X ja Y kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 11.10.2021 vaideotsuse nr 2.1.3/21/2788 ja 21.07.2021 menetluse lõpetamise otsuse nr 2.1.–1/21/1569 tühistamiseks ning Andmekaitse Inspektsiooni kohustamiseks jätkata järelevalvemenetlust Kaebajad: X ja Y, kaebajate lepinguline esindaja vandeadvokaat Aldo Vassar Vastustaja: Andmekaitse Inspektsioon, volitatud esindaja Liisa Ojangu Kirjalik menetlus, digitoimik
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 11.10.2021 vaideotsus nr 2.1.3/21/2788 ja 21.07.2021 menetluse lõpetamise otsus nr 2.1.–1/21/1569 ning kohustada Andmekaitse Inspektsiooni jätkama järelevalvemenetlust seoses AS Ekspress Meedia uudisteportaali Delfi Ärilehe sektsioonis 12.11.1997 avaldatud artikliga „cccccccccc“.
3.Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt välja menetluskulud 2693,21 eurot X ja Y kasuks.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses andmesubjektide nimed, sealhulgas artikli pealkirjas sõnad „dddddddd“, tähemärkidega.
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.07.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X ja Y (edaspidi kaebajad) esitasid Andmekaitse Inspektsioonile (edaspidi AKI) kaebuse seoses AS Ekspress Meedia uudisteportaali Delfi Ärilehe sektsioonis 12.11.1997 avaldatud artikliga „cccccccccc“. AKI algatas kaebuse alusel järelevalvemenetluse ning edastas kaebuse Ekspress Meediale vastamiseks.
2.Ekspress Media leidis vastuses AKI-le, et isikuandmete jätkuv avalikustamine on õiguspärane. Õigust olla unustatud ei kohaldata, kui andmeid töödeldakse sõna- ja teabevabaduse õiguse teostamiseks. Kui andmed on avaldatud ajakirjanduslikul eesmärgil ning täidetud on ka teised ajakirjanduslikul eesmärgil andmetöötluse eeldused (ülekaalukas avalik huvi ja andmesubjekti õiguste ülemäärase kahjustamise puudumine), siis ei saa meediaväljaandelt meediaväljundi muutmist ja/või kustutamist nõuda, sest ajakirjandusväljaande arhiiv ja selle täielikkus on väärtus, mida Euroopa Inimõiguste Kohus hindab kui informatsioonivabaduse hüve.
3.AKI tegi 21.07.2021 otsuse, millega lõpetas algatatud menetluse, leides, et isikuandmete jätkuvaks avalikustamiseks on kõik tingimused täidetud. Ajakirjandus võib kajastata isikuid, kes on seotud ühiskondlikult taunitavate või avalikku debatti tekitavate teemadega, olenemata sellest, kas ja millal on neile määratud karistus kustunud. Kajastada võib isegi neid tegusid, mille eest ei ole isikut karistatud või ta on näiteks õigeks mõistetud. Seetõttu ei ole karistusandmete karistusregistrist kustumise fakt piisav põhjus leidmaks, et artikli sisu (sh selles avalikustatud isikuandmete) osas puudub avalik huvi. Sellises olukorras isikuandmete kustutamine tähendaks ajaloo ümberkirjutamist (artiklite muutmist), millist praktikat ei ole ka EIK oma otsustes toetanud. Seega ei ole võimalik väita, et kõnealuses artiklis toodu osas oleks avaliku huvi puudumine täielik ja ilmselge (3-3-1-85-15), mistõttu AKI leiab, et vaidlusalustes artiklites kajastatu osas esineb avalik huvi. Artikkel riivab kaebajate eraelu, kuid kuna artikkel kajastas Eesti Vabariigi nimel vastavalt menetlusseadustikule läbiviidud avalikku kohtumenetlust (selle sisu ja käiku), ei ole artikli avaldamisega kaebajate õigusi ülemääraselt kahjustatud.
4.AKI jättis 11.10.2021 vaideotsusega kaebajate vaide rahuldamata. Vaide esitajad tuginevad sellele, et IKS-i seletuskiri ei too välja seda, et ajakirjandusel on lisaks uudiste avaldamisele avaliku debati tekitamise eesmärgil veel teisi eesmärke, nagu uudiste säilitamine või internetiarhiivide loomine. Tihti ei esitata seaduste seletuskirjades nii täpseid selgitusi. Samamoodi ei olnud ajakirjanduse ülesandeid täpsustatud eelnevalt kehtinud IKS-i seletuskirjas. Sellisel juhul tuleb lähtuda õigusnormi rakendamisel kohtupraktikast.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
5.Kohtu menetluses on menetluse lõpetamise otsuse ja vaideotsuse tühistamise nõue ning kohustamisnõue jätkata järelevalvemenetlust, sest AKI haldusaktid on ebaõiged ning ei vasta kehtivale seadusele.
6.Küsimuse all on ainult AS Ekspress Meedia poolne isikuandmete töötlemine vaidlusaluse artikli jätkuva avaldamise näol ning sellest johtuvalt AKI menetluse lõpetamise otsuse õiguspärasus.
7.Kaebajad ei nõustu AKI käsitlusega, mille kohaselt on seadusandja seletuskirjast midagi välja jätnud, mis peaks seal kindlasti olema. AKI on võtnud seadusandja rolli, hakatas rakendatavat normi oma äranägemise järgi sisustama. AKI on tunnistanud, et avalik huvi artikli ja selle teema osas puudub, aga jätkuvalt eksisteerib ajakirjanduslik eesmärk, milleks on ajaloo säilitamine ja hilisem teabe lihtsal viisil kättesaadavaks tegemine. Selliselt ajakirjandusliku eesmärgi sisustamine on vastuolus isikuandmete kaitse üldmäärusega (edaspidi IKÜM) ja isikuandmete kaitse seadusega (edaspidi IKS). Isikuandmete töötlemise õiguspärasust tuleb kontrollida IKÜM-i ja IKS-i kontekstis. IKÜM-st, IKS-st ning seaduse eelnõu seletuskirjast ei tulene, et ajakirjanduse eesmärgiks on „ajaloo säilitamine ja hilisem teabe lihtsal viisil kättesaadavaks tegemine“. AKI on sisustanud mõistet ajakirjandusliku eesmärk meelevaldselt ning ületanud oma pädevust.
8.Kuna tegemist on 12.11.1997 avaldatud uudisega, siis kaebuse esitamise seisuga ehk 24 aastat hiljem puudub artiklil uudisväärtus. Lisaks on absurdne väita, et 24 aastat tagasi avaldatud uudis aitab tänasel päeval kaasa diskussiooni tekkimisele demokraatlikus ühiskonnas. Kaebuse esitajate näol ei ole tegemist avaliku elu tegelastega. Seda enam on arusaamatu, kuidas on võimalik jaatada avalikku huvi 24 aastat hiljem peale uudise avaldamist. Ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemise korral on lahutamatuks eelduseks avalik huvi, mida antud juhul ei esine.
9.Belgia kassatsioonikohus on 2016. a teinud lahendi, milles leiti, et 1994. aastal toimunud liiklusõnnetuse (joobes juhtimine) jätkuv avalikustamine ehk uudise üleval hoidmine ei täida avaliku funktsiooni/eesmärki, sellel puudub igasugune uudisväärtus ning kohus mh leidis, et puudub igasugune avalik huvi kajastamaks üle 20 aasta tagasi juhtunud liiklusõnnetust.
10.Vaidlust ei ole, et igasugune isikuandmete avaldamine eeldab õiguslikku alust. Jõustunud kohtuotsuse ja karistuse avalikustamise alus tuleneb kriminaalmenetluse seadustikust (edaspidi KrMS) ja karistusregistri seadusest (edaspidi KarRegS). KarRegS näeb ette tähtajad, millal karistusandmed kustutatakse. Seejärel lõpetatakse isikuandmete avalikustamine. Vastavad tähtajad on kaebajate puhul möödunud ja isikuandmete avalikustamine on riigiasutuste poolt lõpetatud. AKI on menetluse lõpetamise otsuses tunnistanud, et artikkel riivab kaebajate eraelu.
11.Isikuandmete kaitse loogika ning ülesehitus rajaneb põhimõttel, et isikuandmete avalikustamiseks/töötlemiseks on vaja õiguslikku alust. AKI on meediaettevõtte osas aga võtnud seisukoha, et artiklite jätkuv avaldamine aastakümneid hiljem ei saa põhjustada kaebajate eraelu ülemäärast riivet, kuna on kajastatud avalikku kohtumenetlust. Selline õiguslik käsitlus on põhimõtteliselt väär, mistõttu on AKI kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
12.Igat andmekaitsega seonduvat rikkumist tuleb vaadata eraldiseisvalt ehk kaasuse põhiliselt. Ühe isiku andmekaitse nõuete rikkumist ei saa õigustada sellega, et teised rikuvad ka.
13.Ühestki õigusaktist ei tulene meediaväljaande õigust digiarhiivi pidamiseks. Kaebajatele jääb mulje, et AKI käsitluse järgi selline ajakirjanduslik eesmärk ei lõppe kunagi ehk vastavat artiklit saab kaebajate elu lõpuni jääda avaldama. Selline käsitlus ja tõlgendus isikuandmete kaitsest ei vasta IKÜM-s ja IKS-s sätestatud põhimõtetele, sh minimaalsuse põhimõttele.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
14.Menetluse lõpetamise teade ja vaideotsus on õiguspärased, kaalutlusvigadeta ja nende tühistamiseks puudub alus.
15.Seisukohta, et ajakirjandusel on lisaks uudiste avaldamisele avaliku debati tekitamise eesmärgil ka teisi eesmärke nagu uudiste säilitamine või internetiarhiivide loomine, toetavad mitmed Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendid. Ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete avalikustamise aluseks olev IKS § 4 ei ole peaaegu muutunud pärast IKÜM-i kehtima hakkamist ja IKS uue redaktsiooni jõustumist. Kriteeriumid, mille alusel andmete avaldamise õiguspärasust hinnata, on jäänud sisuliselt samaks. Seega on kohtute (nii Eesti kui ka Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu) varasemad seisukohad asjakohased ka kõnealuses asjas.
16.AKI on jäänud oma pädevuse juurde. Õigusnorme rakendades tuleb paratamatult neid tõlgendada ning abiks on erinevate kohtute seisukohad.
17.Kohtud on seisukohal, et ajakirjanduslik eesmärk on pisut laiem kui üksnes päevakajaliste sündmuste kajastamine. EIK on rõhutanud, et väljendusvabadus on demokraatliku ühiskonna alustala ja seetõttu on ajakirjandusele antud tagatised eriti tähtsad. Kohus on öelnud, et ajakirjanduse esmane ülesanne on tegutseda demokraatia tagamiseks avalikkuse valvekoerana ja teisene ülesanne on juba kajastatud uudiste säilitamine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemine (Times Newspaper vs United Kingdom). Samuti on kohus seisukohal, et ei kohtu ega meedia ülesanne ei saa ega või olla kirjutada ümber ajalugu, kustutades internetist artikleid või nendes avaldatut, isegi kui nende sisu peaks rikkuma kellegi õiguseid. Kohtuasjas Wegrzyonovski ja Smolczewski vs Poola rõhutab EIK, et meediaväljaannete internetiarhiivid on kaitstud väljendusvabadusena Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 10 mõttes, mis tähendab, et nende kustutamiseks kohustamine ei ole üldjuhul lubatud. EIK rõhutab samas, et meedia internetiarhiividel on oluline panus uudiste ja informatsiooni alalhoidmisel ja kättesaadavaks tegemisel ja et sellised arhiivid on tähtsaks haridus- ja teadustöö allikaks, eriti arvestades, et need on üldsusele kergesti kättesaadavad ning üldjuhul tasuta. EIK juhib oma lahendis M.L. and W.W. v. Germany (p 103, 104) tähelepanu ka asjaolule, et vanemate lugudega seotud nõuete esile kerkimise võimalus iseenesest mõjub ajakirjandusvabadusele halvavalt, sest võib tuua kaasa selle, et ajakirjandus ei säilita oma digiarhiive või hakkab isikuandmete kasutamist vältima. Samas lahendis on leitud, et avalikkusel peab olema võimalus otsida andmeid ka möödunud sündmuste kohta. Avalikkuse huvi kriminaalmenetluse vastu võib küll ajas muutuda olenevalt kohtuasja asjaoludest. Aga üldsuse teabe saamise õiguse piiramiseks peavad olema eriti mõjuvad põhjused. Seega toetavad kohtute seisukohad (vt lisaks ka kohtuasju 3-09-706 ja 3-3-1-85-15) kõnealuses asjas AKI poolt kujundatud seisukohta, et isegi, kui asuda seisukohale, et kaebajate toimepandud teod ei oma enam päevakajalist tähendust, täidab nende jätkuv avaldamine siiski ajakirjanduslikku eesmärki.
18.EIK on pidanud nii eraelu puutumatust kui ka ajakirjanike sõnavabadust võrdväärseteks põhiõigusteks, mille kaal peaks olema põhimõtteliselt sama (Axel Springer AG vs Saksamaa, Hannover vs Saksamaa; Delfi vs Eesti). EIK praktika järgi tähendab arvamusvabaduse tagamine muu hulgas seda, et ajakirjandusel lasub kohustus edastada teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Ajakirjanduse ülesanne on sellist teavet ja mõtteid edasi anda ning avalikkusel on õigus neid saada (Riigikohtu otsus 3-2-1-18-13). Artiklis kajastatud asjaolusid arvesse võttes oli tegemist sündmustega, mille osas ei saa avalikku huvi ka tänasel päeval eitada. Ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Kõnealuses asjas selliseid aspekte, mida võiks käsitleda asjasse puutumatuteks eraelulisteks detailideks, ei esinenud. Kõnealune asi on avalikkusele huvi pakkuv sõltumata sellest, et tegemist ei ole avaliku elu tegelastega. Ajakirjanduses ei kirjutata üksnes avaliku elu tegelastest, vaid ka kõigist teistest isikutest, kes on oma tegevusega ise kaasa toonud sellise avalikkuse huvi, mis toob kaasa nende nimelise ära märkimise. Muul juhul, kui artiklites ei toodaks sündmustega seotud isikute nimesid, saaks üldsus seada kahtluse alla ajakirjanduse usaldusväärsuse ja uudiste kontrollitavuse. Ka lahendis M.L. and W.W. vs Germany (p 105) on leitud, et isikustatud info, sh isiku täisnime avaldamine, on ajakirjanduse
oluline osa, seda eriti kriminaalmenetluse puhul, mis pakub suurt avalikku huvi ja mille kohta andmete kättesaadavus panustab avalikku debatti ka aastate möödudes.
19.Väited õiguste ülemäärasest kahjustamisest on tõendamata. Samas tuleb möönda, et vähemalt mingis osas on kaebajatel keerukas kahjustumise fakti tõendada. Näiteks seda, kas ja mida tunnevad nende lapsed või mitte. Küll aga on ümber lükatud väide, et kaebajate tööelu ja karjäär artiklite tõttu kahjustada on saanud. Mõlemad kaebajad tunduvad tööalaselt edukad olevat sõltumata vaidlusalusest artiklist. Ei ole arusaadav, kuidas aitab artikli eemaldamine kaasa kaebajate maine ja õiglustunde taastamisele või kuidas see artikkel kahjustas nende õigusi kõige enam.
20.Kui meediaväljaanne keeldub artikli eemaldamisest, on kaebajatel võimalik pöörduda Google poole ning taotleda nimede järgi otsingumootoris tulemuste kuvamise lõpetamist. Otsingumootorist nime järgi tulemuste peitmine on meede, mis aitaks vähendada riivet isikute õigustele. Meediaväljaanne ei saa piirata artikli leitavust nime alusel. Võimalik oleks piirata kogu artikli leitavust, mis oleks aga vastuolus EIK hinnatud ajakirjandusarhiivide ligipääsetavuse põhimõttega. Küll aga saab isik taotleda otsingumootorilt tema nimega tehtud otsingute teatud tulemuste eemaldamist, millega jääks avalikkust huvitav artikkel jätkuvalt leitavaks muude otsisõnadega.
21.Kaebajate poolt väljatoodud KrMS-i ja KarRegS-i sätted reguleerivad isikuandmete avaldamist kohtuotsustes. Ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete avaldamist reguleerib IKS § 4, kui on täidetud selles esitatud tingimused.
22.Teabe kättesaadavaks tegemine ei ole ajaliselt piiratud. AKI-le ei ole teada, et teabevabaduse õigust oleks eelnevalt ajaliselt piiritletud. Ajakirjanduse kui ajaloo säilitaja kontekstis tuleb silmas pidada näiteks ka igasugu hilisemaid uurimistöid. Ajakirjandusvabadusse ja internetiarhiivide terviklikussesse sekkumiseks peab olema väga oluline sotsiaalne vajadus. Antud kaasuse puhul sellist vajadust ei ole. Artiklite hilisem muutmine või tervenisti otsingumootoritele peitmine peaks olema äärmiselt erandlik meede. Arusaamine sellest, mis on minimaalne või mis mitte, on ajas muutuv.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
23.Kohus rahuldab kaebuse, tühistab menetluse lõpetamise otsuse ja vaideotsuse ning kohustab AKI-t jätkama järelevalvemenetlust seoses AS Ekspress artikliga.
24.Isikuandmete töötlemist sõna- ja teabevabaduse teostamisel (mh ajakirjanduse tarbeks) reguleerib isikuandmete kaitse üldmääruse (edaspidi IKÜM) art 85. Lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse ühitada õigusaktiga IKÜM kohase õiguse isikuandmete kaitsele ning sõna- ja teabevabaduse õiguse, muu hulgas seoses isikuandmete töötlemisega ajakirjanduslikel eesmärkidel ning akadeemilise, kunstilise või kirjandusliku eneseväljenduse tarbeks. Seoses isikuandmete töötlemisega ajakirjanduslikel eesmärkidel ning akadeemilise, kunstilise või kirjandusliku eneseväljenduse tarbeks näevad liikmesriigid ette vabastusi või erandeid II peatükist (põhimõtted), III peatükist (andmesubjekti õigused), IV peatükist (vastutav töötleja ja volitatud töötleja), V peatükist (isikuandmete edastamine kolmandatele riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele), VI peatükist (sõltumatud järelevalveasutused), VII peatükist (koostöö ja järjepidevus) ja IX peatükist (andmetöötluse eriolukorrad), kui need on vajalikud, et ühitada õigus isikuandmete kaitsele sõna- ja teabevabadusega (art 85 lg 2). Riigisiseses õiguses on IKÜM artiklis 85 ette nähtud erandid sätestatud IKS-s. Isikuandmeid võib andmesubjekti nõusolekuta töödelda ajakirjanduslikul eesmärgil, eelkõige avalikustada meedias, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Isikuandmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi (IKS § 4). Eeltoodud sättest tuleneb, et isikuandmete õiguspäraseks ning õigustatud töötlemiseks
ajakirjandusvabaduse teostamisel peavad esinema järgmised tingimused: 1) ajakirjanduslik eesmärk; 2) avalik huvi; 3) kooskõla ajakirjanduseetika põhimõtetega; 4) töötlemine ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi.
25.Pooltel on vaidlus selle üle, kas vaidlusaluses artiklis jätkuvalt kaebajate isikuandmete avalikustamine kannab ajakirjandusliku eesmärgi täitmise ülesannet, kas vaidlusaluses artiklis avaldatu (eelkõige kaebajate isikuandmete) osas esineb jätkuvalt avalik huvi ning kas käesoleval juhul esineb kaebajate õiguste ülemäärane kahjustamine kaebajate isikuandmete jätkuva avaldamise näol. Lisaks on pooled eriarvamusel selles, kas ajakirjanduslikul eesmärgil teostatud andmetöötluse erandi korral kohaldub IKÜM artiklis 17 sätestatud „õigus olla unustatud“. IKÜM art 17 lg 1 sätestab, et andmesubjektil on õigus nõuda, et vastutav töötleja kustutaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad isikuandmed ja vastutav töötleja on kohustatud kustutama isikuandmed põhjendamatu viivituseta, kui kehtib üks lõikes 1 sätestatud asjaoludest. Mh on üheks selliseks asjaoluks, kui isikuandmeid ei ole enam vaja sellel eesmärgil, millega seoses need on kogutud või muul viisil töödeldud (punkt a). Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata sel määral mil isikuandmete töötlemine on vajalik sõna- ja teabevabaduse õiguse teostamiseks (IKÜM art 17 lg p 3 a). IKÜM põhjenduspunktis 65 on selgitatud, et andmesubjektil peaks olema õigus oma isikuandmete kustutamisele ja nende töötlemise lõpetamisele eelkõige siis, kui isikuandmed ei ole enam vajalikud eesmärkidel, mille jaoks need koguti või neid muul viisil töödeldi, kui andmesubjekt on töötlemisele antud nõusoleku tagasi võtnud või kui ta on vastu oma isikuandmete töötlemisele või kui nende isikuandmete töötlemine muul viisil ei vasta käesoleva määruse nõuetele. Kõnealune õigus on asjakohane eelkõige siis, kui andmesubjekt andis nõusoleku lapsena, olemata täielikult teadlik töötlemisega kaasnevatest ohtudest, ja hiljem soovib need isikuandmed eelkõige internetist kustutada. Isikuandmete jätkuv säilitamine peaks olema seaduslik aga juhul, kui see on vajalik sõna- ja teabevabaduse kasutamiseks, juriidilise kohustuse täitmiseks, avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks, rahvatervise valdkonna avalikes huvides, avalikes huvides toimuva arhiveerimise, teadus- või ajaloouuringute või statistilisel eesmärgil või õigusnõuete koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks. Selleks, et tugevdada võrgukeskkonnas õigust olla unustatud, tuleks laiendada õigust andmete kustutamisele, kohustades isikuandmed avaldanud vastutavat töötlejat võtma tarvitusele mõistlikke abinõusid, sealhulgas rakendades tehnilisi meetmeid, et teavitada selliseid isikuandmeid töötlevaid vastutavaid töötlejaid asjaolust, et andmesubjekt taotleb neilt kõnealustele isikuandmetele osutavate linkide või andmekoopiate või -korduste kustutamist (IKÜM pp 66). Eeltoodud IKÜM sätetest tuleneb, et sõna- ja teabevabaduse teostamise raames toimunud andmete töötlemisel on „õigus olla unustatud“ seotud andmete töötlemise eesmärgiga. Teisisõnu, kui andmed küll töödeldi ajakirjandusvabaduse teostamise eesmärgil, kuid andmete hilisem töötlemine seda eesmärki enam ei kanna, on isikul õigus nõuda isikuandmete kustutamist ulatuses, mis sõna- ja teabevabaduse õiguse teostamise eesmärki enam ei kanna. Seega on kaebajatel õigus IKÜM art lg 3 punktile a tuginedes nõuda isikuandmete kustutamist vaidlusalusest artiklist juhul kui ning määral milles isikuandmete töötlemine ei ole (enam) vajalik sõna- ja teabevabaduse õiguse teostamiseks.
26.AKI sisustas ajakirjanduslikku eesmärki sisustanud nii uudiste avaldamisega avalikkuse teavitamise ning avaliku debati tekitamise eesmärgil kui ka ajaloo säilitamise ja hilisema teabe lihtsal viisil kättesaadavaks tegemisega. Seejuures nõustus AKI, et vaidlusaluse artikli osas ei ole enam tegemist ajakirjanduse esmase rolliga ehk aktiivse avalikkuse huviga artiklis toodud teema ja isikute suhtes, vaid hetkel on artikli osas ajakirjanduse eesmärk ajaloo säilitamine ja
hilisem teabe lihtsal viisil kättesaadavaks tegemine (vaideotsus – 10.11.2021 kaebuse lisa 3). Kaebajad ei nõustu, et ajakirjandusel oleks ka n-ö (digi)arhiivide loomise ja säilitamise ülesanne ajakirjanduslikul eesmärgil andmete töötlemisel. Sõna- ja väljendusvabadus (PS § 45) seondub vahetult teabevabadusega (PS § 44). Nii nagu AKI viitas vastuses asjakohasele EIK-i kohtupraktikale, kajastatakse Põhiseaduse kommentaarides (PS § 45, kommentaar nr 44, kättesaadav www.põhiseadus.ee) ajakirjandusliku sisu kustutamist internetist (EIKo 33846/07, Wegrzynowski ja Smolczewski vs. Poola, 16.10.2013). Kõnealuses EIK lahendis leiti, et kuigi meedia esmaülesandeks demokraatias on olla n-ö valvekoer, on tal ka teisene funktsioon: talletada ning teha avalikele arhiividele kättesaadavaks uudislood, mis on eelnevalt üldsusele kajastatud. Kohtu hinnangul on ajakirjandusel paratamatult teabe kogumisel, avaldamisel, säilitamisel ning selle hilisemal kättesaadavaks tegemisel oma roll. Nõustudes AKI-ga leiab kohus, et ajaloo säilitamine ja hilisem teabe kättesaadavaks tegemine võib olla legitiimne eesmärk ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemiseks. Ilma ajakirjanduse vastava rollita oleks oluliselt keerukam ühiskonna ajaloo terviklik ning objektiviseeritud käsitlemine. Paljud meie tänased teadmised ajaloosündmustest tuginevad mh ajakirjanduse poolt talletatud teabele. Samas ei saa isikuandmete õiguspärase töötlemise kontekstis tähelepanuta jätta teiste IKS §-s 4 sätestatud tingimuste täidetust, mh vajadust tasakaalustada sõna- ja teabevabaduse ning andmesubjekti õiguste vahekorda. Samuti võib olla asjakohane hinnata, mil määral andmesubjekti „õigus olla unustatud“ erineb sõltuvalt sellest, kas konkreetsel juhul töödeldakse ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmeid selle esmase (avalikkuse teavitamine ja diskussiooni tekitamine) või teisese funktsiooni (ajaloo talletamine ja hilisem teabe kättesaadavaks tegemine) raames. Esimesel juhul võib riive andmesubjekti õigustele olla põhjendatult ulatuslikum, arvestades näiteks uudisloo aktuaalsust, selles kajastatud sündmuste mõju ühiskonnas ning vajalikkust teavitada avalikkust.
27.Avaliku huvi osas on kaebajad leidnud, et pärast 24 aasta möödumist artikli avaldamisest ning artiklis kajastatud sündmustest, arvestades mh, et kaebajad ei ole avaliku elu tegelased, puudub avalikkusel ka huvi artiklis kajastatud isikuandmete jätkuva avaldamise vastu. AKI leidis menetluse lõpetamise teates (10.11.2021 kaebuse lisa 2), et kõnealune artikkel kajastab süütegu, mis artikli avaldamise hetkel ületas ilmselgelt avaliku huvi künnise. Lisaks märkis AKI, et käesoleval juhul võib avalik huvi seisneda ka ajakirjanduse teisese eesmärgi täitmise tagamises ehk juba kajastatud uudiste säilitamises ja avalikkusele kättesaadavaks tegemises. Vaideotsuses asus AKI seisukohale, et /neid/ ettevõtteid puudutavate ajaloosündmuste vastu on ka praegusel hetkel avalik huvi. Kohtu hinnangul omab avaliku huvi hindamisel kaalu esiteks ajaline mõõde. Vaidlusalune artikkel avaldati 1997. aastal, seega on möödunud veidi enam kui 24 aastat. Kuigi avaliku huvi kestvuse ajalisel piiritlemisel ei saa tuua välja üldistatud selgeid piire, ei saa kõrvale jätta asjaolu, et avalik huvi teatud sündmuste ja asjaolude kajastamise vastu väheneb ajas ning muutub. Seega tuleb käesoleval juhul hinnata, kas ja milles avalik huvi seisneb. Avalik huvi võib sõltuda selle objektist: kas uudises on kajastatud avaliku elu tegelasega seotud asjaolusid ja sündmuseid või on tegemist n-ö tavaisikuga, kelle kokkupuude meediakajastusega on pigem juhuslik ja harv. Samuti võib avalik huvi sõltuda sellest, milliseid sündmusi kajastatakse. Vaidlusaluses artiklis on kajastatud süüteoga seotud asjaolusid, mille vastu teatav avalik huvi on tõenäoliselt ka aastaid hiljem olemas, kuivõrd ühiskonna reegleid eirava käitumise (kahtluse) osas on eeldatavalt avalikkusel kõrgendatud huvi. Samas ei ole kohus veendunud, et käesoleval juhul eksisteerib tänasel päeval avalik huvi ulatuses, mis esines artikli avaldamise hetkel. AKI on tõdenud, et avalik huvi võib endiselt
esineda sündmustiku osas, kuid ei ole veenvalt põhjendanud, milles seisneb jätkuv avalik huvi kaebajate isikute (sh kaebajate täisnimede avaldamise) vastu tänasel päeval. Kohus nõustub, et kaebajate puhul ei ole tegemist avaliku elu tegelastega, kelle elu ja isikuandmete kajastamine meedias on tavapärane. Samuti ei nähtu kohtule, et kaebajate puhul oleks tegemist isikutega, kelle suhtes on jätkuvalt põhjendatud olla n-ö kõrgendatud tähelepanu seisundis (vrd nt korduvad süüteo toimepanijad). AKI on viidanud, et kaebajate isikuandmete (sh täisnimede) eemaldamine kujutaks endast ajaloo ümberkirjutamist. Kohus sellega ei nõustu ning leiab, et kuigi vaidlusaluses artiklis kajastatud sündmustiku osas võib tänasel päeval esineda teatav avalik huvi, siis kaebajate isikuandmete töötlemise lõpetamine (sh täisnime avaldamine) ei tähenda tingimata ajaloo moonutamist, kui avalik huvi esineb eelkõige artiklis kirjeldatud sündmustiku osas. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et nii Postimees kui Õhtuleht on nõustunud kaebajate palvega eemaldada uudislugudest kaebaja nimed või asendada need initsiaalidega (kaebajate 06.06.2022 vastuse lisad 1-5). AKI nentis vaideotsuses, et avalikkuse huvi isikute vastu võib olla ajas muutuv ja lähtuvalt isikute enda tegevusest olla kas nende suhtes kasvav või kahanev; oluline on analüüsida, mida on avalikustatud isikute kohta tervikuna, kuidas on isikud end ise avalikkusele presenteerinud ning milline on nende ühiskondlik aktiivsus. Samas ei nähtu kohtule, et AKI on neid asjaolusid avaliku huvi hindamisel arvestanud.
28.Kaebaja on enda õiguste riivet pidanud ülemääraseks IKS § 4 tähenduses seetõttu, et artikli tõttu on takistatud erialasele tööle kandideerimine ning lisaks tuleb kaebajate lastel artiklis avaldatud kohta jagada selgitusi oma eakaaslastele ja täiskasvanutele (menetluse lõpetamise teade - 10.11.2021 kaebuse lisa 2, sekkumistaotlus – 21.01.2022 vastus kaebusele, lisa 2). Lisaks on artikli avalikustamisest möödunud palju aega ning kaebajad ei ole oma käitumisega andnud alust nende vastu jätkuva huvi püsimiseks. AKI nõustus sellega, et teo toime panemisest on möödas arvestatavalt pikk aeg, mis on kaalukas argument selle kohta, et kõnealuse info jätkuv leitavus on kaebajaid kahjustav (vaideotsus – 10.11.2021 kaebuse lisa 3). Samas leidis AKI, et kaebajate õiguste riivet ei saa pidada ülemääraseks. Kohus nõustub, et vaidlusaluses artiklis kajastatud asjaolud ja sündmused võivad olla takistavaks teguriks teatud töökohtadel ja ametites kandideerimisel. Asjaolu, et kaebajad on seotud erinevate äriühingute juhtimisega ettevõtluse vormis, ei välista, et mujale tööle kandideerimisel võib vaidlusalune artikkel saada kaebajate edukaks osutumisel takistuseks. Tänapäeval ei ole uudiseks asjaolu, et tööandjad kasutavad tehnoloogilisi võimalusi potentsiaalse uue töötaja tausta kontrollimiseks. Kuigi AKI seisukoha kohaselt ei saa kaebajate õiguste riive kontekstis arvestada seda, mida võivad tunda nende lapsed, leiab kohus, et lapsed ning nende heaolu on tihedalt seotud oma vanematega, sh sellega, kuidas neid ühiskonnas nähakse ning aktsepteeritakse. Isikutega seotud meediakajastus mõjutab paratamatult teatud määral nende perekonnaliikmeid (sh lapsi) ning seeläbi peresiseseid suhteid. Seega ei saa välistada kaebajate õiguste riivet seonduvalt nende lastega. Käesoleval juhul on kaalukausil ühelt poolt ajakirjanduslik sõna- ja teabevabadus ning teiselt poolt kaebajate kui andmesubjektide õigused. Seega tuleb hinnata, kas ajaloo talletamise ja teabe kättesaadavaks tegemise eesmärgil toimuv kaebajate isikuandmete töötlemine kaalub üles kaebajate õiguste riive. Kohtu hinnangul tuleb lisaks eeltoodule ning kaebajate eraelulistele aspektidele siinjuures arvestada asjaolu, et käesoleval juhul ei soovi kaebajad artikli eemaldamist tervikuna (või nn ajaloo ümberkirjutamist), vaid isikuandmete töötlemise lõpetamist. Andmesubjekti õiguste riivet ning sellele vastanduvat ajakirjanduse väljendusvabadust tuleb hinnata konkreetse kaasuse kontekstis. Ühes kohtuasjas tehtud järeldused ei pruugi kohalduda teisele kohtuasjale. Nii nagu AKI tõi näite Breiviku tulistamise juhtumi kohta (01.06.2022 vastus), ilmestab see asjaolu, et nimetatud õigused ja vabadused võivad erinevate juhtumite
valguses saada erineva kaalu tulenevalt sellest, kuidas uudises kajastatav sündmus mõjutas ja/või šokeeris ühiskonda, kuidas ajaline mõõde on mõjutanud avalikku huvi, isiku enda (hilisem) käitumine ja aktiivsus ühiskonnas jne. AKI märkis vaideotsuses, et kaebajad pidid õigusvastase teo toimepanemisel teadma, et teo osas esineb avalik huvi, millest tulenevalt võib tekkida võimalik riive ka nende eraelule. Kohtu hinnangul tuleb teisalt arvestada artikli avaldamise hetkel (1997. aastal) esinenud võimalusi võrreldes tänapäeva digitaalse infoühiskonnaga, kus isiku kohta info leidmine ja kättesaamine on tihitipeale vaid paari hiirekliki kaugusel. Seega kui ka paberväljaandes jätkub kaebajate isikuandmete töötlemine, jõuab elektrooniline artikkel suure tõenäosusega oluliselt suurema isikute ringini. Selliselt võib avalikkuse seisukohast n-ö ebaolulist sündmust kajastav uudislugu jääda isikut pikaks ajaks koormama.
29.Vastuseks kohtu küsimusele andmete avaldamise minimaalsuse põhimõtte kohaldumise osas nentis AKI, et arusaamine sellest, mis on minimaalne või mis mitte, on ajas muutuv. Kuigi artikli avaldamise hetkel võis artiklis avaldatud andmekoosseis lähtuda andmete minimaalsuse põhimõttest, siis teatud aja möödudes (käesoleval juhul ca 24 aastat) ei pruugi sama andmete koosseis olla enam täies ulatuses õigustatud. Isikuandmed peaksid olema asjakohased, piisavad ja piirduma sellega, mis on nende töötlemise otstarbe seisukohalt vajalik (IKÜM pp 39). Juhul kui vaidlusaluses artiklis toimub kaebajate isikuandmete töötlemine ajakirjanduse teisese funktsiooni täitmise eesmärgil (ajaloo säilitamine ja hilisem teabe kättesaadavaks tegemine), tuleb hinnata, mis on selle eesmärgi täitmise seisukohal vajalik andmekoosseis. AKI viitas mh vajadusele säilitada andmeid nt teadus- ja uurimistööde tarvis. Samas ei ole kohus veendunud, et teadustöö tegemisel (nt majanduskuritegude kohta) on tingimata vajalik käsitleda kaebajate isikuid, kui uurimise objektiks on üldistatult teatud tüüp süüteod ning nende toimepanemise statistika.
30.AKI asus seisukohale, et kuna ka teistes meediaväljaannetes on kaebajatega seostatud artikleid seoses neile ette heidetud süüteoga, ei oma vaidlusaluses artiklis kaebajate isikuandmete töötlemise lõpetamine kaebajate õiguste riive seisukohalt tähendust. Kohus ei pea vastavat põhjendust asjakohaseks. Juhul kui asuda seisukohale, et kui üks meediaväljaanne võib isikuandmete töötlemist jätkata põhjusel, et ka teised seda teevad, ei ole isikul võimalik saavutada olukorda, kus tema isikuandmete töötlemine lõpetatakse.
31.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et AKI ei ole järelevalvemenetluse raames hinnanud, kas vaidlusaluses artiklis avaldatud asjaolude ja sündmuste (mh kaebajate isikuandmete) osas on avaliku huvi ulatus ajas muutunud võrreldes artikli avaldamise hetkega, arvestades andmete töötlemise eesmärki (ajakirjanduse poolt ajaloo talletamine ja teabe hilisem kättesaadavaks tegemine kui ajakirjanduse teisene funktsioon) ning sellega seonduvalt kaebajate „õigust olla unustatud“. Avaliku huvi puudumisel kaebajate isikute (sh isikuandmete) vastu ei ole kaebajate isikuandmete jätkuv töötlemine artiklis põhjendatud ega proportsionaalne arvestades artiklis kajastatud sündmustest möödunud aega, sündmuste iseloomu, kaebajate enda käitumisest tulenevaid asjaolusid ning sellest tulenevalt isikuandmete jätkuvast töötlemisest tulenevat kaebajate kui andmesubjektide õiguste riive ulatust. Seetõttu leiab kohus, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
32.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).
33.Kaebajad esitasid menetluskulude nimekirja ning paluvad kohtul mõista kaebajate kasuks AKI-lt välja menetluskulud kogusummas 2693,21 eurot. Kaebajad on kandnud õigusabikulusid kokku summas 2663,21 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks on kaebajad tasunud riigilõivu summas 30 eurot. Kaebajad kinnitavad, et kaebajatel on kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada.
Kohus leiab, arvestades asja keerukust ja mahtu (HKMS § 109 lg 6), on õigusabikulud põhjendatud. Lisaks on menetluskuludeks riigilõiv 30 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista 2693,21 eurot.
34.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses, sealhulgas artikli pealkirjas sõnad „dddddddd“, andmesubjektide nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.