Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. juuni 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-204
Haldusasi
AS Logman Invest kaebus tunnistada õigusvastaseks Kaitseministeeriumi 28. detsembri 2020. a keeldumine Selja kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamisest ja kohustada otsustama planeeringu kooskõlastamine uuesti
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – AS Logman Invest, esindaja v.adv Silja Holsmer Vastustaja – Kaitseministeerium, esindaja v.adv Reesa Laur Kaasatud haldusorgan – Lääne-Harju vald, esindajad EK ja ER
Menetluse alus ringkonnakohtus
AS Logman Invest apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta AS Logman Invest apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
19.aprilli 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-204 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. juulil 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-21-204 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Logman Invest esitas 29.09.2011 taotluse Paldiskis Selja kinnistul (katastritunnus 58001:004:0034, pindala 16,41 ha, sihtotstarve 100% maatulundusmaa) detailplaneeringu (DP) algatamiseks eesmärgiga rajada kinnistule kolmest kuni 150 m kõrgusest tuulegeneraatorist (koguvõimsusega kuni 9 MW) koosnev tuulepark.
2.Paldiski Linnavalitsus algatas 09.02.2012 korraldusega nr 48 Selja kinnistu DP menetluse ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH). Kaitseministeerium juhtis 23.04.2012 kirjas tähelepanu, et DP-ga kavandatav tuulepark asub Ämari õhuseireradari lähedal, mille tegevust juba häirib olemasolev Paldiski tuulepark. Seetõttu on vaja hinnata lisanduva tuulepargi mõju riigikaitselise objekti töövõimele ja DP tuleb kooskõlastada mh Kaitseministeeriumiga. KSH koostamise raames selgitas Kaitseministeerium 12.03.2013, et Selja kinnistu DP kolm tuulikut tekitavad Paldiski tuulepargile laienduse ida suunas ning süvendavad mõjutusi radarsüsteemile. Radari töökindlusele oleks kõige parem tuulikute laba tipu kõrguse langetamine metsamassiivi tasemele. Tuulikute mõju vähendamiseks on alternatiivse lahendusena võimalik katta tuulikute labad, gondlid ja tornid RF-kiirgust neelava (stealth) kattega. Mõjutused saab uuesti üle vaadata siis, kui on selgunud radarile Paldiski tuulepargi mõjutuste vähendamiseks tehtavad tark- ja riistvaralised muudatused ning uued lahendused on ennast praktikas tõestanud.
3.Kaitseministeerium kooskõlastas 04.03.2014 kirjaga Selja kinnistu DP tingimustega, et ehitusprojekt tuleb kooskõlastada Kaitseministeeriumiga ning ehitusprojekti kooskõlastamine on võimalik pärast Ämari õhuseireradari uuendamist ja testimist ning tuulepargi mõjude analüüsi teostamist. Kaitseministeerium jättis endale õiguse analüüsi tulemuste põhjal keelduda ehitusprojekti kooskõlastamisest. Kavandatav tuulepark asub Ämari õhuseireradarist ca 12 km kaugusel ja tuulikud kogukõrgusega 150 m asuvad suures ulatuses radari kattealas. Tuulikud avaldavad radarile negatiivset mõju (põhjustavad häiringuid radari töös) ning laiendavad juba eksisteeriva Paldiski tuulepargi poolt varjutatud ala. Kaitseministeerium on radarit uuendamas ja uuenduse efektiivsus selgub pärast testperioodi 2014. a lõpus. Kui tuulikute negatiivne mõju säilib, ei saa Kaitseministeerium kooskõlastada täiendavate tuulikute rajamist piirkonda.
4.Paldiski Linnavalitsus võttis 25.08.2015 korraldusega nr 263 Selja kinnistu DP vastu ning suunas selle koos KSH aruandega avalikule väljapanekule. Keskkonnaamet kiitis 16.12.2015 kirjaga KSH aruande heaks. DP järelevalve käigus küsis Harju maavanem 09.03.2016 kirjaga uuesti Kaitseministeeriumi seisukohta DP-s kavandatud kuni 150 m kõrguste tuulikute suhtes, märkides, et planeeringulahenduse perspektiivikus tuleks ikkagi välja selgitada DP menetluse käigus ja vältida sellise DP kehtestamist, mida ei pruugi üldse olla võimalik hiljem realiseerida. Kaitseministeerium märkis 24.03.2016 kirjas, et õhuväe õhuseiredivisjoni 15.03.2016 analüüsi tulemusel väheneb radari töövõime, kui DP alale kavandatakse sõltuvalt konkreetsest asukohast kõrgemad tuulikud kui 15–20 m (torn koos labadega). Harju maavanem jättis Selja kinnistu DP 12.04.2016 kirjaga heaks kiitmata, sest Kaitseministeeriumi seisukoha ning ehitusseadustiku (EhS) § 120 lg 1 põhjal ei saa Selja kinnistu DP-d käsitada õigusaktidele vastava planeeringuna. 2(15)
3-21-204
5.Lääne-Harju Vallavalitsus esitas 18.10.2019 kirjaga muudetud planeeringulahenduse Kaitseministeeriumile uuesti kooskõlastamiseks, viidates, et tuulikute püstitamiseks määratava ehitusõiguse kõrguse osa on lahendatud tingimusega, et tuulikute kõrgus täpsustatakse koostöös Kaitseministeeriumiga ehitusprojektis nii, et tuulikud ei segaks radarite tööd. Lisaks on jäetud võimalus rajada planeeringualale päikesepaneelide park. Kaitseministeerium teatas 05.11.2019 kirjaga, et on hinnanud planeeritava tuulepargi mõju riigikaitselisele õhuseireradarile ning ei kooskõlasta DP-ga kavandatava tuulepargi rajamist. Radari töövõime tagamiseks võib Selja kinnistule sõltuvalt asukohast rajada maksimaalselt 15–20 m kõrguseid tuulikuid. Päikesepargi rajamiseks seadis Kaitseministeerium tingimused, et päikesepark või selle osad ei tohi asuda kõrgemal kui 15 m olemasolevast maapinnast ja park peab vastama asjaomastele standarditele.
6.AS Logman Invest on pöördunud 25.02.2020, 03.04.2020, 21.05.2020, 28.05.2020 ja 03.07.2020 kirjadega Kaitseministeeriumi poole, pakkudes täiendavate leevendusmeetmetena välja võimalused reastada kõik kolm tuulikut Ämari radari suhtes ühele sirgele ja seadistada need töötama sünkroonis (st need oleksid radarile sisuliselt nähtavad ühe tuulikuna), samuti on kavas katta tuulikute labad stealth tehnoloogiaga ja rakendada tarkvaralahendust, mis vähendab tuulikute häirivat mõju radarile. AS Logman Invest viitas ühtlasi, et kavandatav Selja tuulepark asub Pakri ja Paldiski tuuleparkidega (kokku 26 tuulikut) samas piirkonnas, kuid nende tööd ei ole takistatud, mistõttu peab piisavate leevendusmeetmete rakendamine olema ilmselt võimalik. Kaitseministeeriumi 04.03.2020, 19.05.2020, 27.05.2020, 08.06.2020 ja 24.07.2020 vastustes on leitud, et DP lahenduses pakutud leevendusmeetmed ei ole sobilikud militaarradari töövõime tagamiseks. Ka siis, kui tuulikud joondada radari suunal, laieneks juba olemasolevate tuulikute poolt takistatav sektor. Varjetehnoloogia kõrvaldaks üksnes valesihtmärkide probleemi, kuid ei kõrvalda tuuliku taha tekkivat varjuala ja vähendaks mh radari maksimaalset tegevusraadiust. Pakutud tarkvaraline lahendus on rakendatav lähilennuliikluse juhtimise radaritel, kuid ei ole kasutatav militaarradaritel. Kokkuvõtlikult ei pidanud Kaitseministeerium DP kooskõlastamist võimalikuks, sest piirkonda ei saa lubada täiendavaid häiringuallikaid, kuna ka olemasolevate tuuleparkidega kaasnevad jätkuvalt negatiivsed mõjutused. Selja kinnistu DP-ga seonduvaid probleeme ja nende lahendamise võimalusi arutati täiendavalt Kaitseministeeriumis toimunud 25.08.2020 kohtumisel, kuid ühistele seisukohtadele ei jõutud.
7.AS Logman Invest palus 23.11.2020 kirjas Kaitseministeeriumil DP kooskõlastada ning näha vajadusel ette leevendusmeetmed. DP kooskõlastamisest keeldumise korral paluti vastata kõigile kirjas esitatud argumentidele ning viidata seejuures konkreetsetele õiguslikele alustele. Kaitseministeerium märkis 28.12.2020 kirjas, et kuigi muudetud jooniselt nähtub, et tuulikud planeeritakse Selja kinnistule üksteise taha joondatult radari sihile, asetseksid tuulikud radari suunast vaadatuna siiski väljaspool olemasolevat tuuleparki ja tekitaksid täiendava takistuse, mis tähendab, et radar ei saaks tuulikute suunal töötada senise töövõimega. Kaitseministeerium ei saa riigikaitse ja riigi julgeoleku tagamiseks lubada radari töövõime vähenemist. Seega ei ole asjaolud muutunud ja Kaitseministeerium jääb oma senistes seisukohtades väljendatu juurde. Ainsaks sobilikuks leevendusmeetmeks oleks tuulikute kogukõrguse vähendamine allapoole Ämaris asuva õhuseireradari otsenähtavuse ala (sõltuvalt kohast 15–20 m maapinnast). Vastuse õiguslike alustena viidati planeerimisseaduse (PlanS) § 127 lg-le 1 ja § 133 lg-le 1, Vabariigi Valitsuse 17.12.2015 määruse nr 133 „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ § 3 p-le 1 ning lennundusseaduse (LennS) § 35 lg-le 61, samuti EhS § 120 lg-le 1 ja kaitseministri 26.06.2015 määruse nr 16 „Riigikaitseliste ehitiste töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“ (määrus nr 16) § 4 lg-le 2.
8.AS Logman Invest esitas Tallinna Halduskohtule 27.01.2021 kaebuse tunnistada õigusvastaseks Kaitseministeeriumi 28.12.2020 keeldumine Selja kinnistu detailplaneeringu 3(15)
3-21-204 kooskõlastamisest ja kohustada Kaitseministeeriumi otsustama DP kooskõlastamine uuesti. Keeldumises viidatud EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 ei ole asjassepuutuvad, kuivõrd praegusel juhul ei ole tegemist projekteerimistingimuste või ehitusloa eelnõu kooskõlastamise menetlusega, vaid DP kooskõlastamisega. DP ei ole ehitustegevuse aluseks. LennS § 35 lg 61 ei sätesta samuti õiguslikku alust kooskõlastuse andmisest keeldumiseks, sest selle kohaselt lähtutakse kooskõlastamisel PlanS-st (planeeringute puhul) või EhS-st (ehitusprojektide puhul). Keeldumine oli õigusvastane muu hulgas juhul, kui aktsepteerida tuginemist määrusele nr 16, sest vastustaja ei ole kohaldanud uurimisprintsiipi (vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-172766, p-d 27.2–27.3). Kui mis tahes mõju radari toimimisele ei välista automaatselt ehitusloa andmist, siis ei saa see järelikult automaatselt välistada ka DP kooskõlastamist. Vastustaja on talunud 26 tuuliku (st Pakri ja Paldiski tuuleparkide) igapäevast käitamist DP-s kavandatud kolme tuulikuga samas piirkonnas, selgitades, et leevendusmeetmete kasutamisele vaatamata omavad tuulepargid Ämari radarile negatiivset mõju. Asjakohane ei ole argument, et olemasolevad tuulikud on püstitatud varem, sest riik saab 26 tuuliku käitamist aktsepteerida vaid olukorras, kus sellega ei ületata lubatud negatiivsete mõjude lävendit. DP-s on kavandatud püstitada kolm täiendavat tuulikut, mis asuksid radari suhtes täpselt üksteise taga ja töötaksid sünkroonis ehk nende mõju vastaks ühe tuuliku mõjule. Sedavõrd minimaalse mõjuga DP kooskõlastamisest saaks vastustaja keelduda üksnes siis, kui olemasolevate tuuleparkide mõju ulatuks maksimaalse lubatud piirini. Seda ei ole vastustaja väitnud. Kaebaja on pakkunud välja erinevaid leevendusmeetmeid, et vähendada DP-s kavandatu mõju Ämari radarile, kuid vastustaja ei ole nendega arvestanud. Muu hulgas ei ole vastustaja väitnud, et oleks hinnanud, millised oleksid mõjud siis, kui tuulikud töötavad sünkroonis. KSH aruande p 5.8.4 kohaselt märkis Kaitseministeerium, et tuulepark moodustab radari suhtes küll varju, kuid see efekt ei ole suur, kui tegemist on üksiku tuulegeneraatoriga. Vastustaja jättis hindamata ka tuulikute labadel varjetehnoloogia kasutamise ja radari uue tarkvaralahenduse efektiivsuse leevendusmeetmetena. Lisaks soovis kaebaja teada, millised on olemasolevate Pakri ja Paldiski tuuleparkide leevendusmeetmed, kuid riigisaladusele viidates vastustaja seda ei avaldanud. Leevendusmeede ei saa olla riigisaladuseks, mistõttu oli info avaldamata jätmine õigusvastane. Kaitseministeerium andis 2014. a-l planeeringule tingimusliku kooskõlastuse. Järelikult ei ole alale tuulikute püstitamine välistatud. DP kehtestamine ei tähenda tuulikute rajamist. Ehitusloa menetluses saab teha täpsemad analüüsid ja näha nende tulemusel ette leevendusmeetmed.
9.Kaitseministeerium palus vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes seisukohale, et DP-s kavandatud tuulepark vähendab riigikaitselise ehitise töövõimet, mistõttu on vaidlustatud menetlustoiming õiguspärane. Määrus nr 16 on asjakohane ning vastustajal tuli sellest lähtuda ja tal puudus võimalus DP-d kooskõlastada. Olemasolevad tuulepargid rajati siis, kui puudus kohustus ehitamine Kaitseministeeriumiga kooskõlastada. Vastustajal puudub pädevus nõuda olemasolevate tuuleparkide lammutamist. Kaitseministeerium ei saa ega pea pakkuma arendaja eest ise välja kõiki võimalikke leevendusmeetmeid, vaid hindab kooskõlastamisel väljapakutud lahenduse mõjusid. Kõiki kaebaja viidatud leevendusmeetmeid on hinnatud, kuid neil ei ole olnud loodetud tulemust. Väide, et kolm tuulikut oleksid ühe tuuliku mõjuga, on tõendamata ja ebaõige. Radari töövõime ei tohi tuulikute püstitamise tõttu väheneda, kuid praegusel juhul see väheneks, mistõttu ei olnud vastustajal kaalutlusõigust. Täpsemaid andmeid ei olnud võimalik kaebajale esitada, sest tegemist on salastatud teabega.
10.Lääne-Harju vald toetas seisukohas kaebust, leides, et tuulikute kavandamine vahetult olemasolevate tuuleparkide kõrvale on kooskõlas kohalike ja riiklike strateegiadokumentidega. Kui pooled kokkuleppele ei jõua, lõpetab vald DP menetluse PlanS § 129 lg 1 p 1 alusel, sest üle 28 m kõrgusi tuulikuid kavandavat DP-d ei saa kehtestada ilma vastustaja kooskõlastuseta. 4(15)
3-21-204
Tallinna Halduskohus jättis 19.04.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.
Kaitseministeerium keeldus DP kooskõlastamisest lõplikult 28.12.2020 kirjaga. Samas oleks vastustaja juba 04.03.2014 kirjas pidanud võtma üheselt mõistetava seisukoha, et taotletud DP lahendust ei kooskõlastata. Kaebajal ei olnud DP algatamist taotledes õiguspärast ootust, et ta saab oma kinnistule rajada tuulepargi. Tuuleparke ei näinud alal ette ka Paldiski üldplaneering. Vaidlust ei ole selles, et vastustajalt kooskõlastuse küsimine oli kohustuslik ja ilma vastustaja kooskõlastuseta ei saa DP-d kehtestada. Vaidlus on selles, kas LennS ja PlanS sätestasid mh keeldumise õigusliku aluse ning kas selles osas olid kohaldatavad EhS § 120 lg 1 ja määrus nr
16.Samuti on vaidluse all, kas vastustaja on selgitanud piisavalt välja muudetud DP lahenduse mõju radari töövõimele ja kas mõju on ulatusega, mis ei võimalda DP-le kooskõlastust anda. Kaebaja on väitnud sedagi, et vastustaja pidanuks andma kooskõlastuse (kõrval)tingimustega, arvestades mh võimalust, et Ämarisse tuuakse teistsuguse töövõimega radar. Kaitseministeerium on kooskõlastamise kohustuse osas 28.12.2020 kirjas viidanud kehtivatele normidele (PlanS § 127 lg 1, § 133 lg 1; määruse nr 133 § 3 p 1), kuid et DP menetlus algatati 09.02.2012, siis tulnuks ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 1 lg-st 1 tulenevalt viidata enne 01.07.2015 kehtinud PlanS v.r § 17 lg 2 p-le 8. Täiendavalt on viidatud 01.07.2015 jõustunud LennS § 35 lg-le 61, millest juhindumist EhSRS § 1 lg 1 ka ei takistanud. Sõltumata sellest, kas kooskõlastuse andmisel tuli juhinduda enne 01.07.2015 kehtinud õigusaktidest või pärast 01.07.2015 kehtinud õigusaktidest (sh määrusest nr 16), ei olnud vastustajal võimalik anda positiivset kooskõlastust. PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 ja LennS § 35 lg 61 sätestasid üksnes kooskõlastamise kohustuse, kuid ei reguleerinud kooskõlastamisest keeldumise aluseid ega seda, kuidas hinnata riigikaitselise ehitise töövõimet. Tallinna Halduskohtu 13.12.2019 otsusest nr 3-15-1914 (jõustus 04.05.2021) ja samas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2020 otsusest tulenevalt võis vastustaja kooskõlastuse andmisest keeldumisel lähtuda enda tegevusvaldkonda puudutavatest seadustest ja muudest õigusaktidest, sh Põhja-Atlandi lepingust ning NATO standardist ja juhendist, millele tugines ka kaitseministri 26.06.2015 määrus nr 16. Seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa pädeval riigiasutusel olla kohustust kooskõlastada õigusvastast tegevust (vt Riigikohtu 06.04.2021 otsus nr 5-20-12, p 47). Kaitseministeerium on oma tegevusvaldkonnast tulenevalt pädev hindama radari töövõimet kui riigi kaitsevõime tagamise üht meedet. PlanS ega LennS ei pea üksikasjalikult sätestama kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseid. Isegi kui määrus nr 16 ei ole asjakohane, andsid eeltoodud õigusaktid aluse kooskõlastamisest keelduda. Radari töövõime kriteeriumid määratleb EhS § 120 lg 4 alusel antud määrus nr 16, mis hakkas kehtima 01.07.2015. Kuivõrd PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 ega LennS § 35 lg 61 ei reguleerinud miinimumnõudeid riigikaitselistele ehitistele, siis võis Kaitseministeerium kooskõlastamisel lähtuda määrusest nr 16 ning see ei ole EhSRS-ga vastuolus. Olukorras, kus seadusandja oli menetlustoimingu tegemise ajaks riigisisese õigusaktiga reguleerinud ära riigikaitselise ehitise töövõime hindamise kriteeriumid, tuli vastustajal kooskõlastamisel neist ka lähtuda. Varem tuli lähtuda NATO standardist ja juhendist ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisast. Need kehtivad ka pärast määruse nr 16 andmist. Tegemist on salastatud välisteabega. Kuigi määrust nr 16 ei ole antud PlanS-i alusel, on see planeerimisega siiski loogiliselt seotud. DP alusel ei saa küll asuda ehitama, kuid DP on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS v.r § 9 lg 1; PlanS § 124 lg-d 2 ja 4). Radari töövõime kriteeriume reguleerivat määrust tuleb arvestada ehitusloa andmisel ning vastuolu sellega tingib ehitusloa andmisest keeldumise (EhS § 44 p 1). DP-ga kavandatava kooskõla määrusega nr 16 tuleb võtta arvesse juba planeerimismenetluses. Pädev haldusorgan ei saa nõustuda DP-ga, kui ta ei saaks nõustuda selle realiseerimiseks antava ehitusloaga. Planeering peab olema elluviidav (vt ka PlanS § 3 lg 5, § 6 p 11, § 129 lg 1 p 1). 5(15)
3-21-204 Määruse nr 16 § 4 lg 2 kohaselt ei tohi mh ehitise püstitamine vähendada radari töövõimet. Kui kavandatav ehitis vähendab radari töövõimet, ei tohi Kaitseministeerium DP-d kooskõlastada (vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p 27.2). Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmist otsustades tuvastada, kas esineb mõju riigikaitselise ehitise töövõimele, ja kui mõju esineb, kas tegemist on töövõime vähenemisega määruse nr 16 § 4 lg 2 tähenduses. Mis tahes mõju radari toimimisele ei välista automaatselt ehitusloa andmist, sest määruse nr 16 § 4 järgi on töövõimel kriteeriumid, st gradatsioon. Kavandatavate tuulikute kõrguseks on 150 m ning need paikneksid Ämari radarisüsteemist ca 12 km kaugusel ehk praktiliselt sama kaugel kui olemasoleva 26 tuulikuga tuulepargi kolm radarile lähimat tuulikut. Kavandatavate tuulikute labad jäävad täielikult ja tornid suures osas radari kattealasse. Olemasolev tuulepark omab juba negatiivset mõju Ämari õhuseireradarile ning kavandatavad tuulikud ei asuks olemasoleva tuulepargi sees, vaid laiendavad tuulikutega kaetud ala. Kaitseministeerium on selgitanud, et radari paigaldamisel on arvestatud selle vaatevälja jäävate olemasolevate ning planeeritud objektide ja takistustega (nii tehislike kui ka looduslikega). Radari töövõimet mõjutavad potentsiaalselt kõik lisanduvad objektid, eelkõige, mis paiknevad radari otsenähtavusalas ja piisavalt lähedal. Radari paigaldamisel ei ole nendega arvestatud ning radari töövõime ei ole selliste hüpoteetiliste muudatustega arvestamiseks üledimensioneeritud. Nõuded radari kattealale, kvaliteedile ja sihtmärkidele sisalduvad NATO standardis ja juhendis ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisas. Tegemist on miinimumnõuetega, mis tuleb 100% täita. Salastatud teavet sisaldavad ja muud juurdepääsupiiranguga dokumendid annavad alust järeldada, et negatiivne mõju radari töövõimele ei võimalda lisanduvaid tuulikuid lubada ka siis, kui paigutada tuulikud radari suhtes ühele joonele üksteise taha ja panna labad pöörlema sünkroonis. Radari töövõimet ei ole võimalik rohkem vähendada. Kui olemasolevat tuuleparki asutaks rajama praegu, ei annaks vastustaja ka sellele kooskõlastust. Vastustaja on kaebajale haldusmenetluses selgitanud, et negatiivset mõju radarile omavad mh senised Pakri ja Paldiski tuulepargid ning seda on püütud leevendada (nt radarile tehtud riistja tarkvaraliste muudatustega). Kolm lisanduvat tuulikut tekitavad olemasolevale tuulepargile laienduse ida suunas ja süvendavad mõjutusi radarisüsteemile. Õige ei ole väide, et takistustega sektor lisanduvate tuulikute tõttu ei laieneks. Kaebaja esitatud joonis tõendab vastupidist ning radari otsenähtavusalas olev takistustega sektor laieneb ka siis, kui paigutada tuulikud üksteise taha. Puudub tehnoloogia, mis muudaks tuulikud kui füüsilised objektid nähtamatuks. Stealth tehnoloogia vähendab mõjusid radarile, kuid tõendatud pole mõjude leevendamine (kuni mõju puudumiseni). Praegusel juhul aga vähemast ei piisa. Põhjendatud ei ole etteheide, et vastustaja ei ole stealth tehnoloogiat leevendusmeetmena üldse kaalunud. Ehkki vastustaja on hinnanud selle peamiselt ilmaradarite jaoks sobivaks lahenduseks, on seda siiski analüüsitud ja leitud, et nimetatud tehnoloogia ei kõrvaldaks kõiki negatiivseid mõjutusi. Kaebaja ei ole ümber lükanud analüüside tulemusi, et igal juhul jääb alles tuuliku taha tekkiv varjuala ning meede vähendaks radari maksimaalset tegevusraadiust. Nende mõjude kaotamise võimalikkust ei tõenda ka ükski salastatud teabekandja. QINETIQ-i, keda kaebaja on asjatundjana aktsepteerinud, 2012. a analüüs tõendab olemasoleva tuulepargi olulist negatiivset mõju Ämari radarile. Samasugustele negatiivsetele mõjudele on vastustaja viidanud ka kaebaja kavandatava kolme tuuliku osas. Õhuväe õhuseiredivisjon on analüüsinud mh DP lahendust, kus tuulikud on joondatud ühele sirgele ja töötavad sünkroonis, kuid jõudis järeldusele, et ainus reaalselt toimiv leevendusmeede on vähendada tuulikute kõrgust allapoole radari nägemisala piiri. Seda ongi Kaitseministeerium käsitanud lubatavate mõjude piirina, sest sellise kõrgusega tuulikud ei mõjutaks radari töövõimet. Seda on kaebajale korduvalt selgitatud. Kohtumenetluse ajal koostatud õhuväe õhuseiredivisjoni 2021. a analüüs, mis on tehtud reaalse testimise põhjal, kinnitab samuti, et varasemad järeldused on olnud 6(15)
3-21-204 korrektsed ning jätkuvalt on ilmne, et negatiivsed mõjud on sellised, mis ei võimalda tuulepargi laiendamisega olukorda veelgi halvendada. Mõistlikku põhjust ei ole kahelda, et testimine toimus ja õhuvägi on kompetentne hindama radari töövõimet. Tähtsust ei oma, kas tuulepargi omanikuks on riigi äriühing või eraettevõtja. Tuulikute mõjusid tuleb hinnata kumulatiivselt. Praegusel juhul on juba olemasoleva tuulepargi mõjud radari töövõimele sellised, mis ei võimalda täiendavate tuulikute lisandumist. Väär on eeldada, et kui olemasolevaid tuulikuid pole seisatud ega kästud lammutada, siis järelikult eksisteerivad tõhusad leevendusmeetmed ja vastustaja ei soovi üksnes luua kooskõlastamisega pretsedenti teistele arendajatele, ning DP kooskõlastamata jätmine on seega sisuliselt õigusvastane. Ainuüksi see, et vastustaja kavandab radarite ümberpaigutamist (eeldatavalt 2025. a-l), näitab, et senised leevendusmeetmed ei ole taganud soovitud tulemust. Vastustaja ei ole kunagi kinnitanud, et olemasoleva tuulepargi mõjud radari töövõimele on tema jaoks aktsepteeritavad, vaid on selgitanud, et mõjudest ollakse teadlik ja nendega arvestatakse. Asjaolu, et varem puudus kooskõlastamise kohustus või riik oli tegevusetu, ei anna kaebajale ka võrdse kohtlemise argumendile tuginedes alust nõuda DP kooskõlastamist. Pole arusaadav, kuidas saaks uurimisprintsiibi täiendav rakendamine (QINETIQ-ilt ekspertiisi tellimine vmt) olemasoleva radari puhul viia tulemuseni, et DP oleks võimalik kooskõlastada. Haldusorgan ei pea asuma ise DP lahendust koostama ja ekspertiise tellima, kuigi arendajaga koostöö tegemine on kahtlemata vajalik olukorras, kus planeeringulahenduse väljatöötamiseks vajalik teave on salastatud. Praegusel juhul andis Kaitseministeerium lõpuks kaebajale siiski DP lahenduse koostamiseks vajaliku teabe. Kaebaja käsitus tingimusliku kooskõlastamise võimalikkusest ei ole eeltoodut arvestades asjakohane. Kui DP kooskõlastamisel tuleks lähtuda eeldusest, et tehnoloogia võib hilisema ehitusprojekti koostamise ajaks areneda, muudaks see kooskõlastusprotsessi sisutuks. Tehnoloogia arenedes saab taotleda uue DP algatamist. Isegi kui tulevikus võib osutuda võimalikuks tuulikutest tingitud häiringud kõrvaldada nn riiklike kompensatsioonimeetmetega (uus radar vms), ei saanud vastustaja seda kooskõlastuse andmise otsustamisel hinnata ja see ei ole piisavalt ettenähtav veel praegugi. Kaitseministreerium sai hinnata üksnes esitatud DP lahendust, kuid tal puudus võimalus ja kohustus hakata ise koostama planeeringulahendust, võttes seejuures arvesse tulevikus võib-olla tekkivaid faktilisi asjaolusid. Kaitseministeeriumi 28.12.2020 kirjas ja ka eelnenud kirjavahetuses on viidatud asjakohastele õiguslikele alustele ning menetlustoimingut on põhjendanud ulatuses, mida avalikustamise piirang võimaldas (vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p 29). Kohus on kogu esitatud teavet kontrollinud ja Kaitseministeerium on kooskõlastuse andmisest õiguspäraselt keeldunud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Logman Invest AS palub 19.05.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega rahuldada tema kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja on DP menetluses rikkunud hea halduse põhimõtet ning esitanud eksitavaid ja põhjendamata seisukohti. Samas on kohus teinud ebaõige lõppjärelduse, et DP kooskõlastamisest keeldumine oli õiguspärane. Üllatav on halduskohtu seisukoht, et vastustaja ei ole 04.03.2014 kirjaga DP-d kooskõlastanud, sest sisulist vaidlust pole olnud selles, et vastustaja kooskõlastas 04.03.2014 DP tingimuslikult. Seejuures on vastustaja 12.03.2013 kirjas ise viidanud, et võimalikuks leevendusmeetmeks saab olla stealth tehnoloogia kasutamine, mitte ei piiranud tuulikute kõrgust vältimatult 20 meetriga ega välistanud ka 23.04.2012 kirjas täielikult uute tuulikute lisandumist. Pärast radari tarkvara uuendamist pidid negatiivsed mõjud vähenema, mitte suurenema. Seisukohale, et lubada saab ainult 15–20 m kõrguseid tuulikuid, asus Kaitseministeerium alles 2019. a-l ning on ka hiljem möönnud, et Selja kinnistule tuulikute püstitamine võiks olla lubatav, kuid riik ei soovi tekitada pretsedenti. DP menetlus jätkus ja lõplikult keeldus vastustaja kooskõlastamisest 28.12.2020. 7(15)
3-21-204 Keeldumises on tuginetud EhS § 120 lg-le 1 ja määruse nr 16 § 4 lg-le 2. Need sätted ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele. Halduskohus leidis ekslikult, et kuna PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 ja LennS § 35 lg 61 ei reguleerinud miinimumnõudeid riigikaitselistele ehitistele, oli vastustajal võimalik lähtuda 01.07.2015 jõustunud EhS § 120 lg 4 alusel kehtestatud määrusest nr 16 ning see ei ole vastuolus EhSRS § 1 lg-ga 1. EhS ei reguleeri DP menetlust ega kooskõlastamist ning laiendavaks tõlgendamiseks ei ole mingit alust. DP ei ole ehitustegevuse alus. Määrusest nr 16 tulenevat keeldu tuleb käsitada ehitisele esitatava nõudena, mis annab aluse keelduda ehitusloa andmisest (vt EhS § 44 p 1) ning on esmajoones suunatud ehitusloa taotlejale ja väljastajale (vt Riigikohtu 06.04.2021 otsus nr 5-20-12, p-d 47, 59, 65). Halduskohus on sisuliselt samastanud DP ja ehitusloa menetlused ning seda olukorras, kus vastustaja keeldus DP kooskõlastamisest ilma kaebaja välja pakutud leevendusmeetmeid sisuliselt analüüsimata, olles eelnevalt pidanud tingimuslikku kooskõlastamist võimalikuks. Kuna DP-d ei ole kooskõlastatud, siis ei saa asuda läbi viima projekteerimismenetlust, mis oleks oluliselt täpsem ja lähtuks konkreetsete tuulikute tehnilistest näitajatest. DP menetluse pikaajalisust arvestades on ilmne, et tehnoloogia areneb ning tingimuslik kooskõlastus oleks asjakohane. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) on kohalikele omavalitsustele saadetud infokirjas samuti rõhutanud, et eeltegevusi tuuleparkide rajamiseks saab teha juba enne konkreetsete leevendusmeetmete rakendamist, viidates sh tingimusliku kooskõlastamise ja DP kõrvaltingimustega kehtestamise võimalustele. Seega on määruse nr 16 kohaldamine planeerimismenetluses põhjendamatu. Halduskohus leidis, et isegi kui määrus nr 16 ei olnud kohaldatav, olnuks tulemus sama ka siis, kui lähtuda radari töövõime hindamisel NATO standardist ja juhendist ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisast. Samas on halduskohus jätnud tähelepanuta, et kõnealusest salastatud välisteabest ei saanud tuleneda piirangut, et Selja kinnistule on võimalik püstitada ainult kuni 20 m kõrguseid tuulikuid, sest vastasel korral polnuks 2012. a-l üldse asjakohane asuda hindama kavandatava tuulepargi mõjusid. DP menetluses ei ole Kaitseministeerium neile dokumentidele üldse tuginenud. Ka juhul, kui määrus nr 16 oleks kohaldatav, oli keeldumine õigusvastane. Mis tahes mõju radari toimimisele ei välista automaatselt ehitusloa andmist (vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p 27.3) ja järelikult ka mitte DP kooskõlastamist. Vastustaja vastuväidetest tuleneb, et hinnatud ei ole asjaomasest üksikjuhtumist lähtuvat radari töövõime kriteeriumi vähenemise mõjuala ulatust, mis muudab keeldumise kontrollimatuks. Kohtu seisukoht, et kui kavandatav ehitis omab mõju radari töövõimele, tuleb kooskõlastuse andmisest igal juhul keelduda, sõltumata mõju ulatusest, on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Halduskohus on jätnud märkimata, et kavandatavad tuulikud asuksid radarist kaugemal kui lähimad olemasolevad tuulikud. Eksitav on ka väide, et tuulikute labad ja tornid jäävad suures osas radari kattealasse. DP-ga kavandatakse kolme tuulikut, mis on joondatud radari suhtes täpselt üksteise taha ja töötavad sünkroonis ning radarile on seega nähtav üks tuulik, mitte kolm. Kohtutoimikus olev joonis ei kajasta kavandatavate tuulikute asukohta õigesti, sest see koostati enne vastustajalt täpsemate koordinaatide saamist. KSH aruande p-s 5.8.4 viidatud seisukohas on Kaitseministeerium möönnud, et üksiku tuulegeneraatori mõju (tekkiv varjuala) ei ole suur. Praegu ongi tegemist sellise olukorraga, sest tuulepargi mõju vastaks üksiku tuuliku mõjudele. Üksik tuulik ei moodusta olemasoleva tuulepargiga ühtset sektorit ega laienda seda. Kohus on jätnud tähelepanuta, et Paldiski tuulepark (18 tuulikut) püstitati 2012. a-l ehk ajal, mil NATO nõuded olid juba kohaldatavad. Järelikult ei too mis tahes täiendav mõju kaasa miinimumnõuete rikkumist. Kohus on vastuoluliselt leidnud, et olemasoleva 26 tuuliku puhul ei ole lubatud mõju piiri ületatud ja mõjudega saab arvestada (täites sh NATO reegleid), kuid igasugune täiendav mõju tuleb välistada, isegi kui see vastab ainult ühe tuuliku mõjudele. DP kooskõlastamisest saaks keelduda vaid siis, kui mõjude piir oleks seniste tuuleparkidega maksimaalselt täidetud.
8(15)
3-21-204 Erinevalt halduskohtust ei ole vastustaja DP menetluses leidnud, et kuna ükski meede ei muuda tuulikut nähtamatuks, siis on igasugune metsamassiivist kõrgem (st üle 20 m) tuulik lubamatu. Samas ei ole vastustaja hinnanud tuulepargi mõju koos välja pakutud leevendusmeetmetega. Lahendus, kus tuulikud paiknesid radari suhtes ühel joonel, esitati vastustajale 23.11.2020, kuid kõik keeldumise aluseks olnud analüüsid on tehtud varem. Halduskohus ei ole seda arvestanud. Kaebaja on tõendanud, et stealth tehnoloogia sobib muu hulgas õhuseireradarile, kuid põhjusel, et vastustaja ei ole avaldanud mõjude lubatud määra, ei saanud QINETIQ hinnata, kas see on mõjude leevendamiseks piisav või mitte. Vastustaja väide radari tarkvarauuenduse tulemuste ebapiisavusest ei ole kontrollitav ning selles osas ei ole pöördutud ka radaritootja poole. Lisaks ei ole vastustaja teabe salastatusele viidates avaldanud kaebajale Pakri ja Paldiski tuuleparkide leevendusmeetmeid. Asjas kogutud tõenditele ei tugine halduskohtu järeldus, et kaebajat on korduvalt teavitatud, et õhuseiredivisjoni analüüsi tulemusel, mis arvestas kõiki kaebaja pakutud leevendusmeetmeid, on ainus leevendusmeede tuulikute kõrguse vähendamine 20 meetrini. Viimane lahendus on pakutud välja 23.11.2020 ja seda ei olnud kuidagi võimalik varem hinnata. Üheski analüüsis ei ole lisaks selgitatud välja lubatud mõjude piiri. Vastustaja on ise väitnud, et puudub konkreetne analüüs kaebaja taotletava tuulepargi lahenduse kohta koos kavandatud leevendusmeetmetega. Õhuväe 15.04.2020 analüüs on allkirjastamata ja registreerimata töödokument, mis lähtus mh radari olemasolevast tarkvarast, mitte võimalikust uuendusest. Õhuväe 16.03.2021 hinnang on koostatud kohtumenetluse ajal ning ei saanud olla 28.12.2020 keeldumise aluseks. Puudub ka teave, et selles hinnangus on arvestatud tuulikute muudetud asukohaga (joondatud radari sihile) ja pakutud leevendusmeetmetega. Kaitseministeerium ei ole arvestanud tehnoloogia arenguga ja uuendatud tarkvara võimalustega ega pöördunud selle selgitamiseks ka radaritootja poole. Kaebaja ei saa ise astuda samme radari tarkvara uuendamiseks. Kohtu etteheited 25.08.2020 kohtumise memo kallutatusest ei ole põhjendatud. Ükski osaleja pole väitnud, et kokkuvõttes on seisukohti kajastatud valesti. Vastustaja esindaja kinnitas selgelt, et DP-ga kavandatul ei ole olulist negatiivset mõju, kuid riik ei taha luua pretsedenti, millele saaksid tugineda ka teised arendajad. Puudub põhjendus, miks ei saa Selja tuulepargis kasutada samu leevendusmeetmeid nagu Pakri ja Paldiski tuuleparkide puhul. Isegi kui mõjude piiriks oleks nähtamatu tuulik (mis ilmselgelt nii ei ole, sest olemasolevad 26 tuulikut ei ole nähtamatud), saaks kooskõlastamisel teoreetiliselt sellise tingimuse seada.
13.Kaitseministeerium palub 04.07.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Vaidluse esemeks on vastustaja 28.12.2020 menetlustoiming. Varasemaid keeldumisi ei ole kaebaja vaidlustanud ja ei saa seda enam teha. Seega on asjassepuutumatud kaebaja seisukohad, mis seonduvad varasemate menetlustoimingutega. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, kas Kaitseministeerium on 04.03.2014 kirjaga DP kooskõlastanud või mitte. Kui vastustaja oleks DP kooskõlastanud, siis ei oleks tulnud DP-d muuta ja selle kooskõlastamise protsessi jätkata. Kaitseministeerium selgitas 12.03.2013 ja 04.03.2014 kirjades, et vajalik on täiendav analüüs ning soovitaval kujul ei saa tuuleparki rajada. Tingimuslik siduv kooskõlastus kujutab endast sisuliselt kooskõlastuse andmisest keeldumist ja tingimustele vastavalt muudetud haldusakti andmise kavatsus tuleks uuesti kooskõlastada (vt Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 24; 24.04.2014 otsus nr 3-3-1-15-14, p 27). Seega ei mõjutaks kaebaja positsiooni see, kui vastustaja annaks DP-le tingimusliku kooskõlastuse, sest tingimustele vastavalt muudetud DP lahendus tuleks vastustajaga uuesti kooskõlastada. Vastustaja ei ole suhtluses kaebajaga kunagi andnud lootust, et soovitud tuuleparki on võimalik rajada. Vastustaja on täitnud kohustuse teha kaebajaga koostööd ja kaebaja korduvalt ära kuulanud, kuid kaebaja ei ole pakkunud lahendusi, mis võimaldaksid tuulepargi rajamist.
9(15)
3-21-204 Halduskohus leidis põhjendatult, et sõltumata õigusaktide erinevate redaktsioonide viidetest, ei saanud vastustaja DP-le kooskõlastust anda. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas oleks täiendavad viited või nende puudumine muutnud menetluse lõpptulemust. Isegi kui määrus nr 16 lugeda asjakohatuks, oleks vastustaja jõudnud määruse aluseks olnud aktide põhjal samale järeldusele. Kaitseministeeriumi hinnangul oli määrusele nr 16 tuginemine õiguspärane. Halduskohus ei ole samastanud DP ja ehitusloa menetlusi, vaid järeldas õigesti, et vastustaja ei saanud nõustuda planeeringuga, mida ei ole võimalik realiseerida. Vastustaja selgitas, et kaebaja planeeritavad tuulikud tekitaksid radarile täiendava takistuse, sest need asuvad väljaspool praegust tuuleparki. Seega ei ole vastustaja nõustunud kavandatavate tuulikute asukohaga, mille valik ongi üks DP ülesandeid. Riigikohtu 19.06.2020 otsusest nr 3-17-2766 ei tulene, et Kaitseministeerium peab tuulepargi rajamise võimaluse hindamisel selgitama välja mõjude nn lubatud piiri numbrilised väärtused või kindlad parameetrid. Vastustaja ei lähtu kindlatest numbrilistest väärtustest või parameetritest, vaid mõjude piiri loovad kõik objektid ja takistused, mis eksisteerivad radari vaateväljas. Need võivad olla looduslikud takistused või varasemad ehitised, mille olemasoluga või mõjudega tuleb arvestada. Fakt on see, et kavandatavad tuulikud jäävad radari kattealasse. Kolme tuuliku üksteise taha paigutamine ei tee kahte tuulikut olematuks. Halduskohus järeldas õigesti, et kaebaja arenduse järgselt takistustega ala laieneks, sest planeeritavad tuulikud jäävad olemasolevate tuulikute kõrvale. Olemasolevad Pakri ja Paldiski tuulepargid ei loo kaebajale õigustatud ootust oma tuulepargi arendamiseks ega kinnita arendajate ebavõrdset kohtlemist. Seniste tuuleparkide tõttu on radari töövõime negatiivselt mõjutatud ja riik püüabki leida sellele lahendusi. Mõjusid tuleb hinnata kumulatiivselt ja vastustaja ei saa lubada häiringute suurendamist. Pakri ja Paldiski tuulepargid on püstitatud ajal, mil puudus kohustus nendega seotud dokumente vastustajaga kooskõlastada. See ei tähenda, et vastustaja aktsepteeriks negatiivseid mõjusid omavaid tuuleparke. Eristada tuleb olukorda, kus vastustaja on sunnitud arvestama mingite takistuste või piirangutega (nt maapinna reljeef, õiguspäraselt püstitatud ehitised). DP-le kooskõlastuse andmist ei võimalda mh kaebaja pakutud leevendusmeetmed. Vastustaja on neid kõiki hinnanud. Ebaõige on väide, et vastustaja ei arvestanud, et kolm tuulikut oleks radarile väidetavalt nähtavad ühe tuulikuna. Õhuväe hinnangul ei tagaks ükski kaebaja poolt 25.02.2020 pakutud meetmetest (st tuulikute reastamine radari suhtes ühele sirgele ja sünkroonis töötamine, stealth tehnoloogia kasutamine, tarkvaralahendused) Ämaris asuva militaarradari töövõime säilimist. Stealth tehnoloogia abil võib olla võimalik mõjusid leevendada, kuid mitte kõrvaldada. Stealth tehnoloogiaga ei muutu tuulikute labad läbipaistvateks ja tuulikud on radarile jätkuvalt füüsiliseks takistuseks. Sellega kaotatakse saadetava ja vastu võetava signaali võimsustes, mistõttu tekib tuulikute taha pimetsoon ning väheneb sihtmärgi avastamise kaugus ja tõenäosus. Kõike seda on kaebajale ka haldusmenetluses selgitatud. Radarile on teiste tuuleparkidega seoses tehtud tarkvarauuendusi, kuid need ei ole andnud soovitud tulemust (st radari töövõime on siiski vähenenud). Järeldust, et senised leevendusmeetmed ei ole olnud piisavad, kinnitab seegi, et riik on sunnitud hakkama radareid ümber paigutama. Kaitseministeerium ei pea arendaja eest tuuleparki ise planeerima ja pakkuma välja leevendusmeetmeid.
Lääne-Harju vald ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Kaebaja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seda ei ole alust tühistada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ning järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
10(15)
3-21-204
16.Praeguses asjas on vaidlustatud Kaitseministeeriumi 28.12.2020 kirjas nr 12-1/20/729 (kaebuse lisa 24) väljendatud keeldumine kaebaja poolt 23.11.2020 esitatud Selja kinnistu DP lahenduse (kaebuse lisa 23, kohtule esitatud ilma muudetud DP jooniseta) kooskõlastamisest. Kuna vaidluse esemeks ei ole Kaitseministeeriumi 04.03.2014 kiri nr 12.1-1/14/610 (kaebuse lisa 3), siis ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas selle tingimusliku kooskõlastuse alusel oleks saanud DP kehtestada või mitte. Igal juhul tuleb arvestada, et kaebaja on DP lahendust hiljem oluliselt muutnud (sh tuulikute paiknemise osas), mistõttu tulnuks Lääne-Harju Vallavalitsusel esitada planeering vastustajale uuesti kooskõlastamiseks.
17.Halduskohus märkis õigesti, et kuna Selja kinnistu DP koostamine algatati 09.02.2012, tuli EhSRS § 1 lg 1 kohaselt planeering lõpuni menetleda, lähtudes kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS v.r nõuetest. Eeltoodu ei mõjuta samas praeguse vaidluse lahendamist. Kuigi vastustaja on 28.12.2020 keeldumises ekslikult viidanud PlanS § 127 lg-le 1 ja § 133 lg-le 1 ning Vabariigi Valitsuse 17.12.2015 määruse nr 133 § 3 p-le 1, mille kohaselt tuleb planeering kooskõlastada Kaitseministeeriumiga mh juhul, kui kavandatakse tuuleparki või planeeringu elluviimine võib tuua kaasa riigikaitselise ehitise töövõime vähenemise, tulenesid DP koostamise korraldajale samasisulised kohustused ka kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS v.r § 17 lg 2 p-dest 5 ja 8 (nõue sätestati algselt 01.07.2009 jõustunud PlanS v.r § 17 lg 2 p-s 5 ning jagunes alates 01.03.2013 jõustunud muudatustest PlanS v.r § 17 lg 2 p-de 5 ja 8 vahel). Lisaks tulenes mh tuuleparkide detailplaneeringute Kaitseministeeriumiga kooskõlastamise kohustus 22.12.2008 jõustunud LennS § 35 lg-st 61, millele on vaidlusaluse menetlustoimingu tegemisel samuti tuginetud.
18.Iseenesest on õige, et eeltoodud sätetest tuleneb üksnes kooskõlastamise kohustus, kuid need ei näe ette selgeid kriteeriume, millal tuleks Kaitseministeeriumil kooskõlastuse andmisest keelduda. PlanS v.r § 17 lg 2 p-dest 5 ja 8 järeldub samas, et planeeringu Kaitseministeeriumiga kooskõlastamise kohustuse sätestamise eesmärgiks on olnud vältida olukorda, et planeeringuga kavandatu ellu viimine võiks tingida riigikaitselise objekti planeeritud töövõime vähenemise. Seega oli (ja on jätkuvalt) kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise kriteeriumiks see, kas DP-ga kavandatu vähendab riigikaitselise objekti või ehitise (planeeritud) töövõimet või mitte. Kaitseministeerium on materiaalõigusliku alusena asjakohaselt tuginenud EhS § 120 lg 4 alusel kehtestatud määruse nr 16 §-le 4, mis sätestab radari töövõime kriteeriumid. Määravat tähtsust ei ole sellel, et määruses nr 16 on mh riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid sätestatud eeskätt EhS § 120 lg-s 1 loetletud ehitamisega seotud haldusmenetluste raames kooskõlastuste andmiseks, sest tegemist on tehniliste kriteeriumitega, mis ei sõltu konkreetsest menetlusest. EhSRS § 1 lg-st 1 ei ole õige teha järeldust, et kui planeering tuleb menetleda lõpuni, lähtudes PlanS v.r-s sätestatud nõuetest, siis peaks ka planeeringut kooskõlastav haldusorgan lähtuma kooskõlastuse andmise otsustamisel nendest materiaalõigusnormidest, mis kehtisid 30.06.2015. Ka ei pidanud DP kooskõlastuse andmisest keeldumise alused tulenema PlanS v.r-st või selle alusel kehtestatud õigusaktidest, vaid kooskõlastamisel tulebki lähtuda esmajoones konkreetse valdkonna erisätetest. Asjaolu, et määruse nr 16 § 4 lg-st 2 tulenev keeld võib tingida ehitusloa andmisest keeldumise EhS § 44 p 1 alusel (vrd Riigikohtu 06.04.2021 otsus nr 5-20-12, p-d 47, 59, 65), ei välista kuidagi seda, et samale keelule tuginetakse ka DP kooskõlastamata jätmisel.
19.Täiendavalt saanuks Kaitseministeerium kooskõlastuse andmisest keeldumisel tugineda NATO standardile ja juhendile ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisale „Õhuseire radarkatte rahvuslikud miinimumnõuded Eesti Kaitseväele“ (salastatud välisteave), nagu on leitud ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2020 otsuses nr 3-15-1914 (p-d 13 ja 16). Kaebaja vastuväide, et kui kõnealused dokumendid oleksid kavandatud tuulikute püstitamise välistanud, siis ei oleks olnud üldse asjakohane asuda hindama planeeritava tuulepargi mõjusid, ei ole põhjendatud. Eeltoodud dokumendid ei esita nõudeid mitte kavandatavatele tegevustele (nt ei välista üle 20 m kõrguste tuulikute rajamist), vaid näevad ette üldised miinimumnõuded 11(15)
3-21-204 õhuseire kvaliteedile (sh mitte üksikute radarite töövõimele, vaid radarkattele tervikuna). Seda, kas ja millist negatiivset mõju omaks konkreetne arendus mõne radari toimimisele ning kuivõrd see mõjutaks õhuseire kvaliteeti laiemalt, saab hinnata üksnes juhtumipõhiselt. Arvesse tuleb võtta nii planeeritud tuulikute arvu, asukohta ja tehnilisi näitajaid kui ka radari võimekust ning kompensatsioonimeetmete (nt täiendava radari) rakendamise võimalust või selle puudumist. Vaidlust ei ole, et DP kooskõlastamisest keeldumiseks ei oleks piisanud pelgalt tuvastamisest, et esineb mis tahes mõju radari toimimisele, vaid tegemist pidi olema mõjuga, mida ei ole võimalik piisavalt leevendada, et see ei vähendaks radari töövõimet (vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p-d 27.2–27.3). Kaebaja seisukoht, et kuna NATO nõuded olid olemas juba Paldiski tuulepargi püstitamise ajal, siis järelikult ei saa need tuulepargi rajamist keelata, ei ole põhjendatud. Tuleb tähele panna, et kuigi NATO nõuded eksisteerisid tõepoolest juba varem, ei olnud enne tuuleparkide planeeringute Kaitseministeeriumiga kooskõlastamise kohustuse kehtestamist tagatud, et õhuseire nõuetega DP menetluses ka tegelikult arvestatakse.
20.Kaebaja ei ole kohtule esitanud viimast DP lahendust kajastavaid dokumente ning need ei ole kättesaadavad mh kaebaja 23.11.2020 kirjas sisalduvalt veebilingilt. Kohtutoimikus on üksnes Lääne-Harju Vallavalitsuse 18.10.2019 kirjaga nr 6-1/51-1 (kaebuse lisa 9) vastustajale kooskõlastamiseks saadetud planeeringulahendus. Selle kuupäeva seisuga DP põhijooniselt ja seletuskirja p-st 4.2 nähtuvalt ei ole kavandatud tuulikute kõrgusi lõplikult kindlaks määratud, vaid märgitud, et tuulegeneraatorite tipukõrgus ca 150 m maapinnast on maksimaalne võimalik ja planeeritud tuulikute kõrgus täpsustatakse ehitusprojektis tulenevalt Kaitseministeeriumi nõuetest nii, et tuulikute rajamine ei takistaks radarite tööd. Ühtlasi on märgitud, et kui soovitud kõrgusega tuulegeneraatorite paigaldamiseks luba ei saada, siis rajatakse alale päikesepaneelide park. Kaitseministeerium ei kooskõlastanud 05.11.2019 vastuses nr 12-1/19/34184 (kaebuse lisa 10) kavandatud tuulepargi (kolm 150 m kõrgust tuulikut) rajamist ning seadis päikesepargi rajamisel tingimuseks, et selle ükski osa ei ulatu maapinnast kõrgemale kui 15 m ja järgitakse asjakohaseid standardeid. Arvestades, et kaebaja on DP kooskõlastamise teemal vastustajaga 25.02.2020–28.12.2020 aktiivselt suhelnud ja püüdnud siiski saavutada nõusolekut planeerida Selja kinnistule kolm kuni 150 m tuulikut, lähtub ringkonnakohus asja lahendamisel eeldusest, et Kaitseministeeriumilt sooviti kooskõlastust just viidatud parameetritega tuulepargi rajamise plaanile, mitte DP lahendusele, kus tuulikute võimalikku kõrgust üldse ei reguleerita. Iseenesest olnuks see võimalik, sest PlanS v.r § 9 lg 2 p 2 ja lg 4 p 4 kohaselt tuleb krundi ehitusõiguse raames DP-s määrata üksnes hoonete suurim lubatud kõrgus, kuid tuulegeneraator ei ole hoone, vaid rajatis. Olukorras, kus tuulikute kõrgus on DP-s määratletud, moodustab see siiski samuti osa planeeringu regulatsioonist ning kuigi DP elluviimine ei ole kohustuslik, siis juhul, kui seda asutakse ellu viima, tuleb seejuures järgida DP-s ettenähtud nõudeid (nt Riigikohtu 05.03.2019 otsus nr 3-13-385, p 12).
21.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et Kaitseministeeriumil ei olnud põhjust kooskõlastada DP lahendust, mis ei ole vastustaja hinnangul lähiaastatel realiseeritav, sest kuigi DP alusel ei saa veel asuda ehitama, on DP sellele vaatamata ehitustegevuse alus (PlanS v.r § 9 lg 1; PlanS § 124 lg 2; EhS § 42 lg 1, § 44 p 1, § 46 lg 2 p 2). Kaebaja väidetega tingimuslikust kooskõlastamisest ja sellest tulenevalt DP kehtestamisest kõrvaltingimusega võiks nõustuda juhul, kui tegemist oleks erimeelsusega mõnes tehnilist laadi küsimuses või kui kaebaja poolt soovitud ja vastustaja poolt võimalikuks peetud lahendused ei lahkneks väga suurel määral. Samuti võiks tingimuslik kooskõlastamine olla asjakohane siis, kui võib eeldada, et nt juba töös oleva õhuseiresüsteemi uuendamise järel puuduks alus kooskõlastuse andmisest keelduda. Seevastu olukorras, kus kaebaja soovis püstitada kuni 150 m kõrguseid tuulikuid ning vastustaja hinnangul ei ole piisavalt tõhusate leevendusmeetmete puudumise tõttu ettenähtav, et lähiaastatel saaks kavandatud asukohas aktsepteerida üle 20 m kõrguseid tuulikuid, ei oleks põhjendatud ja eesmärgipärane DP-d kooskõlastada ega kehtestada ka tingimuslikult. Tehnika 12(15)
3-21-204 areneb mõistagi pidevalt, aga füüsikaseadused ei muutu, mistõttu oleks ilmselgelt ebamõistlik nt kooskõlastada kavandatava tuulepargi DP tingimusega, et sinna püstitatavad tuulikud peavad olema nähtamatud, sest tegemist oleks n-ö võimatu tingimusega.
22.Kuna vaidlusalune menetlustoiming tehti 28.12.2020, siis ei saanud seejuures arvestada ka riigi hilisemate plaanidega. Kaebaja viidatud MKM-i 01.06.2021 kiri nr 17-7/2021/3487-1 „Tuuleenergeetika ja üldplaneeringud“ ei ole seetõttu asjakohane. Valitsuskabinet arutas küll taastuvenergia arendamise piirangute leevendamise valikuid juba 07.11.2019 nõupidamisel, kuid konkreetsed otsused teha investeeringud õhuseirevõimekuse parandamiseks, et leevendada suurel osal Mandri-Eesti aladest riigikaitselisi kõrguspiiranguid tuuleparkide rajamiseks, on tehtud alles valitsuskabineti 29.04.2021 nõupidamisel. Lisaks tuleb märkida, et kavandatud õhuseiresüsteemi uuendused, mis peaksid rakenduma 2025. a-l, ei mõjutaks kaebaja olukorda, sest kõrguspiirangud jääksid kehtima mh põhjaranniku poolsaartele (sh Pakri poolsaar) ja Selja kinnistu paikneks ka õhuseireradarit ümbritsevas 15-kilomeetrises piiranguvööndis.
23.Vaidlust ei ole selles, et DP-ga kavandatavad kolm tuulikut jääksid Ämari õhuseireradari kattealasse ning seda ka juhul, kui tuulikud on joondatud radari suhtes üksteise taha ja töötavad sünkroonis. Samuti ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kuna Selja kinnistu tuulikud paikneksid Pakri ja Paldiski tuuleparkide olemasolevast 26 tuulikust pisut ida pool, siis takistustega sektor radari jaoks laieneb (vt kaebaja 03.02.2022 seisukoha lisa). Siinjuures ei ole laienemise all peetud silmas mitte seda, et kavandatavad kolm tuulikut moodustaksid koos olemasolevate 26 tuulikuga mingi ühtse sektori, mis laieneks, vaid üksnes seda, et kavandatavate tuulikute taha tekiks täiendav varjuala, mis lisanduks olemasolevate tuulikute poolt juba tekitatud varjualale. Tuulikute joondamine radari suhtes ühele sirgele vähendaks küll tekkivat varjuala mõnevõrra, kuid ei muudaks seda olematuks. Asjaolu, et kavandatavad tuulikud asuksid radarist kaugemal kui lähimad olemasolevad tuulikud, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest oluline on üksnes, et tuulikud asuksid radarile piisavalt lähedal, et mõjutada selle planeeritud töövõimet. Vaidluse põhiküsimuseks ongi, kas kaebaja kavandatava tuulepargi mõju radarile oleks isegi võimalikke leevendusmeetmeid arvestades sellise iseloomu või ulatusega, et see toob kaasa radari töövõime vähenemise määruse nr 16 § 4 lg 2 tähenduses (vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p-d 27.2–27.3).
24.Vastustaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et ükski kaebaja pakutud leevendusmeetmetest ei saaks kõrvaldada mõju, et tuulikute taha tekib varjuala ja tuulikute suunal radari töökaugus väheneb (nt Õhuväe õhuseiredivisjoni 15.04.2020 analüüs; Kaitseministeeriumi 19.05.2020, 24.07.2020 ja 28.12.2020 kirjad). KSH aruande (kaebuse lisa 4) p-s 5.8.4 on vastustaja toonud välja samad probleemid, mööndes, et üksiku tuuliku või radarist kaugele jäävate tuulikute puhul ei ole mõju väga suur. Kaebaja ongi püüdnud rõhutada, et kavandatava tuulepargi mõju vastaks üksiku tuuliku mõjule, mistõttu ei saa arendus radari töövõimet kuigivõrd mõjutada. Samas on oluline arvestada, et isegi kui võiks olla alust eeldada, et kavandatud kolme tuuliku negatiivne mõju radarile on suhteliselt väike, ei järeldu sellest, et tuulikud ei vähendaks radari töövõimet. Tegelikku mõju tuleb siiski eraldi hinnata, eriti olukorras, kus püstitatavad tuulikud paikneksid radarile väga lähedal. Kuna kaebaja kavandab tuulikuid väljapoole olemasolevate tuuleparkide varjuala, siis ei ole asjakohane arutlus, et täiendavate tuulikute lubamisest saaks keelduda ainult juhul, kui olemasoleva 26 tuulikuga ongi radari mõjude piir maksimaalselt täidetud. Vastustaja ei ole väitnud, et olemasolevad tuulepargid radari töövõimet ei mõjuta, vaid selgitanud, et kuna need on õiguspäraselt varem rajatud, siis ei ole nende tegevust keelatud, vaid püütud probleemi lahendada leevendusmeetmete rakendamisega. Kasutatavad leevendusmeetmed võivad olla nii tehnilist kui ka talitluslikku laadi. Avalike andmete kohaselt valmis Pakri tuulepark (8 tuulikut) 2004. a-l ja Paldiski tuulepark (18 tuulikut) rajati 2012. a-l. Viimati nimetatu ehitamise aluseks oli Paldiski Linnavalitsuse 12.08.2009 korraldusega nr 257 kehtestatud detailplaneering, mida 13(15)
3-21-204 vastustajaga ei kooskõlastatud. Sellest, et vastustaja talub olemasolevaid tuuleparke, ei tulene kaebajale õigust ka võrdse kohtlemise argumendile tuginedes nõuda, et vastustaja aktsepteeriks täiendavaid tuulikuid, mis vähendavad radari töövõimet. Radari tööd võivad takistada ka muud ehitised (nt korstnad, mastid, kõrghooned), kuid see mõju ei pruugi olla piisavalt intensiivne, et nõuda nende lammutamist, vaid riigil tuleb oma tegevust takistustega kohandada. See aga ei tähenda, et riik peaks nõustuma takistuste juurde loomisega, vaid kooskõlastamise kohustus on nähtud ette just eesmärgiga edaspidi sellist kohanemise vajadust vältida. Olenemata sellest, kas vastustaja esindajad väljendasid 25.08.2020 kohtumisel (kaebuse lisa 21) seisukohta, et kolme täiendavat tuulikut võiks kaaluda, kuid riik ei soovi luua pretsedenti, või kajastab memo seda ekslikult, ei ole 28.12.2020 sellisele argumendile tuginetud, vaid lähtutud selgelt hinnangust, et puuduvad tõhusad leevendusmeetmed, mis võimaldaksid täiendavaid tuulikuid lubada.
25.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ei ole hinnanud tuulepargi mõju koos kõigi välja pakutud leevendusmeetmetega. Olenemata sellest, et DP lahendus koos joonisega, kus tuulikud olid radari suhtes joondatud, esitati alles 23.11.2020, ei takistanud see lahendusele põhimõttelise hinnangu andmist juba varem (vt Õhuväe õhuseiredivisjoni 15.04.2020 analüüs). Täiendavalt on Selja kinnistule kavandatavate tuulikute mõjusid analüüsitud kohtumenetluse ajal ning jõutud samuti järeldusele, et neid ei ole võimalik piisavalt leevendada (vt Õhuväe 16.03.2021 dokument „Tuulikute mõju Ämaris asuvale primaarradarile“, mis on riigisaladus). Ehkki 16.03.2021 analüüs ei saanud olla 28.12.2020 keeldumise aluseks, tuleb sellega esitatud kohustamiskaebuse lahendamisel siiski arvestada, sest kohustamisnõude rahuldamise eeldused peavad olema üldjuhul täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga (nt Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-17-1994, p 18; 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42). Vastustaja on Ämaris asuva radari ASR-8 tarkvara varasemalt uuendanud, kuid see pole andnud loodetud tulemust (vt QINETIQ-i 28.11.2012 analüüs „Assessment of the Impact of the Pakri Wind Farm on the Ämari Radar System“, mis on riigisaladus), mistõttu kavandatakse radarite ümberpaigutamist. Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud, et pelgalt tarkvara uuendamisega oleks võimalik märkimisväärselt leevendada tema plaanitavate tuulikute negatiivset mõju praegusele radarile. Puudub mõistlik põhjus arvata, et vastustaja oleks jätnud tarkvarauuenduse tegemata, kui see tagaks tõhusalt radari töövõime. Tarkvarauuendustega ei saa muuta loodusseadusi ega ületada radari (vananevast) tehnoloogiast tulenevaid piiranguid. Vastustaja on lisaks hinnanud stealth tehnoloogia kasutamise võimalikkust, kuid leidnud, et ka see ei tagaks radari täielikku töövõimet. Olenemata sellest, kas stealth tehnoloogia sobib pigem ilmaradarile (mille kohta on olemas näited) või on kasutatav ka militaarradaril, on vastustaja rõhutanud, et see võimaldaks leevendada ainult osa mõjutustest. Sama nähtub QINETIQ-i 19.06.2020 vastusest (kaebuse lisa 19.1), mille kohaselt stealth-tuulik vähendab küll radari segamist, kuid blokeerib radari signaale sarnaselt tavalisele tuulikule (st tuuliku kui füüsilise objekti taha tekib ikkagi varjuala).
26.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et Kaitseministeerium ei pidanud kooskõlastama täiendavate häiringute tekkimist radari kattealasse, mille tagajärjel ei pruugiks radarikattepildi kvaliteet enam vastata NATO standardi ja juhendi ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisa nõuetele (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2020 otsus nr 3-15-1914, p 14). Tegemist on miinimumnõuetega, millest ei saa teha järeleandmisi. Vastustaja peab lisaks hindama radari kattealasse jäävate objektide mõju kumulatiivselt ning praegusel juhul on nähtud üksnes kahte võimalikku leevendusmeedet: tuulikute kogukõrgus ei ületaks 15‒20 m ja radarite ümberpaigutamine (või täiendava radari paigaldamine). Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et vastustaja (s.o riik) võtaks tarvitusele kõik meetmed (sh teeks investeeringuid radari või selle tarkvara uuendamiseks või uue radari soetamiseks), et tagada kaebajale võimalus püstitada oma kinnistule soovitud kõrgusega tuulikuid.
14(15)
3-21-204
27.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb AS Logman Invest apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.04.2022 otsus muutmata.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. AS Logman Invest tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 20 eurot ja on kandnud esindajakulu 1242,50 eurot (ilma käibemaksuta, vastab advokaadi 9,25 töötunnile hinnaga 130 või 170 eurot + käibemaks). Esindajakulude kandmise kohustus on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaitseministeerium ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaasatud haldusorgani Lääne-Harju valla võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.