Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.03.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1172
Haldusasi
X kaebus kaitseväekohustust võtta sooviva isiku terviseseisundi hindamise otsuse peale
Menetlusosalised ja esindajad
Vaidlustatud kohtulahend
Kaebaja X Vastustaja Kaitseressursside Ameti arstlik komisjon, esindajad KK ja dr SS Vastustaja Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon, esindaja ELJ Tallinna Halduskohtu 04.10.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lubada X-l muuta kaebust, täiendades seda nõudega Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni kohustamiseks kustutada tervise infosüsteemist arstliku komisjoni poolt sinna 08.04.2021 kaebaja terviseseisundi hindamise kohta tehtud sissekanne. Jätta see nõue rahuldamata.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Tallinna Halduskohtu 04.10.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu põhjendustele.
4.Jätta X apellatsiooniastme menetluskulu tema enda kanda. Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.04.2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
3-21-1172 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Kaitseressursside Ametile taotluse võtta endale 61-aastaseks saamisel vabatahtlikult kaitseväekohustus.
2.Kaitseressursside Ameti arstlik komisjon tegi 08.04.2021 otsuse nr 13-4.1/2021/1041, mille kohaselt ei vasta X terviseseisund kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Otsuse tegemise aluseks on märgitud diagnoos I26.9 Kopsuveresoonte emboolia. Kopsuarteri emboolia ägedat kopssüdant mainimata. Otsus tehti kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 31 lg 1 p 3 ning Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määruse nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded" (määrus nr 45) alusel.
3.Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon jättis 26.04.2021 vaideotsusega X vaide rahuldamata. Sisehaiguste arst dr AL 26.11.2020 otsusega kinnitatud diagnoos I26.9 on jätkuvalt aktuaalne, kuna sama otsuse kohaselt on X-le määratud ravi plaanis jätkata kuni 2022. aasta kevadeni. Kuna ravi jätkub, siis ei ole isik temal diagnoositud haigusest paranenud.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni 08.04.2021 otsuse ning Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni 26.04.2021 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebajal on hea tervis ja füüsiline võimekus. Õige ei ole lähtuda üksnes ühe arsti pandud diagnoosist, vaid kaebaja terviseseisundit tuleks täiendavalt uurida. Vastustaja ei ole kaebajat ära kuulanud ega tema argumente analüüsinud. Verehüübe probleemiga pöördunud patsiente hoitakse 2 aastat jälgimisel. Kaebaja pöördus 20.03.2022 uuesti dr L poole, kes tunnistas kaebaja terveks. Määruse nr 45 § 1 lg-s 11 on antud võimalus jätta määruse lisas toodud tervisenõuded kohaldamata, s.o kaebaja puhul andmata individuaalse hinnangu, kas ta saab teenida täpsuslaskurina. Kaitseministri 26.02.2013 määrus nr 9 on põhiseadusevastane, kuna see kohustab vastustajat kasutama diagnooside RHK-koode, mitte määruse nr 45 lisas 1 toodud koode. Samuti on selles jäetud reguleerimata vastustaja kaalutlusõiguse teostamise ja uurimispõhimõtte rakendamise kord. Määruse nr 9 § 4 lg 1 p 41 väljub epikriisi tervise infosüsteemi edastamise osas kaitseministrile seadusega antud delegatsiooninormi piiridest.
5.Vastustajad vaidlesid kaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata. Kaebajal diagnoositud haigus on määruses nr 45 liigitatud nende terviseseisundite alla, mille puhul isik ei vasta tervisenõuetele. Seda põhjusel, et arstide hinnangul võib see haigus olla eluohtlik. Terviseseisundi hindamise aluseks on arstide otsus, mitte isiku subjektiivne hinnang. Tervise infosüsteemi kantud andmetest nähtus, et kaebaja puhul on tegemist diagnoosiga I26.9, mitte diagnoosiga I74, mida kaebaja arvab endal olevat. Määruse nr 45 § 1 lg-s 11 toodud erandi kohaldamiseks polnud alust, kuna kaebaja ei tuginenud sellele vaides. Ka juhul, kui ta oleks vaides sellele tuginenud, polnuks alust erandit kohaldada, kuna vaideotsuse tegemise ajal veel ravi vajanud diagnoosi puhul on tegemist väga kõrge pöördumatu (ja eluohtliku) tervisekahju võimalikkusega, mis kaalub üles kaebaja subjektiivse hinnangu oma terviseseisundi ja füüsilise suutlikkuse kohta. Tervisehäireks, mille tõttu arstlik komisjon tunnistas kaebaja terviseseisundi mittevastavaks kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele, on 2020. a märtsis-aprillis Covid-19 nakkuse foonil läbipõetud kahepoolne kopsuarterite trombemboolia ja kopsupõletik, millele järgnes taastusperiood väljendunud üldise kehalise jõudluse langusega. Ekslik on kaebaja väide, et 2(9)
3-21-1172 temal esines kahepoolne kopsutromboos. Tromboos ja trombemboolia on meditsiinis erinevad mõisted. Tervise infosüsteemi andmetel on kaebajal diagnoos I26.9 esmakordselt märgitud ITK EMO arsti dr. KE 28.05.2020 väljavõttes. 3.12. Kaebaja on olnud jälgimisel ITK arsti dr AL juures, kes koostas kaebaja jaoks antikoagulandi ja antidepressandi Escitaloprami võtmise skeemi ning kelle viimane, 26.11.2020 ambulatoorse epikriisi kanne ütleb: “Alates septembrist redutseeritud doosis antikoagulantravil, tunneb ennast hästi. Planeerin jätkata kuni 2022 kevad, kokku 2 a, seejärel võib otsuse üle vaadata. Escitalopram 10mg x 1 samuti edasi.” Haiguse tagajärjel on kaebaja saanud vähemalt ühe aasta vältel tugevatoimelist ravi (verevedeldaja Xarelto, mida kaebaja ekslikult võrdsustab C-vitamiiniga) ja sellele haigusel on omajagu tüsistusi. Diagnoose kinnitab arst ning kaebajale määratud diagnoos I26.9 jääb tervise infosüsteemi määramata ajaks kui raske läbipõetud haigus. Asjaolu et 30.05.2020 KT-uuringul kopsudest ega südame ultraheliuuringul ei avastatud kahjustust, ei tähenda seda, et kaebaja ei ole rasket haigust läbi põdenud. Komisjonil on võimalik saata isik täiendavatele uuringutele, kuid see tuleb kõne alla juhul, kui diagnoosi kinnitamiseks, tervisehäire raskusastme tuvastamiseks või muude asjaolude väljaselgitamiseks on vajalik täiendav eriarsti konsultatsioon või terviseuuring. Kaebajat polnud otstarbekas saata täiendavatele uuringutele, sest kaebajal oli kinnitatud diagnoos I26.9. Hilisemad uuringud kinnitavad paranemist ja kaebajale jääb diagnoos läbipõetud kopsuarteri trombemboolia. Kuigi arsti visiiti hiljem enam vaja ei olnud, on tüsistuste ja eeskätt korduva trombemboolia risk jätkuvalt suur, mille tõttu pidi jätkuma ravikuur antikoagulandiga Xarelto trombemboolia riski vähendamiseks. Kaebajal on kolm riskitegurit, mis tõstavad temal korduva kopsuarteri trombemboolia riski: 1) eelnev trombemboolia (03.2020); 2) krooniline veenipuudulikkus (diagnoositud kirurgi poolt 08.2020); ja 3) vanus üle 40 aasta. Kaebaja tõenäoliselt ei teadvusta põhihaiguse (kopsuarteri trombemboolia) tõsidust ja võimalike tüsistuste tekkeriske. Kopsuarterite trombemboolia võib kulgeda ilma sümptomiteta või väheste sümptomitega ning 20% juhtumitest viib see haigus surmani.
6.Tallinna Halduskohus jättis 04.10.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Terviseseisundit hindavad komisjoni kuuluvad arstid objektiivselt ega ole seotud isiku subjektiivse hinnanguga oma tervislikule seisundile. Arstlikud komisjonid tutvusid kogu meditsiinilise dokumentatsiooniga ja kõik eriarstid jõudsid ühisele järeldusele. Kohtul puudub alus kahelda arstide erapooletuses ja professionaalsuses, neil on olemas nõuetekohane haridus ja kvalifikatsioon. Otsused vastavad objektiivsetele terviseandmetele, mis olid olemas otsuste tegemise ajal (ravi oli pooleli). Kohus ei saa asendada arstlikku hinnangut oma hinnanguga, vaid kontrollib, kas komisjonid pidasid nõuetest kinni. Vastustajad ei ole toime pannud menetlusnormide rikkumisi, mis oleks võinud viia ebaõigete otsusteni. Tõendatud ei ole väide, et vastustaja jättis tähelepanuta kaebaja hea füüsilise vormi. Nende käsutuses olid tervise infosüsteemi kantud andmed. Dr AL diagnoosis 26.11.2020 kaebajal haiguse I26.9 ja määras ravi. Perearst dr PS kinnitas 30.11.2020 diagnoosi I26.9 kaasuva haigusena ning 28.12.2020 põhihaigusena. Ükski kanne infosüsteemis ei kinnitanud, et kaebaja oli otsuste tegemiste ajaks paranenud. Kohus saab hinnata haldusakti õiguspärasust selle tegemise ajal. Isik võib terviseseisundi muutumisel taotleda uut terviseseisundi hindamist ja uue otsuse tegemist. Kaitseministri 26.02.2013 määrus nr 9 on põhiseadusega ja Vabariigi Valitsuse määrusega nr 45 kooskõlas.
7.X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Ühtlasi palub ta lähtuda 14.12.2021 halduskohtule esitatud täiendatud kaebuse nõuetest, mille halduskohus jättis lahendamata. Kaebaja ei olnud 08.04.2021 arstliku komisjoni toimumise ajal enam diagnoosiga I26.9 haige, vaid paranemisjärgsel taastusravil. Seda kinnitavad 30.05.2020 KT-uuringu ja D-dimeeride analüüsi tulemused. Kaebaja oleks tulnud tunnistada tervisenõuetele mittevastavaks ajutiselt, mitte alaliselt. Halduskohus hindas alusetult vaid seda, kas kaebaja vastas tervisenõuetele komisjoni otsuse tegemise ajal. Kaebaja sooviks oli, et tema terviseseisundit hinnataks kohtumenetluses, kuid kohus tugines otsuses ainult vastustajate seisukohtadele. Kaitseministri määrus nr 9 on vastuolus Vabariigi Valitsuse määrusega nr 45. Määrus nr 9 kohustab kandma komisjoni otsusesse RHK-koodi, aga tervisenõuded on kirjas määruse nr 45 lisas 45, mitte RHK-s. Kui komisjon oleks lähtunud üksnes määrusest nr 45, oleks kaebaja diagnoosiks märgitud ilmselt I74 (tromboos). Kaitseminister on jätnud määruses nr 9 reguleerimata selle, kuidas peaks komisjon tegema diskretsioonotsuseid määruse nr 45 § 1 lg 11 järgi. Määrus nr ei võimalda kaitseväekohustuslasel omal initsiatiivil anda selgitusi või nõuda komisjonilt põhistamisi ja tegeliku olukorra hindamist või mõõtmist. Euroopa Kohus leidis 15.07.2021 otsuses asjas C-795/19, et normid peavad võimaldama kontrollida, kas isik on võimeline täitma oma kohustusi vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist. Ei ole põhjendatud, et komisjoni epikriis edastatakse määruse nr 9 alusel tervise infosüsteemi – see rikub andmekaitse reegleid ning inimese au ja väärikust. Seega ületab määrus nr 9 KVTS-st tulenevat volitusnormi.
8.Kaitseressursside Ameti arstlik komisjon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta halduskohtu otsus muutmata. Apellandi väide, et diagnoos I26.9 oli Hispaanias täielikult välja ravitud, ei vasta tõele. Kaebaja toodi 28.05.2020 kiirabiga ITK EMO-sse, sest tal esines tugev hingeldus ja nõrkus ning ta ei saanud liikuda. Haiglaravile järgnes pikk taastumise periood. Normileid 30.05.2020 KTuuringul ei viita diagnoosi mitteaktuaalsusele, vaid peegeldab struktuurset paranemist ravi tulemusel pärast rasket läbipõetud haigust. Analüüside tegemise ajal on apellandil D-dimeeride tase püsinud normi piirides ka tänu verevedeldaja Xarelto efektile, mille põhieesmärk on ennetada trombide teket. Neil asjaoludel on põhjendamatu apellandi väide, et vastustajad ja halduskohus on jätnud kaebaja tõendid hindamata. RHK-s ei ole olemas sellist seisundit nagu läbipõetud kopsuarterite trombemboolia või paranemine kopsuarterite trombembooliast. See tähendab, et apellandi väide, justkui ta on diagnoosist I26.9 täielikult paranenud, ei vasta tõele. 18.10.2021 vastuses selgitas dr AL, et apellandil on Hispaanias diagnoositud kopsuarteri trombemboolia, mille ravi antikoagulandiga kestab tavaliselt täisdoosis 6–12 kuud ja seejärel kasutatakse redutseeritud ravimi doosi veel teatud perioodil või ka eluaegselt, otsuse teeb arst lähtudes kordumisriski võimalusest. Apellandil esineb kolm olulist tegurit, mis tõstavad temal korduva kopsuarteri trombemboolia riski: eelnev trombemboolia (märtsis 2020), krooniline veenipuudulikkus (diagnoosis kirurg augustis 2020) ja vanus 62 aastat. Arstlik komisjon ei ole jätnud apellandi terviseseisundi hindamisel mingeid olulisi asjaolusid või tõendeid tähelepanuta ega rakendanud määruse nr 45 lisa 1 ebaõigesti. Isiku terviseseisundi vastavaks tunnistamiseks peab esinema tõsiseltvõetav tõenduslik meditsiiniline alus, mis praegusel juhul puudus. Määruse nr 45 lisas 1 kasutatakse RHK-koode.
9.Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta halduskohtu otsus muutmata. KVTS § 27 lõige 6 sätestab, et Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni otsuse tegemise aluseks olevad diagnoosid edastatakse tervise infosüsteemi ambulatoorse epikriisina. Arstliku 4(9)
3-21-1172 komisjoni esimehe dr IL 08.04.2021 koostatud ambulatoorsest epikriisi nr 68716 kohaselt on kaebajal diagnoos I26.9, mis on tuvastatud dr L 26.11.2020 alusel ning otsuseks on, et kaebaja ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Kaebajale oli arstlike komisjonide otsuste tegemise ajal määratud diagnoosi I26.9 tõttu antikoagulantravi. Antikoagulantravi foonil trombid teatud aja möödudes kopsudest taanduvad, kuid ravimi tarvitamine on jätkuvalt näidustatud, vältimaks haiguse kordumisriski ehk trombide teket. Nende asjaolude tõttu oli vaideotsuse tegemise ajal kaebaja terviseseisundi objektiivne hindamine võimalik tema terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel, mistõttu puudus 26.04.2021 ja puudub endiselt vajadus täiendavate terviseuuringute järele. Hilisem negatiivne leid ei tähenda tervisehäire puudumist. Arstlikud komisjonid ei tuvasta tervisehäireid ega pane diagnoose, vaid märgivad isiku terviseseisundi hindamise otsusele isikul (tervise infosüsteemi andmetel) eelnevalt tuvastatud diagnoosi. Seega on apellandil tegemist diagnoosiga I26.9, mille tuvastas dr AL, mitte diagnoosiga I74, mille apellant pani endale kohtumenetluse ajal. Vastustajad ei eita kaebaja häid sportlikke saavutusi ja füüsilist vormi, vaid tunnustavad seda. Diagnoosi I26.9 puhul ei ole võimalik anda terviseseisundile hinnangut „ajutiselt ei vasta tervisenõuetele“. Määruse nr 45 lisa 1 9. peatükis „Vereringeelundite haigused“ on sätestatud, et kõikide diagnooside korral, mis jäävad vahemikku I26–I28, tuleb terviseseisund tunnistada tervisenõuetele alaliselt mittevastavaks. Dr AL 18.10.2021 kirjast nähtub, et tavapäraselt kestab kopsuarteri trombemboolia ravi täisdoosis 6–12 kuud ja seejärel kasutatakse redutseeritud ravimi doosi veel teatud perioodil või ka eluaegselt ja selle otsuse teeb arst lähtudes tervisehäire kordumisriski võimalusest. Arstlik komisjon saab isiku tunnistada tervisenõuetele vastavaks siis, kui isiku raviarst kinnitab, et isikul eelnimetatud diagnoosi enam ei esine. Kaebajal tuvastatud tervisehäiret saab määratud ravimit manustades kontrolli all hoida, kuid ravimi toimel väheneb vere hüübivus, mis omakorda võib põhjustada eluohtlikke verejookse nii väliste kui ka sisemiste vigastuste korral ning diagnoosi I26.9 puhul on (erinevalt abivahendiga korrigeeritavast kuulmislangusest, mida käsitleti Euroopa Kohtu otsuses asjas nr C-795/19) tegemist eluohtliku diagnoosiga. Isikul on õigus omal vastutusel võtta osa spordivõistlustest, kuid arstliku komisjoni kohustus on tuvastada kaitseväekohustuslase võimalikud terviseriskid ning isiku enda elu ja tervise kaitseks põhjendatud juhul tunnistada isiku terviseseisund kaitseväekohustuslase terviseseisundile mittevastavaks. Kõiki selle diagnoosiga isikuid koheldakse ühtemoodi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsuse tühistamiseks ja halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Küll tuleb muuta kohtuotsuse motiive ja lahendada nõue, mis halduskohtul jäi otsuse resolutsioonis lahendamata.
11.Sarnaselt töövõime hindamise otsusega (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2022 otsus asjas nr 3-20-2474) on arstliku komisjoni otsuse puhul tegemist hindamisotsusega, mitte kaalutlusotsusega. KVTS § 27 lg 1 p 1 kohaselt on Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni ülesanne muu hulgas hinnata kaitseväekohustust võtta sooviva isiku terviseseisundi vastavust kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. KVTS § 31 lg-st 1 tuleneb, et sellise isiku terviseseisundi hindamisel teeb arstlik komisjon ühe järgmistest otsustest: 1) vastab, 2) ajutiselt ei vasta, 3) ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Kaitseministri määruse nr 9 § 4 kohaselt hinnatakse terviseseisundit tervise infosüsteemi kantud andmete, arstliku komisjoni esimehe ja liikme tehtud arstliku läbivaatuse põhjal. Kui terviseseisundit ei ole võimalik arstliku läbivaatuse või terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel objektiivselt hinnata, suunatakse isik täiendavale eriarsti konsultatsioonile või terviseuuringule. Tervise infosüsteemi kantud andmed on käsitatavad erialaasjatundja arvamusena, mida arstlik komisjon 5(9)
3-21-1172 saab võtta aluseks ja kõrvutada teiste tõenditega, et kujundada oma seisukoht terviseseisundi vastavuse kohta. Tegu on tõendiga, mida saab halduskohtus hinnata ja teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu viidatud otsuse p 19). Vaatamata sellele, et arstliku komisjoni liikmed on arstid, jääb komisjon siiski haldusorganiks, kes erinevalt raviarstidest mitte ei ravi inimest, vaid hindavad avalik-õiguslikus menetluses tema terviseseisundi vastavust kaitseväes teenimiseks kehtivatele nõuetele.
12.Haldusorgani hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. Siiski võib kohus olla rohkem vaoshoitud haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. Kuigi siinses asjas eeldab hindamine meditsiiniteadmisi, on samas tegemist intensiivse riivega, kuna otsustatakse inimese õiguse üle osaleda riigikaitses ja tugevalt riivatakse õigust vabale eneseteostusele. Seetõttu ei saa kohus piirduda vaid ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga. Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Seevastu ei saa kohus asuda eksperdiarvamuse andja asemele ja prognoosida kaebaja tervisliku seisundi kulgu (vt Riigikohtu viidatud otsus, p 20). Eeltoodu alusel tuleb ringkonnakohtul muuta halduskohtu põhjendusi kohtuliku kontrolli ulatust puudutavas osas ja anda hinnang arstlike komisjonide otsuste aluseks olnud tõendite kohta.
13.Arstlikud komisjonid leidsid õigesti, et diagnoosi I26.9 korral ei vasta kaitseväekohustust võtta sooviva isiku terviseseisund nõuetele. Sisuliselt kehtestab määruse nr 45 lisa 1, et isik vastab tervisenõuetele, kui ei esine tabelis loetletud diagnoose. Määruse nr 45 lisas 1 sisalduv tabel näeb asjassepuutuvas osas ette järgmist:
IX. VERERINGEELUNDITE HAIGUSED I00–I99
DIAGNOOS
Vastab tervisenõuetele
Ajutiselt ei vasta tervisenõuetele
Ei vasta tervisenõuetele
...
...
...
... Kõik sündroomid
I26–I28
Kopsutekkene südamehaigus ja kopsuvereringe haigused ...
...
...
...
On üheselt selge, et lisas 1 sisalduvas tabelis peetakse silmas diagnoose (haigusi ja seisundeid) RHK (https://rhk.sm.ee/) tähenduses. Seda kinnitab lisa 1 sissejuhatus, milles märgitakse, et tervisenõuete kohaldamisel võetakse aluseks arstliku läbivaatuse ja terviseuuringute põhjal ning vastavalt erialaseltside heaks kiidetud ravijuhenditele kindlaksmääratud tervisehäire diagnoos, tuvastamaks välistusi, mis ei võimalda isikul tema terviseseisundist tulenevalt kaitseväeteenistuskohustust ajateenistuses, õppekogunemisel või tegevteenistuses kas ajutiselt või alaliselt täita. Erialaseltside heaks kiidetud ravijuhendite alusel kindlaksmääratud tervisehäire diagnoosid põhinevad RHK klassifikaatorile. RHK ja tabel 1 ei ole arusaadavalt üksüheselt kattuvad, kuna RHK kajastab kõiki diagnoose, tabel 1 aga vaid raskeimaid diagnoose, mille puhul terviseseisund ei vasta nõuetele. Mõttekriips „–„ diagnoosikoodide I26 ja I28 vahel tähendab seda, et hõlmatud on kõik RHK diagnoosid, mis jäävad I26 ja I28 vahele, 6(9)
3-21-1172 sh I26.9. Seega on ekslik apellandi väide, et määrus nr 9 on vastuolus määrusega nr 45 ja põhiseadusega.
14.Ringkonnakohtu hinnangul tegi dr IL 09.04.2021 epikriisis nr 68716 õigesti kindlaks, et kaebajal on diagnoos I26.9. Tõendamata on kaebaja keskne väide, et temal ei ole haigust I26.9 diagnoositud või ta oli sellest paranenud ning arstlik komisjon kandis selle enda epikriisi ja tugines sellele oma otsuse tegemisel alusetult. Vastustaja on veenvalt tõendanud, et kaebajal tekkis 2020. a kevadel Hispaanias viibides kopsuarteri trombemboolia (KATE), mille tõttu ta viibis pikalt haiglas, sai pikalt antibiootikumi ning sellele järgnes taastumisperiood raske ärevushäire ja üldise kehalise jõudluse langusega. Kaebaja sai ravi tugevatoimelise antikoagulandiga, millel võivad olla rasked kõrvaltoimed (verejooksu risk). Diagnoos I26.9 pandi kaebajale juba Hispaanias mh seal teostatud KT-uuringu alusel. Tervise infosüsteemis kajastub diagnoos I26.9 esimest korda ITK EMO arsti dr. KE 28.05.2020 väljavõttes, see on pandud märkega “-”, mis tähendab, et tegemist on teise arsti avastatud või varem läbipõetud seisundiga/haigusega. Kaebaja nõudmisel tehti talle 30.05.2020 uuesti KT-uuring, mida raviarst dr AL aga vajalikuks ei pidanud. Dr AL märgib 14.10.2021 kirjas, et kui KATE on kord kompuuteruuringu alusel juba diagnoositud, siis me ei tee uuringuid üle, kuna teame, et trombid teatud aja möödudes kopsudest taanduvad. Antud pt-i puhul lähtusime Hispaanias tehtud uuringutest, mille tulemused pt-l paberkandjal kaasas olid. Kaebaja on olnud jälgimisel dr AL juures, kes koostas kaebaja jaoks antikoagulandi võtmise skeemi ja kelle 26.11.2020 ambulatoorses epikriisis on märgitud: “Alates septembrist redutseeritud doosis antikoagulantravil, tunneb ennast hästi. Planeerin jätkata kuni 2022 kevad, kokku 2 a, seejärel võib otsuse üle vaadata.” Dr AL on kasutanud samuti diagnoosi I26.9. Dr SS selgitas kohtuistungil, et KATE puhul on tegemist raske, eluohtliku haigusega. Asjaolu, et raviarst dr AL on plaaninud kaebajale kaheks aastaks tugevatoimelise antikoagulandi kuuri, annab juba iseenesest arstliku komisjoni liikmetele indikatsiooni, et tegemist on tõsise seisundiga. Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt kopsuhaiguste professor AA materjalidele1 tuginevalt tehtud järeldustega, et kopsu- ja südamekahjustuste mittesedastamine 2020. a maisjuulis tehtud KT- ja UH-uuringutel ei ole tõendiks selle kohta, et kaebaja on KATE-t põdenud. Ka D-dimeeride taseme kiire langus on seletatav KATE ravi efektiga. Tegemist on haigusega, mis võib mööduda ka ilma sümptomiteta või väheste sümptomitega. Meditsiiniliselt pole võimalik teha täpset prognoosi, millal võib embol kopsuarteris uuesti tekkida, kuid selle risk pole väike ning suremus haigusesse on kahjuks suur. KATE on seisund, mis jääb inimest saatma terve elu, nagu südame- või ajuinfarkt, sellest pole võimalik mõne nädala või kuuga tervistuda. See, et raske seisundi põhjustanud tromb ravi tulemusel lõhustub, ei tähenda, et edaspidi enam riske pole. Asjaolu, et raviarst dr AL ei kutsunud kaebajat hiljem enam vastuvõtule, pole kinnitus selle kohta, et kaebaja pole rasket haigust läbi põdenud ja tal on jätkuvalt kõrged terviseriskid. Samuti on patsiendi enda otsustada, kas ta jätkab konkreetse raviarsti juures käimist. Kaebaja väited, et arstid on kajastanud diagnoosi I26.9 küll ravidokumentides, aga suuliselt pidanud haigust kergeks või möödunuks, on paljasõnalised ja vastuolus esitatud dokumentaalsete tõenditega. Juhul kui kaebaja seisund poleks olnud nii tõsine, ei oleks talle määratud ravimit Xeralto, mida kasutatakse pikaajaliselt ainult eluohtlike haiguste ja tüsistuste ennetamiseks ning ainult olemasolevate riskitegurite olemasolul, mis on seotud tromboosi ja emboolia riskiga. Asjaolu, et kaebaja on varem olnud terve ja heas sportlikus vormis ning on pärast 2020. a haigestumist taastanud füüsilise vormi, ei kinnita, et kaebajal polnud KATE.
15.Kaebaja on üritanud omal käel leida selgitusi oma terviseseisundile, kuid pole esitanud tõendeid, mis võiksid tõsiseltvõetaval moel seada kahtluse alla arstliku komisjoni arstide ja
3-21-1172 vastustaja esindaja dr SS selgitusi KATE haiguse ja selle riskide kohta. Ringkonnakohtu istungil selgitati apellandile, et oma väidete tõendamiseks tuleb nt esitada asjatundja arvamusena arsti hinnang, et diagnoos I26.9 asemel oleks õigem diagnoos I74. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et arterite tromboos ja KATE on erinevad haigused. Jaotis I74 (arteriemboolia ja -tromboos) liigitatakse RHK järgi arterite, arterioolide ja kapillaaride haiguste alla ning seal on selgelt märgitud, et I26 on selle jaotise alt välja arvatud, nagu ka nt ajuarterite embooliad ja tromboosid (I63), mis on märksa raskemad haigused (liigitatakse peaajuveresoonte haiguste alla, peaajuinfarkt). Sarnaselt eelmisega liigitub jaotis I26 hoopis alampeatüki „Kopsutekkene südamehaigus ja kopsuvereringe haigused“ alla. Kaebajal olevat haigust pole võimalik meelevaldselt liigitada ühe või teise diagnoosi alla sõltuvalt sellest, milline liigitus tooks kaebaja jaoks kaasa sobivama tagajärje kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele vastavuse osas.
16.Ringkonnakohus leiab, et arstlikud komisjonid ei pidanud saatma kaebajat täiendavatele uuringutele ega jätma määruse nr 45 lg 11 alusel lisa 1 nõuded kohaldamata. Dr SS selgitas, et kuna dr AL 26.11.2020 konsultatsiooni otsusest tulenes, et kaebajale on pandud diagnoos I26.9 ja ta saab pikaajaliselt tugevatoimelist antikoagulantravi, ning kaebajal on kindlaks tehtud kolm riskitegurit KATE ägeda episoodi kordumiseks, polnud täiendav uurimine vajalik. Kaudselt kinnitab uuringute tarbetust ka asjaolu, et 30.05.2020 KT-uuring oli kaebajale juba tehtud tema enda nõudmisel, mitte seetõttu, et arst oleks seda pidanud vajalikuks (vt dr AL 14.10.2021 kiri), s.o riskid ja ravi jäid samaks sõltumata sellest, mida uuringutulemused näitavad. Sama on olukord D-dimeeride puhul – asjaolu, et mingil ajahetkel on näitaja normis, ei välista uue episoodi teket. Asjaolu, et vastustajad ei kirjutanud neid kaalutlusi lahti oma otsustes ja tuginesid nendele alles kohtumenetluses, ei saanud kaasa tuua sisult ebaõiget otsust (haldusmenetluse seaduse § 58). Määruse nr 45 lisa 1 sissejuhatavas osas on märgitud, et isik ei vasta tervisenõuetele, kui tervisehäire on püsiva iseloomuga, tihti korduv või pidevat ravi vajav, mistõttu isiku igapäevaelu on oluliselt häiritud või mis võib kaitseväeteenistuses põhjustada olulist riski isiku enda, teiste isikute või keskkonna suhtes. Sellest põhimõttest peab komisjon lähtuma ka määruse nr 45 § 1 lg 11 kohaldamisel. Määravat tähtsust ei oma see, et isik on heas füüsilises vormis – see on vaid üks asjaolu muude hulgas, mida terviseisundi mittevastavaks tunnistamisel arvestatakse (vt määruse nr 45 lisa 1 sissejuhatavas osas „Ei vasta tervisenõuetele“ p 3 ja märkus). Olukorras, kus meditsiiniliselt on vaieldamatult tuvastatud, et kaebajal on kõrge terviserisk, mis võib teda ennast ohustada prognoosimatul hetkel, sõltumata täidetavast ülesandest, ei ole enam mõttekas uurida sobivust töötama konkreetsel ameti- või teenistuskohal. Kõrge terviseriskiga inimese kaitseväekohustuslaseks lubamine paneb kaitseväele suure vastutuse ja võib kaasa tuua ka olulisi varalisi kohustusi, kui tervisehäire peaks avalduma kaitseväes teenistusülesannete täitmise ajal, sh hüvitise maksmine KVTS alusel. Määruse nr 45 lisa 1 nõuetest kõrvalekaldumine saab olla põhjendatud üksnes juhul, kui on tõendatud, et kaasaegsete ravimeetodite rakendamise korral on teatud seisundid, mis lisa 1 järgi välistavad vastavuse nõuetele, võimalik lugeda niivõrd väheriskantseks, et pole põhjust piirata inimese lubamist teenistusse. Vastupidise tõlgenduse korral puuduks kaitseväe tervisenõuete süsteemil ja poliitikal üldse mõte.
17.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et määrus nr 9 on vastuolus põhiseadusega, kuna ei võimaldavat arstlikul komisjonil rakendada uurimispõhimõtet ja määruse nr 45 § 1 lg-s 11 sätestatud kaalutlusõigust. Miski määruses nr 9 sätestatust või sätestamata jäetust ei takista arstlikul komisjonil lähtuda haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusmenetluse normidest ja hea halduse põhimõttest ega kaalutlusõiguse alusel kohaldada määruse nr 45 § 1 lg-t 11. Halduskohus on jätnud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse õigesti algatamata.
18.Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud otsus kehtib kuni uue otsuse tegemiseni (KVTS § 31 lg 3 teine lause). Praeguses kohtuasjas saab HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi arvestada 8(9)
3-21-1172 vaid neid asjaolusid ja prognoose, mida oli võimalik teha arstlike komisjonide otsuste tegemise ajal. Sel ajal oli möödunud kaebaja hospitaliseerimisest ligi aasta ja kestis veel dr AL määratud antikoagulantravi. Kui kaebaja tervislik seisund peaks pärast ravi lõppemist muutuma niivõrd, et arstid tunnistavad tema individuaalse riski sedavõrd madalaks, et ta võib teatud ametikohal töötada või sõjalisel väljaõppel viibida, saab ta esitada uue taotluse ja paluda enda suhtes määruse nr 45 § 1 lg 11 rakendamist, viitega uutele meditsiinidokumentidele.
19.Halduskohus jättis lahendamata kaebaja taotluse kohustada Kaitseressursside Ameti arstlikku komisjoni kustutama tervise infosüsteemist komisjoni poolt sinna 08.04.2021 kaebaja terviseseisundi hindamise kohta tehtud sissekanne. Kaebaja esitas selle taotluse täiendava nõudena 14.12.2021 menetlusdokumendis. Halduskohus küsis nõude kohta vastustajatelt 18.02.2022 seisukohta, kuid jättis edasises menetluses nõude tähelepanuta. Halduskohus ei teinud määrust kaebuse muutmise lubamise või sellest keeldumise kohta ega kajastanud täiendavat nõuet ka kohtuotsuses. Apellant toob apellatsioonkaebuses välja, et tema 14.12.2021 täiendavad nõuded on jäänud lahendamata, s.o on vaidlustanud halduskohtu otsuse selles osas. Kaebuse muutmine oli praegusel juhul lubatav HKMS § 49 lg 1 alusel. Ringkonnakohus peab võimalikuks muuta kaebuse nõuet apellatsioonimenetluses, kuna halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi ja nõude uueks arutamiseks saatmine esimese astme kohtule oleks siinses asjas ebaökonoomne (HKMS § 49 lg 2). Nii kaebaja kui ka vastustaja on saanud nõude kohta esitada oma seisukohad, asjaolud on selged ja üle jääb anda üksnes õiguslik hinnang.
20.Ringkonnakohus jätab eelmises punktis toodud nõude rahuldamata. KVTS § 27 lg 6 sätestab sõnaselgelt, et kaitseväe arstliku komisjoni, Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni ja Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud otsuse tegemise aluseks olevad diagnoosid edastatakse tervise infosüsteemi. Sama tuleneb määruse nr 9 § 4 lg-st 41. Praeguses asjas on tuvastatud, et arstlik komisjon tegi õigesti kindlaks diagnoosi I26.9. See koos arstlikus komisjonis toimunud arstlike läbivaatuste tulemustega tuli kanda epikriisis tervise infosüsteemi. Epikriisi osana on mõistlik kanda isiku terviseseisundit iseloomustava teabena ka otsus, et isik ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Tegemist on faktiga, mis võib omada tähtsust ka edaspidi meditsiiniliste otsuste tegemisel. Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 138 kinnitatud tervise infosüsteemi põhimääruse § 17 lg 1 p 4 § 19 kohaselt on andmesubjektil õigus keelata tervishoiuteenuse osutaja juurdepääs oma isikuandmetele (terviseandmetele). Seega saab apellant ise otsustada, kellele anda õigus tutvuda teabega, et ta ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Vastustaja poolt andmete kandmine tervise infosüsteemi ei saa olla eksitav, kuna teistele tervishoiuteenuse osutajatele, kes neid andmeid teoreetiliselt võivad näha, on teada, et õigusaktide kohaselt arstlikud komisjonid ei ravi komisjoni ilmunud inimesi, vaid hindavad nende terviseseisundit olemasolevate andmete alusel. Selleks kontekstis loob tervisenõuetele mittevastavuse kohta märke tegemine epikriisi pigem parema selguse, et kande teinud arst pole pannud diagnoosi ise tervishoiuteenuse osutamise käigus, s.o mis oli tehtud toimingute sisu ja eesmärk.
21.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandi menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 esimese lause alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.