X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.10.2022 otsusele nr 12204040143-1
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindajad Aleksandr Sergeev ja Aleksandr Anissimov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 04.10.2022 otsus nr 12204040143-1 sissesõidukeelu osas. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulud
eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 02.03.2023. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja elas alates 1980. aastast Ukrainas ja võttis 1991. a Ukraina kodakondsuse. Kaebaja on viimased 7 aastat elanud Venemaa Föderatsioonis (Venemaa) ning võttis 4 aastat tagasi Venemaa kodakondsuse.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 04.10.2022 otsusega nr 12204040143-1 X välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1); tegi Xle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 30 päeva. Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele X seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (p 2); kohaldas Xle VSS 74 lg 1 ja lg 3 alusel sissesõidukeelu 6 kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Kaebaja tütrel on Ukraina kodakondsus. Kaebaja hinnangul võib tal tekkida Venemaal probleeme, kuna tal on sidemed Ukrainaga. Kaebaja on Venemaa kodanik ning räägib vene keelt. Puuduvad viited, et kaebaja on olnud seotud Ukrainaga. Kaebaja kolis 2015. a Venemaale, kuigi 2014. a asus Venemaa Ukrainat okupeerima. Kaebajal ei ole kokkupuuteid ametivõimudega, ta ei ole osalenud meeleavaldustel ega avaldanud avalikult arvamust poliitilistel teemadel. Ei ole usutav, et kaebaja vanuses naisterahvast hakatakse poliitilistel põhjustel taga kiusama. Kaebajal puudub vajadus ka täiendavale kaitsele. Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mille tagajärjel võib kaebaja elu Venemaal sattuda ohtu. Samuti ei kiusata taga Venemaale naasnud kodanikke, kes on taotlenud Venemaal varjupaika. Olenemata põhjendamatust rahvusvahelise kaitse taotlusest, on põhjendatud kaebajale vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemine. Kaebaja on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Kaebaja on nõus lahkuma vabatahtlikult Venemaale. Kaebaja ei ole integreerunud Eesti ühiskonda. Kaebajal ei ole majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. Kaebajal ei ole Eestis ega Euroopas vara, ta ei tööta Eestis. Kaebaja tütar elab Eestis ning kaebajal on tütrega väga lähedased suhted, mistõttu saab kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 25.11.2022 X kaebus PPA 04.10.2022 otsuse nr 12204040143-1 tühistamiseks, PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi, alternatiivselt PPA 04.10.2022 otsusega nr 12204040143-1 tehtud ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise tühistamiseks.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Vaidlustatud otsus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane. PPA otsus ei ole piisavalt põhjendatud ning vastustaja seisukohad ei ole jälgitavad. PPA jättis arvestamata, et kaebajal on Ukraina kodakondsus. Kaebajal on Venemaal asuva abikaasaga halvad suhted ja nad elasid eraldi enne kaebaja saabumist Eestisse. Kaebaja soovib abielu lahutada. Peale 24.02.2022 Venemaa rünnakut Ukrainale on abikaasade poliitilised arvamused erinevad, mistõttu tekkisid lahkarvamused. Kaebaja abikaasa kolis okupeeritud Krimmi, aga kaebaja kolis koos tütrega Eestisse. Kaebajal on Venemaal õde, kuid ta ei suhtle temaga pärast Eestisse kolimist. Kaebajal ja tema õel on kaasomandis suvila (kus ei ole võimalik talvel elada), kuid õde ei luba seda kasutada. Seega ei ole õige PPA järeldus, et kaebajal on võimalik edasi elada Venemaal.
5.Juhul, kui kaebajal tuleb Eestist lahkuda, on ta sunnitud kolima oma elukoha järgi Harkivi linna Ukrainasse. Harkivi linnas on kaebaja endise abikaasa poja korter, kus varem elas enne Ukrainast põgenemist kaebaja tütar ning kaebaja ise. Harkivit pommitatakse iga päev, linn on osaliselt elektrita, mistõttu on seal ohtlik viibida.
6.Kaebaja on Ukraina kodanik, kellele PPA oleks pidanud andma ajutise kaitse. Kaebaja tervis on väga halb ja see võib Venemaal veelgi halveneda. Venemaal ei ole kaebajal võimalik saada
sugulastelt abi. Seega ei vasta tõele PPA väide, et kaebaja tervislik seisund on selline, mis ei takista kaebaja lahkumist.
7.Kaebaja ei nõustu, et tema isiklik profiil ei ole selline, et see pakuks Venemaa võimudele huvi. Kaebaja tütar kolis pärast 24.02.2022 Ukrainast Venemaa kaudu Eestisse. Tütre rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldati ja ta sai Eestis elamisloa kehtivusega kuni 21.06.2023. Kaebaja tütar käis kaebajal Venemaal järel. Seega Venemaa võimud on teadlikud sellest, et kaebaja tütar elab Eestis. Juhul, kui kaebaja naaseb Venemaale, siis hakatakse teda taga kiusama tütre tõttu, arvestades, et kaebaja tütrel on Ukraina kodakondsus.
8.Alternatiivselt kvalifitseerub kaebaja täiendava kaitse saajaks tulenevalt VRKS § 7 lg 2 p-st 5. Harkivi linnas ei ole turvaline elada. Seega on kaebaja elu ja tervis ohus rahvusvahelise relvakonflikti tõttu. Kaebajale on määratud Venemaal pension 6135,49 rubla ehk 98,16 eurot. Kaebaja ei saa Venemaalt pensioni kätte, kuna rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu ei ole võimalik Venemaalt raha saada. Samas on pension nii väike, et sellega ei ole võimalik ära elada, kuivõrd statistika andmete järgi on elatusmiinimum 233,60 eurot. Kaebaja on tütre ülalpidamisel, kes elab oma elukaaslasega Eestis.
9.Kaebaja ei sisenenud Eestisse salaja või ebaseaduslikult piiri ületades. Venemaa poolt Ukraina vastu sõja alustamine tuli kõigile suure ootamatusena. Puudub teadmine, milliseks muutub Venemaa olukord. PPA kinnitas oma otsuses, et kaebaja on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Kaebaja andis oma nõusoleku Eestist lahkumiseks vabatahtlikult selleks, et teda ei paigutaks kinnipidamiskeskusesse.
10.Juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlus jääb rahuldamata, on ebaõiglane (ebahumaanne) kaebajat sanktsioneerida (nt sissesõidukeelu kehtestamisega). Sissesõidukeelu kehtestamine tähendaks, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine on karistatav. Eestisse sissesõidukeelu kohaldamine on ebaõiglane. Eestis elab seaduslikul alusel kaebaja ainus lähisugulane. Sissesõidukeelu kehtestamine puudutab ka kaebaja tütart, kuna viimane ei saa külastada ema Venemaal, kuna tal on Eestis pagulase staatus. Kaebaja soovib esitada Eestis taotluse viisa saamiseks tütre juurde. Kaebaja elas enne Venemaale minekut oma tütrega. PPA ei ole eelnevat otsuse tegemisel arvestanud.
11.PPA ei ole tuvastanud, et kaebaja Ukraina pass on kehtetu, millega rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6. Seoses sellega, et inimesed põgenevad Venemaa agressiooni eest ning Ukraina välisesindustes on pikad järjekorrad, ei ole kaebajal endal võimalust kontrollida passi kehtivust. Kaebajal on Ukraina kodakondsus ning PPA oleks pidanud andma talle ajutise kaitse.
12.Kaebaja selgitas rahvusvahelise kaitse taotleja vestlusel, et tema tütrel oli pikk vestlus Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) ametnikuga. Seega sai FSB kaebaja tütre käest teada sellest, et kaebaja taotleb Eestis pagulase staatust. On tõenäoline, et kaebaja kutsutakse uuesti vestlusele FSB-ga tütre tõttu, kuna tütar viibib Eestis. Suure tõenäosega saadetakse kaebaja pärast FSB-ga vestlemist filtratsioonilaagrisse, kus teda piinatakse seetõttu, et välja selgitada, miks ta ei jäänud Eestisse. Venemaal muutub olukord üha halvemaks riigi võimu tagakiusamine tõttu. Vastustaja ei ole eelnevat arvestanud otsuse tegemisel.
13.Kaebaja üritas oma õelt ning abikaasalt teada, kelle juurde ta võib Venemaal kolida juhul, kui kaebust ei rahuldata. Mõlemad sugulased vastasid, et teda ei oodata Venemaal. Lisaks suhtuvad õde ja abikaasa kaebajasse negatiivselt, kuna kaebaja kolis oma tütrega Eestisse. Kuna Venemaal ei oota kaebajat keegi, siis peab kaebaja naasma Ukrainasse, Harkivi linna, kus on kaebaja elu ja tervisele reaalne ja tõsine oht rahvusvahelise relvakonflikti tõttu.
14.Puudub põhjuslik seos 2014. a Ukraina territooriumi okupeerimise ja kaebaja 2015. a Venemaale kolimise vahel. PPA ei põhjendanud, miks ei kaalu täiskasvanud pereliikme Eestis elamine üles
seadusliku aluse puudumisel lahkumisettekirjutuse tegemist. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebajal puuduvad isiklikud, majanduslikud, tervislikud või muud sidemed Eestiga. Kaebajal on sidemed Eestiga, kuna siin elab seaduslikul alusel kaebaja tütar. Samuti asub Eestis kaebaja töökoht, kus ta saab ametlikku palka ja maksab makse. Sissesõidukeelu kehtestamisega karistatakse kaebajat, kuna ta ei saa külastada oma tütart ning kaotab Eestis töökohta. Sissesõidukeelu kehtestamise põhjendustest ei tulene, mille eest määrati kaebajale selline karistus ja miks isik ohustab Eestit.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
15.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA on vastavalt VRKS § 18 lg 2 sätestatule vaadanud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollinud esitatud tõendite ja andmete õigsust ning taotleja väidete usutavust. Vaidlustatud otsus on kaalutletud, proportsionaalne ning motiveeritud ning vastab HMS § 56 lg 1, HMS § 6 ning HMS § 40 sätestatud nõuetele.
16.Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Venemaa kodanikuna. PPA eeldab, et kaebaja oleks Ukraina kodakondsust kinnitava dokumendi kohe PPA-le esitanud. Asjaolu, et kaebajal on Ukraina pass füüsiliselt olemas, ei tähenda, et see on kehtiv ja autentne. Kaebaja väidete kohaselt ei teadnud ta ise, kas temalt võeti Ukraina kodakondsus ära või mitte. Kaebaja oleks pidanud pöörduma Ukraina Suursaatkonda, kes väljastab vastavasisulise dokumendi. PPA ei saanud dokumenti küsida kaebaja eest. Vastustajale ei selgu haldusmenetluse materjalidest ega esitatud kaebuse sisust, milline ajutise kaitse andmise alus peaks kaebaja puhul kohalduma. Kaebaja ei vasta ajutise kaitse andmise tingimustele.
17.Kaebaja ei ole esitanud ühtegi värskemat diagnoosi/tulemust, millest nähtuks, et kaebaja tervislik seisund on halvenenud sellisel määral, mis ei võimalda tal Eestist lahkuda. PPA vaidlustatud otsuse ja kaebaja tervisliku seisundi vahel puudub põhjuslik seos. Esitatud tõenditest nähtuvalt on mõned diagnoosid pandud kolmandale isikule, mitte kaebajale. Ei ole alust arvata, et Venemaale naasmisel oleks kaebajal ravi saamine takistatud.
18.Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei saa olla elukoha puudumine päritoluriigis. Puudub põhjendatud seos kaebaja tütre täiendava kaitse ja kaebajale tekkiva ohu vahel. PPA hindas kaebaja profiili ning leidis, et kaebaja varasem elu ja käitumine ei olnud selline, mis lubaks arvata, et kaebaja juhindus või hakkab juhinduma oma igapäevaelus ja tegemistes riigivõimu vastasest meelsusest ja selle demonstreerimisest. Seega ei ole põhjendatud ka arvata, et kaebaja võiks Venemaale tagasipöördumisel väljendada riigivõimust erinevat poliitilist meelsust ja seeläbi sattuda ametivõimude huviorbiiti.
19.Kaebaja suhtes ei kohaldu VRKS § 7 lg 2 p-d 1-5. Kaebaja ei ole oma tütre ülalpidamisel. Nad elasid erinevates riikides ning kaebaja saab enda sõnul pensioni. Seega pole alust saada elamisluba kaitse saanud isiku perekonnaliikmena. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja iseseisev hakkamasaamine Venemaal oleks küsitav. Pensioni suurus ei puutu rahvusvahelise kaitse taotluse hindamisel asjasse. Arvestades kaebaja ütlusi, ei olnud ta tütre ülalpidamisel ka Eestis viibides. Kaebaja väidete kohaselt oli tal olemas oma raha, mida ta on Eestis viibides kasutanud. Kaebaja ei vaja ka ülalpidamist seetõttu, et ta enda väidete kohaselt leiaks ta Eestis töö.
20.PPA on jõudnud õigesti järeldusele, et kaebaja ei ole ohus oma rassi, usu, poliitilise veendumuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Kaebaja ei ole esitanud väiteid või tõendeid, mis kinnitaksid otsesest ohtu kaebajale. Kaebaja ütlustest on näha, et rahvusvahelise kaitse taotlemise tegelik eesmärk oli mitte põhjendatud hirm tagakiusamise ees, vaid soov Eestis oma tütrega koos olla. Hoolimata lähedastest suhetest tütrega, ei kaalu täiskasvanud pereliikme Eestis elamine üles seadusliku aluse puudumisel lahkumisettekirjutuse tegemist.
21.Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus jäi põhjendatult rahuldamata, oli õiguspärane ka lahkumisettekirjutuse tegemine. PPA on teinud vaidlustavas otsuses kaebajale lahkumisettekirjutuse
tingimusel, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud lõpliku otsusega VRKS § 5 mõistes ning lõppenud on rahvusvahelise kaitse taotleja staatusest tulenev seaduslik alus Eesti Vabariigis viibida. PPA on tuvastanud vaidlustavas otsuses, et isik ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks ning teda ei ohusta tagakius ega tõsine oht koduriigis. Seega ei ole PPA poolt koostatud ettekirjutus vastuolus Inimõiguste konventsiooni ega muude kehtivate õigusaktidega.
22.PPA on kooskõlas VSS 31 lg 3 arvestanud ja hinnanud olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada sissesõidukeelu kohaldamist ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ning seda vaidlustatud otsuses ka nõuetekohaselt põhjendanud. Otsuses kirjeldatud andmetele tuginedes saab PPA järeldada, et kaebajal puuduvad lähemad isiklikud, majanduslikud, tervislikud või muud sidemed Eestiga ning teiste Schengeni liikmesriikidega, mis kaaluksid üles sissesõidukeelu kohaldamise. Eelnevat arvestades ei esine kaebaja puhul sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid. Kaebaja puhul esineb sissesõidukeelu kohaldamise kergendavaid asjaolusid. Õiguspärane on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld pikkusega 6 kuud alates isikule pandud lahkumiskohustuse täitmise päevast.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja on Venemaa kodanik ning Eestis elab kaebaja tütar, kes on Ukraina kodanik ja omab Eestis tähtajalist elamisluba kuni 21.06.2023. Menetlusosaliste vahel on vaidlus, kas kaebajal on ka Ukraina kodakondsus, kas kaebaja vajab rahvusvahelist kaitset ning kas kaebaja suhtes kohaldub VRKS § 7 lg 2 p-st 5. Kohus leiab, et PPA on leidnud õigesti, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset.
24.VRKS § 14 lg 5 p 4 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotleja esitama tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. See ei kõrvalda siiski haldusorgani kohustust arvestada menetluse läbiviimisel HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttega. Vastustaja on kaebajat põhjalikult küsitlenud, andnud võimaluse täiendavate seisukohtade esitamiseks, analüüsinud kaebaja esitatud väiteid ning hinnanud nende usaldusväärsust, samuti analüüsinud päritoluriigi infot ning kõrvutanud seda taotluse asjaoludega. Seega on PPA selgitanud välja kõik otsuste tegemisel tähtsust omavad asjaolud. PPA on piisavalt täitnud uurimiskohustust.
25.HKMS § 158 lg 31 järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Rahvusvahelise kaitse asjades võib vastustaja enda kaalutlusi rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise kohta kohtumenetluses täiendada. Samas on otsus rahvusvahelist kaitset otsivate isikute osas prognoosotsus tuleviku kohta. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (sh kuulumine sotsiaalsesse gruppi) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos.
26.VRKS § 8 lg 3 järgi on turvaline päritoluriik riik, kus välismaalast ei ähvarda VRKS § 4 lõikes 3 nimetatud tõsine oht. Vastavalt VRKS § 9 lg 3 loetakse riiki turvaliseks päritoluriigiks, kui õigusliku olukorra, õigusaktide demokraatlikus süsteemis kohaldamise ja üldiste poliitiliste olude põhjal on võimalik tõestada, et riigis ei toimu üldist ja järjekindlat VRKS §-s 19 nimetatud tagakiusamist. VRKS § 9 lg 4 alusel arvestatakse turvalise päritoluriigi määratlemisel, millises ulatuses on riigis õigusaktidega ja nende kohaldamise viisiga tagatud isikute kaitse tagakiusamise ja väärkohtlemise eest, Genfi konventsioonis sätestatud välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõte ning nimetatud õiguste ja vabaduste rikkumise vastaste tõhusate õiguskaitsevahendite süsteem.
27.PPA leiab vaidlustatud otsustes, et kaebajal puudus vajadus Venemaalt lahkuda, kuna kaebajal ei ole selline profiil, mis võiks endaga kaasa tuua Venemaa ametivõimude huviorbiiti sattumise. Kaebaja soovimatus Venemaal elada ei too kaasa rahvusvahelise kaitse vajadust.
28.Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, milles märkis, et on abielus, ta on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ning tal on Venemaa kodakondsus (dtl 98). Eelnevalt on kaebajal olnud Ukraina kodakondsus (dtl 67). Kaebaja kinnitas oma allkirjaga ankeedi, et esitatud andmed on õiged (dtl 69). Kohtu hinnangul tuli vastustajal lähtuda nimetatud andmetest.
29.Kaebaja märkis vestlusel, et tal on üks kodakondsus ning ta ei tea, kas tal on jätkuvalt Ukraina kodakondsus või mitte. Kaebaja ei ole käesoleva ajani tundnud huvi Ukraina kodakondsuse vastu, kuivõrd kaebaja elas abikaasaga Moskvas (07.06.2022 protokoll nr 12204040143-1, p 15, dtl 87, 88). 16.09.2022 selgitas kaebaja PPA-le, et ta ei tea, kas ta Ukraina pass on kehtiv ning ta ei leidnud kehtetute dokumentide andmebaasist enda andmeid (protokoll nr 12204040143-1, p 8, dtl 93 ja dtl 115). Kaebaja toob kaebuses välja, et vastustaja oli ise kohustatud kontrollima, kas kaebaja Ukraina pass on kehtiv. VRKS § 14 lg 5 alusel on rahvusvahelise kaitse taotleja kohustatud esitama mh isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele. Kuivõrd kaebaja pöördus algselt PPA poole taotlusega, tuues välja, et ta on Venemaa kodanik, tuli PPA-l ka vastavatest andmetest lähtuda. Alles hilisemalt asus kaebaja seisukohale, et PPA-l tuli lähtuda asjaolust, et kaebajal on ka Ukraina kodakondsus. Kaebuse juurde esitas kaebaja koopia tema Ukraina passist, mille järgi pass kehtis ajavahemikul 06.11.2008 kuni 06.11.2018 (dtl 18). Seega tegemist on kehtetu isikut tõendava dokumendiga. Nimetatud tõendist nähtuvalt on kaebaja olnud Ukraina kodanik. Kaebuse kohaselt ei ole Ukraina saatkonnast võimalik saada informatsiooni Ukraina kodakondsuse kohta, kuna saatkond on üle koormatud. Samas ei ole kaebaja selgitanud, kas ta on pöördunud Ukraina saatkonna poole oma passi tähtaja pikendamiseks. Kohtule ei nähtu, et Ukraina saatkond ei osuta vajalikke teenuseid ning ei pikenda vajadusel kaebaja Ukraina passi.1 Eelnev asjaolu ei oma ka kohtu hinnangul määravat tähtsust, kuivõrd kaebaja ei saabunud Eestisse Ukrainast. Asjaolu, et kaebaja on Ukrainas elanud või tal on Ukraina pass, ei anna eraldivõetuna alust rahvusvahelise kaitse saamiseks.
30.Kaebaja kirjeldas PPA-le 07.06.2022, et taotles rahvusvahelist kaitset, kuna tema tütar kolis Eestisse elama, mistõttu kaebajal oleks puudunud võimalus tütrega suhelda. Kuna kaebajal on kõrge iga, võib tekkida olukord, kus kaebaja vajab abi. Venemaale ei saa raha üle kanda (p 6). Kaebajal ei ole olnud Venemaal kokkupuuteid Venemaa ametivõimudega (p 10) ent ta kardab Venemaal, et tal võivad tekkida mingid pahandused (p 14, dtl 87), samas ei ole tal Venemaal olnud probleeme (p 3335). Kaebaja ei tea, mis Venemaale naasmisel juhtuks (p 36). Kaebaja soovib üksnes tütre pärast Eestis elada ning töötada (p 36-37, dtl 89). Kaebuses tõi kaebaja välja, et ta ei soovi abikaasaga enam koos elada. Samuti tal ei ole võimalik elada Venemaal asuvas kaebaja kaasomandis olevas elamus. Seega nähtub üheselt, et kaebaja soovib Eestis elada selleks, et kaotas Venemaal oma elukoha ja soovib olla koos tütrega, mis ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.
31.Kohus ei leia samuti, et kaebaja oleks oma tütre tõttu Venemaal ohus pelgalt selle tõttu, et tütar on Ukraina kodanik ja elab Eestis. Venemaal elab arvukalt inimesi, kellel on Ukrainaga perekondlik side ja ei ole põhjust arvata, et nad kõik on seetõttu tagakiusamisohus. Kaebaja selgitas 07.06.2022 PPA-le, et teda ning tema tütart ei tahetud Venemaa piirilt Eestisse lasta, kuna kaebajal ei olnud viisat. Peale kinnitust, et FSB on tema tütart intervjueerinud, lubati kaebaja üle piiri (p 7, dtl 86). Kohtul puudub alus ka arvata, et kaebajal on oht sattuda Venemaal ukrainlastele loodud filtratsioonilaagrisse, kuna need on mõeldud pagulase staatuse saanud ukrainlastele, kes soovivad ületada Venemaa piiri2. Lisaks ei ole selge, kas kaebaja on Ukraina kodanik, samuti ei ole kaebajale antud rahvusvahelist kaitset. Seega puudub alus eeldada, et kaebaja satub Venemaale naasmisel tõsisesse ohtu. Kuna kaebaja külastas Eestis elavat tütart, on see piisavalt arusaadav põhjus, miks kaebaja Eestis käis.
32.Eelnevaid selgitusi aluseks võttes on vastustaja jõudnud õigesti järeldusele, et kaebaja ei ole ohus oma rassi, usu, poliitilise veendumuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Kaebaja ei soovi Venemaale naasta, kuna tal on halvad suhted oma Venemaal elava perekonnaga ning ta soovib elada oma tütre läheduses, st kaebaja ei soovi lihtsalt Venemaal elada. Samuti muudab Venemaal elamise ebamugavaks asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik külastada Eestis elavat tütart. Viimane väide ei ole aga tõene. Vabariigi Valitsuse 19.09.2022 määrusega nr 247 kinnitatud „Venemaa Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise ajutine piiramine“ p 2 alapunkt 10 järgi on riigipiiril lubatud Eestisse sisenemise eesmärgil ületada Venemaa Föderatsiooni kodanikul, kelle Eestisse saabumine on vajalik humaansetel kaalutlustel. Seega juhul, kui kaebaja naasmisel Venemaale, tema tervis halveneb vms ning tal ei ole võimalik saada Venemaal abi, on võimalik taotleda viisat ka humaansetel kaalutlustel.
33.Kaebaja leiab, et tema suhtes kohaldub VRKS § 7 lg 2 p 5, kuna tema tütrele on antud tähtajaline elamisluba (dtl 32). Nimetatud sätte kohaselt on pagulase ja täiendava kaitse saaja perekonnaliikmeks tema või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et VRKS-s nimetatud perekonnaliikmeid käsitatakse perekonnana juhul, kui perekond oli olemas päritoluriigis. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei elanud koos oma täisealise tütrega Ukrainas, kust tema tütar Eestisse saabus. Kaebaja elas koos abikaasaga Venemaal ning saabus Venemaalt Eestisse. Eelneva alusel ei saa lugeda kaebajat ja tema tütart perekonnaks VRKS § 7 lg 2 p 5 tähenduses. Kaebajal ning tema tütrel olid rahvusvahelise kaitse saamise aluseks erinevad asjaolud.
34.Kaebaja toob välja, et tal ei ole võimalik Venemaal määratud pensioniga (6135,49 rubla ehk 98,16 eurot) toime tulla. Samuti viitab kaebaja arvestuslikule elatusmiinimumile, mis on u 233,60 eurot. Viide puudutab Eesti elatusmiinimumi3, mis ei tähenda, et ka Venemaal toimetulekuks on vajalik sarnane summa. Rahvusvahelist kaitset ei anta põhjusel, et kaebajal ei ole võimalik koduriigis majanduslikult toime tulla. Kaebaja toob kaebuses välja, et ta asus Eestis alates 01.12.2022 tööle õmblejana (dtl 118). Eelnevast saab järeldada, et kaebajal on võimalik ka Venemaal otsida sarnast tööd. Kaebaja ei ole ka haldusmenetluses väitnud, et ta oleks olnud tütre ülalpeetav.
35.Kohus leiab, et kaebaja ei vasta pagulasena tunnustamise ja täiendava kaitse andmise eeldustele. VRKS § 4 lg 3 järgi on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas: 1) talle surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise või 2) tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või 3) konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Kaebaja ei ole välja toonud riigiorganitest või muudest asjaoludest tulenevat ohtu. Venemaal ei toimu selliseid relvakonflikte, millest võib kaebajale tuleneda oht. Samuti ei ole Venemaal välja kuulutatud sõja seisukorda. Kaebaja ei soovi üksnes Venemaal elada, mis ei ole täiendava kaitse saamise alus.
36.Kaebaja märgib, et elukoha puudumise tõttu Venemaal, tuleb tal naasta Ukrainasse Harkivisse, kus on toimumas aktiivne sõjategevus. See väide jääb ka kohtule arusaamatuks. Asjaolu, et kaebaja viimane elukoht enne Venemaale kolimist (7 aastat tagasi) oli Harkivis, ei too kaasa kohustust Harkivisse naasmiseks. See, et kaebajal hetkel Venemaal elukoht puudub, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Asjaolu, et Venemaa majanduslik olukord üha halveneb, ei ole samuti rahvusvahelise kaitse saamise aluseks. Toodud põhjustel nõustub kohus PPA-ga, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset.
37.VSS § 2 lg 1 kohaselt Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 3 lg 2 näeb ette, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida. VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). VSS § 72 lg 2 p 2 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasele ei anta elamisluba või rahvusvahelist kaitset seetõttu, et elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise taotlus on põhjendamatu. Kuivõrd PPA luges õiguspäraselt kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks, on ettekirjutuse tegemine õiguspärane. Kaebaja selgitas 16.09.2022 PPA-le, et ta on nõus Eestist lahkuma ning ei hakka ennast varjama (p 24, dtl 94). Kaebaja ei soovi Eestist lahkuda, kuna talle meeldib Eestis ning Eestis elab ka tema tütar (p 27). Kaebaja soovib jääda Eestisse, et elada tütrega ning käia Eestis tööl (p 32, dtl 95). Arvestades eelnevat andis PPA kaebajale maksimaalse 30-päevase tähtaja Eestist lahkumiseks (VSS § 72 lg 4). Kohut ei veena kaebaja hinnang, et ta avaldas nõusolekut Eestist lahkumiseks üksnes seetõttu, et kartis sattuda kinnipidamiskeskusesse. Kaebaja kirjeldas veenvalt 16.09.2022, et ta ei soovi Eestist lahkuda, mistõttu puudus PPA-l ka vajadus paigutada kaebaja kinnipidamiskeskusesse (põgenemisohu puudumine).
38.Kaebaja ei nõustu PPA hinnanguga, et kaebajal puuduvad majanduslikud, sotsiaalsed ja tervislikud põhjused, mis võiksid mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebuses toob kaebaja välja, et tema tervis on väga halb ning võib Venemaal veelgi halveneda. Väite tõendamiseks esitas kaebaja vastavad tõendid (dtl 28-31). Üks kaebaja tervist puudutav tõend on väljastatud 15.05.2013 ning teine tõend on väljastatud kaebaja tütre nimele. Nimetatud tõendite alusel ei saa asuda järeldusele, et kaebajal ei ole võimalik reisida või kaebaja haiguste ravi on võimalik saada üksnes Eestis. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei ole võimalik Venemaal ravi saada ning et see ohustaks oluliselt tema tervist. 07.06.2022 kinnitas kaebaja PPA-le, et tema tervis on hea, vaja on võtta üksnes kilpnäärme toetuseks ravimit (p 30, dtl 89). Ka 16.09. 2022 vestlusel PPA-ga ei toonud kaebaja välja, et tal oleks probleeme tervisega (vt p 4, dtl 92). Seega ei tulene kaebaja eelnevatest selgitustest ja tõenditest, et kaebaja tervis oleks halvenenud määral, mis takistaks tal Venemaale minemist.
39.Vastustaja on õigesti asunud järeldusele, et kaebajal puuduvad majanduslikud, sotsiaalsed ja tervislikud põhjused, mis võiksid mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist. Õige on vastustaja väide, et Eestis ametliku töökoha omamine ei ole aluseks väljasaatmise kohaldamata või sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Samuti ei näita töökoha omamine, et kaebaja on integreerunud Eesti ühiskonda. Sellise lühikese aja jooksul ei ole integreerumine ka võimalik. Kaebaja väidab, et ei soovi lahkuda tütre pärast Eestist. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, ei olnud kaebaja ja tema tütar enne Eestisse saabumist ühes leibkonnas ning ei moodusta perekonda VRKS § 7 lg 2 p 5 tähenduses. Kaebaja ei ole oma tütrega nn vältimatus sõltuvussuhtes, kuna ei ole objektiivsetel põhjustel oma tütre ülalpeetav. Üksnes soov tütrega koos olla ei too kaasa ettekirjutuse täitmise võimatust.
40.Kaebajale oli enne ettekirjutuse tegemist tagatud õigus olla ärakuulatud. Vastustaja on ettekirjutuses piisavalt selgelt ja arusaadavalt oma seisukohti selgitanud ning asjaolusid kirjeldanud. Kohtule ei nähtu eelnevast tulenevalt kaalutlusõiguse rikkumist vastustaja poolt. Vastustaja leidis õiguspäraselt, et kaebajal puuduvad Eestis kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed. Asjaolu, et kaebaja soovib Eestis töötada ja sissetulekut teenida ning tütrega lähestikku elada, ei ole sedavõrd kaalukas, et see tooks endaga kaasa ettekirjutuse õigusvastasuse ja tühistamise.
41.PPA on rakendanud VSS § 74 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kohaldades kaebajale sissesõidukeelu 6 kuuks. Sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed ning see eeldab mh isiku ärakuulamist (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 23.09.2019 otsus nr 3-16-2088, p-d 12 ja 15; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 12; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 32–34).
42.Kaebaja ei ole käitunud viisil, mida saaks tõlgendada Euroopa Liidu varjupaigamenetluse süsteemi tahtlikuks ärakasutamiseks, mis omakorda on sissesõidukeelu kohaldamise eelduslikuks aluseks. Kohtu hinnangul kohaldub asjas VSS § 74 lg 4, mille järgi võib jätta kohaldamata sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel. Õiguskirjanduses on humaanseks kaalutluseks peetud näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all. PPA on vaidlustatud otsuses välja toonud, et kaebajal on tütrega väga lähedased suhted ning tütar külastas Venemaal ema, millest tulenevalt on võimalik sissesõidukeelu tähtaega vähendada. Eelnevale tuleks kohtu hinnangul lisada asjaolu, et kaebaja võib vajada abi tulenevalt tema tervislikust seisundist. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja praegune tervislik seisund ei võimalda reisimist, küll aga ei saa välistada, et (lähi)tulevikus olukord ei muutu. Sissesõidukeelu kohaldamine takistaks kaebajal saada vajadusel mh lühiajalist viisat tütre külastamiseks. Samuti puudub võimalus muul moel seadustada võimalust tütrega koos elamiseks. Eelnevatel põhjustel on kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld määratud kaalutlusvigadega, tähtaja pikkus ebaproportsionaalne ning tuleb seetõttu tühistada.
43.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad vastustaja kulud enda kanda. Kaebaja esitas taotluse vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks summas 1557 eurot. Väljatoodud menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud. Kuivõrd kohus rahuldas kaebuse kolmandiku osas, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 519 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 28.06.2023 OTSUSEGA.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.