Keskkonnaõigus › Vesi

3-21-1601 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

3-21-1601 võrreldes ülesvoolu, taoliselt jääks mõjutatud (veevaesema) jõelõigu pikkuseks vaid 324 meetrit. Looduskaitseseaduse § 51 lg 1 piirab uute paisude rajamist või olemasolevate paisutustasemete muutmist, kuid mitte olemasoleva tegevuse jätkamist, st samade füüsikaliste mõjude jätkamist samas ulatuses. Aravuse kalakasvandus on toiminud ning selles asukohas tegutsenud vähemalt alates 1960-ndate aastate lõpust. Paisutamine kui tegevus ning kalakasvatusega tegelemine ei ole Aravusel katkenud. Alates 13.07.2016 lõppes AS-le Viru Salmo antud veeluba, kuid paisutus ja kalakasvatus eksisteerisid ka veeloa puudumise perioodil. Eeltoodust tulenevalt ei saa vastustaja põhjendada veeseaduse (VeeS) § 174 lg-s 4 sätestatud ja kaebaja poolt taotletud otsustuse tegemata jätmist (KeA võib veeloaga leevendada või paisu omaniku vabastada kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmisest). Kalade läbipääsu tagamise korral (kalapääsu rajamise või paisu likvideerimise tagajärjel) muudetakse uutele haigustele avatuks praegune Kunda jõe looduslik populatsioon, millega tekitatakse kalakasvanduse toimimisele vahetu ja otsene risk täiendavate nakkusohtude kujul. Samasid asjaolusid on Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) selgitanud vastustajale sisukamalt ja põhjalikumalt 23.02.2022 vastuskirjas, selgitades, et kalapääsude rajamine suurendab nii olulist mõju omavate riiklike loomatauditõrjeprogrammidega hõlmatud kalataudide kui ka muude kalahaiguste levikuriski ning toob ettevõtjale kaasa täiendavaid kulutusi riskiohjamismeetmete rakendamisel. Vastustaja on käesoleval juhul arvestanud üksnes otsekontakti teel levivaid haiguseid ja nende võimalikke mõjusid, kuid erinevad tõved võivad levida erinevalt, sh üksnes vee kaudu. Vastustaja ei ole asjakohaselt hinnanud kalapääslatega jõgede ja muuhulgas Natura alade Läänemerele avamisega kaasneda võivaid kahjusid, jättes täitmata haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tuleneva uurimiskohustuse. Nõustuda ei saa paljasõnalise väitega, et tõenäoline ei ole ja geneetiliste uuringutega ei ole tõendatud, et Aravuse paisust ülesvoolu on tekkinud omanäoline forellipopulatsioon. Kaebaja esitas 31.01.2022 seisukoha lisades asjatundja arvamuse, mis toetab ja kinnitab kaebaja väidet. Vastustaja ei ole sisuliselt analüüsinud kalapääsu rajamise majanduslikku võimalust, sh seatud kohustuse proportsionaalsust, vajalikkust ja kohasust. Aravuse pais on jõe lähtest arvates kõige esimene pais, kus veehulgad on väikesed ja ebastabiilsed. Jõgi on alles tekkefaasis. Ülesvoolu jääb üpris kitsas ja lühike, osaliselt kopratammidega tõkestatud ja tõusuallikatest koosnev pisike jõelõik, kus on sobivaid kudealasid üsna vähe isegi jõeforelli jaoks. Seetõttu ei jaga kaebuse esitaja vastustaja optimismi meriforelli kuderändeks niivõrd kõrgele üles isegi juhul, kui oletada, et täna eksisteerivad alumised rändetõkked oleksid eemaldatud. Paraku aga allavoolu asuvad rändetõkked eksisteerivad ja välistavad taoliselt meriforelli kuderände merest mööda jõge Aravuseni. Kalapääsu rajamise kohustus ei saa lasuda ainult taotlejal, sest omandiõiguse riivega on kaebaja majandustegevusse sekkunud riik läbi vastustaja, nõudes kaebajalt sooritust (kalapääsu rajamine) ilma selleks vahendeid andmata. Arvestades Aravuse kalakasvanduse tulusust, ei ole kalapääsu ehitamine Aravusel teenitava kasumi arvelt realistlik. Ka oleks sellise kohustuse panemine taotlejale ilma riigi poolt selgelt ja läbipaistvalt korraldatud toetusmeetmete andmiseta ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja on pidanud kalapääsu rajamist võimalikuks üksnes juhul, kui vastavate kulude rahastamine toimub 100% ulatuses toetuste või eraldiste arvelt. Sealjuures peaks ehitusprojekti esitamise tähtaeg olema minimaalselt hiljemalt 31.12.2023 ja vastavalt pääsla rajamine hiljemalt 31.11.2025. Vaatamata eelprojekti olemasolule on tööprojekti koostamise maksumus ligikaudu 10 000 eurot, mille rahastamiseks ei ole toetusi ega muid meetmeid ette nähtud. Ka paisutuse lammutamiseks tuleks koostada projekt ning arvestades, et selle kohta eelprojekt puudub, siis on selle koostamisega kaasnev kulu sama suur või suurem, kui kalapääsu rajamise tööprojekti koostamise kulu. Vastustaja seatud tähtajad ei arvesta asjaolu, 3(9)

3-21-1601 et poolte vahel on pooleli kohtumenetlus selle üle, kas Aravuse paisule tehakse VeeS § 174 lg-s 4 sätestatud erand.

3-21-1601 näha, et allavoolu on vooluhulk suurem kui ülesvoolu silla juures. Vahe ei ole väga suur ja vajaks ilmselt erinevate veetasemete juures üle kontrollimist, et täpsemalt hinnata allikate vooluhulka.“ Samuti on kirjas välja toodud, et osad mõõtmistulemused on kustutatud, kuna „allavoolu ilmselt mõjutas osasid mõõtmisi taimestik ja silla juures oli GPS levi probleemne.“ Seega pole selge, kuivõrd usaldusväärsed on need mõõtmistulemused. Esitatud mõõtmistulemusest ei saa teha järeldust, et ekspertide poolt ja seiretulemustele tuginevad arvutused oleks tehtud valesti. Kaebaja esitatud tõendist saab üksnes järeldada, et teatud ajahetkel on paisust allpool olev vooluhulk olnud suurem pealpool paisu asuvast mõõtmiskohast. See ei ole piisav eksperthinnangutes toodud ökoloogilise miinimumvooluhulga õigsuse kummutamiseks. IP kinnitab oma arvamuses (dtl 356-360), et paisutuse mõju ökosüsteemile on marginaalne, kuna kasvanduses tarbitav vesi suunatakse kiiresti ehk lühikese maa järel tiikide väljavoolust tagasi jõkke. Ühtegi mõõtmistulemust IP arvamuses ei sisaldu, ekspert on andnud pelgalt hinnangu, et paisualusesse jõevoolu võib lisanduda kolmest harujõekesest tõusuallikatena hinnanguliselt 200-250 liitrit põhjavett sekundis (dtl 359). Ka IP arvamus ei kinnita, et vastustaja oleks ökoloogilise miinimumvooluhulga määranud valesti. Õige on vastustaja seisukoht, et Aravuse paisu lävendis on veepuuduse tekkimine vähetõenäoline. Sanitaarvooluhulga tagamise nõuet sisaldas ka varasem Viru Salmo AS-le väljastatud vee erikasutusluba, mistõttu pole tegemist uue ning kaebaja jaoks ebasoodsama olukorra loomisega. Kaebajalt ei ole ebaproportsionaalne nõuda, et praktikas harva ette tuleva veepuuduse olukorra jaoks tuleb tal kasutada lisaveehaaret. Kuna tegemist on õigusaktidest tuleneva nõude täitmisega, ei ole asjassepuutuv arutluskäik selle üle, kuivõrd Kunda jõe forellid miinimumvooluhulka vajaksid. Ökoloogiline miinimumvooluhulk ei ole vajalik üksnes forellidele, vaid see peab tagama kogu jõe ökosüsteemi toimivuse (VeeS § 174 lg 7). Kui vastab tõele kaebaja väide, et arvesse pole võetud allikate olemasolu paisust allavoolu, tähendab see, et tegelik veehulk on arvestatust suurem ning ei teki ka raskusi ökoloogilise miinimumvooluhulga tagamisega. VeeS § 174 lg 3 kohaselt peab lõhejõele ehitatud paisul paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Kuna Aravuse paisule pole seni kalapääsu rajatud, on VeeS § 174 lg 3 kohustus täitmata. Sellest tulenevalt on täitmata ka VeeS §-st 32 ja EL veepoliitika raamdirektiivist 2000/60/EÜ tulenev nõue, mille kohaselt tuleb saavutada pinnaveekogumite vähemalt hea seisund. EL veepoliitika raamdirektiivis oli seatud tähtajaks 2015. a, VeeS-ga on seda pikendatud 2021. a 22. detsembrini, kuid seegi tähtaeg on möödunud. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas (VMK) aastateks 2015‒2021 hinnati Kunda jõe seisundit neljas lõigus, millest Vinni vallaga on seotud Kunda_1 (Kunda jõe lähtest Ädara jõeni). Antud lõigu ökoloogiline seisund hinnati kesiseks, keemiline seisund oli hea ning koondseisund oli kesine. Kuni 2021. aastani kehtinud VMK-s ei ole seatud erandit ning ka 2022.‒2027. aasta VMK eelnõus ei peeta võimalikuks erandi seadmist Kunda_1 kogumi eesmärkide täitmisele Aravuse paisul. Seetõttu läheks kalade läbipääsu nõude täitmisest vabastamine vastuollu VMK eesmärkidega (VeeS § 38–42) ja selliselt oleks täitmata ka EL tasandil võetud kohustused. Kaebaja väited jõe vähesest potentsiaalist lõhejõena, teistest olemasolevatest ja seni läbimatutest tõketest (allavoolu olevad paisud, ülesvoolu jäävad kopratammid) jms tuleb jätta tähelepanuta, sest läbipääsu tagamise kohustus tuleneb kehtivatest õigusaktidest ja see on täitmata. Vastustaja on ka selgitanud, et teiste rändetõkete kõrvaldamisega tegeletakse. Kaebaja leiab, et talle tuleks teha erand VeeS § 174 lg-st 4 tulenevalt. Nimetatud sätte kohaselt võib kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmist veeloaga leevendada või paisu 5(9)

3-21-1601 omaniku selle kohustuse täitmisest vabastada, arvestades kaaluka põhjuse olemasolu. Kohtu arvates selliseid kaalukaid põhjuseid ei esine. Kaebaja toob esile, et kalapääsu rajamisel hakkavad levima haigused, mis satuvad kasvandusse. Vastustaja on põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et vabalt voolavas jões levivad nii kalad kui ka haigused ja see on looduse loomulik toimimise viis. Looduses jäävad asustustihedused reeglina kordi madalamaks, kui väga tiheda asustusega kalakasvatustes, kus oht haigustekitajate plahvatuslikuks kasvuks läbi füüsilise kontakti on märgatavalt suurem. Kaebaja on viidanud IHN viiruse levimise juhtumile kasvanduses 2018. aastal. Vastustaja märgib, et kuna uuringud ühtegi haigustekitajaga nakatunud looduslikku kala ei tuvastanud, on tõenäoline, et haigus ei pärinenud loodusest, vaid kasvandusse toodi sisse nakatunud alusmaterjal. Tulenevalt Euroopa Liidu ja Eesti enda õigusruumist ei ole mõeldav, et looduslikus jões haiguste levikut tõkestatakse paisudega ning looduslikule kalade taastootmisele eelistataks eraettevõtte huvi võimalikult kuluefektiivselt kala kasvatada. Kaebaja märgib veel, et kalapääsu rajamisel ei ole võimalik tagada kalakasvanduse veevajadust. Vastustaja on õigesti selgitanud, et Kunda jões kui lõhejões on keelatud veerežiimi muutmine ning veevähesuse korral, kui pole tagatud ökoloogiline miinimumvooluhulk (või kalapääsu rajamise korral projektikohane vooluhulk kalapääsus) peab kaebaja leidma alternatiivse veehaarde (nt puur- või salvkaev, allikas). Kaebaja tugineb asjaolule, et kalapääsu rajamisel hävineb omanäoline forellipopulatsioon Kunda jões Aravuse paisust ülesvoolu. Kaebajal puudub õigus vaidlustada keskkonnaluba avalikes huvides, st keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtudes. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja väited omanäolisest forellipopulatsioonist ei ole põhjendatud ega tõendatud. Üheski Eesti teadlaste läbi viidud uuringus pole välja toodud Kunda jõe Aravuse paisust ülesvoolu jääva forellipopulatsiooni eraldi hoidmise vajadust. Kohus peab usutavaks vastustaja seisukohta, et eraldatud populatsioonid pigem hääbuvad ning on enam vastuvõtlikud häiringutele veekogus. Arvestades Kunda jõe suurt kalanduslikku potentsiaali, ei kaalu väidetavalt geneetiliselt erilise forellipopulatsiooni kaitse ja eraldatuse säilitamine üles lõhe, jõe- ja meriforelli ning harjuse arvukuse suurenemist. Kaebaja toetub ka sellele, et paisutamise näol on tegemist jätkuva tegevusega ‒ Aravuse kalakasvandus on tegutsenud juba 1960-ndatest aastatest alates. Kaebaja ei saa tegevuse jätkuvusele tugineda, sest kaebaja ei ole enne vaidlusaluse veeloa taotlemist Aravuse kalakasvanduses tegutsenud. Varasem vee erikasutusluba nr L.VV/320565 oli väljastatud Viru Salmo AS-le. Nimetatud vee erikasutusluba kehtis perioodil 13.07.2011‒13.07.2016. Kaebajale ei saanud tekkida õiguspärast ootust jätkata vee paisutamist ilma kalapääsu rajamata. Juba vee erikasutusloas nr L.VV/320565 oli kirjas, et kalastiku rännete tagamiseks Aravuse paisul tuleb tagada kalade läbipääs nii üles- kui ka allavoolu hiljemalt 2013. a jaanuariks. Kaebaja pidi rendilepingut sõlmides olema teadlik paisutamisega seonduvatest tingimustest ja pidi end kurssi viima ka õigusaktide nõuetega. Kaebaja on teadlikult võtnud äririski ning ei saa eeldada keskkonnanõuete täitmata jätmist. Vastustaja ei pea ega saagi tagada vajaliku rahastamise olemasolu, kuna vastavate taotluste esitamine jääb taotleja ülesandeks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6(9)

3-21-1601 Vastustaja rikkus ökoloogilise miinimumvooluhulga määramisel ja põuaperioodi erandite kohaldamata jätmisel kaalutlusreegleid. Halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid, leides, et ökoloogiline miinimumvooluhulk on määratud õigesti ning OÜ-le Karilatsi Kalamajand väljastatud veeluba ei ole võrreldav Aravuse paisuga. Aravuse pais asub Kunda jõel, mis on allikatoiteline. Allikad annavad allpool kasvanduse veehaaret piisava vooluhulga ka olukorras, kus vett ei suunata üle paisu, vaid ainult läbi kalakasvanduse. VeeS § 174 lg 7 kohaselt on ökoloogiline miinimumvooluhulk vooluveekogu vooluhulk, mis tagab ökosüsteemi toimivuse. Vastustaja poolt määratud miinimumvooluhulk ca 0,25 m3/s ei arvesta konkreetse jõelõigu eripära. Halduskohus möönis, et Elke Senser OÜ mõõtmise kokkuvõtte järgi on paisust allpool olev vooluhulk suurem pealpool paisu asuvast vooluhulgast, kuid jättis arvestamata kaebaja väite, et see lisanduv vooluhulk on teguriks, mis tagab paisust allpool ökosüsteemi toimivuse ka olukorras, kus üle paisu vooluhulkasid ei juhita. Madala veeseisu korral on kalal tulenevalt enesealalhoiu oskustest võimalus laskuda mõnisada meetrit allavoolu. Kohus ei ole kontrollinud, kas vastustaja hindas ökoloogilise miinimumvooluhulga nõuet vastavalt selle nõude eesmärgile ning võttis nõuetekohaselt arvesse seda, kas ajutiste erandite võimaluse kehtestamine tagaks eesmärgi saavutamise, ilma et ebaproportsionaalselt piiratakse kaebaja õigusi. Vastustaja määras vooluhulga 0,25 m3/s aastaringse miinimumnõudena, arvestamata ökosüsteemi erinevust aastaaegade või kuude osas. Perioodiliste erandite ettenägemata jätmine mõjub hävitavalt kalakasvatuse tööle. Vastustaja ei täitnud uurimiskohustust ega põhjendanud piisavalt, miks on asjakohatu kaebaja väide, et ökosüsteemi toimimine on paisust allavoolu tagatud täna piisavale allikatoitele. Kaalutud ei ole kaebaja huvi selle vastu, et vältida erakordselt põuastel perioodidel kalade hukkumist kalakasvanduses. Kaebajal on olemas seadmed vee täiendavaks aereerimiseks, kuid seisvas vees on kalade suremus ka heade veetingimuste puhul kiire. Poole tunni kuni tunni jooksul sureb 90–99% kaladest. Ökoloogilise vooluhulga erandi rakendamine on vajalik ja põhjendatud üksnes äärmuslikel põuaperioodidel (võib-olla ühel korral 10–15 aasta jooksul). OÜ-le Karilatsi Kalamajand väljastatud veeloas on ette nähtud, et kui erakordselt põuasel suvel pole võimalik tagada minimaalset vooluhulka, tuleb sellest teavitada Keskkonnaametit, kes võib anda kaalutlusotsusega loa maksimaalselt kaheks nädalaks kalapääsu väiksema kui 0,10 m3/s vooluhulga juhtimiseks või kalapääsu sulgemiseks. Seega on vastustaja pidanud võimalikuks erandite tegemist. Kui Karilatsi kalapääsu äärmusliku madalveeperioodi ajal vooluhulkasid ei juhita, siis ei toimu vooluhulkade juhtimist ka üle Karilatsi paisu, ehk Leevi jõe vooluhulgad suunatakse üksnes kalakasvanduse tarbeks. Halduskohus jõudis ekslikule järeldusele, et Aravuse paisul on erandi kehtestamine välistatud. Kalade läbipääsu rajamise kohustusega seonduvalt rikkus halduskohus kohtuotsuse põhjendamise ja kaalutlusõiguse kontrollimise nõudeid, jättes kõrvale kaebaja väited seoses kohustuse majandusliku koormavusega ning kohustusega kaasnevate kulude ebaproportsionaalsusega. Kohus jättis tähelepanuta IPi arvamuse, Eesti Maaülikooli vastuses sisalduva kriitilise hinnangu kalade läbipääsu rajamisele (haiguste levik, olemasoleva populatsiooni hävimise) ning õiguskantsleri 01.12.2015 ettepanekus toodud seisukohad. Aravuse paisust ülesvoolu tekkinud jõeforelli populatsiooni argument on asjakohane, sest kaebajale seatud piirangud lähtuvad just keskkonnakaitselistest kaalutlustest. IPi arvamus on eksperdi kogemust ja haridust arvestades piisavalt olulise kaaluga, et põhjendada täiendavate tõendite kogumise vajadust. Vastustaja ei ole läbi viinud analüüsi ega uurimust selle kohta, kas paisu muutmine või likvideerimine omab olulisi negatiivseid mõjusid paisu samal kujul säilitamisega võrreldes. Õiguskantsler on 01.12.2015 ettepaneku p-s 13 juhtinud tähelepanu, 7(9)

3-21-1601 et kalapääsu rajamise otstarbekuse hindamises tuleb arvesse võtta ka asjaolu, kas allavoolu rajatud jõeosa on kaladele ligipääsetav. Kunda jõel on paisust allavoolu mitmed ületamatud kalade rändetõkked. Vastustaja on viidanud, et nende tõkete kõrvaldamisega tegeletakse. Samas ei ole teada, kas üldse ja millal on Kunda jõgi kaladele läbipääsetav jõe suudmest kuni Aravuse paisuni. Allavoolu jäävate paisudega seoses on käimas kohtuvaidlused. Seega ei ole kohane seada kaebajale kohustust esitada kalapääsla rajamise või paisu lammutamise põhiprojekt 31.12.2022 ning tagada paisul kalade läbipääs juba 2023. a lõpuks. Teiste rändetõkete eemaldamine võib toimuda alles näiteks 10 aasta pärast. VeeS § 174 lg-s 4 sätestatud erandi tegemisel tuleb muu hulgas hinnata paisu omaniku omandipõhiõigust ning omanikule langeva majandusliku koormuse arvessevõtmine toob endaga kaasa omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive (õiguskantsleri 01.12.2015 ettepaneku p-d 10 ja 16–20). Ebamõistlikud või ebavõrdselt kohaldatavad omandipiirangud võivad kaasa tuua kompenseerimiskohustuse. On möödapääsmatu, et kalade läbipääsu rajamise kohustuse seadmisega koos on loodud reaalsed võimalused majandusliku koormuse kompenseerimiseks või vähendamiseks. Kalade läbipääsu projekteerimise kulu on ligikaudu 13 000 eurot, pääsla rajamine võib maksta 220 000–240 000 eurot. Aravuse kalakasvanduse puhaskasum on seevastu vaid 10 000–20 000 eurot aastas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(9)

3-21-1601

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.