Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

Kaebuse esitaja peab vajalikuks välja tuua, et Tallinna linn ja Rae vald eksitavad kohut teadlikult, väites, et tegemist on tsiviilvaidlusega. Mõlemad omavalitsused on sekkunud järjepidevalt kaebaja hooldusõiguse teostamisse ja takistunud kaebajat tema vanemlike kohustuste täitmisel ja hooldusõiguse teostamisel. Küsimus ei ole vanema hooldusõiguse teostamises, vaid selles, mis viisil, kuidas ja milliste vahenditega lubasid, teostasid ja lõid kohalikud omavalitsused teadlikult lapse parimate huvide egiidi all näilikke olukordi ja teostasid avalikku võimu ilma mistahes aluseta ning räigelt rikkudes kaebaja eraelu puutumatust ja perekonnaelu autonoomiat. Kaebajas tekitab ka väga suurt hämmingut väide, et igaüks võib võtta lapse, kelle suhtes tal hooldusõigust ei ole, enda juurde ja omavalitsus ei saagi midagi teha, et laps hooldusõigusliku vanema juurde toimetada. See väide näitab juba iseenesest, et omavalitsused on kaebaja hooldusõiguste ja lapse huvide suhtes täiesti hoolimatud. KOV arusaamised laste parimatest huvidest on näide lapse ebaseaduslikust monopoliseerimisest ja ehe tõestus avalikku võimu oma suva järgi teostamisest, mis ei põhine seadusel. Kaebaja hinnangul on haldusorganite suhtumine kaebajasse olnud läbivalt diskrimineeriv tema rahvuse ja soorolli (lapse isa) alusel. Esitatud väiteid ei ole ükski KOV isegi proovinud enam ümber lükata, vaid vaikimisi on tajutav, et eelistatakse lapse bioloogilisele vanemale tema vanavanemaid, kes justkui on paremad, lapsele turvalisemad ja õigemad last kasvatama. Kaebaja jaoks on juba ainuüksi see fakt solvav, et vanavanemaid peetakse lapse parimate huvide kaalumisel eelistatuks. Ühtlasi jääb silma, kuidas rõhutatakse üksnes eestluse tähtsusele ja olemusele, kuid jäetakse täielikult tähelepanuta, et lapsel on teinegi päritolu ja kodumaa. Laps on ka jjjjjjjj kodanik. Ja kui antud loos tähtsustatakse vanavanemate olulisust, siis tuleb arvestada, et lapsel on tugev kiindumussuhe ka enda isapoolse vanaemaga, kuid kelle hoole alt justnimelt lapse jõuga äraviimine toimus. Seega joonistub järjekordne muster sellest, et emapoolsed vanavanemad, kes on eestlased, on head ja isapoolne vanaema, kes on Iraani päritolu, on halb. Kaebaja jaoks on sellised arusaamised selgelt ksenofoobsed ja rassistlikud. Selgelt on valitud pooli ning isapoolseid sugulasi üleüldse ei tähtsustata lapse elus, kuigi isapoolne vanaema elas pikalt terve koroonaaegse riigi sulgemise aja Eestis ning oli igapäevaselt lapsega koos ja neil tekkis tugev lähedane suhe. Peale 11.10.2020, mil laps isa juurest ära viidi, võimaldati isal esimene kohtumine lapsega alles 05.02.2021, teine kohtumine toimus 19.02.2021 ja kolmas kohtumine 26.02.2021. Kohtumised lapsega korraldati Tallinna Linnavalitsuse Mustamäe Linnaosa Valitsuse ruumides. Kaebajal oli õigus suhelda lapsega Tallinna Ringkonnakohtu kohtulahendi alusel (50:50 põhimõttel) ning seda muuhulgas ka privaatselt ja asukohas, kus ei pea olema pidevas kaamerate vaateväljas. Ometi korraldati Ringkonnakohtu otsusest olenemata kaebaja ja tema lapse kohtumisi kaamerate jälgimise all, haldusorgani ettekirjutatud tingimustel ning kusjuures kaebaja ja tema lapse kohtumisi jälgisid nii omavalitsuse ametnikud kui ka võõrad isikud, kes omavalitsust külastasid. Sellega rikkus Tallinna linn Põhiseaduse § 26 sätestatud keeldu sekkuda põhjendamatult ja seadusliku aluseta kaebaja perekonnaellu. Tallinna linn ei ole kordagi kaebajale selgitanud, millisel põhjusel ja millisele seaduses sätestatud õiguslikule alusele tuginedes sekkus Tallinna linn kaebaja eraelu privaatsfääri. Kaebaja lisab, et diskretsiooniõiguse teostamine selliselt, kus kohalik omavalitsus jõuliselt dikteerib, kuidas ja millise intervalli tagant on isal õigus oma lapsega kohtuda, ei ole lubatav ega seaduslik. Tallinna linna meeleheitlik püüd enda tegevust õigustada sellega, et ainult tänu neile isa ja lapse kohtumised saidki aset leida, juhib tähelepanu kõrvale kõige tähtsamalt – sellelt, et kõikide selliste korralduste andmisele puudus neil tegelikult õiguslik alus ja legitiimsus. Isal oli õigus peale lapse ema surma laps endaga kaasa võtta, mida aga hakkasid takistama lastekaitsetöötajad füüsiliselt, jaatades samal ajal õiguslikku vaakumit, et laps on nn maa ja taeva vahel. Kaebaja hinnangul on eestkoste asutus taunitavalt tegutsenud ka tsiviilasjade menetlemistel. Kohaliku omavalituse üksused pidid olema teadlikud, et lapse vanaema Y on alustanud juba

09.04.2021 uut kohtuasja isa vastu (tsiviilasi nr 2-21-5629). Vastustajad olid sellest kohtuasjast teadlikud, kuid kõigele vaatamata jätkati tsiviilasjas nr 2-19-12293 alusetut protsessimist isegi kuni Riigikohtuni välja eesmärgiga venitada aega ja mitte anda last isale üle. Sisuliselt teostasid Tallinna linn ja Rae vald enda õigusi selgelt lapse huvidega vastuolus olevalt, mida ei saa õigustada sellega, et kuna kohus asja menetles, siis nemad ei ole milleski süüdi. Nagu nähtub, siis kohalikud omavalitsused oma tegevuse eest vastutust kanda ei soovi, kuid oma õigusi oskasid nad lapse osas dikteerida ning isa ja lapse suhet piirata. Samuti on taunitav, et sisuliselt sama vaidlus toimub mitmel rindel erineva nurga alt, erinevate isikute poolt – ka see tegevus ei heida just positiivset valgust ei lapse vanavanemate tegevusele ega ka lastekaitse tööle. Pigem vastupidi, selline valikuline nn ära tegemine iraani päritolu isa suhtes on täiesti arusaamatu ja kohatu. On äratuntavalt tajutav, et kogu kohaliku omavalitsuse tegevus oli suunatud sellele, et näidata isale nn koht kätte, end kehtestada ja demonstreerida võimu. Tagantjärele on asutud enda tegevust õigustama, et isal olid justkui kõik võimalused olemas last enda juurde võtta, kuid ta nagu ise ei tahtnudki seda teha. Need on kuvandlikud väärväited ja situatsiooni moonutused tegelikkusest. Fakt on see, et peale lapse äraviimist ähvardati isa politsei kutsumisega, et viimane ema elukoha juurde ei tohi ilmuda, kuna see on käsitletav ahistamisena. Ükski lastekaitseametnik ei pidanud vajalikuks teha koostööd isa ja lapse suhtluseks järgmised 3 kuud kuni ema surmani ning peale seda asuti uue loo juurde sellest, kuidas perel on vajalik tegeleda leinamisega. Sellest kõigest oli isa ja tema esindaja ts asjas 219-12293 väga selgelt korduvalt rõhutanud, et selle asemel, et tegeleda lapse kinnistamisega ja õiguste andmisega rohkem surevale emale, oleks mõistlik, lapse suhtes aus ja põhjendatud rääkida lapsele tema ema surmavast haigusest, et last ette valmistada lähedase inimese surmaks. Sel hetkel tõlgendati seda sobivalt muidugi jõhkruseks ja surma soovimiseks, kuid unustati täielikult terve mõistus ja faktilised asjaolud. Kaebajale on üllatuslik, millise järjekindlusega kõik KOV samastavad viibimiskoha otsustusõiguse puudumist täieliku hooldusõiguse puudumisega. Viibimiskoha otsustusõiguse üleandmine emale ei võrdu isalt hooldusõiguse täieliku äravõtmisega, vaid viibimiskoha otsustusõigus on ainult üks osa hooldusõigusest. Kummastav on, millist õiguslikku kaalu omistasid KOV viibimiskoha otsustusõigusele. Kaebaja ei saa sellega kuidagi nõustuda, sest sel perioodil, kui laps pidi olema suhtluskorra järgselt isaga, oli ka viibimiskoha otsustusõiguse teostamine isa õigus, vastupidine tähendaks kõikide kohtumäärustega määratud suhtluskordade sisutust ning oleks illusoorne. Fakt on see, et kaebajal ei võimaldata last Eestis kasvatada, kuna kohalike omavalitsuste järjepidev luuramine, tagakiusamine, survestamine, etteheidete otsimine, tema maine kahandamine, oma arvamuse peale surumine, isaga ja tema rolliga lapse elus mitte arvestamine, talle limiteeritud kohtumiste nn võimaldamine ning isa karistamine on tinginudki selle, et isal oli ainuvõimalus laps viivitamatult Eestist ära viia, et mitte ootama jääda järgmist lastekaitse äkkrünnakut, kus esitletakse põhjendusi kui hädaohus oleva lapse perest eraldamise õigustusena. Seda enam on silmakirjalik, et lapse ja isa head läbisaamist pole keegi kordagi küsimuse alla seadnud, kuid vajadus jõudu ja suuremat emale antavat õigust oli vajadus näidata ning seda ka peale ema surma 6 kuud veel lasta kinnistada. Selline käekiri ja õiguspraktika on ehe näide riiklikust kättemaksust, kus välismaist päritolu inimene ei olegi võimeline võitlema sellisel tasemel õiguste kaitsmisega, kus pidevalt on tules 4-5 erinevat kohtumenetlust ning menetluskulusid ka võidu puhul keegi ei kompenseeri. Kaebaja peab oluliseks juhtida tähelepanu sellele, et kaebaja täitis kohtu korraldusi alati ja täitis ka kohtutäituri poolt määratud kohtumiste kordasid filigraanse täpsusega, nii nagu kohtutäitur nõudis ja määratud oli. Laps oli see, kes keeldus koostööst, mitte isa nagu näilikult püütakse väita. On arusaadav, et isa süüstamine on hetkel sobiv lahendus, sest isa püüdeid selgitada, et lapse ja ema koostöö ja kohtumiste taastumine võiks aset leida C juures, ei pidanud ema võimalikuks. Samuti juhtis isa korduvalt tähelepanu asjaolule, et lapse jõuliselt kohtumistele nõudmine ja toomine kahjustas last ning see on C poolt ka arvamustega tuvastatud. Lapse käitumine muutus ja selle asemel, et last toetada ning suunata tehti ka KOV nõudmiste ja sisuliselt jõuliste kohtumiste korraldamisega laps veelgi enam katki.

Vastustajad I ja II on ühisel seisukohal, et vaidlust ei saa olla selles, et Tallinna linna 10.10.2020 otsus ja 11.10.2020 teostatud toimingud on kaebuse esemeks hoopis haldusasjas nr 3-20-2200 ning seega pole alust eeltooduga seonduvat antud asjas analüüsida. Käesolevas asjas on ka määrava tähtsusega fakt, et arvates 09.11.2020 on kaebaja elukohaks xxxxxxxxxx. Eeltoodu on oluline just Tallinna linna poolt vaadatuna, sest Tallina linn avalik-õigusliku juriidilise isikuna saab olla vastutav üksnes enne seda kuupäeva teostatud toimingute osas. Kaebaja märgib, et 12.10.2020 – 25.12.2020 rikkus tema õigusi hoopis Y (05.04.2021 menetlusdokumendi p 2.4.1) ning seega puudub Tallinna linnale etteheidetav tegu sel ajavahemikul (12.10.2020 - 25.12.2020). Eeltoodust hoolimata heidab kaebaja Tallinna linnale meelevaldselt ette 26.05.2020 tsiviilasjas nr 2-19-12293 tehtud kohtumääruse täitmata jätmist. On siiski ilmne, et Tallinna haldusterritooriumil pärast 09.11.2020 osapooltest keegi ei elanud ja Tallinnal nendega seoses ühtki seadusest tulenevat kohustust ei olnud. Olemata selleks kohustatud või õigustatud vahendas Tallinna linn tõesti kaebaja kohtumisi D, kuna leiti, et suhtlemine isaga on D huvides ja muul viisil ei olnud seda võimalik tagada, siis lepiti lapse vanavanematega kokku, et nemad toovad D Mustamäe Linnaosa Valitsuse ruumides toimuvatele kohtumistele ja Tallinna linn tagab, et laps ruumidest üksnes koos vanavanematega lahkub. Kui Tallinna linn ei oleks sellist kokkulepet sõlminud, ei oleks D ja kaebaja tõenäoliselt kuni vastava kohtumääruseni asjas 2-19-12293 üldse kohtunud. Tallinna linn ja Rae vald sõlmisid 11.02.2021 halduslepingu, millega Tallinna linna volitati korraldama D õiguste ja huvide kaitset kõigi seadusest tulenevate eestkosteasutuse õigustega, sh osalema esindajana kõigis last puudutavates kohtuasjades. Eeltooduga seonduvalt on Tallinna linn arvates 11.02.2021 mõningaid Rae valla ülesandeid täitnud, kuid need toimingud ei ole omistatavad Tallinnale, vaid hoopis Rae vallale. Niisamuti on kõik kaebaja esindaja poolt öeldu omistatav otsejoones ning üksnes kaebajale endale. Tallinna linnale ei saa ette heita menetluslike õiguste kasutamist ja Rae valla esindamist seonduvalt tsiviilasjadega nr 2-19-12293 ja nr 2-20-19305. Kui kaebaja arvates ei oleks Tallinna linn tohtinud neis kohtuasjades menetlusosaliseks olla, pidanuks ta seda kohtule avaldama. Väärib ka märkimist, et kõnealustes kohtuasjades kasutas edasikaebamise õigust ka alaealise D vandeadvokaadist esindaja, seega ei oleks Tallinna linna menetlusest kõrvaldamisel toimunud kaebaja ainuhooldusõiguse taastamine sugugi kiiremini. Rõhutaks ka seda, et edasikaebamise tingis veendumus, et D ainuhooldusõiguse andmine kaebajale seab lapse hädaohtu ja kahjustab pöördumatult D vaimset tervist ning heaolu. Tänaseks ongi reaalselt nii juhtunud. Nimelt on kaebaja saatnud lapse juba 2021. aasta juuli algul jjjjjjjj, väidetavalt oma vanemate juurde elama. Arvates 28.06.2021, mil jõustus kaebajale lapse ainuhooldusõiguse tagastanud lahend, ei ole D näinud oma emapoolseid vanavanemaid ega venda ka Skype, Zoom, Teams vmt keskkonna vahendusel. Äsja ema kaotanud viieaastane laps ei ela ka koos oma isaga, ei käi talle tuttavas lasteaias ega ela Eestis, kus veetis terve oma senise elu. Kaebaja on kättemaksuks lapse emapoolsetele vanavanematele ja ametnikele jätnud lapse ilma tuttavast elukorraldusest, kultuuriruumist ja senisest tugivõrgustikust. Kohtuistungil üritas esindaja jätta kohtule muljet, nagu elaks kaebaja koos lapsega Türgis, aga see ei ole nii. Kaebaja on viibinud Raplast eemal vaid mõne nädala vältel novembris. Kaebaja on taas Raplas, deklareerides, et ta ei kavatsegi Eestist lahkuda ning ta ei kavatsegi last Eestisse tagasi tuua. D elab seega vanemliku järelevalveta ebademokraatlikus riigis, kus kaebaja ise on oma joonistuste eest väidetavalt surma mõistetud. Kaebaja märgib, et 11.10.2020-25.12.2020 rikkus tema õigusi lapse kasvatamisel Z (05.04.2021 menetlusdokumendi p 2.4.1) ning seega ei puuduta Rae valla vastu esitatud nõue kõnealust perioodi. Rae vald ei olnud kohustatud ega õigustatud täitma kohtumäärust, mille osapooleks ta ei olnud. Kõnealune määrus reguleeris üksnes X ja Z suhtlemist D. Z surmaga ei omandanud kohtumääruses viimasele omistatud õigusi ja kohustusi Rae Vallavalitsus (ega Tallinn, Rapla vald, Y või F), ehkki kaebaja näib seda ekslikult arvavat. Ka on kohtumääruse täitmise korraldamine hoopis kohtutäituri kohustuseks.

Laps ei ole mitte kunagi olnud Rae valla valduses ja lapse vanavanematest eraldamiseks ei eksisteerinud enne 2021. aastal tehtud kohtumääruseid ühtki legaalset alust. Kohalik omavalitsus ei saa surnud hooldusõigusliku vanema elukohaks olnud eluruumis koos selle lapsega elavatelt vanavanematelt last ära võtta ja isale üle anda. Samas annab PKS § 126 lg 1 õiguse lapse väljanõudmiseks vanemale. Teadaolevalt ei ole kaebaja aga sellist nõuet Y ja F vastu esitanud. Väär on väide sellest nagu oleks Rae vald pärast Z surma andnud haldusakti selle kohta, et laps antakse vanavanemate kasvatada. Rae vald ei ole sellise sisuga haldusakti mitte kunagi andnud. Samas on kõnealune argument kaebuse esemeks hoopis asjas nr 3-21-494, mistõttu ei ole siinkohal alust sellel pikemalt peatuda. Rae Vallavalitsusele ei saa ette heita menetluslike õiguste kasutamist tsiviilasjades nr 2-1912293 ja nr 2-20-19305. Väärib ka märkimist, et kõnealustes kohtuasjades kasutas edasikaebamise õigust ka alaealise D vandeadvokaadist esindaja ning seega ei oleks kaebaja ainuhooldusõiguse taastamine toimunud kiiremini ka lahendite Rae valla poolt edasi kaebamata jätmisel. PKS § 138 lg 2 sätestab, et kui ainuhoolduslik vanem on surnud, annab kohus hooldusõiguse teisele vanemale, välja arvatud juhul, kui see ei vasta lapse huvidele. Eeltoodust lähtuvalt ei saa vaidlust olla selles, et ükski omavalitsusüksus poleks saanud anda kaebajale lapse hooldusõigust ja/või lapse viibimiskoha määramise õigust. Ammugi poleks omavalitsusüksused saanud last vanavanematelt ära võtta (kohus on asjas nr 2-19-12293 tuvastanud, et D ei olnud sel ajahetkel käsitatav hädaohus oleva lapsena) ja kaebajale üle anda. RVastS § 6 ja § 7 koostoimes sätestavad selgelt, et vaid siis, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama, kuid ei tee seda või teeb kuid tekitab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 7 lg 2 markeerib ka üle, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt või toiming jäi õigeaegselt andmata või sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS 9 lg 1 kohaselt saab mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nagu eespoolt nähtub ei ole vastustajad I ja II antud asjas olnud kohustatud ega õigustatud mingeid haldusakte andma või toiminguid sooritama ega ole ka süüliselt kaebaja mittevaralisi õigusi rikkunud ning seega ei esine asjas alust kahju väljamõistmiseks. Vastustaja III on seisukohal, et kahjunõue Rapla valla vastu on alusetu. 23.11.2021 toimunud kohtuistungil kaebaja esindaja täpsustas, et Rapla valla, Rae valla ja Tallinna linna süü talle mittevaralise kahju tekitamisel jaguneb Rae valla ja Tallinna linna osas kummalgi 40% ning Rapla valla süü suurus on 20%. Kaebaja selgitas kohtuistungil oma nõuet Rapla valla vastu ning kinnitas üle, et Rapla vallale heidab kaebaja ette tegevusetust perioodil 26.12.2020 kuni 30.03.2021. Kaebaja leidis kohtuistungil, et kuivõrd ta oli sellel perioodil asunud elama Raplasse, siis oli Rapla valla kohustuseks täita Harju Maakohtu 26.05.2020 kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-19-12293 ja tagada talle võimalus veeta iga teine nädal lapsega. Kuivõrd Rapla vald seda ei teinud, siis oli ta õigusvastaselt tegevusetu. Samuti heitis kaebaja ette, et talle ei võimaldatud koheselt lasteaiakohta, kui ta selleks huvi avaldas. RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Samas kaebuses ega ka kohtuistungil ei suutnud kaebaja välja tuua ühtegi õigusnormi ega muud õigusliku alust, millele tuginedes oli Rapla vald kohustatud täitma tsiviilasjas nr 2-19-12293 jõustunud kohtuotsust perioodil 26.12.2020 kuni 30.03.2021 või olnud kohustatud nimetatud perioodil andma D lasteaiakoha, kes ei olnud sellel ajal Rapla valda sisse kirjutatud ning kelle osas sellel ajal kaebajal ka puudus hooldusõigus viibimiskoha määramise osas. Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-12293 lõpetati lapse D vanemate ühine hooldusõigus lapse D suhtes osaliselt ja anti emale üle ainuhooldusõigus D

viibimiskoha osas ning määrati suhtluskord, mille kohaselt viibib laps isa juures iga kuu paaris nädalate esmaspäevast kuni paaritute nädalate esmaspäevani, st järjest iga kord nädal aega ning laps viibib ema juures iga kuu paaritute nädalate esmaspäevast kuni paaris nädalate esmaspäevani, st järjest iga kord nädal aega. Rapla vald ei olnud tsiviilasjas nr 2-19-12293 pooleks, kellele oleks nimetatud kohtumäärusega pandud mingeid kohustusi või antud õigusi, vaid üksnes arvamuse andjaks lapse huvide suhtes. Asjaolu, et üks nimetatud vaidluse pooltest suri 25.12.2020, ei tekita samuti kohalikule omavalitsusele juurde mingeid õigusi või kohustusi. Samuti ei ole kohaliku omavalitsuse ülesandeks korraldada kohtulahendite täitmist, vaid see ülesanne on pandud Täitemenetluse seadustikuga kohtutäituritele. D oli vahetult kaotanud ema ja leinas koos oma vanavanematega. Laps ei olnud hädaohus, vaid oli hoitud ja armastatud ning elas vaidlusalusel perioodil Rae vallas oma kodus edasi koos vanavanematega, kus ta oli eelnevalt elanud koos oma emaga. Lapse ema surma tõttu ei olnud enam isikut, kes oleks olnud kohustatud täitma suhtluskorda ning isal puudus lapse üle hooldusõigus. Sellises olukorras valitseb õiguslik vaakum kuniks maakohus otsustab, kas isa hooldusõigus kuulub taastamisele, sest vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine, üleandmine ja taastamine kuulub maakohtu pädevusse. PKS § 138 lg 2 sätestab, et kui ainuhooldusõigusega vanem on surnud või temalt on hooldusõigus täielikult ära võetud, annab kohus hooldusõiguse teisele vanemale, välja arvatud juhul, kui see ei vasta lapse huvidele. Seega tuleneb nimetatud sättest üheselt, et ühe vanema surma korral ei taastu teise vanema hooldusõigus automaatselt, vaid kohus peab selle andma tagasi ning tagasi andmisel muuhulgas kontrollima, kas see vastab lapse huvidele. Hooldusõiguse taastamine teisele vanemale toimub vanema sellekohase avalduse esitamisega maakohtule, mida kaebaja antud juhul ka tegi. Asjaolu, et Harju Maakohus ei kuulutanud tsiviilasjas nr 2-20-19305 kohtulahendit viivitamata täidetavaks ega rahuldanud ka kaebaja EÕK taotlust ning viivitas kohtutoimiku edastamisega Tallinna Ringkonnakohtule ei saa kuidagi pidada vastustajate tegevusetuseks. Samuti ei saa kuidagi õigusvastaseks pidada vastustaja II otsust määruseid vaidlustada, sest lapse huvid vajasid kontrollimist ning alust selleks ilmselgelt ka oli. Paralleelselt vastustajaga II kaebas määruse edasi ka lapse kaitsja, mis samuti kinnitab, et lapse huvide tagamine vajas täiendavat kontrolli. Seega perioodil 26.12.2020 kuni 30.03.2021 puudub mistahes toiming, mida Rapla vald oleks olnud kohustatud sooritama või oleks saanud sooritada kaebaja isiklike õiguste kaitseks. Vaatamata eeltoodule tuleb siiski välja tuua, et Rapla vald ei olnud ka osavõtmatu, vaid püüdis nõu ja jõuga igati kaebaja probleemiga tegeleda. Rapla vald suhtles aktiivselt nii Tallinna linna kui ka Rae vallaga ning osales isa ja tütre kohtumiste korraldamises Mustamäe Linnaosa Valitsuses. RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kuivõrd Rapla vallal puudus perioodil 26.12.2020 kuni 30.03.2021 kohustus kaebaja suhtes või tema jaoks mingi toimingu sooritamiseks, siis puudub ka õigus nõuda kahju hüvitamist õigeaegselt sooritamata jäetud toimingu eest, mis oleks rikkunud tema õigusi. Kaebust lugedes tekib mulje, et kaebaja on vihane ja pettunud ning tal võib olla tekkinud vaenulik hoiak Eesti riigi ja kõigi selle võimalike institutsioonide vastu. Kaebaja ei ole rahul Eesti Vabariigi seadusandlusega, sest kehtiv suhtluskorra lahendite tagamist võimaldav õiguslik regulatsioon ei taganud talle tema arust lapsega suhtlemist, kaebaja ei ole rahul politsei tegevusega, kaebaja ei ole rahul kohtusüsteemiga, mis koheselt ei rahuldanud tema esialgse õiguskaitse taotlust, kaebaja ei ole rahul asjaoluga, et D puudutavates tsiviilvaidlustes nii lapsele määratud esindaja kui ka kohalikud omavalitsused kasutasid seadusega ettenähtud kaebeõigust jms. Samas ükski neist tegevustest ei anna alust kahjunõude esitamiseks ühegi vastustaja vastu, sest tegemist ei ole kohalikule omavalitsusele pandud ülesannetega ega tegevustega, mille üle kohalik omavalitsus vastutaks või millede sooritamine oleks keelatud. Samuti ilmnes korduvalt kohtuistungil, et kaebajal on oma lapse surnud ema suhtes väga halvustav ja üleolev suhtumine ning ta keeldus mistahes koostööst lapse emapoolsete vanavanematega. Vaenulikule hoiakule viitab ka asjaolu, et kaebaja ei näe enda tegevuses ja suhtumises mingit süüd ja leiab, et ta on

justkui riikliku süsteemi ohver oma päritolu tõttu ning riik kaitses põhjendamatult ja õigusvastaselt haiget ema, mistõttu on talle tekitatud mittevaralist kahju. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et perioodil 21.02.2020 kuni 11.10.2020 ei saanud laps veeta aega emaga ega viibida ema juures, sest isa takistas seda. Ka pärast Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 määruse tsiviilasjas nr 2-19-12293 jõustumist ei läinud olukord paremaks. Kuigi kaebaja on kaebuses püüdnud jätta muljet, et tema justkui proovis täita kohtulahendit ja ema käitumise tõttu ei läinud laps emaga, siis tegelikult on see moonutatud ja otseselt manipuleeriv olukorra kirjeldus. Samuti ei saa märkimata jätta, et koheselt pärast Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 kohtumääruse jõustumist tsiviilasjas nr 2-20-19305 viis kaebaja lapse Eesti Vabariigist ära, olles selleks vajaliku reisidokumendi tellinud juba aprillis 2021. Alates 20.09.2021 on D elukohaks märgitud rahavastikuregistris jjjjjj, ehk teisisõnu riik, kus kaebaja ise oma väidete kohaselt viibida ei saa. Kaebaja ise saabus Eestisse tagasi nädal pärast lapse ära viimist jjjjjjjj. Rapla valla poolt lasteaiakoha pakkumist hakkas kaebaja nimetama enda ahistamiseks. Kuigi kaebaja nõue on täies ulatuses alusetu ning tuleb jätta rahuldamata, siis märkimist väärib ikkagi asjaolu, et eeltoodust tulenevalt on küsitav kaebajale väidetava mittevaralise kahju tekkimine, sest kaebaja on ise enda käitumisega tekitanud sama olukorra, mida ta vastustajatele ette heidab. Kaebaja ei ela koos lapsega ning laps on pärast ema kaotust täiesti võõras keskkonnas ja ilma isata. Kaebuses väidetakse, et kaebajale on lapse kui kõige kallima vara äravõtmisega tekitatud kahju ning alusetult piiratud tema suhtlemist lapsega. Samuti on kohese lasteaiakoha mitteandmisega tekitatud justkui mittevaralist kahju ning et kohalike omavalitsuste ja riigiaparatuuri tegevus kogumis on kaebajal tekitanud jõuetuse tunde, depressiooni ning hingelised läbielamised. Esiteks tuleb siinkohal välja tuua, et kaebusega hõlmatud perioodil ei ole keegi vastustajatest kaebajalt last ära võtnud, samuti ei ole vastustajad oma tegevusega piiranud kaebaja suhtlemist oma lapsega, vaid pigem püüdnud koordineerida ja korraldada seda ajal, mil maakohus menetles kaebaja hooldusõiguse taastamise avaldust. Teiseks, viies koheselt pärast hooldusõiguse taastamist lapse Eestist ära riiki, kus kaebaja ise viibida ei saa, ei teosta kaebaja oma lapse suhtes kohustust last kasvatada, tema järele valvata ega ka tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda, sest mis toimub lapsega Iraani riigi territooriumil on kaebaja otsese kontrolli alt väljas. Kaebaja väidab, et talle on ohtlik elada jjjjjjj, kuid saadab sinna elama oma lapse. Pärast hooldusõiguse saamist ei ela kaebaja lapsega koos, mistõttu on ka nüüd jätkuvalt kaebaja suhtlus lapsega piiratud. Kokkuvõtvalt Rapla vald leiab, et vastustajad ei ole oma tegevusega ega ka tegevusetusega rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu puudub alus ka mittevaralise kahju hüvitamiseks.

KOHUTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike selgitustega, kuulanud kohtuistungil menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel: Käesolevas kohtuvaidluses pooled vaidlevad selle üle, kas vastustajad on tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, mille hüvitamist ta nõuab solidaarselt kõigilt kolmelt vastustajalt. Probleemi keskmeks on rohked tsiviilvaidlused kaebaja alaealise tütre D (sünd. bbbbbb) hooldusõiguse üle. Neid vaidlusi on korduvalt kajastatud ka meedias. Lastekaitseseadus (LasteKS) § 2 sätestab seaduse eesmärgi, mille kohaselt käesolev seadus kehtestatakse last väärtustava ning lapse arengut soodustava käitumise ja elulaadi kujundamiseks ühiskonnas, last toetava keskkonna loomiseks, lapse huvide esikohale seadmiseks, lapse elukvaliteedi parendamiseks, lapse igakülgse arengu toetamiseks ning tervist ja heaolu ohustavates tingimustes olevale lapsele õigeaegse ja asjakohase abi ja hoolduse tagamiseks

kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokollidega (edaspidi konventsioon) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja teiste asjakohaste õigusaktidega. Lastekaitse on lapse õiguste ja heaolu tagamiseks käesolevas seaduses sätestatud põhimõtteid järgivate tegevuste, toetuste, teenuste ja muu abi kogum (LasteKS § 10). Lapse heaolu on lapse arengut toetav seisund, milles lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud (LasteKS § 4). Vastavalt LasteKS § 3 lg-le 1 käesolevas seaduses sätestatut kohaldatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutustele ning nende ametiisikutele, avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele ning füüsilistele isikutele, kes oma tegevuses puutuvad kokku laste ja lastekaitsega. Seega kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused oma töös lastega (lastekaitse) lähtuvad muuhulgas Lastekaitseseaduses sätestatud nõuetest, seades esikohale lapse heaolu ja lapse õigused. LasteKS §-s 5 on sätestatud lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted, mille p 3 kohaselt lapse õiguste ja heaolu tagamisel kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid (ÜRO Lapse õiguste konventsioonis sätestatud põhimõte). Kohtu hinnangul on vastustajad oma tegevuses lähtunud lapse parima huvi põhimõttest ning vanemate õigustest/kohustustest. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega seonduvalt väidetava õigusvastase tegevuse/tegevusetusega. Kaebaja õiguste kaitse oli tagatud kohtuvaidlustes, milles läbiti kõik kohtuastmed. Vastustajad pidid arvestama jõustunud kohtulahendites antud juhistega/suunistega, mida nad ka tegid. Samas vastustajad olid asetatud väga keerukasse olukorda, kuna lapse vanemad ei suutnud saavutada kokkulepet lapse hooldusõiguse jagamise, sh viibimiskoha, üle ning lapsega seotud vaidlusi pidid lahendama kohtud. Kohus ei hakka tsiviilvaidluste asjaolusid välja tooma, need on menetlusosalistele endile hästi teada. Praeguse seisuga väike D Eestis ei viibi, kuna isa viis ta Eestist ära pärast seda, kui sai ainuhooldusõiguse. Sellega võeti lapselt, kelle ema suri raske haiguse tagajärjel, võimalus suhelda oma emapoolsete vanavanematega, kes on lapse eest hoolitsenud ja kelle juures väike D elas ka peale oma ema surma. Vastustajad, kes on selle probleemiga pikalt tegelenud, kinnitasid kohtule, et lapse elamistingimused oma vanaema ja vanaisa juures olid väga head, laps arenes eakohaselt, käis lasteaias. Kohus seejuures märgib, et lapse parimas huvis on suhelda ka oma vanavanematega, kes lapse igakülgse arengu aspektist lähtudes on olulisel kohal. Väikese D harjumuspärane elu- ja keelekeskkond oli Eestis, tema emapoolsete vanavanemate juures elab ka M poolvend G ning lähedastest inimestest, kellega laps oli harjunud ning kellega tal oli emotsionaalne side, eraldamine võib mõjuda lapse psüühikale traumeerivalt, mis kindlasti ei ole kooskõlas lapse parima huvi põhimõttega. Näiteks Harju Maakohtu 30.12.2020 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-19-12293 kohus muuhulgas sedastab, et lapse isa on ohustanud lapse vaimset ja hingelist heaolu, takistades emal lapsega suhelda (p 21). Harju Maakohus 15.01.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-19305 jättis rahuldamata X esialgse õiguskaitse taotluse talle lapse koheseks tagastamiseks (selles tsiviilasjas toimus hooldusõiguse vaidluse lahendamine). Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2021 määruses haldusasjas nr 3-20-2200 (p 21) kohus sedastas, et „/.../ Lapse tema isale tagastamise eelduseks on, et isal on lapse suhtes kehtiv hooldusõigus lapse viibimiskoha üle otsustamisel/.../. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, on vaidlus selles osas maakohtus pooleli/.../. Hoolimata kohtumenetluse tulemusest ei saaks seega D X üle anda enne, kui on jõustunud vastavasisuline lahend tsiviilasjas/.../.“ Kohus märgib, et vaieldamatult lapse huvides on see, kui vanemad saavad mõistlikult omavahel suhelda ja lapse heaolu nimel koostööd teha, sama kehtib ka vanema(te) ja vanavanemate omavahelise suhtluse kohta. Antud juhul lapse osas tekkinud vaidlusi paraku rahumeelselt lahendada ei suudetud, konflikt eskaleerus ning lahenduse leidmine kandus üle kohtutele. Perekonnaseaduse (PKS) § 119 lg 1 sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. PKS § 123 sätestab lapse huvidest juhindumise põhimõtte, mille

lg 1 kohaselt kohus teeb kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-12293 lõpetati osaliselt vanemate ühine hooldusõigus D suhtes ning anti lapse emale Z ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha osas (ülejäänud osas säilis vanematel ühine hooldusõigus), samuti määrati kindlaks isa ja lapse suhtluskord. Nimetatud kohtulahendist tulenevalt kaebajal puudus lapse viibimiskoha määramise õigus, mis oli üle antud lapse emale. Pärast D ema Z surma (iiiiiii) esitas kaebaja 31.12.2020 Pärnu Maakohtule avalduse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja 08.01.2021 avalduse täienduse, milles palus taastada enda hooldusõiguse lapse D suhtes viibimiskoha määramise õiguse osas, s.o taastada hooldusõigus täielikult. Seadusest ei tulene kohalikule omavalitsusele õigust enne vastava kohtulahendi jõustumist otsustada lapse viibimiskoha üle, mistõttu puudus Rapla vallal õiguslik alus last pärast lapse ema surma tema senisest elukohast (vanavanemate juurest) ära võtta ja kaebajale üle anda (hooldusõiguse kohtuvaidlus ei olnud veel lõppenud), mida kinnitas ka Tallinna Ringkonnakohus 04.02.2021 kohtumääruses asjas nr 3-20-2200 (p 21). Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 550 lg 1 p-le 2 lapse hooldusõiguse, sh viibimiskoha määramise õiguse, küsimuste lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Lapse D hooldusõiguse kohtuvaidlus on nüüd lõppenud, kaebaja sai lapse suhtes ainuhooldusõiguse ning on lapse Eestist ära viinud. Rahvastikuregistri andmetel on D kehtiv elukoht alates 20.09.2021 jjjjjjj. Viimane lapse elukoht enne Eestist ära viimist oli xxxxxx (28.06. – 19.09.2021). Kaebajal seevastu on rahvastikuregistri andmetel kehtiv elukoht alates 09.11.2020 Eestis, aadressil xxxxxxx ning kehtiv lisa-aadress (mitte elukoht) alates 10.12.2021 jjjjjjjj. Kohus osundab, et seadus ei anna kohalikule omavalitsusele õigust otsustada lapse hooldusõiguse, sh viibimiskoha, üle, vaid selle küsimuse lahendamine on kohtu pädevuses (tsiviilvaidlus). Tallinna Ringkonnakohus on 04.02.2021 määruse nr 3-20-2200 p-des 20-21 selgitanud lapse hooldusõiguse üle otsustamise regulatsiooni järgnevalt: „/.../ X ja Z hooldusõiguse küsimus lapse D suhtes lahendati tsiviilasjas nr 2-19-12293. Kokkuvõtvalt määrati X ning Z lapse D suhtes ühine isiku- ja varahooldusõigus, ent ainuhooldusõigus D viibimiskoha osas määrati Z. Kuna Z suri 25.12.2020, on D viibimiskohta puudutavas osas hooldusõiguse määramise aluseks olevad asjaolud muutunud. X esitas tsiviilasjas nr 2-20-19305 avalduse vanema ainuhooldusõiguse taastamiseks PKS § 138 lg 2 alusel. Samasisulise esialgse õiguskaitse taotluse jättis Harju Maakohus 15.01.2021 määrusega rahuldamata. Menetlus tsiviilasjas on endiselt pooleli. Seega ei ole ringkonnakohtul praeguse määruskaebuse menetluses raames võimalik otsustada selle üle, kellele peaks kuuluma otsustusõigus D viibimiskoha üle. /.../ Lapse tema isale tagastamise eelduseks on, et isal on lapse suhtes kehtiv hooldusõigus lapse viibimiskoha üle otsustamisel. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, on vaidlus selles osas maakohtus pooleli. Tagajärgede kõrvaldamisel on avaliku võimu kandjal võimalik rakendada üksnes õiguspäraseid abinõusid (RVastS § 11 lg 2). Hoolimata kohtumenetluse tulemusest ei saaks seega D X üle anda enne, kui on jõustunud vastavasisuline lahend tsiviilasjas/.../.“ Kohus nõustub vastustajatega, et kohaliku omavalitsuse ülesandeks ei ole korraldada jõustunud kohtulahendite täitmist, kuna see ülesanne on pandud Täitemenetluse seadustikuga kohtutäituritele. Kohus seejuures selgitab, et jõustunud kohtulahendi täitmisega tegeleb kohtutäitur, kelle poole võib vajadusel pöörduda nt lahendi mittetäitmisega seonduvalt. Vastavalt Kohtutäituri seaduse (KTS) § 6 lg 1 p-le 1 kohtutäitur teeb ametitoiminguid täitemenetluse läbiviimisel Täitemenetluse seadustiku (TMS) alusel. Kohtutäitur võtab täitmisele jõustunud kohtulahendi (TMS § 12). Kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale võib kohtutäiturile esitada kaebuse vastavalt TMS §-s 217 sätestatud korrale ning kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsust võib omakorda vaidlustada maakohtus TMS § 218 alusel.

Kaebaja väidab justkui eestkosteasutus oleks taunitavalt tegutsenud ka tsiviilasjade menetlemistel. Kaebaja väidab, et kohaliku omavalituse üksused pidid olema teadlikud, et lapse vanaema Y on alustanud juba 09.04.2021 uut kohtuasja isa vastu (tsiviilasi nr 2-21-5629). Vastustajad olid sellest kohtuasjast teadlikud, kuid kõigele vaatamata jätkati tsiviilasjas nr 2-1912293 alusetut protsessimist kuni Riigikohtuni välja eesmärgiga venitada aega ja mitte anda last isale üle. Kaebaja väitel sisuliselt teostasid Tallinna linn ja Rae vald enda õigusi selgelt lapse huvidega vastuolus olevalt, mida ei saa õigustada sellega, et kuna kohus asja menetles, siis nemad ei ole milleski süüdi. Kohus kaebaja väidetega ei nõustu. Menetlusosalised võivad vaidlustada I astme kohtulahendeid kõrgemalseisvates kohtuastmetes, see on asjaosaliste seadusest tulenev õigus, mille teostamist neile ette heita on alusetu. Juhul, kui menetlusosaline ei ole nõus I astme kohtulahendiga, siis tal on õigus seda vaidlustada kõrgemalseisvates kohtuastmetes. Kaebaja on ise aktiivselt kasutanud kaebeõigust kohtumenetlustes, mida talle keegi ette ei heida. Tallinna linnale ei saa ette heita oma menetluslike õiguste kasutamist ja Rae valla esindamist tsiviilasjades nr 2-19-12293 ja nr 2-20-19305. Samas vajab ära märkimist, et eelviidatud kohtuasjades kasutas edasikaebeõigust ka alaealise D riigi poolt määratud vandeadvokaadist esindaja (lapse huvide tagamine vajas täiendavat kontrollimist). Tsiviilvaidluste asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et vastustajad oleksid tegutsenud lapse huvidega vastuolus olevalt. Maakohus oli pädev otsustama D hooldusõiguse üle ning kohtuvaidlused lõppesid isale lapse suhtes ainuhooldusõiguse andmisega, mis oligi kaebaja eesmärk peale lapse ema surma. Täiesti asjakohatud on ka kaebaja väited tema diskrimineerimises rahvuse ja soorolli alusel ning et toimus valikuline nn ära tegemine Iraani päritolu isa suhtes, samuti et kogu kohaliku omavalitsuse tegevus oli suunatud sellele, et näidata isale nn koht kätte, end kehtestada ja demonstreerida võimu. Vastustajatel ei olnud kohtu hinnangul selleks mingit põhjust. Kohatu on ka kaebaja poolt väidetu, et „laps oli see, kes keeldus koostööst, mitte isa nagu näilikult püütakse väita“. Nii väikese lapse puhul ei saa rääkida mingist koostööst täiskasvanutega ja veelgi enam - lapsele koostööst keeldumist ette heita. Kohus ei nõustu kaebajaga, et Tallinna linn ja Rae vald on järjepidevalt sekkunud kaebaja hooldusõiguse teostamisse ja takistanud teda tema vanemlike kohustuste täitmisel ja hooldusõiguse teostamisel ning et omavalitsused on olnud kaebaja hooldusõiguse ja lapse huvide suhtes hoolimatud. Hooldusõiguse vaidlused on tsiviilõiguslikud vaidlused. PKS § 138 lg 2 kohaselt kui ainuhooldusõigusega vanem on surnud või temalt on hooldusõigus täielikult ära võetud, annab kohus hooldusõiguse teisele vanemale, välja arvatud juhul, kui see ei vasta lapse huvidele. X soovis lapse D suhtes ainuhooldusõigust peale lapse ema surma ning selle kohus talle ka andis. Samas toimetas ta lapse Iraani sugulaste juurde, ise aga elab jätkuvalt Eestis (tema enda väitel ootaks teda jjjjjjjj surmanuhtlus). Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta ei ela koos lapsega, kelle suhtes ainuhooldusõiguse saamise eest ta Eestis nö võitles. Eesti on kaebajale ja tema lapsele turvaline riik, kus isa ja laps võivad koos elada (kui see ei ole jjjjjjj või mujal võimalik). Fakt on see, et Iraanis viibiva lapse, kes on ka Eesti kodanik, kohta ei ole mingeid andmeid, s.o tema elamistingimuste, psüühilise/emotsionaalse seisundi jms suhtes. Puudub igasugune teave selle kohta, kuidas laps selles uues elukeskkonnas ennast tunneb ja hakkama saab, kas talle seal meeldib, on ta kohanenud või mitte jne. Emapoolsetel vanavanematel, kes on lapse ülenejad sugulased (PKS § 80 lg 1), ja poolvennal (PKS § 80 lg 3) puudub side lapsega sellest ajast peale, kui laps Eestist ära viidi ja nad on mõistetavalt b-aastase lapse pärast väga mures. Kindlasti ei ole lapse huvides tema täielik isoleerimine Eestis elavatest lähedastest sugulastest, mida lapse isa kahetsusväärselt teebki. Mõistlikult käituv vanem arvestab eelkõige lapse huvidega ja heaoluga ega isoleeri last sugulastest, kellega lapsel on tihe emotsionaalne side/kiindumussuhe. Kohus peab vajalikuks märkida, et vanemate, sh vanavanemate ja vanemate, vahelised head suhted on eelkõige lapse huvides. Täiskasvanud peavad alati lähtuma lapse parima huvi põhimõttest muuhulgas nende vahel tekkinud lahkhelide lahendamisel. Mõistetavalt on lapse parima huvina käsitletav vanemate ja vanavanemate omavaheline hea läbisaamine ja pingevaba suhtlemine. Antud juhul vanema ja vanavanemate

ühiseks huviks on lapse heaolu, tema kasvamiseks ja arenemiseks võimalikult paremate tingimuste ja õhkkonna loomine ning lapsele turvalise elukeskkonna tagamine (laps tunneb end kindlalt ja kaitstult, kui täiskasvanute vahelises suhtluses puudub negatiivne alatoon ning vastastikku süüdistav hoiak). Kaebaja peaks siiski aru saama, et emapoolsed vanavanemad, kes samuti armastavad lapselast ning soovivad lapselapsele ainult head, on lapsele sama tähtsad kui isapoolsed vanavanemad ja seega laps peab saama nendega võrdselt suhelda ja koos olla ning selleks takistusi teha ei ole ilmselgelt lapse parim huvi. Praegusel juhul on laps emapoolsetest vanavanematest täiesti n-ö ära lõigatud juba pikemat aega ning lapse kohta ei ole faktiliselt midagi teada (vanavanemad on pöördunud erinevate ametiasutuste, sh meedia, poole abi saamiseks). Kohtu hinnangul probleemi lahendamisele aitaks kaasa, kui Mia isa oleks koostööaldis ja võimaldaks lapse heaolu pärast muretsevatel inimestel veenduda, et lapsega on kõik korras, mis oleks ka kaebaja enda huvides. Vastustajate andmetel kaebaja on saatnud lapse juba 2021. aasta juuli alguses jjjjjjj väidetavalt oma vanemate juurde elama. Alates 28.06.2021, mil jõustus kaebajale lapse ainuhooldusõiguse andmise kohtulahend, ei ole D näinud oma emapoolseid vanavanemaid ega poolvenda ei Skype, Zoom, Teams ega muu keskkonna vahendusel. Ema kaotanud viieaastane laps ei ela ka koos oma isaga Eestis, kus ta on elanud kuni jjjjjjj saatmiseni. Kohus nõustub, et kaebaja on jätnud lapse ilma tuttavast elukorraldusest/elukeskkonnast, kultuuriruumist, senisest tugivõrgustikust ja Eestis elavatest emapoolsetest sugulastest. Vastustajate andmetel kaebaja ise on viibinud Raplast eemal vaid mõne nädala vältel novembris 2021. Kaebaja, kellel on lapse suhtes ainuhooldusõigus, elab ilma lapseta Eestis, vastustajate väitel deklareerides, et ta ei kavatse Eestist lahkuda, samuti last Eestisse tagasi tuua. Ka rahvastikuregistri andmetel on kaebaja elukoht Eestis, xxxxxxx (kehtiv kanne). Seevastu lapse elukoht on registri andmetel jjjjjjj (kehtiv kanne). Vastustajate väitel väike D elab vanemliku järelevalveta ebademokraatlikus riigis, kus kaebaja ise on väidetavalt oma joonistuste eest surma mõistetud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et temale ei võimaldatud last Eestis kasvatada ning et tal oli ainuvõimalus laps viivitamatult Eestist ära viia. Rapla valla esindaja kinnitas kohtule, et lapsele oleks eraldatud koht lasteaias, kui laps oleks elanud (sh registreeritud) Rapla valla territooriumil. Ajal, mil laps elas oma ema ja vanavanemate juures Rae vallas käis ta seal ka lasteaias. Rapla valla esindaja selgitas kohtus, et lasteaed, kus laps oleks saanud lasteaiakoha, asub lapse isa elukoha lähedal, mis oleks olnud väga hea variant nii lapsele kui ka tema isale. Kaebaja võiks soovi korral elada lapsega Eestis, kus on mõlema jaoks turvaline elukeskkond. Lapse hooldusõiguse kohtuvaidlus on kaebajale soodsalt lõppenud ning tal on ainuhooldusõigus oma lapse suhtes jõustunud kohtulahendi alusel. PKS § 116 on sätestatud vanema hooldusõiguse põhimõtted, mille lg 2 kohaselt vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda - PKS § 124 lg 1) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus – PKS § 127) ning otsustada lapsega seotud asju. Väikesel D on nüüd ainult üks vanem, kelle hoolitsust laps igapäevaselt vajab (seda on kaebaja ise korduvalt väitnud), kuid sellele vaatamata lapse isa on rahul olukorraga, kus tema ja ta b-aastane laps elavad mitte koos, vaid lahus ja erinevates riikides, kuigi võimalus koos elamiseks (nt Eestis) on neil reaalselt olemas. Kohtule on jäänud mulje, et kaebajale oli vaja ainuhooldusõigust selleks, et laps viia Eestist jjjjjjj, mida ta ka tegi kohe pärast kohtulahendi jõustumist (reisidokumendi oli kaebaja lapsele tellinud juba aprillis 2021, s.o enne hooldusõigust puudutava kohtulahendi jõustumist). Fakt on see, et kaebaja pärast ainuhooldusõiguse saamist ei ela oma lapsega koos, mistõttu nendevaheline suhtlus on oluliselt piiratud, kuid nüüd juba lapse isa enda valikul/tahtel. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (lg 2). Kohus käesolevas haldusasja leiab, et vastustajad ei ole tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, mille hüvitamist kaebaja taotleb. Tsiviilvaidlused on kohtus lahendatud ning kaebaja on oma eesmärgi – lapse ainuhooldusõiguse – saavutanud. Kaebaja saab lapsega koos elada ja tema eest hoolitseda, kui tal selleks soovi on. Kaebaja on ise korduvalt öelnud, et lapse jaoks on kõige tähtsamad vanemad, kellega lapsel on kiindumussuhe ning laps peab elama vanemaga (antud juhul isaga), mitte vanavanematega. Faktiline olukord on aga vastupidine – laps ei ela mitte oma vanemaga (isaga), vaid nüüd juba isapoolsete vanavanematega/sugulastega jjjjjjj (kus kaebajal on väidetavalt eluohtlik elada). Kohus nõustub, et ükski kaebaja ette heidetavast vastustajate tegevusest/tegevusetusest ei anna alust mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks vastustajatelt kaebaja kasuks. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist kohalikule omavalitsusele avalik-õiguslikus suhtes pandud ülesannetega, mille täitmise eest kohalik omavalitsus vastustaks või mille sooritamine oleks seadusega keelatud. Kohaliku omavalitsuse asutused hooldusõiguse üle ei otsusta ning selliseid vaidlusi ei lahenda, milleks neil pädevus puudub. Vanemate vahelisi hooldusõiguse vaidlusi lahendavad maakohtud. Alaealise D hooldusõiguse üle vaidlesid maakohtus tema vanemad – Z ja X. Kohtu poolt oli määratud ka suhtluskord lapsega, mida pooled pidid täpselt järgima. Kohtuvaidluste ajal suri lapse ema Z, kellel oli ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha otsustamise suhtes. Lapse isa hakkas kohtus taotlema ainuhooldusõigust, mille ta ka sai. Vastustajad ei ole oma suva järgi takistanud lapsel isaga suhtlemast, vaid on tegutsenud lapse huvidest lähtuvalt ning jõustunud kohtulahenditele tuginedes (nt kohtu poolt suhtluskorra määramine jm). Kohalikku omavalitsust ei saa süüdistada ka selles, et lapse isa ja vanaisa vahel tekkist konflikt lapsega kokkusaamise ajal. Vastustajaid ei saa süüdistada ka selles, et täiskasvanud inimesed ei saa omavahelisi lahkhelisid lahendada rahumeelselt ja mõistlikult vältimaks lapse traumeerimist. Vastustajad on piisavalt põhjalikult selgitanud kaebusega seonduvaid asjaolusid, mida kohus ei hakka üle kordama. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks. Kohtu hinnangul vastustajad ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning kohtule esitatud tõendite pinnalt ei saa järeldada, et vastustajad oleksid tahtlikult/süüliselt tegutsenud lapse/isa huvide vastaselt. Vaidlus oli vanemate vahel lapse hooldusõiguse üle, mida oli pädev lahendama maakohus. Kohtuvaidlustes menetlusosalised kasutasid edasikaebeõigust, mida neile ette heita on alusetu. Seega on ka mõistetav, et kohtuvaidlused venisid oodatust pikemaks, milles ei saa otseselt kedagi süüdistada. Kohtuvaidlused lõppesid kaebajale lõppkokkuvõttes positiivselt ning temale määras kohus ainuhooldusõiguse pärast teise vanema (lapse ema) surma.

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustajad I ja II menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Vastustaja III palub välja mõista kaebajalt advokaadi õigusabi eest seisuga 13.12.2021 summas 3276 eurot. Kohus leiab, et vastustaja III õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud, kuna vaidlus ei väljunud haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.