3-22-2224/15 - Muud - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 7.1 Vastustaja väljastas kaebajale 21.12.2022 maksuotsuse muutmise otsuse, millega tühistas maksuotsuse kaebaja poolt MTA-le eelmenetluses esitatud kahe arve osas määratud käibe- ja tulumaksu kohta. Maksuotsuse koostamisel jäid viidatud kaks kaebaja poolt eelmenetluses esitatud arvet ekslikult tähelepanuta. Osaliselt tühistatud maksuotsuse ning vaideotsuse osas, mis ei ole enam aktuaalne, kus kaebaja on oma kaebuse eesmärgi tänaseks saavutanud, palub vastustaja menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Ülejäänud osas vaidleb vastustaja kaebusele vastu. 7.2 Vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumata. Vaideotsuse motiivid ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust. Väide, et vaide menetleja ei tundnud huvi kaebaja ostuarvete vastu ei ole asjakohane. Kaebaja möönab, et ei esitanud ostuarveid menetlejale vaidemenetluse kestel. Kui kaebaja soovinuks tegelikult maksumenetluses küsitud, kuid esitamata jäetud arveid vaidemenetluses esitada, siis saanuks ta arved esitada koos vaidega. Kaebaja seda teinud ei ole. Kaebaja teadis, et MTA neid arveid temalt ootas. Kaebaja soovis rakendada ka vaidemenetluses juba maksumenetluses rakendatud venitamistaktikat. Tegemist on kaebaja poolt teadlikult valitud menetlustaktikaga. MTA korralduses dokumentide esitamiseks on kaebajalt ühemõtteliselt nõutud ostuarvete esitamist. Seda kinnitas ka vaidemenetlus. See ei saanud kaebajal jääda tähelepanuta. 7.3 Kaebaja poolt esile toodud suhtlusega seonduv ei õigusta dokumentide esitamata jätmist. MTA etteheited kaebajale põhinevad sisuliselt teabe nõudmise korralduse (MTA vastuse lisa 3) täitmata jätmisel. Sellest tulenevalt kujunes kaebaja maksukohustus. Maksukohustus ei kujunenud kutsesaladusega hõlmatud kliendiandmete esitamata jätmisest, nagu püüab väita kaebaja. 7.4 Kaebaja ei ole pööranud tähelepanu audiitori selgitusele (MTA vastuse lisa 10), et konfidentsiaalsuse kaalutlustel võib jätta isikustamata vaid müügikäibe, milles kajastuvad kliendiandmed. Sisendkäibemaks sisaldab eelkõige seda osa ettevõtte rahalistest liikumistest, mis ei ole seotud õigusabi osutamisega, vaid selle käigus tekkinud kuludega (nt bürootarbed, sideteenused). 02.05.2022 vaideotsuses selgitati kaebajale täiendavalt, et kui kaebajal ongi õigus maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 64 sätestatud alustel korralduse täitmisest keelduda, ei saa nõustuda kaebaja hinnanguga justkui viiks dokumentide esitamine kutsesaladuse rikkumiseni. Kaebajal oli õigus esitada dokumendid osaliselt kaetuna. Kaebaja seda võimalust seletuste andmisel 26.05.2022 ei kasutanud. Kogu kirjavahetus kaebajaga, MTA korraldus, vaideotsus ja vestlus kaebajaga olid suunatud ostuarvete saamisele. Seega väide ostuarvete küsimise tagaplaanil oleku kohta ei ole korrektne. Pigem viitab kaebajat õigustav avaldus tema teadlikule soovile ostuarveid maksumenetluses MTA-le mitte esitada. 7.5 Kaebaja ostuarvetel ei saa tavapäraselt olla kaebajalt õigusabi ostva kliendi andmeid. Kaebaja on oma ostuarvetel üldjuhul ise kliendiks. Seega jätab kaebaja tähelepanuta MKS § 102 lg 1 p-s 2 sätestatu. Kaebajale on kirjavahetuses MTA-ga, vaideotsuses ja korralduses ühemõtteliselt selgitatud ostuarvete esitamise vajaduse küsimust, ei saa kaebaja väita, et ta ei olnud asjaolust teadlik. Dokumentide MTA-le mitteesitamine oli kaebaja tahtlik tegevus. Seega ei saa kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud arveid kaebaja maksukohustust vähendavatena arvestada. 3(8)

7.6 Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud arved ei olnud ka osaliselt kaetud. Seega puudus arvetes kajastatul ka maksumenetluses kliendisaladus. Seega teadis kaebaja oma kaasaaitamiskohustuse rikkumisest juba maksumenetluses. Viide AdvS § 45 lg-le 1 on vaid ettekääne MTA-le täpsemat teavet mitte anda. Isiklikuks otstarbeks kasutatud eluruumi kulude kandmisega seoses ei esita kaebaja ühtegi vastuväidet. 7.7 Kohtupraktikas on leitud, et maksuotsusega ei peagi tuvastama maksupettust. MTA kogutud tõendid põhjendavad MTA seisukohta ja seavad kahtluse alla kaebaja esitatud argumentide õigsuse. Seega ei nõustu vastustaja kokkuvõtvalt kaebuses avaldatud õigustusega, et kaebajal ei olnud ostuarvete osas n.ö tavapärast kaasaaitamiskohustust. Teenuste ostmisel ei saa kaebaja nende kuluarvete esitamisega kuidagi rikkuda kliendisaladust. Seega on kaebaja positsioon väär. Selle tulemusena palub vastustaja jätta kaebuse lisana 3 esitatud uued tõendid maksukohustust vähendava asjaoluna arvesse võtmata. 7.8 Ka kohtupraktikas (TlnRGK otsus nr 3-20-2215 p 17) on leitud, et isegi vaidemenetluses esitatud uued selgitused või tõendid ei mõjuta maksuotsuse õiguspärasust, kui need on maksumenetluses jäetud tahtlikult esitamata (MKS § 102 lg 1 p 2). Ka käesolevas asjas ei ole kaebaja tõendite esitamisega hilinemist millegagi põhjendanud. Kohtupraktikas on ka leitud, et mõningate tõendite esitamise vajadus võib maksukohustuslasele selguda alles maksuotsusest (RK lahendud nr 3-20-928 p 17 ja 3-3-156-16 p-d 21-22). Vastustaja hinnangul praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. Kaebaja on maksumenetluse kestel tõendeid valikuluselt esitanud. Tegu on kaebaja teadliku ja tahtliku valikuga, mistõttu ei saa nende hilisemat esitamist maksuotsuse üle peetavas kohtuvaidluses maksukohustust vähendavana arvestada. 7.9 AdvS § 45 lg 1 ja § 40 lg 1 ning MKS § 64 lg 1 p 1 tõlgenduse kohaselt ei osutanud kaebaja MTA-le esitamata jäetud ostuarvete alusel oma klientidele õigusabi teenust ega saanud selles osas tugineda advokaadi konfidentsiaalsuskohustusele. Kaebajal puudus objektiivne alus ostuarvete mitteesitamiseks MTA-le. Kaebaja kliendisuhteid need ei kajastanud. Kaebaja oli ise nende arvete järgi kliendiks.

16.Eelpool toodu põhjal ei ole õiged kaebaja etteheited, mille kohaselt oli maksuhalduri huvi suunatud kaebaja klientide kohta andmete saamisele. Dokumentidest ja suhtlusest kaebajaga on üheselt välja loetav, et maksuhaldur soovis saada kaebajalt dokumente, mis tõendaksid sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ja kulude seotust kaebaja ettevõtlusega, st ostuarveid. Isegi kui maksuhaldur tundis täiendavalt huvi ka müügiarvete vastu, ei tee see olematuks maksuhalduri nõuet esitada ostuarved. Ka kontrollakti punktis 1.1.2 on välja toodud maksuhalduri suhtlus kaebajaga ning maksuhalduri positsioon, mille kohaselt puudub kaebajal õigus sisendkäibemaksu maha arvata, kuivõrd puuduvad sisendkäibemaksu mahaarvamist tõendavad dokumendid. Kaebaja ei ole ka kontrollaktile eriarvamust esitanud, kuid on kinnitanud kaebuses selle kätte saamist 13.09.2022. Maksuotsusele esitatud vaides piirdus kaebaja samuti paljasõnalise põhjendusega, et väljamaksed on ettevõtlusega seotud. Dokumente kaebaja ka vaidemenetluses ei esitanud. Eelnevast nähtub, et maksuhaldur ei ole kaebajat dokumentide nõudmisel eksitanud. Maksuhalduri nõue on olnud selgelt suunatud ostuarvete saamisele, st selliste dokumentide saamisele, milles kaebaja osales tavapärase ostjana, mitte õigusteenuse müüjana. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, mille kohaselt ei olnud ostuarvete esitamise nõue talle arusaadav. 17. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on maksumenetluses rikkunud kaasaaitamiskohustust. AdvS § 40 lg 1 kohaselt on õigusteenus kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. AdvS § 45 paneb advokaadile kohustuse hoida saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust. MKS § 64 lg 1 p 1 alusel on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda advokaadil asjaolude kohta, mis said temale teatavaks seoses õigusabi andmisega. Sätetest tulenevalt ei ole kliendi ja advokaadi usaldussuhte kaitse absoluutne ega laiene advokaadi kõigile teenustele. Riigikohus on oma 18.06.2007 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-07 (p 21) selgitanud, et õigusteenuse mõiste on AdvS § 40 lg-s 1 määratletud avaralt, kuid see ei tähenda, et kogu advokaadi tegevus on automaatselt käsitatav õigusteenuse osutamisena. Nimetatud sätte kohaselt tähendab õigusteenuse osutamine advokaadi poolt kutsetegevusena õigusnõustamist, isiku esindamist või kaitsmist kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamist ja muu õigustoimingu tegemist. Muu õigusdokumendina tuleb AdvS § 40 lg 1 tähenduses mõista isiku huvides sellise toimingu tegemist, mille raskuspunkt langeb advokaadi poolt õiguslike teadmiste kasutamisele. Tallinna Ringkonnakohus on oma 22.12.2009 otsuse nr 3-06-1545 punktis 9 selgitanud, et usalduse kaitse hõlmab eeskätt selliseid õigusteenuseid, millel on seos isiku kaitsmisega kriminaal- ja väärteomenetluses, esindamisega haldus- ja tsiviilkohtumenetluses ning õigusnõustamisele, mille eesmärgiks on kliendi õigusliku olukorra kindlakstegemine, et aidata tal oma tegevust korraldada kooskõlas seadusega.

vajalike kaupade ja teenuste soetamine ei ole õigusteenus, mis võimaldaks advokaadil keelduda ostuarvete kohta informatsiooni andmist. Nagu märgitud, siis ei ole kliendi ja advokaadi usaldussuhe absoluutne ega laiene advokaadibüroo majandustegevusele tervikuna. Usalduse kaitse hõlmab eeskätt selliseid õigusteenuseid, millel on seos isiku kaitsmisega kriminaal- ja väärteomenetluses, esindamisega haldus- ja tsiviilkohtumenetluses, ning õigusnõustamisele, mille eesmärgiks on kliendi õigusliku olukorra kindlakstegemine, et aidata tal oma tegevust korraldada kooskõlas seadusega. Advokaadibüroo majandustegevusel kaupade ja teenuste ostmisel eelkirjeldatud õigusteenuse tunnused puuduvad. Kaupade ja teenuste ostmisel on kliendiks kaebaja ise, mitte tema kliendid. Ainuke klient, kes arvetel kajastub, on kaebaja ise. Ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud arvetelt ei nähtu, et tegemist oleks arvetega, mis oleksid puutumuses õigusteenuse osutamisega. Tegemist on ettevõtte tavapärasel majandustegevusel tekkinud kuludega. Nimetatud asjaolu pidi kaebajale olema teada nii tulenevalt oma igapäevasest kutsetegevusest kui ka maksuhalduri selgitustest. Järelikult pidi kaebaja täitma maksumenetluses kaasaaitamiskohustust ja esitama maksuhaldurile maksumenetluses maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks ostuarved ning andma selgitusi arvete kohta. Kaebaja seda ei teinud, mistõttu on ta oluliselt rikkunud kaasaaitamiskohustust. Kohus nõustub vastustajaga, et kaasaaitamiskohustuse rikkumine kaebaja poolt oli tahtlik, kuivõrd kaebaja puhul on tegemist kogenud õigusteenuse osutajaga, kellele ei saanud olla teadmata AdvS § 45 lg 1 sisu ning sätte kohaldamisel kujunenud kohtupraktika. Samuti esitas kaebaja maksumenetluses 2 tõlketeenuse arvet, mida maksuhaldur maksu määramisel ka arvestas. Kaasaaitamiskohustuse rikkumine on toonud kaasa maksuotsuse tegemise, kuivõrd sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ja kulutuste seotus ettevõtlusega ei leidnud maksumenetluses tuvastamist.