3-21-2590/12 - Andmekogud ja avalik teave - Avalik teave - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

6.X ja Y esitasid 10.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI 21.07.2021 teate nr 2.1.– 1/21/1569 ja 11.10.2021 vaideotsuse nr 2.1.-3/21/2788 tühistamiseks ning AKI kohustamiseks jätkata järelevalvemenetlust. Kaebajad ei nõustu AKI käsitlusega, mille kohaselt on seadusandja seletuskirjast midagi välja jätnud, mis peaks seal kindlasti olema. AKI on võtnud seadusandja rolli, hakates rakendatavat normi oma äranägemise järgi sisustama. AKI on tunnistanud, et avalik huvi artikli ja selle teema osas puudub, aga jätkuvalt eksisteerib ajakirjanduslik eesmärk, milleks on ajaloo säilitamine ja hilisem teabe lihtsal viisil kättesaadavaks tegemine. Selliselt ajakirjandusliku eesmärgi sisustamine on vastuolus isikuandmete kaitse üldmäärusega (IKÜM) ja IKS-ga. Isikuandmete töötlemise õiguspärasust tuleb kontrollida IKÜM-i ja IKS-i kontekstis. IKÜM-st, IKS-st ning IKS-i seletuskirjast ei tulene, et ajakirjanduse eesmärgiks on „ajaloo säilitamine ja hilisem teabe lihtsal viisil kättesaadavaks tegemine“. AKI on sisustanud mõistet „ajakirjanduslik eesmärk“ meelevaldselt ning ületanud oma pädevust. Kuna tegemist on 12.11.1997 avaldatud uudisega, puudub artiklil kaebuse esitamise seisuga ehk 24 aastat hiljem uudisväärtus. Kaebajad ei ole avaliku elu tegelased. Ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemise korral on lahutamatuks eelduseks avalik huvi, mida antud juhul ei esine. Jõustunud kohtuotsuse ja karistuse avalikustamise alus tuleneb kriminaalmenetluse seadustikust (KrMS) ja karistusregistri seadusest (KarRS). KarRS näeb ette tähtajad, millal karistusandmed kustutatakse. Seejärel lõpetatakse isikuandmete avalikustamine. Vastavad tähtajad on kaebajate puhul möödunud ja isikuandmete avalikustamine on riigiasutuste poolt lõpetatud. AKI on menetluse lõpetamise otsuses tunnistanud, et artikkel riivab kaebajate eraelu. Isikuandmete kaitse loogika ning ülesehitus rajaneb põhimõttel, et isikuandmete avalikustamiseks/töötlemiseks on vaja õiguslikku alust. AKI on meediaettevõtte osas aga võtnud seisukoha, et artiklite jätkuv avaldamine aastakümneid hiljem ei saa põhjustada kaebajate eraelu ülemäärast riivet, kuna kajastatud on avalikku kohtumenetlust. Selline õiguslik käsitlus on põhimõtteliselt väär, mistõttu on AKI kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ühestki õigusaktist ei tulene meediaväljaande õigust digiarhiivi pidamiseks. Kaebajatele jääb mulje, et AKI käsitluse järgi selline ajakirjanduslik eesmärk ei lõppe kunagi ehk vastavat artiklit saab kaebajate elu lõpuni jääda avaldama. Selline käsitlus ja tõlgendus isikuandmete kaitsest ei vasta IKÜM-s ja IKS-s sätestatud põhimõtetele, sh minimaalsuse põhimõttele.

3-21-2590 meedia ülesanne ei saa ega või olla kirjutada ümber ajalugu, kustutades internetist artikleid või nendes avaldatut, isegi kui nende sisu peaks rikkuma kellegi õiguseid. Kohtuasjas Wegrzyonovski ja Smolczewski vs. Poola rõhutas EIK, et meediaväljaannete internetiarhiivid on Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 10 kaitsealas, mis tähendab, et nende kustutamiseks kohustamine ei ole üldjuhul lubatud. EIK rõhutab samas, et meedia internetiarhiividel on oluline panus uudiste ja informatsiooni alalhoidmisel ja kättesaadavaks tegemisel ning sellised arhiivid on tähtsaks haridus- ja teadustöö allikaks, eriti arvestades, et need on üldsusele kergesti kättesaadavad ning üldjuhul tasuta. EIK juhtis lahendis M.L ja W.W vs. Saksamaa (p-d 103, 104) tähelepanu ka asjaolule, et vanemate lugudega seotud nõuete esilekerkimise võimalus iseenesest mõjub ajakirjandusvabadusele halvavalt, sest võib tuua kaasa selle, et ajakirjandus ei säilita oma digiarhiive või hakkab vältima isikuandmete kasutamist. Samas lahendis on leitud, et avalikkusel peab olema võimalus otsida andmeid ka möödunud sündmuste kohta. Avalikkuse huvi kriminaalmenetluse vastu võib küll ajas muutuda olenevalt kohtuasja asjaoludest, aga üldsuse teabe saamise õiguse piiramiseks peavad olema eriti mõjuvad põhjused. Seega toetavad kohtute seisukohad (vt ka lahendid nr 3-09-706 ja nr 33-1-85-15) AKI poolt kujundatud seisukohta, et isegi kui leida, et kaebajate toimepandud teod ei oma enam päevakajalist tähendust, täidab nende jätkuv avaldamine siiski ajakirjanduslikku eesmärki. EIK on pidanud nii eraelu puutumatust kui ka ajakirjanike sõnavabadust võrdväärseteks põhiõigusteks, mille kaal peaks olema põhimõtteliselt sama (Axel Springer AG vs. Saksamaa, Hannover vs. Saksamaa, Delfi vs. Eesti). EIK praktika järgi tähendab arvamusvabaduse tagamine muu hulgas seda, et ajakirjandusel lasub kohustus edastada teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Ajakirjanduse ülesanne on sellist teavet ja mõtteid edasi anda ning avalikkusel on õigus neid saada (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-18-13). Artiklis kajastatud asjaolusid arvesse võttes oli tegemist sündmustega, mille osas ei saa avalikku huvi ka tänasel päeval eitada. Ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Kõnealuses asjas ei esinenud selliseid aspekte, mida võiks käsitada asjasse puutumatute eraeluliste detailidena. Asi on avalikkusele huvi pakkuv sõltumata sellest, et tegemist ei ole avaliku elu tegelastega. Ajakirjanduses ei kirjutata üksnes avaliku elu tegelastest, vaid ka kõigist teistest isikutest, kes on oma tegevusega toonud ise kaasa avalikkuse huvi. Muul juhul, kui artiklites ei toodaks sündmustega seotud isikute nimesid, saaks üldsus seada kahtluse alla ajakirjanduse usaldusväärsuse ja uudiste kontrollitavuse. Ka lahendis M.L ja W.W vs. Saksamaa (p 105) on leitud, et isikustatud info, sh isiku täisnime avaldamine, on ajakirjanduse oluline osa, seda eriti kriminaalmenetluse puhul, mis pakub suurt avalikku huvi ja mille kohta andmete kättesaadavus panustab avalikku debatti ka aastate möödudes. Väited õiguste ülemäärasest kahjustamisest on tõendamata. Kuigi vähemalt mingis osas on kaebajatel keerukas kahjustamise fakti tõendada (nt seda, kas ja mida tunnevad nende lapsed), on siiski ümber lükatud väide, et kaebajate tööelu ja karjäär on saanud artiklite tõttu kahjustada. Mõlemad kaebajad on tööalaselt edukad sõltumata vaidlusalusest artiklist. Ei ole arusaadav, kuidas aitab artikli eemaldamine kaasa kaebajate maine ja õiglustunde taastamisele või kuidas see artikkel kahjustas nende õigusi kõige enam. Kui meediaväljaanne keeldub artikli eemaldamisest, on kaebajatel võimalik pöörduda Google’i poole ning taotleda nimede järgi otsingumootoris tulemuste kuvamise lõpetamist. Otsingumootorist nime järgi tulemuste peitmine on meede, mis aitab vähendada riivet isikute õigustele. Meediaväljaanne ei saa piirata artikli leitavust nime alusel. Võimalik oleks piirata kogu artikli leitavust, mis oleks aga vastuolus ajakirjandusarhiivide ligipääsetavuse põhimõttega. Küll aga saab isik taotleda otsingumootorilt tema nimega tehtud otsingute teatud

8.Tallinna Halduskohus rahuldas 28.06.2022 otsusega kaebuse, tühistas AKI 21.07.2021 menetluse lõpetamise otsuse nr 2.1.-1/21/1569 ja 11.10.2021 vaideotsuse nr 2.1.-3/21/2788 ning kohustas vastustajat jätkama järelevalvemenetlust seoses AS-i Ekspress Meedia uudisteportaali Delfi Ärilehe sektsioonis 12.11.1997 avaldatud artikliga „XXX“, mõistis vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud 2693,21 eurot, ning asendas avaldatavas kohtuotsuses andmesubjektide nimed, sh artikli pealkirjas sõnad „XXX“, tähemärkidega. Sõna- ja teabevabaduse teostamise raames toimunud andmete töötlemisel on õigus olla unustatud seotud andmete töötlemise eesmärgiga. Kui andmeid töödeldi ajakirjandusvabaduse teostamise eesmärgil, kuid andmete hilisem töötlemine seda eesmärki enam ei kanna, on isikul õigus nõuda isikuandmete kustutamist vastavas ulatuses. Seega on kaebajatel õigus IKÜM art 17 lg 3 p-le a tuginedes nõuda isikuandmete kustutamist vaidlusalusest artiklist juhul, kui isikuandmete töötlemine ei ole (enam) vajalik sõna- ja teabevabaduse õiguse teostamiseks. Ajakirjandusel on teabe kogumisel, avaldamisel, säilitamisel ning selle hilisemal kättesaadavaks tegemisel oma roll. Ajaloo säilitamine ja hilisem teabe kättesaadavaks tegemine võib olla legitiimne eesmärk ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemiseks. Ajakirjanduse vastava rollita oleks oluliselt keerukam ühiskonna ajaloo terviklik ja objektiviseeritud käsitlemine. Paljud meie tänased teadmised ajaloosündmustest tuginevad mh ajakirjanduse poolt talletatud teabele. Samas ei saa isikuandmete õiguspärase töötlemise kontekstis tähelepanuta jätta teiste IKS §-s 4 sätestatud tingimuste täidetust, mh vajadust tasakaalustada sõna- ja teabevabaduse ning andmesubjekti õiguste vahekorda. Samuti võib olla asjakohane hinnata, mil määral andmesubjekti õigus olla unustatud erineb sõltuvalt sellest, kas konkreetsel juhul töödeldakse ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmeid selle esmase (avalikkuse teavitamine ja diskussiooni tekitamine) või teisese funktsiooni (ajaloo talletamine ja hilisem teabe kättesaadavaks tegemine) raames. Esimesel juhul võib riive andmesubjekti õigustele olla põhjendatult ulatuslikum, arvestades näiteks uudisloo aktuaalsust, selles kajastatud sündmuste mõju ühiskonnas ning vajadust teavitada avalikkust. Avaliku huvi hindamisel omab kaalu ajaline mõõde. Vaidlusalune artikkel avaldati 1997. a-l. Seega on sellest möödunud veidi enam kui 24 aastat. Kuigi avaliku huvi kestvuse ajalisel piiritlemisel ei saa välja tuua selgeid piire, ei saa kõrvale jätta asjaolu, et avalik huvi teatud sündmuste ja asjaolude kajastamise vastu väheneb ajas ning muutub. Seega tuleb hinnata, kas ja milles avalik huvi seisneb. Vaidlusaluses artiklis on kajastatud süüteoga seotud asjaolusid, mille vastu on teatav avalik huvi tõenäoliselt olemas ka aastaid hiljem, kuna ühiskonna reegleid eirava käitumise (kahtluse) osas on avalikkusel eeldatavalt kõrgendatud huvi. Samas ei ole kohus veendunud, et käesoleval juhul 5(10)

3-21-2590 eksisteerib tänasel päeval avalik huvi ulatuses, mis esines artikli avaldamise hetkel. AKI on tõdenud, et avalik huvi võib endiselt esineda sündmuste osas, kuid ei ole veenvalt põhjendanud, milles seisneb jätkuv avalik huvi kaebajate isikute (sh kaebajate täisnimede avaldamise) vastu tänasel päeval. Kaebajate puhul ei ole tegemist avaliku elu tegelastega, kelle elu ja isikuandmete kajastamine meedias on tavapärane. Samuti ei ole kaebajate puhul tegemist isikutega, kelle suhtes on jätkuvalt põhjendatud olla n-ö kõrgendatud tähelepanu seisundis (vrd nt korduvad süüteo toimepanijad). Kaebajate isikuandmete töötlemise lõpetamine (sh täisnime avaldamine) ei tähenda tingimata ajaloo moonutamist, kui avalik huvi esineb eelkõige artiklis kirjeldatud sündmuste osas. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et nii Postimees kui Õhtuleht on nõustunud kaebajate palvega eemaldada uudislugudest kaebajate nimed või asendada need initsiaalidega. AKI nentis vaideotsuses, et avalikkuse huvi isikute vastu võib olla ajas muutuv ja lähtuvalt isikute enda tegevusest olla kas nende suhtes kasvav või kahanev. Oluline on analüüsida, mida on avaldatud isikute kohta tervikuna, kuidas on isikud end ise avalikkusele presenteerinud ja milline on nende ühiskondlik aktiivsus. Samas ei nähtu, et AKI on neid asjaolusid avaliku huvi hindamisel arvestanud. Vaidlusaluses artiklis kajastatud asjaolud ja sündmused võivad olla takistavaks teguriks teatud töökohtadele kandideerimisel. Asjaolu, et kaebajad on seotud erinevate äriühingute juhtimisega, ei välista, et mujale tööle kandideerimisel võib vaidlusalune artikkel saada kaebajate edukaks osutumisel takistuseks. Tänapäeval kasutavad tööandjad tehnoloogilisi võimalusi potentsiaalse uue töötaja tausta kontrollimiseks. Lapsed ja nende heaolu on tihedalt seotud oma vanematega, sh sellega, kuidas neid ühiskonnas nähakse ning aktsepteeritakse. Isikutega seotud meediakajastus mõjutab paratamatult teatud määral nende perekonnaliikmeid (sh lapsi) ja seeläbi peresiseseid suhteid. Seega ei saa välistada kaebajate õiguste riivet. Arvestada tuleb 1997. a-l esinenud võimalusi, võrreldes tänapäeva digitaalse infoühiskonnaga, kus isiku kohta info leidmine ja kättesaamine on tihitipeale vaid paari hiirekliki kaugusel. Seega, kui ka paberväljaandes jätkub kaebajate isikuandmete töötlemine, jõuab elektrooniline artikkel suure tõenäosusega oluliselt suurema isikute ringini. Selliselt võib avalikkuse seisukohast n-ö ebaolulist sündmust kajastav uudislugu jääda isikut pikaks ajaks koormama. Kuigi artikli avaldamise hetkel võis artiklis avaldatud andmekoosseis lähtuda andmete minimaalsuse põhimõttest, siis teatud aja möödudes ei pruugi sama andmete koosseis olla enam täies ulatuses õigustatud. Isikuandmed peaksid olema asjakohased, piisavad ja piirduma sellega, mis on nende töötlemise otstarbe seisukohalt vajalik (IKÜM põhjenduste p 39). Kui vaidlusaluses artiklis toimub kaebajate isikuandmete töötlemine ajakirjanduse teisese funktsiooni täitmise eesmärgil (ajaloo säilitamine ja hilisem teabe kättesaadavaks tegemine), tuleb hinnata, mis on selle eesmärgi täitmise seisukohalt vajalik andmekoosseis. AKI pole veenvalt põhjendanud, et teadustöö tegemisel (nt majanduskuritegude kohta) on tingimata vajalik käsitleda kaebajate isikuid, kui uurimise objektiks on üldistatult teatud tüüpi süüteod ning nende toimepanemise statistika. Asjakohane ei ole AKI seisukoht, et kuna ka teistes meediaväljaannetes on kaebajatega seostatud artikleid seoses neile ette heidetud süüteoga, ei oma vaidlusaluses artiklis kaebajate isikuandmete töötlemise lõpetamine kaebajate õiguste riive seisukohalt tähendust. Juhul kui asuda seisukohale, et kui üks meediaväljaanne võib isikuandmete töötlemist jätkata põhjusel, et ka teised seda teevad, ei olekski isikul võimalik saavutada olukorda, kus tema isikuandmete töötlemine lõpetatakse. AKI ei ole järelevalvemenetluse raames hinnanud, kas vaidlusaluses artiklis avaldatud asjaolude ja sündmuste (mh kaebajate isikuandmete) osas on avaliku huvi ulatus ajas muutunud, võrreldes artikli avaldamise hetkega, arvestades andmete töötlemise eesmärki (ajakirjanduse 6(10)

9.AKI palub 28.07.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 31.08.2023 ja 11.09.2023) tühistada halduskohtu 28.06.2022 otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. Halduskohus on tõlgendanud IKS §-i 4 ja IKÜM art-t 17 valesti ning jõudnud seetõttu ebaõige lahendini. Lisaks on kohus ebaõigesti sisustanud IKÜM art 5 lg 1 p-i c ehk andmete avaldamise nn minimaalsuse printsiipi. Halduskohus on jätnud tähelepanuta rohked EIK lahendid, kus on peetud ajakirjanduse rolli ajaloo säilitajana äärmiselt oluliseks. Kohtud on selgelt seisukohal, et ajakirjanduslik eesmärk on laiem kui üksnes päevakajaliste sündmuste kajastamine. Võttes arvesse tegu ja toimumise aega, esineb artikli avaldamiseks jätkuvalt avalik huvi ajaloo seisukohast. Kuigi kaebajad ei ole avaliku elu tegelased, ei ole see kõnealuses asjas määrav. Isegi täna sündmustele tagasi vaadates oli tegemist Eesti kontekstis märkimisväärse majanduskuriteoga. Ajakirjanduses ei kirjutata vaid avaliku elu tegelastest, vaid ka kõigist teistest isikutest, kes on oma tegevusega kaasa toonud avalikkuse huvi. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebajate toimepandud teod ei oma enam päevakajalist tähendust, täidab nende jätkuv avaldamine siiski ajakirjanduslikku eesmärki. Kohus on mh tuginenud sellele, et Õhtuleht ja Postimees on oma artiklitest kaebajate nimed eemaldanud. See fakt ei vasta tõele, sest guugeldades on vähemalt Õhtulehe artikkel leitav. See ei oleks ka kohane argument. Põhjus, miks väljaanne võib nimed initsiaalidega asendada, võib olla praktiline, et vältida kohtuvaidlusi või pikki kirjavahetusi taotlejatega. Sellest ei saa aga teha järeldust, et seetõttu on Delfi poolt jätkuv isikuandmete avaldamine õigusvastane. Eesmärgipärasust ja minimaalsust tuleb hinnata andmete avaldamise hetke seisuga. Kui täna asuda minevikku ümber hindama, võib jõuda ajalugu tugevalt moonutava tulemuseni. Seega kaalub ajakirjanduslik sõna- ja teabevabadus siinkohal üles isikute õiguse privaatsusele. Väited kaebajate õiguste ülemäärasest kahjustamisest on tõendamata. Kuigi mingis osas on kaebajatel keerukas kahjustamise fakti tõendada (nt seda, kas ja mida tunnevad nende lapsed), on AKI veenvalt ümber lükanud väite, et kaebajate tööelu ja karjäär on artiklite tõttu saanud kahjustada. Mõlemad kaebajad on tööalaselt edukad, sõltumata vaidlusalusest artiklist. Halduskohus aga hindas üksnes seda, kas ja milliseid tehnoloogilisi võimalusi võivad tänasel päeval potentsiaalsed tööandjad kasutada, jättes tähelepanuta toimepandud teo iseloomu ja selle, et tööturul toimetulemine ei näi kaebajatel probleemiks olevat. Halduskohus on jätnud üldse hindamata vastustaja seisukoha sellest, et ajakirjandusvabadusse sekkumise asemel on isikutel võimalus oma õigusi kaitsta, esitades taotluse Google’ile artiklite indekseerimise lõpetamiseks. Otsingumootorist nime järgi tulemuste peitmine on kindlasti meede, mis aitaks vähendada riivet isikute õigustele.

3-21-2590 Vastustaja viidatud EIK-i praktika ei ole asjakohane. Praegune asi ei puuduta ajakirjanduse vajalikkust ega selle ülesandeid, vaid isikuandmete ebaseaduslikku töötlemist. AKI ei ole oma seisukohta, et inimeste isikuandmete veebi kaudu kättesaadavatest artiklitest kustutamine moonutab ajalugu ja kahjustab demokraatiat, kuidagi põhjendanud. Andmekaitse on teinud läbi olulise reformi. Pärast andmekaitse reformi tuleb lähtuda IKÜM-st, mis on otsekohalduv. IKSs on sätestatud erandid, mille reguleerimise osas on IKÜM-i kohaselt liikmesriikidele vastav diskretsioon ette nähtud. Isikuandmete töötlemine ajakirjanduslikul eesmärgil on täpsemalt jäetud liikmesriikide reguleerida ning IKS jõustus 2019. a-l. Igasugune isikuandmete töötlemine kõige laiemas mõttes on muutunud rangemaks. Viited isikuandmete kaitse reformi eelsele EIK praktikale ei ole asjakohased. Artikli avaldamisest 25 aastat hiljem puudub kaebajate isikuandmete töötlemiseks ajakirjanduslikul eesmärgil IKS §-i 4 tähenduses ilmselgelt alus. Küsimuse all ei ole algne uudisväärtus, vaid vaidlus on selle üle, kas isikuandmete töötlemine selles mahus on jätkuvalt lubatud. Vastustaja ei ole arusaadavalt ega veenvalt põhjendanud, mis tähtsust omab kaebajate nimede jätkuv avalikustamine kuriteo toimepanemise ja väidetava ajaloo talletamise kontekstis. IKS-i seletuskirjast, seadusest endast, IKÜM-st ega ühestki muust õigusaktist ei tulene, et isikuandmete töötlemine ajakirjanduslikul eesmärgil hõlmaks ajaloo säilitamist vms 25 aastat hiljem. Isikuandmete töötlemine ei täida enam ajakirjanduslikku eesmärki ega ole õiguspärane, kuna on mh vastuolus eesmärgikohasuse ja säilitamise põhimõtetega (IKS § 14 p-d 2 ja 5). Isegi kui ajakirjandusliku eesmärgi alla käiks mingisugune ajaloo säilitamise funktsioon (mida õigusaktid ei toeta), ei tähenda see, et isikuandmeid võiks avaldada täpselt sellises ulatuses, nagu seda tehti artikli avaldamise ajahetkel. Ajaloo talletamise ja teabe hilisema kättesaadavaks tegemise kui ajakirjanduse teisese funktsiooni kontekstis ei ole kaebajate isikuandmete jätkuv töötlemine artiklis põhjendatud ega proportsionaalne, arvestades artiklis kajastatud sündmustest möödunud aega, sündmuste iseloomu, kaebajate enda käitumisest tulenevaid asjaolusid ja kaebajate õiguste riive ulatust. AKI on kohustatud kontrollima ja hindama, kas meediaväljaanne töötleb isikuandmeid IKS §-i 4 alusel korrektselt. Praegusel juhul on AKI sisuliselt keeldunud oma töö tegemisest ja suunab inimesi pöörduma Google’i poole.

14.Hinnates ülaltoodud kriteeriume praeguse asja kontekstis, saab nõustuda halduskohtuga, et kaebajate õigus olla unustatud kaalub üles ajakirjandusvabaduse piirangu. Praeguses asjas vaidluse all olev artikkel (dtl 17) kirjeldas kaebajate kohtuprotsessi. Kaebajatele süüks pandud tegu (kelmus) ei kuulu süütegude hulka, mille aktuaalsus (lähtudes selle tõsidusest) ajas ei väheneks. Vastupidiselt AKI 01.06.2022 menetlusdokumendis väidetule, omab sündmustest möödunud ajavahemik tähtsust, lahendamaks küsimust, kas isikul on tekkinud õigus olla unustatud. Praegusel juhul oli kaebajate taotluse esitamise ajaks möödunud artikli esialgsest avaldamisest ca 24 aastat, kaebajate karistus oli kustunud ja nende isikuandmete avaldamine kohtulahendites lõpetatud (KarRS § 28). Seetõttu oli kaebajatel tekkinud pärast kogu seda aega õigustatud huvi, et nad saaksid osaleda ühiskonnaelus, ilma et nad peaksid kartma jätkuvat tuginemist minevikus toime pandud tegudele. Tänasel päeval puudub artiklis avaldatud isikuandmete suhtes märkimisväärne avalik huvi. Iseenesest võib avalik huvi jääda artikli tervikuna avaldamise vastu püsima ka aja möödudes, kui avaldatud teave on endiselt aktuaalne või ta on selliseks jälle muutunud mingi uue sündmuse tõttu. Praegu aga ei olnud tegemist avaliku elu tegelastega, nad ei ole selleks muutunud ka aja möödudes ning nende hilisemad tegemised ei ole uudisekünnist ületanud. Isikute taotlused meediaväljaannetele ja AKI-le näitavad pigem, et nad soovivad meediat vältida. Niisiis saab artikli sisu tänases kontekstis määratleda pelgalt n-ö statistikana tolleaegses krimirubriigis, teisisõnu – uudises kajastatud isikuandmetel puudub eriline ajalooväärtus. Selline artikkel ei tohiks isikute jaoks kujuneda „virtuaalseks karistusregistriks“, mis neid terve edasise elu stigmatiseerib ja võib takistada ühiskonnaelus normaalselt osalemist. Artikkel on igaühele tasuta ja piiranguteta kättesaadav. Seega on teave kaebajate kohta kõigile hõlpsasti ligipääsetav. Meediaväljaande veebiarhiivis olevas artiklis isikuandmete varjamine ei tähenda ajaloo ümberkirjutamist, sest isikuandmed on jätkuvalt leitavad paberarhiivi vahendusel. Eelkirjeldatud juhul tuleb vastanduvate huvide tasakaalustamiseks vastavalt EIK-i juhistele kohaldada meedet, mis on teabe eemaldamist taotleva isiku eesmärkidega kooskõlas, kuid samas kahjustab ajakirjandusvabadust kõige vähem. Selliseks mooduseks võib olla muuta vaidlusalune artikkel anonüümseks, st asendada kaebajate nimi artiklis tähemärgiga (vrdl analüüs EIK suurkoja otsuse Hurbain vs. Belgia p-des 214‒254). 9(10)