Tiigikalda OÜ kaebus nõuetes tühistada osaliselt Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA)
13.aprilli 2022. a otsus nr 12-6/22/323 ning 13. juuni 2022. a vaideotsus nr 12-1/22/4677-1 ja kohustada PRIA-t tühistatud osas uut otsust tegema Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Tiigikalda OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Keidi Kõiv esindajad Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Ave Paavel Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tiigikalda OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. detsembril 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tiigikalda OÜ (kaebaja) esitas 2019. a. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse nr 110191108132, millega taotles mahepõllumajanduse toetust alljärgnevalt: a) köögiviljade, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest mahepõllumajandusega jätkamiseks kokku 13,64 ha suurusele pindalale; b) teravilja, kaunvilja,
3-22-1499
õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise eest mahepõllumajandusega jätkamiseks kokku 3123,54 ja suurusele pindalale; c) kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kohta mahepõllumajandusega jätkamiseks kokku 1007,66 ha suurusele pindalale; d) rohumaa kohta mahepõllumajanduse jätkamiseks 94,46 ha suurusele pindalale. PRIA määras 3. veebruari 2020. a otsusega nr 12-6/20/142 kaebajale toetuse osaliselt, nõudis tagasi kohustuseaastate 2017 - 2018 eest makstud toetuse tulenevalt kohustusealuse maa pindala vähenemisest ning teostas tasaarvestuse. Selle otsusega vähendati kaebaja taotlusalust pindala kokku 282,48 ha ulatuses ning vähendati kaebajale makstavat toetust koos lisasanktsioonidega 124 983,70 eurot võrra. PRIA rahuldas 15. aprilli 2020. a vaideotsusega osaliselt kaebaja vaide ning tunnistas otsuse nr 12-6/20/142 kehtetuks osas, millega nõuti Tiigikalda OÜ-lt riigimaade kasutusõiguse puudumisest tulenevalt eelnevate kohustuseaastate, s.o 2017 - 2018, eest makstud toetuse tagasimaksmist. PRIA muutis 20. aprilli 2020. a otsusega nr 12-6/20/307 enda varasemat otsust nr 12-6/20/142. Kaebaja vaidlustas PRIA vaideotsuse halduskohtus osas, milles vaie jäi rahuldamata (haldusasi nr 3-20-889). Halduskohus lõpetas viidatud haldusasja menetluse 23. augusti 2022. a määrusega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. PRIA tunnistas 13. aprilli 2022. a otsusega nr 12-6/22/323 enda varasema 20. aprilli 2020. a. otsuse nr 12-6/20/307 „20.04.2020 otsuse nr 12-6/20/307 kehtetuks tunnistamine, 2019. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaline määramine“ kehtetuks. PRIA jättis 13. juuni 2022. a vaideotsusega nr 12-1/22/4677-1 kaebaja vaide selle otsuse peale rahuldamata
2.Tiigikalda OÜ esitas 12. juulil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse järgmistes nõuetes: 1) tunnistada kehtetuks PRIA 13. aprilli 2022. a otsus nr 12-6/22/323 osas, millega PRIA jättis rahuldamata Tiigikalda OÜ taotluse 2019. a eest toetuse määramiseks põllumassiividele nr 43, 44, 86, 111, 114, 221, 222, 224, 226, 227, 229, 230, 250, 251, 252 ja 290 ning määras Tiigikalda OÜ-le lisasanktsiooni ja vähendas toetust toetusmääragrupis tuvastatud pindala erinevuse kahekordses ulatuses; 2) tühistada PRIA 13. juuni 2022. a vaideotsus nr 12- 1/22/4677-1 osas, millega jäeti Tiigikalda OÜ vaie kaebuse taotluse punkti 1 osas rahuldamata; 3) kohustada PRIA-t asja tühistatud osas uuesti otsustama.
3.Kohus võttis 14. juuli 2022. a määrusega kaebuse menetlusse. PRIA esitas kirjaliku vastuse kaebusele 1. septembril 2022.
4.Kohus määras 5. septembri 2022. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja esitas kirjalikus menetluses täiendavad seisukohad 6.oktoobril 2022 ning vastustaja oma vastuväited 19. oktoobril 2022.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja väidab järgmist.
5.1.Vaidlustatud otsused ei vasta HMS § 54 lg 1 nõuetele. 2(12)
3-22-1499
5.2.PRIA on otsuste tegemisel olnud sõnamurdlik ja rikkunud kaebaja õigustatud ootust. PRIA selgitas 15. aprilli 2020. a vaideotsusega nr 22-4/20/74-2 vaide osalist rahuldamist sellega, et puuduva kasutusõigusega riigimaade osas on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustusega hõlmatud maa Tiigikalda OÜ kasutusest ilma kohustuse üleminekuta läinud üle algsele maad kasutama õigustatud isikule, s.o riigile. Sellele vaatamata jättis PRIA toetuse tagasinõude kehtima 2019. aasta osas. Maaeluministri nõuniku e-kirjas viidatud analüüsis nägi PRIA võimalust ja alust erandkorras 2019. aasta osas jätta kohustuste kehtivusaja eest vaidemenetluse käigus tagasimaksmise nõue kohaldamata, sest taotlejal ei ole võimalik riigimaade osas võetud kohustuste täitmist jätkata. Seda erisust ei ole kaebaja suhtes rakendatud.
5.3.Varasemat otsust kehtetuks tunnistades on PRIA rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg-t 2. Kaebaja on alates esimese kaebuse esitamisest 2020. aastal haldusasjas nr 3-20-889 olnud seisukohal, et 2019. aasta eest toetuse välja maksmata jätmine ja lisasanktsioonide rakendamine olukorras, kus Maaeluministeerium ja PRIA on analüüsinud ja tuvastanud võimalused erandkorras 2019. aasta eest jätta tagasinõue kohaldamata, on ebaõiglane ja sõnamurdlik.
5.4.PRIA on lisasanktsiooni määramisel rikkunud põhjendamiskohustust. Kaebaja suhtes lisasanktsioonide määramine on ebaproportsionaalne. Kuna lisasanktsiooni määramise puhul on igal juhul tegemist ebaproportsionaalse meetmega, ei saa selle määramine olla toimunud kergekäeliselt. Hinnata tuleb kõiki asjaolusid kogumis ning tuvastatud peavad olema halduskaristuse kohaldamist välistavad asjaolud, sh fakt, et põllumajandustootja on tegutsenud süüliselt.
5.5.Põhjendatud ei ole PRIA seisukoht sanktsioone välistavate asjaolude puudumisest. Ilmse vea puudumist ei saa tuletada ainuüksi taotlejatele omistatavatest kohustustest, vaid seisukoha võtmiseks tuleb lisaks taotleja tegevusele analüüsida ka haldusorgani rolli tuvastatud asjaoludega seoses. PRIA ei kohtle taotlejaid erinevate toetusmeetmete puhul ühetaoliselt ega ole maakasutusega seotud probleemile varem tähelepanu pööranud ja taotlejaid selles osas nõustanud. Keskmine taotleja ei pruugi mõista, et taotlusvormil märgitud lubatud alustele nagu seda on kirjalik või suuline rendileping võib tuleneda ka täiendavaid piiranguid või kasutuskeelde ning seda eriti olukorras, kus taotleja on näiteks aastaid kasutusvaldaja eest otse riigile kasutustasu tasunud ja/või PRIA-lt ka toetust taotlenud ning pole mitte ühtegi viidet tegevuse ebaõigsusele saanud. Üksnes asjaolu, et taotleja saab või ei saa kontrollida maade kuuluvust kinnistusraamatust või riigivararegistrist ei anna taotlejale mõistmist, et riigivara kasutamisega võib kaasas käia eriregulatsioon, mida järgida.
5.6.Põhjendamatu ja paljasõnaline on PRIA seisukoht kaebaja tegevuse süülisuse osas, st et juriidilise isiku poolt ilma õigusliku aluseta riigi omandis oleva maa kasutamine ei saa olla ekslik, vaid ilmselgelt teadlik tegevus soodustuse saamiseks. Süü peab olema tuvastatud ja menetleja poolt tõendatud. Ebaõige on PRIA väide, et süü puudumist peab tõendama kaebaja. Süütuse presumptsioon laieneb ka halduskaristuse asjades. PRIA otsusest puuduvad tervikuna nii süü olemasolu, kui ka süüd õigustavate aluste analüüs, mistõttu pole võimalik esitada ka vastuväiteid. Kaebajal oli rendileping sõlmitud maa valdajaga, mitte aga riigiga, mistõttu ei saa kaebaja tegevusest üheselt tuletada tahtlust toetuse saamise nõuete eiramiseks. Määruse (EL) nr 640/2014 põhjenduspunkti 35 kohaselt võib karistusi kohaldada üksnes siis, kui põllumajandustootja on tegutsenud hoolimatult või tahtlikult. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et on formaalselt järginud kõiki nõuded ning tal puudus mistahes teadmine enda eksimusest.
5.7.Kui puuduvad süüd välistavad asjaolud, ei ole õiguspärane ka kaebajale lisasanktsiooni määramine ning eriti sedavõrd suure sanktsiooni puhul, mis taotleja jaoks tähendab lisaks 3(12)
3-22-1499
toetusest ilmajäämisele ka summa kahekordses ulatuses hüvitamist. Ebaproportsionaalselt suure lisasanktsiooni määramine ei aita kaasa toetuste eesmärkidele (sh toetada ja arendada põllumajandust, suurendada selle konkurentsivõimet ning parandada põldude ja maa bioloogilisi aspekte ja üldist kvaliteeti) ning mõjutab apellandi majanduslikku võimekust ja pärsib maaelu arengut kuni selleni, et ettevõtjad peavad oma tegevuse lõpetama.
5.8.Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib kaebaja, et pole võimalik mõista, mida ja kuidas PRIA kontrollis ning millistele faktilistele asjaoludele tulenevalt enda seisukoha on kujundanud. Varasema seisukoha kunstlik põhistamine vaide- või kohtumenetluses ei ole faktiliste asjaolude tuvastamine. PRIA poolt taotlejatele väljastatavad juhised on ekslikud, kuna ei sisalda mistahes välistusi või hoiatusi ja võivad olla mitmeti mõistetavad (nt märgitud on kehtiva rendilepingu vajalikkus). Kaebajal oli olemas kehtiv rendileping, kuid ta ei mõistnud et konkreetne vaidlusalune suhe võib osutuda lubamatuks.
6.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
6.1.Vaidlustatud otsus on koostatud arvesse võttes kõiki asjaolusid kaebaja 2019. aasta toetustaotluse kohta ning vastustaja on toonud otsuses välja kõik olulised põhjendused. Vaideotsuses on järeldusi omakorda põhjendatud.
6.2.PRIA ei ole vaidlustatud otsuse muutmisel olnud sõnamurdlik ega rikkunud toetuse tagasinõudmisel kaebaja õiguspärast ootust. Vaidlustatud otsusega nr 12-6/22/323 ei nõudnud PRIA tagasi toetust riigimaade kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse maa pindala vähenemisest tõttu. Tagasinõude aluseks on pindalade väiksemaks mõõtmistest, kohustusealuse maa vähem deklareerimisest ja eraisikute kasutuses olevate maade maakasutusõiguse puudumisest tulenev kohustusealuse pinna vähenemine.
6.3.Kaebuses viidatud maaeluministri nõuniku kirjas väljendatut ei saa meelevaldselt laiendada PRIA kohustusena loobuda kõikidest kindlakstehtud rikkumistest tulenevatest õiguspärastest tagasinõuetest täies ulatuses.
6.4.2019. aastale järgnevate aastate toetustaotluste kohta tehtud otsustega kohaldatud tagasinõuded võivad küll puudutada 2019. aasta kohta makstud toetuse osalist tagasinõudmist kohustusealuse maa pindala väiksemaks mõõtmiste tõttu, kuid ei ole seotud käesoleva vaidlusega ning kaebaja ei ole neid otsuseid ka vaidlustanud. Vaidlustatud otsusega ei määranud PRIA kaebajale toetust 2019. a taotlusel deklareeritud riigile kuuluvate maade kasutamise eest, mille kasutusõigus kaebajal puudus, ning kohaldas lisakaristust, kuid jättis riigimaade kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse pinna vähenemise eest toetuse tagasi nõudmata.
6.5.Maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (edaspidi määrus nr 53) §-st 24 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-st 1 tulenevalt tuleb toetuse määramisel lähtuda kindlaksmääratud pindalast, mitte toetuse saamiseks deklareeritud pindalast, ning kui nende erinevus on rohkem kui 3% või 2 hektarit, tuleb kindlaksmääratud pindalast lahutada veel kahekordne leitud erinevus. Õiguslik regulatsioon ei näe ette kaalutlusõigust, vaid taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevuse korral toetuse vähendamise kord on kindlaks määratud imperatiivselt. Taotleja peab üheaegselt omama nii maa kasutamiseks õiguslikku alust kui ka maad reaalselt kasutama. Nimetatud tingimusele mittevastav maa ei kuulu kindlaksmääratud pindala definitsioonist lähtuvalt kindlaksmääratud pindala hulka, vaid moodustab taotletud ja 4(12)
3-22-1499
kindlaksmääratud pindala erinevuse, millega kaasnevad komisjoni määruse (EL) nr 640/2014 artiklis 19 sätestatud halduskaristused. Toetuse määramisel tuleb lähtuda kindlaksmääratud pindalast, mitte toetuse saamiseks deklareeritud pindalast. Ei esinenud mitte ühtegi erandlikku ega rikkumist välistavat asjaolu, mis annaks aluse lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Lisasanktsioonist tuleneva summaga võrreldes on kaebajale välja makstud toetussumma märkimisväärne. Kuigi pindalade erinevusest tulenev toetuse vähendus moodustab kokku 37 538,50 eurot, on kaebajale 2019. aasta taotluse alusel toetust välja makstud 407 143,81 eurot.
6.6.Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kultuurigrupis moodustab 71,43 ha (71,43 ha x 125 = 8928,75 eurot). Selles kultuurigrupis deklareeritud pindala (3123,54 ha) ja kindlakstehtud pindala erinevus (71,43 ha) moodustab enam kui 2 hektarit kindlaksmääratud pindalast ja selles kultuurigrupis kuulub toetus täiendavalt vähendamisele komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 1 järgi, s.t tuvastatud pindala kahekordses erinevuses, mis on kokku 142,86 ha ehk 17 857,50 eurot. Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kultuurigrupis moodustab 122 ha (122 ha x 80 = 9760 eurot). Selles kultuurigrupis deklareeritud pindala (1007,66 ha) ja kindlakstehtud pindala erinevus (122 ha) moodustab enam kui 2 hektarit või 3% (13,78%) kindlaksmääratud pindalast ning toetus kuulub vähendamisele tuvastatud pindala kahekordses erinevuses, kokku 244 ha ehk 19 520 eurot. Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus rohumaa kultuuri grupis moodustab 3,22 ha (3,22 ha x 25 = 80,50 eurot). Kuna selles kultuuri grupis deklareeritud pindala (94,46 ha) ja PRIA poolt kindlakstehtud pindala erinevus (3,22 ha) moodustab enam kui 2 hektarit või 3% (3,64%) kindlaksmääratud pindalast, kuulub toetus vähendamisele komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 1 järgi, s.t tuvastatud pindala kahekordses erinevuses, kokku 6,44 ha ehk 161 eurot
6.7.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 77 lg-s 2 sätestatud halduskaristust välistavad asjaolud puuduvad: 1) 2019. a ühtse pindalatoetuse taotlusel deklareeritud ja PRIA poolt tuvastatud puudusega põldude osas määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 77 lg 2 p a kohaselt vääramatu jõu asjaolusid ei esine; 2) samuti ei esine p-s b sätestatud ilmseid vigu. Mittevastavused, mis tingisid toetuse vähendamise, ei vasta ilmse vea tunnustele. Riigi omandis oleva maa kasutamiseks õigusliku aluse puudumist, mis on toetuse taotlemisel üheks toetusõiguslikkuse nõudeks, ei saa pidada ilmseks veaks taotluse andmetes, mida tohiks pärast kontrolli poolt vea tuvastamist igal ajal parandada; 3) tuvastatud mittevastavust ei ole tinginud pädeva asutuse viga ning tegemist ei ole olukorraga, mis annaks aluse põhjendatult eeldada, et isik, keda halduskaristus puudutab, ei oleks saanud viga avastada (art 77 lg 2 p c). Enne taotluse esitamist on taotlejal kohustus veenduda, et taotlusel deklareeritud maa kasutamine toimub õiguslikul alusel ning vajadusel on võimalik maa kuuluvust kontrollida kinnistusraamatust ning riigivara koormavate lepingute olemasolu riigi kinnisvararegistrist; 4) taotleja ei ole pädevale asutusele rahuldaval viisil tõendanud, et ta ei ole süüdi art 77 lg-s 1 osutatud kohustustega (eeskirjade eiramisega seotud kriteeriumid) seotud mittevastavuses (art 77 lg 2 p d). Taotleja süüd välistavad asjaolud puuduvad, sest juriidilise isiku poolt ilma õigusliku aluseta riigi omandis oleva maa kasutamine ei saa olla ekslik tegevus; 5) nõuetele mittevastavus ei ole kergemat laadi (art 77 lg 2 p e); 5(12)
3-22-1499
6) tegemist ei ole ka muu juhtumiga, mil halduskaristuse kohaldamine ei ole asjakohane (art 77 lg 2 p f).
6.8.Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste taotlejatega. Kõikidele taotlejatele, kellel 2019. aasta taotluse kohta tehtud kontroll tuvastas maakasutusõiguse puudumise, kohaldati pindalade erinevusest tulenevaid halduskaristusi ning mahetoetuse taotlejad said lisaks tagasinõuded eelnevate aastate eest. Kaebaja esitas vaide ning talle jäeti vaidlustatud osas eelnevate aastate eest riigimaade kasutusõiguse puudumise tõttu tagasinõue kohaldamata.
6.9.ELÜPS § 65 lg 2 alusel on maaeluminister määrusega nr 53 ette näinud täpsed nõuded mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, sh maakasutuse õigusliku aluse. Kaebaja maakasutusõiguse puudumine 2019. aasta taotlusel deklareeritud riigi omandis olevate samade põllumassiivide osas on tuvastatud ka jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2021. a otsusega haldusasjas nr 3-20-755.
6.10.Asjaolu, et PRIA ei tuvastanud varem kaebaja kõnealust rikkumist, vaid kontrollis kaebajat kohapeal 2019. aastal, ei muuda kõnealuse rikkumise asetleidmist. PRIA ei kontrolli igal aastal kohapeal kõiki taotlejaid, sest kohapealse kontrolli valim peab hõlmama vähemalt 5% kõikidest maaelu arengu meetme toetuse taotlejatest (Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 809/2014 art 32 p 1).
6.11.Kaebaja viidatud haldustrahvimenetluse seaduse eelnõus ette nähtud menetlust ei ole alust samastada pindalade erinevuse eest halduskaristuse kohaldamisega.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega PRIA 13. aprilli 2022. a otsuse nr 12-6/22/323 osas, millega PRIA jättis rahuldamata Tiigikalda OÜ taotluse 2019. a eest mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramiseks põllumassiividele nr 43, 44, 86, 111, 114, 221, 222, 224, 226, 227, 229, 230, 250, 251, 252 ja 290 ning määras Tiigikalda OÜ-le lisasanktsiooni ja vähendas toetust toetusmääragrupis tuvastatud pindala erinevuse kahekordses ulatuses. Kohtu hinnangul käib vaidlus praeguses asjas vaidlusaluste riigi omandis olevate maade eest toetuse määramata jätmise üle ja kasutusõiguse puudumisest tingitud pindalade erinevusest tekkinud kahekordses ulatuses lisasanktsiooni kohaldamise üle. Vaidlus puudutab 2019. a eest taotletud toetust.
8.Kaebaja on taotlenud mahepõllumajandusega jätkamise toetust köögiviljade, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest (kokku 13,64 ha suurusele pindalale; teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise eest kokku 3123,54 ha suurusele pindalale; kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kohta mahepõllumajandusega jätkamiseks kokku 1007,66 ha suurusele pindalale ja rohumaa kohta mahepõllumajanduse jätkamiseks 94,46 ha suurusele pindalale.
9.PRIA tuvastas 11. novembri 2019. a. kohapealse kontrolli aruande nr 190096-071 (tl 8-36) kohaselt, et põldude nr 24, 25, 43, 44, 86, 189, 201, 202, 206, 221, 222, 223, 224, 226, 227, 229, 230, 242, 250, 251, 252, 286 ja 290 puhul on tegemist riigimaadega, mis pole taotleja kasutuses või mille kasutamiseks puudub taotlejal õigus. Kaebaja on PRIA järeldustega osaliselt nõustunud, kuid pole nii praeguses kui ka varasemates haldus-, vaide- ja kohtumenetlustes nõustunud vastutaja järeldustega põldude nr 43, 44, 86, 111, 114, 221, 222, 224, 226, 227, 229, 230, 250, 251, 252 ja 290 (vt ka käeoleva otsuse p 1) osas. 6(12)
3-22-1499
10.Kaebaja heidab esmalt vastustajale ette põhjendamiskohustuse rikkumist vaidlustatud otsuse tegemisel. Kohus sellega ei nõustu. Vastustaja on vaidlustatud otsuses (tl 69-75) esitanud põhjalikud põhjendused, millest nähtuvad 2019. a taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse vähendamise aluseks olevad rikkumised ning toetuse vähendamise erinevate aluste kaupa viited õigusnormidele ning vastavad arvutuskäigud. Vastustaja on välja toonud kohapealses kontrollis kindlaks tehtud taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevuse erinevate kultuurigruppide lõikes (otsuse p 18-23) ning selgitas taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevusest tulenevat toetuse vähendamist. Otsuse p-des 24 ja 25 on vastustaja selgitanud halduskaristuse regulatsiooni ning kaalumisruumi puudumist, kui pindalade erinevus moodustab kindlaksmääratud pindalast üle 3% või on rohkem kui 2 ha. Otsuse p-s 26 on vastustaja selgitanud halduskaristuse kohaldamist välistavate asjaolude puudumist. Otsuse p-st 27 tuleneb sõnaselgelt, et ühegi riigi omandis oleva maa kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse maa pindala vähenemisest tulenevat tagasinõuet otsus Tiigikalda OÜ kohta ei sisalda, ning et riigimaade kasutusõiguse puudumisest tulenevaid tagasinõudeid talle ei kohaldata. Samast nähtub ka 2017. a ja 2018. a tagasinõuete kehtima jäämine. Vastustaja on põhjendusi veelgi avaramalt esitanud 13. juuni 2022. a vaideotsuses nr 121/22/4677-1 (tl 81-87). Sealhulgas on vastustaja halduskaristust välistavate asjaolude kontrollimisel tehtud järeldusi kajastanud vaideotsuse p 27 alapunktides a-f. Samuti on vastustaja esitanud põhjalikud põhjendused selle kohta, et kohustusealuse maa vähenemisest tingitult alusetult saadud toetuse tagasi maksmise kohustus ei ole puutumuses riigi omandis oleva maa kasutusõiguse puudumisega. Kohtu hinnangul on vastustaja oma põhjendamiskohustust täitnud vastavuses haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 sätestatule. Üksnes asjaolu, et kaebaja ei pea põhjendusi sisuliselt õigeks ning piisavaks, ei muuda vaidlustatud haldusakte veel õigusvastaseks.
11.Kaebaja arvates on PRIA otsuste tegemisel käitunud sõnamurdlikult ja rikkunud kaebaja õigustatud ootust, mis seisneb kaebaja väitel järgnevas. PRIA selgitas 15. aprilli 2020. a vaideotsuses nr 22-4/20/74-2 (tl 53-57) vaide osalist rahuldamist sellega, et puuduva kasutusõigusega riigimaade osas on Tiigikalda OÜ kasutusest mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustusega hõlmatud maa ilma kohustuse üleminekuta läinud algsele maad kasutama õigustatud isikule, s.o riigile. Vastustaja viitas seejuures Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 47 lõikele 2, mis sätestab, et kui kohustusega hõlmatud kogu maa või osa sellest või kogu põllumajanduslik majapidamine antakse üle teisele isikule kõnealuse kohustuse kehtivusajal, võib kõnealune teine isik kohustuse või üle antud maale vastava kohustuse osa ülejäänud ajaks üle võtta või see lõpeb ning kohustuse kehtivusaja eest toetuse tagasimaksmist ei nõuta. Kaebaja on arvamusel, et sellele vaatamata jättis PRIA aga toetuse tagasinõude 2019. aasta osas kehtima. Vastustaja on selgitanud, et vaidlustatud otsusega nr 12-6/22/323 ei nõudnud PRIA tagasi toetust riigimaade kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse maa pindala vähenemise tõttu, vaid et tagasinõude aluseks on pindalade väiksemaks mõõtmistest, kohustusealuse maa vähem deklareerimisest ja eraisikute kasutuses olevate maade maakasutusõiguse puudumisest tulenev kohustusealuse pinna vähenemine. Vastustaja rõhutab, et ühegi riigi omandis oleva põllu kasutusõiguse puudumisest tulenevat tagasinõuet ei ole kaebajale kohaldatud ning on oma seisukoha näitlikustamiseks esitanud tabelina vormistatud ülevaate, kust selgub, milliste põldude osas ei ole kohaldatud riigi omandis oleva maa kasutusõiguse puudumisest tulenevat tagasinõuet (põllud nr 189 osa 2, 25, 24, 290, 86 osa 2, 206 osa 2, 251, 252 osa 2, 250 osa 1, nr 201, 202, 242 osa 2, 44 osa 10, 44 osa 2, 44 osa 3, 44 osa 4, 44 osa 5, 44 osa 6, 44 osa 7, 44 7(12)
3-22-1499
osa 8, 44 osa 9, 43 osa 2, 43 osa 3, 43 osa 4, 43 osa 5, 43 osa 6, 230, 229, 226 osa 2, 223, 221, 222, 224, 227 osa 1, nr 230,1, 229,1, 286,1 osa 2, 201,1, 44,1 osa 2) (tl 115-116). Kohtul puudub alus kahelda esitatud andmete õigsuses. Esialgse otsusega nr 12-6/20/142 esitas vastustaja tagasinõude riigi omandis olevate põldude kasutusõiguse puudumise tõttu täies ulatuses 2017. a eest 31 217,57 eurot ja 2018. a eest 26 282,96 eurot PRIA rahuldas selle otsuse peale esitatud vaide osaliselt ning otsusega nr 126/20/307 moodustas kaebaja tagasinõue 2017. a eest 10 678,01 eurot ja 2018. a eest 8954,75 eurot – tagasi nõuti toetus nende põldude eest, sh riigi omandis olevad maad, mida kaebaja ei vaidlustanud vaidemenetluses. Otsuse nr 12-6/22/323 kohaselt moodustab kaebaja tagasinõue 2017. a eest 3838,45 eurot ja 2018. a eest 3135,37 eurot. Vastustaja selgituste kohaselt on PRIA viimase otsusega loobunud täielikult toetuse tagasinõudest riigi omandis olevate maade osas, mille kasutusõigus kaebajal puudus.
12.Kaebaja märgib, et maaeluministri nõuniku e-kirjas (tl 89-89p) viidatud analüüsis nägi PRIA võimalust ja alust jätta erandkorras 2019. aasta osas kohustuste kehtivusaja eest vaidemenetluse käigus tagasimaksmise nõue kohaldamata, sest taotlejal ei ole võimalik riigimaade osas võetud kohustuste täitmist jätkata, ning leiab, et seda erisust ei ole tema suhtes rakendatud. Vastustaja möönab, et maaeluministri nõuniku kiri puudutas riigimaade kasutusõiguse puudumisest tulenevate tagasinõuete kohaldamata jätmist. Kohus nõustub vastustajaga, et viidatud kirjas väljendatust ei saa teha järeldust, nagu olnuks PRIA-l kohustus loobuda kõikidest kindlakstehtud rikkumistest tulenevatest õiguspärastest tagasinõuetest. Riigimaade kasutusõiguse puudumisest tulenevatest tagasinõuetest loobumise tingis 2019. aasta kontrolliperioodil ulatuslik maa kasutamise õigusliku aluse puudumise tuvastamine riigi omandis olevate (kasutusvalduses) maade osas. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et seda erandit ei ole alust laiendada järgmistele aastatele. Ministri nõuniku kirjas (teine lõik) on eriliselt rõhutatud, et tegemist on erandkorras 2019. aasta kohustuste kehtivusaja osas kohaldatava erandiga jätta vaidemenetluse käigus tagasimaksmise nõue kohaldamata põhjusel, et taotlejal ei ole võimalik riigimaade osas võetud kohustuste täitmist jätkata, ning et tegemist on ühekordse erisusega. Vastustaja on ka põhjendatult märkinud, et käesolevas haldusasjas vaidlustatud haldusaktid hõlmavad ainult 2019. aastat ning praeguse vaidluse esemeks ei ole järgnevate aastate tagasinõuded, mida kaebaja pole ka vaidlustanud. Vaidlustatud otsusega ei määranud PRIA kaebajale toetust 2019. a taotlusel deklareeritud riigile kuuluvate maade kasutamise eest, mille kasutusõigus kaebajal puudus, ning kohaldas lisakaristust, kuid jättis riigimaade kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse pinna vähenemise eest toetuse tagasi nõudmata. Seega ei nõustu kohus kaebajaga nagu oleks vastustaja vaidlustatud otsust tehes sõnamurdlikult tegutsenud. Ülal käsitletud erand, olles pealegi oma iseloomult soovituslik, on ajaliselt kitsalt ning eesmärgi osas konkreetselt sõnastatud ega saanud luua õigustatud ootust ulatuslikumalt.
13.Kaebaja leiab, et varasemat otsust kehtetuks tunnistades on PRIA rikkunud HMS § 67 lg-t
2.Viidatud säte näeb ette, et haldusakti ei tohi tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud otsusega enda varasemat otsust kehtetuks tunnistades ei ole vastustaja teinud seda kaebaja kahjuks, vaid tegemist on kaebajale soodsa haldusaktiga. PRIA rahuldas osaliselt Tiigikalda OÜ vaide, millest tulenevalt muutis otsust nr 12- 6/20/142 ja määras otsusega nr 12-6/20/307 Tiigikalda OÜ-le toetust juurde (37 867,77 8(12)
3-22-1499
eurot) ning otsusega nr 12-6/22/323 määrati toetust juurde 12 658,94 eurot. PRIA tühistas ka eelnevate aastate eest makstud toetuste tagasinõuded riigimaade kasutusõiguse puudumisega seoses. Asjaolu, et kaebaja vaie rahuldati vaid osaliselt, ei muuda seda järeldust.
14.Kaebaja väitel on tal kõigi eelnimetatud põldude osas kehtiv rendileping ning ta on arvamusel, et kasutas neid maid õiguslikul alusel. Kaebajaga võib nõustuda selles, et ELÜPS-st ei tulene, milline on maakasutuse kohustuslik alus ja vorm. Samas tuleneb vastustaja viidatud ELÜPS § 65 lg-st 2 valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada maaelu arengu toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord kehtestab kooskõlas arengukavas sätestatuga. Taotleja kohustus näidata ära maa kasutamise õiguslik alus tuleneb määruse nr 53 § 22 lg 2 p-st 1 koosmõjus maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 §-s 151, § 152 lõike 1 punktides 1–10, 12, 13 ja 15, § 152 lõigetes 2 ja 3 ning §-s 153 ja § 152 lg 1 p-s 4 sätestatuga. Määruse nr 32 § 151 lg 2 kohaselt esitab taotleja andmed selle kohta, et on teadlik toetuse saamiseks esitatud tingimustest. Kohus on samade poolte vahel toimunud vaidluses haldusasjas nr 3-20-755 (Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2021. a otsus) juba tuvastanud, et Tiigikalda OÜ-l puudus maakasutusõigus 2019. aasta taotlusel deklareeritud riigi omandis olevate samade põllumassiivide osas. Riigivaraseaduse (RVS) § 24 lg-s 1 on sätestatud, et riigimaa kasutusleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. RVS § 15 lg 5 näeb ette, et kasutaja võib anda vara kolmanda isiku kasutusse allkasutuslepingu alusel üksnes juhul, kui selleks on riigivara valitseja kirjalik nõusolek. RVS § 24 lg 1 järgi peab kasutusleping olema sõlmitud kirjalikus vormis ning seaduses sätestatud juhul notariaalselt kinnitatud. Asjaõigusseaduse § 215 sätestab, et kasutusvaldus ei ole üleantav ning kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib teostada teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. MaaRS § 341 lg 31 ls 3 näeb ette, et kasutusvaldusesse antud maad ei või anda rendile ega teisele isikule kasutamiseks. Praeguses vaidluses pole ilmnenud, et riigivara valitseja oleks andnud nõusoleku vara allkasutusse andmiseks. RVS § 4 lg 1 näeb ette, et riigivara valitseja korraldab riigi nimel vara riigile omandamist, riigivara valdamist, kasutamist ja käsutamist, kinnisasjade kasutamist kasutuslepingu või piiratud asjaõigusega koormamise lepingu alusel ning teostab sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi riigivaraseadusega sätestatud korras. Sama paragrahvi lõike 4 järgi on riigivara valitsejal kõik seadusest tulenevad omaniku õigused ja kohustused. Riigivara valitseja nõusoleku olemasolu on riigimaa allkasutusse andmise lepingu oluline tingimus ning seega omab tema nõusoleku puudumine tehingu õiguspärasuse ja ka kehtivuse hindamisel olulist kaalu (vt ka viidatud otsus asjas nr 320-755, p 29).
15.Kaebaja on arvamusel, et PRIA on lisasanktsiooni määramisel rikkunud põhjendamiskohustust. Samas leiab ta ka, et lisasanktsioonide määramine on ebaproportsionaalne ega oleks kaebaja hinnangul tohtinud toimuda kergekäeliselt, vaid hinnata tuleb kõiki asjaolusid kogumis, tuvastatud peavad olema halduskaristuse kohaldamist välistavad asjaolud ning fakt, et põllumajandustootja on tegutsenud süüliselt.
16.Määruse nr 53 § 24 kohaselt otsustab PRIA toetuse vähendamise lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1306/2013, komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 640/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas, ning komisjoni rakendusmääruses (EL) nr 809/2014 sätestatud alustest ja korrast. 9(12)
3-22-1499
Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 1 esimene lõik sätestab, et kui pindalatoetuskava või - meetme alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab artikli 17 lõikes 1 osutatud põllumajanduskultuuri rühma puhul artikli 18 kohaselt kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast. Seega tuleb toetuse määramisel lähtuda kindlaksmääratud pindalast, mitte toetuse saamiseks deklareeritud pindalast, ning kui pindalade erinevus on rohkem kui 3% või 2 hektarit, tuleb kindlaksmääratud pindalast lahutada veel kahekordne leitud erinevus. Nagu vastustaja on põhjendatult selgitanud, on toetuse maksmise eeskirjades üheks tingimuseks, et taotleja peab üheaegselt omama nii maa kasutamiseks õiguslikku alust kui ka maad reaalselt kasutama. Seega ei kuulu neile tingimusele mittevastav maa kindlaksmääratud pindala hulka, vaid moodustab taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse, mille esinemisel kohaldatakse komisjoni määruse (EL) nr 640/2014 art-s 19 sätestatud halduskaristust. Poolte vahel ei ole praeguses asjas vaidlust pindalade erinevuse kindlaksmääramisel aluseks võetud faktiliste asjaolude (maade pindala) üle, mida vastustaja on kajastanud vaidlustatud otsuses (p-d ) ja vaideotsuses (p-d 24-25). Kaebaja maakasutusõiguse puudumist riigimaade osas on vastustaja põhjalikult käsitlenud vaidlustatud otsuses (p-d 8-18) ja vaideotsuses (p 20).
17.PRIA määras vaidlustatud otsusega kaebajale lisasanktsioonina pindala üledeklareerimise eest halduskaristuse, mille kujunemist ta selgitas vaidlustatud otsuse p-des 20-23. Pooled on eri meelt selles, kas PRIA-l oli toetuse vähendamisel kaalutlusõigus. Kohus nõustub vastustajaga, et määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 1 esimese lõike sõnastus ei näe ette kaalumisvõimalust (vt ka viidatud otsus haldusasjas nr 3-20-755, p 39). Samas tuleneb viidatud lahendist, et halduskaristuse määramisel tuleb täita põhjendamiskohustust, et võimaldada haldusakti adressaadil mõista sanktsiooni (sh selle proportsionaalsuse) põhjendatust ja õiguspärasust. Seega saab kaalumisruumi puudumisest rääkida alles juhul, kui kindlaks on tehtud pindalade erinevus toetuse vähendamiseks õigusnormis sätestatud ulatuses ja täidetud on toetuse vähendamise kõik eeldused ning samas ei esine halduskaristuse kohaldamist välistavaid asjaolusid.
18.Vastustaja on jõudnud järeldusele, et praegusel juhul ei esinenud ühtegi erandlikku ega rikkumist välistavat asjaolu, mis annaks aluse lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kaebaja on arvamusel, et vastustaja pole piisava põhjalikkusega selliste asjaolude puudumist välja selgitanud ega halduskaristuse kohaldamata jätmise võimatust piisavalt põhjendanud.
18.1.Halduskaristuse kohaldamata jätmist võimaldavad alused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 77 lg 2 punktides a-f. Vastustaja kinnitusel on ta nende aluste esinemist kontrollinud ning esitab kõigi aluste kohta järelduse vaidlustatud otsuses (p 26) ning põhjalikumalt vaidlustatud vaideotsuses (p 27) ja vastuses kaebusele (p 9). Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et PRIA pole esitanud sisulisi põhjendusi ning peab aktsepteeritavaks otsuses esitatud põhjenduste täiendamist vaideotsuses.
18.2.Määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 77 lg 2 p-s a nimetatud vääramatu jõu ja erandlike asjaolude olemasolu hinnates on vastustaja loetlenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 2 lg-s 2 nimetatud tunnused ning jõudnud järeldusele nende mitteesinemises (otsuse p-d 25 ja 26; vaideotsuse p 27 a). Loetletud asjaolud on valdavalt oma olemuselt sellised, mille puudumist oleks keerukas või isegi võimatu pikemalt selgitada.
10(12)
3-22-1499
18.3.Määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 77 lg 2 p-s b sätestatud ilmsete vigade mitteesinemist väites on vastustaja selgitanud, mida selliste ilmsete vigade all mõistetakse ning märkinud, et ilmne viga on kergesti tuvastatav ega takista taotluse sisulist läbivaatamist, mitte aga tegelik mittevastavus toetuse saamise tingimustele (nagu näiteks riigi omandis oleva maa kasutamiseks õigusliku aluse puudumist), mida ei saa igal ajal pärast vea tuvastamist parandada.
18.4.Kaebaja leiab, et ilmse vea puudumist ei saa tuletada ainuüksi taotlejatele omistatavatest kohustustest, vaid lisaks taotleja tegevusele tuleb analüüsida ka haldusorgani rolli tuvastatud asjaoludega seoses. Vastustaja on ka selgitanud, et tuvastatud mittevastavust ei ole tinginud pädeva asutuse viga (art 77 lg 2 p c) ning tegemist ei ole olukorraga, mis annaks aluse põhjendatult eeldada, et isik, keda halduskaristus puudutab, ei oleks saanud viga avastada. Vastustaja selgituste kohaselt on taotlejal enne taotluse esitamist kohustus veenduda, et taotlusel deklareeritud maa kasutamine toimub õiguslikul alusel ning deklareeritava maa kasutamise õigus peab olemas olema juba taotlema asudes, sest taotlus esitatakse üksnes sellise maa kohta, mida taotlejal on õigus kasutada. Taotlejal oli vajadusel võimalik maa kuuluvust kontrollida kinnistusraamatust ning riigivara koormavate lepingute olemasolu riigi kinnisvararegistrist. Kohus möönab, et riik on alles 2019. a kontrolliperioodil täheldanud riigi omandis olevate maade kasutusõiguse puudumist. Samas on toetuste määramise seisukohast oluline maa kasutusõiguse nõue ning riigivara kasutamise õiguslikku režiimi sätestavad normid muutumatul kujul kehtinud. Kaebaja ei kuulu ka selliste isikute hulka, keda maaeluministri nõunik oma kirja kolmandas lõigus nimetab (isikud, kes teadmatusest ning erinevatel isiklikel põhjustel on saanud renditava maa teistelt isikutelt kasutada), vaid põllumajandusega tegelev äriühing kelle hoolsuskohustus hõlmab ka oma valdkonnas toetuste abil tehtava tegevusega seotud õigusliku olukorra tundmist (vt ka viidatud lahend asjas nr 3-20-755, p 27). Kui ka riigimaa kasutajalt ei saa alati eeldada vastavate õigusnormide põhjalikku tundmist, peaks äriühingust maakasutajale olema äratuntav, et riigimaa kasutamisega võivad kaasneda spetsiifilised reeglid võrreldes eraõigusliku isiku maa rentimisega ning vajadus regulatsioonis täpsemalt selgust saada
18.5.Vastustaja hinnangul ei esine ka artiklis 77 lg 2 p-s d sätestatud asjaolusid, sest kaebaja ei ole pädevale asutusele rahuldaval viisil tõendanud, et ta pole süüdi eeskirjade eiramisega seotud kriteeriumide mittevastavuses (vaideotsuse p 27 d)). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vastavas valdkonnas tegutseva juriidilise isiku poolt riigi omandis oleva maa kasutamine ilma õigusliku aluseta ei saa olla ekslik tegevus, ning selliselt ettevõtjalt saab eeldada hoolsust maa kasutamise õiguse ja riigivara kasutamise õigusliku võimaluse väljaselgitamisel (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-20-755). Õigusliku aluseta maakasutus ei ole taotleja süüd välistav asjaolu art 77 lg 2 punkti d mõttes. Vaideotsuse põhjendustest ilmneb, et PRIA on teinud taotlejatele kättesaadavaks vastava teabe ning toetustaotluse blankett on koostatud selliselt, et juba seda täites tuleb teha maakasutusõigust iseloomustav märge.
18.6.Kaebaja on arvamusel, et vastustaja pole tõendanud tema süüd, kuigi vastav kohustus on vastustajal. Määruse (EL) nr 640/2014 põhjenduspunkti 35 kohaselt võib karistusi kohaldada üksnes siis, kui põllumajandustootja on tegutsenud hoolimatult või tahtlikult. Seega ei pea lisakaristuse kohaldamiseks taotleja tegevus olema kindlasti tahtlik, vaid süü vormina piisab ka hooletusest. Taotlejale esitatavate nõuete väljaselgitamine ja selgusele jõudmine, et ta neile nõuetele ka vastab, on esmalt taotleja enda ülesanne. Samuti PRIA-le õigete andmete esitamine (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p 14). Kui taotleja jätab välja selgitamata, millised nõuded on tema suhtes kehtestatud ja kas tema konkreetselt neile vastab, ei pruugi olla tahtlik tegevus, 11(12)
3-22-1499
kuid on mõistetav eksimisena hoolikuse nõude vastu. Kaebaja väitega, et on ülemäära koormav olla kursis kõikide õigusaktidega, võib küll nõustuda, kuid struktuuritoetuse taotlejalt ei nõutagi kogu õiguskorda hõlmavate aktide tundmist ega süvateadmisi õigusteaduses (nt riigimaa kasutamise regulatsioon praeguse vaidluse kontekstis). Hoolika ettevõtja puhul saab siiski eeldada tutvumist toetuse saamist ja kasutamist reguleerivate õigusnormidega ning teabega PRIA veebilehel ning valmisolekut küsida vastustajalt asjakohast teavet ja nõu.
18.6.Vastustaja on ka leidnud, et kaebajale etteheidetav mittevastavus ei ole kergemat laadi (art 77 lg 2 p e), sealhulgas lävendi vormis, mille määrab kindlaks komisjon lõike 7 punkti b kohaselt. Vastustaja ei ole seda välistuse alust põhjalikumalt sisustanud, kuid eelnevate aluste juures on ilmnenud, et maa kasutamise õigusliku aluse puudumist saab pidada oluliseks (mitte kergemat laadi) mittevastavuseks.
19.Eelnevat kokku võttes on kohus arvamusel, et vaidlustatud otsus on nii vormiliselt kui ka sisuliselt õiguspärane ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Kaebaja on vaidlustanud ka PRIA 13. juuni 2022. a vaideotsuse nr 12-1/22/4677-1, millega vastustaja jättis rahuldamata tema vaide 13. aprilli 2022. a otsuse nr 12-6/22/323 peale. Kaebaja ei ole väitnud, et vaideotsus rikuks tema õigusi eraldiseisvalt Kuna kohtu hinnangul on vaidlustatud otsus õiguspärane ja puuduvad alused selle tühistamiseks, puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks. Vaideotsus ei riku kohtu hinnangul kaebaja õigusi ka vaidluse esemest eraldisesisvalt. Rahuldamata jääb ka kohustamisnõue, kuna pole täidetud üks kohustamisnõude rahuldamise esmaseid eeldusi – vastustaja tegevuse õigusvastasus (vt riigivastutuse seaduse § 6). Kaebus tuleb seega jätta täielikult rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja mentluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu tema võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).