Xi kaebus Põlva valla kohustamiseks rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemiseks ja Siseministeeriumi
25.jaanuari 2022. a vaideotsuse nr 2-2/709-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein Vastustaja I Põlva vald, esindaja Heiki Kolk Vastustaja II Siseministeerium, esindaja Merje Joll Kolmas isik Y, esindaja vandeadvokaadi abi Marit Seesmaa Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium, esindaja Kadi Laanemäe
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus.
2.Kohustada Põlva valda tegema rahvastikuregistrisse kanne Xi ühise hooldusõiguse kohta W suhtes ja tühistada Siseministeeriumi 25. jaanuari 2022. a vaideotsus nr 2-2/7092.
Mõista Põlva vallalt Xi kasuks välja menetluskulu 595 eurot.
4.Mõista Siseministeeriumilt Xi kasuks välja menetluskulu 595 eurot.
5.Jätta kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.
6.Jätta vastustajate ja kaasatud haldusorgani menetluskulud nende endi kanda.
7.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja, kolmanda isiku ning nende lapse nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. mail 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).
3-22-465 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus tuvastas 18. oktoobri 2021. a otsusega tsiviilasjas nr 2-21-8578, et
12.aprillil 2021 sündinud W põlvneb Xist (kaebaja). Nimetatud kohtuotsus jõustus 18. novembril 2021. Tartu Maakohus edastas otsuse jõustumisel selle ärakirja poolte isikuandmetes muudatuste tegemiseks Põlva Vallavalitsusele. Perekonnaseisuametnik tegi 25. novembril 2021 kande põlvnemise kohta rahvastikuregistrisse.
2.Kaebaja esitas 1. detsembril 2021 Põlva Vallavalitsusele pöördumise, milles palus selgitust hooldusõiguse kande tegemata jätmise kohta ning palus kanda ühine hooldusõigus registrisse vabatahtlikult.
3.Põlva Vallavalitsus selgitas 6. detsembri 2021. a vastusega kaebajale, mis põhjustel jäeti hooldusõiguse kohta kanne tegemata.
4.Kaebaja esitas 27. detsembril 2021 Siseministeeriumile vaide, milles palus teha Põlva Vallavalitsusele ettekirjutuse rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kohta kande tegemiseks. Siseministeerium jättis 25. jaanuari 2022. a vaideotsusega nr 2-2/709-2 vaide rahuldamata.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 22. veebruaril 2022 kaebuse, milles palub kohustada Põlva Vallavalitsust tegema rahvastikuregistrisse kanne, millest nähtuvalt on kaebajal Wi suhtes (ühine) hooldusõigus ning tühistada Siseministeeriumi 25. jaanuari 2022. a vaideotsus nr 2-2/709-2.
6.Tartu Halduskohus võttis 28. veebruari 2022. a määrusega Xi kaebuse Põlva valla kohustamiseks rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemiseks ja Siseministeeriumi
25.jaanuari 2022. a vaideotsuse nr 2-2/709-2 tühistamiseks menetlusse ja kaasas kolmanda isikuna menetlusse Yi.
7.Põlva vald ja Siseministeerium esitasid vastavalt 22. märtsil 2022 ja 28. märtsil 2022 vastused kaebusele, milles paluvad jätta kaebuse rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus kaasas 23. märtsil 2022 menetlusse Justiitsministeeriumi arvamuse andmiseks ja pikendas kolmandale isikule määratud vastamise tähtaega.
9.Kolmas isik esitas 6. aprillil 2022 seisukoha kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
10.Justiitsministeerium esitas 20. aprillil 2022 arvamuse, milles selgitas rahvastikuregistris hooldusõiguse kande tegemise aluseid.
3-22-465
11.Tartu Halduskohus määras 27. detsembri 2022. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks.
12.1.Maakohtu otsusega asjas nr 2-21-8578 on tuvastatud lapse põlvnemine kaebajast ning kaebaja on lapse isana kantud rahvastikuregistrisse. Põlva vald on õigusvastaselt keeldunud tegemast rahvastikuregistrisse kannet ühise hooldusõiguse kohta. Põlva vald ja Siseministeerium on hooldusõiguse kande tegemata jätmisel kohaldanud ebaõigesti perekonnaseaduse (PKS) sätteid. Perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 22 lg 1 p 4 kohaselt kantakse sünni registreerimisel rahvastikuregistrisse muu hulgas andmed hooldusõiguse kuuluvuse kohta. Sama seaduse § 25 lg 2 tulenevalt kantakse lapse isa andmed registrisse dokumendi alusel, mis tõendab tema abielu lapse emaga või PKTS §-s 26 nimetatud isaduse omaksvõtu avalduse ja selle juurde kuuluva ema nõusoleku või põlvnemise tuvastamise kohtulahendi alusel. Seega ei esine takistusi kaebaja soovitud kande tegemiseks. Olukorras, kus lapse põlvnemine isast on tuvastatud kohtuotsusega, on vastav kohtuotsus ka isa hooldusõigust tõendavaks dokumendiks. Põlvnemise tuvastamisega saab vanem ka hooldusõiguse ning PKTS § 13 lg-st 2 tulenevalt saab kohtuotsuse, millega on tuvastatud lapse põlvnemine isast, alusel muuta ka hooldusõiguse kuuluvust.
12.2.Nõustuda ei saa vastustajate ja justiitsministeeriumi põhiseisukohaga, et põlvnemise tuvastamisega ei kaasne vanemale automaatselt lapse hooldusõigust ning see tuleb eraldi maakohtus kindlaks määrata. PKS §-st 117 tulenevalt on vanemal, kellest laps põlvneb, tema suhtes reeglina ühine hooldusõigus koos teise vanemaga. PKS ei näe ette, et kui lapse põlvnemine isast tuvastatakse kohtuotsusega, siis PKS § 117 lg 2 esimene lause kohaldamisele ei kuulu. PKS ei näe ka ette, et põlvnemise tuvastamisega tekib vanemal suhtlusõigus ja lapse ülalpidamiskohustus, kuid hooldusõigust vanem ei saa. PKS-i § 82 ega ühegi teise PKS-i sätte alusel ei ole võimalik sellist järeldust teha. Kaebajal on lapse suhtes hooldusõigus ning seda ei muuda asjaolu, et maakohtu otsuses ei ole ühist hooldusõigust kindlaks määratud. Kaebaja hooldusõigust ega suhtlusõigust ei ole piiratud. Seni kui kohtus ei ole vastavaid piiranguid kehtestatud, on kaebajal lapse ühine hooldusõigus (PKS § 82, § 117 lg 2 esimene lause). Kaebajal on seega subjektiivne õigus, et tema hooldusõigus lapse suhtes nähtuks ka rahvastikuregistri andmetest. Lapse ja vanema vastastikused õigused ja kohustused tulenevad põlvnemisest (PKS § 82).
12.3.Olukorras, kus lapse isaks loetakse mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus või kes on isaduse omaks võtnud (PKS § 84 lg 1 p 1 ja 2), omandab isa hooldusõiguse automaatselt. PKS sätteid ei ole võimalik tõlgendada nii, et vanemal, kelle hooldusõigust ei ole lõpetatud ega piiratud, tuleb läbida hooldusõiguse saamiseks kohtulik kontroll, mille käigus hinnatakse tema võimekust hooldusõigust teostada. Tegemist on meelevaldse PKS-i regulatsiooni tõlgendamisega, millega ei tagata vanemate võrdset kohtlemist. Kui lapse põlvnemine vanemast on tehtud kindlaks muul seaduses sätestatud viisil kui kohtu poolt isaduse tuvastamisega, siis ei kontrollita, kas vanem on võimeline hooldusõigust teostama. Vanemate ebavõrdset kohtlemist ei õigusta viis, kuidas lapse põlvnemine vanemast on kindlaks tehtud. Esineda võib juhtumeid, mil kohtuotsusega tuleb tuvastada lapse põlvnemine emast. Justiitsministeeriumi seisukohtade kohaselt ei peaks sellisel juhul ka lapse ema nö automaatselt hooldusõigust saama, vaid ta peaks pöörduma hooldusõiguse saamiseks kohtusse, kus hinnatakse, kas ta on sobilik hooldusõigust teostama. Selline tõlgendus ei ole PKS-ga kooskõlas. Samuti on ebakohane ja meelevaldne Justiitsministeeriumi seisukoht, et lahus
3-22-465 elavate vanemate puhul on ühise hooldusõiguse säilitamine praktikas erandlik. Riigikohtu praktika viitab just vastupidisele. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erisusi juhul, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Lapse huvidega arvestamise vajadus ei õigusta vastustajate ja kaastatud haldusorgani PKS-le antud tõlgendust. PKS-i § 117 lg 2 selline tõlgendamine, et kohtuotsusega tuvastatud põlvnemise korral ei kaasne isale lapse hooldusõigust, on põhiseadusvastane, sest kohtleb vanemaid olenevalt põlvnemise tuvastamise viisist ebavõrdselt ja rikub vanema õigust perekonnaelule. Kaebaja on soovinud lapse sünnist alates tema eest hoolitseda ja tema kasvatamises osaleda. Samuti soovis kaebaja isaduse omaks võtta, kuid lapse ema ei soovinud, et isa lapse elus osaleks.
12.4.Siseministeeriumi selgitustest nähtuvalt tehti kuni 2021. aastani põlvnemise tuvastamise kohtulahendi kandmisel rahvastikuregistrisse ka kanne hooldusõiguse kohta. Seda praktikat muudeti lähtuvalt Justiitsministeeriumi tõlgendusest, milles leiti, et PKS § 117 ei laiene isaduse hilisemale tuvastamisele. PKS regulatsioon ei ole vahepeal selles osas muutunud, mistõttu ei ole praktika muutmine põhjendatud. Praktika muutmine on toonud kaasa vanemate ebavõrdse kohtlemise. PKS § 117 reguleerib vanemate hooldusõigust sõltumata sellest, milline on olnud kooselu vorm. Vanema võimelisus lapse hooldusõigust teostada ei sõltu sellest, millisel viisil on tehtud kindlaks lapse põlvnemine vanemast. Samuti puudub asjakohane põhjendus, mis õigustaks lähenemist, et kuni PKS § 1231 nimetatud kohtuvaidluse lõppemiseni ei ole vanemale tagatud võimalust osaleda last puudutavate otsuste tegemisel ja ta ei saa lapse kasvatamisest osa võtta. PKS § 1231 lg 3 reguleerib normi pealkirjast nähtuvalt vanema hooldusõiguse taastamist, millega praegusel juhul ei ole tegemist. Kaebaja hooldusõiguses ei ole tehtud muudatusi. PKS § 1231 algatatud kohtuvaidluse lahendamine on aeganõudev ja kaebajale koormav ning toob lisakulusid. Samuti suureneb sellega märkimisväärselt ja põhjendamatult kohtute ja kohalike omavalitsuste koormus.
12.5.Hooldusõiguse kande puudumise tõttu ei ole kaebajal võimalik hooldusõigust teostada, sh saada lapse kohta informatsiooni ja otsustada lapsega seonduvate toimingute tegemise üle. Sellega on rikutud kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele.
13.Vastustaja I (Põlva vald) palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
13.1.Perekonnaseisuametnik on teinud põlvnemise kande vastavalt tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusele, perekonnaseisuametnikul puudub pädevus ise tuvastada muid perekonnaõiguslikke küsimusi, sh hooldusõiguse olemasolu. Hooldusõiguse kohta kande tegemiseks puudub käesoleval hetkel kande aluseks olev dokument. Perekonnaseisuasutuse otsuse alusel muudetakse rahvastikuregistri andmeid üksnes juhul, kui perekonnaseisuasutusel on registrisse kantava asjaolu kinnitamise või tuvastamise pädevus. Vastustaja tehtud kanne on PKTS § 25 lg-ga 2 kooskõlas. PKTS § 25 lg 2 alusel sai perekonnaseisuametnik teha maakohtu otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-21-8578 üksnes kande põlvnemise tuvastamise kohta. Põlvnemise tuvastamine ei anna perekonnaseisuametnikule õigust teha rahvastikuregistrisse kandeid, mis ei tulene kohtuotsuse resolutsioonist. Vastustajale esitatud kohtulahendi resolutsioonis ei ole võetud seisukohta hooldusõiguse ja selle ulatuse kohta. Seega puudus kande alus ehk dokument, mis tõendaks registrisse kantavat asjaolu.
13.2.Juhul, kui isik soovib tuvastada hooldusõigust, tuleb tal enne kandeavalduse esitamist pöörduda maakohtusse, et kohus tuvastaks hooldusõiguse. Hooldusõiguse kande tegemist reguleeriva PKTS §-s 29 sätestatud juhtumiga ei ole praegusel juhul tegemist. Kui soovitakse teha kannet hooldusõiguse kohta pärast lapse sünni registreerimist, tuleb see asjaolu tuvastada eraldi kohtus. Kuna kaebusega ei ole vaidlustatud lapse sünni registreerimisel tehtud kandeid, vaid hiljem tuvastatud põlvnemisega seotud asjaolu, siis ei ole PKTS § 22 lg 1 kohaldatav.
3-22-465
13.3.Lisaks tuleb arvestada, et Riigikohtu praktika järgi on põlvnemine perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandest. Rahvastikuregistri kannetel ei ole õigustloovat tähendust ega TsMS § 232 lg 2 mõttes ette kindlaksmääratud jõudu. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus.
14.Vastustaja II (Siseministeerium) palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
14.1.Hooldusõigust muudab, taastab, piirab ja peatab kohus. Tartu Maakohtu otsuses ei käsitletud põlvnemise kõrval hooldusõiguse kuuluvust, mistõttu on vastustaja I õigesti teinud rahvastikuregistrisse kohtulahendi alusel kande üksnes põlvnemise kohta. Halduskohus ei saa laiendada maakohtu otsuses tuvastatu ulatust ning kohustada rahvastikuregistrisse kandma andmed ka lapse isa hooldusõiguse kohta. Põlvnemise tuvastamisega ei kaasne automaatselt lapse isale hooldusõigust. Hooldusõigus tekib automaatselt vaid juhul, kui vanemad on lapse sünni hetkel omavahel abielus. Isaduse omaksvõtu korral tekib hooldusõigus isaduse omaksvõtu tahteavalduse esitamisel. Põlvnemise kohtulikul tuvastamisel peab lisaks isaduse tuvastamisele läbima kohtuliku kontrolli ka hooldusõiguse küsimus. PKS § 117 lg-d 1 ja 2 ei reguleeri selgelt olukorda, kui isadus on tuvastatud kohtulahendiga. Justiitsministeerium on
4.jaanuari 2022. a kirjaga selgitanud, et kui põlvnemine tuvastatakse kohtu kaudu, siis astub see vanem lapse ellu hiljem ning sellisel juhul peab kohus konkreetse juhtumi asjaolusid hinnates tuvastama, kas senine hooldusõiguse kuuluvus on lapse jaoks parim. Antud juhul tuvastati lapse põlvnemine ajal, mil lapse hooldusõigus kuulus emale ning sellises olukorras ei ole tegemist hooldusõiguse lõpetamise, piiramise ega ära võtmisega ning seetõttu lähtuda tuleb PKS §-s 138 sätestatud hooldusõiguse üleandmise regulatsioonist. PKS § 117 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tekib vanematel ühine hooldusõigus automaatselt vaid juhul, kui vanemad on omavahel abielus ning ülejäänud juhtudel, v.a isaduse omaksvõtul, tuleb lapse hooldusõiguse küsimused lahendada kohtus. Olukorras, kus lapse ainuhooldusõigus on ühel vanemal, on hooldusõiguse jagamist võimalik taotleda hagita menetluse sätete alusel kohtult. Kuni kohus ei ole kaebaja lapse hooldusõiguse kuuluvust lahendanud, ei ole kaebaja temast põlvneva lapse hooldusõiguslik vanem.
14.2.Lastekaitseseadus §-st 5 tulenevalt tuleb kõigis lapsi puudutavas ettevõtmistes seada esikohale lapse huvid. Lapse huviks on, et temaga seotud küsimusi otsustaksid vanemad, kes tunnevad last ning sellest tulenevalt oskavad ka lapsega seonduvate otsuste tegemisel arvestada tema huvidega. PKS § 1231 alusel tuleb huvitatud isikul kohtusse pöörduda ka juhul, kui vanema hooldusõigust ei ole varem muudetud.
14.3.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vanemaid koheldakse sellise tõlgenduse korral ebavõrdselt. Asjaolu on hilisem põlvnemise tuvastamine puudutab reeglina isasid, ei ole soo alusel diskrimineerimine, sest sünni registreerimise nõuetest tulenevalt on emadus kindlalt paigas. Isasid, kes lisanduvad lapse ellu hiljem, ei saa võrdsustada vanemaga, kes on lapse elus lapse sünnist alates. Võrreldavateks gruppideks saab pidada isikuid, kes soovivad lapse hooldusõigust muuta, taastada, piirata või peatada. Hooldusõiguse kuuluvuses muudatuse tegemiseks tuleb ka sellisel juhul pöörduda kohtusse.
15.Kaasatud haldusorgan (Justiitsministeerium) palub jätta kaebuse järgmistel põhjustel rahuldamata.
15.1.Lapse põlvnemise kohta tehtud kohtuotsus ei ole hooldusõigust tõendavaks dokumendiks ja rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kohta kande tegemise aluseks, kui kohtuotsusega ei ole hooldusõiguse küsimust lahendatud. PKTS § 29 lõikest 1 tuleneb, et kui vanemad on abielus või abiellunud pärast lapse sündi, kantakse hooldusõiguse andmed rahvastikuregistrisse vastava perekonnaseisudokumendi alusel ning sama paragrahvi lõige 2 näeb ette hooldusõiguse kande tegemise ka isaduse omaksvõtu avalduse alusel. Kui isadus on
3-22-465 tuvastatud PKS § 84 lg 1 punktis 3 sätestatud alusel kohtus, saab hooldusõiguse andmete rahvastikuregistrisse kandmise alus olla üksnes kohtulahend. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 5631 järgi on hooldusõiguse andmete rahvastikuregistrisse kandmise aluseks kohtulahend, millega kohus hooldusõiguse küsimuse lahendab. Kohtu kaudu tuvastatud isaduse korral peab lapse isana tuvastatud isik taotlema kohtult PKS § 138 lg 1 alusel lisaks hooldusõiguse kindlaksmääramist. Käesoleval juhul kaebaja seda kohtus ei taotlenud ning maakohus seda küsimust ka ei lahendanud. Seega on vastustaja I õigesti keeldunud hooldusõiguse kande tegemisest rahvastikuregistrisse.
15.2.Hooldusõiguse kontseptsioonist lähtuvalt ei kuulu põlvnemine ja hooldusõiguslikus olemuslikult alati kokku. Põlvnemisega tuvastatakse üksnes see, kes on lapse vanem, kuid hooldusõigus peab kuuluma vanema(te)le, kellel on lapsega hea kontakt, kes osaleb aktiivselt lapse elus ja on lapse huve silmas pidades sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Põlvnemisest tuleneb lapse vanemale automaatselt üksnes õigus lapsega suhelda (PKS § 143 lg 1). Vanema hooldusõiguse kuuluvust reguleerib PKS § 117. Hooldusõigus kuulub lapse mõlemale vanemale ning hooldusõiguse kuuluvus määratletakse PKS § 117 alusel lapse sünni esmasel registreerimisel. Kuna PKS § 117 ei näe isaduse kohtuliku tuvastamise korral ette automaatset hooldusõiguse omandamist, tuleb hooldusõiguse küsimus lahendada eraldi. Isaduse tuvastamisega kohtus ei kaasne seega isale automaatselt hooldusõigust. Selline erisus on kantud vajadusest tagada ja kaitsta lapse huve olukorras, kus ühise hooldusõiguse igakülgne teostamine ei pruugi olla sisuliselt tagatud. Kui põlvnemine on tulnud teha kindlaks kohtu abil, viitab see asjaolule, et lapse vanemad ei ole last ühiselt kasvatanud.
15.3.Hooldusõigus peaks kuuluma vanemale niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb. Seda, kui palju vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb ja kas ta on sobiv ja võimeline lapse elu üle otsustama, saab pärast lapse sünni esmast registreerimist otsustada kohus. Lahus elavate vanemate puhul on ühise hooldusõiguse säilitamine praktikas pigem erand.
15.4.Kohus võib anda lapse huvides ühele vanemale ainuhooldusõiguse, et tal oleks lihtsam lapse elu korraldada ja lapsesse puutuvaid otsuseid teha (PKS § 137 lg 1). Kui tekib vajadus isaduse kohtulikuks tuvastamiseks, siis võib eeldada, et vanemad ei ela koos ning ei saa välistada ka konflikti olemasolu vanemate omavahelistes suhetes, mistõttu võib ühise hooldusõiguse teostamine sellises olukorras olla problemaatiline. Kui üks vanem astub lapse ellu hiljem, peab kohus konkreetse juhtumi asjaolusid hinnates eraldi tuvastama, kas senine hooldusõiguse kuuluvus on lapse jaoks parim, kas lapsel on lisandunud vanemaga piisav kontakt, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises osalema hakkaks ja kas vanem on sobilik hooldusõigust teostama. Kui isaduse kohtuliku tuvastamisega kaasneks automaatselt lapse suhtes hooldusõigus, võib see sattuda vastuollu lapse huvidega. Samuti raskendaks kaebaja tõlgendusega nõustumine ema olukorda juhul, kui isa ei soovigi lapse elus osaleda ja elatise saamiseks tuleks esmalt pöörduda kohtusse isaduse tuvastamiseks ja seejärel omakorda ainuhooldusõiguse taastamiseks. Kui ühise hooldusõigusega vanem faktiliselt hooldusõigust teostada ei soovi, võib see lisaks otseselt takistada ka lapse normaalset elukorraldust. Lisaks tuleb arvestada, et lapse elukohast sõltuvad ka mitmete toetuste ja hüvede saamine (nt lasteaiakoht, peretoetused jne).
15.5.Hooldusõiguse kindlaksmääramine kohtus ei sea vanemaid ebavõrdsesse olukorda. Isaduse tuvastamise aluseks on erinevad olukorrad. Kui lapse sünd registreeritakse vanemate poolt koos ja kokkuleppel, siis on alust eeldada, et vanemate läbisaamine on hea ning nad teevad lapse kasvatamisel omavahel koostööd. Kohtu kaudu tuvastatud isaduse puhul kehtib pigem vastupidine eeldus. Need kaks olukorda ei ole omavahel võrreldavad ning sellest tulenevalt ei too hooldusõiguse kuuluvuse määramise erisus antud juhul kaasa ka ebavõrdset kohtlemist.
3-22-465
16.Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
16.1.Põlva vallal puudub õiguslik alus kaebaja soovitud toimingu tegemiseks. Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-21-8578 tuvastas kohus üksnes kaebaja isaduse. Selle otsuse alusel on Põlva vallal võimalik PKTS § 25 lg 2 alusel teha kanne üksnes põlvnemise, mitte hooldusõiguse kohta. Kui kohtulahendi resolutsioonis ei ole käsitletud vanemate hooldusõiguslikke küsimusi, ei ole perekonnaseisuametnikul pädevust nimetatud küsimusi ise otsustada ja sellekohast kannet registrisse teha.
16.2.Kolmanda isiku hinnangul ei ole asja lahendamisel perekonnaseaduse tõlgendustel määravat tähtsust, sest haldusorgan saab oma pädevuse piires teha vaid toiminguid, mis on õigusaktidega lubatud. Kuna Põlva vallal puudub pädevus hooldusõiguse osas kande tegemiseks, ei saa haldusorganil olla ka kohustust sellise kande tegemiseks. Halduskohus ei saa tuvastada hooldusõiguse aluseks olevaid asjaolusid ja laiendada Tartu Maakohtu otsuse resolutsiooni ulatust. Kolmas isik nõustub vastustajate ja kaasatud haldusorgani esitatud perekonnaseaduse tõlgendustega.
KOHTU SEISUKOHT
17.Maakohus rahuldas 18. oktoobri 2021. a otsusega tsiviilasjas nr 2-21-8578 kaebaja hagi W vastu isaduse tuvastamise nõudes (resolutsiooni p 1). Kohus luges tuvastatuks, et 12. aprillil 2021 sündinud W, keda esindas kohtumenetluses seadusliku esindajana tema ema Y, põlvneb Xist (resolutsiooni punkt 2). Eelnimetatud otsuse ärakirja saatis maakohus lisaks menetlusosalistele ka rahvastikuregistripidajale poolte isikuandmetes muudatuste tegemiseks (resolutsiooni punkt 3). Põlva vald tegi kohtuotsuse alusel rahvastikuregistrisse põlvnemise kande, kuid keeldus tegemast kannet hooldusõiguse kohta.
18.Vaidluse all on kaebaja hooldusõiguse kohta rahvastikuregistrisse kande tegemata jätmise õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et kohtus isaduse tuvastamisega kaasneb isale automaatselt lapse suhtes ühine hooldusõigus ning Põlva vald on seetõttu ebaõigesti keeldunud vastava kande tegemisest. Kaebaja palub kohustada Põlva valda tegema rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kohta kaebaja soovitud kanne ning ühtlasi tühistada Siseministeeriumi
25.jaanuari 2022. a vaideotsus nr 2-2/709-2. Vastustajad, kolmas isik ning kaasatud haldusorgan on seisukohal, et kaebaja soovitud kande tegemiseks ei ole alust, sest maakohtu otsusega lahendati üksnes põlvnemise küsimus ning põlvnemise tuvastamisest ei tulene automaatselt lapse hooldusõigust isale, mistõttu ei olnud kaebaja soovitud kande tegemata jätmine õigusvastane. Samuti ei kinnita PKTS ja PKS normid nende hinnangul ühise hooldusõiguse tekkimist, vajalik on hooldusõiguse eraldi kindlaksmääramine kohtulahendiga.
19.Menetlusosalised on seega erineval seisukohal, kas PKS ja PKTS sätteid koosmõjus arvestades kaasnes kohtus isaduse tuvastamisega isale automaatselt lapse suhtes hooldusõigus, või tuleb see eraldi tuvastada kohtus ning rahvastikuregistrisse kande tegemise aluseks saab olla üksnes kohtulahend, millega hooldusõiguse küsimus lahendatakse.
20.Perekonnaseisutoimingute, sh rahvastikuregistrisse asjakohaste kannete tegemist, reguleerib perekonnaseisutoimingute seadus. Perekonnaseisutoimingute tegemine on haldusmenetlus, mistõttu lähtutakse haldusmenetluse seaduses sätestatud menetluskorrast, võttes arvesse perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud erisusi, samuti kohaldatakse perekonnaseisutoimingute seaduses reguleerimata küsimustes rahvastikuregistri seadust (PKTS § 1 lg 2 ja 3). Perekonnasündmuste, sh sünd ja muu perekonnaõiguslik muudatus, kohta tehakse rahvastikuregistrisse perekonnaseisukanded (PKTS § 2 lg 1 ja 11, § 7 lg 11). PKTS § 6 lg 1
3-22-465 kohaselt tehakse perekonnaseisukanded nõuetele vastava avalduse ning seaduses sätestatud juhtudel registrisse kantavat asjaolu kinnitava dokumendi alusel. Perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud juhtudel teeb perekonnaseisuametnik perekonnaseisukande omal algatusel ehk ametiülesande korras (PKTS § 7 lg 3). Perekonnaseisuandmeid muudetakse isiku avalduse, kohtuotsuse, perekonnaseisuasutuse otsuse või muu muudatust tõendava dokumendi alusel. Perekonnaseisuasutuse otsuse alusel muudetakse andmeid üksnes juhul, kui perekonnaseisuasutusel on registrisse kantava asjaolu kinnitamise või tuvastamise pädevus (PKTS § 13 lg 2). Perekonnaseisuasutus võib teha perekonnaseisuandmetes vajalikud muudatused ametiülesande korras, kui perekonnaseisuandmed on muutunud kohtuotsuse alusel või kui andmete ebaõigsus ilmneb Eesti või välisriigi perekonnaseisu- või muudest dokumentidest (PKTS § 13 lg 3).
21.Lapse sünni registreerimisel kantakse registrisse lapse andmed, ema isikukood, isa isikukood ja hooldusõiguse kuuluvus (PKTS § 22 lg 1). Lapse sünni registreerimiseks esitab lapse seaduslik esindaja ühe kuu jooksul lapse sündimise päevast alates sellekohase avalduse, mis peab sisaldama ka PKTS § 22 lg-s 1 sätestatud andmeid. Kui lapse ema ei ole abielus ja lapse isa ei ole esitanud isaduse omaksvõtu avaldust, selgitab perekonnaseisuametnik avaldajale isaduse omaksvõtu avalduse esitamise võimalust, samuti võimalust nõuda põlvnemise tuvastamist kohtu korras (PKTS § 23 lg 5). Lapse ema andmed kantakse rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel (PKTS § 25 lg 1). Lapse isa andmed kantakse rahvastikuregistrisse dokumendi alusel, mis tõendab tema abielu lapse emaga või PKTS §-s 26 nimetatud isaduse omaksvõtu avalduse ja selle juurde kuuluva ema nõusoleku või põlvnemise tuvastamise kohtulahendi alusel (PKTS § 25 lg 2). Pärast lapse sünni registreerimist isaduse omaksvõtmisel toimub rahvastikuregistrisse kande tegemine PKTS §-s 27 sätestatud korras. PKTS § 27 punktist 3 nähtub, et pärast lapse sünni registreerimist isaduse omaksvõtul muudetakse ka vanema hooldusõiguse andmeid kui vanemad seda soovivad.
22.Rahvastikuregistri seaduse § 21 lg 1 p 11 järgi kantakse rahvastikuregistrisse andmed hooldusõiguse kohta. Kaebaja taotles Põlva vallale esitatud avalduses sisuliselt rahvastikuregistri kannete muutmist hooldusõiguse kuuluvuse osas. Hooldusõiguse kuuluvuse kohta kande tegemist reguleerib PKTS 29 koosmõjus PKS §-ga 117. Kui lapse vanemad on omavahel abielus või on abiellunud pärast lapse sündi, siis kantakse rahvastikuregistrisse andmed ühise hooldusõiguse kohta (PKTS § 29 lg 1, PKS § 117 lg 1). Praegusel juhul ei ole selle alusega tegemist, sest kaebaja ja kolmas isik ei olnud lapse sündimise ajal ega hiljem abielus. Kui vanemad ei ole omavahel abielus, märgivad nad isaduse omaksvõtu avalduses ja ema sellekohast nõusolekut esitades, kas nad soovivad teostada vanema hooldusõigust ühiselt või jätta hooldusõiguse üksnes ühele vanemale. Perekonnaseisuametnik selgitab neile ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi, võimalust jätta hooldusõigus üksnes ühele vanemale ning lapse sünni registreerimisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi (PKTS § 29 lg 2). Ka nimetatud alusel ei ole rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemine käesoleval juhul võimalik, sest tegemist ei olnud isaduse omaksvõtuga. Seega on kaebaja hooldusõiguse kohta kande tegemine võimalik juhul, kui põlvnemise tuvastamisega kaasnes kaebajale seaduse alusel automaatselt hooldusõigus lapse suhtes või kohtulahendiga on tehtud muudatused vanemate hooldusõiguses. Viimasena nimetatud olukorraga pole praegu tegemist, sest maakohtu otsuses ei ole hooldusõiguse kuuluvust lahendatud, otsuse resolutsioonis on lahendatud üksnes põlvnemine. Seega on kaebaja soovitud toimingu tegemine lubatav juhul, kui põlvnemise tuvastamisega kohtus kaasnes seaduse alusel talle automaatselt lapse hooldusõigus.
23.Lapse isaks on mh mees, kelle isaduse on tuvastanud kohus (PKS § 84 lg 1 p 3). Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja
3-22-465 kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 2-191719, p 11). Seega on isaduse tuvastamise ehk põlvnemise tuvastamisel õiguslikud tagajärjed ka hooldusõigusele. PKS § 10. peatükis on reguleeritud vanema õigused ja kohustused. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 116 lg 2 p 1 näeb ette, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju (PKS § 116 lg 2). Vanema hooldusõiguse kuuluvust reguleerib lisaks PKS § 117. Omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus (PKS § 117 lg 1) ning kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest (PKS § 117 lg 2). PKS § 117 ja PKTS § 29 ei reguleeri selgesõnaliselt olukorda, kui isadus tuvastatakse kohtus, kuid hooldusõiguse kuuluvust kohtulahendis ei lahendata. PKS ei näe samas ette keelunormi või kitsendusi hooldusõiguse tekkimisele sellisel juhul. Kohtu hinnangul tuleneb PKS §-dest 116 ja 117 koosmõjus, et mõlemal vanemal on lapse suhtes hooldusõigus ning sellest on võimalik teha erandeid poolte kokkuleppel (isaduse omaksvõtu korral) või kohtulahendi alusel. PKS § 117 sõnastus ei võimalda asuda seisukohale, et lapse isal ei ole hooldusõigust, kui isadus tuvastatakse kohtus. Kuna PKS ei sätesta selles osas erandit, siis tuleb lähtuda üldreeglist, et vanemal, kellest laps põlvneb, on lapse hooldusõigus.
24.Kohus ei nõustu Justiitsministeeriumi tõlgendusega, et hooldusõiguse tekkimine on peaasjalikult sõltuv sellest, kuivõrd vanem osaleb lapse kasvatamises ja milline on tema suhe lapsega ja kas ta on võimeline hooldusõigust teostama. Nimetatud asjaolud on esmajoones olulised hooldusõiguse teostamisel ning võivad omada tähtsust hooldusõiguse kuuluvuse muutmisel või hooldusõiguse taastamisel. Ebaõige on lähtuda eeldusest, et isaduse tuvastamise korral kohtus tuleks erinevalt muudest juhtudest eeldada, et isa võimekus hooldusõiguse teostamiseks on kaheldav ning seda tuleb eraldi kohtumenetluses kontrollida. Vanemate võrdsuse põhimõtet arvestades on põhjendatud tõlgendada PKS § 82, § 116 lg-t 1 ja § 117 koosmõjus nii, et põlvnemise kohtus tuvastamisega kaasneb vanemale automaatselt ka lapse hooldusõigus ühiselt teise vanemaga ning kui vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, siis on võimalik esitada PKS § 137 alusel maakohtule avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks või täielikuks lõpetamiseks. Seni kuni ühist hooldusõigust ei ole täielikult või osaliselt lõpetatud, tuleb lähtuda sellest, et vanemate õigused on samaväärsed ning neil on ühine hooldusõigus. Kohtupraktikas on rõhutatud, et vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist ((vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2022. a määrus asjas nr 2-21-233 (p 14)). Isaduse tuvastamisel kohtus ei saa eeldada, et sellised ületamatud erimeelsused juba esinevad. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul lapse huvidega arvestamise vajadus argumendiks, mis õigustaks PKS normide kitsendavat tõlgendamist nii, et kohtus isaduse tuvastamisega ei kaasne isale koheselt lapse hooldusõigust, vaid ta peab selleks pöörduma eraldi maakohtu poole ja taotlema PKS § 1231 lg 3 ja § 138 lg 1 alusel hooldusõiguse taastamist või hooldusõiguse üleandmist.
25.Kohus ei nõustu Justiitsministeeriumi seisukohaga, et vanemate lahuselu korral on ühise hooldusõiguse säilitamine praktikas erandlik. Selle seisukoha kinnituseks ei ole Justiitsministeerium toonud asjakohast statistikat ega veenvaid põhjendusi. Kohtupraktikas on rõhutatud, et lapse huvides on hooldusõiguse säilitamine mõlemal vanemal ning vanemate ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses,
3-22-465 mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, kusjuures hooldusõigust saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2022. a määrus asjas nr 2-21-233 (p 11) ja 12. veebruari 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-159-15 (p 30)). Nimetatud Riigikohtu seisukoht ei kinnita kuidagi Justiitsministeeriumi positsiooni õigsust, et lahus elavate vanemate puhul on ühise hooldusõiguse säilitamine praktikas erandlik.
26.Ka Justiitsministeeriumi viidatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 5631 ei vii teistsugusele järeldusele. Nimetatud norm reguleerib olukorda, kus kohtulahendiga on tehtud muudatused vanemate hooldusõiguse kuuluvuses (vaidluse esemeks on hooldusõiguse ulatus) ning seab kohtule kohustuse saata sellises hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määruse perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Nimetatud norm reguleerib seega olukorda, kus kohtumenetluses on vaidluse esemeks hooldusõiguse kuuluvus ning kohtulahendiga seda muudetakse. Kuna isaduse tuvastamisega kohtus kaasneb PKS § 116 lg 1 koosmõjus §-ga 117 alusel isale automaatselt hooldusõigus lapse suhtes kui kohtulahendiga ei ole hooldusõigust piiratud või ära võetud, siis ei ole eelviidatud norm käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane. Sellest normist ei saa teha ka järeldust, et hooldusõiguse muutmine saab toimuda üksnes kohtulahendi alusel. Näiteks olukorras, kus vanemad pärast lapse sünni registreerimist abielluvad või vanemad nõustuvad isaduse omaksvõtuga ega taotle ainuhooldusõigust ühele vanemale, ei ole samuti hooldusõiguse kuuluvuse muutmise aluseks kohtulahend (vt PKS § 117).
27.Seega ei näe kohus vanemate võrdsuse põhimõtet aluseks võttes alust tõlgendada PKS ja PKTS norme koosmõjus TsMS normidega nii, et isaduse tuvastamisel kohtus ei kaasne isale hooldusõigust lapse suhtes. Kuna põlvnemise tuvastamisega kaasnes kaebajale seaduse alusel hooldusõigus W suhtes, siis ei oma tähendust asjaolu, et maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole eraldi hooldusõiguse küsimust käsitletud.
28.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Põlva vald keeldus õigusvastaselt kaebaja hooldusõiguse kohta rahvastikuregistrisse kande tegemisest. Kohus rahuldab Xi kaebuse ja kohustab Põlva valda tegema rahvastikuregistrisse kanne Xi ühise hooldusõiguse kohta Wi suhtes. Samal põhjusel tühistab kohus Siseministeeriumi 25. jaanuari 2022. a vaideotsuse nr 22/709-2.
29.Kohus peab vajalikuks siiski täiendavalt märkida, et seadusandja võiks kaaluda PKS-s ja PKTS- s hooldusõiguse kuuluvust ja registrikannete tegemist puudutavate normide täiendamist. Samuti võiks põlvnemisasjades kohus enam juhtida menetlusosaliste tähelepanu kaasnevatele hooldusõiguse küsimustele.
30.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus kontrollib volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet (HKMS § 108 lg 12). Kaebaja palub vastustajatelt välja mõista menetluskulud 1190 eurot, millest õigusabikulud moodustavad 1170 eurot ning kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot. Vastustajatel ning kaasatud haldusorganil ei ole kohtumenetlusega seonduvalt menetluskulusid tekkinud. Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista menetluskulu 390 eurot. Kohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud ning õigusabiteenuse osutamise ajakulu ei ole ülepaisutatud. Menetluskulude väljamõistmise taotluses on märgitud, et kaebaja ei ole käibemaksukohustuslane. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele täielikult ning vastustajate tegevus on olnud omavahel kooskõlastatud, siis on põhjendatud mõista 1⁄2 kaebaja menetluskuludest välja Põlva vallalt ning 1⁄2 Siseministeeriumilt.
3-22-465 Vastustajate ja kaasatud haldusorgani võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1). Kolmanda isiku menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8).
31.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja, kolmanda isiku ning nende lapse nimed tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider Otsus on Tartu Ringkonnakohtu 16.01.2024. a määrusega Siseministeeriumi osas tühistatud ja selles osas menetlus lõpetatud.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.