1), talle võib kohaldada summeeritud tööaja arvestust (TLS § 43 lõige 3) ja tema suhtes tuleb järgida üldisi tööaja piiranguid (TLS § 46). Sotsiaalministeerium on oma selgitustes MTööS § 6 juurde välja toonud, et: „MTööS näeb laeval tööd tegevatele isikutele ette mitmeid erisusi võrreldes TLS alusel töötajatega. TLS ja MTööS normide vastuolu või erinevuse korral tuleb lähtuda üld- ja erinormi suhtest, mis tähendab, et vastuolu või erinevuse korral kuulub kohaldamisele erinorm, ehk MTööS. Näiteks reguleerib laevapere liikmete igapäevase puhkeaja erisust MTööS (§ 48), samas kui üldine tööaja piirangute regulatsioon tuleneb endiselt TLS-st (§ 46).“ (Sotsiaalministeeriumi selgitused, lk 30).
26.Kohtu hinnangul on MTööS vastavate normide tõlgendamisel asjakohane arvestada seaduseelnõu seletuskirjaga ja seaduseelnõu välja töötanud Sotsiaalministeeriumi selgitustega. Õigusnormide tõlgendamisel ei lähtuta üksnes grammatilisest, vaid ka süstemaatilisest ja eesmärgipärasest tõlgendamisest ning seadusandja tahtest vastava normi väljatöötamisel. Seadusandja tahte avamisel on kohtupraktikast tulenevalt oluline tähendus seaduseelnõu välja töötanud ministeeriumi selgitustel ja seaduseelnõu seletuskirjal. Iseenesest on õige kaebajate tähelepanek, et seaduseelnõu seletuskiri valmib enne seaduse vastu võtmist. Samas avabki seletuskiri vastava regulatsiooni mõtte ning aitab sisustada seadusandja eesmärke vastavate normide kehtestamisel. Kaebajad on põhjendamatult alahinnanud Sotsiaalministeeriumi, kui MTööS välja töötanud ministeeriumi seisukohtade ja MTööS seletuskirja tähendust vaidlusaluste MTööS sätete sisustamisel ja tõlgendamisel.
27.Kohus märgib täiendavalt, et ka MLC sätestab, et laevapere liikme tööaeg peab sarnaselt teistele töötajatele põhinema kaheksatunnisel tööpäeval (Standard A2.3 lõige 3). Seega ei saa lähtuda üksnes printsiibist, et MLC ja direktiivi 1999/63/EÜ järgi võib valida, et kohaldub 77tunnine iganädalane puhkeaeg ning sellest tulenevalt võiks laevapere liige nädalas töötada näiteks 91 tundi (7x24-77h). Seetõttu on kohtu hinnangul õige vastustaja seisukoht, mille kohaselt tuleb töötajate tervise ja heaolu kaitseks rakendada TLS-is sätestatud tööaja piiranguid, kuivõrd MTööS-is vastavad piirangud puuduvad. MTööS-is vastava regulatsiooni puudumine ei saa tuua kaasa olukorda, kus laevapere liikmete tervis satuks liiga suure töökoormuse tõttu ohtu.
28.Kuivõrd nii MLC kui ka direktiiv 1999/63/EÜ näevad ette miinimumstandardid, siis võib liikmesriik neid õigusakte üle võttes näha siseriiklikus õiguses ette karmimad nõuded. Antud juhul ongi otsustatud tööaja puhul lähtuda TLS-is sätestatud tööaja piirangutest. Nii MLC kui ka direktiivi 1999/63/EÜ tõlgendused ei tekita praegusel juhul küsimust selles, kuidas tõlgendada nimetatud õigusakte. Asjaolu, et kaebaja leiab, et sätteid tuleb tõlgendada koosmõjus MTööS regulatsiooniga teisiti ei tähenda, et õigusaktide tõlgendus ei oleks selge. Seega puudub alus küsida Euroopa Kohtult eelotsustust direktiivi nr 1999/63/EÜ tõlgendamise osas.
29.Seega tuleb laevapere liikme töö- ja puhkeaja osas kohaldada lisaks MTööS-le TLS vastavaid sätteid. MTööS § 48 ja 49 tõlgendamisel ei saa jõuda järeldusele, et kõik mis jääb kehtestatud puhkeajast üle, on automaatselt tööaeg. Seadusandja tahe ei saanud olla suunatud sellise
regulatsiooni kehtestamisele, kus laevapere liige ei mahu seaduse regulatsiooni alla selle tõttu, et MTööS, kui eriseaduse normid tööaega sõnaselgelt ei reguleeri. Kohtu hinnangul on MTööS § 48 ja 49 eesmärk piirata laevapere liikmete tervise kaitse ja tööohutuse eesmärgist tulenevalt pikaajalist töö tegemist, kehtestades nõuded puhkeajale, millest allapoole tööandjal minna ei ole võimalik. TLS regulatsioon on seejuures rangem ning selle eesmärgiks saab olla töötaja huvide kaitsest lähtumine.
30.Puudub vaidlus selles, et kaebajate laevapere liikmete osas ei kohaldata summeeritud tööaja arvestust ja et laevapere liikmete tööaeg seitsmepäevase ajavahemiku jooksul oli rohkem või oli kavandatud pikemaks kui 40 tundi (52,5-84 tundi). Kuivõrd täistööajaks on TLS § 43 lg 1 kohaselt 8-tundi päevas ja 40 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta, siis võib töötaja töötada 7- päevase ajavahemiku jooksul rohkem kui 40 tundi üksnes summeeritud tööaja arvestuse korral, järgdes seejuures TLS § 3. peatüki 3. jaos kehtestatud tööaja piiranguid. TLS § 46 lg 3 alusel võivad tööandja ja töötaja kokku leppida täiendavas ületunnitöö tegemises, kuid seejuures tuleb arvestada, et absoluutne tööaja ja ületunnitöö piirang kokku on keskmiselt 52 tundi 7- päevase ajavahemiku kohta 4-kuulise arvestusperioodi jooksul. Viited nimetatud piirangutele on toodud ka vaidlusalustes ettekirjutustes, milles on kohustatud kaebajaid tagama, et tööajakava koostamisel ja töötajate tööle rakendamisel ei ületataks TLS §-des 43 ja 46 toodud piiranguid. Kuivõrd TLS-is sätestatud tööaja piirangud kehtivad samaselt kõigi MTööS lepingu alusel töötavate laevapere liikmete suhtes, siis ei oma õiguslikku tähendust kaebajate väidetel, mille kohaselt ei saa nad vastava regulatsiooni kohaldamisel oma tegevust jätkata põhjusel, et nende kalalaevadele ei ole võimalik panna suuremat meeskonda, kui laev seda võimaldab. Kaebajad peavad laevade soetamisel ja nende mehitamisel arvestama seaduses sätestatud nõuetega ega saa eeldada, et seadusandja võiks nõudeid vastavalt kaebajate vajadustele kohandada. Sellega seoses ei olnud kaebajatel ka kohustust tõendada menetluses väidet, kui suure meeskonnaga kaebajad peaksid arvestama ja kui palju meeskonna liikmeid laevad reaalselt mahutaksid. Kaebajatel on ettekirjutustest tulenevalt kohustus oma tegevus ümber korraldada selliselt, et töötajate tööaeg laevadel vastaks seaduse nõuetele.
31.Kohus ei nõustu kaebajatega selles, et TLS §-s 43 lg-s 1 ja §-s 46 lg-s 1 sätestatud tööaja piirangute järgimise kohustus muudaks MTööS §-des 48 ja 49 ettenähtu mõttetuks. MTööS §-des 48 ja 49 sätestatud minimaalne igapäevane ja -nädalane puhkeaeg võib olla asjakohane juhul, kui laevapere liikmetele kohaldatakse summeeritud tööaega. Seda on märkinud ka vastustaja 27.01.2023 vaideotsuses (vt p 2.1).
32.Asjakohane ei ole kaebajate etteheide MSOS regulatsiooniga mittearvestamise kohta. MSOS § 1 lg 1 kohaselt reguleerib MSOS laevade ja väikelaevade ning muude veesõidukite meresõiduohutust ja laevatatavatel sisevetel sõidu ohutust ning laevade turvalisust ja laevaliikluse ohutuse tagamist veeteedel. Seaduse §-s 76 on sätestatud seaduse täitmise üle järelevalvet teostavad asutused ning nende hulgas ei ole vastustajat. MSOS § 77 lg 1 kohaselt on riikliku järelevalve põhieesmärgiks laevade sõidu ohutuse ning tervisekaitse- ja tööohutus- ja töötervishoiunõuete järgise tagamine. MTööS § 73 lg 1 määrab riikliku- ja haldusjärelevalve ulatuse ning määrab selles nimetatud valdkondades järelevalve tegijaks vastustaja. Muu hulgas kuuluvad vastustaja järelevalvepädevuse alla töö tegemise aja piirangu rakendamise (§ 40) ja laevapere liikme töö- ja puhkeaja ning valveaja rakendamise (§ 42-45 ja 48-50) kontrollimine. Nimetatud sätete täitmise üle ei teosta järelevalvet Terviseamet ja Transpordiamet, kelle järelevalvepädevus MTööS sätete täitmise üle on piiratud ( MTööS § 28 lg 2, § 29 lg 1 ja 2, § 32 lg 2, § 55 lg-d 1-4, § 391 , 59, 611) ega dubleeri vastustaja järelevalvepädevust. MSOS § 76 lg 1 kohaselt teostavad meresõiduohutust reguleerivate õigusaktide täitmise üle riiklikku järelevalvet Transpordiamet ja teistes seadustes nimetatud riikliku järelevalve asutused. Kuigi MSOS § 11 14 lg 4 kohaselt kontrollib Transpordiamet mh ülevaatuse käigus ka töö- ja puhkeaega, siis lg 5 kohaselt kaasata ka Tööinspektsioon ja Terviseamet nende pädevuse piires. Töösuhete (sh töö- ja puhkeaja nõuetest kinnipidamise) üle järelevalve teostamise pädevus on tulenevalt TLS §-st 115 ja MTööS 10(14)
§-st 73 üksnes vastustajal. Seega, ehkki kaebajate poolt opereeritavatele laevadele väljastatud ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistuste väljastamisel võis Transpordiamet muu hulgas kontrollida töö- ja puhkeaega, ei tähenda see seda, et tunnistus tõendaks vaieldamatult seda, et tööja puhkeaja nõudeid on järgitud ning et vastustaja poolt läbi viidava riikliku järelevalve käigus ei võiks nimetatud järeldust ümber lükata, sh nõuda ettekirjutusega töö- ja puhkeaja rikkumise kõrvaldamist. Seega ei tõenda asjaolu, et kaebajate poolt opereeritavatele laevadele on väljastatud ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistused seda, et kaebajad on töö- ja puhkeaja nõudeid järginud. Vastavate nõuete järgimise ja rikkumiste tuvastamisel vastavate ettekirjutuste tegemise pädevus on üksnes vastustajal ning vastavat pädevust ei ole Transpordiametil.
33.Kohus ei nõustu kaebaja 2 väitega, mille kohaselt puudus vastustajal pädevus ettekirjutuse tegemiseks, kuivõrd rikkumist ei olnud veel toimunud. 19.12.2022 ettekirjutuse koostamise aluseks on asjaolu, et kaebaja rikkus TLS § 43 lg-s 1 ja § 46 lg-s 1 toodud tööaja piiranguid, kuna vastustajale edastatud meretöölepingutest ja töö- ja puhkeaja arvestustest nähtus, et kuigi laevapere liikmete suhtes ei kohaldatud summeeritud tööaja arvestust, oli laevapere liikmete planeeritud tööaeg seitsmepäevase ajavahemiku jooksul rohkem kui 7 tundi. Vastustaja ei peatanud ega keelanud kaebaja 2 tegevust, vaid nõudis ettekirjutusega töö- ja puhkeaja vastavusse viimist TLS nõuetega. Kohus leiab, et vastustajal on korrakaitseorganina korrakaitseseaduse (KorS) § 2 lg 1 ja 4 kohaselt riikliku järelevalve teostamise raames õigus nii ohu ennetamise, ohukahtluse korral ohu väljaselgitamise, ohu tõrjumise ja avaliku korra rikkumise korral selle kõrvaldamise õigus. Ohu ennetamine on see osa korrakaitsest, kus puudub ohu kahtlus, kuid saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht. Ohu ennetamine hõlmab muu hulgas teabe kogumist, vahetamist ja analüüsi, toimingute kavandamist ja elluviimist ning riikliku järelevalve meetmete kohaldamist avalikku korda tulevikus ähvardavate ohtude tõrjumiseks, sealhulgas süütegude ennetamiseks (KorS § 5 lg 7). Seega on vastustajal tulenevalt KorS § 2 lg-st 1 ja 4 koosmõjus TLS §- ga 115 pädevus järelevalvemenetluse läbi viimiseks ja selle raames ettekirjutuse tegemiseks eesmärgiga tagada, et laevapere liikmete töö- ja puhkeaeg oleks planeeritud seaduse nõuete kohaselt. Kohus peab vastustaja poolset sekkumist põhjendatuks ka tulenevalt asjaolust, et olukorras, kus kalalaev ja selle meeskond töötavad peaasjalikult merel, kus vajaduse ilmnemisel lisatööjõudu ei saa kasutada, oli põhjendatud kahtlus, et planeeritud tööaeg sellisel kujul ka realiseerub. Seega on vastustaja nõudnud kaebajalt 2 põhjendatult töö- ja puhkeaja nõuetele vastavusse viimist.
34.Kaebajad heidavad vastustajale ette haldusmenetluse põhimõtete, s.o põhjendamis-, selgitamis- ja ärakuulamisõiguse ning uurimiskohustuse rikkumist. Kohus kaebajate käsitlusega ei nõustu. Kaebajate etteheited seonduvalt põhjendamiskohustuse rikkumisega seostuvad väitega, et vastustaja ei võtnud ettekirjutuste tegemisel arvesse MTööS regulatsiooni. Kaebajate seisukohtadega mitte nõustumine ei kujuta endast aga põhjendamiskohustuse rikkumist. Ettekirjutustes on põhjalikult selgitatud, miks kaebajate poolt viidatud MTööS sätted ei kuulu tööaja regulatsiooni osas kohaldamisele ning kaebajad on vastustaja põhjendustest aru saanud, mida kinnitavad nii vaideotsused kui ka käesolevas asjas esitatud kaebused. Puudub vaidlus selles, et vastustaja on kaebajatele edastanud menetlustoimingute protokollid, millele kaebajad on ka oma vastuväited esitanud. Vastavaid menetlustoiminguid on vaideotsustes põhjalikult kirjeldatud, mistõttu kohus neid siinjuures üle ei korda. Samuti on vastustaja oma 15.03.2023 vastuses kaebusele (p 3.5) toonud välja suhtluse, mis toimus kaebajate ning vastustaja vahel nii enne ettekirjutuste tegemist kui ka peale seda. Kaebajad vastava suhtluse toimumist ei vaidlusta, mistõttu kohus vastavaid fakte otsuses ei kajasta. Poolte vaheline kirjavahetus kinnitab seda, et kaebajatel on olnud piisavalt võimalusi oma seisukohti avaldada. Seega on põhjendamatud kaebajate väited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Vastustaja seisukoht seaduse kohaldamise osas on olnud muutumatu nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses ning vastustaja seisukohad on olnud nõutavas ulatuses põhjendatud. Vastustaja on muu hulgas vaideotsuses vastanud kaebajate väidetele seonduvalt MSOS alusel väljastatud tunnistuste õigusliku tähendusega. Kuivõrd vastustaja leidis, et vastav tunnistus ei oma ettekirjutuste kontekstis tähendust, ei pidanud 11(14)
vastustaja täiendavaid tõendeid koguma. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole haldusmenetluste läbi viimisel rikkunud haldusmenetluse norme.
35.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et 14.12.2022 ettekirjutus nr 3-1/22/3513-1-1 ja 19.12.2022 ettekirjutus nr 3-1/22/3361-2-1 on õiguspärased ja nende tühistamiseks puuduvad alused. Kuivõrd kaebajad ei ole kaebustes välja toonud asjaolusid, mille põhjala saaks järeldada, et vaidemenetluses on rikud kaebajate õigusi vaide esemest sõltumata, jäävad rahuldamata ka kaebajate poolt esitatud kaebused 25.01.2023 vaideotsuse nr 1.4-1/27-1 ja 27.01.2023 vaideotsuse nr 1-4-1/28-1 tühistamiseks. Kaebaja 1 kaebus nõudes keelata kaebaja 1 suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni; kaebaja 2 kaebus nõudes keelata kaebaja 2 suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega sunniraha hoiatuse rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas tehtava otsuse jõustumiseni.
36.Haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul ATSS § 16 lg 1 alusel võimalik vaidlustada halduskohtus. Riigikohtu praktikas on korduvalt leidnud kinnitust, et sunniraha rakendamine on menetlustoiming, mille vaidlustamisel saab kohus haldusorganil keelata sunniraha rakendamise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus (Vt Riigikohtu Halduskolleegiumi 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-7-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
37.Kohus peab vajalikuks esmalt selgitada, et kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15-16). Seega saavad käesolevas vaidluses olla asjakohased vaid sunnivahendi rakendamise toimingut puudutavad väited, mistõttu on käesoleval juhul oluline hinnata sisulises mõttes vaid seda, kas sunniraha rakendamise eeldused olid täidetud. ATSS kohaselt on sunnivahendi rakendamise eeldused järgnevad: 1) on olemas kehtiv ettekirjutus, millega on adressaadile pandud kohustus teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (ATSS § 4 lg 1); 2) haldusorgan on ettekirjutuse adressaati hoiatanud sunnivahendi rakendamise eest, kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata; 3) adressaat on jätnud ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata; 4) ei esine sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid (ATSS § 8 lg 3).
38.Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebaja 1 suhtes tehtud 14.12.2022 ettekirjutus 3-1/22/3513-1-1 ja kaebaja 2 suhtes 19.12.2022 tehtud ettekirjutus nr 3-1/22/3361-2-1 on õiguspärased. Seega on täidetud sunnivahendi rakendamise esmane eeldus. Selle üle, et kaebajad ettekirjutusi tähtaegselt ei täitnud ega täitnud neid ka 28.02.2023 sunniraha hoiatustes toodud tähtajaks pooled ei vaidle.
39.Vastustaja on esitanud kohtule koos 05.05.2023 kirjaliku vastusega kaebajatele väljastatud sunniraha hoiatused (dtl 287 ja 288). Hoiatustes on märgitud, et need on antud ATSS § 7 ja KorS § 28 alusel ning on viidatud, et 14.12.2022 ja 19.12.2022 ettekirjutuste täitmata jätmisel 04.04.2023 rakendab vastustaja sunniraha summas 600 eurot. Hoiatustes ei ole viidatud alaealistele töötajatele, vaid konkreetselt kaebajate suhtes tehtud ettekirjutustele. Seega ei saanud kaebajad ka hoiatuste põhjal olla eksimuses sellest, et hoiatused seonduvad alaealiste töötajatega. Hoiatused on kaebajatele kätte toimetatud vestlusakna TEIS kaudu ning see on tuvastatav vastustaja poolt esitatud vestluste väljavõtete alusel. Kaebajale 1 sai hoiatuse kätte 07.03.2023 (dtl 295) ja kaebaja 2 sai hoiatuse kätte 07.03.2023 (dtl 308-309). Seega on sunnivahendi rakendamisele eelnevalt kaebajaid nõuetekohaselt hoiatatud. 12(14)
40.Kohtul puudub alus arvata, et sunnivahendi liik ja selle kohaldamise viis olid ebaproportsionaalsed. Kaebajate arvates on selliseks asjaoluks kaebajate poolt ettekirjutuste õiguspärasuse küsimuses tõstatatud kohtuvaidlus. Kohtu hinnangul pooleli olev kohtuvaidlus ei muuda sunnivahendite kohaldamist kaebajate suhtes ebaproportsionaalseks. Asjaolu, et kaebajad leiavad, et ettekirjutused on õigusvastased, ei välista sunniraha rakendamist. Ettekirjutuse adressaadil puudub võimalus valida, kas täita ettekirjutus või tasuda sunniraha, sest tal on kohustus täita kehtivat ettekirjutust selle väidetavast õigusvastasusest sõltumata (vt haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2; Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 16). Seega ei välista asjaolu, et kaebajad on ettekirjutused vaidlustanud sunnivahendite rakendamist. Kaebajad ei ole ka ära näidanud, et 600 ja 800 euro suuruse sunniraha tasumine tooks neile kaasa pöördumatud tagajärjed. Halduskohus palus 13.04.2023 kohtunõudes seda põhjendada ja esitada ka väiteid kinnitavad tõendid. Kaebajad ei esitanud halduskohtule mingeid andmeid oma majandusliku seisundi kohta ega ole esitanud neid ka määruskaebuses. Seega on kaebajate väited selle kohta, et sunniraha tasumine oleks ebaõiglane, asjakohatud. Ainuüksi sunniraha rakendamisega kaasneda võivad ebamugavused ei raskenda kaebajate õiguste hilisemat kaitset kohtuotsusega (Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2016 määrus nr 3-16-1408, p 7). Kui kohtumenetluses peaks selguma, et sunniraha on rakendatud õigusvastaselt, on kaebajatel võimalik nõuda sunniraha tagastamist (nt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 12). Vastustaja poolt kohaldatud sunniraha 600 eurot ei saa samuti pidada ebaproportsionaalseks, sest kaebajad ei ole esitanud menetluses dokumente, millest tulenevalt kaasneksid neile sunniraha tasumisega rasked majanduslikud tagajärjed.
41.ATSS § 8 lg-s 3 on sätestatud, millal sunnivahendit rakendada ei tohi. Neid aluseid sunnivahendite rakendamise ajal ei esinenud.
42.Seega oli kaebajate suhtes sunniraha rakendamine vastavalt 28.02.2023 hoiatustele toimunud õiguspäraselt. Kuivõrd kaebajad on praeguseks sunniraha summas 600 eurot tasunud, ning kohus tuvastas, et sunniraha rakendamine oli õiguspärane, siis on ka sunniraha sissenõudmine toimunud õiguspäraselt. Kohus märgib täiendavalt, et ei saa enam keelata sunniraha sissenõudmist ja rakendamist, mis on juba toimunud. Kuivõrd kohus tuvastas, et sunniraha on rakendatud õiguspäraselt, siis puudub menetlusökonoomiast tulenevalt alus suunata kaebajaid kaebustes toodud nõuet muutma ning asendama esitatud keelamisnõude nõudega tasutud sunniraha tagastamiseks.
43.Kuivõrd 14.12.2022 ja 19.12. 2022 ettekirjutused on jätkuvalt täitmata, siis oli vastustajal õigus rakendada sunniraha ka vastavalt 06.04.2023 kaebajatele tehtud sunniraha rakendamise hoiatustele (dtl 199 ja 213). Ka nimetatud hoiatustes on viidatud asjaomastele ettekirjutustele, ettekirjutused on kehtivad ning puudub vaidlus, et kaebajad oleksid ettekirjutused täitnud. Kaebajad ei ole käesolevas menetluses muu hulgas esile toonud, et sunniraha summas 800 eurot rakendamine ja sisse nõudmine tooks nende jaoks kaasa majanduslikult raske olukorra või mõjutaks see kaebajaid muul põhjusel oluliselt. Kuivõrd ettekirjutused on täitmata ongi vastustajal õigus rakendada sunnivahendit korduvalt, st kuni ettekirjutuste täitmiseni. Seega on ka sunnivahendi summas 800 eurot rakendamine kaebajate suhtes toimunud õiguspäraselt. Kuna sunnivahendi rakendamine oli õiguspärane, puuduvad ka alused sunniraha sissenõudmise keelamiseks. Kuna ettekirjutused on täitmata, siis on vastustajal õigus rakendada täiendavaid sunnivahendeid kuni ettekirjutuste täitmiseni. Seega puudub alus keelata täiendavate sunnivahendite rakendamist ning sissenõudmist vastustaja poolt.
44.Kokkuvõtvalt jäävad kaebused ka nimetatud nõuetes rahuldamata.
45.Kokkuvõtvalt jäävad kaebused rahuldamata.
MENETLUSKULUD
13(14)
46.HKMS 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebajate kahjuks. Seega jäävad menetluskulud kaebajate kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist, mistõttu menetluskulude jagamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 29.05.2025 KOHTUOTSUSEGA.
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.