Eeli Lääne kaebus Luunja valla vastu kahju hüvitamiseks seoses Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste üldplaneeringu menetlusega
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistung 02.05.2023
Menetlusosalised
Kaebaja Eeli Lääne, esindaja vandeadvokaat Triin Biesinger Vastustaja Luunja vald, esindaja vandeadvokaat Siret Saks
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda.
3.Mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud 2 279,32 eurot (sisaldab käibemaksu).
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.06.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 34).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kinnistusraamatu andmetel kuuluvad kaebaja Eeli Läänele Luunja vallas Veibri külas asuvad kinnisasjad: - Andrese kinnisasi, registriosa number 369104, katastritunnus 43201:001:1250, pindala 8,95 ha, sihtotstarve maatulundusmaa (I kd tl 8-13); - Lillevälja tee 20 kinnisasi, registriosa number 2905004, katastritunnus 43201:003:0131, pindala 11 973 m2, sihtotstarve üldmaa (I kd tl 14). Andrese kinnisasja pindala ja kinnistu number 369104 koosseisu kuuluvate katastriüksuste hulk on ajas korduvalt ja oluliselt muutunud. Käesolevas otsuses mõistetakse Andrese kinnisasja all eespool nimetatud kinnisasja pindalaga 8,95 ha, kui konkreetselt ei ole välja toodud teisiti.
2.Luunja Vallavolikogu kehtestas 26.06.2008.a määrusega nr 81 (I kd tl 15) valla üldplaneeringu. Selle alusel oli Andrese kinnisasi parkmetsa funktsiooniga maa ja Lillevälja tee 20 kinnisasi üldmaa. Kaebaja vaidlustas üldplaneeringu kohtus (haldusasi 3-08-2030). Luunja Vallavolikogu tunnistas 19.02.2009.a määrusega nr 9 (I kd tl 16) üldplaneeringu kaebaja maaüksuste osas kehtetuks. Haldusasja 3-08-2030 menetlus lõpetati (I kd tl 17-18).
3.Luunja Vallavolikogu 24.09.2009.a otsusega nr 53 (I kd tl 20) võeti Luunja valla üldplaneering kaebaja maaüksuste osas vastu ja suunati avalikule väljapanekule. Andrese kinnisasja juhtfunktsiooniks määrati elamumaa ning Lillevälja tee 20 kinnisasjal 50% elamumaa ja 50% üldkasutatav maa (sotsiaalmaa). Planeering kehtestati sellisel kujul Luunja Vallavolikogu 28.03.2013.a määrusega nr 30 (avaldatud Riigi Teatajas). Kolmandad isikud vaidlustasid planeeringu kohtus (haldusasi 3-13-1018). Luunja Vallavolikogu tunnistas 15.08.2013.a määrusega nr 46 (I kd tl 25) määruse nr 30 kehtetuks. Haldusasja 3-13-1018 menetlus lõpetati.
4.Kaebaja vaidlustas Luunja Vallavolikogu 15.08.2013.a määruse nr 46 kohtus (haldusasi 314-73). Selle kohtuasja lõplik lahend oli Riigikohtu 30.11.2016.a otsus asjas 3-3-1-23-16 (II kd tl 2-6). Riigikohus kohustas Luunja Vallavolikogu tegema uue otsuse Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 01.03.2017. Riigikohus tuvastas, et Luunja Vallavolikogu viivitas õigusvastaselt 28.03.2013.a määruse nr 30 andmisega ning 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetlemisega. Riigikohus märkis, et kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist, s.h senise kasutusotstarbe ehk maatulundusmaa ja üldmaa muutmist. Kaebajal on õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse.
5.Luunja Vallavolikogu kehtestas 16.02.2017.a määrusega nr 8 (avaldatud Riigi Teatajas) üldplaneeringu Andrese kinnisasja osas juhtfunktsiooniga elamumaa ja Lillevälja tee 20 kinnisasja osas mindi kahe alternatiivse planeeringulahendusega tagasi avaliku väljapaneku menetlusetappi. Kaebaja vaidlustas kohtus selle määruse osaliselt, Lillevälja tee 20 osas (haldusasi 3-17-1178). Kaebus jäeti läbi vaatamata muuhulgas põhjusel, et planeeringu kehtestamiseks kohustamise ja planeerimismenetluse õigusvastase viivituse tuvastamise nõuded on juba lahendatud kohtuasjas 3-14-73 (I kd tl 41-43).
6.Luunja Vallavolikogu tunnistas 28.02.2019.a määrusega nr 11 (avaldatud Riigi Teatajas) Lillevälja tee 20 osas kehtetuks 16.02.2017.a määruse nr 8. Luunja Vallavolikogu 28.02.2019.a määrusega nr 12 (avaldatud Riigi Teatajas) jäeti Lillevälja tee 20 maaüksuse alal üldplaneering kehtestamata. Kaebaja vaidlustas kohtus 28.02.2019.a määruse nr 12 (haldusasi 3-19-1049). Kohus määrust ei tühistanud, kuid rahuldas kaebaja alternatiivse nõude ning kohustas vastustajat tegema uut otsust üldplaneeringu kehtestamise kohta Lillevälja tee 20 alal nelja kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsus (II kd tl 7-20) jõustus 13.08.2021, seega oli üldplaneeringu kehtestamise tähtaeg 13.12.2021.
7.Kaebaja esitas 29.11.2019 vastustajale kahju hüvitamise taotluse (I kd tl 59-64). Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle kahju Lillevälja tee 20 ja Andrese maaüksuste üldplaneeringu menetluse õigusvastase viivituse ja ebamõistliku menetlusajaga ning kohtuotsuse täitmata jätmisega.
Vastustaja jättis Luunja Vallavolikogu 30.01.2020.a otsusega nr 2 (I kd tl 66-73) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
8.Kaebaja esitas 20.02.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamise nõudes. Kohus tegi 03.07.2021.a määruses kindlaks, et kaebaja väitel tekitas vastustaja talle kahju tegevusetuse ja viivitusega: - üldplaneeringu puudumisega üldiselt. See rikkumine lõppes Andrese kinnisasja osas 16.02.2017 ja Lillevälja tee 20 kinnisasja osas ei ole lõppenud; - viivitusega konkreetsete planeerimismenetluste läbiviimisel: esiteks tegevused / tegevusetus alates üldplaneeringu vastuvõtmisest ja avalikule arutelule suunamisest 24.09.2009 kuni üldplaneeringu kehtestamiseni 28.03.2013 ja teiseks 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses, mis lõppes Andrese kinnisasja osas 16.02.2017 ja Lillevälja tee 20 kinnisasja osas 07.03.2019; Kaebaja viitas ka Riigikohtu 30.11.2016.a otsuse täitmisega viivitamisele, kuid see on hõlmatud kahe esimese alusega. Tartu Ringkonnakohus lõpetas 31.03.2022.a määrusega menetluse osas, milles kaebaja taotles hüvitise väljamõistmist Lillevälja tee 20 kinnisasjaga seonduvalt perioodi eest 01.07.200728.11.2016. Kaebus on seega menetluses kahju hüvitamise nõudes järgmistel alustel: 1) Andrese kinnisasjal puudus üldplaneering 01.07.2007 kuni 16.02.2017; 2) vastustaja viivitas Andrese kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 24.09.2009 kuni üldplaneeringu kehtestamiseni 28.03.2013; 3) vastustaja viivitas Andrese kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 15.08.2013 kuni 16.02.2017; 4) Lillevälja tee 20 kinnisasjal puudub üldplaneering alates 29.11.2016; 5) vastustaja viivitas Lillevälja tee 20 kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 29.11.2016 kuni 07.03.2019.
9.Kaebaja taotles mõista tema kasuks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel ning viivis. Vastustaja on õigusvastase tegevuse(tuse)ga intensiivselt rikkunud kaebaja õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Kahjustada on saanud kaebaja omandipõhiõigus ja ettevõtlusvabadus. Viivitus on kestnud aastaid. Lillevälja tee 20 kinnisasja osas on planeerimismenetlus senini lõpule viimata. Kaebajal pole õigusvastase viivituse tõttu olnud võimalik planeerida ja kavandada kinnistutega seotud tegevust. Tekkinud kahju väljendub eeskätt varalises kahjus. Kaebaja ei ole enam kui 10 aastat saanud oma kinnistutega seotud tegevusi planeerida ega arendada ning pidi taluma eksitavat ja äärmiselt ebatõhusat haldusmenetlust. Riivatud on kaebaja väärikust, mistõttu on õiglase hüvitisena välja mõistetav ka mittevaraline kahju. Varalise kahju suuruse kindlakstegemine ja tõendamine on ebamõistlikult keeruline. Kaebaja ei tea, millal ja kuidas saab kinnistuid arendada. Kahju hindamisel tuleb lähtuda sündmuste hüpoteetilisest arengust. Andrese kinnisasja osas oleks vastustaja pidanud kehtestama 01.07.2007 elamumaa juhtotstarbega üldplaneeringu ja seejärel kehtestama sellele juhtotstarbele vastavalt ka detailplaneeringu. Tänaseks oleks realiseerunud elamumaa sihtotstarbega detailplaneering ning arendustegevus oleks lõpule viidud. Millist tulu oleks olnud võimalik teenida, on väga keeruline täpselt määratleda. Kaebaja kaotas võimaluse juba
aastaid tagasi kinnistu kõrgema hinnaga müüa ja teenida tulu, m.h suunata müügist saadud rahasumma omakorda täiendavat tulu teenima. Kui aja jooksul aset leidnud asjaolude muutumise tõttu osutub Andrese kinnisasja edasine arendamine elamumaana võimatuks, seisneb kahju kinnistu arendamisvõimaluse kaotamises ning vastustaja peaks hüvitama kahjuna väärtuste vahe. Lillevälja tee 20 kinnisasja puhul on hinnatud kinnisasja väärtust eeldusel, et selle juhtfunktsioon on 50 % elamumaa.
10.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Üldplaneeringu menetlemine kaebaja kinnistute osas on olnud keeruline, kuna pooltel on erinev nägemus valla ruumilise arengu põhimõtete kujundamisel. Menetlust on pikendanud sellega seotud kohtuvaidlused. Kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Täitmata on kahju hüvitamise eeldused - kahju, teo õigusvastasus, põhjuslik seos ja süü, mistõttu ei kuulu nõue rahuldamisele. Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Kahju tekkimine ei ole võimalik, kui kinnistute väärtus on ajas ainult suurenenud. Kaebaja ei saa Lillevälja te 20 kinnistu puhul eeldada, et kehtestatakse tema soovitud planeering. Vastupidi, see on vähe tõenäoline mitmetel põhjustel, s.h on kaebaja ise lubanud kohalikele elanikele arendada sellele maaüksusele avalikult kasutatava maa. Kaebaja nimetatud põhiõiguste (tõhus ja õiglane menetlus, õiguskindlus ja õiguspärane ootus, omandipõhiõigus ja ettevõtlusvabadus) rikkumisel mittevaralise kahju hüvitamine seaduses ette nähtud ei ole. Vastustaja ei ole alandanud kaebaja väärikust. Kohtu seisukoht
11.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju puhul ka avaliku võimu kandja süü. Kui vähemalt üks eeldus on täitmata, siis ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ja muude eelduste käsitlemine enam vajalik ei ole. Kohus ei ole eelduste täidetuse hindamisel seotud kindla järjekorraga.
12.Kaebaja tugines kaebuse alusena esiteks vastustaja tegevusetusele (Andrese kinnisasjal puudus üldplaneering 01.07.2007 kuni 16.02.2017, Lillevälja tee 20 kinnisasjal puudub üldplaneering alates 29.11.2016) ja teiseks viivitusele (Andrese kinnisasja üldplaneeringu menetluses 24.09.2009 - 28.03.2013 ja 15.08.2013 - 16.02.2017, Lillevälja tee 20 kinnisasja üldplaneeringu menetluses 29.11.2016 - 07.03.2019).
Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ei saa eraldi välja tuua tegevusetuse ja viivitusega põhjuslikus seoses olevaid tagajärgi (kahju). Kaebaja jaoks on tegemist ühtse kahjuga ning tegevusetust ja viivitust on pigem eristanud kohus. Varaline kahju
13.Kohus käsitleb esmalt seda, kas kaebajal on tekkinud varaline kahju, mis on põhjuslikus seoses üldplaneeringu puudumisega (olgu siis tegevusetuse või viivituse tõttu). Varalise kahju mõiste sisustamisel lähtutakse RVastS § 7 lg 4 alusel eraõiguse sätetest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 2-4 järgi - on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu; - hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks; - on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kaebaja väitel on varaline kahju tekkinud Andrese ja Lillevälja tee 20 kinnisasjade väärtuse vähenemise ja saamata jäänud tulu tõttu.
14.Kohtu hinnangul omab varalise kahju tekkimise ja põhjusliku seose küsimuste lahendamisel määravat tähtsust asjaolu, et kaebaja kinnisasjadel on olemas kehtiv detailplaneering. Kaebuse põhjal võib jääda mulje, et kaebajale kuulub kaks kinnisasja, mis vastustaja tegevusetuse ja viivituse tõttu kasutult seisavad ja millega kaebaja midagi ette võtta ei saa. See pilt on osaline ja jätab olukorrast vale mulje. Kinnistusraamatu andmete põhjal (I kd tl 8-13) omandas kaebaja 1997. aastal kinnistu nimega Andrese, registriosa numbriga 369104, pindalaga 26,6 ha ja sihtotstarbega maatulundusmaa. 2004. aastal täpsustati, et kinnistu pindala on 26,53 ha, sihtostarve jäi samaks. Alates aastast 2004 on kaebaja etappide kaupa eraldanud sellest kinnistust iseseisvaid kinnisasju (krunte). Esimeses etapis toimus see aastatel 2004-2006 - kinnistust eraldati kokku 73 kinnisasja (26 + 21 + 1 + 4 + 1 + 20). Valdavas enamuses oli eraldatud kinnisasjade sihtostarve väikeelamumaa. Kinnistu üldpindala vähenes 26,53 ha-lt 11,12 ha-le ning alles jäänud kinnisasja sihtostarve oli maatulundusmaa. Selline oli kinnistusraamatusse registriosa numbriga 369104 kantud Andrese kinnistu koosseis ja pindala ka 01.07.2007.a seisuga. Üheks 2004. aastal eraldatud kinnisasjaks oli Lillevälja tee 20 kinnisasi. Teises etapis eraldas kaebaja aastal 2014 üheksa elamumaa sihtotstarbega kinnisasja ja ühe transpordimaa sihtotstarbega kinnisasja. Selle tulemusena jäi kinnistu number 369104 koosseisu praegune Andrese kinnisasi pindalaga 8,95 ha.
15.Otsuse punktis 14 toodud toimingute aluseks oli Luunja Vallavolikogu 28.06.2001.a otsusega nr 6-14 kehtestatud detailplaneering (II kd tl 111-123). See nägi ette, et algse 26,6 ha suuruse kinnisasja arvel moodustatakse 67 väikeelamute krunti, 53 ridaelamute krunti, ärimaa kaupluse rajamiseks ning üld-, liiklus- ja tootmismaa krundid. Ehitusõigused anti põhijoonisel.
Detailplaneering hõlmas praeguseid Lillevälja tee 20 ja Andrese kinnisasju, need on põhijoonisel vastavalt pos 126 ja 124 ning mõlema sihtotstarbeks on ette nähtud üldmaa. Detailplaneering kehtestati 22.07.1995 jõustunud planeerimis- ja ehitusseaduse kehtivusajal. 01.01.2003 kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 46 lg 2 sätestas, et planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud planeering jääb kehtima pärast selle seaduse jõustumist. 01.07.2015 jõustunud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 2 ütles, et enne selle seaduse jõustumist kehtinud planeering jääb kehtima pärast seaduse jõustumist. 2001. aasta detailplaneering on praeguseni kehtiv. Kaebaja selgitas istungil, et detailplaneeringut ei ole lõplikult ellu viidud - üheksa väikeelamumaa krundi (pos 115-123) teenindamiseks vajalikud detailplaneeringus ette nähtud teed ja tehnorajatised on välja ehitamata.
16.Kohtupraktikas nimetatakse planeeringuid sageli ühiskondlikeks kokkulepeteks. Detailplaneering tähendab, et kaebaja kinnisasjade suhtes on olemas 2001. aastal saavutatud kehtiv ühiskondlik kokkulepe, millega määrati Lillevälja tee 20 ja Andrese kinnisasjade sihtotstarbed. Kaebaja tegevust üldplaneeringu menetlustes ei saa vaadata nii, et kaebaja soovib saavutada oma kinnisasjadele mingi juhtotstarbe ja kasutuseesmärgi omistamist. Kinnisasjadel on sihtotstarbed ammu olemas. Poolte vahel on toimunud küll pikk, aga muus osas sisult harilik planeeringuvaidlus, milles kaebaja eesmärk on saavutada tema kinnisasjadele detailplaneeringuga omistatud sihtotstarvete muutmine. Määravat tähtsust ei ole sellel, et sihtostarve omistati kinnisasjadele detailplaneeringuga, kuid selle muutmist taotles kaebaja üldplaneeringu menetluse kaudu. Kinnisasja väärtust mõjutab see, milline sihtotstarve kinnisasjal on, mitte see, millises menetluses see määrati.
17.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja kinnisasjade väärtus vähenenud vastustaja tegevusetuse või viivituse tõttu üldplaneeringu menetlustes või üldplaneeringu kehtestamisel. Riigikohus leidis otsuse punktis 4 viidatud kohtuotsuses asjas 3-3-1-23-16 (haldus- ja ringkonnakohtus 3-14-73), et kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist. Tema kinnistute sihtotstarve on maatulundusmaa ja üldmaa. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Küll on aga planeeringust huvitatud isikul õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse (punkt 17-18). Tegemist on planeerimisõiguses üldiselt kehtiva põhimõttega, millega kohus nõustub. Kaebaja kinnisasjadel oli algselt maatulundusmaa väärtus, alates detailplaneeringu kehtestamisest 2001. aastal üldmaa väärtus ning Andrese kinnisasjal on alates 16.02.2017 väärtus kui maal, mille juhtostarve üldplaneeringus on elamumaa. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust, millele tuginedes omistada oma kinnisasjadele mingi muu siht- või juhtotstarve ja nõuda maa väärtuse hindamist sellest lähtudes. Kaebaja kinnisasjade väärtust ei saa mõjutada üksi üldplaneeringu olemasolu või puudumise fakt kui selline. Kui kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda tema soovitud planeeringulahenduse kehtestamist, siis kinnisasjade väärtuse hindamisel saaks omavahel võrrelda kinnisasja, millel üldplaneering puudub ja kinnisasja, mille suhtes on kehtestatud mistahes juhtotstarbega üldplaneering. Kohus leiab, et selline võrdlus ei anna tulemuseks mistahes juhtotstarbega kinnisasja suuremat väärtust.
18.Lähtuda ei saa oletusest, et Andrese kinnisasja juhtotstarbeks oleks tulnud määrata elamumaa juba varem ning Lillevälja tee 20 juhtotstarbeks oleks tulnud osaliselt määrata elamumaa. Planeeringu kehtestamine on vastustaja pädevuses. Vastustaja kehtestab planeeringu siis, kui ta on planeerimismenetluse tulemusena vastavale otsusele jõudunud. Kuni aastani 2009 oli vastustaja seisukohal, et mõlema kinnisasja juhtotstarbeks peab olema üldmaa. Vastustaja küll võttis 24.09.2009 vastu üldplaneeringu, milles Andrese kinnisasja juhtotstarbeks määrati elamumaa ning Lillevälja tee 20 suhtes võrdsetes osades elamu- ja üldmaa, ning kehtestas selle 28.03.2013, kuid tunnistas üldplaneeringu 15.08.2013.a määrusega nr 46 kehtetuks. Riigikohus jättis asjas 3-3-1-23-16 tehtud otsuse resolutsiooni punktis 4 rahuldamata Luunja Vallavolikogu 15.08.2013.a määruse nr 46 tühistamise nõude. Otsuse põhjenduste punktis 13-14 leidis kohus, et üldplaneeringu kehtetuks tunnistamine valla poolt oli kujunenud olukorras õigustatud. Vastustaja on möönnud, et ta kehtestas üldplaneeringu 28.03.2013 läbimõtlematult ning välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu 2013. a kevadel teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Iseseisvat tähendust ei ole sellel, et vastustaja menetlustoimingut - kehtestatud ja hiljem kehtetuks tunnistatud lahendusega üldplaneeringu vastuvõtmist ja avalikule arutelule suunamist - ei ole tühistatud. Menetlustoimingut ei olegi võimalik tühistada või kehtetuks tunnistada. Üldplaneeringu vastuvõtmisel ja avalikule arutelule suunamisel ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust. Ka jõustunud kohtulahendiga on kindlaks tehtud, et vastustajal oli õigus teha üldplaneeringu kehtestamisel teistsugune otsus. Kohtuasjas 3-19-1049 oli vaidluse all Luunja Vallavolikogu 28.02.2019.a määrus nr 12, millega vastustaja jättis kehtestamata Lillevälja tee 20 planeeringulahenduse 50 % elamumaa, 50 % üldmaa. Kohus ei rahuldanud kaebaja taotlusi tühistada see otsus ja kohustada vastustajat kehtestama planeeringulahendust 50 / 50. Kohus ei nõustunud sellega, et vastustaja ainsaks õiguspäraseks võimaluseks oli kehtestada üldplaneering 50 / 50 lahendusega. Kohus leidis, et otsus jätta planeeringulahendus kehtestamata oli ratsionaalne ja ei riivanud ebaproportsionaalselt kaebaja huve.
19.Kaebaja saavutas Andrese kinnisasja suhtes 2017. aastal selle, et vastustaja lõplikult muutis oma seisukohta üldplaneeringu tasandil ning määras kinnisasja juhtotstarbeks elamumaa. Kohus märgib, et ka see ei tähenda, et kaebaja saab lähtuda eeldusest, et kogu Andrese kinnisasja on võimalik elamumaana kasutada. S.h kehtib üldplaneeringus (vastustaja vastuse lisa 23 koosseisus, siin ja edaspidi on sel viisil viidatud dokumentidele, mis võeti asja juurde elektrooniliselt) nõue, et vastustajal on õigus nõuda 10 ja enama krundi planeerimisel vähemalt 5000 m2 suuruse üldkasutatava ala planeerimist. Lillevälja tee 20 kinnisasja osas ei ole kaebaja praeguseni suutnud vastustajat veenda, et kinnisasjal peaks olema teistsugune juhtotstarve kui kehtiva detailplaneeringuga ühtiv üldmaa. Kinnisasjale kord juba kehtestatud kasutusotstarbe või -viisi muutmine võib olla pikaajaline protsess ning ei pruugi lõppeda omaniku soovitud tulemusega. Meelevaldne on öelda, et mingil ajahetkel oleks vastustaja pidanud tegema kaebajale soodsa otsuse, ning omistada kinnisasjale sellest oletatavast otsusest tulenevat väärtust.
20.Otsuse punktides 14-19 toodu kehtib ka saamata jäänud tulu osas - kaebaja ei saa nõuda oma kinnisasjadele kindla juhtotstarbe omistamist kindlal ajal ning järelikult ei saa ka lähtuda kahju hüvitamise nõudes sellest, et vastava otsuse tegemise korral oleks ta saanud kinnisasja arvel teataval viisil (näiteks kruntide moodustamise ja müügi teel, kinnisaja tervikuna müümise teel) suuremat tulu teenida.
Lisaks ei ole kaebaja tulu teenimise kavatsust ja selleks ettevalmistuste tegemist usutavaks muutnud. Kaebaja nimetab erinevaid võimalusi - müüa kinnisasi / kinnisasjad tervikuna, arendada kinnisasju, müüa krunte. Kuid kohtu arusaamisel tuleb kaebajal tõendada, milliseks tegevuseks tegi ta konkreetselt ettevalmistusi, ning muuta usutavaks, et ta oleks vastavad tegevused ka realiseerinud. Kaebaja selgitas istungil, et kavatsust teenida tulu Andrese kinnisasja arendamise teel näitab see, et kaebaja on jätnud välja ehitamata selle kinnisasjaga piirnevate kruntide kommunikatsioonid (2001. aasta detailplaneeringu põhijoonisel krundid 115-123). Kinnistusraamatu andmetel (II kd tl 21) kuuluvad need kinnisasjad endiselt kaebajale. Kohtu hinnangul näitab eeltoodu vastupidi, et kaebaja on jätnud oma arendusprojekti seisma ning ei ole teinud reaalseid ettevalmistusi isegi selleks, et juba moodustatud krunte müüa. Eeltoodut toetab asjaolu, et kaebaja ei ole aktiivselt tegutsenud 2001. aasta detailplaneeringu muutmise või uue detailplaneeringu koostamise eesmärgil (vt otsuse punkte 21-22). Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mis muudaks usutavaks tema soovi müüa kinnisasjad tervikuna.
21.Õige ei ole kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik kinnisasju arendada (taotleda detailplaneeringu muutmist või koostamist, jagada ja müüa kinnisasju vastavalt kehtestatud detailplaneeringule jms) just üldplaneeringu puudumise tõttu. Õigusnormid ei keela detailplaneeringu algatamist, menetlemist või kehtestamist olukorras, kus kehtivat üldplaneeringut ei ole. Vastupidi, kehtiva planeerimisseaduse § 130 lg 2 p 1 ning kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 7 lg 4 ja § 10 lg 61 p 1 on lausa ette nähtud detailplaneeringu koostamine olukorras, kus planeeringuala kohta ei ole kehtestatud üldplaneeringut. Eeltoodu pidi olema kaebajale teada alates aastast 2007. Üldplaneeringu menetluses viidi läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ning selle kohta koostatud aruandes (vastustaja vastuse lisa 7) on mitmes kohas käsitletud, mis saab siis, kui üldplaneeringut ei kehtestata (nullalternatiiv). Aruandes on muuhulgas öeldud, et sel juhul toimub ruumilise arengu suunamine muuhulgas detailplaneeringute kaudu ning sellega kaasnevad ohud, kuna elamuehitus võib muutuda kaootiliseks ning kommunikatsioonide ja sotsiaalobjektide kavandamine sobilikesse ja vajalikesse kohtadesse on raskendatud (aruande lk 41, 83-84). Dokumendist ei saa kuidagi tekkida arusaama, et üldplaneeringu puudumisel jääb elu seisma ning igasugune arendustegevus on võimatu.
22.Kaebaja väitel keeldus vastustaja 2007. aastal Andrese kinnisasja detailplaneeringu algatamisest enne, kui üldplaneering on kehtestatud. See ei ole õige. 28.02.2007.a kirjas (I kd tl 75) tõstatas vastustaja kaks küsimust - esiteks oleks parem edasi liikuda samal ajal mõlema kinnisasja (ka Lillevälja tee 20) detailplaneeringuga ning teiseks tõesti viitas sellele, et ära tuleb oodata üldplaneeringu kehtestamine. Kuid arvestada tuleb, et tegemist on menetlustoiminguga ehk kaebajale saadetud kirjaga ning kiri saadeti enne 01.07.2007 ehk enne üldplaneeringu kehtestamise tähtaja saabumist. Vastustaja lahendas detailplaneeringu algatamise taotluse volikogu 23.08.2007.a otsusega nr 10-7 (I kd tl 76) ning loobus selles detailplaneeringu algatamisest. Otsuse põhjenduseks on, et detailplaneeringu realiseerimise korral suureneb piirkonnas inimeste ja transpordi hulk, see on piirkonnale koormav, väljakujunenud keskkond ei soosi üldmaa nii suurt vähendamist. Volikogu saab kaaluda detailplaneeringu algatamist pärast seda, kui on leitud vallavalitsusele aktsepteeritav liikluskorralduse lahendus ja kaebaja tagab Lillevälja tee 20 kasutamise üldmaana. Otsuses ei ole isegi nimetatud üldplaneeringu olemasolu või puudumist. Kaebaja
kinnitas istungil, et seda otsust ta ei vaidlustanud ning esitas järgmise detailplaneeringu algatamise taotluse (I kd tl 77-78) 2019. aastal.
23.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajal ei ole tekkinud varalist kahju Andrese või Lillevälja tee 20 kinnisasja väärtuse vähenemise või nende kinnisasjade arvel saamata jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebuse aluseks olevate etteheidetega vastustaja tegevusetusele või viivitusele. Varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust kohus kindlaks ei tee.
24.Sealhulgas kohus ei käsitle põhjalikult ja ei lahenda lõplikult küsimust, kas on täidetud eeldus, et vastustaja on olnud õigusvastaselt tegevusetu või õigusvastaselt viivitanud (ulatuses, mille osas selle üle veel vaielda saab). Kohus märgib lühidalt, et: - kohus põhimõtteliselt nõustub sellega, et üldplaneeringu puudumine pikema perioodi jooksul on õigusvastane. Perioodi pikkus omab tähtsust, kuna üldplaneering on oma olemuselt ajas muutuv ja selle kehtetuks tunnistamine on tavaline. On üldiselt teada, et paljudel kohalikel omavalitsustel on pärast 01.07.2007 olnud mitu üldplaneeringut, millest varasemad on kehtetuks tunnistatud; - Andrese kinnisasja puhul on kaebuse aluseks üldplaneeringu puudumine 01.07.2007 kuni 16.02.2017. Kogu selle perioodi ulatuses ei saa tegevusetuse etteheite aluseks (rikutud õigusnormiks) olla kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 45 p 2 ehk kohustus tagada üldplaneeringu kehtestamine hiljemalt 01.07.2007. Pooled nõustusid kohtuistungil, et vastustaja tunnistas 26.06.2008 kehtestatud üldplaneeringu 19.02.2009 kehtetuks edasiulatuvalt. Sellel arusaamisel oli kohus ka lahendi 3-3-1-23-16 punktis 24-25: tegemist ei ole alates 01.07.2007 pidevalt kestva viivitusega, kuna 26.08.2008 ÜP kehtestamisega planeerimismenetlus lõppes. Kui 26.06.2008 - 19.02.2009 oli üldplaneering kehtiv, siis täitis vastustaja rakendussättena kehtestatud kohustuse kehtestada nii-öelda esmane üldplaneering; - tegevusetusega rikutud õigusnormiks pärast 19.02.2009 võib kuni 30.06.2015 olla tol ajal kehtinud planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 1, mille järgi kohalik omavalitsus tagab maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu, ning alates 01.07.2015 praegu kehtiva planeerimisseaduse § 4 lg 1 ja lg 2 p 1, mille järgi kohaliku omavalitsuse üksuse kui planeerimisalase tegevuse korraldaja ülesandeks on vastavalt oma pädevusele tagada maaalale vastavate planeeringute olemasolu; - pooltel ei ole võimalik vaielda selle üle, et vastustaja viivitas Andrese kinnisasja puhul õigusvastaselt 28.03.2013.a määruse andmisel ja 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses. See on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis asjas 3-3-1-23-16. Sama otsuse põhjendustes on täpsustatud, et viivitus algas (planeeringu oleks saanud kehtestada) ligikaudu 2010. aasta lõpus ning välja tuleb jätta periood 09.03.2012 19.02.2013, mille eest vastutab maavanem (punktid 32, 33); - jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud viivitus ei kata aga kõiki vaidluse all olevaid perioode. See ei hõlma üldse perioodi 29.11.2016 kuni 07.03.2019, mis on kaebuse aluseks seoses Lillevälja tee 20 kinnisasjaga, kuna otsus tehti 30.11.2016 ning ei saanud käsitleda menetlustoiminguid, mida vastustaja tegi või oleks pidanud tegema pärast seda. Istungil leidis kaebaja, et (Andrese kinnisasja osas) tuleks käsitleda ka menetlust, mis algatati 18.03.2004 (vastustaja vastuse lisa 4) ja lõppes esimese üldplaneeringu kehtestamisega 26.06.2008; - eeltoodu tähendab, et on arvukalt küsimusi, mis analüüsimist ja lahendamist vajaksid, kuid mis ei mõjuta lõpplahendust olukorras, kus vähemalt üks muudest kahju hüvitamise eeldustest on täitmata.
Mittevaraline kahju
25.Mittevaralise kahju hüvitamine rahas on võimalik üksnes RVastS § 9 lg 1 sätestatud alustel. Kaebaja väitel on vastustaja rikkunud kaebaja õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Nende õiguste rikkumise puhul seadus mittevaralise kahju hüvitamist ette ei näe. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et mittevaralise kahju rahalise hüvitamise näeb Eesti õigus ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Eesti õiguskord on teadlikult kujundatud nii, et avalik-õiguslikus suhtes on mittevaralise kahju puhul rahalise hüvitise nõudmise võimalused piiratud. Kohus peab eeltoodut õigeks ja nõustub sellega.
26.Kaebaja väitel on vastustaja alandanud tema väärikust. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on öeldud, et inimväärikus on kompleksne põhiõigus, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele. Põhiseaduse § 18 esimese lause esemeline kaitseala hõlmab inimese kehalist ja vaimset terviklikkust, puutumatust ning heaolu, tema isiksust, loomupärast väärikust ja vaba tahet oma elu üle ise otsustada (pohiseadus.ee, § 18 kommentaar 11). Põhimõtteliselt on võimalik haldusmenetlust läbi viies inimese väärikust alandada, kui menetluse läbiviimisel riivatakse eespool loetletud väärtusi. Kohtupraktikas on üldiselt tunnustatud põhimõte, et väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui kohtlemine ja sellest põhjustatud hingelised üleelamised ületavad teatava lävendi või saavutavad teatava raskusastme.
27.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja tegevusetus ja viivitus, millele kaebaja nõude alusena tugineb, olnud kaebaja väärikust alandav. On tõendatud, et asjas esinesid omavahel vastandlikud huvid. Lisaks kaebaja huvidele tuli vastustajal arvestada ka kohalike elanike huvidega, mida nad läbi aastate järjepidevalt kaitsesid: - 21.05.2009 maavanema järelevalve käigus toimunud arutelul viitasid elanikud sellele, et kruntideks jagamisel küsiti omanikult, kas allapoole (kohtu märkus: konteksti põhjal Andrese kinnisasjale) midagi tuleb ning neile vastati, et ei tule. Arendaja on neid petnud, kuna nad ostsid krundi teadmisega, et keset asumit paikneb haljasala (kohtu märkus: konteksti põhjal mõeldi Lillevälja tee 20 kinnisasja). Elanikud soovivad Lillevälja tee 20 määramist avalikult kasutatavaks üldmaaks ja Andrese üldkasutatavaks parkmetsaks (vastustaja vastuse lisa 12 koosseisus); - 30.11.2009 esitati vastustajale 120 allkirjaga taotlus määrata Lillevälja tee 20 kinnisasja kasutusfunktsiooniks täies ulatuses sotsiaalmaa, Andrese kinnisasja elamumaana määramisel näidata ära transpordimaa asukoht, mille kaudu hakkab toimuma liiklus kavandatavatele elamukruntidele, arvestada üldplaneeringu koostamisel võimalikult paljude ühiskonna liikmete huvi ja mitte lähtuda ainult maaomaniku ärilistest eesmärkidest (vastustaja vastuse lisa 16); - 06.01.2010 toimunud arutelul jäid elanikud oma seisukohtade juurde (vastustaja vastuse lisa 18); - 20.01.2012 esitasid kaks isikut vastustajale kirjaliku ettepaneku jätta Lillevälja tee 20 kinnisasja kasutusfunktsiooniks täies ulatuses sotsiaalmaa, allakirjutanute väitel on nad
lähiümbruse piirkonna esindajad (II kd tl 136); - 20.03.2013 saatsid kolm isikut (nende sõnul piirkonna elanike esinduskogu) vastustajale avalduse jätta Lillevälja tee 20 kasutusfunktsiooniks üldmaa (vastustaja vastuse lisa 22); - 13.05.2013 esitasid kolm isikut kohtule kaebuse haldusasjas 3-13-1018 (vt otsuse punkti 3); - 27.06.2017 anti vastustajale üle 242 allkirja Lillevälja tee 20 alale üldmaa juhtotstarbe andmise toetuseks (vastustaja vastuse lisa 47); - 27.06.2017 toimunud arutelul jäid elanikud oma seisukohtade juurde, registreerimislehe põhjal osales arutelul 14 isikut (vastustaja vastuse lisa 48); - 03.01.2018 toimunud arutelul jäid elanikud oma seisukohtade juurde (vastustaja vastuse lisa 71).
28.Kohtuasja materjalide hulgas on poolte kirjavahetus ja arutelude protokollid, mis kajastavad kaebaja ja vastustaja otsesuhtlust aastatel 2010 - 2018 (II kd tl 124-126, 131- 135, 137-165). Nendest tõenditest ei nähtu, et vastustaja oleks olnud kaebaja suhtes lugupidamatu, kaebajat halvustanud või naeruvääristanud või tahtlikult kaebaja õigusi eiranud. Pooled on suhelnud viisakalt ning on teineteisele korduvalt kannatlikult oma seisukohti selgitanud. Eksituste korral on vastustaja vabandanud. Poolte arutelud jätkuvad praeguseni, hetkel seoses Andrese kinnisasja detailplaneeringu koostamise ja Lillevälja tee 20 osas lahenduse otsimisega, ning ka nendest dokumentidest nähtub, et pooled suhtlevad viisakalt ja teineteise seisukohti austades (II kd tl 70-72).
29.Eeltoodust lähtudes ei nõustu kohus kaebajaga, et menetlus(ed) on olnud eksitavad, pahatahtlikud, sõnamurdlikud või kaebaja õigusi tahtlikult eriavad. Tõendid näitavad, et vastustaja püüdis pikka aega veenda kohalikke elanikke aktsepteerima lahendust, mis tol ajal sobis kaebajale, ja teistpidi püüdis pikka aega ja püüab ka praegu veenda kaebajat aktsepteerima lahendust, mis sobib kohalikele elanikele. Vastustaja on teinud otsuseid ühe ja teise konkureeriva huvi kasuks ning need jälle kehtetuks tunnistanud. Vastustajal on puudu jäänud tahtekindlusest ja otsustusjulgusest valida välja üks lõplik lahendus, selle juurde jääda ja vajadusel seda ka kohtus kaitsta. Selline olukord ei ole ebatavaline. Kohtutel on tulnud mitmetes kohtuasjades, s.h eespool viidatud lahendis asjas 3-3-1-23-16 selgitada, et omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti ning kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksus tegema otsuse. Vastustaja viivitamine on taunitav ning osaliselt on viivituse õigusvastasus jõustunud kohtuotsusega asjas 3-3-1-23-16 ka tuvastatud. Kuid kaebaja kohtlemine ei ole olnud selline, mida võiks pidada väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole sel juhul võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust kohus kindlaks ei tee.
30.Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
31.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus.
32.Vastustaja taotles esindaja kulude väljamõistmist kokku 11 396,60 eurot (II kd tl 89-97, 102-104). Vastustaja selgitas istungil, et vandeadvokaadist esindaja kulude väljamõistmine
tema kasuks on põhjendatud, kuna vaidlus on keerukas ning sisaldab mittevaralise kahju hüvitamist, mis ei kuulu vastustaja igapäevase põhitegevuse hulka. Kaebaja leidis istungil, et vaidlus seondub üldplaneeringu kehtestamisega, see on valla igapäevane tegevus ja esindaja kulude väljamõistmine vastustaja kasuks ei ole põhjendatud.
33.Kohtu hinnangul on vastustaja menetluskulude taotlus põhjendatud osaliselt. Vaidlus selle üle, kas vastustaja tegevus üldplaneeringu menetluses ja kehtestamisel oli õiguspärane, samuti vaidlus kaebuse tähtaegsuse üle, on seotud vastustaja igapäevase põhitegevusega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuete käsitlemist ei saa aga vastustaja igapäevase tegevuse hulka arvata. Kohtu hinnangul on vaidlus ligikaudu 1/5 ulatuses seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Poolte menetluskulud on ligikaudu samas suurusjärgus ning kohus ei näe seetõttu põhjust teha etteheiteid vastustajale osutatud õigusabi mahule või summa (tunnihinna) suurusele. Kohus mõistab seega kaebajalt vastustaja kasuks välja 1/5 vastustaja menetluskuludest ehk 2 279,32 eurot. Vastustaja taotles menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Äriregistri andmetel ei ole Luunja Vallavalitsus käibemaksukohustuslane. Seega mõistab kohus menetluskulud välja koos käibemaksuga.
34.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 15.05.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 15.05.2024 otsus Resolutsioon
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.2023. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Mõista Eeli Läänelt Luunja valla kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu summas 794 (seitsesada üheksakümmend neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sh käibemaks.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.