Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 14. juuni 2023, Tartu 3-22-1499
Haldusasi
Tiigikalda OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 13. aprilli 2022. a otsuse nr 12-6/22/323 ning 13. juuni 2022. a vaideotsuse nr 121/22/4677-1 osaliseks tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks teha uus otsus.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 10. novembri 2022. a otsus Tiigikalda OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Tiigikalda OÜ esindaja v.adv Keidi Kõiv Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Ave Paavel
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. novembri 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. juuli 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles tunnistada kehtetuks PRIA 13. aprilli 2022. a otsus nr 12-6/22/323 osas, millega PRIA jättis rahuldamata kaebaja taotluse 2019. a eest mahepõllumajanduse toetuse määramiseks põllumassiividele nr 43, 44, 86, 111, 114, 221, 222, 224, 226, 227, 229, 230, 250, 251, 252 ja 290 ning määras lisasanktsiooni, vähendades toetust toetusmääragrupis tuvastatud pindala erinevuse kahekordses ulatuses; tühistada PRIA 13. juuni 2022. a vaideotsus nr 12- 1/22/4677-1 osas, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata; kohustada PRIA-t asja tühistatud osas uuesti otsustama. Kaebuse kohaselt taotles kaebaja 2019. aastal toetust mahepõllumajandusega jätkamiseks: a) köögiviljade, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest kokku 13,64 ha-le;
b) teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise eest kokku 3123,54 ha-le; c) kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa eest kokku 1007,66 ha-le; d) rohumaa eest kokku 94,46 ha-le. PRIA lahendas kaebaja taotluse algselt 3. veebruari 2020. a otsusega nr 12-6/20/142 ning määras toetuse osaliselt, nõudis tagasi 2017. ja 2018. a eest makstud toetuse tulenevalt kohustusealuse maa pindala vähenemisest ning teostas tasaarvestuse. PRIA vähendas kaebaja taotlusalust pindala kokku 282,48 ha ulatuses ning kaebajale makstavat toetust koos lisasanktsioonidega 124 983,70 euro võrra. PRIA 15. aprilli 2020. a vaideotsusega tühistas oma 3. veebruari 2020. a otsuse riigimaade kasutusõiguse puudumisest tulenevalt toetuse tagasinõudmise osas. PRIA muutis 20. aprilli 2020. a otsusega nr 12-6/20/307 veelkord oma 3. veebruari 2020. a otsust, kuid tunnistas selle otsuse hiljem kehtetuks praeguses asjas vaidlustatud otsusega. Kaebaja hinnangul on PRIA otsuste tegemisel olnud sõnamurdlik ja rikkunud kaebaja õigustatud ootust. Maaeluministri nõuniku e-kirjas viidatud analüüsis nägi PRIA võimalust ja alust erandkorras 2019. a osas jätta kohustuste kehtivusaja eest vaidemenetluse käigus tagasimaksmise nõue kohaldamata, sest taotlejal ei ole võimalik riigimaade osas võetud kohustuste täitmist jätkata. Seda erandit aga kaebaja suhtes ei rakendatud. Lisasanktsiooni määramisel rikkus PRIA põhjendamiskohustust. Kaebaja suhtes lisasanktsioonide määramine on ebaproportsionaalne. Põhjendatud ei ole PRIA seisukoht sanktsioone välistavate asjaolude puudumisest. Ilmse vea puudumist ei saa tuletada ainuüksi taotlejatele omistatavatest kohustustest. Üksnes asjaolu, et taotleja saab või ei saa kontrollida maade kuuluvust kinnistusraamatust või riigivararegistrist ei anna taotlejale mõistmist, et riigivara kasutamisega võib kaasas käia eriregulatsioon, mida järgida. Ebaõige on PRIA väide, et süü puudumist peab tõendama kaebaja. PRIA poolt taotlejatele väljastatavad juhised on ekslikud, kuna ei sisalda hoiatusi ja võivad olla mitmeti mõistetavad (nt märgitud on kehtiva rendilepingu vajalikkus). Kaebajal oli olemas kehtiv rendileping, kuid ta ei mõistnud, et konkreetne vaidlusalune suhe võib osutuda lubamatuks. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et vaidlustatud otsusega ei nõutud toetust tagasi riigimaade kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse maa pindala vähenemise tõttu. Tagasinõude aluseks on pindalade väiksemaks mõõtmistest, kohustusealuse maa vähem deklareerimisest ja eraisikute kasutuses olevate maade maakasutusõiguse puudumisest tulenev kohustusealuse pinna vähenemine. Vaidlustatud otsusega ei määranud PRIA kaebajale toetust 2019. a taotlusel deklareeritud riigile kuuluvate maade kasutamise eest, mille kasutusõigus kaebajal puudus, ning kohaldas lisakaristust, kuid jättis riigimaade kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse pinna vähenemise eest toetuse tagasi nõudmata. Õiguslik regulatsioon ei näe siinkohal PRIA-le ette kaalutlusõigust. Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevuse korral toetuse vähendamise kord on kindlaks määratud imperatiivselt. Taotleja peab üheaegselt omama nii maa kasutamiseks õiguslikku alust kui ka maad reaalselt kasutama. Nimetatud tingimusele mittevastav maa ei kuulu kindlaksmääratud pindala definitsioonist lähtuvalt kindlaksmääratud pindala hulka, vaid moodustab taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse, millega kaasnevad komisjoni määruse (EL) nr 640/2014 artiklis 19 sätestatud halduskaristused. Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kultuurigrupis moodustab 71,43 ha (71,43 ha x 125 = 8928,75 eurot). Selles kultuurigrupis deklareeritud pindala (3123,54 ha) ja kindlakstehtud pindala erinevus (71,43 ha) moodustab enam kui 2 hektarit kindlaksmääratud pindalast ja toetus
kuulub täiendavalt vähendamisele määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 1 järgi, s.t tuvastatud pindala kahekordses erinevuses, mis on kokku 142,86 ha ehk 17 857,50 eurot. Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kultuurigrupis moodustab 122 ha (122 ha x 80 = 9760 eurot). Selles kultuurigrupis deklareeritud pindala (1007,66 ha) ja kindlakstehtud pindala erinevus (122 ha) moodustab enam kui 2 hektarit või 3% (13,78%) kindlaksmääratud pindalast ning toetus kuulub vähendamisele tuvastatud pindala kahekordses erinevuses, kokku 244 ha ehk 19 520 eurot. Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus rohumaa kultuuri grupis moodustab 3,22 ha (3,22 ha x 25 = 80,50 eurot). Kuna selles kultuuri grupis deklareeritud pindala (94,46 ha) ja PRIA poolt kindlakstehtud pindala erinevus (3,22 ha) moodustab enam kui 2 hektarit või 3% (3,64%) kindlaksmääratud pindalast, kuulub toetus vähendamisele komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 1 järgi, s.t tuvastatud pindala kahekordses erinevuses, kokku 6,44 ha ehk 161 eurot. Asjaolu, et PRIA ei tuvastanud varem kaebaja rikkumist, vaid kontrollis kaebajat kohapeal 2019. a, ei muuda kõnealuse rikkumise asetleidmist. PRIA ei kontrolli igal aastal kohapeal kõiki taotlejaid.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
2.10. novembri 2022. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
3.Halduskohus sedastas, et vaidlus puudutab riigi omandis olevate maade eest toetuse määramata jätmist ja kasutusõiguse puudumisest tingitud pindalade erinevusest tekkinud kahekordses ulatuses lisasanktsiooni kohaldamist 2019. a eest toetuse määramisel.
4.PRIA tuvastas 11. novembri 2019. a. kohapealse kontrolli aruande nr 190096-071 (tl 8-36) kohaselt, et põldude nr 24, 25, 43, 44, 86, 189, 201, 202, 206, 221, 222, 223, 224, 226, 227, 229, 230, 242, 250, 251, 252, 286 ja 290 puhul on tegemist riigimaadega, mis pole taotleja kasutuses või mille kasutamiseks puudub taotlejal õigus.
5.Vastustaja on otsust piisavalt põhjendanud nii sanktsiooni aluseks olevate asjaolude tuvastamise kui ka õigusliku tagajärje kohaldamise osas. Üksnes asjaolu, et kaebaja ei pea põhjendusi sisuliselt õigeks ning piisavaks, ei muuda vaidlustatud haldusakte veel õigusvastaseks.
6.Vastustaja selgituste kohaselt on ta vaidlustatud otsusega loobunud täielikult toetuse tagasinõudest 2017. ja 2018. a makstud toetuste riigi omandis olevate maade osas, mille kasutusõigus kaebajal puudus. Kaebaja osutatud maaeluministri nõuniku e-kirjas (tl 89-89p) viidatud analüüsist ei saa teha järeldust, nagu olnuks PRIA-l kohustus loobuda kõikidest kindlakstehtud rikkumistest tulenevatest õiguspärastest sanktsioonidest.
7.Vaidlustatud otsusega enda varasemat otsust kehtetuks tunnistades ei ole vastustaja teinud seda kaebaja kahjuks, vaid tegemist on kaebajale soodsa haldusaktiga. PRIA rahuldas osaliselt Tiigikalda OÜ vaide, millest tulenevalt muutis otsust nr 12-6/20/142 ja määras otsusega nr 12-6/20/307 Tiigikalda OÜ-le toetust juurde (37 867,77 eurot) ning otsusega nr 12-6/22/323 määrati toetust juurde 12 658,94 eurot. PRIA tühistas ka eelnevate aastate eest makstud toetuste tagasinõuded riigimaade kasutusõiguse puudumisega seoses. Asjaolu, et kaebaja vaie rahuldati vaid osaliselt, ei muuda seda järeldust.
8.Kaebaja väitel on tal kõigi eelnimetatud põldude osas kehtiv rendileping ning ta on arvamusel, et kasutas neid maid õiguslikul alusel. Kohus on samade poolte vahel toimunud vaidluses haldusasjas nr 3-20-755 (Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2021. a otsus) juba tuvastanud, et Tiigikalda OÜ-l puudus maakasutusõigus 2019. a taotlusel deklareeritud riigi omandis olevate samade põllumassiivide osas. Riigivaraseaduse (RVS) § 15 lg 5 näeb ette, et kasutaja võib anda vara kolmanda isiku kasutusse allkasutuslepingu alusel üksnes juhul, kui selleks on riigivara valitseja kirjalik nõusolek. MaaRS
§ 341 lg 31 ls 3 näeb ette, et kasutusvaldusesse antud maad ei või anda rendile ega teisele isikule kasutamiseks. Praeguses vaidluses pole ilmnenud, et riigivara valitseja oleks andnud nõusoleku vara allkasutusse andmiseks.
9.Määruse nr 53 § 24 kohaselt otsustab PRIA toetuse vähendamise lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1306/2013, komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 640/2014 ning komisjoni rakendusmääruses (EL) nr 809/2014 sätestatud alustest ja korrast. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 1 esimene lõik sätestab, et kui pindalatoetuskava või - meetme alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab artikli 17 lõikes 1 osutatud põllumajanduskultuuri rühma puhul artikli 18 kohaselt kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast. Sätte sõnastus ei näe ette kaalumisvõimalust. Poolte vahel ei ole praeguses asjas vaidlust pindalade erinevuse kindlaksmääramisel aluseks võetud faktiliste asjaolude (maade pindala) üle. Vastustaja on jõudnud järeldusele, et praegusel juhul ei esinenud ühtegi erandlikku ega rikkumist välistavat asjaolu, mis annaks aluse lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Halduskaristuse kohaldamata jätmist võimaldavad alused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 77 lg 2 punktides a-f. Vastustaja kinnitusel on ta nende aluste esinemist kontrollinud ning esitab kõigi aluste kohta järelduse vaidlustatud otsuses ning põhjalikumalt vaideotsuses. Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 77 lg 2 p-s a nimetatud vääramatu jõu ja erandlike asjaolude olemasolu hinnates on vastustaja loetlenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 2 lg-s 2 nimetatud tunnused ning jõudnud järeldusele nende mitteesinemises. Loetletud asjaolud on valdavalt oma olemuselt sellised, mille puudumist oleks keerukas pikemalt selgitada. Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 77 lg 2 p-s b sätestatud ilmsete vigade mitteesinemist väites on vastustaja selgitanud, mida selliste ilmsete vigade all mõistetakse ning märkinud, et ilmne viga on kergesti tuvastatav ega takista taotluse sisulist läbivaatamist, mitte aga tegelik mittevastavus toetuse saamise tingimustele (nagu näiteks riigi omandis oleva maa kasutamiseks õigusliku aluse puudumine), mida ei saa igal ajal pärast vea tuvastamist parandada.
10.Riik on alles 2019. a kontrolliperioodil täheldanud riigi omandis olevate maade kasutusõiguse puudumist. Samas on toetuste määramise seisukohast oluline maa kasutusõiguse nõue ning riigivara kasutamise õiguslikku režiimi sätestavad normid muutumatul kujul kehtinud. Kui ka riigimaa kasutajalt ei saa alati eeldada vastavate õigusnormide põhjalikku tundmist, peaks äriühingust maakasutajale olema äratuntav, et riigimaa kasutamisega võivad kaasneda spetsiifilised reeglid võrreldes eraõigusliku isiku maa rentimisega ning vajadus regulatsioonis täpsemalt selgust saada. Valdkonnas tegutseva juriidilise isiku poolt riigi omandis oleva maa kasutamine ilma õigusliku aluseta ei saa olla ekslik tegevus, ning selliselt ettevõtjalt saab eeldada hoolsust maa kasutamise õiguse ja riigivara kasutamise õigusliku võimaluse väljaselgitamisel. Seetõttu ei ole tegemist süüd välistava asjaoluga art 77 lg 2 punkti d mõttes. Määruse (EL) nr 640/2014 põhjenduspunkti 35 kohaselt võib karistusi kohaldada üksnes siis, kui põllumajandustootja on tegutsenud hoolimatult või tahtlikult. Seega ei pea lisakaristuse kohaldamiseks taotleja tegevus olema kindlasti tahtlik, vaid süü vormina piisab ka hooletusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja ei ole nõuetekohaselt põhjendanud lisasanktsiooni määramist nagu seda nõuab asjas nr 3-20-755 jõustunud kohtuotsus. PRIA otsus
nõutud asjaolude hindamist ja välistavate asjaolude sisulist analüüsi ei sisaldanud, vaid otsus tervikuna oli täis otsitud ja paljasõnalisi argumente. Põhjendamiskohustuse eesmärk on anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle õiguspärasust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust. Kohtupraktikas on tunnustatud PRIA õigust vaideotsuses enda põhjendusi täiendada. Selline vähendatud põhjendamiskohustus ei saa aga puudutada otsuseid, milliseid PRIA koostab ainult ühe ning asjas, mille üle pooled vaidlevad alates 2020. aastast. Seega ei saa pidada põhjendatuks halduskohtu seisukohta, et PRIA sai enda põhjendusi vaideotsuses täiendada. Halduskohus möönis riigi poolset viga, milline sisuliselt kvalifitseerub määruse (EL) nr 1306/2013 art 77 lg 2 p c kohaselt välistavaks asjaoluks halduskaristuse määramisel, millest lähtuvalt tulnuks halduskaristuse määramise otsus tühistada. Sellele vaatamata on halduskohus rikkumise jätnud tuvastamata ning asunud seisukohale, et PRIA tegevus halduskaristuse määramisel on olnud õiguspärane. Ilmse vea puudumist ei saa tuletada ainuüksi taotlejatele omistatavatest kohustustest, vaid seisukoha võtmiseks tuleb lisaks taotleja tegevusele analüüsida ka haldusorgani rolli tuvastatud asjaoludega seoses. Olukorda ei muuda see, et kaebaja taotles toetust äriühinguna. PRIA taotluse vormil puuduvad viited või hoiatused riigimaa kasutuse eripäradest, mida taotlejatel palutaks arvesse võtta. Olukorras, kus haldusorgan ise alles 2019. aastal suudab probleemi tuvastada, siis on vajalik haldusorganil ka mõista, et keskmine taotleja ei pruugi üldse mõista, et taotlusvormil märgitud lubatud alustele nagu seda on kirjalik või suuline rendileping võib tuleneda ka täiendavaid piiranguid. Ka kohtupraktikas on tunnustatud põhimõtet, et isikutelt ei saa eeldada õigusaktide tundmist, mis isiku tegevust ei reguleeri. Kui riik on oma tegevuses ellu viinud minetusi, nagu kinnitas ka halduskohus oma otsuses, siis on oluline tunnustada vastutuse jagunemist ning mistahes kaebaja teistsugune kohtlemine on selgesti ebaproportsionaalne. Seejuures PRIA ise ei ole süü asjaolusid üldse tõendanud vaid on süü olemasolu lihtsalt oletanud ja paljasõnaliselt jaatanud. Kuigi PRIA otsustas tunnistada kehtetuks tagasinõude 2017. ja 2018. aastal riigimaade kasutamise eest, siis on PRIA ikkagi jätnud kaebaja suhtes tegemata toiminguid, mis puudutavad 2019. a taotletud toetuseid viidetega riigimaade kasutamisele, tegutsedes seega sõnamurdlikult.
12.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja on otsuses nr 12-6/22/323 esitanud vajalikud põhjendused, lähtudes haldusasjas nr 3-20775 ringkonnakohtu antud juhistest. Taotleja kohustus näidata ära maa kasutamise õiguslik alus tuleneb maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ § 22 lg 2 p-st 1 koosmõjus maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 §-s 151, § 152 lõike 1 punktides 1–10, 12, 13 ja 15, § 152 lõigetes 2 ja 3 ning §-s 153 ja § 152 lg 1 p-s 4 sätestatuga. Kuigi maakasutusõiguse õigusliku aluse olemasolu kontrollimisel koheldakse kõiki taotlejaid võrdselt, sõltumata sellest, kas taotleja on füüsiline isik või ettevõtja, siis ettevõtjana tegutsevalt taotlejalt saab siiski eeldada suuremat hoolsuskohustust kui füüsilisest isikust väikepõllumehelt. Rikkumine ei ole vabandatav asjaoluga, et ka mõni teine taotleja eksis riigimaade kasutusõiguse osas. Enamusel taotlejatest olid 2019. aastal sõlmitud nõuetekohased lepingud riigimaa kasutamiseks. Asjaolu, et PRIA ei tuvastanud varem kaebaja rikkumist, vaid alles kohapealses kontrollis 2019. a, ei muuda asjaolu, et maa kasutamine õigusliku aluseta aset leidis.
Tõele vastab, et alates 2020. aastast täiendati „Abiks taotlejale“ infot PRIA võrguleheküljel põllumajandusmaa kasutusõiguse selgituste osas, kuid PRIA kodulehel oli ka 2019. a mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemise osa all märgitud: „Taotleja peab taotlusele märkima kogu põllumajandusmaa, mida tal on õigus kasutada“. Lisakaristust on kohaldatud õigesti, sest õiguslik regulatsioon ei näe ette vastustajale kaalutlusõigust. Vastustaja selgitas ja põhjendas nii seda, miks ei esine halduskaristust välistavaid asjaolusid kui ka halduskaristuse ulatust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on kontrollinud kaebajale halduskaristuse kohaldamise aluse olemasolu, samuti halduskaristust välistavate asjaolude puudumist ning vastanud kaebaja väidetele kaevatavate otsuste vormiliste ja sisuliste puuduste kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
14.Kaebaja väidetest ilmneb, et tema hinnangul esinevad vaidlusaluses olukorras halduskaristust välistavad asjaolud. Täpsemalt tugineb kaebaja sellele, et toetusetaotluses on ilmselge viga; viga on põhjustatud riigi tegevusest, omistatav vastustajale ja kaebaja ei saanud seda avastada; ning kaebaja ei ole olnud hooletu vea tekkimise osas. Täiendavalt peab kaebaja põhjendatuks, et kohus tühistaks vaidlustatud otsuse põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
15.Haldusasjas nr 3-20-755 jõustunud kohtuotsuses, hinnates sama rikkumisega seoses kaebaja taotletud ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse kohta antud vastustaja 6. detsembri 2019. a otsuse nr 12-6/19/929 ja 9. detsembri 2019. a otsuse nr 12-6/19/947 õiguspärasust, leidis ringkonnakohus, et kaebajal tõepoolest puudus õiguslik alus vaidlusaluse põllumaa kasutamiseks. Seega on vastustaja õigesti kindlaks teinud kaebaja poolt 2019. a toetuse taotlemisel deklareeritud ja kindlaks tehtud pindala erinevuse. Seejuures selgitas ja põhjendas ringkonnakohus, et taotlemise õigusliku alusena saab kõne alla tulla vaid maa õiguspärane kasutus. Toetuse saamise nõuetele vastavuse tagamiseks oli taotlejal kohustus veenduda, et maa kasutamine toimub õiguslikul alusel ning arvestades selleks õigusnormidest tulenevaid nõudeid. Kaebaja on põllumajanduse valdkonnas tegutsev ettevõtja. Ettevõtjalt oodatava hoolsuse tõttu ei saa kaebaja tugineda maakasutust ja toetuse taotlemist puudutava õigusliku regulatsiooni mittetundmisele. Regulatsiooni mittetundmist ei saa õigustada PRIA poolt toetuse taotlemiseks koostatud vormil märgitud valikutega. Vormikohasel taotlusel märgitud valikud eeldavad seaduses ettenähtud nõuete järgimist. Asjaolu, et kaebaja ei sattunud varasematel aastatel kontrollivalimisse ja tema riigimaade kasutusõigust ei kontrollitud, ei tähenda, et vastustaja oleks aktsepteerinud kaebaja poolt kehtivast õigusest tulenevate nõuetega vastuolus olevat maakasutust.
16.Ringkonnakohus on jätkuvalt asjas nr 3-20-755 21. oktoobri 2021. a otsuses väljendatud seisukohtadel. Tegemist on samade poolte vahel samadel asjaoludel toimunud vaidlusega. Vaidlus toimus samuti üledeklareerimise korral kaebaja suhtes sanktsioonide kohaldamise üle, kuid seoses teist liiki toetustega. Kaebaja poolt kasutatud ja toetuse taotlemisel õiguslikul alusel kasutuses olnud maana deklareeritud riigimaa kasutuse õiguslik regulatsioon on mõlema vaidluse puhul sama. Seetõttu on asjas nr 3-20-755 selles küsimuses tehtud järeldused ja põhjendused asjakohased ka praeguses asjas. Olukorras, kus mõlemad menetlusosalised on ringkonnakohtu seisukohtade ja põhjendustega tuttavad teises haldusasjas jõustunud otsusest, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks põhjendusi siinkohal korrata. Ringkonnakohus järgib praeguse vaidluse lahendamisel haldusasjas nr 3-20-755 21. oktoobri 2021. a otsuse punktides 25 kuni 36 esitatud põhjendusi. Seega leiab ringkonnakohus, et 2019. aastal mahepõllumajandustoetuse taotlemisel sai kaebaja kasutuses oleva maana deklareerida üksnes kaebajale vormikohaste kehtivate lepingutega kasutada antud maa.
Ettevõtjana pidi kaebaja veenduma, et tema tegevus maa kasutamisel on õiguspärane ja sarnane hoolsuskohustus oli kaebajal ka toetuse taotlemisel nõutavate andmete esitamisel. Vaidlustatavas otsuses on vastustaja eraldi välja toonud taotletud ja kindlakstehtud pindala erinevuse igas põllumajanduskultuuri grupis eraldi. Kaebaja ei ole neid andmeid kahtluse alla seadnud. Seetõttu lähtub ringkonnakohus sellest, et pindalaerinevuse tuvastamine oli kaebajale arusaadav ning neis andmetes ei ole vaidlust.
17.Ringkonnakohus mõistab kaebaja apellatsioonkaebuse väidetest, et vaidlust ei ole enam ka selles, et halduskaristuse määramise õiguslikuks aluseks olev määruse (EL) 640/2014 art 19 lg 1 ei näinud vastustajale ette kaalutlusõigust sanktsiooni kohaldamise osas, kui on tuvastatud sanktsiooni kohaldamise eelduseks olev rikkumine.
18.ELÜPS § 78 lg 1 ja määruse nr 53 § 24 kohaselt otsustab vastustaja toetuse vähendamise määruses (EL) nr 1306/2013, määruses (EL) nr 640/2014, ning rakendusmääruses (EL) nr 809/2014 sätestatud alustel ja korras. Vastustaja on käeolevas asjas halduskaristuse määramisel tuginenud otsekohalduva määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-le 1, mis sätestab, et kui pindalatoetuskava või meetme alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab artikli 17 lõikes 1 osutatud põllumajanduskultuuri rühma puhul artikli 18 kohaselt kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus on suurem kui 3 % või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20 % kindlaksmääratud pindalast. Ringkonnakohus nõustub, et üledeklareerimise tuvastamisel ei anna toodud säte vastustajale võimalust jätta sanktsioon kohaldamata või leevendada sanktsiooni määra.
19.Kuna sanktsiooni kohaldamine on asjakohase Euroopa Liidu otsekohalduva määrusega sätestatud, siis on asjakohatu kaebaja etteheide vastustajale, nagu oleks viimane käitunud sõnamurdlikult halduskaristuse määramisel. Olukorras, kus PRIA otsus on determineeritud õiguse üldnormiga, puudus vastustajal võimalus teha teistsuguse sisuga otsus. Erandina oleks saanud jätta halduskaristuse kohaldamata halduskaristust välistavate asjaolude ilmnemisel. Kuid ka selliseid asjaolusid vastustaja ei tuvastanud. Teiseks, nagu vastustaja põhjendatult selgitas, ei kohaldatud kaebaja suhtes toetuse tagasinõudmist riigimaade kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse maa pindala vähenemise tõttu (määruse nr 53 § 20). Kohustuse õigustamatu vähendamine toonuks kaebajale sanktsioonina kaasa ka varasemate perioodide eest makstud toetuse tagasinõudmise. Kaebaja osutatud maaeluministri nõuniku e-kirjas (tl 89-89p) viidatud analüüs puudutab ringkonnakohtu arusaama järgi just mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse vähenemisest tingitud sanktsiooni, mitte üledeklareerimise puhuks ette nähtud halduskaristust. Viimase kohta ei saanud vastustaja anda kaebajale lootust, et halduskaristus jäetakse kohaldamata ega olegi seda teinud. Samas kui mahepõllumajandusliku tootmise jätkamise kohustuse vähenemisest tingitud varasemate perioodide eest makstud toetuse tagastamist vastustaja kaebajalt ei nõua.
20.Praeguses asjas vaidluse all oleva halduskaristuse erandina kohaldamata jätmise alused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 77 lg 2 punktides a-f. Kaebaja leiab seoses üledeklareerimisega, et toetusetaotluses oli ilmselge viga, mida võinuks parandada; viga on põhjustatud riigi tegevusest, omistatav vastustajale ja kaebaja ei saanud seda avastada; ning kaebaja ei ole olnud hooletu vea tekkimise osas. Seega väidab kaebaja määruse (EL) 1306/2013 art 77 lg 2 punktides b, c ja d nimetatud aluse esinemist halduskaristuse kohaldamata jätmiseks.
21.Määruse (EL) nr 1306/2013 art 56 lg 6 ja delegeeritud määruse (EL) 809/2014 art 4 järgi võib toetuse taotluses esineva vea parandada, kui pädev asutus on avastanud konkreetse juhtumi üldisel hindamisel ilmse vea ja tingimusel, et toetusesaaja on tegutsenud heas usus. Pädev asutus võib ilmse vea avastada üksnes juhul, kui see on sama sätte esimeses lõigus osutatud teabe üldise kontrolli käigus kergesti tuvastatav.
Kaebaja poolt riigimaa kasutamiseks õigusliku aluse puudumine ilmselt ei olnud tuvastatav kaebaja taotluse üldisel hindamisel. Maakasutuseks õigusliku alusel puudumine oli jäänud avastamata kaebajale varasematel aastatel toetuse määramisel. Kaebaja enda kinnitusel tema maa kasutajana ei saanud aru selleks õigusliku aluse puudumisest ega pidanudki sellest aru saama. Vastustaja tuvastas selles osas vea kaebaja esitatud andmetes alles kaebaja suhtes kohapealse kontrolli läbiviimisel, s.o taotluse ning selles esitatud andmete ja neid tõendavate dokumentide põhjalikul kontrollimisel. Seetõttu ei ole tegemist ilmse veaga, mis määruse (EL) 1306/2013 art 77 lg 2 punkti b järgi lubaks jätta halduskaristuse kohaldamata.
22.Nagu ringkonnakohus eelnevalt viitega otsusele asjas nr 3-20-755 selgitas, oli kaebajal kohustus toetuse taotlemisel esitada andmed üksnes tema õiguspärases kasutuses olnud maa kohta. Kaebaja ja kolmanda isiku vahel riigivara valitseja nõusolekuta maa kasutusõiguse andmine kaebajale, jättes selle ka nõutavas vormis dokumenteerimata on viga, mis ei ole omistatav riigile ega konkreetselt vastustajale. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustajal olnuks mingigi roll kaebaja maakasutuse korraldamisel. Ka ringkonnakohus ei tea, et kehtiva õigusega oleks vastustajale pandud selline ülesanne. Seega ei esine ka määruse (EL) 1306/2013 art 77 lg 2 punktis c nimetatud alust halduskaristuse kohaldamata jätmiseks.
23.Määruse (EL) 1306/2013 art 77 lg 2 punkti d kohaselt võib jätta halduskaristuse kohaldamata, kui asjaomane isik suudab pädevale asutusele rahuldaval viisil tõendada, et ta ei ole süüdi lõikes 1 osutatud kohustustega seotud mittevastavuses või kui pädev asutus on jõudnud muul viisil veendumuseni, et asjaomane isik ei ole süüdi. Esmalt osutab ringkonnakohus, et kaebaja eksib, leides, et rikkumise tuvastamisel ei võinud PRIA eeldada kaebaja süüd. Kuna normid ei sea süülisuse osas kõrgemat standardit, siis piisab sanktsiooni kohaldamiseks sellest, et kaebajale on rikkumisega seoses omistatav süü hooletuse vormis. Viidatud normist tuleneb otsesõnu, et rikkumise tuvastamise järel pidi kaebaja ise vastustajale tõendama süü puudumise selleks, et vältida halduskaristuse kohaldamist. Vastustajal aga ei olnud kohustust tegutseda või koguda eraldi andmeid kaebaja süü hindamiseks. Küll pidanuks vastustaja võtma arvesse kaebaja süü puudumist, kui tuvastatud asjaolude pinnal oleks kujunenud selline veendumus. Kuna aga oma tegevuse, s.h maakasutuse, õiguspärase korraldamisega seotud hoolsuskohustus oli kaebajal endal, siis ei saanud rikkumise tuvastamisel järeldada, et kaebaja ei ole hooletult käitunud. Ka kaebaja ise ei ole suutnud välja tuua asjaolusid, mis muudaks määruse (EL) 1306/2013 art 77 lg-st 2 ja määruse nr 53 § 22 lg 2 p-st 2 tulenevat eeldust, et kaebaja ise pidi tagama taotlusel esitatud andmete õigsuse. Kui võimalik probleem riigimaade kasutuse õiguspärasusega olnuks vastustajale teada 2019. aastal toetuse taotluste esitamise ajal, saanuks vastustaja tõepoolest asjakohase teavitusega anda teiste hulgas kaebajale märku kontrollida oma maakasutuse asjaolusid. Praegusel juhul puuduvad aga andmed selle kohta, et PRIA olnuks teadlik probleemist varem. PRIA võimalikust teavitusest sõltumata oli siiski kaebajal kohustus esitada toetuse taotlemisel õiged andmed, s.h tema õiguspärases kasutuses oleva maa kohta. Kaebaja ise korraldab oma tegevust ning määrab sellegi, millistel maatükkidel ta põllumajanduskultuure kasvatab. Maatükki kasutusse võttes pidi kaebaja seega veenduma selleski, et tal tegelikkuses on tekkinud õigus selleks. Ringkonnakohus ei näe, et asjakohane hoolsuskohustus oleks omistatav vastustajale. Isegi, kui riik oleks saanud olla hoolsam talle kuuluva maa kasutusse ja allkasutusse andmise korra järgimise kontrollimisel, ei tulene sellest, et kaebaja hoolsuskohustus oleks üle läinud PRIA-le. Riigivara valitseja võinuks tuvastada rikkumise riigimaa kaebajale allkasutusse andmisel varem, kuid see võinuks kaasa tuua praeguses asjas vaidluse all oleva halduskaristuse kohaldamise kaebaja suhtes mõnel varasemal aastal. Seega ei ole selge, et riigi poolne varasem kontroll oleks kaebaja olukorda parandanud. Ringkonnakohtule ei ole aga teada kehtiva õiguse normi, mis paneks vastutuse mahepõllumajandustootmise toetuse taotlemisel esitatavate andmete õigsuse eest kaebaja asemele PRIA-le.
24.Seetõttu ei saa pidada kaebaja poolt õigusliku aluseta kasutatud riigimaade deklareerimist toetuse taotlemisel vastustaja veaks ega jaatada kaebaja süü puudumist üledeklareerimisel.
Vastavalt ei olnud vastustajal alust jätta kaebaja suhtes halduskaristust kohaldamata määruse (EL) 1306/2013 art 77 lg 2 punktide c või d alusel.
25.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta selleski, nagu oleks vaidlustatav otsus oluliste põhjendamispuudustega ja vastustaja ei olnuks õigustatud vaideotsuses esitama täiendavaid põhjendusi. Kaebaja on küll asjakohaselt märkinud, et põhjendamiskohustuse eesmärk on anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga. Küll leiab kaebaja ekslikult, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei ole piisavad selle eesmärgi täitmiseks. Erinevalt asjas nr 3-20-755 vaidluse all olnud vastustaja otsusest on vastustaja praegusel juhul selgelt välja toonud halduskaristuse kohaldamise õigusliku ja faktilise aluse iga põllumajanduskultuuri grupi suhtes eraldi. Eraldi selgitas vastustaja, miks jäi kaebaja poolt deklareeritud riigimaa toetuse määramisel kindlakstehtud pindala hulgast välja. Otsuses on tähelepanu pööratud nendelegi asjaoludele, mis võiksid välistada halduskaristuse kohaldamise. Vastustaja on vaideotsuses küll täpsustanud ja täiendanud 13. aprilli 2022. a. otsuses nr 12-6/22/323 esitatud põhjendusi, kuid seda üksnes vastusena kaebaja vaides esitatud väidetele ja seisukohtadele. Vaide lahendamisel tuligi PRIA-l hinnata vaidega vaidlustatud otsuse õiguspärasust ning vaide rahuldamata jätmise korral põhjendada vaides esitatud väidete ja seisukohtadega mittenõustumist (HMS § 83 lg 1 ja § 86 lg 2). Otsust tehes ei pruugi vastustajale olla teada kõik need küsimused, milles toetuse taotleja PRIA-ga ei nõustu. Kaebaja seadis vaides kahtluse alla vastustaja seisukoha, et ei esine ühtegi alust jätta halduskaristus kohaldamata. Seda küsimust on 13. juuni 2022. a vaideotsuses seetõttu analüüsitud põhjalikumalt kui 13. aprilli 2022. a otsuses. Samas ei ole vastustaja sellega esitanud põhimõtteliselt uusi seisukohti ega põhjendanud halduskaristuse kohaldamist argumentidega, mida varem üldse ei esitatud. Seega ei oleks tegemist haldusakti lubamatu tagantjärele põhjendamisega isegi juhul, kui nõustuda kaebajaga, et vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel ei ole kohaldatav nn massotsuse tegemisel kohaldatav põhjenduste vaideotsuses esitamise õigus. Kokkuvõttes ei ole vastustaja vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemisel eksinud põhjendamiskohustuse vastu. Kaebajal on olnud nii PRIA-le vaide esitamise ajal kui ka halduskohtule kaebuse esitamise ajal võimalik mõista, miks talle määratud toetust vähendati muu hulgas halduskaristuse kohaldamise kaudu. Seda kinnitavad selgelt kaebaja vaie ja kaebus, milles esitatud väited ja põhjendused suures osas kattuvad. Vastavalt on vaidlus vaidemenetluses ja kohtumenetluses keskendunud samadele küsimustele. Seeläbi on kaebajale olnud tagatud võimalus mõista vastustaja seisukohta ja kujundada oma seisukoht vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kohta.
26.Mööda ei saa vaadata sellestki, et kohtumenetluses ei ole ilmnenud, et tuvastatud faktiliste asjaolude pinnal esineks siiski võimalus jätta halduskaristus kaebaja suhtes kohaldamata. Halduskaristuse kohaldamine ei ole kaalutlusotsus, seetõttu tuleks vastustajal asja uuel otsustamisel lahendada asi uuesti sarnaselt vaidlustatud otsusele. Seega ka juhul, kui otsuse ja/või vaideotsuse andmisel esinenuks menetluslikke minetusi, ei oleks siiski põhjendatud vaidlustatud otsuse tühistamine (HMS § 58). Otsuse tühistamine ei annaks kaebajale võimalust saada teistsugune otsus ja tooks kaasa üksnes viivituse asja lõplikul lahendamisel.
27.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
28.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.