E.L. kaebus Luunja valla vastu kahju hüvitamiseks seoses Zzze ja Xxx maaüksuste üldplaneeringu menetlusega
Menetlusosalised
Kaebaja/määruskaebuse esitaja – E.L., esindaja advokaat Triin Biesinger Vastustaja – Luunja vald, esindaja advokaat Siret Saks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 03.07.2021. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus E.L. määruskaebus Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada E.L. määruskaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 03.07.2021. a määrus tervikuna.
2.Teha asjas uus määrus, millega rahuldada Luunja valla taotlus asjas menetluse lõpetamiseks osaliselt ning lõpetada haldusasja nr 3-20-331 menetlus osas, milles E.L. taotles Luunja vallalt kahjuhüvitise väljamõistmist Xxx kinnisasjaga seonduvalt perioodi eest 01.07.2007-28.11.2016.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.
Luunja Vallavolikogu kehtestas 26.06.2008. a määrusega nr 81 valla üldplaneeringu. Selle alusel oli E.L.le (kaebaja) kuuluv Zzze kinnisasi (registriosa nr xxx) parkmetsa funktsiooniga maa ja Xxx kinnisasi (registriosa nr xxx) üldmaa. Kaebaja vaidlustas üldplaneeringu kohtus (haldusasi nr 3-08-2030). Luunja Vallavolikogu tunnistas 19.02.2009. a määrusega nr 9 üldplaneeringu kaebaja maaüksuste osas kehtetuks. Haldusasja menetlus lõpetati.
2.Luunja Vallavolikogu 24.09.2009. a otsusega nr 53 võeti Luunja valla üldplaneering kaebaja maaüksuste osas vastu ja suunati avalikule väljapanekule. Zzze maaüksuse juhtfunktsiooniks määrati elamumaa ning Xxx maaüksusel 50% elamumaa ja 50% üldkasutatav maa (sotsiaalmaa). Planeering kehtestati sellisel kujul Luunja Vallavolikogu 28.03.2013. a määrusega nr 30. Kolmandad isikud vaidlustasid planeeringu kohtus (haldusasi nr 3-13-1018). Luunja Vallavolikogu 15.08.2013. a määrusega nr 46 tunnistati määrus nr 30 kehtetuks. Haldusasja menetlus lõpetati.
3.Kaebaja vaidlustas Luunja Vallavolikogu 15.08.2013. a määruse nr 46 kohtus (haldusasi nr 3-14-73). Selle kohtuasja lõplik lahend oli Riigikohtu 30.11.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-23-16. Riigikohus kohustas Luunja Vallavolikogu tegema uue otsuse Zzze ja Xxx maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 01.03.2017. Riigikohus tuvastas, et Luunja Vallavolikogu viivitas õigusvastaselt 28.03.2013. a määruse nr 30 andmisega ning 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetlemisega. Riigikohus jättis rahuldamata kaebetähtaja ennistamise taotluse tuvastamisnõude esitamisel 22.01.2011 eelnenud ajavahemiku osas (tuvastamiskaebus esitati kohtule 22.01.2014) ja lõpetas selles osas menetluse. Riigikohus ei lubanud kaebajal täiendada kaebust kahju hüvitamise nõudega. Riigikohus märkis, et kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist, sh senise kasutusotstarbe ehk maatulundusmaa ja üldmaa muutmist. Kaebajal on õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. Vastustaja viivitas esiteks 28.03.2013. a planeeringu kehtestamise otsuse tegemisega ning teiseks 15.08.2013 jätkunud menetluse läbiviimisega.
4.Luunja Vallavolikogu 16.02.2017. a määrusega nr 8 kehtestati üldplaneering Zzze maaüksuse osas juhtfunktsiooniga elamumaa ja Xxx maaüksuse osas mindi kahe alternatiivse planeeringulahendusega tagasi avaliku väljapaneku menetlusetappi. Kaebaja vaidlustas kohtus selle määruse osaliselt, Xxx maaüksuse üldplaneeringu menetluse jätkamise osas (haldusasi nr 3-17-1178). Kaebus jäeti läbi vaatamata muuhulgas põhjusel, et planeeringu kehtestamiseks kohustamise ja planeerimismenetluse õigusvastase viivituse tuvastamise nõuded on juba lahendatud kohtuasjas 3-14-73.
5.Pärast Luunja vallale korduvat trahvi määramist Riigikohtu 30.11.2016. a otsuse täitmata jätmise eest tunnistas Luunja Vallavolikogu 28.02.2019. a määrusega nr 11 Xxx osas kehtetuks 16.02.2017. a määruse nr 8. Luunja Vallavolikogu 28.02.2019. a määrusega nr 12 jäeti Xxx maaüksuse alal üldplaneering kehtestamata. Kaebaja vaidlustas kohtus 28.02.2019. a määruse nr 12 (haldusasi nr 3-19-1049). Nimetatud asjas on käesolevaks ajaks olemas 13.08.2021 jõustunud halduskohtu 09.01.2020. a otsus ja 28.01.2021. a ringkonnakohtu otsus, millega rahuldati E.L. kaebuse osaliselt ja kohustati Luunja Vallavolikogu tegema uus otsus Veibri küla Zzze ja Xxx maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamise kohta Xxx alal nelja kuu jooksul alates otsuse jõustumisest.
6.Kaebaja esitas 29.11.2019 vastustajale kahju hüvitamise taotluse (tl 59-64). Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle kahju Xxx ja Zzze maaüksuste üldplaneeringu menetluse õigusvastase viivituse ja ebamõistliku menetlusajaga ning Riigikohtu 30.11.2016. a otsuse täitmata jätmisega.
7.Vastustaja jättis Luunja Vallavolikogu 30.01.2020. a otsusega nr 2 (tl 66-73) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
8.Kaebaja esitas 20.02.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamise nõudes. Halduskohus võttis 04.05.2020. a määrusega kaebuse menetlusse. Menetluse käigus esitas kaebaja täiendavad seisukohad, sh seoses kahju hüvitamise nõude tähtaegsusega. Kaebaja taotles mõista Luunja vallalt tema kasuks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel ning viivis. Kaebuse kohaselt on vastustaja õigusvastase tegevuse(tuse)ga intensiivselt rikutud kaebaja õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Kahjustada on saanud kaebaja omandipõhiõigus ja ettevõtlusvabadus. Kaebajale kuuluvate kinnistute osas on üldplaneeringu menetlusega viivitatud aastaid – Zzze kinnistu osas pea 10 aastat ja Xxx kinnistu osas üle 12 aasta (arvestades PlanS § 45 p-st 2 tulenevat kohustust kehtestada üldplaneering hiljemalt 01.07.2007). Xxx kinnistu osas on planeerimismenetlus senini lõpule viimata. Lisaks jättis vastustaja õigeaegselt täitmata Riigikohtu 30.11.2016. a otsuse. Kaebajal pole õigusvastase viivituse tõttu olnud võimalik planeerida ja kavandada kinnistutega seotud tegevusi. Tekkinud kahju väljendub eeskätt varalises kahjus. Kui üldplaneeringu menetlus oleks olnud õiguspärane, ei oleks kaebaja olukorras, kus ta ei ole saanud enam kui 10 aastat oma kinnistutega seotud tegevusi planeerida ega arendada. Kaebaja hinnangul on kaebus esitatud tähtaegselt. Üldplaneeringu kehtestamisega viivitamine on jätkuv toiming. Zzze kinnisasja osas lõppes viivitus üldplaneeringu kehtestamisega 16.02.2017. Xxx kinnisasja üldplaneeringut ei ole kehtestatud ehk viivitus kestab. Kaebetähtaega tuleb arvestada viivituse lõppemisest. Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vastustajale 29.11.2019 ehk enne kolme aasta möödumist Zzze kinnisasja üldplaneeringu kehtestamisest. Samuti on tähtaega järgitud Xxx osas, kuna kaebaja pöördus kohtusse vähem kui aasta jooksul üldplaneeringu kehtestamata jätmisest 07.03.2019 ja viivitus kestab edasi. Ei saa eeldada, et kaebaja oleks enne viivituse lõppu kahjust teada saanud ja oleks pidanud juba varem kahjunõude esitama. Kahju lõplik ulatus on kaebajale selgusetu tänaseni. Kaebaja ei ole esitanud kahjunõuet haldusasjas nr 3-14-73 (Riigikohtus asi nr 3-3-1-23-16). Kaebaja esitas küll selle kohtuvaidluse raames 10.10.2016 menetlusdokumendi, milles sisaldus taotlus täiendada kaebust kahjunõudega, kuid seda vaid juhuks, kui tühistamiskaebus oleks rahuldatud. Sel juhul oleks viivitus lõppenud juba 2013. a märtsis. Nimetatud taotlust ei saa käsitleda kahju hüvitamise nõude esitamisena vastustajale. Kaebaja taotles alternatiivselt kaebetähtaja ennistamist, selgitades, et ta ei esitanud kahju hüvitamise nõuet varem, kuna ta soovis ära kasutada esmased õiguskaitsevahendid ehk saavutada üldplaneeringu menetluse lõpule viimise.
9.Vastustaja taotles 05.06.2020. a vastuses kaebusele menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu.
10.03.07.2021. a määrusega lõpetas halduskohus asjas menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel, kuna kaebaja on ületanud kaebetähtaega ja puudub alus selle ennistamiseks. Halduskohtu põhjendused olid järgnevad:
10.1.Haldusmenetluse seaduse § 72 lg 1 ja 3 eristavad haldusakti või toimingu vaidlustamist ning sellest eraldi viivituse või tegevusetuse vaidlustamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 kohaselt võib nõuda tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RvastS § 17 lg 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.
10.2.Kaebaja esitas 29.11.2019 kahju hüvitamise taotluse vastustajale. Kaebaja märgib, et ta esitas kohtule kaebuse 30 päeva jooksul sellest, kui möödus vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamise tähtaeg. Kaebust ei saa aga lugeda tähtaegseks selle põhjal, et kaebaja järgis RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Riigikohus on selgitanud, et kui nõude esitamise tähtaeg on möödas juba vabatahtlikus kohtueelses menetluses vastustaja poole pöördudes, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades ning kohtueelse menetluse järel kohtusse pöördumise 30-päevane tähtaeg ei kohaldu (RKHK 30.08.2017. a määrus asjas nr 3-16-519, p-d 13 ja 15). Kohtul tuleb seega hinnata, kas kaebaja esitas vastustajale kahju hüvitamise taotluse RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides.
10.3.Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha põhjal hakkab kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema, kui isik mõistab, et tal on kahju tekkinud ja isikule on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Viivituse või tegevusetusega põhjustatud kahju korral tuleb seda kohtu hinnangul mõista nii, et kaebetähtaeg algas, kui kaebaja sai aru, et vastustaja on viivituses või tegevusetu (haldusakt on jäänud õigeaegselt andmata või toiming tegemata) ja talle on seetõttu tekkinud kahju. Kaebetähtaja algust ei saa siduda viivituse lõppemisega või sellega, kui haldusakt anti või toiming tehti. Viivituse või tegevusetusega tekkinud kahju hüvitamine on mõnevõrra sarnane jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamisega, mille kohta on viimastel aastatel välja kujunenud ulatuslik kohtupraktika (RKHK 04.06.2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 13; 14.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ja seal viidatud lahendid). Ka jätkuva toimingu puhul hakkab kaebetähtaeg kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Riigikohus on selgitanud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine (RKHK 27.04.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 12)
10.4.Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle kahju tegevusetuse ja viivitusega üldplaneeringu puudumisega üldiselt. See rikkumine lõppes Zzze kinnisasja osas 16.02.2017 ja Xxx kinnisasja osas ei ole lõppenud; viivitusega konkreetsete planeerimismenetluste läbiviimisel: esiteks tegevused / tegevusetus alates üldplaneeringu vastuvõtmisest ja avalikule arutelule suunamisest 24.09.2009 kuni üldplaneeringu kehtestamiseni 28.03.2013 ja teiseks 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses, mis lõppes Zzze kinnisasja osas üldplaneeringu kehtestamisega 16.02.2017 ja Xxx kinnisasja osas 07.03.2019 (jõustus volikogu 28.02.2018. a määrus nr 12 üldplaneeringu kehtestamata jätmise kohta; Riigikohtu 30.11.2016. a otsuse täitmisega viivitamine Xxx kinnisasja osas alates 02.03.2017 kuni 07.03.2019. Halduskohtu hinnangul on Riigikohtu otsuse täitmisega viivitamine hõlmatud kahe esimese alusega. Kaebaja õigusi mõjutas planeerimismenetluse viibimine ja planeeringu puudumine olenemata sellest, miks kehtivat planeeringut ei olnud. Kaebajale võis küll põhjustada pahameelt see, kui vastustaja Riigikohtu otsust ei täitnud, kuid nii kaebaja väidetud varaline kui ka mittevaraline kahju on siiski seostatav planeeringumenetluse venimise ja planeeringu puudumisega, mitte eraldivõetuna kohtuotsuse täitmata jätmisega.
10.5.Praeguses asjas on olemas tõendid selle kohta, et kaebaja oli üldplaneeringu puudumisest ja planeeringumenetluste läbiviimisega viivitamisest tekkinud kahjust ja selle põhjustanud isikust teadlik rohkem kui kolm aastat enne vallale kahju hüvitamise taotluse esitamist. Kaebaja märkis juba 22.01.2014 kohtuasjas 3-14-73 esitatud kaebuses (tl 129-134)
et: „Olukord, kus kaebajale kuuluvate kinnistute osas üldplaneeringu menetlusega viivitatakse, tekitab kaebajale kahju, mis on põhjuslikus seoses vastustaja tegevuse ja tegevusetusega. Vastustaja eelkirjeldatud toimingutest (eeskätt viivitusest) tulenevalt peab kaebaja võimalikuks kahjunõude esitamist ning soovib tulevase kahjunõude esitamise tarbeks vastustaja poolt Zzze ja Xxx kinnistute üldplaneeringu menetluses tehtud toimingute (sh viivituse) õigusvastasuse tuvastamist.“ Sama kohtuasja kassatsioonimenetluses asjas nr 3-3-1-23-16 esitas kaebaja 10.10.2016 Riigikohtule taotluse täiendada kaebust kahjunõudega ning välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja väitel esitas ta kohtuasjas nr 3-14-73 (3-3-1-23-16) hüvitamiskaebuse tingimuslikult juhuks, kui üldplaneering osutub kehtivaks alates 28.03.2013. Halduskohtu hinnangul ei ole see asjaolu kaebetähtaja hindamisel oluline. Olenemata menetlustoimingute tegemise põhjusest näitab kaebaja tegevus kohtuasjas nr 3-14-73 (3-3-1-23-16), et ta oli teadlik kahju tekkimisest ja selle põhjustanud isikust ning tal oli juba siis võimalik soovi korral koostada ja esitada kahju hüvitamise nõue.
10.6.Kohtupraktika põhjal hakkab koos kahju hüvitamise nõudega kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas (RKHK 12.12.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p 17). Kui kaebaja taotleb haldusakti õigeaegse andmata või toimingu tegemata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ja esitab kahju hüvitamise nõude rohkem kui kolm aastat pärast kahjust teadasaamist, siis ei saa kaebetähtaeg nö. taastuda viimase kolme aasta osas.
10.7.Kaebetähtaja algust või kulgemist ei mõjuta see, kas kaebajale on teada kahju lõplik ulatus. Ka kohtuasja dokumentidest nähtub, et kaebuse koostamist ei takistanud selgusetus kahjusummas. Xxx kinnisasja osas ei ole kaebajale ka praegu teada, kui kaua kestab viivitus ehk millal kehtestatakse selle kinnisasja osas üldplaneering. Zzze kinnisasja osas lõppes viivitus juba 16.02.2017. Kaebaja on aga esitanud kaebuse seoses mõlema kinnisasjaga ning kaebuse sisu või nõude suurus ei ole kinnisasjade lõikes erinev tulenevalt sellest, et ühe kinnisasja osas on viivitus lõppenud. Kaebaja taotleb üldplaneeringu puudumise ja üldplaneeringu menetlusega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebuse aluseks on see, et planeeringut ei olnud. Sel juhul ei oma tähtsust, millisena planeering lõpuks kehtestati või kehtestatakse. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust tema soovidele vastavale planeeringule ning kaebaja ei saa võtta kahju suuruse määramisel aluseks seda, millised oleksid olnud tema võimalused teatavate kinnisasja sihtostarvete puhul.
10.8.Kohtul puudub käesolevas kohtuasjas vajadus kindlaks määrata, millal täpselt sai kaebaja teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Asja lahendamiseks piisab sellest, et kaebaja oli eeltoodust teadlik hiljemalt 22.01.2014. 29.11.2019 esitatud kahju hüvitamise taotlus on seda arvestades esitatud kolmeaastase kaebetähtaja olulise ületamisega.
11.Kaebaja esitas alternatiivselt taotluse ennistada kaebetähtaeg. HKMS § 71 lg 1 kohaselt ennistab kohus seaduses sätestatud menetlustähtaja, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebetähtaja ennistamiseks alust. Kaebaja menetlustoimingud kohtuasjas nr 3-14-73 (3-3-1-23-16) näitavad, et kaebajal ei olnud objektiivset takistust hüvitamiskaebuse tähtaegseks esitamiseks. Kaebaja esindajaks on pikemat aega olnud vandeadvokaat, sel juhul ei saa kaebaja tugineda ka subjektiivsetele põhjustele.
12.Kokkuvõttes leidis halduskohus, et kaebaja esitas vastustajale kahju hüvitamise taotluse kaebetähtaega ületades ja kaebetähtaega ei saa ennistada. Kohus rahuldas vastustaja taotluse ja lõpetas asja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.E.L. esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palutakse tühistada halduskohtu 03.07.2021. a määrus, lugeda kaebus tähtaegseks ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule. Alternatiivselt palutakse ennistada kahjunõude kaebetähtaeg ja kohustada Tartu Halduskohut jätkama haldusasja sisulist menetlust. Määruskaebuse põhjendused on järgnevad.
13.1.Halduskohus on määruse tegemisel valesti kohaldanud menetlusõigust (HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2) ning materiaalõigust (RVastS § 17 lg 3). Asjaolusid ja tõendeid ebaõigesti hinnates (HKMS § § 61 lg 1 rikkumine) tuvastati vääralt, et kaebaja oli tekkinud kahjust teadlik hiljemalt 22.01.2014. RVastS § 17 lg 3 kohaldamisel tuleb antud juhul arvestada tegevusetuse ja viivituse kui jätkuvate toimingutega. Üldplaneeringu menetlusega viivitamise ja ka Riigikohtu otsuse täitmisega viivitamise näol on tegemist jätkuvate toimingutega. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema siis, kui lõpeb toiming, millega kahju tekitati. Vaid erandjuhul võib see tähtaeg hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Eeltoodust on kaebaja ka lähtunud ning lugenud kaebetähtaja alguseks viivituse lõppemise. Üldplaneeringu kehtestamisega viivitamine lõppes Zzzse kinnistuga seonduvalt 16.02.2017, kui vastustaja kehtestas Zzze kinnistu osas üldplaneeringu elamumaa juhtfunktsiooniga. Xxx osas täitis vastustaja Riigikohtu otsuse sisuliselt alles 07.03.2019. Xxx osas kestab viivitus üldplaneeringu kehtestamisega viivitamisega tänaseni, kuivõrd jätkuvalt puudub Xxx osas üldplaneering. Kohus on seega ebaõigesti tuvastanud, et kaebaja oli RVastS § 17 lg 3 tähenduses kahjust teadlik hiljemalt 22.01.2014. Haldusasja nr 3-14-73 materjalidest ei saa tuletada kaebaja ilmset teadmist/teadma pidamist käesoleva vaidluse esemeks olevast kahjust, rääkimata kahju lõplikust suurusest. Kaebaja ei saanud enne, kui oli selge, millise haldusaktiga vastustaja jätkuva toimingu (viivituse) lõpetab, ka kahjunõuet sisustada ja selle lõplikku suurust hinnata.
13.2.Antud vaidluses tuleb arvestada erisusega, et Zzze kinnistu osas lõppes kahju tekitav viivitus uue haldusakti vastuvõtmisega - elamumaa juhtotstarbega üldplaneeringu kehtestamisega (Xxx osas jätkub viivitus üldplaneeringu kehtestamata jätmise osas). Kaebaja pidi ära ootama, millise haldusaktiga vastustaja viivituse lõpetab ja alles seejärel sai teha järeldusi tegelike kahjulike tagajärgede ja kahju ulatuse osas. Sõltuvalt sellest, millise haldusaktiga vastustaja viivituse lõpetab, on erinev ka kahju võimalik suurus. Eristada tuleb riivet PS §-des 10, 14 ja 15 toodud õigustele, mille puhul kahju suurus ei ole niivõrd selgelt seotud sellega, millise konkreetse tulemusega viivitus lõpeb, ja teisalt riivet omandipõhiõigusele ja ettevõtlusvabadusele (PS § 31, 32), mille puhul omab kahjunõude ulatuse seisukohalt olulist rolli see, millega viivitus lõpeb.
13.3.Üldplaneeringuga määratavast kinnistute juhtotstarbest sõltuvad kinnistute arendamise võimalused. Kui kaebaja huviks on kinnistute arendamine elamumaana, siis on ka kaebaja õiguste riive ja kahjunõude ulatuse seisukohalt oluline, kas üldplaneeringu menetlus lõpeb elamumaa juhtfunktsiooni kehtestamisega või mitte. Olukorras, kus viivitus lõppes Zzze kinnistu osas elamumaa juhtotstarvet kinnitava üldplaneeringu kehtestamisega ja viivitus on kestnud õigusvastaselt kaua, siis on ka ilmne, et kaebajale tekkis kahju mh sellega seoses, et elamumaa juhtotstarbega üldplaneeringut varem ei kehtestatud. Zzze kinnistu õiguspärane juhtfunktsioon on elamumaa, milles ei ole vaidlust. Küll aga on vaidlus selles, et see juhtfunktsioon tulnuks kehtestada üldplaneeringuga juba oluliselt varem ja sellega seoses on tekkinud kaebajale kahju. Kahjunõuet õigustavad asjaolud selgusid lõplikult pärast viivituse
lõppemist ja enne, kui polnud selge, millega üldplaneeringu menetlus lõpeb, ei saanud koostada ka piisava edulootusega kaebust.
13.4.Kaebaja on oma 10.03.2021. a menetlusdokumendis välja toonud, et kaebetähtaja järgimise küsimust ei saa tõusetuda kahjunõude osas, mis puudutab kahju tekkimist seonduvalt Riigikohtu otsuse täitmata jätmisega, samuti seonduvalt kahjunõudega aja osas, mis jääb aega kuni kolm aastat enne kahjunõude esitamist. Kuigi kaebaja leidis ja leiab, et kaebus tuleb tähtaegseks lugeda kogu kahjunõude ulatuses, siis palus kaebaja juhul, kui kohus ei pea võimalikuks lugeda kahjunõuet tähtaegseks kogu vaidlusaluse viivitusperioodi osas, lugeda kaebus igal juhul tähtaegseks osaliselt, so vähemalt selle aja osas, mis puudutab vastustaja õigusvastast tegevust kolm aastat enne vallale kahjunõude esitamist. Kohus eeltoodut ei arvestanud ning on määruse p-s 16 ekslikult välja toonud, et kaebetähtaeg ei saa nö taastuda viimase kolme aasta osas. Siinkohal jätab halduskohus jälle arvestamata jätkuva toiminguga seotud kahjunõuete erisustega.
14.Kohus jättis kaebaja alternatiivse kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmise motiveerimata. Juhuks, kui kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega kahjutaotluse ja/või -kaebuse tähtaegsusest ning leiab, et antud juhul hakkas kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema juba enne jätkuva toimingu lõppemist, palus kaebaja kohtul ennistada kahjunõude tähtaeg ning jätkata kaebuse sisulist lahendamist, tuues välja ka põhjendused, miks on ennistamine antud juhul põhjendatud. Kohus on jätnud kaebetähtaja ennistamata, jättes sisulise hinnangu kaebaja poolt esile toodud asjaoludele andmata ning lähtus haldusasja nr 3-14-73 materjalide pinnalt tehtud väärast eeldusest, et kaebajal ei olnud objektiivset takistust hüvitamiskaebuse tähtaegseks esitamiseks.
15.Vastustaja märkis oma vastuses määruskaebusele, et kaebaja rikkus kaebetähtaega ja seega tuleb esitatud määruskaebus jätta rahuldamata.
15.1.Kaebetähtaja algust ei saa siduda viivituse lõppemisega või sellega, kui haldusakt anti või toiming tehti. Olukorras, kus kaebaja rääkis hüvitamiskaebuse esitamise soovist juba 22.10.2014 halduskohtule esitatud kaebuses, on ilmselge, et kaebaja hinnangul oli kahju tekkinud/tekkimas ning võimekus piisava edulootusega kaebuse esitamiseks oli olemas, sest kaebaja selle ju Riigikohtule hiljem alternatiivsena ka esitas. Kaebaja väide, et kahju hüvitamise nõude esitamise aegumistähtaeg algab siis, kui on lõplikult teada kahju suurus, ei ole kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ega ka eluliste asjaoludega. 22.01.2014. a menetlustoimingutega näitas kaebaja teadlikkust kahju tekkimisest, selle põhjustanud isikust ning tal oli võimalik koostada kahju hüvitamise nõue. Kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude 10.10.2016 Riigikohtu menetluses. Riigikohtule esitatud 10.10.2016. a menetlusdokumendi kohaselt on kahju hüvitamise nõue sisustatud sisuliselt identselt hetkel ehk 20.02.2020 esitatud kaebusega. Järelikult on kaebajale olnud väidetava kahju tekkimine teada mõlema kinnistu osas juba 22.01.2014. Samuti märkis Riigikohus 30.11.2016. a lahendis, et kaebaja on korduvalt suhelnud vallaga 2010. a ja 2011. a menetluse venimise teemadel.
15.2.Kaebaja väide, et jätkuva toimingu puhul tuleb aegumistähtaja arvestamisel arvestada toimingu lõppu ning muul viisil tähtaja arvutamine oleks erandlik, ei ole õige. Nagu kohus määruse p-s 13 õigesti märkis, ei näita kehtiv kohtupraktika, et aegumistähtaeg algab alles siis, kui on teada kahju lõplik ulatus. Seega ei ole kaebaja argumentatsioon sellest, et kohus oleks pidanud arvesse võtma aegumistähtaja algusena ajahetke, mil kaebaja sai teada kahju tegelikust suurusest, asjakohane.
15.3.Asjakohatu on kaebaja väide, et ta ei saanud enne, kui oli selge, millise haldusaktiga vastustaja jätkuva toimingu (viivituse) lõpetab, kahjunõuet sisustada ja selle suurust hinnata.
15.4.Samuti on tähtaja ennistamata jätmine kohtu poolt põhjalikult motiveeritud Asjaolu, et kaebaja on menetluste jooksul kasutanud erinevaid õiguskaitsevahendeid, ei anna alust kaebetähtaja ennistamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
17.Asja materjalidest nähtuvalt esitas E.L. 29.11.2019 vallale kahju hüvitamise taotluse. Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle kahju tegevusetuse ja viivitusega järgmiselt: 1) üldplaneeringu puudumisega üldiselt, milline rikkumine lõppes Zzze kinnisasja osas 16.02.2017 ja Xxx kinnisasja osas ei ole lõppenud; 2) viivitusega konkreetsete planeerimismenetluste läbiviimisel - esmalt tegevus/ tegevusetus alates üldplaneeringu vastuvõtmisest 24.09.2009 kuni üldplaneeringu kehtestamiseni 28.03.2013 ja teisena viivitus 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses, mis lõppes Zzze kinnisasja osas 16.02.2017 ja Xxx kinnisasja osas 07.03.2019; 3) Riigikohtu 30.11.2016. a otsuse täitmisega viivitamine Xxx kinnisasja osas alates 02.03.2017 kuni 07.03.2019. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus vaidlustatud määruses õigesti, et Riigikohtu 30.11.2016. a otsuse täitmisega viivitamine Xxx kinnisasja osas on hõlmatud planeerimismenetluse viibimise ja planeeringu puudumisega ning kaebajale võib neil põhjustel olla kahju tekkinud, kuid mitte eraldiseisvalt Riigikohtu otsuse tähtajaks täitmata jätmisega, mistõttu puudub vajadus seda nõuet eraldiseisva hüvitamisnõudena käsitleda.
18.Nõustuda ei saa aga halduskohtu seisukohaga, et kõigi ülejäänud nõuete puhul on kaebetähtaega rikutud, kuna kaebaja oli üldplaneeringu puudumisest ja planeeringumenetluste läbiviimisega viivitamisest tekkinud kahjust ja selle põhjustanud isikust teadlik rohkem kui kolm aastat enne kahju hüvitamise taotluse esitamist ning tal oli võimalik koostada ka kahju hüvitamise nõue seoses sellega, et ta märkis juba 22.01.2014 kohtuasjas nr 3-14-73 esitatud kaebuses järgmist: „Olukord, kus kaebajale kuuluvate kinnistute osas üldplaneeringu menetlusega viivitatakse, tekitab kaebajale kahju, mis on põhjuslikus seoses vastustaja tegevuse ja tegevusetusega. Vastustaja eelkirjeldatud toimingutest (eeskätt viivitusest) tulenevalt peab kaebaja võimalikuks kahjunõude esitamist ning soovib tulevase kahjunõude esitamise tarbeks vastustaja poolt Zzze ja Xxx kinnistute üldplaneeringu menetluses tehtud toimingute (sh viivituse) õigusvastasuse tuvastamist“ ja esitas samas kohtuasjas 10.10.2016 Riigikohtule ka taotluse täiendada kaebust kahjunõudega ning välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Asjas nr 3-14-73 olid E.L. nõueteks Luunja Vallavolikogu 15.08.2013. a määruse nr 46 ja 19.12.2013. a vaideotsuse tühistamine ning vallavolikogu kohustamine üldplaneeringu kehtestamiseks ja viivituse õigusvastaseks tunnistamine. Samuti leidis halduskohus ringkonnakohtu arvates ebaõigesti, et juhul, kui kaebaja taotleb haldusakti õigeaegse andmata või toimingu tegemata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ja esitab kahju hüvitamise nõude rohkem kui 3 aastat pärast kahjust teadasaamist, siis ei saa kaebetähtaeg nö taastuda ka viimase kolme aasta osas.
19.Vaidlust ei ole selles, et hüvitamisnõue ja kaebus esitati seoses vastustaja õigusvastase tegevuse(tuse) ja viivitusega kaebaja kinnistuid puudutavas üldplaneeringu menetluses. Esitatud kaebuses märkis E.L., et vastustaja õigusvastase tegevuse(tuse) tõttu ei ole ta saanud
oma kinnistutega seotud tegevusi planeerida ja arendada juba aastaid ning tegemist oli ka äärmiselt ebatõhusa haldusmenetlusega, mille tõttu kahjustati oluliselt kaebaja omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Kaebaja tõi juba kaebuses välja, et üldplaneeringu kehtestamisega viivitamine lõppes kaebaja hinnangul Zzzse kinnistuga seonduvalt 16.02.2017. a, mil vastustaja selle kinnistu osas üldplaneeringu kehtestas ning Xxx osas kestab viivitus üldplaneeringu kehtestamisega tänaseni.
20.RVastS § 17 lg 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et üldplaneeringu menetlusega viivitamise näol on tegemist jätkuva toiminguga. Riigikohtu praktika kohaselt hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg üldjuhul kulgema siis, kui lõpeb toiming, millega kahju tekitati ehk jätkuva toiminguga isikule kahju tekitamine. Vaid erandjuhul võib see tähtaeg hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist ja seda juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Kolleegium rõhutas ka seda, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3 aasta pikkuse tähtaja, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist, sest vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine (RKHKo 27.04.2016 asjas nr 3-3-1-68-15, p-d 11 ja 12; RKHKo 06.03.2014 asjas nr 3-3-1-93-13, p 14). Haldusasjas nr 3-3-1-20-15 tehtud 15.06.2015. a määruse p-des 11-13 selgitas Riigikohus, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Olukorras, kus kogu perioodi vältel toimub kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist, on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 mõttes aga üldjuhul hetk, mil lõppeb kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine. Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõpeb kahju tekitav toiming. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Riigikohus asus kokkuvõtvalt seisukohale, et jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust. Jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Asjas nr 3-3-1-15-17 tehtud 14.06.2017. a otsuse p-s 11 märkis Riigikohus, et RVastS § 7 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise kaebaja subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Asjas nr 3-3-1-68-15 tehtud otsuse p-des 10-14 ei ole kolleegium võtnud seisukohta, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele. Küll aga tuleb kolmeaastast kahjunõude esitamise tähtaega ületanud jätkuva toimingu puhul
hinnata, millal isik pidi kahju tekkimist mõistma, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil kaebaja mõistis, et talle on kahju tekkinud (RKHKo asjas nr 3-3-1-98-16, p 12). Samas tuleb arvestada, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus.
21.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et käesoleval juhul ei saa esitatud nõuete puhul kaebaja poolt kahjust teadmist või teadma pidamist ega ka kahjunõuet õigustavatest asjaoludest sellisel määral teadmist, et koostada piisava edulootusega kaebus, seostada kaebaja poolt teises haldusasjas 22.01.2014 esitatud kaebuse punktiga, milles kaebaja viitab sellele, et üldplaneeringu menetlusega viivitamine tekitab talle kahju, millest tulenevalt peab kaebaja võimalikuks kahjunõude esitamist ning soovib tulevase kahjunõude esitamise tarbeks vastustaja poolt Zzze ja Xxx kinnistute üldplaneeringu menetluses tehtud toimingute (sh viivituse) õigusvastasuse tuvastamist. Eelkirjeldatu puhul ei ole tegemist kahjunõudega, vaid selgitusega, et tulevase võimaliku kahjunõude tarbeks esitatakse viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõue. See, et kaebaja viitab teises asjas 2014. a esitatud kaebuse punktis sellele, et üldplaneeringu menetlusega viivitamine tekitab talle kahju, ei ole samuti käsitletav olukorrana, kus kaebajale on juba siis ilmselt teada tekkinud kahju ja selle lõplik ulatus ja/või kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kahju hüvitamise kaebus.
22.Nagu juba eelnevalt märgitud, selgitas E.L. esitatud kaebuses, et vastustaja õigusvastase tegevuse(tuse) tõttu ei ole ta saanud oma kinnistutega seotud tegevusi planeerida ja arendada juba aastaid. Seega rikkus kaebaja väitel tema õigusi ka asjaolu, et planeerimismenetluse venimise tõttu ei saanud ta Zzze kinnistu osas kasutada oma kinnisasja hiljem planeeringuga määratud otstarbel. Sellisel juhul selgubki isikule kahju tekitamine planeeringu kehtestamisega, kuna varem ei saa kinnistuomanikul olla teadmist ega kindlust, milline maakasutuse juhtotstarve maaüksusele määratakse, kuigi sellest sõltub, kuidas isik oma kinnistut kasutada ja käsutada saab. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab üldjuhul kulgema siis, kui lõpeb toiming, millega kahju tekitati. Asja materjalidest nähtuvalt kehtestati Luunja Vallavolikogu 16.02.2017. a määrusega nr 8 Zzze maaüksuse üldplaneering juhtfunktsiooniga elamumaa, s.o sellisena, nagu see juba 2009. a septembris vastu võeti ja 28.03.2013. a määrusega nr 30 kehtestati, kuid mille kehtestamine 15.08.2013. a määrusega nr 46 kehtetuks tunnistati. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eeltoodu tõttu Zzze kinnistuga seonduvalt vastustaja tegevusetuse ja viivituse tõttu esitatud hüvitamistaotluse aegumistähtaja algust hakata lugema 16.02.2017, kuna siis lõppes tegevusetuse ja viivitusega kaebajale kahju tekitamine. Kaebaja esitas vastustajale kahjunõude 29.11.2019, ehk 3 aasta jooksul 16.02.2017 arvates, mistõttu on tegemist tähtaegselt esitatud hüvitamiskaebusega. Kuna Zzze kinnistuga seonduvalt lõppes vastustaja toiming 16.02.2017, s.o enne kaebaja poolt hüvitamisnõude ja –kaebuse esitamist ning halduskohtu poolt viidatud teises haldusasjas 22.01.2014 esitatud kaebuse punkti, milles kaebaja viitab sellele, et üldplaneeringu menetlusega viivitamine tekitab talle kahju, millest tulenevalt peab ta tulevikus võimalikuks kahjunõude esitamist, ei ole alust lugeda erandjuhuks, mis õigustaks tähtaja kulgema hakkamist enne jätkuva toimingu lõppemist, siis puudus halduskohtul alus asjas menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 kohaselt põhjendusega, et kaebaja on ületanud kaebetähtaega.
23.Xxx kinnisasjaga seoses esitatud kahjunõude puhul, mille osas oli üldplaneeringu puudumine ning vastustaja tegevus/tegevusetus üldplaneeringu vastuvõtmisest 24.09.2009
kuni üldplaneeringu kehtestamiseni 28.03.2013 ja viivitus 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses, oli toiming endiselt jätkuv ka vastustajale kahju hüvitamise taotluse esitamise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nimetatud nõude osas kaebus lugeda tähtaegseks osaliselt, st selle aja osas, mis puudutab vastustaja õigusvastast tegevust 3 aastat enne kahjunõude esitamist (RKHKo asjas 3-3-1-68-15, p-d 10-14 ja otsus asjas nr 3-3-1-1517, p 11). Kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja kulgema hakkamine on eelkõige seotud sellega, millal isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab üldjuhul kulgema siis, kui lõpeb toiming, millega kahju tekitati, kuid erandjuhul võib see tähtaeg hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist ja seda juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Seega ei pea isik iseenesest ära ootama hetke, millal lõpeb teda kahjustav tegevus, vaid ta peab hindama ka seda, millisel ajahetkel on tal piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavate asjaolude kohta (RKHKm 15.06.2015 asjas nr 3-3-1-20-15, p 13). Järelikult ei ole jätkuva toiminguga seotud kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja kulgema hakkamist alati õige siduda ajahetkega, millal isiku suhtes selle toimingu mõju lakkas ja seda eriti juhul, kui ta juba varasemalt pidi aru saama, et tema õigusi võidakse sellise jätkuva toiminguga rikkuda.
24.Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et esitatud kahjunõuete puhul ei saa 3 aasta pikkuse kaebuse esitamise tähtaja algust seostada kaebaja poolt teises haldusasjas 22.01.2014 esitatud kaebuse punktiga, milles kaebaja viitab sellele, et üldplaneeringu menetlusega viivitamine tekitab talle kahju, millest tulenevalt peab ta tulevikus võimalikuks kahjunõude esitamist, kuna tegemist ei ole kahjunõudega ega ka olukorraga, kus kaebajale on juba ilmselgelt teada tekkinud kahju ja selle lõplik ulatus ja/või kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kahju hüvitamise kaebus. Mis puudutab Xxx kinnisasjaga seoses esitatud kahjunõuet, mille puhul vastustaja tegevusetus ja viivitus jätkusid veel ka kohtule kaebuse esitamise ajal, siis selle nõude puhul ei ole ringkonnakohtu arvates alust asuda seisukohale, et Xxx kinnisasjaga seoses ei saanud ega pidanudki kaebaja saama kahjust teada varem kui 29.11.2016. Samuti ei ole alust arvata, et kaebajale ei olnud enne seda kuupäeva teada võimalikku kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus.
25.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Xxx kinnisasjaga seoses võimalik mööda vaadata asjaolust, et haldusasjas nr 3-14-73 esitas kaebaja Riigikohtule juba 10.10.2016 menetlusdokumendi, milles sisaldus taotlus täiendada esitatud tühistamis-, kohustamis- ja tuvastamiskaebust kahjunõudega ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Nii 10.10.2016. a taotluses, vastustajale 29.11.2019 esitatud hüvitamistaotluses kui ka halduskohtule esitatud kaebuses on kahju tekkimisega ja kahju suurusega seoses välja toodud asjaolud sarnased. Seoses Xxx kinnistuga viidatakse kõigis nimetatud dokumentides näiteks sellele, et vastustaja tellis 2014. a alguses ise ekspertarvamuse, millest nähtuvalt on nimetatud kinnistu väärtus üldmaa funktsiooniga 48 000 eurot ning määrusega nr 30 kehtestatud osa üldplaneeringu järgselt 144 000 eurot, s.o väärtuste erinevus on umbes100 000 eurot. Kaebaja tellis 2014. a märtsis eksperthinnangu Xxx kinnistu väärtuse leidmiseks juhul, kui planeering oleks kehtestatud määruse nr 30 sihtotstarvetele vastavalt ja ekspert pidas sel juhul kinnistu eeldatavaks müügihinnaks 220 000 eurot, mis tähendab, et kui vastustaja ei oleks viivitanud ja oleks üldplaneeringu kehtestanud õigeaegselt, oleks kaebaja juba aastaid tagasi saanud kinnistu kõrgema hinnaga võõrandada ning oleks teeninud sellelt tulu. Formuleerides sellise hüvitamiskaebuse
Riigikohtule, ei ole ringkonnakohtu arvates kahtlust, et kaebaja pidi juba siis olema teadlik Xxx kinnistuga seonduva planeerimismenetlusega talle tekitatud kahjust ja seda tekitanud isikust ning talle olid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada soovi korral piisava edulootusega kaebus ka tulenevalt jätkuvast üldplaneeringu puudumisest ning valla tegevusest/tegevusetusest kuni 28.03.2013. a määruse nr 30 andmiseni ja viivitusest 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses. Ringkonnakohtu arvates ei lükka eeltoodut ümber ka kaebaja väide, et asjas nr 3-14-73 soovis kaebaja esitada kahjunõuet vaid selleks juhuks, kui Riigikohtus oleks 15.08.2013. a üldplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse (määrus nr 46) tühistanud ja 28.03.2013 kehtestatud üldplaneering oleks jõusse jäänud, sest sel juhul oleks vastustaja viivitus lõppenud juba 2013. a märtsis. Nagu juba märgitud, tõi kaebaja kahju tekkimisega ja kahju suurusega seoses juba 10.10.2016. a menetlusdokumendis välja samad asjaolud, mis on seoses Xxx kinnisasjaga välja toodud ka käesoleva haldusasja sisuks olevas hüvitamistaotluses ja kaebuses.
26.Ringkonnakohtu arvates ei õigusta Xxx kinnisasja planeerimismenetlusega seotud kahju hüvitamise taotluse esitamist alles 2019. a novembris ka kaebaja väide, et ta ei saanud enne, kui on selge, millise haldusaktiga vastustaja jätkuva toimingu (viivituse) lõpetab kahjunõuet sisustada ja selle lõplikku suurust hinnata. Ka 2019. a novembris ei olnud vastustaja viivitus veel lõppenud, kuna Xxx kinnisasjaga seoses ei olnud vastustaja üldplaneeringut endiselt kehtestanud. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus kaalutlusõiguse alusel. Nimetatud säte kuulub kohaldamisele ka halduskohtumenetluses kahjunõuete lahendamisel (RKHK 08.06.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-18-06 p 12 ja 26.02.2015. a otsus asjas nr 3-3-180-14 p 19). Riigikohtu 08.11.2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-02 on kahju täpse tekkimise tuvastamise võimatuse korral peetud oluliseks ka kahju tekkimise tõenäosust ning väljendatud seisukohta, et ei ole õiglane jätta kahjunõuet rahuldamata üksnes põhjusel, et kahju suurust ei ole võimalik kindlaks teha või põhjusel, et kahju tekkimine ei ole täiesti kindel.
27.Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt pidi kaebaja olema talle Xxx kinnisasja planeerimismenetlusega seotult tekkinud kahjust teadlik enne 29.11.2016 olenemata sellest, et vastustaja jätkuv tegevus/tegevusetus ja viivitus ei olnud selleks ajaks ega ka kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Kahju hüvitamise kaebusele ettenähtud 3 aasta pikkuse tähtaja kontekstis tähendab see seda, et jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama sellega, et ta ei saa kahjunõuet esitades nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest kui nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest. Teistsuguse tõlgenduse korral võib tekkida olukord, kus jätkuva toiminguga kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtajad igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab, oleks kaebus alati tähtaegne, kuigi kahju tekitamise algusest võib olla möödunud juba märksa rohkem aastaid. Nagu juba varem märgitud, on ka Riigikohus rõhutanud seda, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3 aasta pikkuse tähtaja, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist, sest vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine (viidatud RKHKo asjas nr 3-3-1-6815, p-d 11 ja 12 ja RKHKo asjas nr 3-3-1-93-13, p 14).
Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud pikkade tähtaegade (3-10 aastat) üks eesmärk ongi see, et anda isikule võimalus oma õiguste rikkumises selgusele jõudmiseks. Kolm aastat peab olema selleks ilmselgelt piisav aeg.
28.Kuna kaebaja esitas käesolevas asjas Xxx kinnisasja planeerimismenetlusega seotud kahju hüvitamise taotluse vallale 29.11.2019, siis saab ta selle kinnistuga seonduva vastustaja tegevusetuse ja viivitusega tekkinud kahju osas hüvitist nõuda vaid sellele eelnenud kolme aasta osas, st kuni 29.11.2016. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu kaebaja seisukohtadest ka tähtaja ennistamise aluseid, mis võimaldaksid kaebajal esitada Xxx kinnisasjaga seoses hüvitamiskaebust alates 01.07.2007 kulgeva kogu perioodi kohta. Seega on nõue perioodi 01.07.2007 kuni 28.11.2016 osas esitatud tähtaja rikkumisega ja järelikult on kaebus vastavas osas lubamatu ning halduskohtu 03.07.2021. a määrus nimetatud osas haldusasja nr 320-331 menetluse lõpetamise kohta iseenesest õige.
29.Kuna halduskohus lõpetas asja menetluse tervikuna ning määratles ka menetluskulude jaotuse ja tagastas kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu, kuid ringkonnakohus leiab, et Zzze kinnistuga seonduvalt esitatud hüvitamiskaebus on kogu taotletud perioodi osas (01.07.2007-29.11.2019) tähtaegne ja Xxx kinnistuga seonduvalt esitatud hüvitamiskaebus on tähtaegne perioodi osas 29.11.2016-29.11.2019, siis ei hakka ringkonnakohus määruskaebuse osalisel rahuldamisel muutma üksnes halduskohtu 03.07.2021. a määruse resolutsiooni. Ringkonnakohus tühistab määruse selguse huvides tervikuna ja teeb asjas uue määruse, millega rahuldab vastustaja taotluse asjas menetluse lõpetamiseks osaliselt ning lõpetab haldusasja nr 3-20-331 menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel osas, milles E.L. taotles Luunja vallalt kahjuhüvitise väljamõistmist Xxx kinnisasjaga seonduvalt perioodi eest 01.07.2007-28.11.2016.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.