Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. mai 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1722 OÜ Alving kaebus keskkonnaministri tegevuse peale, millega määrati kinnisasja riigile omandamise menetluses kinnistu võõrandamise hinnaks 18 000 eurot Kaebaja OÜ Alving, esindaja vandeadvokaat Triin Biesinger Vastustaja Keskkonnaministeerium, esindaja DA Kaasatud haldusorgan Keskkonnaamet, esindaja LV
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. septembri 2022. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Alving apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 3. mail 2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Alving apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
13.septembri 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. juunil 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Vabariigi Valitsus moodustas 5. mai 1998. a määrusega nr 97 „Leigri looduskaitseala ja Pakri maastikukaitseala kaitse alla võtmine, kaitse-eeskirjade ja välispiiride kirjelduste kinnitamine“ Pakri maastikukaitseala (määrus nr 97). Kaitseala valitseja nõusolekuta oli kaitsealal keelatud püstitada uusi ehitisi (määruse nr 97 p 2 alap 3 ning Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskirja p 10 alap 9).
2.OÜ Alving kanti 8. novembril 2006 Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu (registriosa nr 6697202, pindala 19 928 m2, sihtotstarve 100% elamumaa) omanikuna kinnistusraamatusse. Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu paiknes tervikuna Pakri maastikukaitsealal.
3.Vabariigi Valitsus võttis 30. augustil 2019 vastu määruse nr 75 „Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ (määrus nr 75), mille §-ga 21 tunnistas kehtetuks määruse nr 97. Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu on määruse nr 75 kohaselt hõlmatud Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevööndiga. Määruse nr 75 § 11 p-de 1 ja 2 kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine.
4.OÜ Alving esitas 14. oktoobril 2019 Keskkonnaametile (KeA) avalduse, milles tegi riigile ettepaneku omandada Vana-Tallinn mnt 8 kinnistu.
5.Keskkonnaminister algatas 4. detsembri 2019. a käskkirjaga nr 1-2/19/737 Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu riigile omandamise menetluse.
6.OÜ Alving esitas 13. aprillil 2021 Keskkonnaametile seisukoha, et hinnapakkumine koostataks ilma kaldaastanguta. OÜ Alving lisas seisukohale OÜ LAHE Kinnisvara eksperthinnangu nr 0141(1)-21, mille kohaselt on kinnistu turuväärtus 162 000 eurot, kui kinnisasjal ehituskeeluvööndi ulatust laiendavat kaldaastangut ei eksisteeriks ja see oleks hoonestatav ühe elamuga.
7.Keskkonnaminister teavitas 29. juuni 2021. a kirjaga nr 13-5/21/1759-3 OÜ-d Alving, et Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasi sundvõõrandatakse 18 000 euro eest. Kirjas olid esitatud kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg 21 kohaselt määratakse kinnisasja väärtus (v.a metsaga kinnisasi) tehingute võrdlemise meetodil. Kinnisasja väärtuse määramisel arvestatakse asjaõigustega, mida nende olemuse tõttu ei ole võimalik kinnistusraamatust kustutada, samuti seadustest, v.a kinnisasja omandamise aluseks olevast kaitsekorrast tulenevate kinnisomandi kitsendustega; 2) Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasjal paikneb astmeline rannaastang, mille kõrgus kokku on üle 5 m ning seal tuleb ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel rakendada LKS § 35 lg-t 5 nii, et ehituskeeluvööndi ulatust arvestatakse 10 meetri samakõrgusjoonel paiknevast astangust alates; 3) Osaühingu Kinnisvaraekspert 30. aprilli 2021. a eksperthinnangu nr 2104-888-01/KKO järgi on Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasja väärtus 18 000 eurot. Eksperthinnangus on lähtutud LKS § 35 lg 5 kohase kaldaastangu esinemisest kinnisasjal, millest tingituna paikneb kogu kinnisasi ehituskeeluvööndis, kus uute hoonete (sh elamu) ja rajatiste ehitamine on keelatud.
8.OÜ Alving esitas 29. juulil 2021 halduskohtule kaebuse, milles nõudis keskkonnaministri 29. juuni 2021 kirja nr 13-5/21/1759-3 õigusvastasuse tuvastamist. Samuti nõudis kaebaja keskkonnaministri kohustamist esitama hinnapakkumine hinnaga 162 000 eurot või kohtu määratud turuväärtuses ilma kaldaastanguta, alternatiivselt kohustada vastustajat korraldama uus hindamine ilma kaldaastanguta. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:
2(13)
3-21-1722 1) tegemist on faktilise sundvõõrandamise olukorraga. Kinnistu kasutust välistavad piirangud kehtestati pärast selle omandamist. Kaebajale tuleb tagada õiguspärane hüvitis (LKS § 20 lg 1); 2) kaebaja kinnistul ei asu LKS § 35 lg-s 5 nimetatud kaldaastangut; 3) LKS § 35 lg 5 ei sätesta kaldaastangu legaaldefinitsiooni, kuid seab kaldaastangule konkreetsed tingimused. Astang peab olema üle 5 m kõrge ja Eesti topograafia andmekogu (ETAK) põhikaardile kantud veekogu piirile lähemal kui 200 m. Keskkonnaministri
20.detsembri 2013. a määruse nr 76 „Topograafiliste andmete hõive kord ja üldist tähtsust omavad topograafilised nähtused“ (määrus nr 76) § 18 lg 5 kohaselt loetakse kaldajoonele lähemal kui 200 m asuv vähemalt 5 m kõrgune nõlv kaldaastanguks ning sellele lisatakse sellekohane märge. Seejuures määratleb sama määruse § 18 lg 2 p 1 nõlvana maapinna kõrguse järsu muutuse, mis on ümbritsevast selgelt eristuv. Sama paragrahvi lg 3 p 4 sätestab, et nõlvaks loetakse ala, kus maapinna kalle on 35–45 kraadi, järsakud kaardistatakse alates 45-kraadisest kaldenurgast. EP ja ÜS asjatundja arvamused tõendavad, et sellist vähemalt 5 m kõrgust nõlva (sh maapinna kaldega 35–45 kraadi) Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul ei asu. Kinnistul on üks nõlv ja see jääb alla 5 m. Vastustaja ei ole menetluses väitnud ega tõendanud, et kinnistul asuks nõlv, mis oleks vähemalt 5 m; 4) ka varem kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse (RanKS) § 5 lg 3 kohaselt polnud tegemist kaldaastanguga. Kinnistul puudub vähemalt 5 m kõrgune vertikaalne looduslik pae- või liivakivipaljand veekogu ääres; 5) kaldaastangut ei saa sisustada keele üldmõiste kaudu, kuna see on liiga üldine ja tooks kaasa õigusselgusetuse. Eelistada tuleb normis sätestatud kitsamat definitsiooni; 6) vastustaja kasutab mõistet astmeline astang ja võrdsustab selle kaldaastanguga. Vastustaja hinnangul võib alla 5 m astmeid liita, kuid ei tugine ühelegi normile. Kui on mitu jalamit ja nõlva, siis on mitu astangut. Kinnistul pole faktiliselt ka astmelist nõlva. Kinnistul ei asu järsakut; 7) avaliku registri kohaselt pole vaidlusaluses kohas kaldaastangut. Kaardiserveri avalikest kaardiandmetest ei nähtunud kitsenduste kaardile kantud ehituskeeluvööndite laiusest, et tegemist võiks olla LKS § 35 lg 5 juhtumiga. Ehituskeeluvöönd ulatus kaardilt nähtuvalt 50 m kaugusele rannajoonest ega ulatunud kavandatavale hoonestusalale. Notari tõestatud leping ei sisalda kitsendust, et kinnistul asus kaldaastang.
9.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) KeA pole kinnitanud, et piiranguvööndisse oleks saanud ehitada. Sihtkaitsevööndis ei ole lubatud ehitada; 2) tegemist on omandiõiguse piiranguga, mitte sundvõõrandamisega; 3) kaebaja omandas kinnisasja juba looduskaitseliste piirangutega, seega pidi ta arvestama võimalusega, et maastikukaitseala valitseja ei anna ehitamiseks kooskõlastust; 4) LKS-s kasutatakse kaldaastangut üldmõistena. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on astang astmekujuline, selgesti täheldatava jalami ning pervega vertikaalne või suure kaldega nõlv. Praktikas määratakse astangu jalam ja serv kaardimaterjali alusel, arvestades maapinna kõrgusi, ning vajadusel korraldab KeA välivaatluse. Kaldaastangu puhul ei pea olema tegemist paljandiga (alaga, kus paljanduvad aluspõhjakivimid), vaid kaldaastang võib olla kaetud ka pinnakattega. Kaldaastangu tuvastamisel pole määrav niivõrd nõlvakalle, kui selgesti eristatava jalami ning nõlva olemasolu, mille puhul võib nõlvakalle olla erinev. Astmelise rannaastangu puhul on jalameid ja nõlvasid mitu. Kohalikele omavalitsustele mõeldud käsiraamatus „Abiks alustavale ja meeldetuletuseks kogenud keskkonnaspetsialistile – 2018. aasta KOV keskkonnaalase koolitusprogrammi materjal“, leheküljel 45 on antud samasisuline selgitus ja viidatud ka Keskkonnaministeeriumi 25. mai 2016. a kirjale nr 8-2/16/3255-2; 5) LKS § 35 lg 5 kohaselt on määratud tingimusteks üksnes kaldaastangu kõrgus ja kaugus veekogu veepiirist. Nimetatud tingimused aga ei välista üldmõiste kasutust. Arvesse tuleb võtta 3(13)
3-21-1722 ka LKS §-i 34, mille kohaselt on kalda kaitse eesmärgiks rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine; 6) kaldaastangud on eriilmelised. Loodus on pidevas muutumises. Väärtuslikuks ei saa pidada ainult mingit kindlat tüüpi (nt paljandid või mingist teatud kivimist – liivakivi, paas) astanguid, vaid peamine eesmärk on ranna ja kalda kaitse, mitte otseselt astangu kaitse (mis küll on ranna ja kalda osa). Pinnasega kaetud astangul kasvavad ka taimed. Kuna kasvutingimused astangul on keerulised, siis on seal väljakujunenud looduskooslused omamoodi unikaalsed. Looduskoosluste mõistes on paekiviastangute peal tihti ka loopealsed või muud väärtuslikud poollooduslikud kooslused, ja pinnas on õhuke. Rannikugeoloog HT on välja toonud, et ka need rannad ei ole ehitamiseks sobilikud; 7) LKS § 35 lg 5 ei kohusta kanda kaldaastangut kaardile. Kui kaldaastang sõltuks ETAK põhikaardist, oleks seadusandja selle sellisena sätestanud (vt LKS § 35 lg 2). Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasjal on kaldaastang kantud Maa-ameti kitsenduste kaardile. Maa-ameti aluskaartidel ega ka põhikaardil ei kujutata kaldaastangut looduslikust järsakust või nõlvast erinevalt. Kaldaastangu eristamine ETAK-s nähti ette määrusega nr 76, mis kehtib alates 2014. a algusest. Esimesed kaldaastangud kaardistati 2017. a-l. 2019. a-l kaardistati andmekogus süstemaatiliselt merega piirnevad kaldaastangud, 2020. a-l kaardistati teadaolevad kaldaastangud sisemaal, 2021. a-l valmis maapinna kallete kaart, mis võimaldab kaardistajal leida ning kaardistada kaldaastanguid ka vähem tuntud piirkondades. Maa-amet kannab andmekokku vaid määruses nr 76 sätestatud tingimustele vastavad kaldaastangud, mis on ühtlasi ka LKS nõuetele vastavad kaldaastangud. Kokkuleppel Keskkonnaministeeriumi ja KeA-ga kannab Maa-amet kitsenduste kaardile ka need kaldaastangud, mida KeA on käsitanud kaldaastanguna, kuid mis ei ole ETAK-s kaardistatud; 8) määruse nr 76 § 18 ei kitsenda LKS tähenduses kaldaastangu mõistet; 9) astangute olemasolu hindamisel arvestab KeA ka pinnavormi tekkelugu (genees), s.t et oleks tegu praeguse või sellele eelnenud veekogu kulutuse või murrutuse tõttu tekkinud järsu nõlvaga, mitte mõne muu geoloogilise protsessi (nt ka oosi nõlvad võivad olla väga järsud, kuid see nõlv ei saa kindlasti olla kaldaastang) või inimtegevuse tulemiga. Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasjal olev astang on sama geneesiga, mis kinnisasjale eelnevatel ja järgnevatel kinnisasjadel ETAK-sse märgitud kaldaastang; 10) Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasjal on astmeline rannaastang, mille kõrgus kokku on üle 5 m. Sellest lähtuvalt tuleb seal ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel rakendada LKS § 35 lg-t 5 nii, et ehituskeeluvööndi ulatust arvestatakse 10 m samakõrgusjoonel paiknevast astangust alates; 11) kuna kaldaastangud on eriilmelised, siis ei ole võimalik anda ühest mõõdetavat näitajat nõlva kaldele 1 kraadi täpsusega, mis oleks rakendatav üle terve Eesti ning kõikide randade ja kallaste kaldaastangute puhul. Seda ei ole LKS-s ka eesmärgiks võetud, vaid ranna ja kalda aladel tuleb arvesse võtta kohalikke eripärasid. Ranna ja kalda kaitse eesmärk on kalda eripära arvestava asustuse suunamine, mille lähtekoht on põhimõte, et ehitiste kasutamine oleks ohutu. Samuti on ranna kaitse eesmärk seal vaba liikumise tagamine; 12) kaebaja esitatud asjatundja arvamused kaldaastangu puudumise kohta ei ole kooskõlas LKS § 35 lg-ga 5, arvestamata on jäetud ka LKS §-s 34 sätestatud ranna ja kalda kaitse eesmärgid; 13) LKS § 35 lg 5 ei sätesta astmelisust kaldaastangu tunnusena, kuid ka ei välista seda. Astmeliseks saab astangut lugeda, kui tegemist on ühe ja sama tekkelooga pinnavormiga. VanaTallinna mnt 8 kinnisasjal olev astang on sama geneesiga, mis kulgeb piki rannikut. VanaTallinna mnt 8 kinnisasjal on üks kõrgem (ligikaudu 4,5 m) ja järsem nõlv ning sellele järgneb teine madalam ja laugem nõlv. Koos annavad nad 10 m samakõrgusjoonel astangu kõrguse 5 m.
10.Kaasatud haldusorgan KeA on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal: 1) tegemist on omandikitsendusega; 4(13)
3-21-1722 2) kinnistul asub rannaastang (astmeline astang), mille kõrgus on arvestades astangu ülemisest ja alumisest servast rohkem kui 5 m. LKS ei sätesta, et astang peab koosnema ühest nõlvast või astang peaks olema kantud ETAK-i põhikaardile. Puudub alus mõiste tõlgendamiseks määruse nr 76 järgi, kuivõrd määrus käsitleb kitsalt kaldaastangu kaardistamise kriteeriumeid; 3) üldkeeleline tõlgendus on asjakohasem, kuna looduslike nähtuste jäik kvalifitseerimine ei võimalda tagada looduskaitselisi eesmärke; 4) kaldaastangu veekaitsevööndi ja ehituskeeluvööndi eesmärk on astangu looduslike erodeerimis- ja murrutusprotsesside käigus tekkivate pinnavormide muudatustest tingitud riskide vältimine ehitus- ja õuealal; 5) pädevad geograafid-geoloogid pole suutnud astangule kui geomorfoloogilisele nähtusele ammendavaid definitsioone anda või üheselt selgitada, mida seadusandja on kaldaastangu terminiga silmas pidanud; 6) ajaloolisest tõlgendusest pole õige lähtuda; 7) Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul tõuseb maapind mere tasemelt u 11 m võrra. Maapinna tõus ei ole ühtlane, valdav osa maapinna kõrguse muutumisest toimub nõlva kahes lõigus. VanaTallinna mnt 8 kinnistu reljeef on kujutatud Vana-Tallinna mnt 8 maaüksuse detailplaneeringu (DP) topo-geodeetilisel alusplaanil, samuti on seda analüüsitud EP eksperthinnangus. Nendel toodud jooniste kohaselt on kinnistul kaks nõlva, mis kokku annavad kõrguse üle 5 m; 8) Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu astangu pealsel alal on looduslik rohumaa säilinud avatuna ning võsastumine on aeglane. Suuremat osa alast saab kohe hooldama hakata ning see ei vaja taastamist. Kadakate ja mändidega kinnikasvanud ala on lihtne rohumaaks taastada, kuna rohukamar on hästi säilinud. Rohumaast merepoolse ala kaheastmelisel astangul kasvav puistu ja rannikuluited on heas looduslikus seisundis, inimtekkeliste häiringute osakaal on väike. Astang on kaetud tüüpilise rusukalletele iseloomuliku niiskemat varjulist kasvukohta eelistava taimkattega (metsaga), mis aja jooksul areneb pangametsaks, alal esineb ka vähesel määral paljandumist; 9) alal leiduvatest väärtustest lähtuvalt on oluline vältida tegevusi, mis hävitavad või halvendavad seal esinevate koosluste seisundit (nt ehitamine, metsade majandamine, kuivendamine, pinnase teisaldamine, üleliigne tallamine); 10) kaldaastangu puhul on tegemist veekogu lähedal paikneva vertikaalse või suure kaldega nõlvaga, mille teke on eelkõige seotud praeguse või sellele eelnenud veekogu kulutuse või murrutuse, mitte mõne muu geoloogilise protsessi (nt ka oosi nõlvad võivad olla väga järsud, kuid see nõlv ei saa olla kaldaastang) või inimtegevuse tulemiga. Ehkki Põhja-Eesti klindi geoloogiline tekkelugu ei ole üheselt selge, ei ole vaidlust, et selle silmapaistvamaid lõike on põhjust käsitada ranna-astanguna. Kusjuures ei ole määrav, et seda mõjutaks ka praegu veekogu kulutus või murrutus. Näiteks paikneb Ontika paekallas rannajoonest enam kui 100 m kaugusel ning meri selle jalamit ei murruta, kuid ei ole kahtlust, et seda pinnavormi on põhjendatud pidada rannaastanguks. Maateaduses on nõlva kalde hindamisel kasutusel erinevaid skaalasid, kuid üldjuhul tuleks suure kaldega nõlvaks pidada nõlva, mille kallakus on üle 35 kraadi ning mida peetakse varinguliseks. Valdavalt ei ole nõlva kallakus kogu nõlva ulatuses ühtlane. Sademerikka kliima tingimustes on tasakaaluolukorras oleval nõlval tavaliselt kolm nõlva segmenti (ülemine kumer segment, astang või suure ühtlase languga segment ning nõgus segment nõlva jalamil). Liigne lihtsustus oleks määrata LKS § 35 lg 5 kohaseks kaldaastanguks vaid need nõlvad, mille suure kaldega osa kõrgus ületab 5 m; 11) Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu paikneb Põhja-Eesti klindi Lääne-Harju klindilõigul, mis on eriti silmapaistev Pakri klindipoolsaare tipu osas. Ehkki klint madaldub Lahepera klindilahe päras, on see Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul ning naaberaladel käsitatav Lahepere pangana, kus klindiastang on 5–10 m kõrgune. Astang on Vana-Tallinna mnt 8 kinnistuga võrreldes selgemalt eristatav selle naaberkinnistuil, nt Vana-Tallinna mnt 6 ja 6a ja Kersalu kaldapealne. Esinduslikke astangulisi lõike eraldavad lõigud, kus astang on madalam või laugem ning paljand on mattunud. 5(13)
3-21-1722
11.Tallinna Halduskohus jättis 13. septembri 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) praegusel juhul on kaebajal kaitsekorrast tuleneva piirangu rangemaks muutumisel jätkuvalt säilinud kinnisasja käsutamisõigus ning riigile omandamisettepaneku tegemine on vabatahtlik. Kinnisasja kasutamine pole võimalik küll maa sihtotstarbe kohaselt (elamumaana), kuid see ei välista kasutamist muul moel (nt rannakoosluse hooldamise ja selleks riigilt toetuse saamise võimalus). Seetõttu pole vaja analüüsida, kas kaebajale tuleks määrata põhiseaduse alusel täielik ja kohene hüvitis. LKS § 35 lg 5 kehtis samas sõnastuses ja piirangud olid juba kinnistu omandamisel; 2) ranna ja kalda kasutamise kitsendusi õigustab LKS §-s 34 sätestatud eesmärkide tagamise vajadus; 3) ETAK põhikaardile on kantud veekogu veepiir, mitte kaldaastang; 4) kaldaastangu kindlakstegemisel ei oma tähendust määrus nr 76, kuna see on antud ruumiandmete seaduses (RAS) sisalduva volitusnormi alusel. LKS § 35 lg 5 ei näe ette nõuet, et kaldaastang peaks olema kantud ETAK-sse. Määruse nr 76 mõtteks on näha ette numbrilised kriteeriumid selleks, et ETAK-sse saaks andmeid kanda. Seadusandja ei ole soovinud kaldaastangu mõistet kitsendada. Seega, kui kaldaastang ei ole ETAK-sse kantud, ei tähenda see, et tegemist poleks LKS § 35 lg 5 mõttes kaldaastanguga. Samuti ei oma eelnevast tulenevalt tähtsust kaebaja esitatud dokumentaalne tõend (EPi arvamus) osas, milles käsitletakse kaldaastangut lähtuvalt määrusest nr 76 ja ETAK-sse kandmisest; 5) LKS § 35 lg 5 sisustamisel ei tule lähtuda varem kehtinud RanKS § 5 lg-st 3. Normide sõnastusi on muudetud. Praegusel juhul soovis seadusandja muuta normi üldisemaks. Kaldaastang ei pea tingimata olema vertikaalne paljand; 6) vaidlusalune kinnistu on Lahepere panga osa. Maapind kinnistul ei tõuse ühtlaselt, vaid toimub valdavalt nõlva kahes lõigus. Kinnistul on kaks erineva joonetüübiga nõlva, mille kõrgused eraldiseisvalt ei ole üle 5 m. Nõlvade kallakus pole kummagi nõlva puhul üle 45 kraadi, kuid ühe nõlva järsema osa kallakus on üle 35 kraadi, teisel alla 30 kraadi. Astangu ülemine serv asub DP põhijoonisel (koostatud topomõõdistuse alusel, vt KeA poolt Maaametile 2. veebruaril 2021 saadetud kiri nr 7-12/21/2235) kujutatud 10 m samakõrgusjoonel. Puudub vaidlus, et nõlvad koos annavad 10 m samakõrgusjoonel välja astangu kõrgusena enam kui 5 m, eraldi mitte; 7) eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on astang astmekujuline, s.o selgesti täheldatava jalami ning pervega vertikaalne või suure kaldega nõlv. Üldkeeleline tähendus jätab võimaluse erinevaks arusaamiseks. Kaebaja kinnistul ei asu vertikaalset nõlva (astangut). See, milline nõlv on suure kaldega, üldkeelelisest tähendusest täpsemalt ei nähtu. Küll saab LKS § 35 lg 5 alusel lugeda nõlva kaldaastanguks, kui selle kõrgus on üle 5 m. Seega viidatud norm ei omista määravat tähtsust niivõrd nõlva kaldele, kui nõlva kõrgusele jalamist perveni, mis, võttes appi üldkeelelise tähenduse, peavad olema ka selgesti täheldatavad. Põhjendatud on lähtuda sellest, millisena nähtus looduses tervikuna eksisteerib. Seadusandja soovis LKS § 35 lg 5 sõnastamisel vältida liigset jäikust, mistõttu pole põhjust järeldada, et keelatud oleks liita erinevate astangute kõrgused. Kaldaastangu kui geomorfoloogilise nähtuse puhul tuleb lähtuda sellest, millisena see keskkonnas esineb. Kaldaastang võib moodustuda mitmest nõlvast (olla astmeline), kui tegemist on looduslikult ühe pinnavormiga, mis on visuaalselt sellisena tajutav ning arvestades pinnavormi tekkelugu (geneesi). Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu paikneb Põhja-Eesti klindi Lääne-Harju klindilõigul, mis on eriti silmapaistev Pakri klindipoolsaare tipu osas. Ka on VanaTallinna mnt 8 kinnistu koos naaberaladega Lahepera panga osa, kus klindiastang on 5–10 m kõrge. Naaberkinnistu detailplaneeringus on LKS § 35 lg 5 kohase kaldaastanguga arvestatud. Esinduslikke astangulisi lõike eraldavad lõigud, kus astang on madalam või laugem ning paljand mattunud. Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul olev astang on sama geneesiga, mis sellega külgnevatel kinnisasjadel (ETAK-sse märgitud kaldaastangud). Eelnevaga arvestamine tagab 6(13)
3-21-1722 LKS § 34 toodud ranna ja kalda kaitse eesmärgid, mida ei tagaks olukord, kus klindi laugem osa jäetaks kaldaastanguks lugemata; 8) EPi arvamusest ei saa lähtuda, kuna ta võttis aluseks üksnes ETAK-i andmed ja määruse nr
76.U Sõstra arvamusest ei saa lähtuda, kuna ta võttis aluseks kehtetu RanKS-i ning ta ei tuvastanud astmelist rannaastangut põhjusel, et nõlv on kinni kasvanud. Arusaamatuks jääb, mida on mõeldud selle all, et nõlv paikneb merest kaugel; 9) kaldaastanguid hakati riiklikes registrites kajastama 2018. a-l. Kõnealune kaldaastang on kantud KeA 2. veebruari 2021. a taotluse alusel Maa-ameti kitsenduste kaardile. Samas LKS § 35 lg 5 kehtis sisuliselt samasugusena ajal, kui kaebaja kinnistu omandas ning kaebajale olid teada piiranguvööndist tulenevad kitsendused. Kaebaja käsitusega, et piiranguvöönd ei välistanud ehitamist, võib nõustuda, kuid see ei tekitanud õiguspärast ootust kinnistu hoonestamise võimalikkuse kohta. Asjaolu, et alles kaebaja kinnistu DP menetluse käigus tuvastati kaldaastangu olemasolu, ei anna alust järeldada kaebaja ootuse rikkumist saada ehitusõigus. Kaebaja kinnistu oli ka omandamise ajal koos naaberaladega Lahepera panga osa, kus klindiastang on 5–10 meetri kõrgune. Üheski kaebajale saadetud kirjas pole KeA või KeM avaldanud seisukohta sellele kinnistule ehitamise võimalikkuse kohta; 10) LKS § 35 lg-s 5 toodud kahe eelduse ja keelelise üldmõiste kaudu kaldaastangu sisustamine ei ole õigusselgusetu ega too kaasa LKS § 35 lg 5 vastuolu põhiseaduse (PS) § 13 lg-ga 2.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja asja halduskohtule tagasi saatmist või alternatiivselt kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) LKS § 35 lg-s 5 sätestatud kaldaastangu mõistet tuleb sisustada määruse nr 76 § 18 lg 2 p 1, lg 3 p 4 ja lg 5 kohaselt, kuna nendes normides on avatud vaidlusalune mõiste; 2) vastustaja ja halduskohus pole selgitanud, miks omavad ETAK andmed tähendust üksnes veekogu piiri, aga mitte kaldaastangu osas. Kuna ETAK-i andmeid kasutatakse avalikkuse informeerimiseks, tuleb nendest lähtuda ka kaldaastangu sisustamisel; 3) ETAK-s on tehtud märge, et kinnistul kaldaastang puudub. Selline olukord pole õigusselge; 4) tegemist on omandipõhiõiguse riivega ja seetõttu peab riive aluseks olev norm sätestatud selgelt ning kaldaastangu mõistet tuleb tõlgendada kitsalt määruse nr 76 tähenduses; 5) kinnistul asub üks nõlv, mille kaldenurk jääb 35 ja 45 kraadi vahele. Selle nõlva ülemine serv on kantud ETAK-sse. Samas nõlva kõrgus ei ulatu üle 5 m. Kinnistul ei asu teist nõlva. Tegemist ei ole seega kaldaastanguga. Halduskohus jättis seega määruse nr 76 kohaldamata; 6) halduskohus oleks pidanud arvestama RanKS § 5 lg-t 3 (s.o pae- või liivakivipaljand, see peab olema vertikaalne ja vähemalt 5 m kõrgune) ja tõlgendama norme ajaloolises kontekstis. Seadusandja eesmärgiks ei olnud LKS § 35 lg-ga 5 kaldaastangu mõistet olulises määras muuta. Kinnistul puudub paljand ja astang pole vähemalt 5 m kõrge; 7) LKS § 35 lg 5 kohane kaldaastang ei või olla astmeline ja moodustuda alla 5 m kõrgustest nõlvadest. Kehtiv õigus ei sisalda astmelise rannaastangu mõistet; 8) KeA nimetab juhtumit ise ka piiripealseks (KeA 20. jaanuari 2022. a arvamus, p 3.5); 9) jalamit ja perve ei ole võimalik selgesti täheldada; 10) halduskohtu tõlgendus astmelisest rannaastangust on vastuolus õigusselguse põhimõttega. Kinnistu omanikule ei ole teada, kas tema kinnistu suhtes kehtivad piirangud või mitte; 11) halduskohus jättis arvesse võtmata normi kujunemisloo. Halduskohtu tõlgendus tähendab, et kaldaastangutena on käsitatavad kõik kõrguse muudatused, kus veepiirist 200 m ulatuses on maapinna kõrguste vahe üle 5 m. Halduskohtu tõlgendus toob kaasa ebavõrdse kohtlemise; 12) halduskohtu otsus on vastuoluline, kuna esmalt märgib, et astang ei pea ETAK-sse olema kantud, kuid seejärel õigusselguse aspektist peab seda oluliseks; 7(13)
3-21-1722 13) Maa-amet kandis registrisse kaldaastangu pärast kaebuse esitamist; 14) kui maa on taimede all, pind on laugem ja alla 5 m kõrgune, siis puudub erosiooni ja murdumisoht; 15) halduskohus jättis põhjendamatult kõrvale eriteadmistega isikute arvamused, mis kinnitavad, et kinnistul puudub kaldaastang; 16) praeguse vaidluse esemeks ei ole maastikukaitseala kaitsekorrast (piiranguvööndist või sihtkaitsevööndist) tulenevad piirangud. Küsimus on selles, kas kinnistul on kaldaastang. Kaebaja ei pidanud kinnistu omandamise hetkel teadma, et vastustaja aastaid hiljem antud hinnangu kohaselt asub kinnistul kaldaastang; 17) varasem piirang ei välistanud kinnistul ehitamist, vaid küsida tuli KeA nõusolekut (vt ka nt Paldiski LNG-terminali kohtuasi, asjad nr 3-12-2312 ja 3-14-51148).
13.Vastustaja taotles vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu otsus on seaduslik; 2) vastustaja jääb varem toodud seisukohtade juurde; 3) kaldaastangu mõiste tuleb avada eeskätt LKS § 34 ja § 35 lg 5, mitte määruse nr 76 tõlgendamise teel. Määrus nr 76 pole antud LKS-i alusel. LKS § 35 lg 5 kohaselt on tegemist kaldaastanguga, kui astang on vähemalt 5 m kõrge ja see on veepiirile lähemal kui 200 m; 4) kaldaastang ei pea olema kaardile kantud. Esimesed kaldaastangud kaardistati 13 a pärast LKS-i jõustumist. LKS § 35 lg 5 ei nõua seda, et see oleks kaardile kantud. Loodus on pidevas muutumises ja reaalne olukord muutub. Kaardistamine võtab aega ega pruugi kajastada tegelikku olukorda; 5) kaldaastang on massiivne, kulgeb piki rannikut ja on looduses selgesti eristatav. Kaldaastangud on eriilmelised ning sõltuvad kivimist ja pinnasest, samuti taimestikust. LKS § 35 lg 5 ei välista astmelisi kaldaastanguid. Pinnavormi kujunemisel on oma tekkelugu; 6) kaebaja kinnistule jääv kaldaastang on osa Lahepera pangast. Tegemist ei ole eraldiseisva objektiga; 7) kaldaastangul on omad looduskaitselised eesmärgid. Kaldaastangul pole ehitustegevus mõistlik. Ehituskeelu kitsendust on võimalik vähendada, arvestades ranna kaitse eesmärke (LKS § 34 ja § 40); 8) LKS § 35 lg 5 sõnastusest jäeti välja RanKS § 5 lg-s 3 nimetatud kriteeriumid. LKS § 35 lg 5 tõlgendamisel on oluline normi eesmärk (vt LKS § 34); 9) üldkeelelise mõiste alla sobituvad mõlemad kinnisasjal asuva kaldaastangu nõlvad. Pinnavormi geneesist saab järeldada, et astangud moodustavad ühe pinnavormi; 10) seadusandja eesmärgiks oli, et norm poleks liiga kitsas. Halduskohtu tõlgendus pole põhiseadusega vastuolus. Seadusandja on näinud ette võimaluse ehituskeeluvööndit vähendada; 11) Vana-Tallinn mnt 8 asuva kaldaastangu kitsenduste kaardile kandmise ettepaneku esitas KeA Maa-ametile 2. veebruaril 2021 ehk enne kohtuvaidlust; 12) LKS § 34 ei kaitse üksnes isiku elu ja tervist, vaid ka pinnavormi ja looduskooslust. Seetõttu ongi ehituskeeluvööndi vähendamine seatud sõltuvusse kõigist LKS §-s 34 sätestatud eesmärkidest; 13) kui haldusorganil on kaalutlusõigus otsustada selle üle, kas piiranguvööndis lubada ehitamist, ei järeldu sellest isiku õiguspärast ootust saada ehitusõigus. Iga üksikjuhtumit tuleb eraldi hinnata.
14.KeA on vastuses seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu otsus on seaduslik; 2) kaasatud haldusorgan jääb varem toodud seisukohtade juurde;
8(13)
3-21-1722 3) seaduses on pole võimalik kaldaastangut lõplikult defineerida. Arvestada tuleb looduse eripärasid. Piiripealsetel juhtumitel konsulteeritakse Keskkonnaministeeriumi ja Maa-ametiga. LKS § 35 lg 5 üldisemaks muutmine oli seadusandja tahe. Seetõttu pole põhjendatud arvestada RanKS-ga; 4) kaebaja oli kinnistu omandamisel teadlik, et esines sihtkaitsevööndi piirang. Seetõttu ei saanud ta eeldada, et kinnistule on hoonestamine võimalik. Asjaolu, et kinnistu asub kaitstaval loodusobjektil, ei tohi kinnisasja väärtuse määramisel arvestada. Kuid arvestada tuleb seadusest tulenevaid kinnisomandi kitsendusi. KeA ei arvestanud omandamise menetluses asjaoluga, et kinnistu asub sihtkaitsevööndis; 5) KeA kinnitas 30. augusti 2021. a kirjas, et kaldaastangu asjaolu kõrvale jättes oleks võimalik kinnistule ehitada ühe elamu. Samas märkis KeA samas kirjas ka seda, et ta ei võta seisukohta, kas Lahe Kinnisvara eksperthinnangus määratud hind on õiglane väärtus, kui kinnistule oleks võimalik ehitada ühe elamu. Selles kirjas ei antud nõusolekut rajada kinnistule elamut. Kui kaldaastangut ei esineks, tuleks ehitamise võimalikkuse jaatamiseks hinnata üldplaneeringut ning n-ö hüpoteetilist ehitamisvõimalikkust. Ehitamise lubamine oleks KeA kaalutlusotsus ja see sõltub kaitstavast loodusväärtusest; 6) vaidlusalusel kinnistul asub kaldaastang ja seetõttu pole põhjendatud tellida alternatiivset hindamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Kaebajale kuulub kinnisasi, mille ta omandas 2006. a-l hinnaga 159 779 eurot ning soetamise ajal oli kinnistu hõlmatud Pakri maastikukaitseala piiranguvööndiga (vt Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskiri, määrus nr 97). Pakri maastikukaitseala uue kaitse-eeskirjaga arvati kinnistu rangema režiimiga sihtkaitsevööndi koosseisu (s.o Pakri maastikukaitseala Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevöönd, määrus nr 75). Kaebaja ettepaneku alusel alustas riik kinnistu omandamise menetlust. Vastustaja tegi 29. juuni 2021. a kirjaga kaebajale ettepaneku võõrandada kinnistu hinnaga 18 000 eurot. Kinnisasja väärtuse väljaselgitamisel võttis vastustaja arvesse asjaolu, et kinnistul asub LKS § 35 lg 5 kohane kaldaastang. Kaebaja vaidleb viimati märgitule vastu.
16.LKS § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. LKS § 20 lg 21 kohaselt määratakse kinnisasja väärtus, v.a metsaga kinnisasja väärtus, tehingute võrdlemise meetodil, arvestades asjaõigustega, mida nende olemuse tõttu ei ole võimalik kinnistusraamatust kustutada, samuti seadustest, v.a kinnisasja omandamise aluseks olevast kaitsekorrast tulenevate kinnisomandi kitsendustega (vt ka Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ § 71 lg 2).
17.LKS § 35 lg 5 sätestab seadusest tuleneva kitsenduse, mida tuleb kinnisasja väärtuse määramisel arvesse võtta: „Üle viie meetri kõrgusel ja Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 meetrit oleval kaldaastangul koosnevad ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud vööndi laiusest.“
9(13)
3-21-1722
18.Seadusandja pole kaldaastangu mõistet LKS-s legaaldefinitsioonina sätestanud. Mõiste tuleb avada tavapäraste tõlgendusmeetodite abil, s.h grammatiline (arvestades seejuures üld- ja oskuskeelt), süstemaatiline ja eesmärgipärane tõlgendamine.
19.Kaebaja hinnangul ei esine kinnistul kaldaastangut, kuna: 1) LKS § 35 lg 5 kohaselt on tegemist astanguga, kui see on üle 5 m kõrge ja ETAK põhikaardile kantud veekogu piirile lähemal kui 200 m. Kinnistul ei asu vähemalt 5 m kõrgust nõlva, mille maapinna kalle oleks 35–45 kraadi (vt ka määruse nr 76 § 18 lg 1, lg 2 p 1, lg 3 p 4 ja lg 5). Samuti ei olnud kaldaastangut Eesti topograafia kaardile kantud; 2) varem kehtinud õiguse kohaselt oli tegemist kaldaastanguga, kui tegemist oli pae- või liivakivipaljandiga (ei tohtinud olla mattunud taimkatte alla), astang on vertikaalne (püstloodne) ja vähemalt 5 m kõrge (RanKS § 5 lg 3). Kinnistul ei asu vertikaalset astangut, mis poleks mattunud taimkatte alla ja mis oleks vähemalt 5 m kõrge; 3) eesti keele üldmõiste kohaselt pole tegemist astanguga, sest puudub selgelt eristatav jalami ja perve vaheline kõrgus üle 5 m.
20.Halduskohtu hinnangul ei tule kaldaastangut sisustada määruse nr 76 kohaselt, sest LKS § 35 lg 5 ei viita eespool nimetatud normile, LKS § 35 lg 5 ei nõua kaldaastangu kandmist ETAK-sse ning määrus nr 76 sätestab kaardistamise numbrilised kriteeriumid ja eeldused, mille korral kantakse astang ETAK-sse. Lisaks ei tule halduskohtu hinnangul lähtuda RanKS § 5 lg-st 3, kuna kohaldada tuleb kehtivat õigust ja arvestada seadusandja tahet muuta normi abstraktsemaks, tagamaks ranna ja kalda kaitse eesmärke. Halduskohtu hinnangul tuli lähtuda sellest, millisena geomorfoloogiline nähtus looduses esines: kinnistu paikneb Põhja-Eesti klindi Lääne-Harju klindilõigul, see on Lahepera panga osa, kinnistul asuva nähtuse tekkelugu on sama, mis on lähedal asuvate ja ETAK-sse katud kaldaastangutel, tegemist on kahest astmest koosneva nõlvaga, mille ühine kõrgus on rohkem kui 5 m ning üks nõlv on üle 35 kraadi ja teine alla 35 kraadi.
21.Eeskätt on vaidlus selle üle, kas on õige vastustaja ja kaasatud haldusorgani tõlgendus, et kaldaastanguna saab käsitada kahest nõlvast, mille ühe kalle on üle 35 kraadi ja teise alla selle ning mis kumbki üksinda on alla 5 m kõrge, kuid koos moodustavad kõrguse üle 5 m, koosnevat pinnavormi.
22.Kinnistule kohaldatakse LKS-st tulenevaid piiranguid, kui kinnistul asub kaldaastang, see on üle 5 m kõrge ja asub ETAK-i põhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 m. Kaldaastang on geomorfoloogiline nähtus (s.o maismaa ja merepõhja pinnavorm), mille sisustamisel ei saa lähtuda üksnes üldkeelest, vaid arvesse tuleb võtta asjakohase valdkonna eriteadmisi.
22.1.Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt mõistetakse astangut kui selgesti täheldatavat jalami ning pervega vertikaalset või suure kaldega nõlva. Üldkeele kohaselt on seega astang astmekujuline nõlv, täpsustamata astmete arvu. Samuti peavad nõlva jalam ja perv olema selgesti märgatavad. Viimaks peab nõlv olema kas vertikaalne või suure kaldega. Üldkeeles ei ole nõlva kõrgust jalami ja perve vahel kindlates meetrites ning nõlva kallet kraadides määratletud.
22.2.Oskuskeeles on rannikute tüüpide kohta kirjutatud artiklis „Ranniku tüübid ja nende levik“ järgmist: „Eesti rannik, kaasa arvatud pankrannik, on täies ulatuses laugrannik. Järskrannik on näiteks fjordrannik. Laugrannik jaguneb järsakrannaks ja lauskrannaks. Järsakrand kujuneb kohas, kus meri randa murrutab [s.o maismaa purustamine rannal lainetuse mõjul]. Need rannad jaotuvad pankrannaks ja astangrannaks. Pankrannad on aluspõhja 10(13)
3-21-1722 settekivimite paljandumispiirkondades ajapikku kulutatud kõrged püstloodsete seintega rannad (nt Panga pank, Osmussaare pank). Astangrand on pudedatesse kvaternaari setetesse murrutatud rand, mis on reeglina pankadest madalamad ja laugemad ning enamasti kaetud rusukaldega (nt Tareste astangrand).“1 Raamatus „Eesti loodus“ kirjutatakse rannavööndi kohta järgmist: „Meil on merepõhi väikese kallakusega ja rannik tervikuna laugrannik. Viimase piires on otstarbekas eraldada järsakranda (mida iseloomustab murrutusjärsaku ja murrutuslava olemasolu) ning lauskranda (mida iseloomustab setete kuhjumine). Järsakranna kujunemise eelduseks on vanema reljeefi järsk nõlv ning selle avatus tugevale tormilainetusele. Järsakranna areng ning tema morfoloogiline ilme sõltuvad suurel määral sellest, millistesse kivimitesse või setetesse järsak on kujunenud. Kui murrutatakse vanaaegkonna karbonaat- või liivakivimeid, siis kujuneb murrutusjärsak tavaliselt püsiva, enam-vähem püstloodse seinana, mida nimetatakse pangaks [---]. Vastavat rannalõiku nimetatakse pankrannaks. Pangajärsaku taandumisel kujuneb järsaku ette murrutuslava, mis mõnikord [---] laiub kuni mitmesaja meetrise vöötmena. Murrutuslava merepoolset piiri võib tähistada ka veealune järsak, mis näiteks Mustjala pangal on 10–12 m kõrge. Selle veealuse järsu panga ülemine perv asub vees 1,5–3 m sügavusel. Seejärel läheb lubjakividest järsak üle laugeks moreeniga kaetud merepõhjaks. [---]. Mitte alati ei kujune kõvadesse kivimitesse panka. Reljeefi väikese kallakuse korral tekib nõlvaline murrutusrand. [---]. Kui murrutusele alluvad kobedad setted (moreen, viirsavid, liivad-kruusad), siis neisse kujunenud murrutusjärsakut nimetatakse astanguks, vastavat rannalõiku aga astangrannaks. Kobedatesse setetesse kujunev murrutusjärsak on suuremal või vähemal määral kaetud rusukaldega, murrutuslava on kitsas ja halvasti välja kujunenud, mõnikord aga puudub hoopis. [---].“2
22.3.Oskuskeelest võib järeldada, et pinnakattesse murrutunud astangrand on üheks rannatüübiks samamoodi nagu pankrand. Seejuures oskuskeeles pole astangranna mõistet sisustatud kindlate kõrguste, astmete arvu ja nõlva kraadinurkadega. LKS § 35 lg 5 sätestab kaldaastangule täiendavad konkreetsed tunnused, mille esinemisel kohaldatakse seadusest tulenevaid kitsendusi.
23.KeA on 20. jaanuari 2022. a vastuse p-s 3.6.3 olemasolevat olukorda kirjeldanud järgmiselt: „Vana Tallinna mnt 8 kinnistul tõuseb maapind mere tasemelt u 11 meetri võrra. Maapinna tõus ei ole ühtlane, valdav osa maapinna kõrguse muutumisest toimub nõlva kahes lõigus. Vana Tallinna mnt 8 kinnistu reljeef on kujutatud Vana Tallinna mnt 8 maaüksuse detailplaneeringu topo-geodeetilisel alusplaanil (milline on nähtav ka kaebuse lisas 6-2 esitatud detailplaneeringu joonisel), samuti on seda analüüsitud EPi eksperthinnangus (kaebuse lisa 161). Maaüksuse topo-geodeetilisel alusplaanil ning EPi ekspertarvamuses toodud jooniste kohaselt toimub maapinna kõrguse muutmine peamiselt rannajoonest maksimaalselt u 75 m kauguselt algava nõlva järsemal osal. Selle nõlva järsema osa kallakus ületab 35 kraadi ning maapinna kõrgus suureneb u 2,5...3 meetrilt u 6,5...7 meetrini (DP mõõdistusel kasutusel olnud kõrgussüsteemi järgi), järsema nõlva osa kõrguste vahe on alla 5 meetri. Kirjeldatud nõlvast 10-15 m sisemaa poole paikneb nõlva teine järsem osa, mille ulatuses maapinna kõrgus suureneb kõrguselt u 7,5...8 meetrit u 9,2...9,9 meetrini. Maapinna kõrguste erinevus on valdavalt vahemikus 1,3 kuni 1,8 meetrit. Antud teise järsema nõlva osa kallakus on eelmisest väiksem (alla 30 kraadi) ning lõiguti varieeruv Väärib tähelepanu, et see nõlv on Vana Tallinna mnt 8 maaüksuse topo-geodeetilisel alusplaanil kujutatud astangu järsaku tingmärgiga, selle ulatuses ei ole eristatud üksikuid maapinna samakõrgusjooni. Antud nõlv on tuvastatav ka EPi eksperthinnangu joonisel 4.“
https://loodusveeb.ee/et/themes/rannik/ranniku-tuubid-ja-nende-levik Eesti Loodus. Toim. A. Raukas jt. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995, lk 239.
11(13)
3-21-1722
23.1.KeA kajastatud ja EPi olukorra kirjeldusest saab järeldada, et vaidlusalusel kinnistul on kõrguste vahe ligikaudu 11 m ning maapinna kõrguse muutumine toimub valdavalt nõlva kahes lõigus. Nõlva järsem kallak algab rannajoonest ligikaudu 75 m kauguselt ja selle nõlva kallakus ületab 35 kraadi. Järsema nõlva osas suureneb maapinna kõrgus 2,5–3 meetrilt ligikaudu 6,5– 7 meetrini (kõrguste vahe ligikaudu 4 meetrit). Järsemast nõlvast 10–15 meetrit sisemaa poole algab nõlva teine järsem osa, mille kõrgus suureneb 7,5–8 meetrilt ligikaudu 9,2–9,9 meetrini (kõrguste vahe ligikaudu 1,3–1,8 m) ja selle kallakus on alla 35 kraadi (vt KeA 20. jaanuari 2022. a vastuse p 3.6.3; EPi arvamus, dtl 139–141).
23.2.Seega, kui käsitada vaidlusalust pinnavormi ühe tervikliku astmelise astanguna, siis on kõrguste vahe üle viie meetri. Kuigi teise nõlva kalle kraadides jääb alla 35 kraadi, jääb see ligikaudu 30 kraadi juurde. Ka seda osa nõlva kallakust on võimalik pidada suureks, sest see kraadinurk on lähedane 35 kraadile. Arvestama peab ka seda, et üldkeeles ja erialakirjanduses pole antud täpset kraadide vahemikku, piiritlemaks, millal on tegemist järsakranna ja konkreetsemalt astangrannaga. Kindlaid kraadinurki ei nõua ka LKS § 35 lg 5. ÜS toob välja, et kuna Lahepere laht on suhteliselt väike ja selle edelarannal tugevaid torme tavaliselt ei esine, asubki rannajoon enamikust murrutuspangast küllaltki kaugel (dtl 86). Arvestades vaidlusaluses asukohas olemasoleva pinnavormi tunnuseid ning selle paiknemist Pakri poolsaarel (sh Lahepere ja Leetse panga läheduses), samuti seda, et vaidlusalusel kinnisasjal olev pinnavorm on sama tekkelooga kui samal rannikul asuvad ülejäänud pinnavormid, jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et vaidlusalust pinnavormi on võimalik käsitada LKS § 35 lg 5 mõttes kaldaastanguna.
23.3.Nõustuda ei saa järeldusega, et kuna nõlva jalam ei ole selgesti märgatav, pole tegemist kaldaastanguga LKS § 35 lg 5 mõttes. EP pole oma arvamuses nimetatud asjaolu alusel välistanud vaidlusaluse pinnavormi käsitamist kaldaastanguna. Seejuures on ta pidanud võimalikuks arvutada välja nõlva kõrguste vahemikud ning nende kallakustele omistada kraadid (vt EPi arvamus, joonised 5 ja 6; dtl 140). Kui eristatav jalam nähtusena üldse puuduks, oleks ta eelduslikult seda oma arvamuses märkinud ja kallakuse kraadide väljaarvutamisel esile toonud.
23.4.Eespool toodud järeldust ei muuda ka määrus nr 76, mille § 18 avab nõlva mõiste. Määruse nr 76 § 18 lg 3 sätestab, et nõlva kaardistamisel lähtutakse nõudest, et maapinna kalle on 35–45 kraadi. Ringkonnakohtu hinnangul ei defineeri määruse nr 76 § 18 lg 3 p 4 nõlva, vaid reguleerib nõlva kaardistamise tingimusi ehk seda, millal nõlv kaardistatakse. Nõlva mõiste on avatud määruse nr 76 § 18 lg 2 p-s 1, mille kohaselt on nõlv maapinna kõrguse järsk muutus, mis on ümbritsevast selgesti eristuv. Sama tähendus on nõlval ka üldkeeles (vt käesolev otsus, p 22.1). Määruse nr 76 § 18 lg 2 p-s 1 avatud nõlva mõistest ei järeldu, et nõlv peaks tingimata koosnema ainult ühest astmest ja välistatud oleks vaidlusaluse pinnavormi käsitamine nõlvana. Määrus nr 76 on antud RAS § 66 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel. Ruumiandmete seaduse ja määruse nr 76 mõtteks on reguleerida seda, millal ja kuidas peab toimuma topograafiliste andmete hõive ehk kogumine ja salvestamine (RAS § 1 lg 1, § 4 lg 2, § 66 lg 4 ja määrus nr 76 § 1). Ruumiandmete seaduse ja määruse nr 76 § 18 lg 3 p 4 mõtteks ei ole defineerida LKS § 35 lg-s 5 sätestatud kaldaastangut. Ruumiandmete seadusega ja looduskaitseseadusega taotletavad eesmärgid on erinevad. Looduskaitseseaduse mõttes omab kaldaastang eeskätt looduskaitselist tähtsust (vt LKS § 1 ja § 34).
23.5.LKS § 35 lg-s 5 kasutatud mõiste kaldaastang sisustamisel pole õige lähtuda kunagisest RanKS § 5 lg-st 3, mille kohaselt defineeriti kaldaastangut kui vähemalt 5 m kõrgust vertikaalset looduslikku pae- või liivakivipaljandit veekogu ääres. Nimetatud määratlus hõlmas 12(13)
3-21-1722 eeskätt vertikaalseid ehk püstloodseid (s.o ülalt alla kulgevaid) kaldaastanguid ja oli seetõttu määratletud kitsamalt. Looduskaitseseadusega on seadusandja taotlenud teisi eesmärke kui omaaegse RanKS § 5 lg-ga 3. Samuti ei saa seda käsitada ajaloolise argumendina, sest normid olid erinevalt sõnastatud ning nendega taotletud eesmärgid ei kattunud. LKS § 35 lg 5 pole välja kasvanud RanKS § 5 lg-st 3. Normide sõnastuse muutumine viitab seadusandja soovile kaitsta loodust senisest rangemalt.
23.6.Eeltoodust tulenevalt jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta vaidlusaluse pinnavormi sisustamisel LKS § 35 lg 5 tähenduses.
24.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda EPi arvamuses esitatud hinnangud. EP on vaidlusaluse pinnavormi määratlenud määruse nr 76 § 18 lg 3 p 4 tingimuste alusel. Ringkonnakohtu hinnangul pole viidatud norm mõeldud defineerima nõlva mõistet, vaid see reguleerib, millal pinnavorm kaardistatakse. Nagu eespool selgitatud, siis ruumiandmete seaduse ja looduskaitseseaduse eesmärgid ei kattu. Seejuures ei ole EPi arvamus, milles ta annab hinnanguid pinnavormi klassifitseerimise kohta, tõendiks. Kas vaidlusalune pinnavorm on käsitatav LKS § 35 lg 5 mõttes kaldaastanguna, on õigusliku hinnangu küsimus. Õigusküsimuses võib kohus küsida eksperdi, sh eriteadmistega isiku arvamust väljaspool Eesti Vabariiki kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks (HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lg 1).
25.Ringkonnakohtu hinnangut ei muuda ka ÜS antud arvamus, mille kohaselt ei asu kinnistul rannaastangut ega vertikaalse või suure kaldega nõlva, mis oleks vähemalt 5 m kõrgune. Nimetatud asjaolu üle menetlusosalised ei vaidle, et kinnistul puudub suure kaldega nõlv, mis oleks üle 5 m kõrge. Küsimus oli, kas LKS § 35 lg 5 mõttes on lubatud kaldaastanguna käsitada ka vaidlusalust pinnavormi, mis moodustub kahest eraldi nõlvast ja kokku ületab 5 meetrit. ÜS pole sellist pinnavormi analüüsinud selles valguses, kas see saab olla kaldaastang LKS § 35 lg 5 mõttes. Seejuures annab õigusküsimustes hinnanguid üldjuhul mitte ekspert ja eriteadmistega isik, vaid kohus (HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 293 lg 1).
26.Kuigi tegemist võib olla vaieldava juhtumiga, ei pea ringkonnakohus tekkinud olukorda lahendama mõeldud normi õiguslikult ebaselgeks. Vastustaja toob õigesti välja, et pinnavorm ei pea olema tingimata kantud kaardile selleks, et seda saaks käsitada kaldaastanguna. Vastustaja toob välja, et esimesed kaldaastangud kaardistati 13 a pärast looduskaitseseaduse jõustumist. Vastustaja toob õigesti esile, et looduses on pinnavormid pidevas muutumises ja see toob kaasa ka olukordade muutumise. Kaldaastangu mõiste tulebki igakordselt vajadusel juhtumipõhiselt lahendada, sest seaduses pole võimalik kõiki mõeldavaid pinnavorme üksikasjalikult sätestada.
27.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg 1 ja lg 6).
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.