Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-23-354 Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. juunil 2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-354 laevapere liikmete töötingimustele kohaldatakse esmajoones meretöö seadust (MTööS), siis juhul, kui see seadus mingit olukorda ei reguleeri, tuleb kohaldada muid töösuhteid reguleerivaid õigusakte. MTööS § 40 seletuskirja järgi tulenevad mh laevapere liikme tööaja korralduse üldpõhimõtted TLS-st. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) meretöö konventsioon näeb samuti ette, et laevapere liikme tööaeg peab sarnaselt teistele töötajatele põhinema 8-tunnisel tööpäeval (vt standardi A2.3 lg 3). MTööS §-d 48 ja 49 sätestavad miinimumnõuded puhkeajale, kuid tööaja osas MTööS-s regulatsioon puudub ja järgida tuleb TLS-s sätestatut. MTööS §-dest 48 ja 49 ei saa järeldada, et kõik see, mis jääb kehtestatud puhkeajast üle, on automaatselt tööaeg. TLS on eeskätt töötajate huvidest lähtuvalt rangem nii ILO meretöö konventsioonist kui ka direktiivist 1999/63/EÜ 1. Tööinspektsioonil ei ole pädevust teha järelevalvet meresõiduohutuse seaduses (MSOS) sätestatud nõuete täitmise üle, mistõttu ei pea ta MTööS-s sätestatud nõuete täitmist kontrollides neid ka arvestama. Tööinspektsioon ei tea, mis asjaoludel ja millise dokumentide alusel laevadele „Reval Viking“, „Merike“ ja „Steffano“ kalandustöötunnistused väljastati. Laevapere liikmete OMi, YPi ja VKi meretöölepingute p 5.1 kohaselt töötab töötaja vahetusgraafiku alusel täistööajaga ning p 5.2.1 kohaselt kaksteist (12) tundi ööpäevas, rakendades vahetustega töö süsteemi „kaheksa (8) tundi tööl, kaheksa (8) tundi puhkust“. Selline kokkulepe ei ole selge ja üheselt arusaadav (teavitamiskohustuse puudulik täitmine TLS § 5 lg 2 tähenduses) ning puudub ka selge kokkulepe tööaja summeerimiseks. Töö- ja puhkeaja arvestuse kontrollimisel selgus, et viidatud töötajate osas on tööaja piirangut rikutud. Vaide esitaja on menetluse käigus ära kuulatud ja haldusorgan on selgitamiskohustust täitnud. Ettekirjutusega pandud kohustuse täitmine ei riiva vaide esitaja õigusi ülemääraselt ja ettekirjutusest ei nähtu kaalutlusvigu.

Nõukogu 21.06.1999 direktiiv 1999/63/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (FST) sõlmitud kokkulepet meremeeste tööaja korralduse kohta

3(16)

3-23-354

Tööinspektsioon palus vastustes jätta kaebused rahuldamata.

3-23-354 ja Sotsiaalministeeriumi kui eelnõu välja töötanud asutuse selgitustega (vt T. Kaadu, M. Proos, T. Treier. Meretöö seadus. Selgitused meretöö seaduse juurde. Tallinn: Juura, 2015, lk 30). Kaebajad on nende allikate tähendust põhjendamatult alahinnanud. Ka meretöö konventsiooni kohaselt peab laevapere liikme tööaeg sarnaselt teistele töötajatele põhinema 8tunnisel tööpäeval (standardi A2.3 lg 3). Lähtuda ei saa üksnes 77-tunnisest iganädalasest puhkeajast, mille kohaselt võiks laevapere liige nädalas töötada ka 91 tundi (s.o 7 päeva × 24 tundi – 77 tundi = 91). Vastustaja on õigesti leidnud, et kuna MTööS-s tööaja piirangud puuduvad, tuleb töötajate tervise ja heaolu kaitseks rakendada TLS-s sätestatud tööaja piiranguid. Meretöö konventsioon ja direktiiv 1999/63/EÜ näevad ette üksnes miinimumstandardid ning riik võib kehtestada ka karmimad nõuded. Praegusel juhul ongi otsustatud tööaja puhul lähtuda TLS-s sätestatud tööaja piirangutest. MTööS §-dest 48 ja 49 ei järeldu, et kõik mis jääb kehtestatud puhkeajast üle, on automaatselt tööaeg. Sätete eesmärk on piirata laevapere liikmete tervise kaitse ja tööohutuse eesmärgist tulenevalt pikaajalist töö tegemist, kehtestades nõuded puhkeajale, millest allapoole tööandjal minna ei ole võimalik. Kuna täistööaeg on TLS § 43 lg 1 kohaselt 8 tundi päevas ja 40 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta, siis võib töötaja töötada 7-päevase ajavahemiku jooksul rohkem kui 40 tundi üksnes summeeritud tööaja arvestuse korral, järgides seejuures TLS § 3. peatüki 3. jaos kehtestatud tööaja piiranguid. TLS § 46 lg 3 alusel võivad tööandja ja töötaja leppida kokku täiendavas ületunnitöö tegemises, kuid seejuures tuleb arvestada, et absoluutne tööaja ja ületunnitöö piirang kokku on keskmiselt 52 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta 4kuulise arvestusperioodi jooksul. Viited nendele piirangutele on toodud ka vaidlustatud ettekirjutustes. Õiguslikku tähendust ei oma kaebaja väited, et TLS-s sätestatud tööaja piirangute kohaldamisel ei saa nad oma tegevust jätkata, sest kalalaevadele ei ole võimalik panna suuremat meeskonda, kui laev seda võimaldab. Laevade soetamisel ja mehitamisel tuleb arvestada seaduse nõuetega ning kaebajad ei saa eeldada, et seadusandja kohandab nõudeid vastavalt nende vajadustele. Ettekirjutustest tulenevalt on kaebajatel kohustus oma tegevus ümber korraldada nii, et töötajate tööaeg laevadel vastaks seaduse nõuetele. TLS § 43 lg-s 1 ja § 46 lg-s 1 sätestatu järgimise kohustus ei muuda MTööS §-des 48 ja 49 ettenähtut mõttetuks, sest viimane oleks asjakohane juhul, kui laevapere liikmetele kohaldatakse summeeritud tööaega. MSOS-i normistikuga mittearvestamise etteheide ei ole asjakohane. Kuigi MSOS § 1114 lg 4 kohaselt kontrollib Transpordiamet ülevaatuse tegemisel ka töö- ja puhkeaega, siis lg 5 kohaselt võidakse kaasata ka Tööinspektsioon ja Terviseamet nende pädevuse piires. Töösuhete (sh töö- ja puhkeaja nõuetest kinnipidamise) üle järelevalve teostamise pädevus on TLS §-st 115 ja MTööS §-st 73 tulenevalt üksnes vastustajal. Transpordiamet võis kaebajate opereeritavatele laevadele ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistuste väljastamisel mh kontrollida töö- ja puhkeaega, kuid see ei tähenda, et tunnistus tõendab vaieldamatult töö- ja puhkeaja nõuete järgimist ning Tööinspektsioon ei saa ettekirjutusega nõuda töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise kõrvaldamist. Selliste nõuete järgimise ja nende rikkumiste tuvastamisel ettekirjutuse tegemise pädevus on üksnes vastustajal. Seejuures ei saa nõustuda Reyktal ASga, et vastustajal puudus alus 19.12.2022 ettekirjutust teha, sest rikkumist ei olnud veel toimunud. KorS § 2 lg-te 1 ja 4 ning TLS § 115 koosmõjus on vastustajal pädevus viia läbi järelevalvemenetlus ja teha selle raames ettekirjutus eesmärgiga tagada, et laevapere liikmete töö- ja puhkeaeg oleks planeeritud seaduse nõuete kohaselt. Kuna kalalaev ja selle meeskond töötavad peaasjalikult merel, kus vajaduse ilmnemisel ei saa kasutada lisatööjõudu, oli põhjendatud kahtlus, et planeeritud tööaeg sellisel kujul ka realiseerub. Kaebajate etteheited haldusmenetluse põhimõtete (põhjendamis-, selgitamis-, ärakuulamis- ja uurimiskohustus) rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Vastustaja on edastanud kaebajatele menetlustoimingute protokollid, millele nad esitasid oma vastuväited. Samuti on kaebajate ja vastustaja vahel 5(16)

3-23-354 toimunud suhtlus nii enne ettekirjutuste tegemist kui ka pärast seda. Kaebajatel on olnud piisavalt võimalusi avaldada oma seisukohti. Tööinspektsioon on oma seisukohti nõutavas ulatuses põhjendanud (sh vaideotsustes). Sunniraha rakendamise vaidlustes kontrollitakse, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning kas ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebajatele tehtud ettekirjutused on õiguspärased. Pooled ei vaidle, et kaebajad ei ole ettekirjutusi tähtaegselt täitnud ning ei täitnud neid ka 28.02.2023 sunniraha hoiatustes märgitud tähtajaks. Kaebajatele edastatud hoiatustes ei olnud viidatud alaealistele töötajatele, vaid kaebajatele tehtud ettekirjutustele. Kaebajad ei saanud hoiatuste põhjal olla eksimuses, et need seonduvad alaealiste töötajatega. Hoiatused on kaebajatele kätte toimetatud 07.03.2023. Kohtul puudub alus arvata, et sunnivahendi liik ja selle kohaldamise viis olid ebaproportsionaalsed. Pooleliolev kohtuvaidlus ei muuda sunnivahendite kohaldamist kaebajate suhtes ebaproportsionaalseks. Ettekirjutuse adressaadil on kohustus täita kehtivat ettekirjutust selle väidetavast õigusvastasusest sõltumata. Kaebajad ei ole tõendanud, et 600 või 800 euro suuruse sunniraha tasumine tooks neile kaasa pöördumatud tagajärjed. Kui kohtumenetluses peaks selguma, et sunniraha rakendati õigusvastaselt, on kaebajatel võimalik nõuda sunniraha tagastamist. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg-s 3 sätestatud aluseid ei esinenud. Seega oli kaebajate suhtes sunniraha rakendamine vastavalt 28.02.2023 hoiatustele õiguspärane. Kuna kaebajad on sunniraha 600 eurot praeguseks tasunud ja see oli õiguspärane, siis ei ole enam võimalik keelata sunniraha sissenõudmist. Kuivõrd ettekirjutused on jätkuvalt täitmata, oli Tööinspektsioonil õigus rakendada sunniraha ka vastavalt 06.04.2023 hoiatustele (800 eurot). Vastustaja võib rakendada sunnivahendit korduvalt kuni ettekirjutuste täitmiseni. Täiendavate sunnivahendite rakendamist ja sissenõudmist ei ole alust keelata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-354 Halduskohus on tuginenud asjakohatutele normidele (ILO meretöö konventsioon) ja on jätnud asjakohased normid (ILO kalandustöö konventsioon) arvestamata. Meretöö konventsiooni art 2 lg 4 järgi ei kohaldata seda kalapüügiga tegelevatele laevadele. Kalandustöö konventsiooni art 14 lg 1 p-s b on kehtestatud minimaalse puhkeaja nõuded (10 tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul ja 77 tundi 7-päevase ajavahemiku jooksul), millest osalisriik ei või ilma nõuetekohase konsulteerimiseta kõrvale kalduda. MTööS §-d 48 ja 49 vastavad kalandustöö konventsioonis sätestatule. Kuna TLS on konventsiooniga vastuolus, siis tuleb kohaldada välislepingu sätteid (põhiseaduse § 123). Kuna ettekirjutused ei arvesta kalandustöö konventsiooniga, siis on need õigusvastased. Kuna meretöö konventsioon ei kohaldu kalalaeva laevapere liikmete tööajale, siis ei pea nende tööaeg põhinema 8-tunnisel tööpäeval. Kalandustöö konventsiooni kohaselt saabki osalisriik reguleerida üksnes minimaalset puhkeaega ja TLS ei ole asjassepuutuv. Asjas ei ole viidatud ühelegi tõendile, mille alusel saaks järeldada, et kalalaeva laevapere liikmete tervis ning heaolu ei ole MTööS §-e 48 ja 49 ning kalandustöö konventsiooni järgides vajalikul määral kaitstud. Sotsiaalministeeriumil ei ole ILO kalandustöö konventsiooni tõlgendamise pädevust ja pole arusaadav, millel põhineb väide, et mitmes riigis on kalapüük kõige ohtlikum tegevusala üldse. TLS-s toodud tööaja piirangute kohaldamise välistab ka nende aluseks olnud direktiivi 2003/88/EÜ2 art 1 lg 3, mille järgi ei kohaldata selles sätestatut direktiivis 1999/63/EÜ määratletud meremeeste suhtes. Liikmesriigil on direktiivi 1999/63/EÜ kohaselt õigus valida, kas reguleerida maksimaalset tööaega või minimaalset puhkeaega. MTööS-s on reguleeritud minimaalset puhkeaega ja paralleelselt ei ole enam võimalik reguleerida ka laevapere liikmete maksimaalset tööaega. Seda on kinnitanud ka Tööinspektsioon. Isegi kui direktiiv näeb ette miinimumnõuded, ei anna see võimalust eirata direktiivi mõtet. Halduskohus pidanuks enne kaebuste rahuldamata jätmist küsima direktiivi tõlgendamise osas Euroopa Kohtult eelotsust. Halduskohus on MTööS-i sätete asemel põhjendamatult ulatuslikult tuginenud seaduseelnõu seletuskirjale ja Sotsiaalministeeriumi selgitustele ning tsiteeris seejuures osasid, mis käsitles n-ö tavalisi laevapere liikmeid, kellele kohaldub meretöö konventsioon, kuid mitte kalalaeva laevapere liikmeid, kellele kohaldub kalandustöö konventsioon. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et MTööS §-st 6 koosmõjus §-dega 48 ja 49 tuleb kaebajatel kalalaevade laevapere liikmete töö- ja puhkeaja osas täiendavalt lähtuda TLS § 43 lg-st 1 ja § 46 lg-st 1. Kui kalalaeva laevapere liikmete osas ei kohaldu TLS-i nende sätete aluseks olnud regulatsioon (direktiiv 2003/88/EÜ), siis ei saa kohaldamise kuuluda ka TLS-i vastavad sätted (sh ei võimalda direktiiv 1999/63/EÜ liikmesriigil korraga reguleerida kalalaeva laevapere liikmete tööaega ja puhkeaega). MTööS 3. peatüki 4. jao pealkiri viitab, et kogu puhkeajast üle jäävat aega saab käsitada tööajana. Seega on ettekirjutused ja vaideotsused õigusvastased, sest kohustavad kaebajaid rikkuma õigusnorme ehk järgima vale töö- ja puhkeaja regulatsiooni. Halduskohus on jätnud MSOS-s sätestatuga ebaõigesti arvestamata. MSOS § 77 lg 1 koosmõjus MSOS § 1113 lg-ga 3 ja § 1114 lg 4 p-dega 4 ja 5 ning asjaoluga, et kaebajate kalalaevadele on väljastatud kalandustöötunnistused, kinnitab seda, et kaebajad ei ole asjakohast töö- ja puhkeaja normistikku rikkunud. Halduskohtu viide MSOS § 11 14 lg-le 5 ei ole asjakohane, sest puuduvad andmed, et Transpordiamet oleks kaebajate ülevaatusele kaasanud Tööinspektsiooni ja lisaks ei ole Tööinspektsiooni kaasamine kohustuslik. Väär on kohtu seisukoht, et töö- ja puhkeaja kontrolli pädevus on üksnes vastustajal, sest selline kohustus on ülevaatuse käigus pandud ka Transpordiametile. Vastupidiselt halduskohtu järeldusele tõendavad kalandustöötunnistused (ja hilisemad järelkontrollid), et kaebajad on töö- ja puhkeaega järginud. Nii Transpordiameti kui ka Tööinspektsiooni teostatav kontroll on sisuliselt ulatuselt sama. Kuna ettekirjutustes ei ole MSOS-i sätetega arvestatud, siis on rikutud uurimispõhimõtet (HMS § 6) ja ettekirjutused on õigusvastased. Haldusorganite 2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 04.11.2003 direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta

7(16)

3-23-354 vastuoluline praktika rikub kaebajate ettevõtlusvabadust ning kaebused tuleks rahuldada juba ainuüksi Transpordiameti ja Tööinspektsiooni otsuste erinevuse tõttu. Kaebajad opereerivad üle 24 meetri pikkuseid kalalaevu, millega tehakse tööd peamiselt avamerel selliselt, et kalalaev on merel nädalaid või isegi kuid selliselt, et sadamasse ei minda. Sellistel laevadel puuduvad tingimused, et rakendada 8-tunnist tööpäeva. Enamik ajast, mida ei kasutata magamiseks ja söömiseks, kulub töö tegemiseks. Laevapere liikmete tervis ja heaolu on tagatud, sest meretöö lepingud sõlmitakse merereisideks, mis ei kesta üldjuhul kauem kui neli kuud. Seejärel on laevapere liikmel võimalik valida, kas üldse ja millal ta soovib sõlmida lepingu uueks merereisiks. Reyktal AS ei nõustu lisaks halduskohtuga, et Tööinspektsioon võis järelevalvet teostada mh pelga planeerimistegevuse üle. MTööS § 73 lg 1 kohaselt on vastustajal järelevalvepädevus vaid MTööS §-des 48–49 sätestatud nõuete täitmise üle. Planeerimistegevus ei kujuta endast nõuete täitmist. Tööinspektsiooni 19.12.2022 ettekirjutuses ei ole tuvastatud, et Reyktal AS on MTööS §-des 48–49 sätestatut rikkunud. Tagantjärele ei saa tugineda ka laevapere liikmete tegelikule tööajale, sest selle osas ei ole järelevalvet tehtud. Kuna tööaja piirangu rikkumist ei ole tuvastatud, siis ei saanud teha ka ettekirjutust. Ettekirjutusest ei nähtu, et Tööinspektsioon oleks eelnevalt koostanud ohuprognoosi (vt KorS § 5 lg 7 ja § 24) ning seda ei saa asendada vastustaja hilisemad seisukohad. Seega ei olnud ettekirjutuse tegemine kooskõlas KorS §-s 7 sätestatuga. Halduskohus oleks lisaks pidanud tuvastama vastustaja poolt haldusmenetluse põhimõtete rikkumise. Kohtu hinnang ei põhine ettekirjutustel (sh ei ole nendes MTööS-le isegi viidatud), vaid Tööinspektsiooni vastuväidetel. Selles osas paluvad kaebajad arvestada nende varasemaid seisukohti. Kaebused on jäetud ebaõigesti rahuldamata ka seonduvalt Tööinspektsiooni poolt sunniraha rakendamise, sissenõudmise ja jätkuva kohaldamisega. Halduskohtu põhjendused on selles osas vaid formaalsed ja analüüsitud ei ole kaebajate peamist vastuväidet, et sunniraha rakendamine on ebaproportsionaalne (ATSS § 3 lg 3). Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas sunniraha rakendamine olukorras, kus poolte vahel on käimas kohtuvaidlus ettekirjutuste õigusvastasuse ja asjassepuutuvate sätete tõlgendamise osas. Sunniraha rakendamine on eriti ebamõistlik, kuna selle tagasi saamiseks tuleks algatada uus menetlus ja nõuda sh intresside tasumist. Kohus ei ole seda hinnanud. Sunniraha rakendamine rikub hea halduse põhimõtet ka sellel põhjusel, et kaebajate rakendatavat töö- ja puhkeaega on hinnanud kaks haldusorganit, kelle järeldused on erinevad, mistõttu ei ole õige sunniraha korduva rakendamisega kaebajaid sundida järgima ühe haldusorgani juhist.

3-23-354 Halduskohus ei ole tuginenud asjakohatutele normidele. MTööS-i kohaldamisala on laiem kui meretöö ja kalandustöö konventsioonidel ning ei piirdu üksnes kaubandusliku meresõidu ja kaubandusliku kalapüügiga. Vähemalt meretöötingimuste miinimum on vaja tagada kõigile laevapere liikmetele, sõltumata laeva sõidupiirkonnast või kitsamast tegevusspetsiifikast (vt MTööS-i selgitused, lk 22). Laevapere liikme määratlus MTööS §-s 4 hõlmab mh kalureid (vt MTööS-i selgitused, lk 15–16). Ka direktiivi 2009/13/EÜ 3 kohaselt on „meremees“ iga laeva pardal merel töötav isik (vt MTööS-i selgitused, lk 26). Halduskohus on sarnaselt vastustajaga jõudnud põhjendatud veendumusele, et mis tahes laevapere liikme töö- ja puhkeaja osas tuleb lisaks MTööS-le kohaldada TLS § 43 lg-s 1 ja § 46 lg-s 1 sätestatud piiranguid. Õige ei ole kaebajate väide, et kalalaeva laevapere töö- ja puhkeaega reguleerib ammendavalt MTööS (sh viitab MTööS 3. peatüki 4. jao pealkiri „Töö- ja puhkeaja erisus“, et eriregulatsiooni puudumise korral kohaldatakse TLS-s sätestatut). MTööS-s tööaja piirangute puudumine ei saa tuua kaasa olukorda, kus laevapere liikmete tervis satuks liiga suure töökoormuse tõttu ohtu. Absurdne on järeldada, et kalalaeva laevapere liikmed, kes puutuvad töökeskkonnas kokku väga erinevate ohuteguritega, peaksid pidevalt töötama sisuliselt kaks korda pikema tööajaga, kui mis tahes teised töötajad. ILO kalandustöö konventsiooni preambulis on selgelt rõhutatud, et kalapüüki käsitatakse ohtliku kutsealana. MSOS-i sätted ei ole asjassepuutuvad, sest järelevalvepädevus on MTööS §-st 73 ja TLS §-st 115 tulenevalt vaid vastustajal. Sellest, et Transpordiamet on väljastanud kaebajate laevadele ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistused, ei saa järeldada, et töö- ja puhkeaja korraldus vastab nõuetele ning Tööinspektsioon ei saa tuvastada töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisi, mida Transpordiamet ei ole tuvastanud, ega nõuda ettekirjutusega rikkumiste kõrvaldamist. Kaebajad ei ole eitanud, et laevapere liikmed töötasid või oli nende tööaeg planeeritud ettekirjutustes toodud perioodil 52,5–84 tundi ning neile ei kohaldatud summeeritud tööaega. Reyktal AS-i väidetele seonduvalt planeerimistegevuse üle järelevalve teostamisega on vastustaja vastanud juba varem ning jääb nende juurde, rõhutades, et KorS § 28 lg 1 alusel saab ettekirjutuse teha nii ohu tõrjumiseks kui ka korrarikkumise kõrvaldamiseks. Olukorras, kus Reyktal AS kavandas laevapere liikmete tööajaks 7-päevase ajavahemiku jooksul 52,5–77 tundi, oli põhjust arvata, et planeeritud tööaeg sellisel kujul ka realiseerub (s.o kalalaev ja selle meeskond töötavad peaasjalikult merel, kus ei saa vajadusel koheselt lisatööjõudu kaasata).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Nõukogu 16.02.2009 direktiiv 2009/13/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepet 2006. aasta meretöönormide konventsiooni kohta ja muudetakse direktiivi 1999/63/EÜ

9(16)

3-23-354 nr 3-18-1725, p-d 18–19), kohustab tööandjat tagama, et „laevapere liikmete tööaeg“ ei ületaks TLS § 43 lg-s 1 ning § 46 lg-tes 1 ja 3 sätestatut. Ehkki ettekirjutuse napisõnalised põhjendused näivad keskenduvat kolmele kontrollitud töötajale ja nende meretöölepingutele ning puuduvad viited, et kontrollitud dokumentide põhjal tehtud järeldusi on laiendatud ka teistele laevapere liikmetele (samuti puuduvad sellised viited Tööinspektsiooni 25.01.2023 vaideotsuses nr 1.4-1/27-1, vt eeskätt p 2.4 viimane lõik – dtl 21–25), nähtub ettekirjutusele eelnenud suhtlusest ringkonnakohtu hinnangul siiski piisavalt selgelt, et ettekirjutuses esitatud nõue ei puuduta ainult kolme konkreetset töötajat / lepingut, vaid Reyktal Services Estonia OÜ tegevust üldiselt.

10(16)

3-23-354

3-23-354 sellise tõlgendusega ei nõustu. Iseenesest on õige, et ILO meretöö konventsiooni art 2 lg 4 järgi ei kohaldata seda laevadele, mis tegelevad kalapüügi või samalaadse tegevusega. Seega ei ole ILO meretöö konventsiooni koodeksi standardi A2.3 lg-d 3 ja 5 praeguses vaidluses asjassepuutuvad.

3-23-354 kohaldata liikmesriigi lipu all sõitva merekalalaeva ühegi töötaja suhtes, kuid liikmesriigid võtavad siiski vajalikke meetmeid, tagamaks merekalalaeva kõigi töötajate õigust piisavale puhkusele ja piiramaks nädalase tööaja keskmiselt 48 tunniga kuni 12-kuulise võrdlusperioodi kohta. Paralleelselt ILO kalandustöö konventsiooni jõustumisega (16.11.2017) on varem direktiivi 2003/88/EÜ art-s 21 sisaldunud regulatsioon asendatud direktiivi (EL) 2017/159 4 lisaks oleva merekalandussektori tööturu osapoolte kokkuleppe art-ga 11. See säte võimaldab liikmesriigil valida, kas piirata kalurite töö- ja puhkeaega maksimaalse tööajaga või minimaalse puhkeajaga. Ka direktiivi (EL) 2017/159 põhjenduste 8 ja 10 ning art 2 järgi ei piira direktiiv Euroopa Liidu õiguses ega liikmesriikide õiguses ettenähtud soodsamate (kalureid enam kaitsvate) sätete säilitamist või kehtestamist.

Nõukogu 19.12.2016 direktiiv (EL) 2017/159, millega rakendatakse Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldise liidu (Cogeca), Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühenduse (Europêche) vahel 21. mail 2012 sõlmitud kokkulepe, mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist

13(16)

3-23-354 pidada vastustaja lähenemist, et tema ei tea ja polegi oluline, mille alusel laevadele ohutu mehitatuse ja kalandustöötunnistused väljastati), ei muuda sellise koostöö puudumine või ebapiisavus vaidlustatud ettekirjutusi õigusvastasteks. Tööinspektsiooni poolt laevapere liikmete töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise või rikkumise ohu tuvastamine ning rikkumise kõrvaldamiseks või ohu tõrjumiseks ettekirjutuste koostamine ei mõjuta iseenesest Transpordiameti poolt väljastatud tunnistuste kehtivust.

3-23-354 kuid ei ole ettekirjutusi täitnud. Menetlusosaliste seisukohtadest nähtuvalt on vastustaja kohtumenetluse ajal kaebajate suhtes sunniraha (kuni 1200 eurot) rakendanud korduvalt ka hiljem ja kaebajad on sunniraha tasunud. Kaebajad on esitanud kaebuse sunniraha edasise rakendamise ja sissenõudmise keelamiseks.

3-23-354 rahuldamata, siis jäävad Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Tööinspektsioon ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.