Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. aprill 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1933
Haldusasi
OÜ Velma Mööbel kaebus Keskkonnaameti kohustamiseks keskkonnaloa taotluse menetlusse võtmiseks ja menetlemise jätkamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. veebruari 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Velma Mööbel, esindaja v.adv Tanel Pürn Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja MM
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Velma Mööbel apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Velma Mööbel apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
15.veebruari 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-1933 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. mail 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-1933 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Velma Mööbel esitas Keskkonnaametile (KeA) 19.02.2021 paiksest heiteallikast saasteainete välisõhku väljutamise keskkonnaloa (õhusaasteloa) esmataotluse, mis registreeriti keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS menetlusena nr M-114865. OÜ Velma Mööbel valmistab eritellimusel mööblit ning luba taotletakse seoses uue tootmishoone rajamisega Tartu vallas Vahi alevikus. Mööbli tootmine on kavandatud kolmes vahetuses tööpäevadel kuni 6000 tundi aastas. Taotluse kohaselt tagastavad saepuru ja puidutolmu pneumotranspordisüsteemid väljatõmmatava õhu pärast filtris puhastamist tagasi tootmisruumidesse ning välisõhku tahkeid osakesi seega ei eraldu. Suurim tegevusega kaasnev keskkonnahäiring on lenduvate orgaaniliste ühendite heitmed puitpindade värvimisel. Tootmisvõimsuse täies mahus rakendamisel ületab käitisest eralduvate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkogus 0,5 tonni aastas ja õhusaasteluba on keskkonnaministri 14.12.2016 määruse nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“ (määrus nr 67) lisa järgi seega kohustuslik.
2.KeA andis 17.03.2021 kirjaga nr DM-114865-2 OÜ-le Velma Mööbel tähtaja 30.04.2021 taotluse puuduste kõrvaldamiseks. Muu hulgas märgiti, et kuna ettevõtte selgitusel kasutatakse kütmiseks aastas ca 10 000–12 000 m3 maagaasi, siis tuleb taotluse andmeid täiendada ning põletusseadmetest väljutatavate saasteainete heitkoguste leidmiseks täita taotluse osaks oleva lubatud heitkoguste projekti tabel 4.4.7 „Kütuse ning jäätmete või koospõletamisel välisõhku väljutatud saasteainete heitkogused“. OÜ Velma Mööbel palus 19.03.2021 kirjas täpsustada ja selgitada taotluse puudusi ning märkis ühtlasi, et tema tootmishoonesse on paigaldatud kaks gaasikatelt Wolf CGB-100, mille võimsus on kummalgi 94 KW, ja kütteseade Garmant K280 võimsusega kuni 300 KW. KeA esitas oma selgitused 05.04.2021 kirjaga nr DM-114865-4 ja palus esitada parandatud taotlus hiljemalt 30.04.2021. OÜ Velma Mööbel esitas 30.04.2021 parandatud ja täiendatud keskkonnaloa taotluse. KeA teavitas 14.05.2021 kirjaga nr DM114865-6 OÜ-d Velma Mööbel, et parandatud taotluses esinevad jätkuvalt mõned puudused ning palus need kõrvaldada hiljemalt 10.06.2021. Muu hulgas heideti ette, et OÜ Velma Mööbel ei ole KeA 17.03.2021 kirjale vaatamata täitnud taotluse tabelit 4.4.7. KeA palus täita taotluse tabel 4.4.7 või selgitada, miks ei ole nimetud vorm asjakohane. OÜ Velma Mööbel esitas 07.06.2021 veelkord parandatud taotluse, milles märkis tabeli 4.4.7 juures, et vorm ei ole asjakohane, sest OÜ Velma Mööbel katelde võimsused ei ületa 0,3 MW, mistõttu seadmed ei vaja õhusaasteluba ja registreeringut.
3.KeA selgitas 25.06.2021 kirjas nr DM-114865-8, et õhusaasteluba hõlmab kõik käitise tootmisterritooriumil paiknevad heiteallikad (atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) § 89 lg 1 p 3 ja § 106 lg 1; määruse nr 67 § 2) ning palus OÜ-l Velma Mööbel täita taotluse tabel 4.4.7 ja vajadusel täiendada taotluse tabelis 4.2 „Heiteallikad“ heiteallikate nimekirja, samuti paluti korrigeerida saasteainete heitkoguseid taotluse tabelites 4.5 ja 4.6 (st märkida kogused nõutava täpsusega 0,001 g/s ja 0,001 t).
4.OÜ Velma Mööbel esitas KeA 25.06.2021 kirja peale 09.07.2021 vaide, milles taotles keskkonnaloa taotluse menetlemise kohest jätkamist ja keskkonnaloa väljastamist. Vaides leiti, et KeA-l puudub õiguslik alus nõuda kütteseadmete kasutamiseks keskkonnaloa olemasolu (vt määruse nr 67 § 3 lg 6 ja määruse eelnõu seletuskiri) ning keskkonnaotsuste infosüsteem või KeA peaks vajalikud andmete ümardamised ise ära tegema. KeA jättis 22.07.2021 käskkirjaga nr 1-7/21/67-4 (vaideotsus) OÜ Velma Mööbel vaide rahuldamata ja luges vaideotsuses toodud 2(9)
3-21-1933 põhjendused KeA 25.06.2021 kirja täiendavateks selgitusteks. Praegusel juhul saab vaidlustada üksnes viivitust (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg 3 p 1). Viivitusega on tegemist siis, kui haldusmenetluse lõpptähtajaks ei ole haldusorgan akti andnud või toimingut sooritanud. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 49 lg-test 1 ja 11 tulenevalt otsustatakse keskkonnaloa andmine 90 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates, kusjuures taotluses puuduste kõrvaldamise aega ei arvestata tähtaja hulka. Vaide esitamise seisuga ei ole KeA-le esitatud nõuetekohast taotlust. HMS § 15 lg-te 2 ja 3 alusel on KeA andnud täiendava tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, selgitades puuduste sisu, ning hoiatanud, et andmete tähtajaks esitamata jätmisel on KeA-l õigus jätta taotlus läbi vaatamata. Järelikult ei viivita KeA toimingu sooritamisega. KeA selgitas täiendavalt, et katelde kasutamisel eraldub välisõhku saasteaineid ning vastavalt AÕKS § 91 lg 2 p-le 3 ja § 98 lg 1 p-le 3, kui käitise heiteallikatest eraldub mingit saasteainet üle 1 kg kogu käitise peale, tuleb taotlusel märkida kõik heiteallikad, kust saasteinet eraldub. Seega tuleb arvestada ka katelde kasutamisel eralduva saasteaine heitkogustega ning KeA on kohustatud kandma nimetatud katlad keskkonnaloale. KOTKAS programm ei näita arvutatud saasteainete heitkoguseid ebakorrektselt, vaid ülearuse täpsusega ning programmi arendus andmete ümardamiseks vajaliku täpsusastmeni on tellitud, kuid hetkel veel realiseerimata. KeA ei saa loa genereerimisel hakata andmeid ise ümardama, sest sellisel juhul tekiks vastuolu taotlusega. KeA ei saa võtta menetlusse taotlust, mis ei vasta AÕKS-s ning keskkonnaministri 23.10.2019 määruse nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“ (määrus nr 56) § 26 lg-tes 4 ja 5 toodud nõuetele.
5.OÜ Velma Mööbel esitas Tallinna Halduskohtule 23.08.2021 kaebuse, milles taotles KeA kohustamist võtta keskkonnaloa taotlus menetlusse ning jätkata menetlust nr M-114865. KeA ei nõustunud 17.09.2021 kirjaga nr DM-114865-11 pikendama lisaandmete esitamise tähtaega ja jättis OÜ Velma Mööbel keskkonnaloa taotluse HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kuna vaideotsus saadeti pärast 25.06.2021 kirjaga lisaandmete esitamiseks antud tähtaja lõppemist, saatis KeA taotlejale 23.08.2021 meeldetuletuse lisaandmete esitamiseks tähtajaga 15.09.2021. OÜ Velma Mööbel juhatuse liige teatas 09.09.2021 telefoni teel KeA ametnikule, et ei soovi taotlust korrigeerida ega täiendada, kuid samas esitas OÜ Velma Mööbel 15.09.2021 taotluse pikendada lisaandmete esitamise tähtaega kuni kohtumenetluse lõpuni. KeA ei nõustu tähtaja pikendamisega, sest seda on juba korduvalt pikendatud ehk ettevõttele on antud piisavalt aega puuduste kõrvaldamiseks. Samuti on OÜ Velma Mööbel teatanud nii kaebuses halduskohtule kui ka suuliselt KeA-le, et ta ei soovi puudusi kõrvaldada ega lisaandmeid esitada. Määratud tähtaja jooksul (viimati 15.09.2021) ei ole taotluse puuduseid kõrvaldatud ega lisaandmeid esitatud. Seepärast jääb OÜ Velma Mööbel 19.02.2021 esitatud keskkonnaloa taotlus läbi vaatamata. See ei võta õigust esitada igal ajal uus taotlus.
6.OÜ Velma Mööbel esitatud kaebuse lõplikeks nõueteks jäid taotlused kohustada KeA-d võtma kaebaja 19.02.2021 keskkonnaloa taotlus menetlusse ja jätkata menetlust nr M-114865. Kaebaja vaidlustab KeA tegevust lisaandmete nõudmisel. Puudub vaidlus, et keskkonnaloa taotlemine on vajalik ja gaasikateldest eraldub saasteaineid. AÕKS § 91 lg 2 p 3 ja § 98 lg 1 p 3 reguleerivad siiski vaid nende heiteallikate kohta loa taotlemist ja väljastamist, mille puhul on õhusaasteluba kohustuslik. Kaebaja põletusseadmed ei ületa määruse nr 67 § 3 lg-s 1 märgitud nimisoojusvõimsust, mistõttu ei ole kaebaja gaasiseadmetele õhusaasteluba nõutav (sh pole määruse nr 67 § 3 lg 6 kohaselt oluline, millised on künniskogused) ja järelikult puudub vajadus neid käsitleda taotluses ning märkida õhusaasteloale. Seetõttu on vastustaja nõuded alusetud ja taotluse lahendamisega on õigusvastaselt viivitatud. Vastustaja lähtub sellest, et kui õhusaasteluba on määruse nr 67 § 2 kohaselt nõutav teiste heiteallikate tõttu, siis ei kohaldu enam erand põletusseadmele, sest luba antakse kogu käitisele. Samas võidakse õhusaasteloa väljastamisel heiteallikaid vaadelda sõltuvalt olukorrast kas koos või eraldi. Käsitus, et erandid 3(9)
3-21-1933 kohalduvad ainult siis, kui üldreegli järgi pole luba samuti nõutav, ei põhine õigusaktidel ning ei ole ka sisuliselt õigustatud ega proportsionaalne. Kaebaja ei taotle luba gaasikateldele, sest neile ei ole õhusaasteluba nõutav. Endine Keskkonnainspektsioon hindas 11.11.2020 objekti kontrollimise protokollis, et katlad ei vaja isegi registreeringut, loast rääkimata. Vaidluse all on ka see, kas infosüsteemi KOTKAS puudusi on kohustatud kõrvaldama kaebaja või vastustaja. Kaebaja hinnangul on saasteainete heitkoguste ümardamise nõude mittetäitmine olnud taotluse läbi vaatamata jätmise iseseisev ja õigusvastane alus. Määruse nr 56 § 26 lg-d 4 ja 5 näevad tõepoolest ette, millise täpsusega tuleb andmed esitada (kolm kohta peale koma), kuid andmed on esitatud täpsemalt (viis või enam kohta peale koma), nagu KOTKAS on need välja arvutanud. Samas tuleneb määruse nr 56 § 26 lg 5 sõnastusest, et andmeid võib esitada ka täpsemalt ning miski ei takista vastustajal taotlust menetlemast ja vajadusel liiga täpseid andmeid ümardamast. Kui kaebajat sunnitakse esitama taotlus infosüsteemi kaudu ja seejuures programmi genereeritud andmeid käsitsi parandama, ei ole tegemist protsessi lihtsustamisega. Infosüsteemi parandamiseni tuleb vastustajal endal viia andmed soovitud täpsusastmesse.
7.Keskkonnaamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Õhusaasteloa taotluse osaks olev lubatud heitkoguste projekt peab sisaldama väljutatavate saasteainete nimetusi ja andmeid saasteainete heitkoguste kohta, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti ning andmed igast üksikust heiteallikast väljutatavate saasteainete heitkoguste kohta tehnoloogiaprotsesside kaupa (vt AÕKS § 91 lg 2 p-d 3 ja 4). Taotluse materjalidest selgus, et käitises on gaasikatlad, mida ei olnud õhusaasteloa taotlusele märgitud ega arvutanud neist eralduvate saasteainete heitkoguseid. Kaebaja selgitas üksnes, et gaasikatlad ei ületa määruses nr 67 toodud künnisvõimsusi ega vaja seetõttu õhusaasteluba. Vastustaja hinnangul kuuluvad gaasikatlad loataotluse andmekooseisu ning kui gaasikateldest emiteeritavad saasteained väljutatakse välisõhku läbi heiteallika, tuleb nimetatud heiteallikas kanda õhusaasteloale (AÕKS § 98 lg 1 p 3, § 106 lg 1). Kaebajalt nõuti tabeli 4.4.7 täitmist õiguspäraselt ning puuduse kõrvaldamata jätmise korral võis taotluse jätta läbi vaatamata (HMS § 15 lg 3), sest taotluses esinenud puudused takistasid taotluse sisulist lahendamist (vt lisaks Riigikohtu 20.06.2013 otsus nr 3-3-1-34-13, p 9). Tabel 4.4.7 oli puudulik juba 19.02.2021 esmataotluses ja puuduste kõrvaldamist on esmakordselt nõutud 17.03.2021 kirjaga. Taotluse puudusi on kaebajale korduvalt selgitatud. Kaebaja tegevuseks on puitmaterjali töötlemine ja viimistlemine erinevate lahustite ja lahusteid sisaldavate kemikaalidega ning vaidlust ei ole, et õhusaasteluba on määruse nr 67 § 2 kohaselt nõutav. Määruse nr 67 § 3 ei ole praegusel juhul asjakohane, sest keskkonnaluba antakse käitisele (KeÜS § 6 lg 1), mitte eraldi heiteallikatele (mida on taotluse kohaselt kaks: viimistlusruum ning lao- ja kuivatusruum). Kaebaja taotluses ei ole esitatud andmeid kahe gaasikatla ja kütteseadme kasutamisel eralduvate saasteainete heitkoguste ja nende välisõhku juhtimise kohta. Õhusaasteluba peab sisaldama kõigist käitise tootmisterritooriumil paiknevatest heiteallikatest kokku iga väljutatava saasteaine nimetust ja andmed summaarse lubatud heitkoguse kohta, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt 1 kg. Kuna kaebaja ei ole taotlenud õhusaasteluba gaasikateldele ega kütteseadmele eraldi, vaid kogu käitisele, siis ei ole määruse nr 67 § 3 asjassepuutuv. Seonduvalt tabelites 4.5 ja 4.6 esitatud andmete täpsusastme korrigeerimise nõudega vastavalt määruses nr 56 toodule, tuleb arvestada, et eraldiseisvalt ei oleks see takistanud taotluse sisulist lahendamist. Nimetatud puuduse kõrvaldama jätmine ei olnud kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks ja üksnes korrigeerimise nõude täitmata jätmise pärast ei oleks jäetud taotlust läbi vaatamata. Vastustaja ei saa võtta menetlusse mittenõuetekohast taotlust ega jätkata õhusaasteloa taotluse menetlust nr M-114865. Kaebajal tuleb keskkonnaotsuste infosüsteemis esitada AÕKS-s ja määruses nr 56 toodud nõuetele vastav uus keskkonnaloa taotlus.
4(9)
3-21-1933
8.Tallinna Halduskohus jättis 15.02.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja leiab, et vastustaja on põhjendamatult viivitanud keskkonnaloa väljastamisega, nõudes 25.06.2021 kirjaga alusetult taotluse täiendamist ja lõpetades 17.09.2021 kirjaga õigusvastaselt taotluse menetlemise. Kaebaja soovib vastustaja kohustamist võtta tema taotlus menetlusse ja jätkata menetlust nr M-114865. Sisuliselt ei nõustu kaebaja sellega, milliste puuduste kõrvaldamist ja milliste täienduste esitamist on temalt nõutud ning leiab, et tema taotlus (07.06.2021 täiendatud kujul) oli nõuetekohane ja vastustaja väidetud puudused ei takistanud taotluse menetlemist. Kohustamiskaebuse rahuldamine eeldaks tuvastamist, et vastustaja on põhjendamatult nõudnud kaebajalt taotluse täpsustamist ja lisaandemete esitamist. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli kohustatud taotlema õhusaasteluba. Vaidluse all on see, kas kaebaja oli kohustatud loataotluses esitama andmed mh kahe gaasikatla ja kütteseadme kohta. KeA selgitas 25.06.2021 kirjas ja 22.07.2021 vaideotsuses, et AÕKS § 91 lg 2 p-st 3 ja § 98 lg 1 p-st 3 ning määruse nr 67 §-st 2 tulenevalt on vastustaja kohustatud kandma ka nimetatud seadmed keskkonnaloale ja arvestama mh neist eralduvate saasteainete heitkogustega. Kaebaja hinnangul ei kohaldus AÕKS §-d 91 ja 98 heiteallikatele, mille puhul ei ole õhusaasteluba kohustuslik (vt määruse nr 67 § 3 lg 6). Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et määruse nr 67 § 3 on käsitatav erinormina sama määruse § 2 suhtes. Sätete sõnastusest nähtuvalt ei sõltu nende kohaldamine mitte vastustaja valikust, vaid sellest, kas konkreetsel juhul on õhusaasteluba nõutav tulenevalt saasteainete heitkogustest või seadmete võimsusest. Viimaseks puhuks on sätestatud erisused, mil heidete künniskogustest ei lähtuta. Puudub vaidlus, et kaebaja ei oleks üksnes põletusseadmete omamise tõttu kohustatud õhusaasteluba omama. Seda ei ole vastustaja temalt ka nõudnud. Vaidlus on selles, kas olukorras, kus kaebaja on õhusaasteloa omaja, tuleb õhusaasteloale märkida ka nimetatud põletusseadmed. AÕKS-st ega määrusest nr 67 ei nähtu seadusandja soovi välistada teatud seadmeid õhusaasteloale märkimise kohustusest. Seletuskirja kohaselt on määruse eesmärk vältida seda, et õhusaasteloa omamist nõutakse väiksematelt käitistelt, mille tegevusest keskkonnaohu või keskkonnariski tekkimine on vähetõenäoline. Seetõttu on määruses nr 67 lähtutud põhimõttest, et luba peaks omama põletusseade alates 1 MWth. Eelnevast ei tulene samas, et eraldi võetuna õhusaasteluba mitte vajavaid põletusseadmeid ei tuleks märkida õhusaasteloale olukorras, kus luba on nõutav muudel põhjustel. Määruse nr 67 § 3 kohta on seletuskirjas näitlikult selgitatud, et kui ettevõttel on mitu põletusseadet ühel tootmisterritooriumil ning üks nendest töötab alla 500 töötunni aastas, siis seda seadet võimsuste liitmisel ei arvestata, kui aga ülejäänud (üle 500 töötunni aastas töötavate) põletusseadmete võimsused ületavad liitmisel künnisvõimsust ning loa omamine on kohustuslik, märgitakse loale ka alla 500 töötunni aastas töötav põletusseade. Seega olukorras, kus kaebajal juba on õhusaasteloa omamise kohustus, tuleb loale märkida ja ka taotluses käsitada mh tootmisterritooriumil asuvaid gaasiseadmeid, mis muidu eraldiseisvalt õhusaasteluba ei vajaks. Eeltoodud järeldust ei väära kaebaja viide Keskkonnainspektsiooni 11.11.2020 objekti kontrollimise protokollile, sest see tehti olukorras, kus kaebajal ei olnud veel tootmismahtude tõttu keskkonnaloa kohustust. Vastustaja on õigesti lähtunud käitisele, mitte eraldi heiteallikatele õhusaasteloa andmisest. Ka AÕKS lähtub õhusaasteloa vajaduse määratlemisel eelkõige käitisele õhusaasteloa andmisest, ehkki seaduse sätetes on defineeritud ja käsitatud ka eraldi heiteallikatega seonduvat. Kui kaebaja on õhusaasteloa omaja, ei ole tal võimalik valida, milliseid heiteallikaid ta õhusaasteloal käsitab. Seoses nõudega korrigeerida andmeid tabelites 4.5 ja 4.6 on vastustaja selgitanud, et tegemist ei olnud puudusega, mis takistanuks taotluse läbivaatamist, kuid see nõue esitati mh põhjusel, et andmed vajanuks nagunii korrigeerimist pärast tabeli 4.4.7 täiendamist. Vastustaja kinnitusel ei olnud kõnealune nõue eraldiseisvalt keskkonnaloa taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks. Vastustaja selgitusi arvestades ei ole alust pidada ka seda nõuet põhjendamatuks. Vastustajale 5(9)
3-21-1933 ei ole etteheidetav, et ta ei võtnud menetlusse mittenõuetekohast taotlust (vt ka HMS §-d 4, 6 ja 15) ning KeA ei ole nõudnud kaebajalt taotluse täpsustamist ja lisaandmeid põhjendamatult. Kuna kaebaja ei esitanud nõutud andmeid, mis olid vajalikud taotluse sisuliseks lahendamiseks, siis andis vastustaja õiguspäraselt tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning samuti oli õiguspärane taotluse HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata jätmine, kui kaebaja jättis määratud tähtaja jooksul kõrvaldamata taotluse sisulist lahendamist takistavad puudused. Seega ei ole vastustaja taotluse lahendamisega õigusvastaselt viivitanud ega menetluse läbiviimisest õigusvastaselt keeldunud, mistõttu jääb kohustamisnõue rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.OÜ Velma Mööbel palub 17.03.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja on jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Puudub vaidlus, et kaebajal on vaja taotleda õhusaasteluba ja samas ei tekiks tal õhusaasteloa taotlemise kohustust üksnes põletusseadmete omamisest. Vaidlus on selles, kas taotlusele (ja loale) tuleb märkida andmed mh gaasikatelde ja kütteseadme kohta. Kaebaja selgitab, et on avaldanud vastustajale andmed põletusseadmete olemasolu, konkreetsete mudelite ja nende võimsuste ning tarbitava gaasi koguste kohta (sh on need kajastatud taotluses). Küll ei soovi kaebaja seda, et vastustaja kannaks kõnealused andmed õhusaasteloale ja seetõttu ei kandnud kaebaja neid ka tabelisse 4.4.7. Määruse nr 67 § 3 lg 6 sätestab üheselt, et sama määruse § 3 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nimisoojusvõimsusest ja töötamise ajast allapoole jäävate põletusseadmete suhtes ei kohaldata määruse nr 67 §-i 2. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et seadusest ega määrusest ei nähtu soovi välistada teatud seadmete märkimist õhusaasteloale. Kui seadusandja oleks soovinud, et õhusaasteloa kohustuse olemasolul tuleb sellele märkida ka need seadmed, mis muidu luba ei vaja, siis pidanuks see õigusaktidest selgelt nähtuma. Kohus tugines vaid määruse seletuskirjale, kuid mitte ühelegi õigusaktile. Seejuures erineb eelnõu, mille kohta seletuskiri koostati, märgatavalt alates 19.12.2017 kehtiva määruse tekstist (st eelnõu sõnastus oli rangem, nõudes õhusaasteluba ka põletusseadmete summaarse võimsuslävendi ületamise korral). Järelikult ei ole eelnõu seletuskiri õigusakti tõlgendamiseks kasutatav. Kohtu viidatud AÕKS-i sätted ei kinnita järeldust, et AÕKS lähtub eelkõige käitisele õhusaasteloa andmisest. Seejuures sätestab AÕKS § 98 lg 1 p 3 võimaluse näha õigusaktides ette teisiti ning seda ongi tehtud määruse nr 67 § 3 lg-tes 1, 2 ja 6. Selleks, et jõuda otsuses märgitud seisukohale, et kui juba õhusaasteluba on, tuleb sinna märkida kõik seadmed, tuleb vältimatult viidata konkreetsele õigusaktile, mis selle ette näeb. Tabelites 4.5 ja 4.6 sisalduvate andmete korrigeerimise osas on halduskohus justkui tuvastanud kaebuse osalise õigeksvõtu, kuid ei ole kaebust ka osaliselt rahuldanud, vaid luges vastustaja väiteid kriitikavabalt õigeks. Kui andmete ebakorrektsus ei takistanud taotluse läbivaatamist, siis pole arusaadav, miks nende kõrvaldamise nõue üldse esitati. Õige pole ka see, et andmed vajanuks pärast tabeli 4.4.7 täitmist niikuinii korrigeerimist. Vastustaja seisukohtadest nähtub üheselt, et tabelites 4.5 ja 4.6 nõuti andmete korrigeerimist samadel alustel muude nõuetega ning kaebajale ei olnud kuidagi arusaadav, et see nõue polnuks eraldiseisvalt keskkonnaloa taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks. Järelikult tulnuks kaebus selles osas rahuldada.
10.Keskkonnaamet palub 19.04.2022 vastuses (täiendatud 08.03.2023) jätta OÜ Velma Mööbel apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Kuna taotluses välja toodud tegevuse kirjeldusest oli vastustajale teada, et kaebaja käitises on gaasikatlad, siis paluti need kajastada ka taotluse tabelis 4.4.7 ning ühtlasi täpsustada heiteallikas ja teostada saasteainete heitkoguste arvutused. Kaebaja on selgitanud, et põletusseadmed ei ületa künnisvõimsust ega vaja õhusaasteluba, kuid pole täpsustanud saasteainete heitkoguseid ega ka heiteallikat, kuhu 6(9)
3-21-1933 saasteained juhitakse. Käitises olevad gaasikatlad tuleb loataotlusel kajastada ning kui neist emiteeritavad saasteained väljutatakse välisõhku läbi heiteallika, tuleb see heiteallikas märkida loataotlusele. See nõue tuleneb AÕKS § 98 lg 1 p-st 3 ja määruse nr 67 §-st 2. Kuna nõutud andmed ei esitatud, oli taotluse sisuline läbivaatamine takistatud. Vastustaja jääb varasemate põhjenduste juurde, miks ei ole määruse nr 67 § 3 praeguses vaidluses asjakohane. Seonduvalt keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS arendustega on tabelite numeratsioon muutunud ning asjas viidatud tabel 4.4.7 („Kütuse ning jäätmete või koospõletamisel välisõhku väljutatud saasteainete heitkogused“) on nüüd tabel 5.4.7.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tartu valda Vahi alevikku rajatava OÜ Velma Mööbel tootmishoone täisvõimsusel töötamise korral väljutataks välisõhku saasteaineid koguses, mis ületab määruse nr 67 lisas toodud künniskogust (s.o lenduvaid orgaanilisi ühendeid rohkem kui 0,5 tonni aastas) ja seega on kaebajal määruse nr 67 § 2 järgi kohustuslik omada õhusaasteluba ning kaebaja esitaski sellekohase taotluse 19.02.2021. Vaidlus on eeskätt selles, kas kaebajal on lisaks kohustus märkida taotlusesse samas tootmishoones kasutatavatest põletusseadmetest väljutatavate saasteainete heitkogused ja vastustajal tuleb need kanda ka väljastatavale loale. Puudub vaidlus, et kaebaja tootmishoones olevad põletusseadmed (kaks gaasikatelt Wolf CGB100, mõlemad võimsusega 94 KW, ja kütteseade Garmant K280 võimsusega kuni 300 KW) eraldivõetuna õhusaasteluba ei vaja, sest nende nimisoojusvõimsus ei ületa 1 MWth (vt määruse nr 67 § 3 lg 1).
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kui ületatakse juba saasteainete heidete künniskoguseid või tegevuse künnisvõimsust, millest alates on nõutav õhusaasteluba, siis antakse õhusaasteluba käitisele tervikuna ning see hõlmab andmeid kõigist heiteallikatest väljutatavate saasteainete kohta, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. See tuleneb piisavalt arusaadavalt AÕKS § 91 lg 2 p-st 3 ja § 98 lg 1 p-st 3 ning määruse nr 67 §-st 2. Kuigi kaebaja käitises kasutatavad põletusseadmed ei vajaks määruse nr 67 § 3 lg-te 1–3 kohaselt iseseisvalt õhusaasteluba ega ka registreeringut, siis põhjusel, et kaebaja käitise puhul on õhusaasteluba nõutav määruse nr 67 § 2 ja lisa alusel, tuleb õhusaasteloale kanda ka muud kaebaja käitises olevad heiteallikad ja neist väljutatavate saasteainete heitkogused. Kaebaja hinnangul järeldub AÕKS § 91 lg 2 p-s 3 ja § 98 lg 1 p-s 3 sisalduvast lauseosast „ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti“, et õhusaasteloal kajastatakse ainult neid heiteallikaid või tegevusi, mille puhul on määruses nr 67 toodud kriteeriumite järgi õhusaasteluba nõutav. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, sest lauseosa „ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti“ viitab üksnes sellele, et õigusaktides võib näha mõne saasteaine puhul ette ka teistsugused loal kajastatavate heitkoguste piirmäärad kui 1 kg. Kaebaja kirjeldatud olukorras tuleks samuti esitada üks keskkonnaloa taotlus (vt KeÜS § 41 lg 4 ja § 42 lg 6), kuid sellest ei järeldu, et õhusaasteluba ei peakski kajastama muid heiteallikaid ja saasteaineid. Vastupidisele viitab mh AÕKS § 106 lg 1 ja lisaks ka määruse nr 67 eelnõu seletuskiri (EIS toimik 16-1268), millele tuginemist ei ole alust halduskohtule ette heita, sest seletuskirjas märgitu on kooskõlas seaduses ja määruses sätestatuga.
13.Täiendavalt on kaebaja vaidlustanud nõude esitada taotluse tabelites 4.5 ja 4.6 märgitud saasteainete heitkoguste arvväärtused määruse nr 56 § 26 lg-tes 4 ja 5 nimetatud täpsusastmega (s.o kolm kohta pärast koma). Vaidlust ei ole selles, et kõnealustes tabelites toodud heitkogused arvutab infosüsteem KOTKAS automaatselt, kuid põhjusel, et infosüsteem teeb seda täpsusega neli kohta pärast koma, on vastustaja nõudnud kaebajalt arvutuste tulemuste käsitsi ümardamist vajaliku täpsusastmeni. Taotluse tabelites 4.5 ja 4.6 toodud arvväärtuste täpsusastme vastuolule määruse nr 56 § 26 lg-tega 4 ja 5 on vastustaja juhtinud tähelepanu ning palunud see puudus 7(9)
3-21-1933 kõrvaldada 14.05.2021 ja 25.06.2021 kirjades ning vastava nõudega seonduvat on käsitletud ka 22.07.2021 vaideotsuse p-des 3.9–3.10. Arvestades vaideotsuse p-s 3.10 toodud põhjendusi, et kui vastustaja ametnik ümardaks loa genereerimisel ise heitkogused määruse nr 56 nõuetele vastavateks, siis tekiks taotluse ja loa vahel vastuolu, ja seega ei saa KeA võtta menetlusse taotlust, mis ei vasta mh määruse nr 56 nõuetele, ei ole veenev vastustaja kohtumenetluses väljendatud seisukoht, et tabelites 4.5 ja 4.6 andmete korrigeerimata jätmine ei olnud selline puudus, mis oleks takistanud taotluse sisulist menetlemist ja puudus see ei oleks eraldiseisvalt tinginud ka taotluse läbi vaatamata jätmist. Sellist järeldust ei saa lisaks teha KeA 17.09.2021 kirjast, sest selles ei ole eristatud, millised kõrvaldamata jäänud puudused olid taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks.
14.Eeltoodu ei mõjuta siiski vaidluse lahendamist, sest esiteks nõudis vastustaja kaebajalt õiguspäraselt taotluse täiendamist põletusseadmete tekitatud saasteainete heitkogustega ja selle nõude tähtajaks täitmata jätmise tõttu ei olnud taotlust nagunii võimalik sisuliselt menetleda. Teiseks ei saa nõustuda kaebaja hinnanguga, et kui vastustaja kinnitusel ei olnud tabelite 4.5 ja 4.6 korrigeerimata jätmine puuduseks, mis oleks takistanud taotluse menetlemist, siis ei saanud vastustaja üldse õiguspäraselt nõuda selle puuduse kõrvaldamist ja vastustaja on nimetatud osas kaebuse õigeks võtnud ning kaebus tulnuks seega osaliselt rahuldada (HKMS § 159 lg 1). HMS § 15 lg-st 2 ei tulene, et puuduse kõrvaldamist on taotlejalt võimalik nõuda üksnes tingimusel, et tegemist on sellist laadi puudusega, mille kõrvaldamata jätmise korral ei saakski haldusorgan taotlust sisuliselt läbi vaadata. Haldusorgan võib taotlejalt nõuda taotluses igasuguste puuduste kõrvaldamist ja otsustab puuduste tähtpäevaks kõrvaldamata jätmise korral kaalutlusõiguse alusel, kas taotlus jätta läbi vaatamata või mitte (HMS § 15 lg 3 teine lause). Sisulist vaidlust ei ole olnud selles, et tabelites 4.5 ja 4.6 kajastatud arvväärtuste täpsusaste ei vasta määruse nr 56 § 26 lg-tes 4 ja 5 nõutule, mistõttu oli vastustajal õigus nõuda kaebajalt nende korrigeerimist. Seoses väitega, et kaebajalt andmete käsitsi parandamise nõudmise asemel tulnuks vastustajal tellida vajalik keskkonnaotsuste infosüsteemi arendus, et arvutuste tulemusi kuvataks soovitud täpsusega, märgib ringkonnakohus, et sõltumata asjaolust, et määruse nr 56 § 1 lg 1 kohaselt tuleb keskkonnaloa taotlus kohustuslikus korras esitada infosüsteemi kaudu, mis võimaldab osa vajalikke andmeid genereerida automaatselt, on taotluses korrektsete andmete esitamine siiski taotleja kohustuseks, mille täitmisest ei saa keelduda viitega, et mugavusteenust oleks võimalik veelgi edasi arendada.
15.Kokkuvõtlikult on vastustaja kaebajalt õiguspäraselt nõudnud nii taotluse täiendamist põletusseadmete kasutamisel väljutatavate saasteainete heitkoguste märkimisega (st tabeli 4.4.7 täitmist) ja vajaduse korral heiteallikate loetelu täiendamist (tabelis 4.2) ning samuti tabelites 4.5 ja 4.6 toodud heitkoguste korrigeerimist (sh ümardamist nõutava täpsusastmeni ja vajadusel muutmist tulenevalt tabeli 4.4.7 täitmisest). Kaebajale puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega on korduvalt pikendatud (viimati kuni 15.09.2021) ning kaebajat on ka korduvalt hoiatatud, et puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmise korral võidakse tema taotlus jätta HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kuna kaebaja hiljemalt 15.09.2021 puudusi ei kõrvaldanud ja seejuures ei ole kaebaja väitnud, et puuduste kõrvaldamine oleks mingil põhjusel raskendatud või võimatu, vaid ta üksnes ei soovinud või ei pidanud vajalikuks nõutud andmeid esitada, siis jättis vastustaja 17.09.2021 kirjaga nr DM-114865-11 taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata. Vastustajale ei ole ette heidetav, et ta keeldus puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamisest kuni praeguse haldusasja menetluse lõppemiseni, sest kaebuse esitamine ei võtnud kaebajalt kohustust KeA nõudmisi täita ja Tartu Halduskohus jättis 30.08.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja 19.02.2021 taotluse läbi vaatamata jätmine ei võta talt võimalust esitada vastustajale uus keskkonnaloa taotlus.
8(9)
3-21-1933
16.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OÜ Velma Mööbel apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.02.2022 otsus muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. OÜ Velma Mööbel on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 20 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude ringkonnakohtus kantud menetluskulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Keskkonnaamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.