Planeerimine ja ehitus › Planeeringud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

9MW) koosneva tuulepargi rajamine koos päikesepargi rajamise võimalusega. Selja kinnistu paikneb Pakri poolsaarel, kus juba asub 26 tuulikuga töötav Pakri ja Paldiski tuulepark.

2(16)

ehitusprojektis koostöös KaM-iga nii, et need ei segaks radarite tööd. Lisaks on tulenevalt sellest muudatusest tuulegeneraatorite osas planeeringus jäetud võimalus ka alale rajada päikesepaneelide park. (seletuskirja p 4.2; tl 98, joonis) KaM-i 05.11.2019 kirjas (tl 100) teatatakse, et ei kooskõlastata DP-ga kavandatud tuulepargi rajamist ning märgitakse, et radari töövõime tagamiseks võib antud kinnistule rajada maksimaalselt 15-20 meetri kõrgused tuulikud. Kaebaja teavitab 25.02.2020 kirjas (tl 102) KaM-i, et DP lahendust on veelkord muudetud ja tuulikud reastatud ühele sirgele ning kavandatakse ka labade katmist (stealth tehnoloogia) ja tarkvarauuendusi. Kirjas on viidatud lingile DP muudatustega. Kaebaja 23.11.2020 kirjast (tl 133) nähtuvalt aga selgus 04.11.2020 kohtumisel, et viidatud link ei kajastanud uuendatud DP dokumente ning need esitati KaM-le kõnealuse kirja lisana (DP joonis, kus on tuulikud joondatud üksteise taha). KaM-i 04.03.2020 vastuses (tl 104) selgitatakse, et isegi kui tuulikud oleks joondatud ühele sirgele, ei hoia see ära radarit takistava sektori laienemist, stealth tehnoloogia aitab lahendada valesihtmärkide probleemi, kuid mitte muid häiringuid radari tööle ning pole sobiv militaarradaritele. Järgnev poolte kirjavahetus kajastab vaidlust teemal, kas 2014. a KaM kooskõlastas DP ning millises ulatuses on võimalik kaebajale avaldada täpsemaid sisulisi põhjusi arvestades, et radari töövõimet puudutavad andmed on kaitstud riigisaladusega. (tl 105-126) KaM-s toimus 25.08.2020 detailplaneeringut käsitlev nõupidamine (tl 127-128, memo koostatud kaebaja lepingulise esindaja poolt). Pärast nõupidamist toimunud e-kirjavahetusest nähtuvalt on KaM selgitanud, et kui kaebaja soovib tellida olemasoleva tuulepargi ja kaebaja taotletava kolme tuuliku radarile avalduva koosmõju analüüsi, siis KaM omalt poolt võib edastada teostajale täpsed tehnilised parameetrid, kui teostajal on vastav riigisaladuse luba. Nähtub (16.10.2020 e-kiri, tl 129), et KaM-i esindaja pole eelnimetatud kohtumisel täpselt aru saanud, kus kolm uut tuulikut paiknema hakkaksid arvates, et need tulevad olemasolevate tuulikute taha. Pärast kaebaja poolset täpsustust, et need paikneksid Selja kinnistul ja need saaks joondada üksteise taha (millise joonise on kaebaja KaM-le juba esitanud), on KaM vastanud, et väljapoole olemasolevat tuuleparki ei ole võimalik uusi tuulikuid püstitada, kui need laiendavad tuulepargi poolt mõjutatavat sektorit ning täiendavat analüüsi pole vastasel juhul mõtet teha. (tl 129-131)

3(16)

2.7) ning 10.03.2022 määrusega täpsustas 07.12.2021 määrust salastatud teabekandjate nimetuste osas. Pärast kohtuistungit jätkas kohus menetlust kirjalikult ning pooled esitasid 25.03.2022 (kaebaja) ja 05.04.2022 (vastustaja) lõplikud seisukohad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

välistatud ka DP kooskõlastamine. Puudub vaidlus, et KaM aktsepteerib 26 tuuliku (Paldiski ja Pakri tuulepargid) igapäevast käitamist DP-ga kavandatud kolme tuulikuga samas piirkonnas ehk Ämari radari mõjusfääris. KaM on 27.05.2020 kirjas sõnaselgelt märkinud, et Paldiski ja Pakri tuulepargid omavad negatiivset mõju Ämari radarile ning kasutusel on leevendusmeetmed, vähendamaks tuuleparkide poolt tekitavad negatiivseid mõjusid. Samuti kinnitas KaM 25.08.2020 kohtumisel, et olemasolevad tuulikud Pakri poolsaarel omavad negatiivset mõju Ämari radarile, kuid kuna on tegemist olemasoleva tuulepargiga, siis KaM aktsepteerib vastavaid negatiivseid mõjusid. Asjaolu, et olemasolevad 26 tuulikut on varasemalt juba rajatud ning seega on vastavate negatiivsete mõjude aktsepteerimine riigi poolt lubatav, ei ole asjakohane argument. Riik saab lubada olemasoleva 26 tuulikuga tuulepargi käitamist üksnes olukorras, kus lubatud negatiivsete mõjude piiri ei ole ületatud. Järelikult on Ämari radari lubatud mõjude piir vähemalt määras, mida tekitavad olemasolevad tuulepargid arvestades kasutusel olevaid leevendusmeetmeid. Eeltoodud asjaolude valguses pidi KaM välja selgitama, et milline on Ämari radari lubatud mõjude piir ning millised on asjakohased leevendusmeetmed vastava lävendi tagamiseks. DP kooskõlastusprotsessis vaatamata kaebaja korduvatele taotlustele vastustaja vastavalt toiminud ei ole. 6) DP-ga kavandatakse kolme täiendava tuuliku püstitamist, mis asetseksid radari suhtes täpselt üksteise taga ning töötaksid sünkroonis ehk oma mõjudelt vastaksid ühe tuuliku mõjule. Järelikult saaks vastava ühe tuuliku mõjuga DP kooskõlastamisest keelduda juhul, kui mõjude piir oleks olemasolevate tuuleparkidega maksimaalmääras täidetud. KaM esitatud seisukohtades vastavat väitnud ei ole, vaid üksnes märgitakse, et kuna juba esinevad negatiivsed mõjud, siis mistahes määras täiendava mõju lubamine on välistatud. Vastav seisukoht ei ole aga eelviidatud Riigikohtu lahendist lähtuvalt põhjendatud, vaid tuleb lähtuda mõjude lubatud piirist. Kuivõrd mõjude lubatud piiri ei ole KaM teatanud, ei ole võimalik ka hinnata ning kontrollida, kas DP-ga kavandatu ületab lubatud mõjude piiri või mitte. Esitatud info pinnalt nähtub, et vastavast põhimõttest lähtuvalt ei ole ka KaM hinnanud Selja kinnistu DP-ga kavandatu lubatavust. Seega tuleb esmalt hinnata, kas olemasolevate tuuleparkide mõjudega on lubatud mõjude piir täidetud või mitte. Mõjude piir ületatud ei saa olla, vastasel juhul tuleks olemasolevad tuulepargid koheselt seisata, mida aga KaM siiani ei ole vajalikuks pidanud. Järelikult tuleb hinnata, et mis on lubatud maksimaalne võimalik täiendav mõju. Riigikohus on 19.06.2020 lahendis haldusasjas nr 3-17-2766 selgitanud, et KaM-il tuleb kooskõlastuse andmist otsustades mh hinnata kas mõju radarile on selline, et see tuleb lugeda töövõime vähenemiseks määruse nr 16 §4 lg 2 mõttes. Riigikohus märgib, et lähtuvalt määruse nr 16 §-st 4, on töövõimel kriteeriumid, st gradatsioon. Kaitseministeerium selgitas viidatud kohtuasjas, et nõuded radari kattealale on esitatud NATO standardis ja asjakohases juhises ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisas. KaM kinnitas 25.08.2020 kohtumisel, et olemasolevad tuulikud Pakri poolsaarel omavad negatiivset mõju Ämari radarile, kuid kuna on tegemist olemasoleva tuulepargiga, siis KaM aktsepteerib vastavaid negatiivseid mõjusid. Seevastu on Riigikohus 17.01.2019 lahendis haldusasjas nr 3-17-911 leidnud, et kui valminud ehitis või selle kasutamine ohustab riigi julgeolekut, on riigil võimalik sekkuda eriseaduste alusel ka siis, kui ehitis on püstitatud õiguslikul alusel. Järelikult asjaolu, et olemasolevad 26 tuulikut on varasemalt juba rajatud ning seega on vastavate negatiivsete mõjude aktsepteerimine riigi poolt lubatav, ei ole asjakohane argument. Järelikult on Ämari radari lubatud mõjude piir vähemalt määras, mida tekitavad olemasolevad tuulepargid arvestades kasutusel olevaid leevendusmeetmeid. Eeltoodud asjaolude valguses pidi KaM välja selgitama, et milline on Ämari radari lubatud mõjude piir ning millised on asjakohased leevendusmeetmed vastava lävendi tagamiseks. DP

5(16)

kooskõlastusprotsessis vaatamata kaebaja korduvatele taotlustele vastustaja vastavalt toiminud ei ole. DP-ga kavandatakse kolme täiendava tuuliku püstitamist, mis asetseksid radari suhtes täpselt üksteise taga ning töötaksid sünkroonis ehk oma mõjudelt vastaksid ühe tuuliku mõjule. Järelikult saaks vastava ühe tuuliku mõjuga DP kooskõlastamisest keelduda juhul, kui mõjude piir oleks olemasolevate tuuleparkidega maksimaalmääras täidetud. KaM esitatud seisukohtades vastavat väitnud ei ole, vaid üksnes märgitakse, et kuna juba esinevad negatiivsed mõjud, siis mistahes määras täiendava mõju lubamine on välistatud. Vastav seisukoht ei ole aga eelviidatud Riigikohtu lahendist lähtuvalt põhjendatud, vaid tuleb lähtuda mõjude lubatud piirist. Kuivõrd mõjude lubatud piiri ei ole KaM teatanud, ei ole võimalik ka hinnata ning kontrollida, kas DP-ga kavandatu ületab lubatud mõjude piiri või mitte. Esitatud info pinnalt nähtub, et vastavast põhimõttest lähtuvalt ei ole ka KaM hinnanud Selja kinnistu detailplaneeringuga kavandatu lubatavust. Järelikult tuleb hinnata, et mis on lubatud maksimaalne võimalik täiendav mõju. 7) Lisaks on oluline viidata KAM-i poolt 25.08.2020 kohtumisel avaldatule, et põhimõtteliselt võiks KaM kaaluda kolme tuuliku püstitamist arvestades, et piirkonnas juba igapäevaselt on tööle rakendatud 26 tuulikut, kuid KaM ei soovi luua pretsedenti. Põhjendust ei saa aga pidada asjakohaseks. 8) Kaebaja on vastustajale välja pakkunud erinevad leevendusmeetmed vähendamaks DP-ga kavandatud mõjusid Ämari radarile. KaM ei ole leevendusmeetmeid asjakohasteks pidanud jättes pakutud leevendusmeetmed sisulise hinnangu ja analüüsita. Alljärgnevalt käsitleb kaebaja pakutud leevendusmeetmeid. DP lahendust muudeti. Kavandatakse tuulikute sünkroonis töötamist, mille tulemusel on radarile nähtav üks tuulik. KaM ei ole teatanud, et mõjude hindamisel oleks vastavast asjaolust lähtutud. Täiendavalt on asjakohane viidata, et KSH aruande p 5.8.4 kohaselt KaM seisukohalt moodustab tuulepark radari suhtes varju, kuid selle efekt ei ole suur, kui tegemist on üksiku tuulegeneraatoriga. Antud juhul ongi vastava olukorraga tegemist - täpselt üksteise taga sünkroonis töötavad kolm tuulikut on radari jaoks üksik tuulik. Teiseks, tuulikute labade puhul kavandatakse stealth tehnoloogia kasutamist. KaM on teatanud, et vastav tehnoloogia on välja töötatud leevendamaks elektrituulikute mõjusid ilmaradarile, mitte aga õhuseireradarile. Kaebaja esitas KaM seisukoha tehnoloogia arendajale UK ettevõttele. QinetiQ selgitas, et stealth tehnoloogia vähendab mõjusid kõigile peamistele radaritele, sh Ämari õhuseireradarile. Kaebaja edastas vastava info ka KaM-le 03.07.2020 kirja lisana, kuid KaM jättis selle sisulise analüüsi ning tähelepanuta. Lisaks tõi QinetiQ samuti esile, et kuivõrd KaM ei ole avaldanud mõjude lubatud määra, siis ei ole võimalik ka hinnata, kas leevendusmeede on piisav või mitte. Kolmandaks, leevendusmeetmena on pakutud välja radari tarkvaralahendus, mis lahendab tuuliku väidetava negatiivse mõju radarile ning mis on väga paljudes riikides, sh NATO liikmesriikides, kasutusel. KaM asus seisukohale, et tarkvaralahenduse sobilikkust olevat hinnatud, kuid lahenduse kasutamisel ei olevat oodatud tulem. Vastav väide on sisustamata ja kontrollimatu. Neljandaks, kaebaja palus KaM-il nimetada olemasolevate Pakri ning Paldiski tuulepargi leevendusmeetmed, mida aga viitega riigisaladusele avalikustatud ei ole. Kaebaja on seisukohal, et leevendusmeede (ilma konkreetsete parameetrita jmt tehnilise infota) ei ole riigisaladuseks ning vastava info mitteavaldamine on õigusvastane. Pakri tuulepark koosneb kaheksast tuulikust ning Paldiski tuulepark 18 tuulikust ehk kokku on KaM-i poolt

6(16)

aktsepteeritud 26 tuuliku mõju Ämari radarile koos vastavate mitteavalikustatud leevendusmeetmetega. Järelikult esineb leevendusmeede, mille tulemusel on 26 tuuliku mõjud Ämari õhuseireradari töövõimele aktsepteeritavad ning seega on asjakohane vastavat leevendusmeedet kohaldada ka DP-s koos täiendavate eelnimetatud leevendusmeetmetega. Kaebajal puudub info vastava leevendusmeetme sisu kohta ja seetõttu ei ole ka kaebajal endal võimalik omalt poolt vastavat leevendusmeedet detailplaneeringus ette näha. Lähtudes eeltoodust pidi vastustaja mõjude hindamisel esmalt välja selgitama Ämari radari mõjude aktsepteeritava määra lähtuvalt olemasoleva 26 tuuliku mõjudest kui radari töövõimele lubatavatest mõjudest ning lähtuvalt mõjude määrast hindama kas kolmest tuulikust koosneva tuulepargi, mis oma mõjudelt vastab ühe tuuliku mõjudele, lisandumine toob automaatselt kaasa Ämari radari töövõime kriteeriumi ületamise. Vastavat hindamist KaM läbi viinud ei ole. Peale vastava hindamise läbiviimist oleks saanud asuda hindama sobivaid leevendusmeetmeid arvestades, et KaM poolt avaldatud info kohaselt on olemas leevendusmeede, mis võimaldab 26 tuuliku igapäevast käitamist Ämari radari mõjusfääris. Kaebaja poolt pakutud leevendusmeetmeid KaM hinnanud ei ole, sh on jäetud arvestamata stealth tehnoloogia arendaja seisukoht, et vastav leevendusmeede on asjakohane ka antud juhul. Samuti ei ole pöördutud vaatamata kaebaja ettepanekule radari tootja poole selgitamaks välja milline leevendusmeede on asjakohane Ämari radari töövõime kriteeriumi täitmisel arvestades, et 26 tuuliku mõjud on radari töövõimele aktsepteeritavad. Kaebaja soovis 15.09.2020 e-kirjas KaM-i poolt konkreetsete mõõdetavate parameetrite esitamist, millest lähtuvalt oleks võimalik DP kooskõlastamine. KaM vastavat infot ei esitanud. Seega ei ole kaebajal võimalik ka omalt poolt täiendava eksperthinnangu tellimine. 9) Lähtudes eeltoodust on keeldumine õigusvastane. KaM on keeldunud detailplaneeringut kooskõlastamast jättes keeldumise õiguslikult sisustamata, vaid tugineb KaM kooskõlastuse pädevusnormile. Kaebaja on seisukohal, et kehtivas õiguses puuduvad õiguslikud alused, mille tuginedes saab KaM jätta detailplaneeringu kooskõlastamata. EhS ning määrus nr 16 ei ole detailplaneeringute menetlustes kohaldatav. Juhul kui määrus nr 16 oleks antud juhul kohaldatav, ei ole KaM lähtunud mõjude hindamisel Riigikohtu 19.06.2020 lahendis haldusasjas nr 3-17-2766 toodud põhimõtetest. KaM jätnud keeldumise sisuliselt põhjendamata. 10) 25.03.2022 lõplikes seisukohtades kaebaja märgib täiendavalt, et kogu menetluse vältel pole olnud riigikaitselistel kaalutlustel kolme tuuliku püstitamine välistatud, kuna muidu poleks 2014. a tingimuslikku kooskõlastust antud. DP kehtestamine ei tähenda tuulikute käivitamist ning ehitusloa menetluses on võimalik teha täpsemad analüüsid, mille tulemusel saab ette näha leevendusmeetmed. DP menetluses kooskõlastuse andmisest keeldumisega võetakse kaebajalt võimalus pakkuda ehitusloa menetluses välja kõige kaasaegsemad leevendusmeetmed arvestades tehnoloogia pidevat arengut. Seetõttu olnuks kohane anda tingimuslik kooskõlastus (kõrvaltingimustega). Kaebaja viitab, et meediakajastustes kirjutatakse Vabariigi Valitsuse 2019. a otsusest, mis puudutab IdaVirumaal oleva radari toomist Ämarisse ja uue radari soetamisest Ida-Virumaale, et soodustada taastuvenergia arengut. Sellega pole KaM arvestanud. Kolm üksteise taga paiknevat ja sünkroonis töötavat tuulikut on sisuliselt üks tuulik ega moodusta ühtset sektorit olemasolevate tuulikutega. KSH aruande järgi pole ühe tuuliku mõju suur. Õhuväe 15.04.2020 analüüs on kontrollimatu dokument ega tõenda viimase kaebaja pakutud lahenduse (koos leevendusmeetmetega) sobimatust. Kaebaja tuulepargi osas pole teostatud konkreetset analüüsi, mh tehnoloogia arengut arvestades. Õhuväe 16.03.2021 analüüs on tehtud alles kohtumenetluse ajal.

seisukohale. 2) KaM sai menetlustoimingu tegemisel lähtuda EhS §-st 120 ning määrusest nr 16. KaM on EhS §-le 120 osundanud seonduvalt keeluga püstitada ilma KaM-i kooskõlastuseta üle 28 meetri kõrguseid ehitisi või ehitisi, mis võib kaasa tuua riigikaitselise ehitise töövõime vähenemise. Nendest samadest asjaoludest lähtub ka LennS § 35 ning PlanS v.r § 17 lg 2 p-i 8 kohane menetlus. Vaidlustatud 28.12.2020 dokumendis on osundatud nii LennS-le kui ka PlanS-le (kuigi kehtivale redaktsioonile). Määrus nr 16 on asjakohane. Asjaolu, et see on antud EhS-s sisalduva volitusnormi alusel ei väära seda, et tegemist on asjakohase õigusaktiga. Määrus ei ole projekteerimistingimuste, ehitusprojektide ega ehituslubade spetsiifiline. Määrus nr 16 lähtub riigikaitselistest ehitistest ning kehtestab nende töövõime kriteeriumid, piirangute ruumilise ulatuse ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta. Käesolevas asjas on lähtekohaks radari töövõime. 3) KaM pidi kooskõlatuse andmisest keelduma. PlanS ega LennS ei pea sätestama üksikasjalikult kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseid. Määrusega nr 16 on kehtestatud kriteeriumid, mis kirjeldavad miinimumnõudeid riigikaitselistele ehitistele. Olukorras, kus kavandatav ehitis vähendab radari töövõimet, ei tohi KaM detailplaneeringut (LennS § 35 lg 61) kooskõlastada (vt Riigikohtu otsus asjas 3-17-2766, p 27.2). LennS-st ega PlanS-st ei pea eraldi loeteluna nähtuma see, et KaM võib jätta kooskõlastuse andmata. Selline keeld kehtib ka LennS § 35 lg 61 alusel toimetatavas kooskõlastusmenetluses. Selline regulatsioon, kus ühe haldusorgani lõppotsus sõltub teise haldusorgani poolt menetlustoiminguna antavast arvamusest, seisukohast või kooskõlastusest on Eesti õiguskorras tavapärane ja laialt levinud (vt näiteks Riigikohtu otsus asjas 3-17-796 ning seal osundatud maapõueseaduse regulatsioon). Seejuures on väga suur hulk paragrahve, kus menetlustoimingut teostava asutuse arvamuse, seisukoha või kooskõlastamise täpseid tingimusi ei ole õigusaktides sätestatud, kuivõrd see oleks mahuliselt ebamõistlik ning sisuliselt võimatu, kuivõrd arvamuse andjad, seisukoha esitajad või kooskõlastuse andjad on tihti nn ekspertasutused, kes enda pädevustest johtuvalt olukorda hindavad, ning kõiki hindamise tulemeid ei ole võimalik õigusaktidesse kirjutada. 4) KaM ei aktsepteeri negatiivset mõju omavaid tuuleparke. KaM ei ole 25.08.2020 kohtumisel öelnud, et aktsepteerib olemasolevate tuuleparkide negatiivseid mõjusid. KaM ei saa õiguspäraselt riigikaitseliste ehitiste negatiivseid mõjusid aktsepteerida. Samas osundab KaM sellele, et olemasolevad tuulepargid rajati siis, kui täna kehtiv KaM-i kooskõlastuskohustus puudus. KaM-l puudub ka pädevus nõuda olemasolevate tuuleparkide lammutamist. Haldusasjas nr 3-17-911 Riigikohtu poolt osundatud õiguslik võimalus ei anna KaM-le ka vastavat pädevust. 5) Ämari radari lubatud mõjude piir on menetlustoimingu tegemisel välja selgitatud. Sellest lähtuvalt on KaM ka koduvalt kaebajale selgitanud, et rajada võib tuulikuid, mille kogukõrgus on 15-20 meetrit. 6) KaM ei pea ise välja pakkuma kõiki võimalikke leevendusmeetmeid. Selliselt astuks ta arendaja rolli. KaM lähtub menetlustoimingu tegemisel KOV-i või isiku poolt esitatud taotlusest ning hindab selles toodud asjaolusid esitatud parameetritest lähtuvalt. Eelnevaga ei riku KaM ka ühtegi haldusmenetluse põhimõtet, sest haldusmenetluski lähtub isiku taotlusest (HMS § 35 lg 1 p 1). Liiati tuleb märkida, et KaM on kaebajale pakkunud välja võimaliku lahenduse, so tuulikute kõrguste vähenemine, kuid see kaebajale ilmselt ei sobi. 7) Kaebaja käsitlus Riigikohtu seisukohast asjas 3-17-2766 on ebaõige. Radari töövõime ei tohi tuulikute püstitamise tõttu väheneda. Käesoleval juhul väheneks. KaM-l ei ole kaalutlusõigust sellises olukorras, nagu on Riigikohus leidnud. Radari töövõime vähenemine on tõendatav

8(16)

salastatud teavet ning asutuse siseseks kasutamiseks mõeldud teavet sisaldavate dokumentidega, mille asja juurde võtmist on KaM taotlenud. 8) KaM on kõiki arendaja poolt pakutud leevendusmeetmeid hinnanud (vt ka esitatud kirjavahetus). Nende kordamine kaebuses ei anna neile leevendavat mõju juurde ega elimineeri seda, et radari töövõime tuulikute püstitamise tulemina väheneks, mis ei ole lubatud. Kuigi teiste tuuleparkide osas on tarkvarauuendusi tehtud, siis ei ole neil olnud oodatavat tulemust, st radari töövõime on siiski vähenenud. Seega ei olegi KaM-l võimalik sellist meedet leevendusmeetmena aktsepteerida, kuna see ei tööta. Kaebaja järeldus negatiivsete mõjude aktsepteerimisest KaM poolt on alusetu ning ebaõige. KaM on kaebajale korduvalt andnud kohase leevendusmeetme, so tuulikute kõrguse vähendamine. 9) KaM on kaebaja taotlust igakülgselt hinnanud ning ei ole jätnud ühtegi kaebaja poolt esile toodud asjaolu kõrvale. Radari tootja poole pöördumata jätmist ei saa kindlasti KaM-le ette heita. Selleks ei ole vajadust, kuivõrd KaM-l on endal võimekus hinnata radari töövõimet. KaM ei ole keeldumist jätnud õiguslikult sisustamata. 28.12.2020 kirjas on selgitatud, et radari töövõime väheneb ja see ei ole lubatud. Samuti on KaM osundanud varasematele seisukohtadele, mis on kaebuse lisaks. Seega on KaM keeldumise sisulised ning õiguslikud alused selged ja menetlustoiming on õiguspärane. 10) Vastustaja 05.04.2022 vastuses märgitakse kokkuvõtvalt, et KaM on hinnanud kõiki nelja planeeringulahendust, sh leevendusmeetmeid ning põhjendanud keeldumist maksimaalses võimalikus mahus. Kaebaja on ise möönnud, et tema väljatoodud leevendusmeetmed üksnes vähendavad radari töövõimele tekkivaid mõjusid, kuid ei elimineeri neid, millist asjaolu peaks kaebaja tõendama. Kaebaja tuulikud kujutaksid endast igaljuhul füüsilist takistust ning radar ei saaks funktsioneerida nõuetekohaselt ega isegi nii nagu radar funktsioneerib täna. See, milline saab olema riiklike kompensatsioonimeetmete mõju, selgub alles 2025. a. Need meetmed ja kõik nende olulised aspektid pole täna valitud ega teada selliselt, et oleks võimalik uuest situatsioonist johtuv planeerimismenetlus kaebaja kinnistu osas.

KOHTU PÕHJENDUSED

kooskõlastatud ning kooskõlastuse tingimused on seatud ehitusprojekti kooskõlastamisele ning seotud radari tark- ja riistvaralise uuendusega, mille teostamise järgselt KaM hindab negatiivse mõju säilimist. Kõnealusest kirjast nähtub siiski ka selgelt, et soovitud parameetritega (kõrgus, kaugus, asukoht) DP lahendus vähendab radari töövõimet ehk negatiivsete mõjude leevendamiseta poleks nende rajamine võimalik. Kaitseväe õhuseiredivisjoni päev hilisemast kirjast 05.03.2014 nr J4-4-.1.3.2/14/12954-2 (juurdepääsupiiranguga toimik) nähtub, et õhuseiredivisjon ei kooskõlasta DP-s toodud tuulikuid. KaM-i 02.10.2015 kirjast nr 12.11/15/3620 (tl 65) nähtub jällegi nagu oleks DP-le antud kooskõlastus. Harju maavanem on seetõttu 09.03.2016 kirjaga (tl 73) küsinud KaM-ilt seisukohta DP kooskõlastamise osas selgitades, et planeeringulahenduse perspektiivikus tuleb välja selgitada juba planeeringumenetluse käigus, et vältida sellise DP kehtestamist, mida hiljem pole võimalik realiseerida. KaM on 24.03.2016 kirjas (tl 75) maavanemale leidnud, et õhuseiredivisjoni 15.03.2016 analüüsi tulemusel väheneb radari töövõime, kui konkreetses asukohas kavandatakse kõrgemaid tuulikuid kui 15-20 meetrit. Maavanem jättis 12.04.2016 DP-le heakskiidu andmata KaM-i kooskõlastuse puudumise tõttu, mistõttu ei saanud DP-d lugeda õigusaktidele vastavaks (tl 77-78). Kaebaja seejärel kohtusse ei pöördunud, vaid püüdis DP lahendust korrigeerida. Ka hiljem, pärast DP heakskiitmata jätmist maavanema poolt, on KaM 19.05.2020 kirjas (tl 109) selgitanud, et 04.03.2014 kirjas ei antud kooskõlastust DP-le, vaid seati tingimused, millega tuulepargi rajaja peaks arvestama. Samas nähtub poolte kirjavahetusest, et DP lahendust täpsustati ja muudeti ning kaebaja üritas leevendusmeetmete väljapakkumiseks saada KaM-ilt teavet ning taotles seejärel muudetud lahenduse kooskõlastamist. Kohtu hinnangul on 04.03.2014 kiri eksitavalt sõnastatud, mis on toonud kaasa segadust ja tarbetuid menetlustoiminguid, mis pole kindlasti kooskõlas hea haldusega ning nõustub ka maavanema kirjas tooduga, et detailplaneeringu lahendus peab kehtestamiseks olema realiseeritav. Seega sai sel hetkel kooskõlastuse anda mitte kõrgemate kui 15-20 m (metsamassiivi kõrgus) tuulikutega planeeringulahendusele, millist kaebaja kooskõlastamiseks ei esitanud ning oli selge, et sellist DP lahendust kaebaja ka ei soovinud. KaM pidanuks eelviidatud kirjas võtma üheselt mõistetava seisukoha, et taotletud lahendust ei kooskõlastata. Isegi kui eelnev lugeda õigusvastaseks tingimuslikuks kooskõlastuseks, ei jäänud KaM planeeringumenetluse jätkudes selle juurde ning pärast pikaajalist suhtlemist kaebajaga ning DP lahenduse muutmist ja täpsustamist keeldus KaM 28.12.2020 lõplikult kooskõlastuse andmisest. Kohus peab vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et enne menetlustoimingu tegemist peaks selgeks tegema, millises õiguslikus raamistikus KaM planeerimismenetluses kooskõlastava haldusorganina tegutseb ning milliseid tingimusi kehtiva õiguse järgi on võimalik ühes või teises menetluses ja menetlusetapis seada; väljendama oma seisukohti selgelt ning arvestama nõudega, et menetlustoimingut tuleb põhjendada ning mitte vältima põhjendamist igal võimalikul moel salastatud teabele viidates. Nagu poolte kirjavahetusest nähtub oli võimalik lõpuks anda nii ligikaudsed koordinaadid tuulikute reastamiseks kaebaja kinnistul, kui täpsustada, milliseid leevendusmeetmeid oleks võimalik kaaluda (tl 109-110) ning põhimõtteliselt ka selgitada, miks need ei tööta (28.10.2019 kiri nr KVPS-4.13.2/19/40275-2; 15.04.2020 kiri nr KVPS-4.1-3.2/20/12688-2, juurdepääsupiiranguga toimik). Seda ilma riigisaladust avaldamata. Kui vastustajale oli aga pärast radari tarkvarauuendusi ja testlende selge, et olemasolev Pakri ja Paldiski tuulepark juba tekitab radari töövõime vähenemise selliselt, et radarkatte kvaliteedi miinimumnõuded ei pruugi olla täiel määral täidetavad, puudus vajadus jätkata kaebajaga kirjavahetust.

10(16)

riivena, mis on käsitatav omandi kitsendusena (RKPSJK 06.04.2021 otsus asjas nr 5-20-12, p 59). Põhiõiguste riive legitiimseks eesmärgiks on tagada Eesti riigi kaitsevõime (vt samas, p 70) ning see on väga kaalukas eesmärk. Seadusandja pole seetõttu jätnud kaalutlusõigust haldusorganile (vt kohtuotsuse p 19). Kaebajal ei olnud DP algatamist taotledes õiguspärast ootust, et ta saab rajada oma kinnistule tuulepargi, mh ka lähtuvalt kehtinud Paldiski üldplaneeringust, mis tuuleparke antud alale ette ei näinud (vt maavanema 09.03.2016 kiri). Lisaks on tuulikute kooskõlastamise nõue lennundusseaduses juba alates 22.12.2008, mistõttu sai kaebaja eeldada, et seda KaM-ilt küsitakse.

11(16)

tuulegeneraatorite ja tuuleparkide detailplaneeringud tuleb asjakohasel juhul kooskõlastada kaitseministeeriumiga, kellega kooskõlastamisel lähtutakse planeerimisseaduses või ehitusseadustikus sätestatud alustest. DP taotluse esitamise ajal kehtis sama säte ilma viiteta planeerimisseadusele ja tolleaegsele ehitusseadusele. EhSRS ei reguleeri aga LennS kohaldamist. Kuna PlanS-s (nii vana kui kehtiv redaktsioon) endas kooskõlastamise sisuliste nõuete puudumise üle vaidlust pole, siis kohus leiab, et EhSRS § 1 lg 1 ei välistanud kuidagi LennS-i ja selle 01.07.2015 jõustunud redaktsiooni kohaldamist, mis täpsustas, millistest seadustest tuleb kooskõlastamisel juhinduda. 16.4 EhSRS § 1 lg 1 alusel kohaldatav PlanS redaktsioon sätestas üksnes kooskõlastamiskohustuse. Poolte vaidlus on selles, milline materiaalõiguse norm reguleeris KaM-i kooskõlastamisest keeldumist. Kohus nõustub kokkuvõtvalt vastustajaga, et sõltumata sellest, kas KaM juhindus kooskõlastuse otsustamisel enne 01.07.2015 kehtinud õigusaktidest või pärast 01.07.2015 kehtinud õigusaktidest, sh määrus nr 16, polnud võimalik anda positiivset kooskõlastust. Kohus käsitleb järgnevalt enne 01.07.2015 kehtinud õigust ja selle kohaldamist käsitlevat jõustunud otsust haldusasjas nr 3-15-1914 ning seejärel määruse nr 16 kohaldatavust.

Radar koos hoonega on käsitatav riigikaitselise ehitisena (RKHK asjas nr 3-17-2766, p 26.2)

12(16)

26.06.2015 määrus nr 16 tugineb mh samal NATO standardil ja juhendil ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisal, millele on tuginetud ka praeguses vaidluses. Halduskohus märkis, et nõuded radari kattealale ja kvaliteedile tulenevad viidatud õigusaktidest (otsuse p 22.1) ning selgitas, et Eesti Vabariigi ühinemine Põhja-Atlandi lepinguga tähendab ühtlasi kohustusi täitevvõimule (VäSS § 23 lg 1) ning see välisleping sätestab Eestile sõjalise võimekuse omamise ja hoidmise kohustuse, mh lepingu artikkel 3 sätestab selle kohustuse spetsiifiliselt radarite osas (p 22.3). Ringkonnakohus nõustus halduskohtu eeltoodud põhjendustega neid kordamata (p 16). Kohus viitab eelneva kokkuvõtteks ka Riigikohtu 06.04.2021 otsusele asjas 5-20-12, milles märgitakse, et tulenevalt riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1) ei saa pädeval riigiasutusel olla kohustust kooskõlastada õigusvastast tegevust (p 47). KaM on oma tegevusvaldkonnast tulenevalt pädev hindama nimelt radari töövõimet kui riigi kaitsevõime tagamise üht meedet. Seejuures on see tuletatav enne määrust nr 16 kehtinud ja jätkuvalt kehtivatest õigusaktidest nagu kohus eelnevalt leidis. Nõustuda tuleb vastustajaga, et PlanS ega LennS ei pea sätestama üksikasjalikult kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseid. Ka juhul kui määrus nr 16 lugeda asjassepuutumatuks, oli kooskõlastamisest keeldumise alus eeltoodud õigusaktide näol olemas.

määrust tuleb arvestada ehitusloa andmisel ning selles tooduga vastuolu toob kaasa ehitusloa andmisest keeldumise (EhS § 44 lg-ga 1 koosmõjus). Seega tuleb planeeringuga kavandatava kooskõla määrusega nr 16 arvesse võtta juba planeeringumenetluses, kuna pädev haldusorgan ei saa nõustuda planeeringuga, mille realiseerimiseks antava ehitusloaga ta nõustuda ei saaks. Teisisõnu, KOV ei saa kehtestada planeeringut, mis poleks realiseeritav (vt ka Harju maavanema korduvat seisukohta järelevalvemenetluses). Ka kehtiva PlanS § 3 lg 5 ja § 6 p 11 sätestavad, et planeering peab olema elluviidav ning PlanS § 129 lg 1 p 1 ütleb, et planeeringu koostamine lõpetatakse, kui ilmnevad asjaolud, mis välistavad selle elluviimise tulevikus. Kehtiva PlanS § 124 lg 4 kohaselt on DP ehitusprojekti koostamise alus ning lg 2 kohaselt on DP lähiaastate ehitustegevuse aluseks. 18.4 Määruse nr 16 § 4 lg 2 kohaselt ei tohi radari töövõimet ehitise püstitamisega vähendada. Kui kavandatav ehitis vähendab riigikaitselise ehitise töövõimet, ei saa seda püstitada ilma KaM-i kooskõlastuseta (tuleneb imperatiivselt EhS § 120 lg-st 1) ehk ehitusloa andmine on välistatud. Kui ehitusloa andmine on välistatud ei ole võimalik ka selle aluseks olevat DP-d kehtestada. Seetõttu on radari töövõime tagamise eest vastutavalt haldusorganilt kooskõlastuse küsimine kohustuslikuna ette nähtud juba planeeringumenetluses. 18.5 Riigikohus selgitas asjas nr 3-17-2766 (otsuse p 26.1) ka seda, et kuigi riigikaitselise ehitise töövõime vähenemine on eraldiseisev kooskõlastamiskohustuse alus (EhS § 120 lg p 3), ei välistata samadele kriteeriumidele tuginemist üle 28 meetri kõrguste ehitiste lubatavuse hindamisel (EhS § 120 lg 1 p 1 kooskõlastamise alus). Radari töövõime kriteeriumeid reguleerib EhS § 120 lg 4 alusel antud määrus nr 16. Kokkuvõtlikult: Olukorras, kus kavandatav ehitis vähendab radari töövõimet, ei tohi KaM detailplaneeringut kooskõlastada.

14(16)

mõjutavad potentsiaalselt radari töövõimet. Nendega pole radari paigaldamisel arvestatud ning radari töövõime pole selliste hüpoteetiliste muudatustega arvestamiseks üledimensioneeritud. Nõuded radari kattealale, kvaliteedile ja sihtmärkidele on esitatud NATO standardis ja asjakohases juhises ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisas (07.12.2021 määruse p-ga 2.1, 2.6 ja 2.2 juurdevõetud tõendid). Kohus on nendega 18.02.2022 tutvunud. Tegemist on miinimumnõuetega. Miinimumnõuded tuleb täita 100%, mitte alla miinimumi.

15(16)

dokumentaalsed tõendid peavad olema muutmata kujul kättesaadavad ka kohtumenetluse järgnevates kohtuastmetes jätkumisel. 14.03.2022 kohtuistungil kohus märkis, et Vabariigi Valitsuse või MKM-i seisukohtade esitamine tõendina asja juurde vajalik ei ole. Pooltel polnud ka vaidlust radarite Eesti siseselt ümberpaigutamise tõenäolise toimumise üle ehk see väide ei vajanud tõendamist. Kuna kaebaja esindaja kohtu seisukohta ignoreerides (menetlusõigusi mitteheauskselt kasutades) on kõnealused viited kaebuse täiendusele lisanud ning kohus oletab, et soovitakse nende tõendina käsitlemist, peab kohus põhjendatuks lahendada oletatav taotlus kohtuotsuse resolutsioonis. Kohus jätab joonealuste viidetena 25.03.2022 menetlusdokumendis esitatud tõendid asja juurde võtmata (HKMS § 62 lg 5), kuna radarite ümberpaigutamise väide ei vajanud tõendamist ning MKM-i 01.06.2021 seisukoht ei saa ainuüksi selle kuupäevast lähtudes ega ka sisust, puudutada praeguses vaidluses tähtsust omavaid asjaolusid ning pole seega asjakohane (HKMS § 62 lg 2). Menetluskulud

(allkirjastatud digitaalselt)

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.