Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.06.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-2508
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.10.2022 otsuse nr 12204040143-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindajad Aleksandr Sergeev ja Aleksandr Anissimov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.01.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ning Politseiapellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ja
Piirivalveameti
RESOLUTSIOON
Võtta asja juurde X 06.06.2023 ja 15.06.2023 seisukohtade lisad.
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
4.Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.01.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-2508 osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse (s.o sissesõidukeelu ja sellega seotud menetluskulude osas). Teha uus otsus, millega jätta X kaebus täies ulatuses rahuldamata.
Jätta menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes poolte endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.07.2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-22-2508 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Ta saabus 03.04.2022 Venemaalt Eestisse ja esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 04.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse, põhjendades seda olukorraga Ukrainas ja Venemaa territooriumil viibimise ohtlikkusega.
2.PPA luges 04.10.2022 otsusega nr 12204040143-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (resolutsiooni p 1), tegi talle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale vabatahtliku täitmise tähtajaga 30 päeva (resolutsiooni p 2) ning kohaldas VSS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel sissesõidukeeldu kuueks kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3). Kaebajat ei saa tunnustada pagulasena. Kaebaja selgitas, et tema tütrel on Ukraina kodakondsus. Tütar tuli 24.02.2022 Ukrainast Venemaa kaudu Eestisse. Kaebaja hinnangul võib tal tekkida Venemaal probleeme, sest tal on sidemed Ukrainaga ja selle tõttu süüdistatakse inimesi ekstremismis. Kaebaja selgitas, et elas 1980. a-st Ukrainas ja võttis Ukraina kodakondsuse, kuid viimased seitse aastat on ta elanud Venemaal ja 2018. a-l sai Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. PPA hinnangul saab kaebaja ütluste alusel tema tagakiusajaks lugeda Venemaa riigivõimu. Kaebaja subjektiivne tagakiusukartus ei ole objektiivselt põhjendatud. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja räägib vene keelt. Kaebaja kolis 2015. a-l Venemaale, sest arvas, et seal on parem elu, kuigi 2014. a-l asus Venemaa Ukrainat okupeerima. Kaebajal ei ole olnud kokkupuuteid Venemaa ametivõimudega, ta ei ole osalenud meeleavaldustel ega avaldanud avalikult arvamust poliitilistel teemadel. Pole alust arvata, et kaebaja alustaks poliitilise tegevusega Venemaale tagasi pöördumise korral. Päritoluriigi teabe põhjal ei ole usutav, et üksnes Ukrainaga seotud ja ukrainlastega suhtlevaid isikuid süüdistatakse ekstremismis ning neile määratakse selle tulemusel ebaproportsionaalne karistus. Kaebajal puudub täiendava kaitse vajadus. Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mille tagajärjel võib kaebaja elu olla ohus. Pole teada, et välismaal varjupaika taotlenud Venemaa kodanikke ähvardaks Venemaale tagasi pöördumise korral tõsine oht. Kaebajale tuleb teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus. Kaebaja on teinud PPAga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ega ole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Kaebaja on nõus lahkuma vabatahtlikult Venemaale. Kaebaja ei ole integreerunud Eesti ühiskonda. Tal ei ole majanduslikke, sotsiaalseid või tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada ettekirjutuse tegemist ja täitmist. Kaebajal ei ole Eestis ega Euroopas vara, ta ei tööta Eestis. Kaebaja tütar elab Eestis ajutise kaitse saajana üheaastase elamisloa alusel. Kaebajal on tütrega väga lähedased
2(12)
3-22-2508 suhted, kuid kaebaja ja tema tütar on täiskasvanud. Kaebaja tervislik seisund ei takista Eestist lahkumist. Kohustus lahkuda Venemaale ei ole vastuolus VSS § 171 lg-ga 1. Reeglina kohaldatakse sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Kaebaja on 1963. a-l sündinud naine, kelle tervis on tema enda sõnade kohaselt korras. Kuigi kaebaja väitel õpib ta eesti keelt, ei ole ta saavutanud ametlikku taset. Pole teada, et kaebajal oleks Eestis majanduslikke huve, mille tõttu oleks sissesõidukeeld ebaproportsionaalne. Kaebajal on Venemaal sõbrad ja sugulased. Tütrega seotud asjaolude tõttu tuleb kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Puuduvad mõjuvad põhjused, et jätta sissesõidukeeld humaansetel põhjustel kohaldamata. Kaebaja ei toonud ärakuulamisel välja uusi asjaolusid. Teda ei saa VRKS § 7 lg 2 p 5 alusel määratleda oma tütre pereliikmena, sest kaebaja on hea tervisega, ei vaja kõrvalabi ning ta ei ole oma tütre ülalpeetav. Kaebaja väidab, et soovib tulevikus töötada. Kaebaja on abielus ja tal on Venemaal sugulased.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse nõuetega tühistada PPA 04.10.2022 otsus ja kohustada PPA-d vaatama tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi või alternatiivselt tühistada lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld. Kaebajat oleks pidanud tunnustama pagulase või täiendava kaitse saajana või tema pereliikmena või andma kaebajale ajutise kaitse. PPA ei arvestanud, et kaebajal on Ukraina kodakondsus. PPA ei ole tuvastanud, et kaebaja Ukraina pass on kehtetu. Seoses sellega, et inimesed põgenevad Venemaa agressiooni eest ja Ukraina välisesindustes on pikad järjekorrad, ei ole kaebajal endal võimalust kontrollida passi kehtivust. Kui kaebaja pöördub tagasi Venemaale, siis hakatakse teda tütre tõttu taga kiusama. Kaebaja tütrel on samuti Ukraina kodakondsus. Tütar kolis pärast 24.02.2022 Ukrainast Venemaa kaudu Eestisse. Tütre rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldati ja ta sai Eestis elamisloa kehtivusega kuni 21.06.2023. Kaebaja tütar käis kaebajal Venemaal järel. Seega on Venemaa võimud teadlikud, et kaebaja tütar elab Eestis. Kaebaja tütrel oli vestlus Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) ametnikuga. Seega sai FSB kaebaja tütre käest teada, et kaebaja taotleb Eestis rahvusvahelist kaitset. On tõenäoline, et kaebaja kutsutakse vestlusele FSB-ga tütre tõttu, sest tütar viibib Eestis. Suure tõenäosusega saadetakse kaebaja pärast FSB-ga vestlemist filtratsioonilaagrisse, kus teda piinatakse eesmärgiga välja selgitada, miks ta ei jäänud Eestisse. Venemaal muutub olukord üha halvemaks riigivõimu poolse tagakiusamise tõttu. Kaebajal on Venemaal asuva abikaasaga halvad suhted, nad elasid eraldi ja kaebaja soovib abielu lahutada. Pärast Venemaa 24.02.2022 rünnakut Ukrainale on abikaasade poliitilised vaated erinevad, mistõttu tekkisid lahkarvamused. Kaebaja abikaasa kolis okupeeritud Krimmi, aga kaebaja kolis koos tütrega Eestisse. Kaebajal on Venemaal õde, kuid ta ei suhtle temaga pärast Eestisse kolimist. Kaebajal ja tema õel on kaasomandis suvila, kuid õde ei luba seda kasutada. Seega ei ole õige PPA järeldus, et kaebajal on võimalik edasi elada Venemaal. Kaebaja tervis on väga halb ja see võib Venemaal veelgi halveneda. Venemaal ei ole kaebajal võimalik saada sugulastelt abi. Seega ei vasta tõele väide, et kaebaja tervislik seisund ei takista Eestist lahkumist. Kui kaebajal tuleb Eestist lahkuda, on ta sunnitud kolima Harkivisse, kus on kaebaja endise abikaasa poja korter, kus enne Ukrainast põgenemist elas kaebaja tütar ja kaebaja ise. Harkivit pommitatakse iga päev, linn on osaliselt elektrita, mistõttu on seal ohtlik viibida. Kaebajale on määratud Venemaal pension 6135,49 rubla (98,16 eurot). Rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu ei saa kaebaja pensionit kätte. Samas on pension nii väike, et sellega ei oleks võimalik ära elada, sest elatusmiinimum on 233,60 eurot. Kaebaja on oma tütre ülalpidamisel. Lahkumisettekirjutus on õigusvastane. Kaebaja ei sisenenud Eestisse ebaseaduslikult ja taotles rahvusvahelist kaitset esimesel võimalusel. Ukraina vastu sõja alustamine oli ootamatu ja pole teada, kuidas muutub olukord Venemaal. Kaebaja tegi PPA-ga koostööd. Kaebaja andis nõusoleku lahkuda Eestist vabatahtlikult, et teda ei paigutataks kinnipidamiskeskusesse.
3(12)
3-22-2508 Sissesõidukeelu kohaldamine on ebaõiglane. See tähendaks, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine on karistatav. Eestis elab seaduslikul alusel kaebaja ainus lähisugulane. Kaebaja tütar ei saaks kaebajat Venemaal külastada, sest tal on Eestis rahvusvaheline kaitse. Kaebaja soovib esitada Eestis taotluse viisa saamiseks tütre juurde. Kaebaja elas Ukrainas koos tütrega. Kaebaja on leidnud Eestis töökoha. Sissesõidukeelu kehtestamise korral ei saa kaebaja külastada oma tütart ja kaotab Eestis töökoha. Sissesõidukeelu kehtestamise põhjendustest ei tulene, mille eest määrati kaebajale selline karistus ja miks kaebaja ohustab Eestit.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Venemaa kodanikuna. Kaebajal võib olla Ukraina pass füüsiliselt olemas, kuid see ei tähenda, et pass on kehtiv ja autentne. Kaebaja väidete kohaselt ei teadnud ta, kas temalt võeti Ukraina kodakondsus ära või mitte. Kaebaja oleks pidanud pöörduma Ukraina saatkonda, kes väljastab vastavasisulise dokumendi. PPA ei saanud dokumenti küsida kaebaja eest. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund on halvenenud sellisel määral, et see ei võimalda tal Eestist lahkuda. Ei ole alust arvata, et Venemaale naasmisel ei saaks kaebaja ravi. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei ole elukoha puudumine päritoluriigis. Puudub seos kaebaja tütre rahvusvahelise kaitse ja kaebajale tekkiva ohu vahel. Kaebaja varasem elu ja käitumine ei anna alust arvata, et ta võiks Venemaale tagasipöördumise korral sattuda ametivõimude huviorbiiti. Kaebaja suhtes ei kohaldu VRKS § 7 lg 2 p-d 1–5. Kaebaja ei ole oma tütre ülalpidamisel. Nad elasid erinevates riikides ja kaebaja saab enda sõnul pensioni. Pensioni suurus ei puutu rahvusvahelise kaitse taotluse hindamisel asjasse. Arvestades kaebaja ütlusi, ei olnud ta tütre ülalpidamisel ka Eestis viibides, sest tal oli oma raha, mida ta on Eestis viibides kasutanud. Kaebaja ütlustest on näha, et rahvusvahelise kaitse taotlemise tegelik eesmärk ei olnud põhjendatud hirm tagakiusamise ees, vaid soov olla Eestis koos oma tütrega. Kaebaja ei vasta ajutise kaitse saamise tingimustele. Hoolimata lähedastest suhetest Eestis elava tütrega, ei ole alust jätta lahkumisettekirjutust tegemata, sest kaebajal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA on hinnanud ka kõiki olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kehtivusaega.
5.Tallinna Halduskohus tühistas 31.01.2023 otsusega PPA 04.10.2022 otsusega kohaldatud sissesõidukeelu ja muus osas jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja 519 eurot ja jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Rahvusvaheline kaitse VRKS § 14 lg 5 p 4 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotleja esitama tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. See ei kõrvalda siiski haldusorgani kohustust arvestada menetluse läbiviimisel haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttega. Vastustaja on kaebajat põhjalikult küsitlenud, andnud võimaluse esitada täiendavaid seisukohti, analüüsinud kaebaja väiteid ja hinnanud nende usaldusväärsust, samuti analüüsinud päritoluriigi infot ning kõrvutanud seda taotluse asjaoludega. Seega on PPA selgitanud välja kõik otsuste tegemisel tähtsust omavad asjaolud. Kaebaja märkis rahvusvahelise kaitse taotluses, et ta on abielus ja rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ning tal on Venemaa kodakondsus. Varem on kaebajal olnud Ukraina kodakondsus. Kaebaja kinnitas oma allkirjaga, et esitatud andmed on õiged. Vastustajal tuli lähtuda neist andmetest. Kaebaja märkis 07.06.2022 vestlusel, et tal on üks kodakondsus ning ta ei tea, kas tal on jätkuvalt Ukraina kodakondsus. Kaebaja ei ole seni tundnud huvi Ukraina kodakondsuse vastu, sest elas abikaasaga Moskvas (protokolli p 15). Kaebaja selgitas 16.09.2022 vestlusel, et ta ei tea, kas tema Ukraina pass on kehtiv (protokolli p 8). Vastustajal ei olnud kohustust kontrollida, kas kaebaja Ukraina pass on kehtiv. VRKS § 14 lg 5 alusel on 4(12)
3-22-2508 rahvusvahelise kaitse taotleja kohustatud esitama mh kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa kodakondsuse tuvastamisele. Kaebaja pöördus PPA poole taotlusega, milles tõi välja, et ta on Venemaa kodanik. Kohtumenetluses esitas kaebaja koopia Ukraina passist, mille järgi pass kehtis ajavahemikul 06.11.2008–06.11.2018. Seega on tegemist kehtetu isikut tõendava dokumendiga. Nimetatud tõendist nähtuvalt on kaebaja olnud Ukraina kodanik, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks pöördunud passi kehtivuse pikendamiseks Ukraina saatkonna poole. Samas asjaolu, et kaebaja on Ukrainas elanud või tal on Ukraina pass, ei annaks eraldi võetuna alust saada rahvusvahelist kaitset. Kaebaja selgitas 07.06.2022, et taotles rahvusvahelist kaitset, sest tema tütar kolis Eestisse elama. Kuna kaebaja on eakas, võib tekkida olukord, kus kaebaja vajab abi. Venemaale ei saa raha üle kanda (protokolli p 6). Kaebajal ei ole olnud Venemaal kokkupuuteid Venemaa ametivõimudega (protokolli p 10), ent ta kardab, et tal võivad seal tekkida pahandused (protokolli p 14), samas ei ole tal Venemaal seni olnud probleeme (protokolli p-d 33–35). Kaebaja ei tea, mis Venemaale naasmisel juhtuks (protokolli p 36). Kaebaja soovib üksnes tütre pärast Eestis elada ja töötada (protokolli p-d 36–37). Kaebuses tõi kaebaja välja, et ta ei soovi enam abikaasaga koos elada. Samuti ei ole tal võimalik elada Venemaal asuvas kaasomandisse kuuluvas elamus. Eeltoodust nähtub, et kaebaja soovib Eestis elada põhjusel, et kaotas Venemaal oma elukoha ja soovib olla koos tütrega, kuid see ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kaebaja ei oleks Venemaal oma tütre tõttu ohus pelgalt selle tõttu, et tütar on Ukraina kodanik ja elab Eestis. Venemaal elab arvukalt inimesi, kellel on Ukrainaga perekondlik side ja ei ole põhjust arvata, et nad kõik on seetõttu tagakiusamise ohus. Kaebaja selgitas 07.06.2022 vestlusel, et teda ja tütart ei tahetud esialgu Venemaa piirilt Eestisse lasta, sest kaebajal ei olnud viisat. Pärast kinnitust, et FSB on kaebaja tütart intervjueerinud, lubati kaebaja üle piiri (protokolli p 7). Päritoluriigi teabe põhjal puudub alus arvata, et kaebajal on oht sattuda Venemaal ukrainlaste jaoks loodud nn filtratsioonilaagrisse. Seega puudub alus eeldada, et kaebaja satub Venemaale naasmisel tõsisesse ohtu. Kaebaja külastas Eestis elavat tütart ja see on arusaadav põhjus, miks kaebaja käis Eestis. Kokkuvõttes on vastustaja jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja ei ole Venemaale tagasi pöördumise korral ohus. Kaebaja ei soovi Venemaale naasta, sest tal on halvad suhted Venemaal elava perekonnaga ja ta soovib elada oma tütre läheduses, st kaebaja lihtsalt ei soovi Venemaal elada. Kaebaja leiab, et tema suhtes kohaldub VRKS § 7 lg 2 p 5, sest tema tütrele on antud tähtajaline elamisluba. Nimetatud sätte kohaselt on pagulase ja täiendava kaitse saaja perekonnaliikmeks tema või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et VRKS-s nimetatud perekonnaliikmeid käsitatakse perekonnana juhul, kui perekond oli olemas päritoluriigis. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei elanud koos oma täisealise tütrega Ukrainas, kust tema tütar saabus Eestisse. Kaebaja elas koos abikaasaga Venemaal ning saabus Eestisse Venemaalt. Seega ei saa lugeda kaebajat ja tema tütart perekonnaks VRKS § 7 lg 2 p 5 tähenduses. Kaebajal ja tema tütrel olid rahvusvahelise kaitse saamise aluseks erinevad asjaolud. Rahvusvahelist kaitset ei anta alusel, et kaebajal ei ole võimalik koduriigis majanduslikult toime tulla. Kaebaja märgib, et ta asus Eestis alates 01.12.2022 tööle õmblejana. Eelnevast saab järeldada, et kaebajal on võimalik ka Venemaal otsida sarnast tööd. Kaebaja ei ole haldusmenetluses väitnud, et ta oleks olnud tütre ülalpeetav. Asjaolu, et kaebaja viimane elukoht enne Venemaale kolimist oli Harkivis, ei too kaasa kohustust pöörduda sinna tagasi. See, et kaebajal puudub hetkel Venemaal elukoht ja majanduslik olukord Venemaal üha halveneb, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Lahkumisettekirjutus
5(12)
3-22-2508 Kuna PPA luges õiguspäraselt kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks, on lahkumisettekirjutus samuti õiguspärane. Kaebaja selgitas 16.09.2022 vestlusel, et ta on nõus Eestist lahkuma ega hakka ennast varjama (protokolli p 24). Kaebaja ei soovi Eestist lahkuda, sest talle meeldib Eestis ning siin elab ka tema tütar (protokolli p 27). Kaebaja soovib jääda Eestisse, et elada tütrega ja käia Eestis tööl (protokolli p 32). Arvestades eelnevat, andis PPA kaebajale maksimaalse 30-päevase tähtaja Eestist lahkumiseks (VSS § 72 lg 4). Veenev ei ole kaebaja väide, et ta avaldas nõusolekut Eestist lahkumiseks üksnes seetõttu, et kartis sattuda kinnipidamiskeskusesse. Kuna kaebaja selgitas, et ta ei soovi Eestist lahkuda, siis puudus kinnipidamiskeskusesse paigutamise eelduseks olev põgenemise oht. Kaebaja väitel on tema tervis väga halb ja võib Venemaal veelgi halveneda. Üks tõend on väljastatud 15.05.2013 ja teine on antud kaebaja tütre nimele. Need ei kinnita, et kaebaja ei saa reisida või vajalikku ravi on võimalik saada üksnes Eestis. Kaebaja ei ole ka väitnud, et tal ei ole võimalik Venemaal ravi saada. Kaebaja kinnitas 07.06.2022 vestlusel, et tema tervis on hea, vaja on võtta üksnes ravimit kilpnäärme toetuseks (protokolli p 30). Ka 16.09.2022 vestlusel ei toonud kaebaja välja, et tal oleks tervisega probleeme (protokolli p 4). Seega ei tulene kaebaja selgitustest ja tõenditest, et tema tervis takistaks tal Venemaale tagasi pöördumist. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajal puuduvad sellised majanduslikud, sotsiaalsed ja tervislikud põhjused, mis välistaksid lahkumisettekirjutuse tegemise. Eestis töökoha omamine ei ole alus jätta lahkumisettekirjutus tegemata ega näita integreerumist Eesti ühiskonda. Kaebaja ja tema tütar ei olnud enne Eestisse saabumist ühes leibkonnas ega moodusta perekonda VRKS § 7 lg 2 p 5 tähenduses. Kaebaja ei ole oma tütrega vältimatus sõltuvussuhtes, sest ta ei ole objektiivsetel põhjustel oma tütre ülalpeetav. Üksnes soov olla tütrega koos ei ole piisav. Kaebaja kuulati enne lahkumisettekirjutuse tegemist ära. PPA on lahkumisettekirjutust piisavalt põhjendanud ja ei ole teinud olulisi kaalutlusvigu. Sissesõidukeeld PPA on rakendanud VSS § 74 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kohaldades kaebajale sissesõidukeelu kuueks kuuks. Sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutusega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Kaebaja ei ole käitunud viisil, mida saaks tõlgendada Euroopa Liidu varjupaigamenetluse süsteemi tahtliku ärakasutamisena, mis omakorda on sissesõidukeelu kohaldamise eelduslikuks aluseks. Asjas kohaldub VSS § 74 lg 4, mille järgi võib jätta sissesõidukeelu kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Selliseks kaalutluseks on peetud nt isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all. PPA märkis, et kaebajal on tütrega väga lähedased suhted ja tütar külastas Venemaal ema, millest tulenevalt on võimalik sissesõidukeelu tähtaega vähendada. Lisaks võib kaebaja vajada abi, tulenevalt oma tervislikust seisundist. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja praegune tervislik seisund välistaks reisimise, kuid (lähi)tulevikus võib olukord muutuda. Sissesõidukeelu kohaldamine takistaks kaebajal saada vajadusel mh lühiajalist viisat tütre külastamiseks. Samuti puudub kaebajal võimalus muul moel seadustada võimalust tütrega koos elamiseks. Eelnevatel põhjustel on kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld ebaproportsionaalne ja tuleb tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäi rahuldamata, ning uue otsusega rahuldada kaebus täies ulatuses. Halduskohus ei arvestanud, et kaebajal on topeltkodakondsus. Kaebaja kontrollis andmebaasist, et tema Ukraina kodaniku pass ei ole kehtetu. PPA ei ole ümber lükanud väidet, et kaebajal on Ukraina kodakondsus. Kaebaja elas Ukrainas aastatel 1980–2015, sai pärast Nõukogude Liidu lagunemist Ukraina kodakondsuse ja valdab ukraina keelt. Kaebaja elas enne Venemaale 6(12)
3-22-2508 lahkumist koos tütrega Harkivis. Seega on kaebajal Ukrainaga tihedad sidemed. Kaebaja abikaasa ei soovi kaebajat näha ja suhted õega on katkenud. Kaebajal pole Venemaal elukohta. Seega poleks muud võimalust kui pöörduda tagasi Harkivisse. Kaebajale tuleks anda vähemalt ajutine kaitse. Lahkumisettekirjutuse tegemisel tuli arvestada ka pärast selle tegemist muutunud asjaoludega. Kaebajal on tuvastatud keskmise raskusega hüpotüreoos, mis põhjustab organismi funktsioonide halvenemist ja raskel juhul võib viia koomasse. Kaebajal puuduvad Venemaal sugulased, kes võiksid teda vajaduse tekkimisel aidata.
7.PPA palub jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisel ei ole tähtsust, kas tal on Venemaal olemas sotsiaalsed tagatised ja kas ta soovib Venemaale tagasi pöörduda. Kaebajat ei saa võrrelda tuhandete Ukraina kodanikega, kes pidid Ukrainast põgenema Venemaa agressiooni tõttu. Kuna kaebaja taotles rahvusvahelist kaitset Venemaa kodanikuna, võis PPA taotluse lahendamisel sellest lähtuda. Täiskasvanud inimese puhul võib eeldada, et ta teab, millise riigi kodanik ta on, või ta teeb pingutusi selle väljaselgitamiseks. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund takistaks tema väljasaatmist.
8.PPA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati ja mõisteti välja menetluskulud, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Sissesõidukeelu tühistamiseks ei olnud alust. Puudub põhjuslik seos sissesõidukeelu kohaldamata jätmise ja kaebaja tervise võimaliku halvenemise vahel. Humaansete kaalutluste alla ei saa paigutada kõikvõimalikke hüpoteetilisi ohte. Humaansetel kaalutlustel tuleb jätta sissesõidukeeld kohaldamata, kui vastasel korral kaasneks inimesele reaalne kahju või tema inimõigusi riivatakse ebaproportsionaalselt. Kaebaja ei ole esitanud asjakohaseid tõendeid oma terviseseisundi kohta. Pole usutav, et päritoluriigis ei oleks ravi kaebajale kättesaadav. PPA vähendas maksimaalset kolmeaastast sissesõidukeeldu kuuele kuule, tuginedes kaebajaga seotud asjaoludele. Täiskasvanud lapse elamine Eestis ei ole nii kaalukas põhjus, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata, isegi kui kaebajal ei oleks sel ajal võimalik Eestis elavat tütart külastada.
9.X palub jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata. Humaansetel põhjustel tuli jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebaja on 59-aastane pensionär, ta on haige ning kui kaebaja tervislik seisukord peaks veelgi halvenema, ei aitaks teda Venemaal keegi. See oht pole pelgalt hüpoteetiline. Ukrainasse tagasi pöördumine on sõja tõttu võimatu. Sissesõidukeelu kohaldamise korral ei oleks kaebajal võimalik oma tütart külastada ja saada temalt vajaduse korral abi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus võtab HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel asja juurde kaebaja 06.06.2020 ja 15.06.2023 seisukohtade lisad (dokumendid, mille kohaselt kaebaja tütre elamisluba pikendati kuni 21.06.2025; väljavõte kaebaja haigusloost), sest neil on tähtsus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel.
11.Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (I) ja vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada (II). Kokkuvõttes jääb kaebus tervikuna rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda (III). I
12.Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise ja lahkumisettekirjutuse osas. 7(12)
3-22-2508
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks (VRKS § 4 lg 1) ega vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3), samuti ei ole alust anda kaebajale ajutist kaitset (VRKS § 5; Euroopa Liidu Nõukogu 04.03.2022 rakendusotsus (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse; Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korraldus nr 66 „Ajutise kaitse andmine“).
14.Kaebaja heidab PPA-le ja halduskohtule ette Ukraina kodakondsusega arvestamata jätmist. Pole vaidlust, et kaebaja on olnud Ukraina kodanik. Ukraina kodaniku passi kui isikut ja kodakondsust tõendava dokumendi kehtivuse lõppemine 2018. a-l ei tähenda, et kaebaja on automaatselt kaotanud ka Ukraina kodakondsuse. Puuduvad tõendid, et Venemaa kodakondsuse vastuvõtmisel tuli kaebajal Ukraina kodakondsusest loobuda ja ta on seda ka teinud. Kaebaja 07.06.2022 selgituste järgi allkirjastas ta dokumendid Venemaa kodakondsuse saamise, kuid mitte Ukraina kodakondsusest loobumise kohta; talle öeldi, et dokumendid Ukraina kodakondsusest loobumise kohta saadetakse Ukrainasse, kuid kaebaja ei teadnud, kas need saadeti või mitte (dtl 88). Kaebaja väidab ka, et Tallinnas asuva Ukraina saatkonna ülekoormatuse tõttu ei ole ta saanud kinnitust oma kodakondsuse kohta, kuid kehtetute Ukraina dokumentide andmebaasis ei ole andmeid kaebaja passi kohta (dtl 110, 114). Ei saa välistada, et kaebajal on lisaks Venemaa kodakondsusele jätkuvalt olemas Ukraina kodakondsus, kuigi tal puudub kehtiv Ukraina pass. Ringkonnakohus lähtub seetõttu eeldusest, et kaebajal võib olla topeltkodakondsus.
15.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).
16.Kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid ja päritoluriigi teavet arvestades ei ole tõenäoline, et kaebajat hakatakse Venemaale tagasi pöördumise korral taga kiusama mõnel VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud põhjusel, isegi kui kaebaja on samaaegselt nii Venemaa kui ka Ukraina kodanik. Rahvusvahelise kaitse taotluses märkis kaebaja oma rahvuseks „venelane“, kehtivaks kodakondsuseks „Venemaa“ ja eelmiseks kodakondsuseks „Ukraina“ (dtl 67, 71). Kaebaja on elanud alates 2015. a-st Venemaal, räägib vene keelt ega ole pidanud vajalikuks uuendada 2018. a-l kehtivuse kaotanud Ukraina passi (eeldusel, et Ukraina kodanikuna oleks see tal võimalik). Kaebaja ei tundnud enne rahvusvahelise kaitse menetlust isegi huvi, kas tal on Ukraina kodakondsus jätkuvalt olemas. Seega on kaebaja end viimastel aastatel määratlenud Venemaa, mitte Ukraina kodanikuna. Kaebajal ei olnud enne Venemaalt Eestisse lahkumist (03.04.2022) mingeid konflikte Venemaa ametivõimudega oma sotsiaalse või poliitilise tegevuse, rahvuse 8(12)
3-22-2508 või kodakondsuse tõttu. Ka muud asjaolud ei kinnita, et kaebaja lahkus Venemaalt riigivõimu poolse tagakiusamise tõttu. Puuduvad andmed, et kaebaja tütar, kellel on Ukraina kodakondsus ja kes elab nüüd Eestis, oleks poliitiliselt aktiivne või võiks pakkuda muul põhjusel Venemaa ametivõimudele erilist huvi ning seeläbi mõjutada kaebaja vajadust rahvusvahelise kaitse järele. Kaebaja senist tegevust ja profiili ning tema selgitusi arvestades pole alust arvata, et kaebajale saaks Venemaale tagasipöördumise korral Ukraina sidemete tõttu osaks kohtlemine, mis ületab tagakiusamise künnise. Kaebaja viidatud filtratsioonilaagrid puudutavad Ukrainast sunniviisiliselt Venemaale asustatud või Ukrainast sõja eest Venemaale põgenenud ukrainlasi.1 Kaebaja lahkus 2015. a-l vabatahtlikult Ukrainast Venemaale ja on end määratlenud eeskätt Venemaa kodaniku ja venelasena. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebaja tegelik eesmärk rahvusvahelise kaitse taotlemisel oli soov elada Eestis koos tütrega ja mitte pöörduda tagasi Venemaale, kus tal puuduvad lähedased inimesed ja elukoht. Pagulasena saab aga tunnustada üksnes isikut, kes otsib kaitset päritoluriigis aset leidva tagakiusamise ohu eest. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
17.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
18.Kaebajal puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus ei korda selles osas kõiki halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Täiendava kaitse aluseks ei ole ebapiisav sotsiaalne kindlustatus päritoluriigis, sh kaebaja hinnangul liiga väike pension või sobiva elukoha puudumine. Pole vaidlust, et kaebajal on tuvastatud 2013. a-l keskmise raskusastmega hüpotüreoidism (dtl 29). 06.07.2022 vestlusel kinnitas kaebaja, et tema tervis on hea, kuigi ta võtab kilpnäärme haiguse tõttu ravimeid (dtl 89). Samuti selgitas kaebaja haldusmenetluses, et tahab Eestis tööle minna ja juba otsib tööd (dtl 89, 93, 95). Kohtumenetluses selgitas kaebaja, et asus 01.12.2022 tööle õmblejana (dtl 111, 118). Seega saab eeldada, et ravimite abil saab hoida haiguse kontrolli all. Kaebaja 15.06.2023 esitatud haigusloo (dtl 248) kohaselt on kaebajal lisaks kilpnäärme alatalitusele diagnoositud D-vitamiini vaegus ja täpsustamata bradükardia (südameaeglus), kuid haigusloost ei nähtu, et kaebaja seisund oleks tõsine. Arsti määratluse järgi on kaebaja seisund stabiilne ja bradükardia tunnuseid võiks edaspidi täpsustada kardioloogi juures ning kilpnäärmehaigusega seoses jätkatakse senist ravi. Venemaa tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid ei oleks ka täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebaja ei ole väitnud, et temale vajalikud tervishoiuteenused oleks talle Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C‐542/13 M`Bodj, p‐d 35, 41 ning Riigikohtu 23.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 29).
19.Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, talle oleks pidanud andma ajutise kaitse kooskõlas nõukogu 04.03.2022 rakendusotsusega (EL) nr 2022/382. Rakendusotsuse art 2 lg 1 kohaselt kohaldatakse seda järgmiste isikute kategooriate suhtes, kes olid sunnitud põgenema
Vt nt https://www.hrw.org/report/2022/09/01/we-had-no-choice/filtration-and-crime-forcibly-transferringukrainian-civilians; https://www.state.gov/russias-filtration-operations-and-forced-relocations/ (19.06.2023).
9(12)
3-22-2508 24.02.2022 või pärast seda kuupäeva tulenevalt Venemaa relvajõudude sõjalisest sissetungist, mis algas nimetatud kuupäeval: a) enne 24.02.2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; b) kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne 24.02.2022; ning c) punktides a ja b osutatud isikute pereliikmed. Rakendusotsuse art 2 lg 2 sätestab, et liikmesriigid kohaldavad rakendusotsust või oma siseriikliku õiguse kohast piisavat kaitset kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kes suudavad Ukraina õiguse kohaselt välja antud kehtiva alalise elamisloa alusel tõendada, et nad elasid Ukrainas seaduslikult enne 24.02.2022 ega saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Eeltoodust selgub, et see rakendusotsus on suunatud inimestele, kes elasid 24.02.2022 seisuga Ukrainas ja olid sunnitud sealt põgenema 24.02.2022 alanud Venemaa sõjalise sissetungi tõttu. Kaebaja ei kuulu selliste inimeste hulka, sest ta elas juba 2015. a-st alates Venemaal. Kõnealuses rakendusotsuses ei ole silmas peetud kõiki inimesi, kes on kunagi seaduslikult elanud Ukrainas, kuid lahkusid sealt ammu enne 24.02.2022.
20.Kaebaja tugineb nõukogu 04.03.2022 rakendusotsuse (EL) nr 2022/382 art 2 lg-le 3, mis sätestab, et kooskõlas direktiivi 2001/55/EÜ art-ga 7 võivad liikmesriigid kohaldada rakendusotsust ka teiste isikute, kaasa arvatud kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kes elasid seaduslikult Ukrainas ning kes ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. See säte on samuti suunatud 24.02.2022 seisuga Ukrainas elanud inimestele ja lisaks annab EL liikmesriikidele kaalutlusõiguse küsimuses, kas ja millistele muudele gruppidele ajutist kaitset laiendada.
21.Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korralduse nr 66 p 1 kohaselt kohaldatakse ajutist kaitset järgmistele isikutele, kes lahkusid sõjalise konflikti tõttu Ukrainast alates 24.02.2022 ja on saabunud Eestisse: 1) enne 24.02.2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; 2) kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne 24.02.2022; 3) alapunktides 1 ja 2 nimetatud isikute pereliikmed. Korralduse nr 66 p 2 sätestab, et pereliige p 1 alapunkti 3 tähenduses on abikaasa, elukaaslane, alaealine vallaline laps, teised lähisugulased, kes elasid samas leibkonnas ja olid p 1 alapunktis 1 või 2 nimetatud isiku ülalpidamisel. Korralduse nr 66 p 3 järgi käsitatakse pereliikmeid perekonnana juhul, kui pere viibis ja pere elukoht oli juba enne 24.02.2022 Ukrainas. Kaebaja ei kuulu korralduses nr 66 nimetatud isikute hulka, sest ta elas 24.02.2022 Venemaal, mitte Ukrainas. Halduskohus tuvastas lisaks õigesti, et kaebaja ei moodustanud 24.02.2022 seisuga oma tütrega ühist leibkonda ega olnud tema ülalpidamisel. Eeltoodut arvestades ei kvalifitseeruks kaebaja ajutisele kaitsele isegi siis, kui eeldada tal ka Ukraina kodakondsuse olemasolu.
22.Halduskohus selgitas õigesti, et kaebajat ei saa käsitada oma täisealise tütre kui rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmena VRKS § 7 lg 2 p 5 tähenduses. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
23.Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on samuti õiguspärane (VSS § 72 lg-d 1, 11 ja 4). Ringkonnakohus nõustub selles osas samuti halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Kaebaja Venemaale tagasi saatmine ei ole vastuolus VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmise keelu põhimõttega samadel põhjendustel, mille tõttu ta ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks.
24.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule 10(12)
3-22-2508 halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt 13.12.2016 otsus Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; 07.12.2021. a otsus Savran vs. Taani (57467/15), p‐d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p‐d 47 jj; C-353/16 MP, p‐d 37 jj, C69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66; vt ka Riigikohtu 23.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 33). Asja materjalide järgi ei ole kaebaja terviseseisund selline, et välistaks väljasaatmise, nagu ringkonnakohus eespool selgitas.
25.Kohtumenetluse ajal asus kaebaja tööle, kuid see asjaolu ei muuda lahkumisettekirjutust õigusvastaseks. Kaebaja õigus Eestis viibida ja siin töötada tulenes asjaolust, et ta oli rahvusvahelise kaitse taotleja. Ringkonnakohus märgib, et pärast halduskohtu otsust ei ole kaebaja enam rahvusvahelise kaitse taotleja ja ringkonnakohus on 15.05.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras üksnes keelanud kaebaja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise enne kohtumenetluse lõppemist. Seega eelduslikult puudub kaebajal praegu Eestis töötamise õigus.
26.Kaebaja esitas 06.06.2023 ja 15.06.2023 seisukohtade lisadena tõendid, et tema tütre elamisluba on pikendatud 2025. a juunini. Need ei muuda eespool toodud seisukohti, sest PPA on arvestanud asjaoluga, et kaebaja tütrel on Ukraina kodanikuna Eestis ajutine kaitse seni, kuniks tal on võimalik Ukrainasse tagasi pöörduda. II
27.PPA vaidlustab halduskohtu otsust osas, milles halduskohus tühistas vaidlustatud haldusaktiga kohaldatud sissesõidukeelu.
PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
29.VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15).
30.Kaebajale tehti vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus. VSS § 74 lg 1 alusel võib sellises olukorras kohaldada maksimaalselt kolmeaastast sissesõidukeeldu. PPA on kohaldanud kaebajale sissesõidukeeldu kuueks kuuks. PPA võttis arvesse, et kaebaja on 1963. a-l sündinud naine, kelle tervis on kaebaja haldusmenetluses antud selgituste kohaselt korras. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses tõendanud, et tal oleksid tõsised terviseprobleemid, mille tõttu ta vajab meditsiinilist või sotsiaalset abi, mida saab osutada ainult Eestis. PPA selgitas õigesti, et kaebaja ei ole olulisel määral lõimunud Eesti ühiskonda ja tal puudub siin kinnisvara vm majanduslikud huvid. PPA lähtus vaidlustatud haldusaktis asjaolust, et kaebaja ei tööta. Sissesõidukeelu õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et kohtumenetluse ajal asus kaebaja tööle, sest nagu eespool märgitud, oli see ajutine võimalus, mis tulenes tema rahvusvahelise kaitse taotleja staatusest. PPA on arvesse võtnud, et kaebajal on Venemaal sõbrad ja sugulased. Pole määravat tähtsust, kui tihti kaebaja nendega suhtleb ja kas suhted on head. PPA võttis arvesse, et Eestis elavad ajutise kaitse saajatena kaebaja täiskasvanud tütar ja viimase elukaaslane ning kaebajal on oma tütrega väga lähedane suhe. See sai määravaks, et lühendada sissesõidukeeldu kolmelt aastalt kuuele kuule. Kuna kaebaja ja tema tütar on mõlemad täiskasvanud ning neil on võimalik jätkuvalt suhelda erinevate sidevahendite teel, ei saa kuuekuulist sissesõidukeeldu pidada ülemääraseks ka juhul, kui neil ei ole sel ajal võimalik üksteisel külas käia. PPA ei ole kaebajale 11(12)
3-22-2508 ette heitnud varjupaigasüsteemi kuritarvitamist ega seda raskendava asjaoluna arvesse võtnud, vaid on möönnud, et kaebaja tegi PPA-ga koostööd ega takistanud menetluse läbiviimist. Kokkuvõttes on PPA kaalutlused kuue kuu pikkuse sissesõidukeelu kohaldamiseks asjakohased ja piisavad.
31.PPA on vaidlustatud haldusaktis kaalunud, kas esineks alus jätta sissesõidukeeld humaansetel põhjustel kohaldamata, kuid leidnud, et selleks puuduvad mõjuvad põhjused. Ka ringkonnakohtule ei nähtu selliste mõjuvate põhjuste olemasolu. Kaebaja kilpnäärme haigus tuvastati juba 2013. a-l ja seda hoitakse ravimitega kontrolli all. Ka muus osas luges arst 13.06.2023 seisuga kaebaja tervisliku seisundi stabiilseks. Kaebaja tervis on olnud piisavalt hea, et teha Eestis tööd ja teenida elatist. Seetõttu on hüpoteetiline kaebaja väide, et tema tervis võib lähiajal halveneda sellisel määral, et ta vajab vältimatult oma Eestis elava tütre ülalpidamist ja abi. Humaanseks põhjuseks VSS § 74 lg 4 tähenduses ei ole pelgalt see, et kaebajal on mõningaid terviseprobleeme ning kaebaja ja tema täiskasvanud lapse vahel on lähedane side, mille tõttu nad eelistaks elada teineteise lähedal. Asjaolude olulisel muutumisel on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32). III
32.Kokkuvõttes jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb tühistada sissesõidukeelu ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
33.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud kuludokumente, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
34.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.