Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise aeg Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel 15.05.2024, Tartu 3-20-331 E.L. kaebus Luunja valla vastu kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 31.05.2023. a otsus E.L. apellatsioonkaebus 17.04.2024 Kaebaja E.L. Volitatud esindaja v.adv. Triin Biesinger Vastustaja LUUNJA VALLAVALITSUS Volitatud esindaja v.adv. Siret Saks
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.2023. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Mõista E.L.-ilt Luunja valla kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu summas 794 (seitsesada üheksakümmend neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sh käibemaks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 14.06.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E.L.-ile kuuluvad Luunja vallas Veibri külas Xxx kinnisasi (registriosa nr xxx, katastritunnus xxx, pindala 8,95 ha, sihtotstarve maatulundusmaa) ja Xxx kinnisasi (registriosa nr xxx, katastritunnus xxx, pindala 11 973 m2, sihtotstarve üldmaa).
2.Luunja Vallavolikogu kehtestas 26.06.2008. a määrusega nr 81 valla üldplaneeringu. Üldplaneeringu kohaselt oli Xxx kinnisasi parkmetsa funktsiooniga maa ja Xxx kinnisasi
üldmaa. E.L. vaidlustas üldplaneeringu kohtus (haldusasi nr xxx). Luunja Vallavolikogu tunnistas 19.02.2009. a määrusega nr 9 üldplaneeringu E.L. maaüksuste osas kehtetuks. Haldusasja menetlus lõpetati.
3.Luunja Vallavolikogu võttis 24.09.2009. a otsusega nr 53 valla üldplaneeringu E.L. maaüksuste osas vastu ja suunas avalikule väljapanekule. Xxx kinnisasja juhtfunktsiooniks määrati elamumaa ning Xxx kinnisasjal 50% elamumaa ja 50% üldkasutatav maa (sotsiaalmaa). Luunja Vallavolikogu kehtestas planeeringu eelmainitud kujul 28.03.2013. a määrusega nr 30. Kolmandad isikud vaidlustasid planeeringu kohtus (haldusasi nr xxx). Luunja Vallavolikogu tunnistas 15.08.2013. a määrusega nr 46 kehtetuks määruse nr 30. Haldusasja menetlus lõpetati.
4.E.L. vaidlustas Luunja Vallavolikogu 15.08.2013. a määruse nr 46 kohtus (haldusasi nr xxx). Kohtuasjas Riigikohus kohustas 30.11.2016. a otsusega nr xxx valda tegema uue otsuse Xxx ja Xxx maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 01.03.2017. Riigikohus tegi kindlaks Luunja Vallavolikogu viivituse õigusvastasuse 28.03.2013. a määruse nr 30 andmisega ning 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses.
5.Luunja Vallavolikogu kehtestas 16.02.2017. a määrusega nr 8 üldplaneeringu Xxx kinnisasja osas juhtfunktsiooniga elamumaa ja Xxx kinnisasja osas mindi tagasi avaliku väljapaneku menetlusetappi. E.L. vaidlustas eelnimetatud määruse Xxx osas kohtus (haldusasi nr xxx). Kaebus jäeti läbi vaatamata m.h põhjusel, et planeeringu kehtestamiseks kohustamisnõue ja planeerimismenetluse viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõue on juba lahendatud haldusasjas nr xxx.
6.Luunja Vallavolikogu tunnistas 28.02.2019. a määrusega nr 11 Xxx osas kehtetuks vallavolikogu 16.02.2017. a määruse nr 8.
7.Luunja Vallavolikogu jättis 28.02.2019. a määrusega nr 12 kehtestamata üldplaneeringu Xxx maaüksuse alal. E.L. vaidlustas eelnimetatud määruse kohtus (haldusasi nr xxx). Kohus määrust ei tühistanud, kuid kohustas vastustajat tegema uue otsuse Xxx ja Xxx maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamise kohta Xxx alal 4 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsus jõustus 13.08.2021.
8.E.L. esitas 29.11.2019 Luunja vallale kahju hüvitamise taotluse seoses Xxx ja Xxx maaüksuste üldplaneeringu menetlusega. E.L. nõudis õiglast hüvitist valla jämedate rikkumiste tõttu tema kinnistuid puudutavas üldplaneeringu menetluses ja Riigikohtu 30.11.2016. a otsuse nr xxx täitmata jätmisel. E.L. väitel tekkis kahju talle selle tulemusena, et vald ei kehtestanud õigeaegselt üldplaneeringut, mistõttu ei olnud võimalik detailplaneeringu menetlustega edasi minna ja kinnistuid väärindada. E.L. nõudis vallalt ka viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni hüvitisnõude kohase täitmiseni. E.L. nõudis varalise kahju hüvitamist, sest rikutud on tema põhiõigust tõhusale ja õiglasele menetlusele, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, samuti omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Lisaks nõudis E.L. õiglase hüvitisena mittevaralist kahju (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1), kuna riivatud on tema väärikust.
9.Luunja Vallavolikogu jättis 30.01.2020. a otsusega nr 2 E.L. kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, lähtudes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-st 1, § 7 lg-st 2, § 22 lg 1 p-st 31 ning RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 ning §-de 8, 9, 17 ja 18 alusel. Otsuse põhjendused: 1) Xxx maaüksuse osas on paljasõnaline E.L. väide, et läbi arendustegevuse mitteläbiviimise võis kahju tekkida. E.L. ei ole välja toonud ettevalmistusi, mida on tehtud. E.L. ei ole
kaotanud tulu saamise võimalust. Õige ei ole väide, et õigusvastane viivitus algas 01.07.2007. Üldplaneering kehtestati 16.02.2017, kuid puudusteta detailplaneeringu algatamise taotluse esitas E.L. alles 2 aastat ja 7 kuud pärast üldplaneeringu kehtestamist. 2) Xxx maaüksuse osas on vald 27.06.2019. a otsusega nr 39 algatanud valla üldplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise. Kuivõrd haldusakti ja toimingu sooritamise nõue on rahuldatud ning toiming on sooritatud (Riigikohtu lahendist nr xxx tulenevalt), ei saa E.L. nõuda kahju hüvitamist 27.06.2019 algatatud üldplaneeringu menetluse läbiviimise eest. E.L. ei saa kahju hüvitamise nõuet põhistada 2014. a tehtud kinnistu hindamise aktidega, millised ei vasta maaüksuse tänasele kasutusotstarbele. Viivitus ei ole olnud õigusvastane. 3) E.L. ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mida saaks käsitleda väärikust alandavana.
10.E.L. esitas 20.02.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 10.03.2021 ja 10.03.2023 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus mõista Luunja vallalt välja õiglane kahjuhüvitis kohtu äranägemisel ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hüvitisnõude esitamisest kuni selle täitmiseni. Pärast menetluse lõpetamist osas, milles kaebaja taotles vallalt kahjuhüvitise väljamõistmist Xxx kinnisasjaga seonduvalt perioodi eest 01.07.2007-28.11.2016, jäi halduskohtu menetlusse kaebus kahju hüvitamise nõudes järgmistel alustel: Xxx kinnisasjal puudus üldplaneering 01.07.2007-16.02.2017; vald viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 24.09.2009 kuni üldplaneeringu kehtestamiseni 28.03.2013; vald viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 15.08.2013-16.02.2017; Xxx kinnisasjal puudub üldplaneering alates 29.11.2016; vald viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 29.11.2016-07.03.2019. Kaebaja põhjendused: 1) Vastustaja rikkus õigusvastase tegevuse(tuse)ga intensiivselt kaebaja õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Kahjustada on saanud kaebaja omandipõhiõigus ja ettevõtlusvabadus. Tekkinud kahju väljendub eeskätt varalises kahjus. Kaebaja ei ole enam kui 10 aastat saanud oma kinnistutega seotud tegevusi planeerida ega arendada ning pidi taluma eksitavat ja ebatõhusat haldusmenetlust. Riivatud on kaebaja väärikust, mistõttu on õiglase hüvitisena välja mõistetav ka mittevaraline kahju. 2) Kahju hindamisel tuleb lähtuda sündmuste hüpoteetilisest arengust. Xxx kinnisasja osas oleks vastustaja pidanud kehtestama 01.07.2007 elamumaa juhtotstarbega üldplaneeringu ja seejärel kehtestama sellele vastavalt detailplaneeringu. Tänaseks oleks realiseerunud elamumaa sihtotstarbega detailplaneering ja arendustegevus oleks lõpule viidud. Kaebaja kaotas võimaluse aastaid tagasi kinnistu kõrgema hinnaga müüa ja teenida tulu, m.h suunata müügist saadud rahasumma täiendavat tulu teenima. Xxx kinnistu detailplaneeringu menetlus on jätkuvalt algatamise etapis, mis seondub kahjunõude suuruse kindlaksmääramise võimatusega. Xxx kinnisasja puhul hinnati kinnisasja väärtust eeldusel, et selle juhtfunktsioon on 50% elamumaa. 3) Kaebaja väärikust on valla süsteemse, teadliku, eksitava ja pahatahtliku tegevusega haldusmenetluses riivatud.
11.LUUNJA VALLAVALITSUS palus jätta kaebus rahuldamata.
12.Tartu Halduskohus jättis 31.05.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata; jättis menetluskulud kaebaja kanda ning mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud 2279,32 eurot (sisaldab käibemaksu). Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja kinnisasjadel on olemas kehtiv detailplaneering. Kaebaja kinnisasjade väärtus ei ole vähenenud vastustaja tegevusetuse või viivituse tõttu üldplaneeringu menetlustes või üldplaneeringu kehtestamisel. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust, millele tuginedes omistada kinnisasjadele mingi muu siht- või juhtotstarve ja nõuda maa väärtuse hindamist sellest lähtudes. Kaebaja kinnisasjade väärtust ei saa mõjutada üldplaneeringu olemasolu või puudumise fakt. Kinnisasjale kehtestatud kasutusotstarbe või -viisi muutmine võib olla
pikaajaline protsess ega pruugi lõppeda omaniku soovitud tulemusega. Meelevaldne on öelda, et mingil ajahetkel oleks vastustaja pidanud tegema kaebajale soodsa otsuse ja omistada kinnisasjale sellest oletatavast otsusest tulenevat väärtust. 2) Käesoleva otsuse p-des 14-19 toodu kehtib ka saamata jäänud tulu osas. Kaebaja ei saa nõuda kinnisasjadele kindla juhtotstarbe omistamist kindlal ajal. Järelikult ei saa lähtuda kahju hüvitamise nõudes sellest, et vastava otsuse tegemise korral oleks ta saanud kinnisasja arvel teataval viisil (näiteks kruntide moodustamise ja müügi teel, kinnisasja tervikuna müümise teel) suuremat tulu teenida. Lisaks ei ole kaebaja tulu teenimise kavatsust ja selleks ettevalmistuste tegemist usutavaks muutnud. Kaebaja selgitas istungil, et kavatsust teenida tulu Xxx kinnisasja arendamise teel näitab see, et ta on jätnud välja ehitamata kinnisasjaga piirnevate kruntide kommunikatsioonid (2001. a detailplaneeringu põhijoonisel krundid 115123). Kinnistusraamatu andmetel (II kd, tl 21) kuuluvad need kinnisasjad endiselt kaebajale. Eeltoodu näitab, et kaebaja on jätnud arendusprojekti seisma ega ole teinud reaalseid ettevalmistusi, et moodustatud krunte müüa. Eeltoodut toetab asjaolu, et kaebaja ei ole aktiivselt tegutsenud 2001. a detailplaneeringu muutmise või uue detailplaneeringu koostamise eesmärgil. 3) Õigusnormid ei keela detailplaneeringu algatamist, menetlemist või kehtestamist olukorras, kus kehtivat üldplaneeringut ei ole. Kehtiva planeerimisseaduse § 130 lg 2 p 1 ning kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 7 lg 4 ja § 10 lg 61 p 1 näevad ette detailplaneeringu koostamise olukorras, kus planeeringuala kohta ei ole kehtestatud üldplaneeringut. Eeltoodu pidi olema kaebajale teada alates 2007. a. Aruandest (vastustaja vastuse lisa 7) ei saa tekkida arusaama, et üldplaneeringu puudumisel on arendustegevus võimatu. 4) Kaebaja väitel keeldus vastustaja 2007. a Xxx kinnisasja detailplaneeringu algatamisest enne, kui üldplaneering on kehtestatud. See ei ole õige. Vastustaja lahendas detailplaneeringu algatamise taotluse volikogu 23.08.2007. a otsusega nr 10-7 (I kd, tl 76) ning loobus selles detailplaneeringu algatamisest. Otsuses ei ole nimetatud üldplaneeringu olemasolu või puudumist. Kaebaja kinnitas istungil, et seda otsust ta ei vaidlustanud ning esitas 2019. a järgmise detailplaneeringu algatamise taotluse (I kd, tl 77-78). 5) Kaebajal ei ole tekkinud varalist kahju Xxx või Xxx kinnisasja väärtuse vähenemise või nende kinnisasjade arvel saamata jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebuse aluseks olevate etteheidetega vastustaja tegevusetusele või viivitusele. Seega varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust kohus kindlaks ei teinud. 6) Xxx kinnisasja puhul on kaebuse aluseks üldplaneeringu puudumine 01.07.2007-16.02.2017. Kogu selle perioodi ulatuses ei saa tegevusetuse etteheite aluseks (rikutud õigusnormiks) olla kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 45 p 2 ehk kohustus tagada üldplaneeringu kehtestamine hiljemalt 01.07.2007. Kui 26.06.2008-19.02.2009 oli üldplaneering kehtiv, siis täitis vastustaja rakendussättena kehtestatud kohustuse kehtestada n-ö esmane üldplaneering. Tegevusetusega rikutud õigusnormiks pärast 19.02.2009 võib kuni 30.06.2015 olla tol ajal kehtinud planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 1, ning alates 01.07.2015 kehtiva planeerimisseaduse § 4 lg 1 ja lg 2 p 1. Pooltel ei ole võimalik vaielda selle üle, et vastustaja viivitas Xxx kinnisasja puhul õigusvastaselt 28.03.2013. a määruse andmisel ja 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses. See on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsuses asjas nr xxx. Sama otsuse põhjendustes on täpsustatud, et viivitus algas (planeeringu oleks saanud kehtestada) ligikaudu 2010. a lõpus ning välja tuleb jätta periood 09.03.2012-19.02.2013, mille eest vastutab maavanem (p-d 32, 33). Jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud viivitus ei kata kõiki vaidluse all olevaid perioode. See ei hõlma perioodi 29.11.2016-07.03.2019, mis on kaebuse aluseks seoses Xxx kinnisasjaga, kuna otsus tehti 30.11.2016 ning ei saanud käsitleda menetlustoiminguid, mida vastustaja tegi või oleks pidanud tegema pärast seda.
7) Asjas esinesid vastandlikud huvid. Lisaks kaebaja huvidele tuli vastustajal arvestada kohalike elanike huvidega, mida nad läbi aastate järjepidevalt kaitsesid. Poolte kirjavahetusest ja arutelude protokollidest (II kd, tl 124-126, 131-135, 137-165) ei nähtu, et vastustaja olnuks kaebaja suhtes lugupidamatu, kaebajat halvustanud või naeruvääristanud või tahtlikult kaebaja õigusi eiranud. Poolte arutelud jätkuvad praeguseni ning dokumentidest nähtub, et pooled suhtlevad viisakalt ja teineteise seisukohti austades (II kd, tl 70-72). Tõendid näitavad, et vastustaja püüdis pikka aega veenda kohalikke elanikke aktsepteerima lahendust, mis tol ajal sobis kaebajale, ja teistpidi püüdis pikka aega ja püüab ka praegu veenda kaebajat aktsepteerima lahendust, mis sobib kohalikele elanikele. Vastustajal on puudu jäänud tahtekindlusest ja otsustusjulgusest valida välja üks lõplik lahendus, selle juurde jääda ja vajadusel seda kohtus kaitsta. Selline olukord ei ole ebatavaline. Vastustaja viivitamine on taunitav ja osaliselt on viivituse õigusvastasus jõustunud kohtuotsusega asjas nr xxx tuvastatud. Kuid kaebaja kohtlemine ei ole olnud selline, mida võiks pidada väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust kohus kindlaks ei teinud. 8) Mittevaralise kahju hüvitamise nõuete käsitlemist ei saa vastustaja igapäevase tegevuse hulka arvata. Vaidlus on ligikaudu 1/5 ulatuses seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Poolte menetluskulud on ligikaudu samas suurusjärgus ning ei ole põhjust teha etteheiteid vastustajale osutatud õigusabi mahule või summa (tunnihinna) suurusele. Kohus mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja 1/5 vastustaja menetluskuludest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.E.L. esitas 29.06.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.05.2023. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uuesti lahendamiseks, ning jätta haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus põhjendamatult välistas kahju tekkimise ja põhjusliku seose, tuginedes asjaolule, et kinnistute osas on 2001. a kehtestatud detailplaneering. Detailplaneering ei vabastanud valda kohustusest kehtestada üldplaneering 01.07.2007. Kohus rikkus planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 1, § 8 lg 7, § 45 p 2 ning eemaldus vaidluse esemest. Vald kehtestas üldplaneeringu seaduses nõutust pea 10 aastat hiljem ning kogu selle perioodi jooksul ei olnud võimalik kinnistut elamumaa sihtotstarbele vastavalt arendada ja käsutada. Seeläbi tekkis kaebajale kahju. Põhiseaduse (PS) §-de 10 ja 14 rikkumised on täiendavad alused kahju väljamõistmiseks. Kohus ei hinnanud neid. Vald viivitas üldplaneeringu kehtestamisega ülemääraselt. See on vaidluse esemeks. 2) Kohus järeldas ekslikult, et kaebaja kinnisasjade väärtust ei saa mõjutada üldplaneeringu olemasolu või puudumine. Üldplaneeringuga määratavast kinnistute juhtotstarbest sõltuvad kinnistute arendamise võimalused. Seega sõltub üldplaneeringu olemasolust ja sellega määratavast juhtfunktsioonist kinnistute väärtus ja võimalus tulu teenida. Kuna viivitus kestis õigusvastaselt kaua, siis on ilmne, et kaebajale tekkis kahju mh sellega seoses, et elamumaa juhtotstarbega üldplaneeringut varem ei kehtestatud. Sellega seondub omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse rikkumine. 3) Kohus jättis põhjendamatult õiglase hüvitise välja mõistmata, rikkudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg-t 2, § 61 lg-t 5 ja VÕS § 127 lg-t 6. Saamata jäänud tulu tekkimist kohus ei hinnanud. Kaebaja pidas olulisemaks saamata jäänud tuluna sisustatavat kahjunõuet. Üld- ja detailplaneeringuga tagatud ehitusõigusega kinnistute väärtus on oluliselt kõrgem võrrelduna kinnistuga, millel puudub ehitusõigust tagav detailplaneering (ka üldplaneering). Eeskätt tugineb kaebaja arendamisvõimaluste edasilükkumisega seonduvalt tekkinud kahjule. Selle kahju jättis kohus hindamata. Tuleb eristada riivet PS §-des 10, 14 ja 15 toodud õigustele, mille puhul kahju suurus ei ole selgelt
seotud sellega, milliseks kujuneb kinnistute juhtfunktsioon ja lõpuks ehitusõigus, ning teisalt riivet omandipõhiõigusele ja ettevõtlusvabadusele (PS § 31, 32), mille puhul omab kahjunõude ulatuse seisukohalt olulist rolli, millise juhtfunktsiooniga üldplaneering kehtestatakse. Kohus ei ole neid eristanud ega hinnanud. Puudub õigustus sellele, miks vald elamumaa juhtfunktsiooni kehtestamisega sedavõrd kaua viivitas. Kohtu viidatud planeerimisseaduse § 130 lg 2 p 1, § 7 lg 4 ja § 10 lg 61 p 1 ei ole asjakohased, kuivõrd tegemist on olukorraga, kus üldplaneering oli vajalik ja üldplaneeringu menetlus oli juba pooleli ning see oleks tulnud 2007. a kehtestada. Kohtuotsuse p-s 22 märgitu, et kaebaja ei vaidlustanud 2007. a Xxx kinnistu detailplaneeringu algatamata jätmist, ei ole vaidlusesse puutuv ega välista kahjunõuet. Oleks ennatlik eeldada, et kaebaja pidanuks juba üldplaneeringu menetluses sõlmima siduvaid kokkuleppeid või kandma konkreetseid kulutusi kinnistute potentsiaalse elamumaana arendamisega seoses. Kaebajal puudus alus seda teha. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja tõendid, millest nähtub soov Xxx kinnistut arendada. Kaebaja esitas 10.04.2019 vallale detailplaneeringu algatamise taotluse Xxx kinnistu osas eesmärgiga kinnistu sihtotstarbe muutmiseks vastavalt üldplaneeringule ja kruntideks jagamiseks (kaebuse lisa 25). Vald on viivitanud Xxx detailplaneeringu algatamisega enam kui 3 aastat. Kuigi Xxx detailplaneeringu menetlusega viivitamine ei ole vaidluse esemeks, seondub see kahjunõude suuruse kindlaksmääramise võimatusega. Kohus pidanuks mõistma välja õiglase hüvitise omal äranägemisel või omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivega seotud kahju suuruse kindlakstegemiseks määrama ekspertiisi. Kohus rikkus õiglase hüvitise välja mõistmata jätmisel m.h HKMS § 38 lg-t 2, 61 lg-t 5 ning VÕS § 127 lg-t 6. Kohus ei täitnud uurimis- ja selgitamiskohustust, rikkudes HKMS § 2 lg-id 4 ja 5. 4) Kuivõrd kaebuse aluseks olev õigusvastasus on kaebuse rahuldamiseks vajalikul määral jõustunud lahenditega (eeskätt Riigikohtu otsusega) tuvastatud, siis pidanuks kohus sellega arvestama ja õigusvastasusest johtuva kahju välja mõistma. Osas, mida varasemad jõustunud lahendid ei kata, oleks kohus pidanud õigusvastasuse asjaolusid hindama ja tuvastama. 5) Vald on olnud üldplaneeringu menetluses ja sellega seonduvalt tehtud kohtulahendite täitmata jätmisel kaebaja suhtes eksitav, pahatahtlik, sõnamurdlik ja kaebaja õigusi tahtlikult eirav. Trahvimäärustega on tuvastatud, et tegemist on teadlikult ignorantse süstemaatilise tegevusega. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et ebamõistlikult pika haldusmenetlusega võib kaasneda nii isiku väärikuse alandamine kui ka tema tervise kahjustamine. Kaebajat on koheldud kui menetluse tülikat objekti ja talle on tekitatud ulatuslikku stressi. Kohus jättis hüvitise RVastS § 9 lg 1 alusel põhjendamatult välja mõistmata. 6) Vastustaja esindaja kulude väljamõistmine on põhjendamatu, eirab kohtupraktikat ja on HKMS § 109 lg-ga 6 vastuolus. Ka RVastS §-d 17 ja 18 näevad ette haldusorgani poolt kahjutaotluste läbivaatamise. Lisaks on põhjendamatu proportsioon 1/5. Vastustaja pühendas vastusest pool lehekülge mittevaralise kahju nõude käsitlemisele. Ei ole põhjendatud sellise mahu eest 2279,32 euro väljamõistmine vastustaja kasuks.
14.LUUNJA VALLAVALITSUS palub 25.07.2023. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda ja valla menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kohus õigesti tuvastas põhjusliku seose puudumise, mistõttu ei jätkanud kahju hüvitamise eelduste teiste nõuete kontrolliga. Kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist. Kinnistutel oli kehtiv detailplaneering, mis nägi juhtotstarbe ette ning ainuüksi üldplaneeringu puudumine ei tähendanud, et arendustegevus (võimalik sihtotstarbe muutmine) olnuks võimatu. 2) Kohus ei eemaldunud kaebuse esemest. Üldplaneeringu puudumine (detailplaneeringu olemasolul) ei toonud kaasa kahjulikke tagajärgi ehk otsest varalist kahju kaebajale viisil, nagu ta väidab. Kuni 01.07.2015 kehtinud planeerimisseadus andis võimaluse
detailplaneeringu muutmiseks. Kaebajal oli võimalik kinnistuid arendada. Asjaolu, et Xxx kinnistul määrati lõpuks sihtotstarbeks elamumaa, ei tähenda, et see oleks selliselt olnud 2007. a või ka hiljem. Konkreetset sihtotstarvet maaomanik nõuda ei saa. Kaebaja ei ole teinud taotlusi muuta Xxx kinnistu sihtostarvet või edasi minna arendustegevusega. 3) Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi rikkumist, mida saaks kohtule väärikuse alandamise ja/või mittevaralise kahju käsitlemise juures ette heita. 4) Kohus lahendas ebaõigesti küsimuse menetluskulude osas. Võttes arvesse, et tegemist on mahuka õigusvaidlusega, oleks kõik vastustaja kulud pidanud jääma kaebaja kanda. Tegemist on keeruka vaidlusega, mis sisaldab nii eraõiguse elemente (kahju) kui ka riigivastutusega seonduvat. Tegemist ei ole igapäevaste teemadega, millega valla töötajad peaksid tegelema.
15.E.L. palus 09.04.2024. a taotluses võtta tõenditena asja juurde Luunja Vallavalitsuse 19.02.2024. a kiri; haldusakti „Veibri külas Xxx maaüksuse detailplaneeringu algatamata jätmine“ eelnõu; E.L. ja OÜ FREDA arvamus ja vastuväited haldusakti eelnõule ning E.L. taotlus korduva rahatrahvi määramiseks asjas nr 3-19-1049. Kaebaja märkis, et kui vald kaebaja vastuväidetest hoolimata jätab Xxx detailplaneeringu algatamata, siis võib esineda olukord, et Xxx kinnistu arendamine ei ole enam võimalik ja seda tingituna valla viivitusest, millega tuleb arvestada kaebajale kahjuhüvitist välja mõistes. On ilmne, et elamumaa juht- ja sihtotstarbega kinnistu väärtus on oluliselt kõrgem, kui kinnistu väärtus, millele ei ole võimalik elamumaa sihtotstarvet määrata ja elamuehituseks kasutada. Lisad tekkisid pärast apellatsioonkaebuse esitamist, mistõttu ei saanud kaebaja neid varem esitada.
16.LUUNJA VALLAVALITSUS palus 15.04.2024. a vastuses jätta kaebaja poolt 09.04.2024 esitatud tõendid vastu võtmata. Valla väitel esitatud tõendid ei tõenda asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning detailplaneerimismenetlusega seonduvad tõendid on esitatud hilinenult. Valla väitel kaebaja kahju hüvitamise nõue (Xxx kinnistu osas) tugineb üldplaneeringu puudumisele, mitte edasisele detailplaneeringumenetlusele. Seega ei oma tähtsust üldplaneeringu järgne detailplaneeringu menetlus või sellega seotud tõendid. Kaebaja ei märkinud, millist kahju hüvitamise elementi ta soovib tõenditega tõendada. Seonduvalt üldplaneeringu menetlusega, mis on pooleli Xxx kinnistuga, ei ole vajalik trahvitaotluse vastu võtmine.
17.17. aprillil toimunud kohtuistungil võttis ringkonnakohus haldusasja materjalide juurde kaebaja 09.04.2024. a taotluse lisad 1-3 (Luunja Vallavalitsuse 19.02.2024. a kiri, haldusakti „Veibri külas Xxx maaüksuse detailplaneeringu algatamata jätmine“ eelnõu ning E.L. ja OÜ FREDA arvamus ja vastuväited haldusakti eelnõule). Ringkonnakohus tagastas taotluse lisa 4 (E.L. taotluse Tartu Ringkonnakohtu otsuse xxx täitmata jätmise eest korduva rahatrahvi määramiseks).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise. Ringkonnakohus käsitleb esmalt, kas halduskohus rikkus menetlusnorme, kui ei hinnanud kõiki varalise kahju hüvitamise nõude eeldusi ning kõiki kaebaja väiteid mittevaralise kahju esinemise osas (I). Seejärel kontrollib ringkonnakohus halduskohtu järelduste õigsust seonduvalt kaebajal tekkinud varalise kahjuga (II) ning seonduvalt kaebajal tekkinud mittevaralise kahjuga (III). Viimaks lahendab ringkonnakohus kaebaja taotlused ning jaotab menetluskulud (IV).
I
19.Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivanud (RKHKo 30.11.2023, 3-22-1679, p 12).
20.Kaebaja taotles halduskohtult nii varalise kui mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise välja mõistmist.
21.Kaebaja nõustus ringkonnakohtu istungil (III kd, tl 14) kohtuga, et kaebuse esemeks on varalise kahju tekkimine vastustaja õigusvastase tegevusetuse tagajärjel järgmistel alustel: 1) Xxx kinnisasjal puudus üldplaneering 01.07.2007 kuni 16.02.2017; 2) vastustaja viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 24.09.2009 kuni üldplaneeringu kehtestamiseni 28.03.2013; 3) vastustaja viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 15.08.2013 kuni 16.02.2017; 4) Xxx kinnisasjal puudub üldplaneering alates 29.11.2016; 5) vastustaja viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 29.11.2016 kuni 07.03.2019. Vastustaja tegevusetus rikkus väidetavalt kaebaja õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ning omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, sest kaebajal ei olnud võimalik planeerida ja kavandada kinnistutega seotud tegevust, kinnisasju arendada ja müüa.
22.Samade õiguste rikkumist väitis kaebaja ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, lisaks alandas vastustaja tegevus kaebaja väärikust.
23.Halduskohus piiritles otsuse p-s 11 õigesti kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju puhul ka avaliku võimu kandja süü.
24.Pooled ei vaidle selle üle, et otsuses halduskohus kõiki kahju hüvitamise üldisi eeldusi (vastustaja tegevuse õigusvastasus) põhjalikumalt ei käsitlenud ning keskendus varalise kahju puhul vaid sellele, kas varaline kahju tekkis ning kas see oli põhjuslikus seoses üldplaneeringu puudumisega (vt otsuse p-d 13, 23, 24). Halduskohus ei analüüsinud ka mittevaralise kahju tekkimist seoses õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete, omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse, õiguse tõhusale ja õiglasele menetlusele rikkumisega, kuna leidis, et nende õiguste rikkumise puhul seadus mittevaralise kahju hüvitamist ette ei näe (otsuse p 25). Seetõttu analüüsis halduskohus mittevaralise kahju puhul vaid seda, kas vastustaja tegevusetus ja viivitus oli kaebaja väärikust alandav.
25.Ringkonnakohus ei leia, et halduskohus oleks sellega menetlusnorme rikkunud. Riigikohus on leidnud: „Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud. Seepärast ei ole kohtud eksinud, kui alustasid kontrollimist põhjusliku seose tingimusest, kui enim kahtlusi tekitanust.
Kohtud on kaebaja nõude jätnud rahuldamata seetõttu, et määruse nr 99 kehtestamise ja väidetavalt tekkinud kahju vahel ei ole vahetut põhjuslikku seost“ (RKHKo 20.02.2020, 3-162267, p 17). Kui üks eeldustest puudub, jääb nõue rahuldamata (RKHKo 26.09.2022, 3-201449, p 28). Eeltoodust tuleneb, et kui kohus tuvastab ükskõik millise kahju hüvitamise eelduse puudumise, tuleb kaebus rahuldamata jätta ning puudub vajadus täiemahulist eelduste kontrolli teostada. Sel põhjusel nõustub ringkonnakohus ka halduskohtu seisukohaga selles, et kui vähemalt üks eeldus on täitmata, siis ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ja muude eelduste käsitlemine enam vajalik ei ole (otsuse p 11). See teenib ka menetlusökonoomia põhimõtet. Kui ringkonnakohus samas siiski halduskohtu seisukohaga kontrollitud eelduste esinemise osas ei nõustu, saab saata kohtuasja halduskohtule ka teiste eelduste täitmise kontrollimiseks uueks läbivaatamiseks.
26.Sel põhjusel ei nõustu ringkonnakohus ka kaebaja seisukohaga, et kuivõrd kaebuse aluseks olev õigusvastasus on vajalikul määral jõustunud lahenditega (eeskätt Riigikohtu otsusega) tuvastatud, pidanuks kohus sellega arvestama ja õigusvastasusest johtuva kahju välja mõistma ning osas, mida varasemad jõustunud lahendid ei kata, õigusvastasuse asjaolusid hindama ja tuvastama.
27.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ka selles, et RVastS § 9 lg-s 1 toodud mittevaralise kahju hüvitamise alused on ammendavad, mistõttu ei saa mittevaralist kahju nõuda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise, omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse ning õiguse tõhusale ja õiglasele menetlusele rikkumise eest. Seetõttu kontrollis halduskohus õigesti kaebajal mittevaralise kahju tekkimist vaid väärikuse alandamise väite alusel. II
28.Järgnevalt uurib ringkonnakohus, kas õige on halduskohtu järeldus, et kaebajal ei tekkinud varalist kahju Xxx või Xxx tee kinnisasjade arendamata jäämise arvel saamata jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebuse aluseks olevate etteheidetega vastustaja tegevusetusele või viivitusele.
29.Vaidlust ei ole selle üle, et Luunja valla üldplaneeringu menetlus algatati vallavolikogu 18.03.2004. a otsusega nr 3-1 ning üldplaneering, kus nii Xxx kui Xxx kinnistute juhtotstarbeks nähti ette üldmaa, kehtestati esimest korda Luunja vallavolikogu 26.06.2008. a määrusega nr 81 (I kd, tl 15). Samas tunnistas vallavolikogu pärast kaebaja poolt üldplaneeringu kehtestamise otsuse halduskohtus vaidlustamist 19.02.2009. a määrusega nr 9 üldplaneeringu kehtetuks (I kd, tl 16). Seega jõudis üldplaneering kehtida veidi alla 8 kuu.
30.Pärast üldplaneeringu täiendavat menetlemist, mille jooksul tegeles kohalike elanike vastuväidete menetlemisega ka maavanem, võttis Luunja vallavolikogu 24.09.2009. a vastu ning kehtestas 28.03.2013. a määrusega nr 30 üldplaneeringu, kus Xxx kinnistu osas oli juhtfunktsiooniks elamumaa ning Xxx kinnistu osas 50% elamumaa ja 50% üldkasutatav maa. Seejärel jõudis üldplaneering kehtida veidi vähem kui 5 kuud, mille järel tunnistas Luunja vallavolikogu selle 15.08.2013. a määrusega nr 46 elanike vastuväiteid arvestades motiveerimispuuduste tõttu kehtetuks (I kd, tl 25).
31.Kaebaja kohustamisnõue kohtusse üldplaneeringu kehtestamiseks ning viivituse õigusvastaseks tunnistamiseks lõppes Riigikohtu otsusega, millega kohustati Luunja vallavolikogu tegema uus otsus kinnistute üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 01.03.2017 ning tehti kindlaks vallavolikogu viivituse õigusvastasus 28.03.2013. a määruse nr
30 andmisel ning 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses (II kd, tl 2-6p). Luunja vallavolikogu 16.02.2017. a määrusega nr 8 kehtestati üldplaneering osaliselt: Xxx maaüksuse osas elamumaa funktsiooniga ning Xxx maaüksuse osas jätkati üldplaneeringu menetlust, mis on seni pooleli (I kd, tl 35-36).
32.Kaebaja väitel rikkus vastustaja tegevusetus üldplaneeringu kehtestamisel kaebaja õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ning omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, sest kaebajal ei olnud võimalik planeerida ja kavandada kinnistutega seotud tegevust, kinnisasju arendada ja müüa ning väljendub varalises kahjus. Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt tulenes valla kohustus üldplaneeringu kehtestamiseks PlanS (kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, v.r.) § 45 p-st 2, mille järgi oli kohalik omavalitsus kohustatud tagama valla üldplaneeringu kehtestamise hiljemalt 01.07.2007.
33.Ka asus kaebaja kaebuses halduskohtule seisukohale, et võib pidada tõenäoliseks, et kui vald oleks Xxx kinnistu osas üldplaneeringu kehtestatud kujul ehk elamumaana kehtestanud juba 2007. aastal, oleks kaebuse esitamise ajaks realiseerunud elamumaa sihtotstarbega detailplaneering ning arendustegevus oleks lõpule viidud. Xxx kinnistu osas kaotas kaebaja seega väidetavalt võimaluse juba aastaid tagasi kinnistut kõrgema hinnaga müüa ja teenida sealt tulu, mh suunata müügist saadud raha omakorda täiendavat tulu teenima. Kaebaja väitel on kahju veelgi suurem, kui Xxx kinnistu elamumaana arendamine osutub vahepeal muutunud õigusliku või faktilise olustiku või valla ebaproportsionaalsete nõudmiste tõttu võimatuks.
34.Halduskohus pidas vaidlustatud otsuses kaebaja varalise kahju ja põhjusliku seose küsimuste lahendamisel määrava tähtsusega asjaoluks seda, et kaebaja kinnisasjadel on kehtiv detailplaneering (otsuse p 14), kusjuures seda ei olnud kohtumenetluse ajal veel lõplikult ellu viidud (otsuse p 15). Kuigi halduskohtu arvates soovis kaebaja vastustajaga peetud planeeringuvaidlusega saavutada kinnisasjadele detailplaneeringuga omistatud sihtotstarvete muutmist (otsuse p 16), märkis halduskohus samas ka seda, et ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma (otsuse p 17). Ühtlasi asus halduskohus seisukohale, et ka asjaolu, et vastustaja määras üldplaneeringuga Xxx kinnisasja juhtotstarbeks 2017. aastal elamumaa, ei tähenda, et vastustaja saab lähtuda eeldusest, et kogu Xxx kinnisasja on võimalik elamumaana kasutada ning meelevaldne on öelda, et mingil ajahetkel oleks vastustaja pidanud tegema kaebajale soodsa otsuse, ning omistada kinnisasjale sellest oletatavast otsusest tulenevat väärtust (otsuse p 19). Halduskohtu jaoks ei olnud kaebaja tulu teenimise kavatsust usutavaks muutnud, kusjuures tõendid kinnitavad, et kaebaja on jätnud oma senised arendusprojektid seisma ega ole teinud ettevalmistusi isegi selleks, et juba moodustatud krunte müüa (otsuse p 20). Halduskohtu hinnangul ei keela õigusnormid detailplaneeringu algatamist, menetlemist või kehtestamist olukorras, kus kehtivat üldplaneeringut ei ole, mistõttu üldplaneeringu puudumine ei takistanud kaebajal kinnisasjade arendamist (otsuse p 21). Kokkuvõtlikult leidis halduskohus, et kaebajal varalist kahju kinnisasjade väärtuse vähenemise või nende arvel saamata jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebaja etteheidetega vastustaja tegevusetusele või viivitusele, ei tekkinud (otsuse p 23).
35.Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse eelviidatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.
36.Kohtupraktikas on leitud, et tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata (RKHKo 11.08.2020, 3-18-830, p 19).
37.Kaebaja väited saamata jäänud tulust ning vastustaja õiguspärasest käitumisest tuginevad hüpoteetilisele olukorrale, mille tekkimiseks peaksid ringkonnakohtu hinnangul olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) vastustaja on hiljemalt 01.07.2007 kehtestanud üldplaneeringu, millega nähakse praeguse Xxx kinnistu osas tervikuna juhtfunktsioonina ette elamumaa ning praeguse Xxx kinnistu osas 50% ulatuses elamumaa ja 50% ulatuses üldkasutatav maa; 2) kaebaja taotlusel on vastustaja seejärel hiljemalt 2009/2010 (vt kaebaja selgitus ringkonnakohtu istungil, III kd, tl 15-15p) muutnud uute detailplaneeringute kehtestamisega Luunja vallavolikogu 28.06.2001. a otsusega nr 6-14 kehtestatud Xxx detailplaneeringut (hõlmab nii praegust Xxx kui Xxx kinnistut) (II kd, tl 111-123), muutes katastriüksuste sihtotstarbeid ning määrates Xxx ja Xxx katastriüksustele ehitusõiguse elamuehituse eesmärgil; 3) kaebajal on võõrandanud elamukrundid, saades seeläbi tulu; 4) kaebaja on suunanud elamukruntide võõrandamisest saadud tulu täiendavat tulu teenima, mille tulemusena on kaebaja praeguse kahju hüvitamise kaebuse esitamise ajaks 20.02.2020 kogunud tulu, mis käesolevas vaidluses tõendab kaebajal tekkinud varalist kahju ja saamata jäänud tulu.
38.Ringkonnakohus meenutab siinkohal Riigikohtu seisukohta kaebaja ja vastustaja vahelises vaidluses, mille kohaselt ei ole kaebajal õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma (RKHKo 30.11.2016, xxx, p 17). Seda ei saa järeldada ka valla kohustusest PlanS (kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, v.r.) § 45 p-s 2, mille järgi oli kohalik omavalitsus kohustatud tagama valla üldplaneeringu kehtestamise hiljemalt 01.07.2007. Küll on aga planeeringust huvitatud isikul õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse (Ibid, p 18). Kaebaja saamata jäänud tulu ja varalise kahju väide tugineb aga konkreetsele planeeringulahendusele, mitte mis tahes juhtfunktsiooniga üldplaneeringu puudumisele. Seda kinnitab ka kaebaja poolt talle mittesobiva planeeringulahendusega, 26.06.2008. a määrusega nr 81 kehtestatud üldplaneeringu vaidlustamine, mis võinuks vastasel korral ka praegu kehtida, millisel juhul ei saaks rääkida ka kaebaja õiguse kehtivale üldplaneeringu lahendusele rikkumisest.
39.Riigikohus on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHKo 23.03.2020, 3-16-1634, p 20 ja selles viidatud kohtupraktika). RVastS § 7 lg 4 koosmõjus VÕS § 127 lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (RKHKo 03.03.2014, 3-3-1-64-13, p 30).
40.Ringkonnakohtu hinnangul puudub õigusnorm, mis kaitseks nii kaebaja õigust konkreetsele üldplaneeringu- kui ka detailplaneeringu lahendusele. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et ka asjaolust, et vastustaja 2017. aastal Xxx kinnistu
osas üldplaneeringu elamumaa funktsiooniga kehtestas, ei saa ilmtingimata järeldada, et vastustaja pidanuks õiguspärase käitumise korral elamumaa funktsiooniga üldplaneeringu kehtestama ka 2007. aastal ning muutma ühtlasi Xxx ja Xxx kinnistute osas kehtivat detailplaneeringut. Kohalikul omavalitsusel on omavalitsusüksuse ruumilise arengu planeerimisel erinevate huvide tasakaalustamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Riigikohus on leidnud: „Siiski ei tulene üldplaneeringu juhtotstarbest, et kaebajad peavad saama kindlasti mingil kujul kinnistule elamu ehitada. Üldplaneeringus ettenähtud maakasutuse juhtotstarve ei ole samaväärne detailplaneeringu ehitusõiguse raames määratud krundi kasutamise sihtotstarbega (PlanS § 125 lg 1 p 3 ja lg 4 p 1). Üldplaneeringute ulatust ja üldistusastet arvestades ei saa maakasutuse juhtotstarvet vaadelda omandipõhiõiguse sisu ja piiride lõpliku ja reservatsioonideta kujundamisena ega kindla lubadusena, et krundile saab ehitada. /.../ Juhtotstarbest kõrvalekaldumisel hüvitamise kohustust pole (kolleegiumi otsus nr 3-20-1329/48, p-d 31-32). Seni, kuni maale pole veel määratud juhtotstarbele vastavat sihtotstarvet, peab omanik või maa omandamisest huvitatud isik arvestama riskiga, et maad ei saa tulevikus juhtotstarbele vastaval viisil kasutada. Kaebajate õigustatud ootuse argumendi jätab kolleegiumi seetõttu kõrvale“ (RKHKo, 28.03.2024, 3-21-1370, p 21).
41.Kaebaja poolt 09.04.2024 ringkonnakohtule esitatud haldusakti eelnõu „Veibri külas Xxx maaüksuse detailplaneeringu algatamata jätmine“ (II kd, tl 194-197p) kinnitab ringkonnakohtu järeldust, et konkreetse maakasutuse juhtotstarbega üldplaneeringu kehtestamine 2007. aastal ei oleks toonud tingimata automaatselt kaasa sellest erineva sihtotstarbega detailplaneeringu muutmist. Käesoleva vaidluse raamidest väljub küsimus sellest, kas kohaliku omavalitsuse tegevus Xxx maaüksuse suhtes 2024. aastal detailplaneeringu algatamata jätmisel on õiguspärane, mistõttu ringkonnakohus sellel lähemalt ei peatu. Küll aga märgib ringkonnakohus seda, et üldplaneeringu kehtestamata jätmine 2007. aastal ei piiranud kaebaja õigust enda omandi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel viisil, nagu seda nägi ette 28.06.2001. a otsusega nr 6-14 kehtestatud Xxx detailplaneering. Kaebaja oli nii detailplaneeringu algatamisel kui kehtestamisel Xxx kinnisasja omanik (vt kinnistusraamatu väljavõte I kd, tl 8-13), seega vastas detailplaneeringu lahendus kaebaja huvidele. Küsimus, kas kaebaja oleks pidanud vaidlustama vastustaja poolset 2007. a Xxx kinnistu detailplaneeringu algatamata jätmist, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust.
42.Ringkonnakohtu seisukohti kinnitavad ka Riigikohtu seisukohad teises kohtuasjas: „Talumiskohustuse raamidesse jäävad üldjuhul piirangud, mis lasusid kinnistul juba selle omandamisel. Põhiseadusest ei tulene kohustust hüvitada omanikule enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (otsus nr 5-21-3/11, p 34; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-812/61, p 13). /.../ Kuna Rääma tn 19 kinnistu varasem sihtotstarve (tootmismaa) ei võimaldanud maad kasutada elamuehituseks, ei tekkinud omanikul õigust nõuda hüvitist selle eest, et detailplaneeringuga ei määratud elamumaaks kogu Rääma tn 19 krunti. Investeeringuid, sh lagunenud tootmishoonete ostmist ja nende juurde maa erastamist kavandades ei saanud A. Sorokin ega kaebaja eeldada, et neil õnnestub kogu krundile ehitada elamud. Omanik ei saa dikteerida uut planeeringulahendust, sh nõuda kinnistule meelepärase, maksimaalselt kasuliku sihtotstarbe määramist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1310/52, p 29)“ (RKHKo, 28.02.2023, 3-12-2486, p-d 28-29).
43.Kaebaja väite, et kui vald oleks Xxx kinnistu osas üldplaneeringu kehtestatud kujul ehk elamumaana kehtestanud juba 2007. aastal, oleks kaebuse esitamise ajaks elamumaa sihtotstarbega detailplaneering realiseerunud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul eelviidatud põhjustel samuti veenev. Nimelt ei erine vastustaja poolt 2024. aastal koostatud haldusakti eelnõus toodud põhjendused detailplaneeringu algatamata jätmisest keeldumisel oluliselt nendest, millega Luunja vallavolikogu põhjendas 23.08.2007. a otsust nr 10-7 Xxx
maaüksusele detailplaneeringu koostamise algatamisest loobumisel (I kd, tl 76). Kummaski haldusaktis on vastustaja põhjendanud oma otsust inimeste arvu suurenemisega, mis koormab piirkonna ressursse; sellega, et ümbruskonnas väljakujunenud keskkond ei soosi üldmaa nii suurt vähenemist jms. 2024. a haldusakti eelnõus peetakse määravaks ka kvaliteetsete avalike teenuste kättesaadavuse vähenemist. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesoleva otsuse motiveeriva osa p-s 37 toodud hüpoteetilise olukorra realiseerumine veenev ega piisavalt põhistatud.
44.Lisaks märgib ringkonnakohus järgmist. Majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, samuti saamata jäänud tulu puhul on tegemist varalise kahjuga, mida peab tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja (RKHKo 11.12.2014, 3-3-1-64-14, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja seda käesolevas vaidluses teha suutnud, vaid on korduvalt rõhutanud, et see on väga keeruline (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, III kd, tl 14p). Seetõttu ei saa ka halduskohtule ette heita, et ta kaebaja arendamisvõimaluste edasilükkamisega seonduvalt väidetavalt tekkinud kahju ei hinnanud. Siinkohal tuleb arvestada ka Riigikohtu praktikaga, mille järgi saamata jäänud tulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks. Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (RKHKo 03.03.2014, 3-3-1-64-13, p 31).
45.Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja väidetav saamata jäänud tulu on vastustaja väidetava rikkumise liiga kauge tagajärg ja selle hüvitamine kaebajale ei ole põhjendatud. Vastustaja ei pidanud ette nägema, et kaebaja taotletud üldplaneering võiks viia ka kehtiva detailplaneeringu muutmiseni viisil, nagu kaebaja seda soovib ega ka seda, kui suur kahju võis kaebajal elamumaa sihtotstarbega kinnistute võõrandamata jätmisest tekkida (vrdl RKHKo 03.03.2014, 3-3-1-64-13, p 34). Ühtlasi ei kaitse vastustajale PlanS v.r. § 45 p-ga 2 pandud kohustus, üldplaneering hiljemalt 01.07.2007 kehtestada, ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õigust teenida üldplaneeringuga hõlmatud alal asuvalt kinnisasjalt tulu. PlanS v.r § 45 p-s 2 sätestatud tähtaja eesmärgiks oli tagada efektiivne planeeringumenetlus, mitte kaitsta üldplaneeringualal asuva kinnisasja omanikule kinnisasja arendamisest kiire tulu teenimise võimalust (vrdl Ibid, p 35). Ka ei ole normi eesmärgiks kinnisasja võõrandamisest saadava raha edasiste konkreetsete investeerimisvõimaluste kaitse. Nende luhtumise ja viivituse vaheline põhjuslik seos jääb liiga kaugeks ning investeeringute tegelik õnnestumine liiga teoreetiliseks (vrdl RKHKo 28.02.2023, 3-12-2486, p 61).
46.Lisaks eeltoodule tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada ka sellega, et Riigikohtu senise praktika järgi ei tohi kahju hüvitamine viia olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta (alusetu rikastumine) (RKHKo 24.05.2010, 3-3-1-23-10, p 16). Ringkonnakohus märgib, et käesolevas haldusasjas ei ole kaebaja enda omandiõigust Xxx ega Xxx kinnistutele kaotanud. Ka ei ole ta kaotanud võimalust taotleda kummagi kinnisasja puhul kinnistute detailplaneeringute muutmist, Xxx kinnistu puhul ka soovitud viisil üldplaneeringu muutmist. Kui see kaebaja taotletud viisil õnnestub ning realiseerub ka kaebaja võimalus kinnistuid arendada ja elamumaana müüa, rikastuks kaebaja käesolevas kohtuasjas kaebuse rahuldamise tulemusena alusetult. Kui see ei peaks aga õnnestuma, oleks ka siis kohtute poolt meelevaldne
mõista vastustajalt kaebaja kasuks käesolevas kohtumenetluses välja varaline kahju saamata jäänud tulu eest, mida kaebaja planeeringumenetluse tulemusena kunagi ei saavutaks.
47.Kaebaja esitas halduskohtule Uus Maa Kinnisvarabüroo ekspertarvamuse 584-0114M Xxx turuväärtuse leidmiseks (I kd, tl 92-98), millest nähtub, et kaebaja taotletud sihtotstarbega (pool kinnistust on üldmaa ja pool elamumaa), oli kinnistu väärtus 10.01.2014. a seisuga 144 000 eurot. Ka esitas kaebaja halduskohtule 28.03.2014. a Pindi Kinnisvara ekspertarvamuse (I kd, tl 99-100), mille järgi oleks Xxx kinnistu, mille jagamisel moodustuks 4 elamumaa (á ca 1500 m2) ja 1 sotsiaalmaa sihtotstarbega (ca 6000 m 2) krunti, tõenäoliseks summaarseks müügihinnaks 220 000 eurot. Statistikaameti andmed kinnitavad, et 2014. aastal 144 000 euroga võrreldava ostujõu saavutamiseks oleks 2024. aastal vaja 174 260 eurot ehk raha oleks inflatsiooni tõttu 17% odavam. 220 000 euro ostujõud 2014. aastal oleks 2024. aastal samaväärne 336 291 euro ostujõuga1. Seega ei saa järeldada ka seda, et kaebajale kuuluvate kinnistute üldplaneeringu puudumise tõttu arendamata jätmine 2014. aastal või veelgi varem tõi kaasa kaebajale varalise kahju, kuna nii kinnisvara kui raha väärtus on vahepealsel ajal oluliselt kasvanud. Väiteid summa reinvesteerimise viisidest ei ole kaebaja täpsemalt selgitanud. Seega ei pidanud halduskohus neid ka täpsemalt analüüsima
48.Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega selles, et kaebajal ei tekkinud varalist kahju kinnisasjade väärtuse vähenemise või nende arvel saamata jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebaja etteheidetega vastustaja tegevusetusele või viivitusele. Kuna varalise kahju ja põhjusliku seose puudumine välistavad kahju hüvitamise nõude rahuldamise, ei pidanud halduskohus hindama ega hinda ka ringkonnakohus kaebaja teisi väiteid. III
49.Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust ka seoses mittevaralise kahju välja mõistmata jätmisega. Kaebaja leiab, et kohus tuvastas ebaõigesti, et kaebaja väärikust ei ole alandatud ning jättis mittevaralise kahju nõude põhjendamatult rahuldamata. Kaebaja hinnangul tekitas vald temas tunde, et teda ei austata. Apellatsioonkaebuse väidetest nähtuvalt kinnitab seda valla õigusvastane tegevusetus ja viivitus üldplaneeringu menetluses, mille eest on kohtud valda ka trahvinud. Ka pidas kaebaja oluliseks, et Xxx kinnisasja osas ei ole viivitus tänaseni lõppenud ning Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2021. a otsus Xxx alal üldplaneeringu kehtestamise kohta 4 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest on seni (otsus jõustus 13.08.2021) täitmata. Kaebaja hinnangul on valla tegevusetus teadlik ja järjekindel ning süvenenud õiguskindlusetusele on lisandunud kaebaja väärikuse alandamise mõõde, sest vald näitab nii kirjavahetuses kui kõigis kohtuastmetes, et ei austa isegi korduval trahvimisel kaebaja õigusi. Kaebaja tugineb ühtlasi Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2021. a otsusele asjas nr 3-18600/117, p 37, milles kohus leidis, et ebamõistlikult pika haldusmenetlusega võib kaasneda nii isiku väärikuse alandamine (isikut koheldakse kui menetluse objekti, mitte kui subjekti) kui ka tema tervise kahjustamine (nt pikaajalisest närveerimisest ja muretsemisest tingitud stress, väsimus, unehäired jne).
50.RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju väljamõistmist väärikuse alandamise tõttu.
https://www.stat.ee/ostujou-kalkulaator
51.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega, et väärikuse alandamisega saab RVastS § 9 lg 1 tähenduses tegemist olla vaid siis, kui kaebaja hingelised üleelamised ületavad teatava lävendi või saavutavad teatava raskusastme. Nõustuda võib halduskohtu seisukohaga ka selles, et haldusasja toimikus olevatest tõenditest ei nähtu, et vastustaja oleks olnud kaebaja suhtes lugupidamatu, kaebajat halvustanud või naeruvääristanud või tahtlikult kaebaja õigusi eiranud. Pooled on suhelnud viisakalt ning on teineteisele korduvalt kannatlikult oma seisukohti selgitanud (vt halduskohtu otsuse p 28). Haldusasja materjalidest nähtub, et vastustaja proovis pärast 26.06.2008. a määrusega nr 8-1 kehtestatud Luunja valla üldplaneeringu kaebaja maaüksuste osas kehtetuks tunnistamist ellu viia ka kaebaja huvidega kooskõlas olevat üldplaneeringut, kuid tunnistas planeeringu kehtestamise otsuse kolmandate isikute poolt algatatud kohtuvaidluse tõttu kehtetuks (I kd, tl 16). Seega ei saa väita, nagu oleks vastustaja käitunud üldplaneeringu menetluses kaebaja suhtes selgelt pahatahtlikult ning kaebaja huve eiravalt. Vastustaja on proovinud arvestada nii kaebaja kui ka kohalike elanike huvidega ning täitnud ka maavanema poolt seatud nõudeid (vt maavanema 19.04.2012. a kiri ning 19.02.2013. a kiri, I kd, tl 21-23). Ka nähtub, et vastustaja on erinevates menetlustes oma vigu tunnistanud ja püüdnud neid parandada, et pikki kohtuvaidlusi vältida. Riigikohus on märkinud, et kohtumenetluse jätkamine oleks planeerimismenetlust ainult asjatult venitanud (RKHKo 30.11.2016, xxx, p 14).
52.Usutav on, et pikka aega kestev planeeringumenetlus, samuti sellega seonduvad kohtuvaidlused on tekitanud kaebajas stressi ja nördimust. Seda kinnitab kaebaja poolt korduvate taotluste esitamine kohtule vastustaja trahvimiseks kohtuotsuste täitmata jätmise eest. Samas on Riigikohus leidnud, et õigusvaidlustega kaasnevad sedalaadi ebameeldivused ei ole siiski iseenesest käsitatavad mittevaralise kahjuna. Vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis. Kehtiv õigus selleks alust ei anna. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad (RKHKo 26.09.2022, 3-20-1449, p 30.4). Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajale kaasnenuks planeerimismenetluse pikkusega seoses tavapärasest intensiivsem negatiivne tagajärg.
53.Siinjuures peab ringkonnakohus oluliseks, et kogu üldplaneeringu menetluse aja jooksul kehtis Xxx ja Xxx kinnistute osas kehtiv detailplaneering, mis oli maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks, määrates nii tollase Xxx kinnistu kruntideks jaotamise kui ehitusõiguse. Nimetatud olukord erineb oluliselt kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt lahendatud haldusasjast nr 3-18-600/117, kus vaidluse all oli viivitus õigusvastaselt võõrandatud esivanemate maa tagastamisel. Käesoleval juhul ei olnud ega ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda konkreetse sisuga üldplaneeringu kehtestamist, mistõttu ei saanud ega saa ka sellise nõude menetlemisega kaasnev viivitus tekitada kaebajale tavapärasest intensiivsemate tagajärgedega, rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Ühtlasi oli kaebajal kogu menetluse vältel võimalik talle kuuluvaid kinnisasju neile detailplaneeringus ette nähtud sihtotstarbe kohaselt kasutada ja arendada. IV
54.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
55.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, puudub alus kaebaja menetluskulude vastustajalt
väljamõistmiseks. Ka väljamõistmise taotluse.
vastustaja
on
esitanud
ringkonnakohtule
menetluskulude
56.Kohtupraktika järgi on kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine üldjuhul võimalik ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (RKHKo 30.11.2010, 3-3-1-63-10, p 32). Planeeringute menetlemine on üheks kohalike omavalitsusüksuste põhitegevuseks. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud (RKHKo 27.01.2010, 3-3-1-79-09, p 18).
57.Halduskohus asus otsuses siiski seisukohale, et mittevaralise kahju nõuete käsitlemist ei saa vastustaja igapäevase tegevuse hulka arvata ning vaidlus oli ligikaudu 1/5 ulatuses seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega (otsuse p 33). Halduskohtu seisukohaga võib nõustuda. Mittevaralise kahju hüvitamisega seonduvat osa vaidlusest ei saa pidada vastustaja põhitegevuse hulka kuuluvaks ning halduskohtu poolt määratud vaidluse ligikaudne proportsioon on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt järgib ringkonnakohus halduskohtu poolt määratud menetluskulude rahuldamise osakaalu ka apellatsiooniastmes kulude väljamõistmisel.
58.Vastustaja taotles ringkonnakohtus kaebajalt menetluskulude väljamõistmist kogusummas 2813 eurot (koos käibemaksuga), mis ei seondunud istungiks ettevalmistumisega, kokku 16,10 töötunni eest ning 1149 eurot (koos käibemaksuga) kokku 6,5 töötunni ulatuses, mis seondus kohtuistungiks ettevalmistuse ja kohtuistungil osalemisega. Menetluskulud kokku on seega 3962 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulud kogumis vajalikud ja põhjendatud 1/5 ulatuses (HKMS § 109 lg 6). Seega tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista menetluskulu koos käibemaksuga summas 794 eurot ja 40 senti.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.