X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.08.2022 piiril sisenemiskeelu otsuse nr 2101220007835 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Toomas Pikamäe Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristjan Pikhof Kaasatud haldusorgan – Siseministeerium, volitatud esindaja Merje Joll
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.10.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X (kaebaja) on Vene Föderatsiooni kodanik, kellele väljastati 01.03.2019 lühiajaline viisa kehtivusega 5 aastat perioodiks 10.04.2019–09.04.2024. Ta saabus 31.08.2022 Venemaa Föderatsioonist liinibussiga Eestisse, soovides külastada sugulasi.
2.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Narva-1 piiripunkti ametnik koostas 31.08.2022 kaebajale piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse, mille kohaselt keelduti teda riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 alusel riiki lubamast põhjusel, et teda peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu (EL) liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele (märge vormikohasel otsuse blanketil lahtris (I); digitaalse digitoimiku leheküljed (dtl) 13-14). Otsuste märkuste lahtrisse on märgitud viide Vabariigi Valitsuse määrusele nr 42.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.X esitas 28.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 31.08.2022 piiril sisenemiskeelu otsuse tühistamiseks (täiendavad seisukohad 03.08.2023). Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kaebaja ei ole ohtlik ühe või mitme EL liikmesriigi avalikule korrale. Kaebaja on 68aastane naine, kes ei ole õhutanud Eesti Vabariigis või teistes Schengeni konventsiooni liikmesriikides rahvuslikku ja poliitilist vihkamist ega Eestis rikkunud liikluseeskirju, teda ei ole süüteo eest karistatud. Kaebaja ei ole ka muul viisil Eestis kehtivaid norme ja reegleid rikkunud ega kavatse seda teha. Puudub alus arvata, et kaebaja Eestis viibimine võiks ohustada Eesti avalikku korda. Kaebaja Eestis elav õde, õe lapsed ja lapselapsed on tema lähimad sugulased, nende külastamine on talle oluline. Kaebaja õde elab Eestis pikaajalise elamisloa alusel ning tal on Eesti kodanikust tütar ja Eesti kodanikest lapselapsed. 01.01.2021–02.08.2022 külastas kaebaja oma õde, tema lapsi ja lapselapsi kokku neljal korral. Kaebaja soovis 31.08.2022 Eestit külastada seoses õe sünnipäeva ning õe noorima lapselapse esimesse klassi astumise ja vanima lapselapse kooli lõpetamisega. 2) Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) § 282 lg 1 järgi keelab PPA välismaalasel, kes ei vasta välispiiri ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (ELT L 77, 23.03.2016, lk 1–52, määrus nr 2016/399), toodud vormi. 31.08.2022 otsus vastab määruse nr 2016/399 lisa V B-osal näidatud standardvormile sisenemisest keeldumise korral piiril. Seega on VSS § 29 lg 1 p 1 ning VSS 282 lg 1 määruse nr 2016/399 art 6 lg 1 punkti e kohaldamisalas, mistõttu tuleb VSS § 29 lg 1 p 1 sisustamisel arvesse võtta Euroopa Kohtu seisukohti selle määruse kohaldamise kohta. Kaebajale saab kohaldada sisenemiskeeldu vaid juhul, kui avaliku korra rikkumine, mille toimepanemist kahtlustatakse, on piisavalt raske, et õigustada kaebajal Eestisse sisenemise keelamist (Euroopa Kohtu 12.12.2019 otsus C-380/18, p 46 jj). Vastustajal peavad olema objektiivsed ja täpsed tõendid, mis annavad alust kahtlustada kaebajat avaliku korra rikkumises (Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2022 otsus nr 3-19-2070, p-d 1 ja 13). Kaebaja ei kavatse Eesti Vabariigis toime panna avaliku korra rikkumist ning kaebaja teada puuduvad tõendid, mis õigustaksid väidet, et ta võiks Eesti Vabariigis avaliku korra rikkumise toime panna. Seetõttu ei ole täidetud määruse nr 2016/399 art 6 lg 1 punkti e tingimus. Samuti ei sisalda otsus ühtegi põhjendust ega faktilist alust, mis kinnitaks väidet, et kaebajat saab pidada ohtlikuks ühe või mitme EL liikmesriigi avalikule korrale. Seega ei vasta otsus haldusakti põhjendamisnõuetele ning VSS § 29 lg 1 p 1 ja määruse nr 2016/399 art 6 lg 1 punktis e sätestatud alused ei ole kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamiseks täidetud.
2(8)
3-22-2057 3) Eesti peab kohaldama rahvusvahelisi sanktsioone kooskõlas põhiseaduse ja EL õigusega. Vastustaja lähtus otsuse tegemisel Vabariigi Valituse 08.04.2022 määrusest nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Vene Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (määrus nr 42). See ei õigusta kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebaja ei kavatsenud Eestisse siseneda turismi või ärireisi eesmärgil, Eestis toimuval spordivõistlusel või kultuuriüritusel osalemiseks, järelikult ei laienenud määrus nr 42 tema suhtes. 4) Kui kohtu hinnangul oli määrus nr 42 vaidlustatud otsuse tegemise õiguslikuks aluseks, tuleb arvestada, et see riivab oluliselt kaebaja võimalust suhelda pereliikmetega ja rikub seeläbi kaebaja PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele ning on selliselt vastuolus PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttega. Eestisse sissesõidukeelu kohaldamise alused sätestab VSS 5. peatükk, mitte määrus nr 42. Kuna määrus nr 42 puudutab põhiõigusi ega ole kooskõlas VSS § 29 lg-a 1, on see vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lausega. Määrusega on kehtestatud Eesti Vabariiki sisenemise keeld mh kõikidele Vene Föderatsiooni kodanikele (jättes kõrvale mõned erandid), sõltumata nende isikust, sh poliitilistest veendumustest, väärtustest, õiguskuulekusest ja senisest tegevusest. Sellise piirangu kehtestamine vaid rahvuse või kodakondsuse alusel, arvestamata isikuga seonduvat, ei ole kooskõlas Euroopa õigusruumi ja väärtustega ning Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS § 3 lg 1 teine lause, § 11 ja § 26).
4.PPA leiab 02.11.2022 vastuses, et kaebus ei ole põhjendatud ning palub jätta see rahuldamata. 1) Otsuse õiguslikuks aluseks ei ole VSS § 29 lg 1 p 1. Kaebaja suhtes ei kohaldatud sissesõidukeeldu, vaid tal keelati Eestis Vabariiki siseneda VSS § 282 lg-st 1 tulenevalt elik talle tehti sisenemiskeeld. 2) Kaebajale on väljastatud viisa kehtivusega 10.04.2019–09.04.2024, viibimisajaga 90 päeva. Viisa taotluses on kaebaja mh märkinud reisi eesmärgiks „turism“. Määrus nr 42 § lg 6 p 1 räägib otsejoones alaneja või üleneja sugulase või abikaasa külastamisest. Perekonnaseaduse (PKS) § 80 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad sugulased on lapsed ja nende järglased ning kui isikud põlvnevad samast isikust, kuid ei ole otsejoones sugulased, on nad külgjoones sugulased. Seega tähendab õe külastamine külgjoones sugulase külastamist, mis ei ole määruse nr 42 kohaselt lubatud. 3) Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tema ei ole ohtlik ühe või mitme EL liikmesriigi avalikule korrale ning et ta ei ole määruse nr 42 subjekt ja seega ei kohaldu määrus nr 42 tema suhtes. Vaidlustatud otsuse näol oli tegu määruses nr 42 kehtestatud sanktsiooni rakendamisega. Arvestades kaebaja sisenemissoovi, puudus PPA-l sanktsiooni rakendava asutusena kaalutlusõigus sanktsiooni kohaldamata jätmiseks. 4) Määrusega nr 42 kehtestati rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) § 3 lg-s 1 ja §-s 4 nimetatud eesmärkide toetamiseks Vabariigi Valitsuse sanktsioonina piirang Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele Eestisse sisenemise eesmärgil välispiiri ületamiseks, viisa andmiseks, lühiajaliseks Eestis töötamiseks ning tähtajalise elamisloa andmiseks töötamise, õppimise või ettevõtluse eesmärgil. Määrus nr 42 anti RSanS § 27 lg 1 alusel, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus välispoliitilistel kaalutlustel väljaspool Eestit toimuvale reageerides Eesti julgeoleku või huvide kaitseks sanktsiooni. Arvestades, et Venemaa Föderatsioon viib Ukrainas läbi provotseerimata ja põhjendamatut sõjalist agressiooni, õõnestades jämedalt Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust ning rikkudes rängalt rahvusvahelist õigust ja ÜRO põhikirja põhimõtteid, õõnestab ta Euroopa, sh Eesti Vabariigi ja ülemaailmset julgeolekut ja stabiilsust. Sellisele ebasõbraliku naaberriigi 3(8)
3-22-2057 agressioonile tuli koheselt reageerida ning Eesti julgeoleku tagamiseks võtta kasutusele kohased meetmed. Rahvusvaheline sanktsioon on välispoliitika meede, mille eesmärk on toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude ÜRO põhikirja või EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist. Kuigi Vabariigi Valitsuse sanktsioon on olemuselt ja sisult sarnane rahvusvahelisele sanktsioonile ning tegemist on samuti välispoliitilise meetmega, on selle eesmärk laiem ning seda võib lisaks RSanS § 3 lg-s 1 nimetatud eesmärkidele kehtestada ka üksnes Eesti julgeoleku või huvide kaitseks. Antud juhul nähtubki määruse nr 42 seletuskirjast, et Vabariigi Valitsuse sanktsiooni eesmärk on survestada Venemaa Föderatsiooni lõpetama agressiooni Ukraina vastu ning et sanktsioon täidab Eesti olulisi välispoliitilisi eesmärke, sellega edendatakse inimõigusi austava ja euroopalikke väärtusi kaitsva õigusriigi põhimõtteid. Sanktsioon on mh kehtestatud Eesti huvide kaitseks ning Eesti huvides ei ole ühelt poolt abistada agressorriigi ohvreid, võimaldades samaaegselt Venemaa Föderatsiooni kui agressorriigi kodanikele privileegi reisida Eestisse või Eesti kaudu Schengeni alale. Seega on agressorriigi kodanike sisserände piiramine selgelt Eesti julgeoleku ja huvide kaitseks vajalik. 5) Üksikisiku meelsust ei ole võimalik välja selgitada ja see ei ole ka sisenemiskeelu otsuse tegemise aluseks. Kodakondsuspoliitikas on rahvusvaheliselt aktsepteeritud põhimõte, et kodakondsus on leping riigi ja isiku vahel – tegu on nii õigusliku kui poliitilise seosega, kuid eelkõige lojaalsussuhtega. Esineb põhjendatud kahtlus, et välisriigis viibivad Venemaa Föderatsiooni kodanikud on sõjategevuse laienedes lojaalsed asukohariigile ka välismaal viibides läbi kodakondsussuhte Venemaa Föderatsiooniga. Seega ei ole määrusega nr 42 kehtestatud sanktsiooni eesmärk anda hinnanguid konkreetse isiku kohta, vaid sanktsiooni subjektideks on kõik Eesti antud kehtiva viisaga Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikud, kes soovivad Eestisse tulla määruses nr 42 loetletud eesmärkidel. EL liikmesriikide vaheliste sisepiiride ja EL välispiiride ületamisele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad), mille kohaselt ei tohi kolmanda riikide kodanikud ohustada ühegi liikmesriigi sisejulgeolekut või rahvusvahelisi suhteid. Vabariigi Valitsus kehtestas riiki sisenemise keelu riigi julgeoleku kaitseks ja välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
5.Siseministeerium leiab 02.05.2023 seisukohas, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus, põhjendades enda seisukohti järgmiselt. 1) Schengeni piirieeskirjade kohaselt käsitatakse sugulaste külastamist turismireisina, mistõttu tuli lugeda kaebaja sanktsiooni subjektiks. Määruse nr 42 § 2 lg-t 13 rakendati koosmõjus § 2 lg-ga 6. See tähendab, et Eestisse lubati siseneda sugulaste külastamise eesmärgil ainult § 2 lg 6 p-des 1 ja 2 sätestatud juhul. Piirangutest teavitati kriis.ee veebilehel teabega, et külastada saab otsejoones ülenevaid ja alanevaid sugulasi, abikaasat ning inimest, kellega on ühised alaealised lapsed. Külastatav peab olema Eesti või mõne teise EL riigi kodanik või pikaajalise elamisloa omanik. Seega oli külgjoones sugulaste külastamine võrdsustatud turismireisiga ning seetõttu tulenes kaebajale kehtiva viisa alusel Eestisse tulemise piirang määrusest nr 42. 2) Määrus nr 42 anti RSanS § 27 lg 1 alusel. Vabariigi Valitsuse sanktsioon kehtestati RSanS § 3 lg-s 1 ja §-s 4 nimetatud eesmärkide toetamiseks. RSanS § 3 lg 1 kohaselt on rahvusvaheline sanktsioon välispoliitika meede, mille eesmärk on toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude ÜRO põhikirja või EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist. RSanS § 4 sätestab, et Vabariigi Valitsuse sanktsioon on välispoliitika meede, mille võib lisaks RSanS § 3 lg-s 1 nimetatud eesmärkidele kehtestada Eesti julgeoleku või 4(8)
3-22-2057 huvide kaitseks. Seega on Vabariigi Valitsuse sanktsioon oma olemuselt ja sisult sarnane rahvusvahelisele sanktsioonile, kuid selle eesmärk on laiem, sest seda võib lisaks kehtestada ka üksnes Eesti julgeoleku või huvide kaitseks. Riigi välispoliitika elluviimine on PS § 87 p 1 kohaselt Vabariigi Valitsuse pädevuses ning selle kujundamisel ja elluviimisel on riigil väga avar otsustusruum. Vabariigi Valitsuse sanktsiooni eesmärk on mh mõjutada ja suunata riike, üksusi või konkreetselt nimetatud isikuid järgima rahvusvahelise õiguse norme, muuta vastuvõetamatu tegevuse jätkamine võimalikult kulukaks ja ebamugavaks ja seda tõkestada. Seega on sanktsioonide tegemine kui välispoliitika elluviimine Vabariigi Valitsuse pädevuses. Meetme kohaldamisel kasutatakse otsustusruumi lähtuvalt konkreetse meetme eeldatavast mõjust nii sellele, mida soovitakse suunata, kui ka Eestile ja Euroopa Liidule, samuti lähtudes elulisest rakendatavusest ja muudest aspektidest (nt mõnda väga mõjusat sanktsiooni ei pruugi olla poliitiliselt võimalik kokku leppida). Sanktsioonide kui välispoliitika meetmete võimalikku sisu on keeruline ammendavalt kirjeldada ning nende loetelu on jäetud teadlikult lahtiseks. Sanktsiooni sisu olemuslikuks tunnuseks on kellegi või millegi ebasoodsam kohtlemine võrreldes kellegi teisega, et seeläbi välispoliitilistel eesmärkidel mõjutada riikide või mõjuvõimsate isikute käitumist või muuta neile kättesaamatuks ressursid, millega vastuvõetamatut tegevust jätkata. 3) Määrusega kehtestatud riigisisese sanktsiooni eesmärk on Venemaa Föderatsiooni kodanike Eestisse saabumise ning siin viibimise võimaluste piiramine, et toetada Eesti julgeolekupoliitika eesmärke, kaitsta Eesti välispoliitilisi huvisid ning maandada ohtu Eesti julgeolekule ja avalikule korrale. Sanktsiooni kehtestamisega tekitatakse survet ja ebamugavusi Venemaa Föderatsiooni kodanikele ning sanktsiooni sõnumiks on see, et agressorriigi kodanikud ei saa tulla samadel alustel Eestisse elama kui teiste kolmandate riikide kodanikud. Venemaa Föderatsiooni kui sõjas oleva terroristliku režiimi riigi kodanikud ei ole võrreldavad nt Euroopa riikide kodanikega. Seetõttu on nende erinev kohtlemine lubatav ning Eesti riiki sisenemise keelamine mõistlikult põhjendatud. Eesti julgeoleku kaitseks sanktsiooni kehtestamisel on laiem eesmärk kui hoida ära konkreetsest isikust tulenev julgeolekuoht. Määrusega nr 42 kehtestatud sanktsioon on sanktsiooni subjektide maailmavaate osas neutraalne. Riik ei pea võtma endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva isiku maailmavaadet ning selline väljaselgitamine oleks ühelt poolt oluline sekkumine igaühe südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusse (PS § 40 lg 1), teiselt poolt ei oleks tegeliku maailmavaate väljaselgitamine objektiivselt kontrollitav. Kui Venemaa Föderatsiooni kodanik oma riigi poliitikaga ei nõustu, on tal võimalik kasutada poliitilisi ja kodanikuühiskonnale kättesaadavaid meetmeid, et oma kodakondsusriigi poliitikat muuta. Kui võimaldada kõigil mittenõustujatel asuda vabalt muudesse riikidesse elama ja töötama, kaoks ka Venemaa Föderatsioonil mistahes vajadus oma tegevuse muutmiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja on esitanud tühistamiskaebuse talle piiripunktis 31.08.2022 väljastatud sisenemiskeelu otsusele (dtl 19), millega keelduti teda riiki lubamast.
7.Sisenemiskeelu otsuse tegemine toimub RiPS § 91 ja VSS § 282 alusel, järgides haldusmenetluse seaduse §-s 36 sätestatut. Otsusele on märgitud õigusliku alusena viide RiPS §-le 91. RiPS § 91 lg 1 kohaselt peetakse isikud, transpordivahendid ja kaup, kellele või millele piiriületamise luba ei antud, samuti ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikud kinni ja saadetakse EL õigusaktide, välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse saabusid või toimetati, arvestades EL kodaniku seaduses sätestatud erisusi. VSS § 282 lg 1 kohaselt keelab PPA välismaalasel, kes ei vasta välispiiri ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL)
5(8)
3-22-2057 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (ELT L 77, 23.03.2016, lk 1–52), toodud vormi (sisenemiskeelu otsus). Näidisvorm on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 2016/399 (Schengeni piirieeskirjad).
8.Puudub vaidlus, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes omab Eesti Vabariigi Peterburi Peakonsulaadi väljastatud lühiajalist viisat 90 päevaks turismi eesmärgil kehtivusega 10.04.2019–09.04.2024. Kaebaja saabus liinibussiga Narva-1 piiripunkti 31.08.2022 kell 11:37 Venemaa Föderatsioonist. Kaebaja selgitusel oli tema Eesti Vabariiki saabumise eesmärk õe ja õe perekonna kui tema lähimate sugulaste külastamine.
9.Piiril väljastatud sisenemiskeelu otsus on vormistatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 2016/399 kehtestatud vormikohasele blanketile ning otsuses on viidatud sisenemise keelamist käsitlevale siseriiklikule õigusaktile (RiPS § 91 lg 1) nagu on nõutav vastavalt kehtivale näidisvormile. Otsuse põhjendusena on tähistatud lahter (I) „Peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele“ (dtl 14). Otsuse märkuste lahtrisse on märgitud täiendav viide ka Vabariigi Valitsuse määrusele nr 42.
10.Kaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja põhjendusega, et ta kujutab ohtu ühe või mitme EL liikmesriigi avalikule korrale.
11.Vastustaja ja kaasatud haldusorgan on selgitanud, et vaidlustatud sisenemiskeelu otsuse näol on tegemist määruses nr 42 kehtestatud sanktsiooni rakendamisega. Sellele määrusele tuginemine nähtub ka märkuste lahtrisse märgitust. Vastustaja ja kaasatud haldusorgani selgitustest nähtuvalt anti määrus nr 42 RSanS § 27 lg 1 alusel, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus välispoliitilistel kaalutlustel väljaspool Eestit toimuvale reageerides Eesti julgeoleku või huvide kaitseks sanktsiooni. Vabariigi Valitsuse sanktsioon kehtestati RSanS § 3 lg-s 1 ja §-s 4 nimetatud eesmärkide toetamiseks. Neist sätetest tulenevalt on rahvusvaheline sanktsioon välispoliitika meede, mille eesmärk on toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude ÜRO põhikirja või EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist. Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kui välispoliitika meedet võib lisaks RSanS § 3 lgs 1 nimetatud eesmärkidele kehtestada ka Eesti julgeoleku või huvide kaitseks. Praegusel juhul oli Vabariigi Valitsuse sanktsiooni eesmärk survestada Venemaa Föderatsiooni lõpetama agressiooni Ukraina vastu, sanktsioon täitis seega Eesti olulisi välispoliitilisi eesmärke ja sellega edendati inimõigusi austava ja euroopalikke väärtusi kaitsva õigusriigi põhimõtteid.
12.Vastustaja selgituste kohaselt ei ole määrusega nr 42 kehtestatud sanktsiooni eesmärk anda hinnanguid konkreetse isiku kohta, vaid sanktsiooni subjektideks on kõik Eesti antud kehtiva viisaga Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanikud, kes soovivad Eestisse tulla määruses loetletud eesmärkidel. Põhjendatud on seisukoht, et üksikisiku meelsust ei ole võimalik usaldusväärselt ja objektiivselt välja selgitada ja konkreetselt kaebaja maailmavaade või tema vanusest või senisest tegevusest lähtuv oht ei ole olnud ka sisenemiskeelu tegemise aluseks. Ka RSanS eelnõu seletuskirja kohaselt on Eesti julgeoleku kaitseks Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamisel ulatuslikum eesmärk kui hoida ära konkreetsest isikust tulenev julgeolekuoht.1 Seega ei pea riik võtma endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva isiku maailmavaadet, mis oleks ühelt poolt oluline sekkumine igaühe südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusse (PS § 40 lg 1) ning teisalt ei oleks see ka objektiivselt kontrollitav. Saab nõustuda, et vastustajal esines põhjendatud kahtlus, et välisriigis viibivad Vene Föderatsiooni kodanikud on sõjategevuse laienedes lojaalsed kodakondsusriigile.
13.Kohus ei nõustu kaebaja arvamusega, et vaidlustatud otsus ei vasta haldusakti põhjendamisnõuetele.
14.Õige on vastustaja selgitus, et kaebaja suhtes ei ole kohaldatud sissesõidukeeldu (VSS § 29), vaid tal on vaidlustatud otsusega keelatud Eesti riiki siseneda vastavalt VSS §-le 282 (sisenemiskeelu otsus). Vastavalt §-le 282 lg-le 1 täidetakse sellisel juhul ettenähtud vorm. Piiril väljastatud sisenemiskeeld ongi vormistatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 2016/399 kehtestatud standardvormile, viidatud on sisenemise keelamist käsitlevale siseriiklikule õigusaktile (RiPS § 91 lg 1) ja määrusele nr 42. Otsus on seega koostatud vormikohasel blanketil, millelt nähtub viide nii riiki lubamise keelu alusele kui ka määrusele nr 42 ja selliselt vastab see kehivatele vorminõuetele. Arvestades eelnevat ning piiril väljastatava sisenemiskeelu menetluse kiireloomulisust, saab menetlust ja asjas tehtud otsust ka selgitamis- ja põhjendamiskohustuse vaates pidada piisavaks.
15.Nõustuda ei saa seisukohaga, et määrus nr 42 ei õigustanud kaebajale sisenemiskeelu otsuse tegemist, kuivõrd see ei laienenud kaebaja suhtes.
16.Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud määruse nr 42 § 2 lg 13 redaktsiooni (kehtis kuni 18.09.2022) kohaselt kohaldati määrust kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kellel on kehtiv Eesti antud viisa ja kes soovivad Eestisse siseneda turismi või ärireisi eesmärgil, osalemiseks Eestis toimuval spordivõistlusel või kultuuriüritusel. Sama määruse § 2 lg 6 nägi ette, et määrust ei kohaldata Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad viisat ja külastavad Eestis elavat Eesti kodanikust või Eesti pikaajalist elamisluba omavast isikust otsejoones alanejat või ülenejat sugulast või abikaasat (p 1) ega Vene Föderatsiooni kodanikele, kes külastavad Eestis elavat Eesti kodanikku või Eesti pikaajalist elamisluba omavat isikut, kellega kasvatatakse ühist alaealist last (p 2).
17.Kaasatatud haldusorgan on põhjendanud, et Schengeni piirieeskirjade kohaselt käsitatakse sugulaste külastamist turismireisina ning seega oli ka kaebaja sanktsiooni subjektiks. Kohus nõustub sellega. Kaebaja on selgitanud, et soovis külastada sugulasi (õde ja õe perekonda). Tema viisa oli samuti väljastatud turismi eesmärgil.
18.Määruse nr 42 § 2 lg-t 13 rakendati koosmõjus määruse § 2 lg-ga 6, mis tähendab, et Eestisse lubati siseneda sugulaste külastamise eesmärgil ainult § 2 lg 6 p-des 1 ja 2 sätestatud juhul. Puudub vaidlus, et kumbki erand kaebaja suhtes ei kohaldunud, kuivõrd kaebaja õe ja õe pere näol ei olnud tegemist isikutega, kelle külastamine olnuks määruse nr 42 kohaselt lubatud, vaid kaebaja külgjoones sugulastega. Külgjoones sugulaste külastamisele erand ei kohaldunud.
19.Kohus nõustub ka vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohaga, et arvestades kaebaja sisenemise eesmärki, puudus vastustajal sanktsiooni rakendava asutusena kaalutlusõigus sanktsiooni kohaldamata jätmiseks. Kui riiki viisa alusel siseneda sooviv isik ühelegi ülalpool nimetatud erandile ei vastanud, ei olnud avalikul võimul kehtinud õiguse normidest tulenevat kohustust igal üksikjuhul isikust lähtuvat ohtu hindama hakata.
20.Vastuolu PS § 3 1. lauses sätestatud seaduse reservatsiooni põhimõttega ei nähtu. Esitatud asjaoludel ei esine PS §-s 26 sätestatud perekonna põhiõiguse rikkumist. Kaebaja on selgitanud, et tema Vene Föderatsiooni kodanikust õde ja Eesti kodanikest õetütar ja õetütre pojad on tema lähimad sugulased, kelle külastamine on talle oluline, kuid tegu ei ole selliste perekondlike sidemetega, millele oleks PS §-ga 26 tagatud põhiseaduslik kaitse. Vaidlustatud otsuse tõttu oli kaebajal küll takistatud Eestisse sisenemine, ent igal riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja riigist väljasaatmist, arvestades seejuures endale võetud rahvusvahelisi kohustusi. Isikul, kes ei ole selle riigi kodanik, puudub põhiõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabuda ja seal viibida. Rahvusvahelisest õigusest ega EL 7(8)
3-22-2057 õigusest ei tulene kolmanda riigi kodanikule põhiõigust ka viisa alusel Schengeni alale sisenemiseks – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 810/2009, 13.07.2009 kehtestatud ühenduse viisaeeskirja art 30 kohaselt ei anna ka ühtse viisa või piiratud territoriaalse kehtivusega viisa omamine automaatset riiki sisenemise õigust.
21.Schengeni piirieeskirjade eesmärgiks on piirikontrolliga mh vältida ohtu avalikule korrale. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 1 p-i e kohaselt ei tohi kolmanda riikide kodanikud ohustada ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut või rahvusvahelisi suhteid. Arvestades kujunenud julgeolekuolukorda ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangut Venemaa Föderatsiooni kodanikele Eestisse sisenemiseks, on kohus seisukohal, et vastustaja leidis põhjendatult, et kaebajat tuli pidada ohtlikuks ühe või mitme EL liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele. Kehtestatud piirangu näol on tegu proportsionaalse abinõuga, et tagada Eesti Vabariigi julgeolek ja stabiilsus.
22.Nagu ülal viidatud, on Vene Föderatsiooni kodanike, kelle hulka kuulub ka kaebaja, Eestisse saabumise ning siin viibimise võimaluste piiramine vajalik, et tagada nii Eesti riigi julgeolek ja sisemine rahu kui ka kaitsta Eesti välispoliitilisi huvisid. Kehtestatud piirangute eesmärk oli ka Eesti välispoliitilise huvina mõjutada Vene Föderatsiooni ja selle elanikkonda lõpetama Eesti julgeolekut ohustav provotseerimata ja põhjendamata sõda Ukraina vastu ning mõjutada Vene Föderatsiooni ja selle elanikkonda järgima rahvusvahelist õigust ja ÜRO põhikirja. Seega lisaks oma riigi julgeoleku ja stabiilsuse tagamisele on sanktsiooni kohaldamisel ka avaram mõõde riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Piirangu eesmärgi saavutamist tuleb pidada kaalukamaks hüveks kui üksikisiku õigust riiki siseneda.
23.Kohtule ei nähtu, et sanktsiooni rakendamine olnuks ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega. Agressorriigi, kes oma tegevusega ohustab Eesti ja kogu Euroopa julgeolekut, kodanike ilmajätmine nende koduriigist väljapoole jäävatest hüvedest, sh välisreisist turismi eesmärgil, ei ole ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega ka olukorras, kus konkreetne isik kodakohariigi tegevust heaks ei pruugi kiita. Iga üksiku kodaniku osas sanktsiooni kohaldamine saabki lõpptulemusena mõjutada ka agressorriigi poliitilist juhtkonda või rahvast tegema õigeid valikuid, s.o rünnakut lõpetama.
24.Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ning kaebajale sisenemiskeelu kohaldamine oli sisult õiguspärane. Vaidlustatud haldusakt on antud kooskõlas kehtiva, põhiseaduspärase õigusega ja piirang oli proportsionaalne. Ka ei esine menetlus- ega vorminõuete rikkumisi, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud haldusakti tühistamise, ühtlasi on vaidlustatud otsus vormistatud Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete kohaselt. Eelneva alusel tuleb kaebus jätta rahuldamata.
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud summas 3626 eurot (sh käibemaks) jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.