Direktiiv 2000/60

Artikkel 1 Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik, mis: a) hoiab ära veeökosüsteemide ning oma veevajaduse osas otseselt veeökosüsteemidest sõltuvate maismaaökosüsteemide ja märgalade seisundi halvenemist ning kaitseb ja parandab nende seisundit; b) edendab säästvat veekasutust, mis põhineb kättesaadavate veeressursside pikaajalisel kaitsel; c) seab eesmärgiks vesikeskkonna tugevdatud kaitse ja parandamise, muuhulgas erimeetmete kaudu prioriteetsete ainete vettejuhtimise, heidete ja kao järkjärguliseks vähendamiseks ning prioriteetsete ohtlike ainete vettejuhtimise, heidete ja kao lõpetamiseks või järkjärguliseks kõrvaldamiseks; d) tagab põhjavee reostuse järkjärgulise vähendamise ja hoiab ära selle edasise reostuse ning e) aitab kaasa üleujutuste ja põudade mõju leevendamisele ning seeläbi aitab: — tagada piisavad kvaliteetse pinna- ja põhjavee varud, mida on vaja püsivaks, tasakaalustatud ja õiglaseks veekasutuseks, — oluliselt vähendada põhjavee reostust, — kaitsta territoriaalvesi ja mereakvatooriumi ning ▼M8 — saavutada asjakohaste rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas merekeskkonna reostuse ärahoidmiseks ja likvideerimiseks sõlmitud lepingute eesmärke liidu meetmete kaudu, millega soovitakse lõpetada või järk-järgult kõrvaldada prioriteetsete ohtlike ainete vettejuhtimine, heited ja kadu, lõppeesmärgiga saavutada merekeskkonnas looduslike ainete puhul nende loodusliku fooni lähedane ning sünteetiliste ainete puhul nullilähedane kontsentratsioon. ▼B

Artikkel 2 Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) pinnavesi — maismaavesi, välja arvatud põhjavesi, üleminekuvesi ja rannikuvesi, välja arvatud keemilise seisundi osas, mispuhul on hõlmatud ka territoriaalvesi; 2) põhjavesi — kogu vesi, mis asub maapinna all küllastusvööndis ja on otseses kokkupuutes pinnase või aluspinnasega; 3) maismaavesi — kogu seisev või voolav vesi maapinnal ning kogu põhjavesi maismaa pool lähtejoont, millest mõõdetakse territoriaalvete laiust; 4) jõgi — maismaaveekogu, mis voolab peamiselt maapinnal, kuid võib osal oma jooksust voolata ka maa all; 5) järv — seisev maismaaveekogu; 6) üleminekuvesi — pinnaveekogu jõesuudme läheduses, mis on osaliselt soolane oma läheduse tõttu rannikuvetele, kuid millele mageveevool avaldab olulist mõju; 7) rannikuvesi — pinnavesi maismaa pool joont, mille iga punkt on ühe meremiili kaugusel mere pool lähimast punktist lähtejoonel, millest mõõdetakse territoriaalvete laiust, ulatudes vajaduse korral kuni üleminekuvete välispiirini; 8) tehisveekogu — inimtegevuse tulemusena tekkinud pinnaveekogu; 9) oluliselt muudetud veekogu — pinnaveekogu, mis inimtegevuse põhjustatud füüsiliste muudatuste tagajärjel on oma iseloomult liikmesriigi poolt vastavalt II lisa sätetele antud määratluse järgi oluliselt muutunud; 10) pinnaveekogu — eraldiseisev ja oluline pinnaveekogum, nagu näiteks järv, veehoidla, oja, jõgi või kanal, samuti oja, jõe või kanali osa, üleminekuvesi või rannikuveelõik; 11) põhjaveekiht — üks või mitu maa-alust kivimikihti või muud geoloogilist kihti, mis on piisavalt poorsed ja läbilaskvad, et põhjavesi saaks seal märkimisväärses ulatuses voolata või sealt saaks olulises koguses põhjavett võtta; 12) põhjaveekogum — piiritletav põhjaveekogum põhjaveekihis või -kihtides; 13) vesikond — maa-ala, millelt kogu äravoolav pinnavesi voolab ojade, jõgede ja mõnikord ka järvede kaudu merre ühe jõesuudme või delta kaudu; 14) alamvesikond — maismaapiirkond, millelt kogu äravoolav pinnavesi voolab ojade, jõgede ja mõnikord ka järvede kaudu ühte konkreetsesse punkti vooluteel (tavaliselt järve või jõgede ühinemiskohta); 15) valglapiirkond — maa- või mereala, mis koosneb ühest või mitmest kõrvutiasetsevast vesikonnast koos nendega seotud põhjavee ja rannikuveega, mida artikli 3 lõike 1 alusel käsitatakse vesikondade majandamise põhiüksusena; 16) pädev asutus — artikli 3 lõikes 2 või 3 nimetatud asutus või asutused; 17) pinnavee seisund — üldmõiste, mis tähistab pinnaveekogu seisundit, mis määratakse kindlaks tema ökoloogilise või keemilise seisundi põhjal, olenevalt sellest, kumb on halvem; 18) pinnavee hea seisund — seisund, mille pinnaveekogu on saavutanud, kui nii selle ökoloogiline kui ka keemiline seisund on vähemalt „hea”; 19) põhjavee seisund — üldmõiste, mis tähistab põhjaveekogumi seisundit, mis määratakse kindlaks tema kvantitatiivse või keemilise seisundi põhjal, olenevalt sellest, kumb on halvem; 20) põhjavee hea seisund — seisund, mille põhjaveekogum on saavutanud, kui nii selle kvantitatiivne kui ka keemiline seisund on vähemalt „hea”; 21) ökoloogiline seisund — mõiste, mis tähistab veeökosüsteemide struktuuri ja funktsioneerimise kvaliteeti pinnavee puhul vastavalt V lisas toodud liigitusele; 22) hea ökoloogiline seisund — pinnaveekogu seisund, mis on selliseks liigitatud vastavalt V lisale; 23) hea ökoloogiline potentsiaal — oluliselt muudetud veekogu või tehisveekogu seisund, mis on selliseks liigitatud vastavalt V lisale; ▼M8 24) „pinnavee hea keemiline seisund“ — keemiline seisund, mis peab vastama pinnavee jaoks käesoleva direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis a kindlaks määratud keskkonnaalastele eesmärkidele, see tähendab keemiline seisund, mille saavutab pinnaveekogu, kus saasteainete kontsentratsioonid ei ületa Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/105/EÜ ( 1 ) I lisa A osas loetletud prioriteetsete ainete suhtes kehtestatud keskkonnakvaliteedi standardite väärtusi ega nimetatud direktiivi artikli 8d alusel vesikonnaspetsiifiliste saasteainete suhtes kehtestatud ja kohaldatavaid keskkonnakvaliteedi standardite väärtusi, ning kus ka mõjupõhiseid künnisväärtusi, kui need on olemas, ei ole ületatud. ▼B 25) põhjavee hea keemiline seisund — põhjaveekogumi keemiline seisund, mis vastab V lisa tabelis 2.3.2 sätestatud tingimustele; 26) kvantitatiivne seisund — mõiste, mis näitab, millisel määral põhjaveekogumile avaldab mõju otsene ja kaudne veevõtt; 27) tegelik põhjaveeressurss — põhjaveekogumi keskmine pikaajaline aastane toitumismäär, millest on lahutatud pikaajaline aastane vooluhulk, mis on vajalik sellega seotud pinnavee artiklis 4 osutatud ökoloogilise kvaliteedi alaste eesmärkide saavutamiseks, sellise vee ökoloogilise seisundi olulise halvenemise ärahoidmiseks ja sellega seotud maismaaökosüsteemide olulise kahjustumise ärahoidmiseks; 28) hea kvantitatiivne seisund — V lisa tabelis 2.1.2 määratletud seisund; 29) ohtlikud ained — ained või ainerühmad, mis on toksilised, püsivad ja võivad bioakumuleeruda ning muud ained või ainerühmad, mis annavad alust samal määral muret tunda; ▼M8 30) „prioriteetsed ained“ — direktiivi 2008/105/EÜ I lisa A osas loetletud ained ehk ained, millest tuleneb märkimisväärne risk veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu ning mida loetakse prioriteetseks vastavalt käesoleva direktiivi artikli 16 lõikele 2; ▼M8 30a) „prioriteetsed ohtlikud ained“ — prioriteetsed ained, mis on liigitatud „ohtlikuks“ vastavalt artikli 16 lõikes 3 osutatud õigusaktidele; 30b) „vesikonnaspetsiifilised saasteained“ — saasteained, mida ei ole või mis enam ei ole liigitatud prioriteetseks aineks, kuid mille puhul liikmesriigid on II lisa kohaselt läbi viidud, pinnaveekogudele avalduva surve ja mõju hindamise põhjal kindlaks teinud, et neid juhitakse või neid satub vesikonda või alamvesikonda märkimisväärses koguses ja seega tuleneb neist liikmesriigi territooriumil märkimisväärne risk veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu; ▼B 31) saasteaine — mis tahes aine, mis võib põhjustada reostust, eelkõige VIII lisas loetletud ained; 32) otseheide põhjavette — saasteainete heide põhjavette ilma pinnasest või aluspinnasest läbi nõrgumata; 33) reostus — inimtegevuse tulemusena ainete või soojuse otsene või kaudne õhku, vette või maasse viimine, mis võib osutuda kahjulikuks inimeste tervisele või veeökosüsteemide või veeökosüsteemidest otseselt sõltuvate maismaaökosüsteemide kvaliteedile, põhjustab kahju materiaalsele varale või raskendab või takistab keskkonna kasutamist puhkeaja veetmiseks või muul seaduslikul otstarbel; 34) keskkonnaalased eesmärgid — artiklis 4 sätestatud eesmärgid; ▼M8 35) „keskkonnakvaliteedi standard“ — teatava saasteaine või saasteaineterühma kontsentratsioon vees, settes või biootas, mida ei tohi inimeste tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada; ▼M8 35a) „mõjupõhine künnisväärtus“ — vees, settes või biootas esineva saasteaine või saasteainete rühma mõju künnis, kusjuures seda mõju mõõdetakse asjakohase ja teaduslikult valideeritud mõjupõhise seiremeetodiga ning nimetatud künnise ületamisel võib kõnealune vees, settes või biootas esinev saasteaine või saasteainete rühm avaldada kahjulikku mõju inimeste tervisele või keskkonnale; ▼B 36) kombineeritud lähenemisviis — heidete pinnavette juhtimise kontrollimine vastavalt artiklis 10 esitatud lähenemisviisile; ▼M8 37) „olmevesi“ — Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2020/2184 ( 2 ) artikli 2 punktis 1 määratletud olmevesi; ▼B 38) veevarustusteenused — kõik järgmised kodumajapidamistele, avalikele asutustele või majandustegevuseks osutatavad teenused: a) pinna- või põhjavee võtmine, vee tõkestamine, tagavaraks varumine, töötlemine ja jagamine, b) seadmed heitvete kogumiseks ja puhastamiseks ning seejärel pinnavette juhtimiseks; 39) veekasutus — veevarustusteenused koos kõigi muude artiklis 5 ja II lisas nimetatud toimingutega, mis avaldavad vee seisundile olulist mõju. Seda mõistet kasutatakse artikli 1 kohaldamisel ning artikli 5 ja III lisa punkti b kohaselt tehtud majandusanalüüsi puhul; 40) heite piirväärtused — heidete teatavates konkreetsetes parameetrites väljendatud mass, kontsentratsioon ja/või tase, mida ei või ühe või mitme ajavahemiku kestel ületada. Heite piirväärtused võivad ette näha ka teatavate ainerühmade, -liikide või -kategooriate jaoks, eelkõige nende jaoks, mida on nimetatud artiklis 16. Ainete puhul kohaldatakse heidete piirväärtusi tavaliselt punktis, kus heitmed väljuvad rajatisest, ning nende kindlaksmääramisel ei arvestata lahjenemist. Kaudse vettejuhtimise puhul võib asjaomaste heitveepuhastusrajatiste heidete piirväärtuste kindlaksmääramisel arvesse võtta puhastusseadme mõju, tingimusel et keskkonna kaitseks tagatakse samaväärne tase ja et see ei põhjusta keskkonnas kõrgemat reostusetaset; 41) heidete kontroll — kontrollimeetmed, mis nõuavad konkreetseid heidete piiranguid, näiteks heite piirväärtusi, või täpsustab muul viisil piirangud või tingimused heidete mõjule, laadile või muudele omadustele või heidet mõjutavatele tööoludele. Mõiste „heidete kontroll” kasutamist käesolevas direktiivis teiste direktiivide sätete suhtes ei käsitleta mingil viisil nimetatud sätete ümbertõlgendamisena. ▼M8 42) “veekogu seisundi halvenemine” — vähemalt ühe V lisas käsitletud kvaliteedielemendi seisundi halvenemine ühe klassi võrra, isegi kui selline halvenemine ei too kaasa veekogu kui terviku klassifikatsiooni langust; kui aga kvaliteedielement on juba madalaimas klassis, tähendab selle elemendi edasine halvenemine veekogu seisundi halvenemist. ▼B

Artikkel 3 1. Liikmesriigid määravad kindlaks oma territooriumil asuvad vesikonnad ning määravad nad käesoleva direktiivi kohaldamiseks üksikute valglapiirkondade koosseisu. Väikesed vesikonnad võib vajaduse korral ühendada suuremate vesikondadega või liita väikeste naabervesikondadega, moodustades niiviisi ühe valglapiirkonna. Kui põhjavesi ei asu täielikult ühe vesikonna piires, tehakse selle ulatus kindlaks ja kõnealune põhjavesi määratakse lähima või kohaseima valglapiirkonna koosseisu. Rannikuveed määratakse kindlaks ja arvatakse ühe või mitme lähima või kohaseima valglapiirkonna koosseisu. 2. Liikmesriigid tagavad igas oma territooriumil asuvas valglapiirkonnas käesoleva direktiivi eeskirjade kohaldamiseks vajaliku halduskorralduse, sealhulgas kohase pädeva asutuse määramise. 3. Liikmesriigid tagavad, et rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumil asuv vesikond määratakse rahvusvahelise valglapiirkonna koosseisu. Asjaomaste liikmesriikide taotlusel võtab komisjon meetmeid, et hõlbustada selliste rahvusvaheliste valglapiirkondade koosseisu määramist. Liikmesriigid tagavad igas oma territooriumil asuvas rahvusvahelise valglapiirkonna osas käesoleva direktiivi eeskirjade kohaldamiseks vajaliku halduskorralduse, sealhulgas kohase pädeva asutuse määramise. 4. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi nõudeid artikli 4 alusel kehtestatud keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks ning eelkõige kõiki meetmeprogramme kooskõlastatakse kogu valglapiirkonna ulatuses. Rahvusvaheliste valglapiirkondade puhul tagavad asjaomased liikmesriigid sellise kooskõlastamise ühiselt ning võivad selleks kasutada olemasolevaid rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid struktuure. Asjaomaste liikmesriikide taotlusel võtab komisjon meetmeid, et hõlbustada meetmeprogrammide kehtestamist. 5. Kui valglapiirkond ulatub väljapoole ühenduse territooriumi, püüavad asjaomased liikmesriigid teha kohast kooskõlastamistööd vastava kolmanda riigiga, et saavutada käesoleva direktiivi eesmärgid valglapiirkonna kõikides osades. Liikmesriigid tagavad käesoleva direktiivi sätete kohaldamise oma territooriumil. 6. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi kohaldamisel määrata pädevaks asutuseks olemasoleva siseriikliku või rahvusvahelise asutuse. 7. Liikmesriigid määravad pädeva asutuse artiklis 24 nimetatud kuupäevaks. 8. Liikmesriigid esitavad komisonile hiljemalt kuus kuud pärast artiklis 24 nimetatud kuupäeva oma pädevate asutuste nimekirja ning kõigi rahvusvaheliste organite pädevate asutuste nimekirja, milles nad on osalised. Iga pädeva asutuse kohta esitatakse I lisas sätestatud teave. 9. Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõigist lõikes 8 sätestatud andmetes tehtud muudatustest kolme kuu jooksul pärast muudatuste jõustumist.

Artikkel 4 1. Vesikonna majandamiskavas nimetatud meetmeprogrammide elluviimisel: a) pinnavee puhul ▼M8 i) rakendavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et hoida ära kõigi pinnaveekogude seisundi halvenemine, kui lõigetest 6–7b ei tulene teisiti ning ilma et piirataks lõike 8 kohaldamist; ii) kaitsevad, parandavad ja taastavad liikmesriigid kõiki pinnaveekogusid, kui käesoleva lõike alapunkti iii kohaldamisest tehis- ja oluliselt muudetud veekogude suhtes ei tulene teisiti, eesmärgiga saavutada pinnavee hea seisund hiljemalt 15 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist vastavalt V lisa sätetele, järgides seejuures lõike 4 kohaselt kindlaks määratud tähtajapikendusi ja lõigete 5–7b kohaldamist ning ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist; iii) kaitsevad ja parandavad liikmesriigid kõiki tehisveekogusid ja oluliselt muudetud veekogusid eesmärgiga saavutada hea ökoloogiline potentsiaal ja pinnavee hea keemiline seisund hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest vastavalt V lisa sätetele, järgides seejuures lõike 4 kohaselt kindlaks määratud tähtajapikendusi ja lõigete 5–7b kohaldamist, ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist; ▼B iv) rakendavad liikmesriigid artikli 16 lõigete 1 ja 8 kohaselt vajalikke meetmeid eemärgiga vähendada järk-järgult prioriteetsetest ainetest tulenevat reostust ning lõpetada või järk-järgult kõrvaldada prioriteetsete ohtlike ainete vettejuhtimine ja kadu, ilma et see piiraks artiklis 1 osutatud vastavate rahvusvaheliste lepingute kohaldamist asjaomaste poolte suhtes; b) põhjavee puhul ▼M8 i) rakendavad liikmesriigid vajalikke meetmeid saasteainete põhjavette viimise ärahoidmiseks või piiramiseks ning kõigi põhjaveekogumite seisundi halvenemise ärahoidmiseks, järgides seejuures käesoleva artikli lõikeid 6–7b, ilma et see piiraks selle lõike 8 kohaldamist ning kui artikli 11 lõike 3 punktist j ei tulene teisiti; ii) kaitsevad, parandavad ja taastavad liikmesriigid kõiki põhjaveekogumeid ning tagavad põhjavee võtmise ja taastumise tasakaalu, eesmärgiga saavutada põhjavee hea seisund hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest vastavalt V lisa sätetele, järgides seejuures käesoleva artikli lõike 4 kohaselt kindlaks määratud tähtajapikendusi ja selle lõigete 5–7b kohaldamist, ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist ning kui artikli 11 lõike 3 punktist j ei tulene teisiti; ▼B iii) rakendavad liikmesriigid vajalikke meetmeid tagasikäigu andmiseks inimtegevuse mõjust tuleneva saasteainete kontsentratsiooni kasvutendentsidele, et järk-järgult vähendada põhjavee reostust. ▼M8 Kasvutendentsi ümberpööramise meetmeid rakendatakse kooskõlas käesoleva direktiivi artikli 17 lõikega 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/118/EÜ artikliga 5 ja kõnealuse direktiivi IV lisaga ( 3 ) ning seejuures võetakse arvesse käesoleva artikli lõigete 6–7b kohaldamist, ilma et see piiraks selle lõike 8 kohaldamist; ▼B c) kaitsealade puhul tagavad liikmesriigid kõigi normide ja eesmärkide täitmise hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest, kui ühenduse õigusaktides, mille alusel kaitsealad on asutatud, ei ole ette nähtud teisiti. ▼M6 Mayotte’i kui äärepoolseima piirkonna (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 tähenduses) (edaspidi: „Mayotte”) puhul on punkti a alapunktides ii ja iii, punkti b alapunktis ii ja punktis c osutatud tähtaeg 22. detsember 2021. ▼B 2. Kui antud veekogu suhtes kehtib rohkem kui üks lõikes 1 osutatud eesmärk, kohaldatakse neist kõige rangemat. 3. Liikmesriigid võivad lugeda pinnaveekogu tehislikuks või tugevasti muudetuks, kui: a) hea ökoloogilise seisundi saavutamiseks vajalikud muudatused veekogu hüdromorfoloogilistes omadustes avaldaksid märkimisväärset negatiivset mõju: i) keskkonnale laiemalt; ii) navigatsioonile, sealhulgas sadamarajatistele, või puhkeaja veetmise võimalustele; iii) tegevusele, milleks vett varutakse, näiteks joogiveevarude, elektrienergia tootmise või niisutuse tarvis; iv) veeregulatsioonile, üleujutuste vastu kindlustamisele, drenaažile või v) inimeste muule võrdselt tähtsale püsivale arendustegevusele; b) veekogu tehislikust või muudetud iseloomust tulenevat kasu ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad. Selline määratlus ja selle põhjendused tuleb artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas konkreetselt ära näidata ja seda tuleb iga kuue aasta järel uuendada. 4. ►M6 Lõikes 1 sätestatud tähtaegu võib pikendada veekogu eesmärkide järkjärguliseks saavutamiseks, tingimusel et veekogu seisundis ei toimu edasist halvenemist ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused: ◄ a) liikmesriigid teevad kindlaks, et kõiki vajalikke parandusi veekogude seisundis ei ole võimalik saavutada nimetatud lõikes sätestatud tähtaja jooksul vähemalt ühel järgmistest põhjustest: i) vajalikke parandusi on tehniliste võimaluste tõttu kogu ulatuses võimalik saavutada üksnes etappidena, mis ületavad tähtaja; ii) paranduste lõpuleviimine tähtaja jooksul oleks ebaproportsionaalselt kulukas; iii) looduslikud tingimused ei võimalda veekogu seisundi parandamist tähtajaks; b) tähtaja pikendamine ja selle põhjused on konkreetselt esitatud artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas; c) tähtajapikendus piirdub maksimaalselt kahe ajakohastusega vesikonna majandamiskavas, välja arvatud juhtudel, kus looduslike tingimuste tõttu ei saa eesmärke selle tähtaja jooksul saavutada; d) vesikonna majandamiskavas sätestatakse kokkuvõte artikli 11 alusel nõutavatest meetmetest, mida peetakse vajalikuks, et viia veekogu pikendatud tähtaja jooksul järk-järgult nõutavasse seisundisse, oluliste viivituste põhjused nende meetmete elluviimisel ning nende rakendamise eeldatav ajakava. Vesikonna ajakohastatud majandamiskavasse lisatakse kõnealuste meetmete rakendamise ülevaade ning kokkuvõte täiendavatest meetmetest. 5. Liikmesriigid võivad seada eesmärgiks saavutada konkreetsete veekogude jaoks lõikes 1 nõututest leebemad keskkonnaalased eesmärgid, kui artikli 5 lõike 1 alusel on kindlaks tehtud, et nad on inimtegevusest nii mõjutatud, või kui nende looduslik seisund on selline, et nende eesmärkide saavutamine oleks võimatu või ebaproportsionaalselt kulukas, ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) keskkonnaalaseid või sotsiaalmajanduslikke vajadusi, mida selline inimtegevus rahuldab, ei ole võimalik rahuldada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad ega tooks kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulutusi; b) liikmesriigid tagavad: — pinnavee puhul parima võimaliku ökoloogilise ja keemilise seisundi saavutamise, võttes arvesse mõju, mida inimtegevuse või reostuse iseloomu tõttu ei oleks olnud võimalik ära hoida, — põhjavee puhul vähimad võimalikud muutused põhjavee seisundis, võttes arvesse mõju, mida inimtegevuse või reostuse iseloomu tõttu ei ole olnud võimalik ära hoida; c) vastava veekogu seisundis ei toimu edasist halvenemist; d) leebemate keskkonnaalaste eesmärkide kehtestamine ja selle põhjendused on konkreetselt esitatud artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas ja need eesmärgid vaadatakse iga kuue aasta järel üle. 6. Veekogude seisundi ajutist halvenemist ei loeta käesoleva direktiivi nõuete rikkumiseks, kui see tuleneb loomulikest asjaoludest või vääramatust jõust, mis on erandlik või mida ei olnud võimalik ette näha, eelkõige äärmiselt suurtest üleujutustest või pikaajalisest põuast või ettenägematutest õnnetustest tingitud asjaoludest, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) on võetud kõik võimalikud meetmed, et seisundi edasist halvenemist ära hoida ning mitte ohustada käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist muudes veekogudes, mida kõnealused asjaolud ei mõjuta; b) vesikonna majandamiskavas on näidatud tingimused, mille põhjal võib olukorra tunnistada erandlikuks või selliseks, mida ei olnud võimalik ette näha, ning seejuures kohaldatavad näitajad; c) selliste erandlike asjaolude puhul võetavad meetmed lisatakse meetmeprogrammi ja need ei sea ohtu veekogu kvaliteedi taastumist pärast asjaolude möödumist; d) erandlike ning ettenägematute asjaolude mõju vaadatakse igal aastal uuesti üle, järgides seejuures lõike 4 punktis a sätestatud põhjusi, võetakse kõik otstarbekad meetmed kõnealuste asjaolude ilmnemise eelse seisundi taastamiseks veekogus niipea kui võimalik ning e) vesikonna järgmisse ajakohastatud majandamiskavasse lisatakse kokkuvõte kõnealuste asjaolude ning punktide a ja d kohaselt võetud või võetavate meetmete mõju kohta. 7. Liikmesriigid ei riku siiski käesolevat direktiivi, kui: — põhjavee head seisundit, head ökoloogilist seisundit või vajaduse korral head ökoloogilist potentsiaali ei saavutata või pinnaveekogu või põhjaveekogumi seisundi halvenemist ei suudeta ära hoida uute muudatuste tõttu pinnaveekogu füüsilistes omadustes või muudatuste tõttu põhjaveekogumite tasemes või — suutmatus ära hoida pinnaveekogu langemist väga heast seisundist heasse seisundisse tuleneb inimeste uuest püsivast arendustegevusest ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) võetakse kõik võimalikud meetmed, leevendamaks kahjulikku mõju veekogu seisundile; b) kõnealuste muudatuste põhjused on konkreetselt esitatud ja selgitatud artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas ning eesmärgid vaadatakse iga kuue aasta järel uuesti läbi; c) nende muudatuste põhjused on eriti tähtsad üldiste huvide seisukohalt ja/või hüved, mis tulenevad uutest muudatustest inimeste tervisele, ohutuse tagamisele või säästvale arengule, kaaluvad üles lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale saadava hüve ning d) veekogu muutmisest tulenevat hüve ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad. ▼M8 7a. Liikmesriigid ei riku käesolevat direktiivi, kui veekogu ühele või mitmele kvaliteedielemendile avalduvast lühiajalisest negatiivsest mõjust, mis tuleneb uuest projektist või olemasoleva projekti muutmisest selles veekogus, ei ole enam jälgi ühe aasta möödumisel või bioloogiliste kvaliteedielementide puhul maksimaalselt kolme aasta möödumisel projekti elluviimise alustamisest ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) negatiivne mõju ei tulene saasteaine otseheitest, heitest ega kaost; b) pädev asutus hindab negatiivse mõju võimalikkust eelnevalt usaldusväärsel viisil ja jõutakse järeldusele, et asjaomasele veekogule ega ühelegi sellega ühendatud veekogule ei avalduks ühe aasta möödumisel või bioloogiliste kvaliteedielementide puhul maksimaalselt kolme aasta möödumisel negatiivset mõju; c) tehakse järelkontroll; d) võetakse kõik otstarbekad meetmed asjaomasele veekogule ja kõigile sellega ühendatud veekogudele avalduva negatiivse mõju leevendamiseks; ning e) kokkuvõte peamistest käesoleva lõike kohaselt ellu viidud tegevustest, asjakohastest järelkontrolli tulemustest ja negatiivse mõju leevendamiseks võetud meetmetest lisatakse artikli 13 kohaselt nõutavasse vesikonna majandamiskavasse. Esimese lõigu punkti c kohase järelkontrolli tegemiseks võib kasutada V lisa kohaselt kehtestatud olemasolevat seirekorda ning vajaduse korral teostatakse täiendav sihtotstarbeline seire. 7b. Liikmesriik ei riku käesolevat direktiivi, kui suublaks oleva pinnaveekogu seisund halveneb inimtegevuse tõttu, mille tulemusena vesi või sete, mis pärineb samast või teisest pinnaveekogust või põhjaveekogumist, paigutatakse ümber suublaks olevasse pinnaveekogusse, põhjustamata saasteainetekoormuse netosuurenemist, ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) võetakse kõik otstarbekad meetmed, eelkõige vee või sette puhastamine, kui see on võimalik, et viia saasteainetekoormuse ülekandumine miinimumini, leevendamaks kahjulikku mõju, mis avaldub ümberpaigutamisest mõjutatud veekogude seisundile; b) ümberpaigutatava vee või sette koostis tehakse kindlaks ning ümberpaigutamine ei suurenda üldist ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale võrreldes ümberpaigutamiseelse ohuga; c) saadakse kinnitus, et suublaks olev pinnaveekogu juba ei ole enamiku ümberpaigutatavate saasteainete, eelkõige kõige püsivamate ja bioakumuleeruvate ümberpaigutatavate saasteainete poolest heas keemilises seisundis, ning nende saasteainete ümberpaigutamise tagajärjel eeldatavasti ei lange suubla ökoloogiline seisund ega potentsiaal madalamasse klassi; d) ümberpaigutamise tulemusel ei suurene joogivee tootmiseks vajalike puhastustoimingute ulatus; e) suublaks olevas veekogus on kõigi olmeveevõtukohtade ümbruses kehtestatud vöönd, kus ümberpaigutamine on keelatud; f) tehnilise teostatavuse või ebaproportsionaalsete kulude tõttu puuduvad oluliselt paremad keskkonnaalased võimalused; g) ümberpaigutamise suhtes kohaldatakse eelnevalt kehtestatud õigusnormi või loanõuet; ning h) kokkuvõte, mis hõlmab käesoleva lõike punktidega a–g seotud teavet ja ümberpaigutamise põhjuseid, on lisatud artikli 13 kohaselt nõutavasse vesikonna majandamiskavasse. ▼M8 8. Lõigete 3–7b kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et sealjuures ei välistata ega ohustata püsivalt käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist sama valglapiirkonna teistes veekogudes ning et nende sätete kohaldamine on kooskõlas muude liidu keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisega. 9. Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et uute sätete, sealhulgas lõigete 3–7b kohaldamine garanteerib vähemalt sama kaitsetaseme nagu kehtivad liidu õigusaktid. ▼B

Artikkel 5 1. Kõik liikmesriigid tagavad, et iga valglapiirkonna kohta või iga tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osa kohta tehakse: — selle tunnuste analüüs, — ülevaade mõjust, mida inimtegevus avaldab pinnavee ja põhjavee seisundile, ning — veekasutuse majandusanalüüs vastavalt II ja III lisas sätestatud tehnilistele näitajatele ning et need viiakse lõpule hiljemalt nelja aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest. 2. Lõikes 1 nimetatud analüüsid ja ülevaated vaadatakse uuesti üle ja vajaduse korral ajakohastatakse hiljemalt 13 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest ning seejärel iga kuue aasta tagant.

Artikkel 6 1. Liikmesriigid tagavad registri või registrite koostamise kõigi selliste alade kohta oma valglapiirkondades, mis nõuavad konkreetsete ühenduse õigusaktide alusel erikaitset oma pinna- või põhjavee või otseselt veest sõltuvate elupaikade ja liikide kaitseks. Nad tagavad, et kogu registri sisseseadmine viiakse lõpule hiljemalt nelja aasta jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast. 2. Register või registrid hõlmavad kõiki artikli 7 lõike 1 alusel nimetatud veekogusid ja kõiki IV lisas hõlmatud kaitsealasid. 3. Kõigi valglapiirkondade puhul tuleb register või registrid regulaarselt üle vaadata ja ajakohastada.

Artikkel 7 1. Liikmesriigid teevad iga valglapiirkonna piires kindlaks: — kõik veekogud, mida kasutatakse olmevee võtmiseks ja mis annavad päevas keskmiselt üle 10 m3 vett või teenindavad enam kui 50 inimest, ning — kõik veekogud, mida kavatsetakse tulevikus selleks kasutada. Liikmesriigid teostavad V lisa kohaselt nende veekogude seiret, mis V lisa kohaselt annavad päevas keskmiselt üle 100 m3 vett. ▼M8 2. Iga käesoleva artikli lõike 1 alusel kindlaks tehtud veekogu puhul tagavad liikmesriigid lisaks käesoleva direktiivi nõuete kohasele käesoleva direktiivi artiklis 4 pinnaveekogude jaoks sätestatud eesmärkide täitmisele, sealhulgas liidu tasandil kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 16 kehtestatud kvaliteedistandardite järgimisele, et kohaldatava veepuhastusrežiimi puhul ning kooskõlas liidu õigusaktidega vastab saadav vesi direktiivi (EL) 2020/2184 nõuetele. ▼B 3. Liikmesriigid tagavad kindlaksmääratud veekogudele vajaliku kaitse eesmärgiga hoida ära nende kvaliteedi halvenemine, et vähendada joogivee tootmiseks vajalike veepuhastustoimingute ulatust. Liikmesriigid võivad kõnealustele veekogudele kehtestada kaitsevööndid.

Artikkel 8 1. Liikmesriigid tagavad vee seisundi seire programmide kehtestamise, et saada ühtne ja terviklik ülevaade vee seisundist igas valglapiirkonnas: — pinnavee puhul hõlmavad sellised programmid: i) mahtu ja taset või vooluhulka, niivõrd kui see on asjakohane ökoloogilise ja keemilise seisundi ning ökoloogilise potentsiaali puhul, ning ii) ökoloogilist ja keemilist seisundit ning ökoloogilist potentsiaali, — põhjavee puhul hõlmavad sellised programmid keemilise ja kvantitatiivse seisundi seiret, — kaitsealade puhul lisatakse eespool nimetatud programmidele nendes ühenduse õigusaktides sisalduvad näitajad, mille alusel iga kaitseala loodi. 2. Neid programme hakatakse rakendama hiljemalt kuue aasta möödudes käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast, kui asjaomastes õigusaktides ei nähta ette teisiti. Selline seire peab olema kooskõlas V lisa nõuetega. ▼M8 3. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, et kehtestada tehnilised näitajad ja standardmeetodid vee seisundi analüüsimiseks ja seireks vastavalt V lisale, kehtestada seire- ja seisundiandmete esitamise vormid, võtta vastu interkalibreerimise tulemused ja liikmesriikide seiresüsteemide klassifikatsioonide jaoks kehtestatud väärtused vastavalt V lisa punkti 1.4.1 alapunktile ix ning võtta vastu edunäitajad, mis võimaldavad võrrelda liikmesriikide poolt nende veekogude hea seisundi või potentsiaali suunas pürgimisel saavutatud edu. Seire- ja seisundiandmete esitamise vormide kehtestamisel võib komisjon kasutada Euroopa Keskkonnaameti (EEA) tehnilist ja teaduslikku tuge. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. ▼M8 4. Liikmesriigid tagavad, et pinnavee bioloogilisi kvaliteedielemente käsitlevad kättesaadavad ja valideeritud seireandmed, mis on kogutud kooskõlas käesoleva direktiivi V lisa punktiga 1.3, tehakse üldsusele ja EEA-le kättesaadavaks iga kolme aasta tagant ning et pinna- ja põhjavee keemilisi kvaliteedielemente käsitlevad kättesaadavad ja valideeritud seireandmed, mis on kogutud kooskõlas käesoleva direktiivi V lisa punktidega 1.3 ja 2.4, tehakse üldsusele ja EEA-le kättesaadavaks elektrooniliselt iga kahe aasta tagant kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2003/4/EÜ ( 4 ), 2007/2/EÜ ( 5 ) ja (EL) 2019/1024 ( 6 ). Selleks kasutavad liikmesriigid käesoleva artikli lõike 3 kohaselt kehtestatud vorme ning automatiseeritud aruandlus- ja andmeedastusmehhanisme, mis on kooskõlas asjakohaste keskkonnaseisundit käsitlevate Euroopa veeteabesüsteemi andmete voogudega. 5. EEA tagab kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 401/2009 ( 7 ), et lõike 4 kohaselt kättesaadavaks tehtud teavet töödeldakse ja analüüsitakse korrapäraselt eesmärgiga teha see asjakohaste liidu portaalide kaudu komisjonile ja asjakohastele liidu ametitele taaskasutamiseks kättesaadavaks ning esitada komisjonile, liikmesriikidele ja üldsusele objektiivset, usaldusväärset ja võrreldavat teavet. 6. Hiljemalt 11. novembriks 2027 avaldab komisjon aruande Euroopa Liidu ühise seirekeskuse loomise, rahastamise ja toimimise võimaluste kohta. Aruandes võetakse muu hulgas arvesse järgmist: a) sellise ühise seirekeskuse kasutamise vabatahtlikkus; b) sellise keskuse tehtavate analüüside ulatus, sealhulgas käesoleva direktiivi, direktiivi 2006/118/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/105/EÜ ( 8 ) alusel kehtestatud loeteludest hõlmatavate ainete ja näitajate valik; c) sellise keskuse rahastamisallikad, mis võivad hõlmata liidupoolset kaasrahastamist; d) sellise keskuse toimimismudel, arvestades nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud võimalusi. Pärast aruande avaldamist esitab komisjon asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku Euroopa Liidu ühise seirekeskuse loomiseks. ▼B

Artikkel 9 1. Liikmesriigid võtavad arvesse veevarustusteenuste kulude, sealhulgas keskkonna- ja ressursikulude katmise põhimõtet, arvestades III lisa kohaselt tehtud majandusanalüüsi ning järgides eelkõige põhimõtet, et saastaja maksab. Aastaks 2010 tagavad liikmesriigid, et: — veehinna kujundamise poliitika innustab küllaldaselt veekasutajaid kasutama veeressursse tõhusalt, aidates seeläbi kaasa käesoleva direktiivi keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele, — veekasutuse eri valdkonnad, mis on liigitatud vähemalt tööstuseks, kodumajapidamiseks ja põllumajanduseks, annavad piisava panuse veevarustusteenuste kulude katmisse, võttes aluseks III lisa kohaselt tehtud majandusanalüüsi ning arvestades põhimõtet, et saastaja maksab. Seda tehes võivad liikmesriigid arvesse võtta kulude katmise sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja majanduslikke tagajärgi ning kõnealuse piirkonna või kõnealuste piirkondade geograafilisi ja kliimatingimusi. 2. Liikmesriigid esitavad vesikonna majandamiskavades aruande lõike 1 rakendamiseks kavandatavate meetmete kohta, mis aitavad kaasa käesoleva direktiivi keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele, ning veekasutuse eri valdkondade osa kohta veevarustusteenuste kulude katmises. 3. Käesolev artikkel ei takista konkreetsete ennetus- ja korrigeerimismeetmete rahastamist, et saavutada käesoleva direktiivi eesmärke. 4. Liikmesriigid ei riku käesolevat direktiivi, kui nad senise tava kohaselt otsustavad mitte kohaldada lõike 1 teise lause sätteid ning sellega seonduvalt lõike 2 vastavaid sätteid antud veekasutustegevuse suhtes, kui see ei sea ohtu käesoleva direktiivi mõtet ja eesmärkide saavutamist. Liikmesriigid teatavad lõike 1 teise lause täielikult rakendamata jätmise põhjustest vesikonna majandamiskavas.

Artikkel 10 1. Liikmesriigid tagavad, et igasugust lõikes 2 osutatud ainete pinnavette juhtimist reguleeritakse käesolevas artiklis sätestatud kombineeritud lähenemisviisi kohaselt. ▼M8 2. Käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatud eesmärkide, kvaliteedistandardite ja läviväärtuste järgimiseks tagavad liikmesriigid järgmiste meetmete kehtestamise ja rakendamise: a) heidete kontroll lähtuvalt parimast võimalikust tehnikast, b) asjakohased heite piirväärtused, c) hajureostuskoormuse puhul kontrollimeetmed, sealhulgas asjakohasel juhul parim keskkonnapraktika, kooskõlas nõukogu direktiiviga 91/676/EMÜ ( 9 ) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2009/128/EÜ ( 10 ), 2010/75/EL ( 11 ) ja (EL) 2024/3019 ( 12 ) ning muude liidu õigusaktidega, mis käsitlevad punktreostust või hajureostust, sealhulgas käesoleva direktiivi artikli 16 kohaselt vastu võetud asjakohaste õigusaktidega. 3. Kui käesoleva direktiivi, direktiivide 2006/118/EÜ või 2008/105/EÜ või mis tahes muu liidu õigusakti alusel kehtestatud kvaliteedieesmärk, kvaliteedistandard või lävi nõuab lõike 2 kohaldamisest tulenevatest tingimustest rangemate tingimuste seadmist, kehtestatakse vastavalt sellele rangemad heidete kontrollid. ▼B

Artikkel 11 1. Iga liikmesriik tagab iga valglapiirkonna või tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osa jaoks meetmeprogrammi kehtestamise, võttes arvesse artikli 5 alusel nõutavate analüüside tulemusi, et saavutada artiklis 4 kehtestatud eesmärke. Sellised meetmeprogrammid võivad viidata siseriiklikul tasandil vastu võetud õigusaktidest tulenevatele meetmetele, mis hõlmavad kogu liikmesriigi territooriumi. Vajaduse korral võib liikmesriik vastu võtta meetmeid, mida kohaldatakse kõigi valglapiirkondade ja/või tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osade suhtes. ▼M8 1a. Keemilise reostuse probleemiga tegelemisel prioriseerivad liikmesriigid võimaluse korral allika tasandil kohaldatavaid meetmeid kooskõlas asjakohaste reostust käsitlevate liidu valdkondlike õigusaktidega. Vajaduse korral kaalutakse veekogude hea seisundi saavutamiseks ka võimalikest toodetes juba sisalduvatest saasteainetest ja keskkonnas juba esinevatest saasteainetest tuleneva ohu vähendamise meetmeid. ▼B 2. Iga meetmeprogramm hõlmab lõikes 3 osutatud põhimeetmeid ning vajaduse korral täiendavaid meetmeid. 3. „Põhimeetmed” on miinimumnõuded, mida tuleb järgida, ning need koosnevad järgmisest: a) meetmed, mida on vaja veekaitset käsitlevate ühenduse õigusaktide rakendamiseks, sealhulgas artiklis 10 ning VI lisa A-osas nimetatud õigusaktide alusel nõutavad meetmed; b) meetmed, mida peetakse asjakohaseks artikli 9 kohaldamisel; c) meetmed tõhusa ja püsiva veekasutuse edendamiseks, et mitte seada ohtu artiklis 4 osutatud eesmärkide saavutamist; d) artikli 7 nõuete täitmise meetmed, sealhulgas meetmed vee kvaliteedi tagamiseks, et vähendada joogivee tootmiseks vajalike puhastustoimingute ulatust; e) kontroll mageda pinnavee ja põhjavee võtmise ning mageda pinnavee tõkestamise üle, sealhulgas veevõturegister või -registrid ning veevõtu ja vee tõkestamise eelloa nõue. Neid kontrollimeetmeid tuleb korrapäraselt uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral ajakohastada. Liikmesriigid võivad vabastada kõnealustest kontrollimeetmetest veevõtu ja vee tõkestamise, mis ei avalda vee seisundile olulist mõju; f) põhjaveekogumite kunstliku toitmise või suurendamise kontrollimeetmed, sealhulgas eelloanõue. Kasutatav vesi võib olla pärit pinna- või põhjaveest, tingimusel et asjaomase allika kasutamine ei sea ohtu selle allika ega toidetud või suurendatud põhjaveekogumi jaoks seatud keskkonnaalase eesmärgi saavutamist. Need kontrollimeetmed tuleb korrapäraselt üle vaadata ja vajaduse korral ajakohastada; g) punktreostusallikast lähtuvate heidete puhul, mis võivad põhjustada reostust, eelneva reguleerimise nõue, nagu näiteks saasteainete vetteviimise keeld, või eelloanõue või registreerimise nõue, mis põhineb üldistel siduvatel eeskirjadel, millega sätestatakse heidete kontroll asjaomaste saasteainete suhtes, sealhulgas artiklite 10 ja 16 kohased kontrollimeetmed. Need kontrollimeetmed tuleb korrapäraselt üle vaadata ja vajaduse korral ajakohastada; h) hajureostusallikate puhul, mis võivad põhjustada reostust, meetmed saasteainete vettejuhtimise ärahoidmiseks või piiramiseks. Kontrollimeetmed võivad esineda eelneva reguleerimise nõude kujul, nagu näiteks saasteainete vettepääsu keeluna, eelloanõudena või registreerimise nõudena, mis põhineb üldistel siduvatel eeskirjadel, kui sellist nõuet ei ole muidu ühenduse õigusaktidega ette nähtud. Need kontrollimeetmed tuleb korrapäraselt üle vaadata ja vajaduse korral ajakohastada; i) muude artiklis 5 ja II lisas osutatud tegurite puhul, mis mõjutavad oluliselt vee seisundit, eelkõige meetmed, millega tagada, et veekogude hüdromorfoloogilised tingimused oleksid sobivad nõutava ökoloogilise seisundi või tehislike või tugevasti muudetuna määratletud veekogude puhul hea ökoloogilise potentsiaali saavutamiseks. Kontrollimeetmed võivad esineda eelloanõudena või registreerimise nõudena, mis põhineb üldistel siduvatel eeskirjadel, kui sellist nõuet ei ole muidu ühenduse õigusaktidega ette nähtud. Need kontrollimeetmed tuleb korrapäraselt üle vaadata ja vajaduse korral ajakohastada; j) saasteainete otseheite keeld põhjavette järgmiste sätete alusel: liikmesriigid võivad lubada geotermilistel eesmärkidel kasutatava vee tagasijuhtimist samasse põhjaveekihti. Samuti võivad nad lubada järgmist, määrates selleks vastavad tingimused: — süsivesinike uurimis- ja kaevandamisoperatsioonidest või kaevandustegevusest tulenevaid aineid sisaldava vee juhtimine või vee juhtimine tehnilistel põhjustel geoloogilistesse formatsioonidesse, millest süsivesinikke või muid aineid kaevandati, või muudesse geoloogilistesse formatsioonidesse, mis loomulikel põhjustel on jäädavalt ebasobivad muuks eesmärgiks. Selliselt sissejuhitav vesi ei või sisaldada muid aineid peale eespool nimetatud toimingutest tulenevate, — kaevandustest ja karjääridest või seoses ehitus- ja hooldustöödega väljapumbatud põhjavee tagasijuhtimine, — maagaasi või vedelgaasi (LPG) juhtimine selle ladustamiseks geoloogilistesse formatsioonidesse, mis loomulikel põhjustel on jäädavalt ebasobivad muuks eesmärgiks, ▼M4 — süsinikdioksiidi voolu juhtimine säilitamise eesmärgil geoloogilistesse formatsioonidesse, mis loomulikel põhjustel on jäädavalt ebasobivad muuks eesmärgiks, kui selline juhtimine on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi ( 13 ) geoloogilist säilitamist, või kõnealuse direktiivi reguleerimisalast välja jäetud vastavalt selle artikli 2 lõikele 2, ▼B — maagaasi või vedelgaasi juhtimine selle ladustamiseks muudesse geoloogilistesse formatsioonidesse, kui see on hädavajalik maagaasi varustamiskindluse tagamiseks ja kui selle käigus hoitakse ära praegune ja tulevane oht, et gaasi vastuvõtva põhjavee kvaliteet halveneb, — üld- ja tsiviilehitustööd ning muu tegevus maapinnal või allpool maapinda, mis puutub kokku põhjaveega. Selleks otstarbeks võivad liikmesriigid ette näha, et niisugust tegevust võib lugeda lubatuks, kui seda tehakse kooskõlas üldiste siduvate eeskirjadega, mille liikmesriigid on selliste tegevuste suhtes välja töötanud, — väikeses koguses ainete vettejuhtimine teaduslikel eesmärkidel veekogude kirjeldamiseks, kaitseks või selle seisundi parandamiseks, kusjuures ainekogus piirdub asjaomasteks eesmärkideks hädatarviliku määraga, eeldusel, et selline vettejuhtimine ei sea ohtu kõnealuse põhjaveekogumi jaoks seatud keskkonnaalaste eesmärkide saavutamist; ▼M8 k) kooskõlas artikli 16 kohaselt võetud meetmetega meetmed, mille eesmärk on likvideerida prioriteetsetest ohtlikest ainetest tulenev pinnavee reostus ning järk-järgult vähendada muudest ainetest põhjustatud reostust, mis muidu takistaks liikmesriike saavutamast artiklis 4 sätestatud pinnaveekogusid käsitlevaid keskkonnaeesmärke; ▼B l) muud vajalikud meetmed saasteainete ulatuslikuma lekke ärahoidmiseks tehnilistest rajatistest ja/või juhuslike reostusjuhtumite mõju vähendamiseks, mis võivad tuleneda näiteks üleujutustest, sealhulgas süsteemid, millega saab avastada selliseid juhtumeid või anda hoiatust, ning ettenägematute õnnetuste puhul, kõik kohased meetmed nendest veeökosüsteemidele tuleneva ohu vähendamiseks. 4. „Täiendavad meetmed” on meetmed, mis on mõeldud ja mida rakendatakse lisaks põhimeetmetele eesmärgiga saavutada artikli 4 alusel seatud eesmärgid. VI lisa B-osas on esitatud selliste meetmete avatud nimekiri. Liikmesriigid võivad kehtestada ka muid täiendavaid meetmeid, et tagada käesoleva direktiivi alla kuuluvate vete täiendav kaitse või nende seisundi parandamine, rakendades sealhulgas artiklis 1 osutatud vastavaid rahvusvahelisi kokkuleppeid. 5. Kui seire või muud andmed näitavad, et artikli 4 alusel veekogu suhtes seatud eesmärke tõenäoliselt ei saavutata, tagab liikmesriik, et: — selle põhjusi uuritakse, ▼M8 — asjaomased load vaadatakse läbi ja neid muudetakse, kui see on asjakohane, ▼B — seireprogrammid vaadatakse läbi ja vajaduse korral neid kohandatakse ning — tehakse kindlaks kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalikud lisameetmed, sealhulgas kehtestatakse vajaduse korral V lisas sätestatud korras rangemad keskkonnakvaliteedi standardid. Kui need põhjused tulenevad loomulikest asjaoludest või vääramatust jõust, mis on erandlik või mida ei olnud võimalik ette näha, eelkõige äärmiselt suurtest üleujutustest või pikaajalisest põuast, võib liikmesriik ette näha, et lisameetmed ei ole otstarbekad, kui artikli 4 lõikest 6 ei tulene teisiti. 6. Lõike 3 kohaselt meetmeid rakendades astuvad liikmesriigid vajalikke samme, et mitte suurendada merevee reostust. Ilma et see piiraks seniste õigusaktide kohaldamist, ei või lõike 3 alusel võetud meetmete rakendamine mingil juhul otseselt ega kaudselt põhjustada pinnavee suuremat reostust. Seda nõuet ei kohaldata, kui see põhjustaks keskkonnas tervikuna suuremat reostust. 7. Meetmeprogrammid kehtestatakse hiljemalt üheksa aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast ning kõiki meetmeid hakatakse rakendama hiljemalt 12 aasta möödumisel nimetatud kuupäevast. ▼M6 Mayotte’i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtajad vastavalt 22. detsember 2015 ja 22. detsember 2018. ▼B 8. Meetmeprogrammid vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest ning seejärel iga kuue aasta tagant. Ajakohastatud programmi alusel kehtestatud uusi või läbi vaadatud meetmeid hakatakse rakendama kolme aasta jooksul pärast nende kehtestamist. ▼M6 Mayotte’i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 22. detsember 2021.

Artikkel 12 1. Kui liikmesriik tuvastab probleemi, mis mõjutab tema veemajandust, kuid mida kõnealune liikmesriik ise ei saa lahendada, teatab ta probleemist kõikide asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele ja rahvusvahelise valglapiirkonna puhul kõikidele artikli 3 lõike 4 kohaselt kindlaks määratud asjaomastele kooskõlastamisstruktuuridele ning esitab soovitused selle lahendamiseks. 2. Asjaomased liikmesriigid teevad koostööd lõikes 1 osutatud probleemi allikate tuvastamiseks ja probleemi lahendamise jaoks vajalike meetmete kindlaksmääramiseks. Liikmesriigid vastavad üksteisele õigeaegselt ja hiljemalt kolm kuud pärast lõike 1 kohase teate saamist. 3. Komisjoni teavitatakse igasugusest käesoleva artikli lõikes 2 osutatud koostööst ja teda kutsutakse selles abistama. Asjakohasel juhul kaalub komisjon, kas on vaja võtta liidu tasandil täiendavaid meetmeid veekogudele avalduva piiriülese mõju vähendamiseks, ning võtab seejuuresarvesse artikli 15 kohaselt esitatud kavasid. 4. Komisjon esitab kuue kuu jooksul märkused liikmesriikidelt lõigetes 2 ja 3 osutatud koostöö raames saadud soovituste kohta. 5. Liikmesriigis erandlike looduslike või inimtegevusest tingitud asjaolude või vääramatu jõu – eelkõige äärmuslike üleujutuste ja pikaajaliste põudade – ning oluliste reostusjuhtumite esinemise korral, mis võivad mõjutada veekogusid teistes liikmesriikides, tagab liikmesriik, et mõjutatud veekogude eest vastutavaid pädevaid asutusi nendes teistes liikmesriikides ning asjaomaseid artikli 3 lõike 4 kohaselt rahvusvahelise vesikonna jaoks kindlaks määratud kooskõlastamisstruktuure ning komisjoni teavitatakse viivitamata, ning kui seda juba ei tehta, seatakse sisse vajalik mõjutatud liikmesriikide vaheline koostöö ja selle kaudu uuritakse asjaomase erandolukorra või juhtumi põhjuseid ja tegeletakse selle tagajärgedega ning korraldatakse hädaolukorrale reageerimine, kui see on asjakohane.

Artikkel 13 1. Liikmesriigid tagavad, et iga täielikult nende territooriumi piires asuva valglapiirkonna jaoks koostatakse vesikonna majandamiskava. 2. Rahvusvahelise valglapiirkonna puhul, mis asub tervikuna ühenduse piires, tagavad liikmesriigid kooskõlastamise selleks, et koostada ühtne rahvusvahelise vesikonna majandamiskava. Kui sellist rahvusvahelise vesikonna majandamiskava ei koostata, koostavad liikmesriigid käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks vesikonna majandamiskava, mis hõlmab vähemalt neid rahvusvahelise valglapiirkonna osi, mis jäävad nende territooriumile. 3. Väljapoole ühenduse piire ulatuva rahvusvahelise valglapiirkonna puhul püüavad liikmesriigid koostada ühtse vesikonna majandamiskava ning kui see osutub võimatuks, hõlmab kava vähemasti seda osa rahvusvahelisest valglapiirkonnast, mis jääb asjaomase liikmesriigi territooriumile. 4. Vesikonna majandamiskava sisaldab VII lisas täpsustatud teavet. 5. Vesikonna majandamiskavade täienduseks võib koostada üksikasjalikumaid programme ja majandamiskavasid alamvesikondade, sektorite, konkreetsete küsimuste või veeliigi jaoks, et käsitleda veemajanduse teatavaid aspekte. Kõnealuste meetmete rakendamine ei vabasta liikmesriike käesoleva direktiivi muudest sätetest tulenevatest kohustustest. 6. Vesikonna majandamiskavad avaldatakse hiljemalt üheksa aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast. ▼M6 Mayotte’i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 22. detsember 2015. ▼B 7. Vesikonna majandamiskavad vaadatakse uuesti üle ja vajaduse korral ajakohastatakse hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast ning seejärel iga kuue aasta tagant. ▼M6 Mayotte’i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 22. detsember 2021. ▼B

Artikkel 14 1. Liikmesriigid soodustavad kõigi huvitatud poolte aktiivset osalemist käesoleva direktiivi rakendamises, eelkõige vesikonna majandamiskavade koostamises, ülevaatamises ja ajakohastamises. Liikmesriigid tagavad, et iga valglapiirkonna kohta avaldatakse järgmine teave ning võimaldatakse üldsusel, sealhulgas kasutajatel, teha selle kohta märkusi: a) vähemalt kolm aastat enne kavas käsitletava ajavahemiku algust kava koostamise ajagraafik ja tööprogramm, sealhulgas avaldus võetavate konsultatsioonimeetmete kohta; b) vähemalt kaks aastat enne kavas käsitletava ajavahemiku algust vaheülevaade vesikonnas esinevate oluliste veemajandusalaste probleemide kohta; c) vähemalt üks aasta enne kavas käsitletava ajavahemiku algust vesikonna majandamiskava projekt. Nõudmise peale tehakse kättesaadavaks taustdokumendid ja -teave, mida on kasutatud vesikonna majandamiskava projekti koostamisel. 2. Liikmesriigid annavad nende dokumentide kohta kirjalike märkuste tegemiseks vähemalt kuus kuud aega, et võimaldada aktiivset osalemist ja konsulteerimist. 3. Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse samamoodi vesikonna ajakohastatud majandamiskavade suhtes.

Artikkel 14a 1. Kooskõlas eesmärgiga aidata kaasa keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni ( 14 ) rakendamisele, mis allkirjastati 25. juunil 1998 Århusis, tagavad liikmesriigid, et kooskõlas asjaomase riigisisese õigussüsteemiga on asjast huvitatud üldsuse esindajatel juurdepääs vaidlustamise menetlusele kohtus või muus seaduse alusel asutatud sõltumatus ja erapooletus asutuses, et vaidlustada käesoleva direktiivi artiklite 4 ja 11 ning artikli 13 lõike 1 kohaste otsuste, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: a) neil on põhjendatud huvi või b) nende õigusi on rikutud, kui see tingimus on ette nähtud liikmesriigi haldusmenetluse normidega. 2. Liikmesriigid määratlevad mõisted põhjendatud huvi ja õiguse rikkumine kooskõlas eesmärgiga tagada asjast huvitatud üldsusele laiaulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele. Keskkonnakaitset edendavate ja riigisisese õiguse nõuetele vastava valitsusvälise organisatsiooni huvi loetakse lõike 1 punkti a tähenduses põhjendatuks. Sellistel organisatsioonidel eeldatakse olevat õigusi, mida saab lõike 1 punkti b tähenduses rikkuda. 3. Vaidlustamise menetluses osalemine ei sõltu asjast huvitatud üldsuse esindaja rollist käesoleva direktiivi kohaste otsustamismenetluste osalusetapis. 4. Liikmesriigid määravad kindlaks, millises etapis võib lõikes 1 osutatud otsuste, tegevuse või tegevusetuse vaidlustada. 5. Vaidlustamise menetlus peab olema aus, õiglane, õigeaegne ja mitte takistavalt kallis ning nägema ette kohased ja tõhusad õiguskaitsevahendid, sealhulgas asjakohasel juhul esialgse õiguskaitse. 6. Liikmesriigid tagavad, et üldsusele tehakse kättesaadavaks praktiline teave võimaluste kohta kasutada käesolevas artiklis viidatud halduslikke ja kohtulikke vaidlustamismenetlusi.

Artikkel 15 1. Liikmesriigid saadavad vesikonna majandamiskavade ja kõigi nende ajakohastatud versioonide koopiad komisjonile ja teistele asjaomastele liikmesriikidele kolme kuu jooksul nende avaldamisest arvates: a) täielikult ühe liikmesriigi territooriumile jääva valglapiirkonna puhul kõik vesikonna majandamiskavad, mis käsitlevad kõnealuse riigi territooriumi ja mis on avaldatud artikli 13 kohaselt; b) rahvusvaheliste valglapiirkondade puhul vähemalt selle osa vesikonna majandamiskavast, mis käsitleb liikmesriigi territooriumi. 2. Liikmesriigid esitavad koondaruande esimese vesikonna majandamiskava jaoks koostatud: — artikli 5 alusel nõutavate analüüside ja — artikli 8 alusel kavandatud seireprogrammide kohta, kolme kuu jooksul nende valmimisest arvates. ▼M8 —————

Artikkel 16 1. Euroopa Parlament ja nõukogu kehtestavad erimeetmed tõkestamaks vee reostamist selliste üksikute saasteainete või saasteainerühmadega, millest tuleneb märkimisväärne risk veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu, sealhulgas risk joogivee võtmiseks kasutatavale veele. Nimetatud saasteainete puhul püütakse meetmete abil järk-järgult vähendada artikli 2 punktis 30 määratletud prioriteetsete ainete kontsentratsiooni ja lõpetada või järk-järgult kõrvaldada artikli 2 punktis 30a määratletud prioriteetsete ohtlike ainete vettejuhtimine, heide ja kadu. Sellised meetmed võetakse vastu komisjoni ettepanekute põhjal asutamislepingus sätestatud korras. 2. Komisjon vaatab prioriteetsete ainete nimistu ja vastavad keskkonnakvaliteedi standardid, mis on esitatud direktiivi 2008/105/EÜ I lisa A osas, hiljemalt 11. maiks 2032 ning seejärel iga kuue aasta tagant läbi, ning kui see on asjakohane, esitab selle alusel seadusandliku ettepaneku prioriteetsete ainete nimistu ja vastavate vee, sette või bioota suhtes kohaldatavate keskkonnakvaliteedi standardite ajakohastamiseks. Läbivaatamise käigus käsitleb komisjon aineid meetmete suhtes prioriteetsena veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu tuleneva riski alusel, mis on kindlaks tehtud mõnel järgmistest viisidest: a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/83/EÜ, ( 15 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006, ( 16 ) direktiivi 2009/128/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 1107/2009 ( 17 ), (EL) nr 528/2012 ( 18 ) ja (EL) 2019/6 ( 19 ) alusel tehtud riskianalüüsi põhjal või b) teaduslikel põhimõtetel põhineva lihtsustatud riskipõhise hindamismenetluse alusel, milles võetakse eelkõige arvesse: — tõendeid asjaomase aine loomuomase ohtlikkuse kohta, eelkõige tema vesiökotoksilisuse ning veega kokkupuutumise teel inimest mõjutava toksilisuse kohta; — tõendeid, mis on saadud ulatuslikku keskkonnareostust seirates, sealhulgas seireandmeid, mille liikmesriigid on komisjonile esitanud vastavalt direktiivi 2008/105/EÜ artikli 8b lõikele 4; ning — muid tõestatud tegureid, mis võivad viidata ulatusliku keskkonnareostuse võimalikkusele, näiteks asjaomase aine tootmis- või kasutusulatus ning kasutamisviisid. 3. Lõikes 2 osutatud läbivaatamise käigus liigitab komisjon asjakohasel juhul prioriteetsed ained ühte või mitmesse järgmisesse kategooriasse: a) prioriteetsed ohtlikud ained, b) ained, mis käituvad nagu üldlevinud püsivad, bioakumuleeruvad ja toksilised ained, c) ained, mis kipuvad kuhjuma settesse, biootasse või mõlemasse. Seejuures võtab komisjon arvesse ainete probleemseks aineks liigitamist muude asjakohaste ohtlikke aineid käsitlevate liidu õigusaktide alusel, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1272/2008, ( 20 ) asjakohastes rahvusvahelistes lepingutes ja asjakohastes teaduslikes aruannetes. Eriti tuleb arvesse võtta aineid, mis vastavad määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklis 57 loetletud kriteeriumidele, kui kõnealused kriteeriumid on veekeskkonna seisukohast olulised. 3a. Käesoleva artikli lõikes 2 osutatud läbivaatamise ja selle alusel esitatud ettepaneku osana teeb komisjon asjakohasel juhul ettepaneku ainete väljajätmiseks direktiivi 2008/105/EÜ I lisa A osas esitatud ainete loetelust, kui nendest ei tulene enam liidu veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu märkimisväärset riski, ning lisab need ained nimetatud direktiivi II lisa C osas esitatud vesikonnaspetsiifiliste saasteainetega seotud ühtlustatud keskkonnakvaliteedi standardite andmekogusse. Ettepanekus võetakse arvesse liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi II lisa kohaselt tehtud pinnaveekogudele avalduva surve ja mõju hindamise tulemusi. Liikmesriigid rakendavad vastavaid ühtlustatud keskkonnakvaliteedi standardeid, kui saasteained on riikliku või piirkondliku tähtsusega, kooskõlas direktiivi 2008/105/EÜ artikliga 8d. 4. Komisjon vaatab nende direktiivi 2008/105/EÜ II lisa C osas esitatud vesikonnaspetsiifiliste saasteainete ja vastavate keskkonnakvaliteedi standardite loetelu läbi hiljemalt 11. maiks 2032 ja seejärel iga kuue aasta tagant ning lisab läbivaatamisele vajaduse korral seadusandliku ettepaneku kõnealuse loetelu ajakohastamiseks. 4a. Nende vesikonnaspetsiifiliste saasteainete kindlakstegemisel, mille kohta võib olla vaja kehtestada keskkonnakvaliteedi standardid liidu tasandil, võtab komisjon arvesse järgmisi kriteeriume: a) saasteainetest tulenev risk, sealhulgas nende ohtlikkus, keskkonnas esinev kontsentratsioon ja kontsentratsioon, mille ületamisel võib eeldada mõju ilmnemist, ning võimalik kumulatiivne mõju; b) eri liikmesriikides vesikonnaspetsiifiliste saasteainete kohta kehtestatud riiklike keskkonnakvaliteedi standardite varieeruvus ja sellise varieeruvuse põhjendatuse määr; c) nende liikmesriikide arv, kus vaadeldavate vesikonnaspetsiifiliste saasteainete puhul juba rakendatakse keskkonnakvaliteedi standardeid. 4b. Komisjon vaatab direktiivi 2008/105/EÜ II lisa A osas esitatud vesikonnaspetsiifiliste saasteainete kategooriate soovitusliku loetelu läbi hiljemalt 11. maiks 2032 ning seejärel iga kuue aasta tagant, ning kui see on asjakohane, esitab selle alusel seadusandliku ettepaneku kõnealuse loetelu ajakohastamiseks. 5. Selleks et abistada komisjoni direktiivi 2008/105/EÜ I ja II lisa läbivaatamisel, koostab Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) teaduslikud aruanded, milles võetakse arvesse järgmist: a) ameti riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamusi; b) käesoleva direktiivi artikli 8 alusel kehtestatud seireprogrammide tulemusi; c) direktiivi 2008/105/EÜ artikli 8b lõike 4 kohaselt kogutud seireandmeid; d) direktiivide 2006/118/EÜ ja (EL) 2020/2184 lisade läbivaatamise tulemusi; e) pinnasereostuse vähendamise nõudeid, sealhulgas nendega seotud seireandmeid; f) liidu teadusprogramme ja teadusartikleid, sealhulgas kaugseiretehnoloogia, Maa seire, näiteks Copernicuse programmi teenuste, ning kohapealsete andurite ja seadmete abil saadud teavet, ja kodanikuteaduse andmeid, mille puhul kasutatakse ära tehisintellekti ning täiustatud andmeanalüüsi ja -töötluse võimalusi; g) asjaomastelt sidusrühmadelt saadud märkusi ja teavet; ning h) direktiivi 2000/60/EÜ ühise rakendusstrateegia alusel loodud töörühmade soovitusi. Hiljemalt 11. maiks 2030 ja seejärel iga kuue aasta tagant koostab ECHA aruande, milles esitatakse kokkuvõte käesoleva lõike kohaselt koostatud teaduslike aruannete tulemustest, ja teeb selle üldsusele kättesaadavaks. 6. Asjakohastel juhtudel esitab komisjon ettepanekud kontrollimeetmete kohta, mille abil saavutada a) prioriteetsete ainete vettejuhtimise, heite ja kao järkjärguline vähendamine ning b) eelkõige lõike 3 kohaselt prioriteetseks ohtlikuks aineks liigitatud ainete vettejuhtimise, heite ja kao lõppemine või järkjärguline kõrvaldamine, sealhulgas esitades asjakohasel juhul ajakava selle tegemiseks 20 aasta jooksul alates ainete prioriteetseks ohtlikuks aineks liigitamisest. Seejuures teeb komisjon kindlaks kohase kulutõhusa ja proportsionaalse toote- ja tootmisprotsesside kontrolli taseme ja kombinatsiooni nii punkt- kui hajureostusallikate suhtes ning võtab arvesse tootmisprotsesside kontrolli suhtes kogu liidus kehtivaid ühtseid heite piirväärtusi. Kui see on asjakohane, võib liidu tasandil kehtestada tootmisprotsesside kontrolli meetmed iga sektori suhtes eraldi. Kui toote- või tootmisprotsessi kontroll hõlmab direktiivi 2001/83/EÜ, määruse (EÜ) nr 1907/2006, direktiivi 2009/128/EÜ, määruse (EÜ) nr 1107/2009, direktiivi 2010/75/EL, määruse (EL) nr 528/2012 või määruse (EL) 2019/6 alusel välja antud asjaomaste lubade või ainete heakskiitude läbivaatamist, tehakse need läbivaatamised kooskõlas kõnealuste direktiivide ja määruste sätetega, nagu on osutatud direktiivi 2008/105/EÜ artiklis 7a. Läbivaatamisel võetakse arvesse direktiivi 2008/105/EÜ artikli 7a lõike 1 kohast komisjoni hinnangut. Igas kontrollimeetmete ettepanekus, mille puhul see on asjakohane, esitatakse nende meetmete läbivaatamise ja ajakohastamise ning tõhususe hindamise kord. 7. Komisjon võib koostada strateegiaid muude saasteainete või saasteainerühmade põhjustatud veereostuse, sealhulgas õnnetuse tagajärjel tekkinud sellise reostuse vastu võitlemiseks.

Artikkel 17 1. Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad vastu erimeetmed põhjavee reostuse ärahoidmiseks ja piiramiseks. Selliste meetmete eesmärgiks on saavutada artikli 4 lõike 1 punkti b kohaselt põhjavee hea keemiline seisund ning need võetakse vastu asutamislepingus sätestatud korras ettepaneku põhjal, mille komisjon esitab kahe aasta jooksul käesoleva direktiivi jõustumisest arvates. 2. Meetmete kohta ettepanekuid tehes võtab komisjon arvesse artikli 5 ja II lisa kohaselt tehtud analüüse. Kui andmed on kättesaadavad, esitatakse sellised meetmed varem ning nende hulka kuuluvad: a) kriteeriumid põhjavee hea keemilise seisundi hindamiseks vastavalt II lisa punktile 2.2 ja V lisa punktidele 2.3.2 ja 2.4.5; b) kriteeriumid oluliste ja püsivate kasvutendentside kindlakstegemiseks ning V lisa punkti 2.4.4 kohaselt kasutatavate kasvutendentsi langusele pöördumise punktide kindlaksmääramiseks. 3. Lõike 1 kohaldamisest tulenevad meetmed lisatakse artikli 11 alusel nõutavasse meetmeprogrammi. ▼M8 ————— ▼B

Artikkel 18 1. Komisjon avaldab aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta hiljemalt 12 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest ja seejärel iga kuue aasta tagant ning esitab need aruanded Euroopa parlamendile ja nõukogule. 2. Aruandes peab sisalduma: a) ülevaade direktiivi rakendamisel tehtud edusammudest; b) koostöös Euroopa Keskkonnaagentuuriga koostatud ülevaade pinna- ja põhjavee seisundist ühenduses; c) ülevaade artikli 15 alusel esitatud vesikonna majandamiskavadest, sealhulgas soovitused edaspidiste kavade parandamise kohta; d) kokkuvõte kõigile artikli 12 alusel liikmesriikide poolt komisjonile esitatud teadete ja soovituste vastustest; e) kokkuvõte kõikidest artikli 16 alusel koostatud ettepanekutest, kontrollimeetmetest ja strateegiast; f) kokkuvõte Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt eelmistele aruannetele antud vastustest ja kommentaaridest. 3. Komisjon avaldab ka liikmesriikide poolt artikli 15 lõike 2 alusel esitatud koondaruannetel põhineva aruande tehtud edusammudest ning esitab selle Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele hiljemalt kahe aasta möödumisel artiklites 5 ja 8 osutatud kuupäevadest. ▼M8 ————— ▼B 5. Komisjon kutsub vajaduse korral vastavalt aruandetsüklile kokku ühenduse veepoliitikat käsitleva kõikide liikmesriikide huvitatud poolte konverentsi, et anda selgitusi komisjoni rakendamisaruannete kohta ja jagada kogemusi. Osalejate hulka peaksid kuuluma pädevate asutuste, Euroopa Parlamendi, valitsusväliste organisatsioonide, majanduspartnerite ja töösuhte poolte ning tarbijate organisatsioonide esindajad, kõrgkoolide esindajad ja muud eksperdid.

Artikkel 19 1. Kord aastas esitab komisjon artiklis 21 osutatud komiteele teadmiseks suunava kava meetmete kohta, mis mõjutavad veealaseid õigusakte, mille kohta ta kavatseb lähitulevikus ettepaneku teha, sealhulgas artikli 16 alusel koostatud ettepanekutest, kontrollimeetmetest ja strateegiast tulenevate meetmete kohta. Komisjon esitab esimese niisuguse kava hiljemalt kahe aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest. 2. Komisjon vaatab käeoleva direktiivi üle hiljemalt 19 aastat pärast selle jõustumist ning esitab vajalikud muutmisettepanekud.

Artikkel 19a Hiljemalt 11. maiks 2029 avaldab komisjon aruande võimaluse kohta lisada käesolevasse direktiivi laiendatud tootjavastutuse mehhanism. Aruandes hinnatakse eelkõige seda, kas on võimalik nõuda tootjatelt osalemist käesoleva direktiivi artikli 8 kohaselt kavandatud seireprogrammide kulude katmises, kui need tootjad lasevad liidu turule tooteid, mis sisaldavad mõnda direktiivi 2006/118/EÜ I lisas või direktiivi 2008/105/EÜ I lisas loetletud ainet.

Artikkel 20 Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 20a vastu delegeeritud õigusakte I ja III lisa ning V lisa punkti 1.3.6 muutmiseks, et kohandada vastavalt pädevate asutustega seotud teabenõudeid, majandusanalüüsi sisu ja valitud seirestandardeid teaduse ja tehnika arenguga.

Artikkel 20a 1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 20 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates 10. maist 2026. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 20 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 20 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 21 1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 ( 21 ) tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Artikkel 22 1. Seitsme aasta möödudes käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast tunnistatakse kehtetuks järgmised õigusaktid: — 16. juuni 1975. aasta direktiiv 75/440/EMÜ liikmesriikides joogivee võtmiseks mõeldud pinnavee nõutava kvaliteedi kohta ( 22 ), — nõukogu 12. detsembri 1977. aasta otsus 77/795/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduses mageda pinnavee kvaliteedi alase teabe vahetamise ühtne kord ( 23 ), — nõukogu 9. oktoobri 1979. aasta direktiiv 79/869/EMÜ liikmesriikides joogivee võtmiseks mõeldud pinnavee mõõtmismeetodite ning proovide ja analüüside võtmise sageduse kohta ( 24 ). 2. 13 aasta möödudes käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast tunnistatakse kehtetuks järgmised õigusaktid: — nõukogu 18. juuli 1978. aasta direktiiv kalade elu tagamiseks kaitset ja parandamist vajava magevee kvaliteedi kohta ( 25 ), — nõukogu 30. oktoobri 1979. aasta direktiiv 79/923/EMÜ karpide elukeskkonna vee nõutava kvaliteedi kohta ( 26 ), — nõukogu 17. detsembri 1979. aasta direktiiv 80/68/EMÜ põhjavee kaitse kohta teatavatest ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest, — direktiiv 76/464/EMÜ, välja arvatud selle artikkel 6, mis tunnistatakse kehtetuks alates käesoleva direktiivi jõustumisest. 3. Direktiivi 76/464/EMÜ suhtes kohaldatakse järgmisi üleminekusätteid: a) käesoleva direktiivi artikli 16 alusel vastu võetud prioriteetsete ainete nimistu asendab komisjoni 22. juuni 1982. aasta teatises nõukogule prioriteetseks tunnistatud ainete nimistut; b) direktiivi 76/464/EMÜ artiklit 7 kohaldades võivad liikmesriigid rakendada käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtteid reostusprobleemide ja neid põhjustavate ainete kindlakstegemiseks, kvaliteedistandardite kehtestamiseks ja meetmete vastuvõtmiseks. ▼M8 4. Artiklis 4 sätestatud keskkonnaalaseid eesmärke, direktiivi 2008/105/EÜ I lisa A osas esitatud keskkonnakvaliteedi standardeid ning käesoleva direktiivi artikli 16 lõike 4 kohaselt vesikonnaspetsiifiliste saasteainete jaoks kehtestatud keskkonnakvaliteedi standardeid käsitatakse direktiivi 2010/75/EL kohaldamisel keskkonnakvaliteedi standarditena. ▼B 5. Kui artikli 16 alusel vastu võetud prioriteetsete ainete nimistusse kantud aine ei ole kantud käesoleva direktiivi VIII lisasse või direktiivi 96/61/EÜ III lisasse, lisatakse see sinna. 6. Pinnaveekogude puhul peavad käesoleva direktiivi alusel nõutavas esimeses vesikonna majandamiskavas kehtestatud keskkonnaalased eesmärgid miinimumina jõustama kvaliteedistandardid, mis on vähemalt sama ranged kui direktiivi 76/464/EMÜ rakendamisel nõutavad standardid.

Artikkel 23 Liikmesriigid määravad kindlaks sanktsioonid, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud siseriiklike sätete rikkumise puhul. Sätestatavad sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 24 1. Liikmesriigid kehtestavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 22. detsembriks 2003. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Komisjon teatab sellest teistele liikmesriikidele.

Artikkel 25 Käesolev direktiiv jõustub selle Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 26 Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.