3-22-1598 PVS GRUPP OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 27. jaanuari 2022 otsuse nr 12-6/22/141 osaliseks ja 7. juuli 2022 vaideotsuse nr 12-1/22/388-3 täielikuks tühistamiseks, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus vastavas osas uuesti läbi ning viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja vaide läbivaatamisel
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – PVS GRUPP OÜ, lepinguline esindaja esindajad vandeadvokaat Marit Toom Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Kärt Aavel Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta PVS GRUPP OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Jätta rahuldamata kaebaja 6. märtsi 2023. a avalduses esitatud vastuväited kohtu tegevusele.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. aprillil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.PVS GRUPP OÜ (edaspidi ka kaebaja) esitas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) 21. mail 2021 pindalatoetuse taotluse ja maksetaotluse nr 110211110689 ning 15. juunil 2021 ja 17. augustil 2021 taotluse muudatusavaldused. Kaebaja taotles mahepõllumajandusega jätkamise toetust kokku 568,55 ha-le järgmiselt: a) 8,27 ha-le teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise eest, s.o põllule nr 242 (8,27 ha) kaera kasvatamise eest liblikõieliste allakülviga; b) 31,13 ha-le rühvelkultuuride kasvatamise eest, sh põllule nr 209 (2,97 ha) ja nr 254 (7,76 ha) söödanaeri kasvatamise eest ning põllule nr 251 (2,68 ha) söödakapsa kasvatamise eest; c) 250,79 ha-le kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kohta, sh põllule nr 233 (4,09 ha); d) 278,36 ha-le rohumaa kohta, mille iga hektari kohta on loomkoormus vähemalt 0,2 loomühikut või mille iga 0,1 ha kohta on mesilaspere, sh põllule nr 219 51,15 ha-le ning põllule nr 239 16,79 ha-le. PRIA määras 27. jaanuari 2022. a otsusega nr 12-6/22/141 kaebajale mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaliselt, seejuures: 1) põldude nr 209, 242, 251 ja 254 osas leidis PRIA, et seal ei ole maaeluministri 30. aprilli 2015 määrus nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 8 lg 1 p-s 1 nimetatud kultuure (kaer, söödanaeris) kasvatatud (need ei olnud visuaalse vaatluse järgi kontrolli ajal põllul enamuses), mistõttu nende põldude eest mahepõllumajandusega jätkamise toetust ei määratud; 2) jättis määramata toetuse sertifitseeritud maheseemne kasutamise eest; 3) jättis määramata lühiajalise rohumaa toetuse põldudele 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 233, 239, 229, 229-1, 244, 224, 227-1; 4) vähendas põllu nr 219 toetusõiguslikku pindala. 5) vähendas kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa toetusmääragrupis taotletud toetust: a) 4,09 ha suuruse taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse võrra, summas 327,20 eurot. (põllu nr 233 pindala erinevus (4,09 ha) pindala, kuna nimetatud põllu kohapealses kontrollis eestleitud kultuur kuulus taotletuga võrreldes madalamasse toetusmääragruppi; b) 8,18 ha-le vastava summa ehk 654,40 euro ulatuses seoses üle kahe hektari suuruse taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse korral kohaldatava halduskaristusega pindala erinevuse kahekordses ulatuses; 6) jättis määramata rohumaa toetusmääragrupis toetuse, kuna taotleja ei pidanud mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi ega mahepõllumajanduslikult peetavaid mesilasperesid; 7) määras halduskaristuse (kokku 3849,85 eurot), mis tasaarvestatakse mis tahes toetuskavade alusel makstavate toetustega, millele taotlejal on õigus rikkumise avastamisele järgneva kolme kalendriaasta jooksul. Nimetatud halduskaristus moodustub järgmiselt: teravilja, kaunvilja, õlija kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise toetusmääragrupis 1033,75 eurot ning rühvelkultuuride kasvatamise toetusmääragrupis 2816,10 eurot.
2.PVS GRUPP OÜ esitas 25. veebruaril 2022 PRIA 27. jaanuari 2022. a otsuse nr 126/22/141 peale vaide, mille PRIA jättis 7. juuli 2022. a vaideotsusega nr 12-1/22/388-3 rahuldamata. PRIA leidis vaideotsuses kokkuvõtvalt järgmist: 1) põllu nr 242 puhul on kontrollaruande lisaks oleva kontroll-lehega tõendatud, et kohapealset kontrolli teostanud inspektorid leidsid põllult eest liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30-80% liblikõielisi); põllul tuvastati rohumaa ning leiti 2(22)
3-22-1598 üksikuid rohtseid kaerataimi. Asjaolu, et vaide esitaja oli põllul nr 242 juba varasemalt kaera koos rohttaimedega 25. juulil 2021 heinaks teinud, ei välistanud põllul kohapealse kontrolli võimalikkust ega olemasoleva taimiku põhjal taimiku koosseisu kohta järelduste tegemist. Taimed tuvastati põllul olevate taimeosade, sh varte ja lehtede põhjal; 2) taotlus mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks tuleb esitada vastavalt sellele kultuurile, mis on põllul domineeriv; 3) kontrollaruande kohaselt oli põllul nr 209 söödanaeris tuvastatav, kuid enamusel põllust olid ülekaalus heintaimed; põllul nr 251 tuvastati väga hõre naerikultuur, kohati esinesid ka tihedamad laigud, kuid põllul olid valdavad rohttaimed; põllul nr 254 oli samuti naerikülv tuvastatav, ent ka sellel põllul olid valdavad heintaimed, mis domineerisid rühvelkultuuri üle; 4) põllul kasvava taimestiku koosseisu saab hinnata ning hinnataksegi visuaalsel vaatlusel; 5) taotleja peab põllumajanduskultuurid külvama ja kasvatama viisil, et tagatud oleks toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuuride valdav osakaal põllul. Toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohane kasvatamine; 6) 8. septembri kontroll toimus ajal, mil kultuurtaimed olid saanud piisavalt aega arenemiseks ning pidanuks olema selgelt tuvastatavad. Ka hilisem kontroll poleks tulemust muutnud; 7) ehkki vaide esitaja oli taotlusel deklareerinud põllu nr 233 lühiajalise rohumaana, oli juba varem tegemist püsirohumaaga. Vaide esitaja on kasutanud põldu rohttaimede kasvatamiseks vähemalt neljal järjestikusel aastal, seega ei vasta põld nr 233 2021. aasta osas määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 5 ning § 4 lg 1 p-s 6 nimetatud kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa nõuetele; Kuna vaide esitaja ei ole hoidnud põldu nr 233 kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaana, pole talle tekkinud ka vastavaid lisakulusid ning saamata jäänud tulu, mida kuni kolmeaastaste rohumaade toetusmääragrupiga (80 eurot/ha) kompenseeritakse; 8) kahel järjestikul aastal samal kohal asetsev silopallide all olev maa ei vasta määruse nr 53 § 8 lg-s 1 nimetatud toetusõiguslikule maale sätestatud tingimustele – tegemist ei ole loetletud kultuuride kasvatamiseks kasutatava maaga ning see tuleb toetusõigusliku pindala hulgast välja arvata. Põllul nr 219 asuva kraavi laiuseks tuvastati üle 12 m ning ka see tuleb põllumajandusministri 14 jaanuari 2015. a määruse nr 4 „Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisus hoidmise nõuded“ (määrus nr 4) § 3 lg-test 61 ja 6 tulenevalt arvata toetusõigusliku põllumajandusmaa pindala hulgast välja. Rohumaade toetusmääragrupis tuvastatud taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus (sh 0,72 ha suurune erinevus põllu nr 219 osas) ei oma sisulist tähendust, kuna taotlejale ei määratud rohumaade toetusmääragrupi eest toetust, kuna ta ei pidanud 2021. aastal mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi ega mahepõllumajanduslikult peetavaid mesilasperesid (määruse nr 53 § 8 lg 4); 9) PRIA-l puudus kaalutlusõigus toetusmääragruppide sisesel toetuse vähendamisel ning lisasanktsioonide rakendamisel. Kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa toetusmääragrupis ületas taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus kahte hektarit, mistõttu oli põhjendatud toetuse vähendamine tuvastatud pindala erinevuse kahekordses ulatuses, s.o 8,18 ha eest. Nii teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise toetusmääragrupis kui ka rühvelkultuuride kasvatamise toetusmääragrupis ületas taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus 50% toetusmääragrupi kindlaksmääratud pindalast, mistõttu oli õigustatud nimetatud toetusmääragruppidele toetuse andmata jätmine. Otsuses on põhjendatult märgitud lisakaristus deklareeritud ja kindlakstehtud pindala vahe eest makstava toetussumma ulatuses; 10) PRIA kohapealse kontrolli tulemuste õigsust kinnitavad olukorda kajastavad kohapealse kontrolli käigus tehtud fotod. Taotleja ei ole esitanud PRIA-le tõendeid, mis kummutaksid kontrollaruandega ja selle lisadega ning põldudest kontrolli raames tehtud fotodega tõendatu.
3.PVS Grupp OÜ esitas 27. juulil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tühistada PRIA 27. jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/141 osaliselt; 3(22)
3-22-1598 2) tühistada 7. juuli 2022. a vaideotsus nr 12-1/22/388-3 täielikult; 3) kohustada PRIA-t kaebaja taotlust vastavas osas uuesti läbi vaatama; 4) tuvastada, et PRIA viivitas PVS GRUPP OÜ 25. veebruari 2022. a vaide läbivaatamisega õigusvastaselt. Kaebaja palub tühistada vaidlustatud otsus osas, milles kaebajale jäeti määramata toetus põllukultuuride kasvatamise eest, lühiajalise rohumaa toetus ning toetus maheseemne kasutamise eest ja vähendati põllu nr 219 toetusõiguslikku pindala ning määrati halduskaristused. Kaebaja vaidlustab tühistamisnõudega ka PRIA 7. juuli 2022 vaideotsuse nr 12-1/22/388-3 tervikuna. Kohus võttis kaebuse 27. juuli 2022. a määrusega menetlusse. Vastustaja esitas 9. septembril 2022 vastuse kaebusele.
4.Kohus määras 20. septembri 2022. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning teatas 3. jaanuari 2023. a määrusega asjas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Kaebaja on esitanud kirjalikus menetluses täiendava kirjaliku seisukoha ja taotlused 18. oktoobril 2022 ning vastustaja 18. oktoobril 2022. Vastustaja on esitanud vastuväited kaebaja esitatule 8. novembri 2022. a menetlusdokumendis. Kohus, jäädes varasema seisukoha juurde lahendada asi kirjalikus menetluses, lahendas 3. jaanuari 2023. a kohtumäärusega kaebaja vastuväited, teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja ning määras täiendavad tähtajad menetluslike teadete esitamiseks. Kaebaja esitas
6.märtsi 2023. a avalduses veelkord vastuväited kohtu tegevusele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja väidab kokkuvõtvalt järgmist.
5.1.Toetuste määramisel tuleb arvestada ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) põhimõtteid ja põllumajandusliku tootmise eripära, sh on toetus teadlikult lahti seotud toodetavatest kogustest.
5.2.PRIA sisustab kultuuride kasvatamise nõuet põhimõtteliselt valesti. Määrus nr 53 ei sätesta toetuse maksmise eeldusena nõuet, et kultuur kasvaks põllul hästi, vaid räägib üksnes kultuuride kasvatamisest kui taotleja tegevusest. Määrus nr 53 ei sätesta taimede kasvamisele mitte mingisuguseid nõudeid. Toetuste eesmärk on kompenseerida põllumajandusettevõtluse ebakindlusest, sealhulgas ilmast ja kliimast põhjustatud riskidest tulenevaid negatiivsed tagajärgi ning tagada põllumajandustootjatele sissetuleku stabiilsus. Määruse tekstis kasutatakse terminit „kasvatamine“. Kulutuuri „kasvamine“ sõltub suuresti taotleja kontrolli all mitte olevatest asjaoludest.
5.3.Mahepõllumajandusega jätkamise toetus on oma olemuselt tegevuskulude toetus – toetusega kompenseeritakse mahepõllumajandusega jätkamisega võetud kohustusest tekkivaid lisakulusid ning kohustuse tõttu saamata jäänud tulu. Mahetootmisega jätkamise toetusel ei ole kehtestatud saagi saamise nõuet. Taotleja teeb kulutused (raha, aeg) ka siis, kui saaki ei tule.
5.4.Vaidlust ei ole, et põldudele nr 209, 242, 251 ja 254 oli 2021. aastal külvatud erinevaid põllukultuure (kaera, söödanaerist) ja see nähtub ka PRIA kontrollaktist. Kultuurid külvati 2021. a 15. juuniks. Ekslik on PRIA seisukoht, et kultuurid peavad olema kontrolli ajal konkreetsel põllul enamuses. Kui aga kultuuride ülekaalu hinnata, tuleks seda tingimata teha 4(22)
3-22-1598 süstemaatiliselt, mitte pildistada või vaadelda põldu üksikutes suvalistes kohtades. See, et kaebaja on lisaks põllukultuurile külvanud samadele põldudele allakülvina liblikõielisi, ei muuda põllukultuuri külvamise fakti ja kulutusi olematuks. Isegi, kui põllule on tehtud allakülv, tuleb põld igal juhul lugeda põhikultuuri põlluks. Allakülvi meetod on tunnustatud, levinud ja vajalik agrotehniline võte. Asjakohane on ka praeguses vaidluses lähtuda Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 art 40 regulatsioonist, mis reguleerib põllumajanduskulutuuride osakaalu arvutamist kogu põllumajandustootja kasutuses oleva põllumajandusmaa (mitte konkreetselt ühe põllu) lõikes. Kultuuri kasvamist tuleb kontrollida kultuurile omasel ajal: söödanaeri kasvamist tuleks kontrollida vahetult enne saagi koristamist (oktoobris või novembris), loomasöödaks kasvatatavat suvivilja (kaera) enne põllult koristamist (enne 25. juulit 2021).
5.5.Kaebaja on kõiki oma põlde hooldanud samade agrotehniliste võtetega, kuid sama kultuur kasvab põldudel erinevalt. Ebaõige on PRIA väide, et kehv saak on valede agrotehniliste võtete tulemus. PRIA peab suutma konkreetselt selgitada ja põhjendada, mida kaebaja agrotehniliselt tegemata on jätnud ning kust tuli kaebaja kohustus selliseid toiminguid teha. Mahepõllunduses seisneb „kasvatamine“ peamiselt põllu külviks ette valmistamises ja kultuuride külvamises, vajadusel ka allakülvi tegemises.
5.6.Ebaõige on PRIA järeldus, et vaidlusalustel põldudel 2021. aastal põllukultuure (kaera, söödanaerist) ei kasvatatud ning samuti järeldus, et põllud nr 209, 251 ja 524 olid 2021. aastal püsirohumaad (vt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1037/2013 artikkel 4 lõige 1 punkti h). Põld, kuhu on külvatud söödanaerist ja kus ka kasvab söödanaeris (isegi, kui see kasvab kohati hõredamalt ja kohati tihedamalt), ei saa ühelgi juhul olla püsirohumaa. Söödanaerist ei leidu looduslikel karjamaadel ega sisaldu karjamaadele mõeldud seemnesegudes. PRIA kontrolli käigus tehtud fotod tõendavad, et nendel põldudel on söödanaerist kasvatatud. Põllu nr 251 osas on taotlusel ekslikult märgitud söödakapsas, kuid kasvatati söödanaerist (mõlemad kuuluvad rühvelkultuuride gruppi). Põllud nr 249, 250 ja 251 asuvad ühel kinnistul (katastritunnus 29201:001:1627), mida on samamoodi haritud ja kaebaja tegi kõik vastavad toimingud kõigil kolmel põllul kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid kasutades
5.7.Kontrollis tehtud fotodelt nähtub, et põllul nr 254 kasvab söödanaeris. Osalt fotodelt nähtuvad heintaimed peavadki sellel põllul kasvama, sest söödanaeris on külvatud heintaimede allakülviga. Ohakas (umbrohi) on mahepõllumajanduses paratamatu, sest keemiliste tõrjevahendite kasutamine pole lubatud. Põld nr 254 (7,76 ha) pole võimalik 7 minutiga (PRIA fotod) ülevaatlikult pildistada. Fotodelt nr IMG_20210908_131531, IMG_20210908_131610, IMG_20210908_131616, IMG_20210908_131621, IMG_20210908_131718 nähtub selgelt tihe ja korralik söödanaeris, mitte püsirohumaa. See selgub ka kuu aega hiljem tehtud kaebaja videolt. Sama leiab kaebaja ka põllu nr 209 osas.
5.8.Kaebaja kasvatas põllul nr 242 kaera. PRIA tuli suvivilja kontrollima alles septembris, kui saagi koristamisest oli möödas juba ligi 1,5 kuud. Kaebaja selgitab, et kasvatas kaera mitte tera saamise eesmärgil, vaid siloks (loomasöödaks), mis ei ole määruse nr 53 järgi keelatud. Taotluse koostamise vorm võimaldab rippmenüüst teha valiku „kaer liblikõieliste allakülviga“. Kaera kasvatamisel loomasöödaks tuleb seda külvata väiksema külvinormiga kui siis, kui kaera kasvatatakse teraks, ning kui kaer on külvatud hõredamalt, hakkab kaerataim ajama külgvõrseid (haljasmassi), mida saab kasutada loomasöödaks. Keelatud ei ole otsekülv rohukamarasse. Kaera külvamist 8. juunil ei saa pidada hiliseks. Kui PRIA oleks tulnud põldu kontrollima enne
5(22)
3-22-1598 saagi koristamist, oleks ka PRIA saanud veenduda, et põllul nr 242 on kaera kasvatatud. Põllul nr 242 oli PRIA kontrolli hetkel võimalik tuvastada kaera teine kasv.
5.9.PRIA on alusetult vähendanud põllu nr 219 pindala (0,72 ha võrra). Puudus õiguslik alus arvata toetusõigusliku pindala hulgast välja silopallide alla jääv ala (0,08 ha). Vastavalt Komisjoni delegeeritud määrusele (EL) nr 640/2014 art 18 lg-le 6 peetakse kindlaksmääratud ja deklareeritud pindala võrdseks, kui kindlaksmääratud kogupindala ja toetuse saamiseks deklareeritud kogupindala erinevus on kuni 0,1 hektarit.
5.10.Põllu nr 219 toetusõigusliku pindala hulgast on ebaõigesti välja arvatud teeäärne võsa ja kraav, kuna PRIA väide, et kraav ja võsa on laiem kui 12 m, on vale ja tõendamata. Isegi, kui kraav oleks kohati laiem, kui 12 m, ei annaks see alust kogu kraavi toetusõigusliku maa hulgast välja arvata - määruse nr 4 § 3 lg-st 62 tulenevalt tuleb kuni 12 m ulatuses kraav koos puittaimestikuga toetusõigusliku maa hulka arvata ja välja võib jätta vaid maa, mis 12 m ületab. Maastikuelemendi säilitamise kohustusega kaasnev kulu kompenseeritakse vastava maa toetusõigusliku hulka arvamisega.
5.11.Kaebaja oli põllule nr 242 külvanud sertifitseeritud maheseemet ja PRIA oleks pidanud määrama kaebajale toetuse 25 eurot ühe hektari maa kohta sellel põllul. Toetus sertifitseeritud maheseemne kasutamise eest tuleb määrata ka juhul, kui PRIA on seisukohal, et põllul kaera ülekaalus ei kasvanud. Maheseemne külvamist tuleb toetada sõltumata sellest, kas külvatud kultuur läks kasvama või kui hästi ta kasvama läks.
5.12.PRIA on ebaõigesti jätnud põldudele nr 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 233, 239, 229, 229-1, 244, 224, 227-1 määramata lühiajalise rohumaa toetuse. PRIA on vääralt lugenud need põllud püsirohumaadeks. Kaebaja on taotlenud neile põldudele lühiajalise rohumaa toetust. Eelnimetatud põldudele on 2019. ja 2020. aastal külvatud erinevaid söödakultuure ning enne seda on põllud üles küntud, seega ei saanud need põllud vastavalt 2019. ning 2020. aastal olla ei õiguslikult ega faktiliselt rohumaad. Rohumaade üles kündmine ning neile kultuuride külvamine katkestab rohumaa vanuse ning vanuse arvestamine algab otsast peale. 2021. aastal olid nimetatud põllud vastavalt 1. ja 2. aasta lühiajalised rohumaad. See, kui hästi või halvasti külvatud põllukultuur konkreetsel põllul kasvama läks või kui suurt saaki sealt saadi, ei oma rohumaa vanuse määramisel õiguslikku tähendust. Põllukultuuride külvamise ning allakülvi tegemisega on kaebajal kaasnenud täiendavad kulud, mis õigustavad nende põldude eest kõrgema toetuse (lühiajalise rohumaa toetuse) määramist. Lisaks toetusest ilmajäämisele on tagajärjeks ka halduskaristus.
5.13.Osadel nendest põldudest (põllud nr 219, 220 ja 221) kasvas 2018. a teravili (kaer). 2018. aastal olid need põllud teise ettevõtte (mitte kaebaja) kasutuses ning PRIA andmebaasist on näha, et 2018. aastal on põldudele 219, 220 ja 221 taotletud toetust teravilja kasvamise eest.
5.14.Kuna PRIA on valesti tuvastanud, et kaebaja põldudel ei kasvanud kaera ja söödanaerist, on PRIA valesti määranud ka halduskaristused ning otsus tuleb ka selles osas tühistada.
5.15.Vaide läbivaatamisega viivitamine on rikkunud kaebaja õigusi, kuna selle võrra on viibinud kaebaja õiguste kaitseks kohtusse pöördumine ning viibib ka kaebaja jaoks soodsa lahendi saavutamine (taotluse uuesti läbi vaatamine ja toetuse määramine). Viivituse õigusvastasuse tuvastamine on vajalik ka selleks, et PRIA edaspidi sellist rikkumist ei kordaks.
6.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
6(22)
3-22-1598
6.1.Pindalatoetuste taotlusel ja maksetaotlusel deklareeritud andmetel kasvatati põldudel nr 209, nr 251 ja nr 254 rühvelkultuure: põldudel nr 209 ja nr 254 söödanaerist ning põllul nr 251 söödakapsast. Kaebuses on märgitud, et kõikidel nimetatud põldudel, s.h põllul nr 251 kasvatati söödanaerist. Kontrollaruande kohaselt oli põllul nr 209 söödanaeris tuvastatav, kuid enamusel põllust olid ülekaalus heintaimed; põllul nr 251 tuvastati väga hõre naerikultuur, kohati esinesid ka tihedamad laigud, kuid põllul olid valdavad rohttaimed; põllul nr 254 oli samuti naerikülv tuvastatav, ent ka sellel põllul olid valdavad heintaimed, mis domineerisid üle rühvelkultuuri. Ka fotomaterjal kinnitab, et vaidlusalustel põldudel ei olnud söödanaeris enamuses, vaid kultuurid on valdavalt muude heintaimedega segunenud ning jäävad enamasti kasvult heintaimedele alla.
6.2.Kaebaja ei ole rühvelkultuure nõuetekohaselt kasvatanud. Määrusest nr 53 tulenevalt peab taotleja põllumajanduskultuurid külvama ja kasvatama viisil, et tagatud oleks toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuuride valdav osakaal põllul. Juhul kui toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuurid asjakohastel põldudel ei domineeri ning on segunenud olulisel määral hein- ja rohttaimedega, ei ole mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramine nende põllukultuuride osas õigustatud. Toetust antakse, kui taotleja järgib kogu kohustuseperioodi jooksul mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid (määrus nr 53 § 11 lg 2). Toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohane kasvatamine. kui põllul ei ole valdavaks ja domineerivaks toetustaotlusel märgitud põllumajanduskultuurid, ei saa sellist kultuuri käsitleda põhikultuurina, millele mahepõllumajandusega tegelemise toetust vastavalt ühikumäärale määratakse.
6.3.Toetusõiguslik kultuur peab olema visuaalselt tuvastatav valdavas enamuses ja domineerima võrreldes muude heintaimedega. Kaebaja viide komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 art-le 40 ei ole mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osas asjakohane, sest viidatud õigusnorm reguleerib otsetoetuste nõuete reguleerimisalas kohalduvat põllumajanduskultuuride mitmekesistamise nõuet, mis mahetoetusele ei kohaldu.
6.4.Kaebaja selgitused seoses allakülviga on eksitavad. Taotleja on taotlusel deklareerinud konkreetse kultuuri, mille kasvatamise eest ta soovib toetust saada kõrgemas ühikumääras, kui on ette nähtud heintaimedele ning muude heintaimede valdavat kasvu ei saa allakülviga õigustada.
6.5.Ka hilisem kontroll poleks kontrolli tulemust muutnud. Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 26 lg-test 1 ja 3 ning menetlusökonoomikast tingituna piirdub kontrollkäikude arv ja nende kestus vajaliku miinimumiga. Kui taotlusel deklareeritud põllumajanduskultuuri kasvatamine ei õnnestu, tuleb taotlust vastavalt muuta enne kontrolli toimumist. Kui kultuur on ikaldunud vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu, on taotlejal kohustus PRIA-t vastavast asjaolust teavitada (määruse nr 640/2014 art 4 lg 2).
6.6.Kui PRIA arvaks abikõlblikuks kaebaja söödakultuuride põllud, mis näevad välja pigem rohumaad, koheldaks ebavõrdselt teisi taotlejaid, kes on järginud kasvatamiseks kõiki vajalikke võtteid. Normaalseks ei saa pidada olukorda, kus toetust makstakse samas ulatuses taotlejatele, kes teevad põllul ebapiisavaid tegevusi ning kelle tegevuse tulemusena kasvavad põllul vähesed (rühvel)kultuuri taimed, ning taotlejatele, kes on põllul teinud kõik vajalikud tegevused ja on saavutanud ühtlase ja tugeva kultuuri kasvu põllul.
6.7.Asjakohaste agrotehniliste võtete valik on jäetud põllumaa harija otsustada, kuid täita tuleb vastavas määruses ettenähtud tulemus.
7(22)
3-22-1598
6.8.8. septembril 2021 toimunud kohapealsest kontrollist teatati ette 6. septembril 2021. Kaebaja ega tema esindaja põldude kontrollimisest osa ei võtnud. PRIA-l ei ole võimalik kohapealsete kontrollide toimumist planeerida igale taotlejale sobivalt, kuid võimalikud on mõistlikud kokkulepped inspektoritega kontrollide toimumise aja asjus, kui taotleja avaldab seda kontrolli toimumise kohta teate saamisel.
6.9.Kohapealse kontrolli käigus tehtud fotod (kaebuse lisadena) on tehtud 2021. a vaidluse all olevatel kaebaja põldudel. Kõikide fotode metaandmed sisaldavad fotode tegemise täpset aega ning täpseid asukohti, mille põhjal on fotod kontrollitavad. Fotod kajastavad kontrollimise hetkel esinenud olukorda. Igast asjakohasest põllust on tehtud mitu fotot erinevatest suundadest ja positsioonidest ning fotodelt on pildistatud ruumi laius ja pikkus tajutav. Kaebaja videotel puudub tõendiväärtus - neilt ei nähtu videofaili tegemise konkreetne aeg ja koht ning need ei tõenda vaidlusaluste põldude toetusõiguslikkust (söödakultuuri külvamist 15. juuniks ei ole vastustaja kahtluse alla seadnud). Asjaolu, et osadel kaebaja põldudel on tuvastatud rühvelkultuuride kasvatamine, ei saa tõendada, et ka põllud nr 209, 251 ja 254 olid kasutuses rühvelkultuuride kasvatamiseks kasutatava maana.
6.10.Põllul nr 242 on tuvastatud liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30-80% liblikõielisi). Kontrollaktilt nähtub, et kui põllul tuvastati rohumaa, on leitud ka üksikuid rohtseid kaerataimi. Asjaolu, et kaebaja oli põllul nr 242 juba kaera koos rohttaimedega 25. juulil 2021 heinaks teinud, ei välistanud põllul kohapealse kontrolli tegemist ega olemasoleva taimiku põhjal järelduste tegemist. Kui kaera külvati külvinormiga 70 kg/ha otse rohukamarasse, ei saanudki põllul domineerivaks kultuuriks olla kaer. Usutav ei ole väide kaerakultuuri teise kasvu ja koristamise kohta 1,5 kuud enne kontrolli toimumist - põlluraamatu andmetel toimus kaera külv 8. juunil 2021, kuid kultuur oli koristatud juba 1,5 kuud enne kohapealset kontrolli (kaerakultuuri kasvuaja kestus keskmiselt 100–110 päeva). Vaidlusalustelt põldudelt ei leitud kaera kõrretüüd. Lubatud on kasvatada koos rohttaimedega haljasmassi saamiseks ka teravilja, kuid taotlus mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks tuleb esitada vastavalt põllul domineerivale kultuurile.
6.11.Sertifitseeritud maheseemne külvamisel ühikumäära suurendamise eelduseks on, et põllul kasvatatakse vastavat teravilja. Põllul nr 242 seda ei toimunud.
6.12.PRIA esitas põldude nr 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 239, 229, 229,1, 244, 224, 227-1 kohta veateated ja järelepärimised, kuna tegemist ei ole kolmeaastaste külvikorras põldudega. Kuna viidatud põlde oli kasutatud rohttaimede kasvatamiseks enam kui neljal järjestikusel aastal ning kaebaja märkeid ei eemaldanud, siis eemaldas PRIA administratiivse kontrolli tulemusena enne otsuse tegemist ebaõiged kolmeaastaste külvikorras olevate rohumaade märked, et põllud ei kuuluks lisaks ka pindalade erinevuse arvestusse.
6.13.Vastustaja on kohapealse kontrolli raames tuvastanud, et põllu nr 233 näol ei ole tegemist püsirohumaaga. Kohtuasjas nr 3-20-770 on kohtud PRIA vastavate seisukohtadega nõustunud. Kuna kaebaja on kasutanud põldu nr 233 rohttaimede kasvatamiseks vähemalt neljal järjestikusel aastal, ei vasta põld nr 233 2021. aasta osas määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 5 ning § 4 lg 1 p-s 6 nimetatud kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa nõuetele. Kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa puhul tuleb mullaviljakuse säilitamiseks ja umbrohtude tõrjumiseks kasutada eelkõige sobivaid külvikordi, kasvatades liblikõielisi ja teisi haljasväetistaimi, mis toob võrreldes teiste rohumaadega kaasa suuremad lisakulud ning saamata jäänud tulu.
8(22)
3-22-1598
6.14.Põllu nr 219 taotletud pinnast mõõdeti kohapealses kontrollis välja teist aastat samal kohal seisvate silopallide alune maa. Määruse nr 640/2014 art 18 lg 6 kohaselt loetakse kindlaksmääratud pindala ja deklareeritud pindala võrdseks, kui kogu, s.o kõikide põldude osas kokku, on taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus kuni 0,1 hektarit, seda ei vaadelda eraldiseisvalt iga mittetoetusõigusliku objekti suhtes. Silopallide all olev maa ei vasta määruse nr 53 § 8 lg-s 1 nimetatud toetusõiguslikule maale sätestatud tingimustele – tegemist ei ole ühegi normis loetletud kultuuride kasvatamiseks kasutatava maaga.
6.15.Kraavi laiuse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta ka selle serval ja nõlval kasvav puittaimestik – kui kraav koos selle serval ja nõlval kasvava puittaimestikuga ületab 12 m, ei ole kuivenduskraav toetusõiguslik. Kraavi laius tuvastati kohapealse kontrolli käigus. Kraav on üks tervik, mida ei saa jagada ega tükeldada toetusõiguslikeks ja mittetoetusõiguslikeks osadeks. Kui kraav on teatud osades üle 12 m laiune, ei saa see tervikuna toetusõiguslik olla.
6.16.Käesolevas asjas käib vaidlus maaelu arengu ühe meetme – mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamise üle ning kõik kaebaja viited otsetoetustele ja otsetoetuste saamise eesmärkidele on käesolevas asjas asjakohatud.
6.17.Vaide läbivaatamise venimise tingis asjaolu, et maaelu arengu toetuste taotluste osas tehakse otsused samal ajal, mistõttu esitatakse ka kõik vaided samal ajavahemikul, mis tingib vaiete kuhjumise lühikesele ajaperioodile. Ka kaebaja seadusliku esindajaga seonduvad ettevõtted on esitanud PRIA-le 2022. aastal kümme vaiet, ning on pöördunud nimetatud vaidlustega ka kohtusse ning nende lahendamine on olnud vastustajale väga ressursimahukas. Vaide läbivaatamise viivitus ei mõjuta siiski vaideotsuse kehtivust ega sisu ega saa olla haldusakti tühisuse ega tühistamise aluseks.
6.18.Põldude kontrolli viisid läbi mõlemad aruandes nimetatud ametnikud.
6.19.Kaebaja esitatud videomaterjal ei tõenda kaebaja väiteid ega esita terviklikku teavet. Täiendava seisukoha lisas 26 olev video ei puuduta kaebaja põlde. Põllul 250 ei ole rikkumisi tuvastatud ning vastav tõend ei ole asjakohane. Arusaamatuks jääb, mida kaebaja soovib tõendada videoga lisas nr 24.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kaebaja on esitanud tühistamisnõuded vaidlustatud otsuse osaliseks ja vaideotsuse täielikuks tühistamiseks ning kohustamisnõuded, millega taotleb PRIA kohustamist vaadata kaebaja taotlus vaidlusaluses osas uuesti läbi ning palub tuvastada kaebaja vaide läbivaatamisel toimunud viivituse õigusvastasus. Vaidlus puudutab mahepõllumajandusega jätkamise toetust. Kohus märgib sissejuhatavalt, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud õigust, sh Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadust vastavas redaktsioonis (ELÜPS2014) ja selle alusel antud õigusakte. Vastustaja on asjakohaselt juhtinud tähelepanu, et praeguses asjas ei ole kohaldatavad kaebaja viidatud otsetoetusi puudutavad õigusaktid ega eesmärgid. Mahepõllumajandusega jätkamise toetusega kompenseeritakse osaliselt mahepõllumajandusliku tootmisega ja kohustuse täitmisega kaasnevad täiendavad kulud ja saamatajäänud tulu1.
8.Kohus märgib esmalt viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas järgmist.
8.1.ELÜPS2014 § 110 lg 1 kohaselt tuli enne halduskohtule kaebuse esitamist läbida vaidemenetlus haldusmenetluse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Kaebaja on korrakohaselt ka 25. veebruaril 2022 vaide esitanud (II kd, tl 12-14). Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on vaide lahendanud 7. juuli 2022. a vaideotsusega (II kd, tl 17-21). ELÜPS2014 § 110 lg 3 järgi tuli vaie lahendada 30 kalendripäeva jooksul vaide vastuvõtmisest arvates. Sama säte nägi ette, et vaide lahendamise tähtaega võib pikendada kuni 30 kalendripäeva võrra, kui see on vajalik üksikjuhtumi keerukuse või ühel ajal esitatud vaiete paljususe tõttu, teavitades sellest vaide esitajat. Seadusest ei tulene ühese arusaadavusega, kas selle normi järgi on lubatav vaid ühekordne vaide lahendamise tähtaja pikendamine, või on lubatav seda teha korduvalt, kui täidetud on samas sättes loetletud tähtaja pikendamise eeldused. Kohtu hinnangul on lubatav ka tähtaja korduv pikendamine, kui selleks on olemas eelnimetatud eeldused (juhtumi keerukus, vaiete paljusus) ning vaide esitajat teavitatakse. Kuigi haldusmenetluse olulisteks põhimõteteks on menetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, peab haldusorgan oma tegevuses lähtuma ka seaduslikkuse põhimõttest (vaie tuleb lahendada kehtiva õiguse alusel õigesti, HMS § 3 lg 1 ja § 54) ning uurimispõhimõtet (HMS § 6) järgides. Ka eesmärgipärasuse põhimõte hõlmab menetlust, mille tulemusena jõutakse õige ja seadusliku lahenduseni. Seega ei saa vaide läbivaatamise pikemaajalisus veel iseenesest olla õigusvastane, kui vaide lahendaja on kinni pidanud tähtaja pikendamise võimalust sätestavtest normidest koostoime haldusmenetluse põhimõtetega.
8.2.Vastustaja on praeguse vaidluse lahendamisel teatanud kaebajale tema 25. veebruaril 2022 esitatud vaide läbivaatamise tähtaja pikendamisest kahel korral, st esmalt kuni 25. aprillini 2022 ja seejärel 22. aprilli 2022. a kirjaga kuni 27. juunini 2022, selgitades seejuures vaide läbivaatamise viibimise põhjuseid ning vabandanud vaide esitaja ees võimalike ebameeldivuste pärast (II kd, tl 15). 22. aprilli 2022. a kirjaga on vaide läbivaatamise tähtaega pikendatud rohkem kui ELÜPS2014 § 110 lg 3 seda ette näeb ning ka pärast viimases pikendamise teavituses teatatud tähtaega kulus vastustajal vaide lahendamiseks veel täiendavalt 10 kalendripäeva. Kohus möönab, et vastustaja on lahendanud kaebaja vaiet märkimisväärselt pikka aega (peaaegu 4,5 kuud) ning vaide lahendamise tähtaja pikendamine ei ole olnud täielikult kooskõlas ELÜPS-s sätestatuga. Samas on vastustaja seejuures selgitanud vaide läbivaatamise viibimise põhjuseid ning vabandanud vaide esitaja ees võimalike ebameeldivuste pärast. Kohtu hinnangul on vastustaja esitatud põhjendused objektiivset laadi ning vastustaja ei ole hoidnud kaebajat teadmatuses.
8.3.Õigusvastasuse tuvastamise nõude võib HKMS § 45 lg 2 kohaselt esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tuvastamisnõude esitamisel peab kaebaja selgitama, miks on sellise nõude esitamine vajalik tema õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Kaebuse kohaselt on vaide läbivaatamisega viivitamine rikkunud kaebaja õigusi esmalt seeläbi, et selle võrra on viibinud kaebaja õiguste kaitseks kohtusse pöördumine ning viibib ka kaebaja jaoks soodsa lahendi saavutamine (taotluse uuesti läbi vaatamine ja toetuse määramine).
8.4.Kohus märgib esmalt, et vaidemenetluse viivituse õigusvastasuse tuvastamine ei annaks kaebajale iseseisvalt õiguslikult kasulikku tagajärge. Seadusandja on vaide lahendamise viibimise puhuks näinud kaebaja õiguste kaitseks ette lahenduse, et kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus halduskohtule esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates (HKMS § 47 lg 3). 10(22)
3-22-1598 HKMS § 45 lg 2 ls 2 kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kui kaebajal tekib vaide läbivaatamise pikaajalisusest kahju, on võimalik vaide lahendamisega viivitamise õigusvastasust hinnata vastava kahjunõude lahendamise raamides. Kaebaja arvates on viivituse õigusvastasuse tuvastamine vajalik ka selleks, et PRIA edaspidi sellist rikkumist ei kordaks. Kohtupraktika on tunnustanud põhimõtteliselt erilist preventiivset huvi tuvastamisnõude lubatavuse eeldusena (Riigikohtu 14. veebruari 2023. a otsus asjas nr 319-2164, p 17). Kohtule teadaolevalt ei ole aga vaiete lahendamisega õigusvastaselt venitamine PRIA praktikale üldiselt omane, mh ei ole kohtule esitatud hulgaliselt vastavasisulisi nõudeid. Vastustaja on selgitanud käesoleva vaidluse esemeks oleva vaideesemega seonduvalt menetluse pikkuse tinginud asjaolusid ning kohus möönab, et tegemist on mitmetahulise ja detailirohke vaidlusega, millega seondub mahukas tõendikogum. Kuigi kaebaja esindaja väitel on vaidemenetlused veninud ka teistes tema esindatavate äriühingutega seotud vaidlustes, ei ole kohtul alust arvata, et vaiete menetlemine kestaks edaspidi (õigusvastaselt) pikka aega. Muu hulgas on PRIA rõhutanud, et lahendamist vajavad vaided võivad kuhjuda mingis ajavahemikus, mis viitab sellele, et üldjuhul tuleb vastustaja nende õigeaegse lahendamisega toime. Ka alates 1. jaanuarist 2023 kehtiv ELÜPS § 122 lg 3 näeb ette vaide lahendamise tähtaja pikendamise üksikjuhtumi keerukuse või ühel ajal esitatud vaiete paljususe korral tingimusel, et sellest teavitataks ka taotlejat.
8.5.Eelnevat arvestades leiab kohus, et hoolimata otsuse põhjenduste p-s 8.2 märgitust ei ole põhjust vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis ning tuvastamisnõue jääb seega rahuldamata.
9.Kaebaja taotleb PRIA 27. jaanuari 2022 otsuse nr 12-6/22/141 tühistamist osas, millega jäeti määramata mahepõllumajandusega jätkamise toetus põllukultuuride kasvatamise eest, jäeti määramata lühiajalise rohumaa toetus ning toetus maheseemne kasutamise eest ja vähendati põllu nr 219 toetusõiguslikku pindala ning määrati halduskaristused.
10.Mahepõllumajandusega jätkamise toetus on Euroopa Liidu eelarvest Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaudu rahastatav ja Eesti riigi eelarvest kaasfinantseeritav Eesti maaelu arengukavas 2014-2020 ettenähtud toetus. Mahepõllumajanduse toetust makstakse „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ meetme 11 „Mahepõllumajandus“ tegevuse liigi „Toetus mahepõllumajandusliku tootmise tavade ja meetodite säilitamiseks“ raames mahepõllumajandusega jätkamiseks. Arengukavas rõhutatakse, et meetme eesmärgiks on mahepõllumajandust arendada ning selle konkurentsivõimet tugevdada. Toetust antakse, kui taotleja järgib kogu kohustuseperioodi jooksul ettevõtte mahepõllumajandusmaal mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid. Toetuse eesmärgiks on hüvitada tootmistegevusega kaasnevad lisakulud ja saamata jäänud tulu, mis on tingitud tootja vabatahtlikult võetud kohustuse täitmisest põllumajandusmaal. Määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt b alapunkt i kohaselt käsitatakse põllumajandusliku tegevusena muu hulgas ka põllumajandustoodete kasvatamist.
10.1.Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse maksmise aluseks praeguse vaidluse kontekstis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 art 29 ja ELÜPS2014 6. peatüki
1.jao sätted. Toetusõiguslikkuse nõuded on täpsustatud maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruses nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53).
11(22)
3-22-1598
10.2.Määruse nr 53 § 8 lg 1 p 1 sätestab, et toetusõiguslik maa on taotleja kasutatav ja mahepõllumajanduse registrisse kantud kokku vähemalt 1,00 hektari suurune põllumaa, millel kasvatatakse teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri (edaspidi koos põllukultuur), köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi. Määruse nr 53 § 8 lg-st 1 tulenevalt on toetusõiguslik ka põllumaa, millel kasvatatavad heintaimed on põllumajandusministri 24. aprilli 2006. a määruses nr 56 „Söödakultuuride seemne kategooriad ning söödakultuuride seemne tootmise ja turustamise nõuded” sätestatud nõuete kohaselt põldtunnustatu (p 2) või millel kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal kasvatatakse seal sama lõike p-s 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri (p 5) ning p-des 2 ja 5 nimetamata rohumaa.
10.3.Määruse nr 53 § 12 lg 1 p 1 kohaselt tagab taotleja, et põllumajanduskultuurid on külvatud, maha pandud või istutatud hiljemalt kohustuseaasta 15. juunil, kasutades kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid, või hoitakse maad sama kuupäeva seisuga mustkesas või söötis.
10.4.Toetuse ühikumäärad on sätestatud määruse nr 53 §-s 4 ning need erinevad oluliselt lähtuvalt sellest, millist põhikultuuri kasvatatakse. Määruse nr 53 § 4 lg 1 p 1 järgi on ühikumäär rühvelkultuuri kasvatamise eest 210 eurot ning teraviljakultuuri kasvatamise eest 125 eurot. Sama lõike p 6 järgi on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäär ühe hektari maa kohta kohustuseaastas kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa puhul 80 eurot ning p 7 järgi sama lõike punktides 5 ja 6 nimetamata rohumaa, mille iga hektari kohta on taotlejal sellisel arvul mahepõllumajanduslikult peetavaid veiseid, hobuseid, lambaid ja kitsi, et loomkoormus hektari kohta on vähemalt 0,2 loomühikut komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 808/2014 II lisa kohaselt või mille iga kuni 0,1 hektari kohta on üks mahepõllumajanduslikult peetav mesilaspere, puhul 25 eurot.
11.Vaidlustatud otsusega ei määratud kaebajale toetust rühvelkultuuride kasvatamise toetusmääragrupis (põllud 209, 251 ja 254), kuna taotletud pindala (31,13 ha) ja kindlaksmääratud pindala (17,72 ha) erinevus (13,41ha) moodustas 75,68%, s.o üle 50% toetusmääragrupi kindlaksmääratud pindalast (määruse nr 640/2014 art 19 lg 2). Toetusmääragrupis tulenes taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus põldude nr 209 (2,97 ha), nr 251 (2,68 ha) ja nr 254 (7,76 ha) pindalast, kuna nende põldude kohapealses kontrollis leitud kultuur kuulus taotletuga võrreldes madalamasse toetusmääragruppi.
12.PRIA on leidnud, et kontrollimisel ei ole nimetatud põldudel määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 1 nimetatud kultuure (söödanaeris, kaer) leitud või leiti neid vähesel määral, mistõttu nende põldude eest mahepõllumajandusega jätkamise toetust määrata ei saa.
13.Kontrollaruande kohaselt oli põllul nr 209 söödanaeris tuvastatav, kuid enamusel põllust olid ülekaalus heintaimed; põllul nr 251 tuvastati väga hõre naerikultuur, kohati esinesid ka tihedamad laigud, kuid põllul olid valdavad rohttaimed; põllul nr 254 oli samuti naerikülv tuvastatav, ent ka sellel põllul olid valdavad heintaimed, mis domineerisid rühvelkultuuri üle, st taotlusel deklareeritud rühvelkultuurid ei olnud praeguse vaidlusega hõlmatud põldudel enamuses (kontrollaruande lisad, II kd, tl 3-4). Kokkuvõtvalt on vastustaja asunud kontrolli tulemusena tuvastatud asjaolude põhjal seisukohale, et visuaalse vaatluse kohaselt olid vaidlusalused põllud rohumaad ning kaebaja kasvatas otsustes loetletud põldudel heintaimi kauem kui on ette nähtud määruses nr 53. Vastustaja on tuvastanud küll põldudel söödanaeri taimi, sh kohati ka tihedamate laikudena, kuid teeb järelduse, et taotluses märgitud rühvelkultuur ei olnud neil põldudel valdav. Siinkohal 12(22)
3-22-1598 ei oma ka tähtsust, et põllul nr 251 on kaebaja külvanud taotluses märgitud söödakapsa asemel samuti söödanaerist, kuna tegemist on ühtviisi rühvelkultuuridega, mille kasv nimetatud põldudel polnud aga vastavalt vastustaja tuvastatule valdav. Vastustaja dokumenteeritud kontrollitulemusi kinnitavad ka kontrolli käigus tehtud fotod (dtl 519-566). Kohtu hinnangul ei kummuta kaebaja kahtlused nende fotode tõendusväärtusest ega kaebaja esitatud fotod ja videomaterjal vastustaja järeldusi. Kaebaja esitatud videolõikudelt (kaebuse lisad 25-28) ilmneb sarnaselt vastustaja fotodega rühvelkultuuri ja kaerataimi.
14.Pooled on erineval arvamusel selles, kas deklareeritud kultuuri valdavuse nõue on põhjendatud. Kaebaja on kokkuvõtvalt arvamusel, et mahepõllumajanduse eripärast tulenevalt ei ole toetuse saamise eelduseks hea taimekasv, saagi saamine ega deklareeritud kultuuri valdavus põllul. Vastustaja on asjakohaselt rõhutanud, et toetuse ühikumäärade kehtestamisel on võetud arvesse asjaomase põllukultuurirühma kasvatamiseks tavapäraselt tehtavate lisakulutuste suurus, samuti saamata jäänud tulu suurus võrreldes tavatootmisega. Seetõttu on toetuse määramisel olulise tähtsusega tuvastada, kas põllul kasvab just see kultuur, millele vastava ühikumäära järgi toetust taotletakse.
14.1.Kohtupraktikas on kujunenud lähenemine, et kui toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuur ei ole põllul domineeriv, ei saa seda pidada ka kultuuriks, millele toetust taotletakse ja antakse (vt Tartu Halduskohtu 10. detsembri 2020. a otsus asjas nr 3-20-770 (p 12); Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 3-20-769 (p-d 31-32), Tartu Halduskohtu 22. augusti 2022. a otsus asjas nr 3-22-869 (p 26); Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-1011 (p-d 18-26); Tartu Ringkonnakohtu 7. septembri 2021. a otsus asjas 3-20-770 ja 24. mai 2022. a otsus asjas nr 3-20-703).
14.2.Mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse, kui taotleja järgib kogu kohustuseperioodi jooksul ettevõtte mahepõllumajandusmaal mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid. Kaebajaga võib nõus olla selles, et kehtivas õiguses ei ole tõepoolest seatud toetuse saamiseks kindlaid piirmäärasid saagikusele ehk toetuse saamine ei ole seatud sõltuvusse kindlast lõpptoodangu hulgast, kuid see ei tähenda, et põllukultuuri kasvatamine ning maa harimise eesmärk deklareeritud põllukultuuri lõpptoodangu saamisele oleks väheoluline. Viidatud kohtupraktikast tuleneb, et toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid ka deklareeritud põllukultuuride nõuetekohane kasvatamine. Kui põllul ei ole valdavaks ja domineerivaks toetustaotlusel märgitud põllukultuurid, ei saa sellist kultuuri käsitleda põhikultuurina, mille kasvatamiseks otsetoetust taotletakse. Taotlejal on võimalik valida, millist konkreetset põllukultuuri ta kasvatab ning millistes tingimustes ta seda teeb.
14.3.Vastavalt määruse nr 53 § 12 lg 1 p-le 1 peavad põllumajanduskultuurid olema külvatud, maha pandud või istutatud hiljemalt kohustuseaasta 15. juunil, kasutades kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid. Üksnes seemne ostmine ja selle külvamine toetustaotluses märgitud põldudele 15. juuniks ei taga automaatselt õigust toetusele. Kohtupraktikas on kujunenud arusaam, et PRIA-l ei ole alust määrata toetust põllumajanduskultuuri kasvatamise eest juhtudel, kui kultuur ei olnud toetustaotluses märgitud põldudel domineeriv võrreldes muude heintaimedega (vt nt ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-769, p 25.1). Seega tuleneb kujunenud kohtupraktikast, et taotleja peab põllumajanduskultuurid külvama ja kasvatama selliselt, et oleks tagatud toetustaotlusel märgitud põllumajanduskultuuride valdav osakaal põllul. Määruse nr 53 ning määruse nr 1305/2013 art 29 lg 4 alusel on seega oluline, millised põllumajanduskultuurid toetustaotluses märgitud alal ja millises ulatuses kasvavad, sest toetusega hüvitatakse toetusesaajale võetud kohustustest tingitud lisakulud ning saamata jäänud tulu. 13(22)
3-22-1598
14.4.Mahepõllumajanduse toetust makstakse „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ meetme 11 „Mahepõllumajandus“ tegevuse liigi „Toetus mahepõllumajandusliku tootmise tavade ja meetodite säilitamiseks“ raames mahepõllumajandusega jätkamiseks. Juhul, kui toetustaotlusel märgitud põllumajanduskultuurid põldudel ei domineeri ning on olulisel määral segunenud heintaimedega, ei ole mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramine nende põllukultuuride osas õigustatud. Kui taotletud kultuuri põldudel ei tuvastata või on kultuur valdavalt umbrohtunud, ei ole PRIA-l alust taotletud toetust vastava põllukultuuri kasvatamise eest määrata. Taotleja kanda jääb risk, kas ta on võimeline valitud kultuuri nõuetekohaselt olemasolevates tingimustes kasvatama (Tartu Ringkonnakohtu 7. septembri 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-770, p 14).
14.5.Kui maa ettevalmistamisel ja külvamisel ning hilisemal põllu hooldamisel esinenud puudujäägid põlluharimises tingivad olukorra, kus toetustaotlusel märgitud põllukultuur ei ole valdav ning see on suures osas segunenud teiste taimedega, siis ei ole maa toetusõiguslik olenemata sellest, et põldudel võib olla ka toetustaotluses märgitud põllukultuure. Mahepõllumajandusega tegelemisel ei saa kulude tekkimist põhjendada üksnes põllumajanduskultuuri tähtaegse külvamisega, vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohase hooldamisega õigete agrotehniliste võtetega viisil, mis tagab põllumajanduskultuuri domineeriva seisundi toetustaotlusega hõlmatud põllul. Saamata jäänud tulu hüvitamise eesmärk viitab sellele, et mahepõllumajandusliku tegevuse tulemusena on lõpptoodangu saamine tavapärase põlluharimisega võrreldes raskendatud.
14.6.Kaebajaga saab nõustuda selles, et kultuuride kasvatamine sõltub paljuski taotleja kontrolli all mitteolevatest asjaoludest (ilmastikuolud, taimekahjurid) ning et mahetootmine seab oma olemusest tulenevad piirangud (umbrohu- ja kahjuritõrjel, väetamisel), mis ei võimalda põllumajandustootjal sekkuda taimede kasvuprotsessi samamoodi kui tavatootmisel. Kohtupraktikas (nt Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2022. a otsus asjas nr 3-20-703, p 27) on määrust nr 53 kohaldades aga siiski rõhutatud, et mahetootmise puhul eeldab põllukultuuri kasvatamine samuti teatud agrotehnilisi võtteid umbrohu tõrjumiseks ning põllukultuuri kasvu soodustamiseks. Seetõttu pidas kohus viidatud asjas ilmseks, et kui kasvatatav põllukultuur ei ole põllul enamuses ning ülekaalu on saanud muu taimestik (umbrohi), ei saa rääkida ka põllukultuuri nõuetekohasest kasvatamisest. Samas on ka märgitud, et põllukultuuri kasvatamisel ei pruugi piisata ainuüksi toetuse saaja loetletud tegevustest, vaid oluline on ka tegevuste kvaliteet ja efektiivsus. Kehtivast õigusest ei tulene tõepoolest täpseid juhtnööre, milliseid võtteid konkreetses olukorras kasutada. Määruse nr 53 § 12 lg 1 p 1 orienteerib aga kasutama kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid. Seega on jäetud toetuse saajale valikuvõimalus kohaste meetodite kasutamisel, millega oleks tagatud toetusmeetme eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. Kohtupraktika on asunud seisukohale, et ka oma agrotehniliste vahendite valiku põhjendatuse eest lasub risk toetuse saajal (Tartu Halduskohtu 12. novembri 2018. a kohtuotsus nr 3-18-496 p-d 12.3-12.5). Kohus nõustub vastustajaga, et kontrolli läbi viinud inspektorid ei pidanud tuvastama, millise täpse agrotehnilise võtte vastu kaebaja eksinud oli, vaid üksnes hindama agrotehniliste võtete kasutamise lõpptulemust, s.o põllul kultuuride kasvamist. Kuigi ei saa eitada kaebaja poolt välja toodud ilmastiku mõju taimede kasvule, on vastustaja asjakohaselt välja toonud, et kaebaja ei ole pöördunud vastustaja poole teavitustega erakorralistest asjaoludest, mis takistavad tal taotlejale seatud eesmärke saavutamast ja toetuse nõudeid täitmast. Olukorras, kus kultuur on ikaldunud vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu, lasub taotlejal kohustus PRIA-t vastavast asjaolust teavitada (määruse nr 640/2014 art 4 14(22)
3-22-1598 lg 2). Kaebaja ei ole seda vastustaja väidet kummutanud. Lisaks kinnitab vastustaja järeldusi ka asjaolu, et samas suudavad sarnastes looduslikes tingimustes teised taotlejad juba augustiks kasvatada toetusõiguslikku söödakultuuri, mille põld ei näe välja nagu looduslik rohumaa, ning seda kogu kasvuperioodi vältel. Selle väite tõendamiseks on vastustaja esitanud asja juurde mõned fotod teise taotleja kohapealses kontrollis tehtud abikõlblikest söödakultuuri põldudest augusti lõpu-septembri seisuga (dtl 647-650).
14.7.Kohus on kokkuvõtvalt arvamusel, et vastustaja on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kõnealustel põldudel ei kasvanud valdavalt kultuur, mille kasvatamiseks on toetust soovitud, ning seetõttu polnud alust toetuse määramiseks deklareeritud kultuuri ühikumäära järgi.
15.Põllu nr 242 osas on kaebaja taotlenud toetust kaerale liblikõieliste allakülviga. Kontrollaruande lisaks oleva põldude kontroll-lehe järgi on tõendatud, et kohapealset kontrolli teostanud inspektorid leidsid põllult eest liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30-80% liblikõielisi). Täiendavalt on kontrollaktil selgitatud, et põllul tuvastati rohumaa ning et leitud on ka üksikuid rohtseid kaerataimi (II kd, tl 3p). Kontrolli tulemusi kajastavad ka kohapealse kontrolli raames tehtud fotod (dtl 533-537). Fotode failinimed sisaldavad kontrolli kuupäeva ja põllu numbrit (242) ning kohtu hinnangul kinnitavad kontroll-lehel märgitut.
15.1.Sarnaselt eeltoodud põhjendustega rühvelkultuuridega seoses nõustub kohus ka põllu nr 242 osas vastustajaga, et erinevate ühikumäärade alusel toetuse määramise sisuks on toetuse maksmine valdavalt esineva kultuuri eest ning sama ühikumäära alusel toetuse maksmine ei ole õigustatud, kui seal leidub vaid vähesel määral deklareeritud kultuuri (vt käesolevate põhjenduste p-d 14.1 –14.6). Kaebajal on õigus, et allakülv pole meetodina keelatud, kuid see ei tähenda kultuuri valdavuse nõudest loobumist.
15.2.Kaebaja väitel ei olnudki 8. septembril 2021 toimunud kontrolli käigus võimalik leida põllult kasvamas kaera, kuna kaebaja oli selle juba varem 25. juulil 2021 koos rohttaimedega heinaks teinud.
15.3.Vastustaja on arvamusel, et kaer ei saanudki saada põllul domineerivaks kultuuriks, kui seda külvati tavapärasest külvinormist poole väiksemas ulatuses otse rohukamarasse ning arvestades ka hilist külviaega (praegusel juhul 8. juuni 2021). Vastustaja on vastuses viidatud allikatele tuginedes selgitanud nii kaera keskmist külvisenormi kui ka kaera tavapärast kasvuaega (vastus kaebusele p 35; II kd, tl 57). Vastustaja on ka selgitanud, et kaera hilise külviaja korral on heintaimed juuni alguseks saavutanud intensiivse kasvu ning kui samal ajal tehakse teravilja otsekülv rohukamarasse, jääb teravili paratamatult ebasoodsatesse kasvutingimustesse ning tärkav teravili peab konkureerima jõudsa kasvu saavutanud heintaimedega. Vastustaja on veel selgitanud, et tavapäraselt kasutatakse otsekülvi eelmise aasta teraviljapõldudel, kus külv tehakse kõrrepõllule ning seejuures on oluline, et põld oleks eelnevalt võimalikult umbrohupuhas. Eelnev kinnitab muu hulgas veelkord ka seisukohta, et tootjal on kohaste agrotehniliste võtete osas valikuvõimalus, et saavutada toetuse eesmärgile vastav tulemus.
15.4.Otsustades niita kaera koos sellega kasvanud heintaimedega juba 1,5 kuud enne kontrolli loomasöödaks, on kaebaja võtnud riski, et ta ei suuda kaerakultuuri valdava kultuurina kasvatamist tõendada. Siiski võib nõustuda vastustajaga, et isegi kaera varasema loomasöödaks niitmise korral pidanuks PRIA kontrolli ajal olema põllul nähtav kõrretüü, mida aga praegusel juhul ei leidunud. Veenvad ei ole kaebaja väited selle kohta, et hilisemal kontrollimisel olnuks märgatav teine kaerasaak ja seeläbi ka valdavuse nõue täidetud.
15(22)
3-22-1598
15.5.Kohus nõustub vastustaja järeldustega ka põllul nr 242 tuvastatu ning selle alusel tehtud järelduste kohta.
16.Pooled on erineval arvamusel selles, kas vastustaja eeltoodud järeldused on piisavalt tõendatud ning kas kontrollaruande järeldusi kinnitavad ka kontrollis tehtud vastustaja fotod.
16.1.Kohtupraktikas on rõhutatud, et põllumajanduskultuuride kasvatamist ja osakaalu hinnatakse kohapeal visuaalselt (viidatud otsus asjas nr 3-20-769, p 25.2). Viidatud otsusest tuleneb ka, et määrus nr 53 ei sätesta kultuuride osakaalu hindamiseks teisi meetodeid, sest määruse nr 53 § 4 ja § 8 lg 1 pst 1 tulenevalt peab toetuse saamiseks kultuure kasvatama. Seega on mõistetav, et toetusõiguslik kultuur peab vastaval põllul olema visuaalselt tuvastatav, valdavas enamuses ja domineerima võrreldes muude heintaimedega. Mahepõllumajandusega jätkamise toetus on maaeluarengumeetme pindalapõhine toetus (EL nr 809/2014 art 37 lg 1) ning vastavalt määruse nr 53 § 23 lg-le kontrollib PRIA taotluses esitatud andmete õigsust ja toetuse saamise nõuetele vastavust, lähtudes komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 artiklites 24–41 sätestatust. Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 39 lg 1 kohaselt kontrollitakse põldude rahastamiskõlblikkust mis tahes asjakohaste vahendite, sealhulgas tõendusmaterjali abil, mille toetusesaaja peab pädeva asutuse nõudmise korral esitama. Kõnealune kontroll hõlmab ka põllumajanduskultuuri kontrollimist, kui see on asjakohane. Kohtu hinnangul on vastustaja visuaalne kontroll koos fotomaterjaliga piisav tõendamaks taimekasvu olukorda kontrollitud põldudel.
16.2.Vaidlust ei ole selle üle, et deklareeritud kultuure on põldudel kasvamas leitud, kuid PRIA ei ole hinnanud nende kasvamist valdavaks. Põldudest nr 209, 251 ja 254 ning 242 kontrolli käigus tehtud fotod kajastavad igat põldu erinevast suunast ja kauguselt ning kasvavat taimestikku on erinevalt fokuseeritud. Igast põllust on tehtud mitu erinevat fotot. Vastustaja ametnikud ei ole taimestiku kasvu fotodel kajastanud tendentslikult nii, et kinnitada sellega enda järeldusi, vaid neilt nähtub erinev deklareeritud kultuuri kasv põldude erinevates osades. Fotode failiandmetest ilmneb nii vastava põllu umber kui ka foto tegemise kuupäev. Kohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda vastustaja kontrolli käigus tehtud fotode asjakohases tõendiväärtuses ega piisavuses. Fotod kajastavad kohapealse kontrolli aegset olukorda ning on varustatud asjakohaselt põllu numbri ja foto tegemise kuupäevaga.
17.Kaebaja väitel on PRIA ebaõigesti jätnud määramata ka toetuse sertifitseeritud maheseemne kasutamise eest. Määruse nr 53 § 5 lg 2 kohaselt suurendatakse sertifitseeritud maheseemnega külvatud teravilja kasvatamise korral § 4 lg 1 p-s 4 sätestatud ühikumäära 25 euro võrra. Kohus nõustub vastustajaga, et sertifitseeritud maheseemne külvamisel ühikumäära suurendamise eelduseks on, et põllul kasvatatakse vastavat kultuuri (teravilja). Kohus on eelpool nõustunud ja pidanud tõendatuks vastustaja järeldust, et põllul nr 242 teravilja (kaera) valdavalt kasvamas ei tuvastatud. Kohus on ülal (otsuse p-d 14 ja 15 koos alapunktidega) asunud seisukohale, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks on määrav deklareeritud kultuuride valdavus. Pelgalt külvamise fakti ei ole kohus pidanud piisavaks kultuuri kasvatamise hindamisel ja selle mõiste sisustamisel. Kohus nõustub vastustajaga, et ka sertifitseeritud maheseemnega külvatud teravilja ühikumäära suurendamise eelduseks on, et põllul kasvatatakse tõepoolest vastavat teravilja. Situatsioonis, kus põllul nr 242 ei kasvatatud põhikultuurina kaera, vaid heintaimi, s.t tegemist ei olnud määruse nr 53 § 4 lõike 1 punktis 4 nimetatud maaga, ei ole alust suurendada ka vastavat ühikumäära sertifitseeritud maheseemne kasutamise eest.
18.Kaebaja arvates on ebaõige lühiajalise rohumaa toetuse määramata jätmine põldudele 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 233, 239, 229, 22916(22)
3-22-1598 1, 244, 224, 227-1. Kaebaja arvates on vastustaja teinud väära järelduse, et tegemist oli hoopis rohumaaga määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7 tähenduses, ning toetust on õigusvastaselt vähendatud. Määruse nr 53 § 8 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks toetusõiguslik põllumaa, millel kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal kasvatatakse seal sama määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri (teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri, köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi või puuvilja - või marjakultuuri). Määruse nr 53 § 4 lg 1 p 6 kohaselt on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäär ühe hektari maa kohta kohustuseaastas kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa puhul 80 eurot, kuid p-s 7 nimetatud rohumaa puhul 25 eurot, kusjuures täidetud peab olema ka samas sätestatud loomapidamise nõue. Vastustaja on nii taotluse esitamisel kui ka sellel muudatuste tegemisel kuvanud kaebajale veateated, mille kohaselt ei saa tegemist olla kuni kolmeaastase külvikorras põldudega ning vastav märge tuleks veerust 21 eemaldada (dtl 36, 187 ja 341). Määruse nr 53 § 8 lg 6 sätestab: „Selle ajavahemiku arvutamisel, mille jooksul on põllumaad kasutatud heintaimede kasvatamiseks, võetakse arvesse kohustuseperioodile vahetult eelnenud iga aasta, millal seal kasvatati järjestikku heintaimi. Nullaastaks loetakse heintaimede allakülvi aasta.“ Kaebaja on arvamusel, et vastustaja on ebaõigesti tuvastanud, et 2021. a ei kasvatanud kaebaja vaidlusalustel põldudel taotluses märgitud põllumajanduskultuure. Kohus on eelpool selle väite kummutanud. Vastustaja on esitanud enda 18. oktoobri 2022. a menetlusdokumendis (II kd, tl 73-76) kõikide loetletud põldude kohta nö ajaloolise info nende põldude varasemate toetustaotluste ning seal tuvastatud kultuuride kohta ning järeldused, et 2021. a oli nende põldude puhul tegemist 5. a rohumaadega või vähemalt 6- või 7-aastaste rohumaadega. Seejuures oli 2019. aastal põllul nr 229-1 kultuuri kasvatamine vaidluse all kohtuasjas nr 3-20-770, milles kohtud on nõustunud PRIA käsitlusega, et põllul ei kasvanud rühvelkultuuri valdavas ulatuses. Vastustajaga võib nõustuda, et sõltumata sellest, et kaebaja väitel ning tema enda poolt põlluraamatusse kantud andmete kohaselt on ta ülalnimetatud põldudele 2019. või 2020. aastal külvanud rohumaa vanuse arvestust katkestavaid vahekultuure, ei piisa üksnes kultuuride külvamisest, kui kultuure tegelikult ei tuvastata (s.t ei kasvatata) või tuvastatakse neid niivõrd vähesel määral, et põllul domineerivad selgelt rohttaimed. Kohtupraktikas on ka kujunenud seisukoht, et põlluraamatu kande ja kohapealse kontrolli käigus visuaalselt tuvastatud asjaolude vastuolu korral on kaalukamaks tõendiks visuaalse kontrolli vaatlustulemused (Riigikohtu 10. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-20-1058, p 23). Kuna loetletud põldudel tuvastati 2019. ja 2020. aastal kohapealsete kontrollide käigus deklareeritud kultuuri asemel heintaimed, ei kvalifitseerunud põllud põllukultuuride kasvatamiseks kasutatavateks põldudeks, vaid rohumaadeks. Seega peab vastustaja põhjendatult alusetuks väidet, et rohumaade vanuse arvestamine oleks nimetatud põldude osas katkenud. Viidatud põlde oli PRIA-le esitatud taotluste ning kohapealsete kontrollide tulemuste andmetel kasutatud rohttaimede kasvatamiseks enam kui neljal järjestikusel aastal ning kuna kaebaja ise 3-aastase külvikorras rohumaa märkeid ei eemaldanud, eemaldas PRIA administratiivse kontrolli tulemusena enne otsuse tegemist need märked, et põllud ei kuuluks lisaks ka pindalade erinevuse arvestusse. Vastustaja on ka selgitanud sellise tegevust kui soodsamat võimalikku lähenemist, millega välistas halduskaristuste rakendamise viidatud põldude ebaõige deklareerimise tõttu.
17(22)
3-22-1598 Vastustaja otsus lühiajalise rohumaa toetuse määramata jätmise kohta nimetatud põldude osas on seega põhjendatud.
19.Kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa toetusmääragrupis vähendati taotletud toetust 4,09 ha suuruse taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse võrra (327,20 eurot). Pindala erinevuse moodustas põllu nr 233 (4,09 ha) pindala. Taotlusel kolme-aastase külvikorras oleva rohumaana deklareeritud põllu nr 233 puhul leidis kohapealse kontrolli raames kinnitust, et tegemist ei olnud kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaaga, vaid püsirohumaaga. Nimetatud põllu seisukorra üle vaieldi ka kohtuasjas nr 3-20770, milles kohtud on jõustunud lahendis nõustunud PRIA seisukohaga maa seisukorra kohta. Seega oli tegemist püsirohumaaga, st maaga, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks ja mis ei ole olnud põllumajandusliku majapidamise külvikorraga hõlmatud viis aastat või kauem (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p h). Kuna kaebaja on kasutanud põldu nr 233 rohttaimede kasvatamiseks vähemalt neljal järjestikusel aastal, ei vasta põld 2021. aasta osas määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 5 ning § 4 lg 1 ps 6 nimetatud kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa nõuetele ning toetust on põhjendatult vähendatud. Määruse nr 53 § 4 lg 1 p-des 6 ja 7 sätestatud toetusmääragruppide erinevus (80 eurot ja 25 eurot kohustuseaastas) tuleneb asjaolust, et kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa puhul tuleb mullaviljakuse säilitamiseks ja umbrohtude tõrjumiseks kasutada eelkõige sobivaid külvikordi, kasvatades liblikõielisi ja teisi haljasväetistaimi, mis toob võrreldes teiste rohumaadega kaasa suuremad lisakulud ning saamata jäänud tulu. Põlluga nr 233 seoses vähendas PRIA toetust 8,18 ha-le vastava summa ulatuses (654,40 eurot), kohaldades halduskaristust üle kahe hektari suuruse taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse korral pindala erinevuse kahekordses ulatuses (määruse nr 640/2014 art 19 lg-d 1 ja 2).
20.Kaebajale ei ole määratud toetust rohumaa toetusmääragrupis, kuna kaebaja ei pidanud mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi ega mahepõllumajanduslikult peetavaid mesilasperesid. Seega ei omanud tähendust ka pindalade erinevus.
21.Kaebaja väitel on PRIA alusetult vähendanud põllu nr 219 toetusõiguslikku pindala (0,72 ha) võrra. Põllu nr 219 taotletud pinnast mõõdeti kohapealses kontrollis välja teist aastat samal kohal seisvate silopallide alune maa ning teeäärne võsa ja kraav, kuna kraav koos võsaga oli kohati laiem kui 12 meetrit.
21.1.Esmalt leiab kaebaja, et puudus õiguslik alus arvata toetusõigusliku pindala hulgast välja silopallide alla jääv ala (0,08 ha). Kaebaja viidatud Komisjoni delegeeritud määrusele (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 kohaselt peetakse kindlaksmääratud ja deklareeritud pindala võrdseks, kui kindlaksmääratud kogupindala ja toetuse saamiseks deklareeritud kogupindala erinevus on kuni 0,1 hektarit. Vastustaja on selle sätte kohaldamisega seoses märkinud, et kindlaksmääratud pindala ja deklareeritud pindala loetakse võrdseks, kui kogu, s.o kõikide põldude osas kokku, on taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus kuni 0,1 hektarit ning seda ei vaadelda eraldiseisvalt iga mittetoetusõigusliku objekti suhtes. Kohus nõustub vastustaja lähenemisega selle sätte kohaldamisel. Vastupidine seisukoht moonutaks normi eesmärki ja võimaldaks jätta välja arvamata määratlemata ulatuses 0,1 hektarist väiksemaid alasid. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et silopallide all olev maa ei vasta määruse nr 53 § 8 lg-s 1 nimetatud toetusõiguslikule maale sätestatud tingimustele – tegemist ei ole ühegi normis loetletud kultuuri 18(22)
3-22-1598 kasvatamiseks kasutatava maaga. Seega on vastustaja kohtu hinnangul õigesti vähendanud põllu nr 219 toetusõiguslikku pindala silopallide aluse maa võrra.
21.2.Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas vastustaja on õiguspäraselt vähendanud põllu nr 219 toetusõiguslikku pindala sellel asuva kraavi ja teeäärse võsa võrra. Kaebaja peab ebaõigeks PRIA väidet, et kraav ja võsa on laiem kui 12 m ning leiab, et see on tõendamata. Isegi, kui kraav oleks kohati laiem kui 12 m, ei annaks see kaebaja arvates aga alust kogu kraavi toetusõigusliku maa hulgast välja arva. Kaebaja tugineb seejuures määruse nr 4 § 3 lg-le 62, ning leiab, et sellest sättest tulenevalt tuleb kuni 12 m ulatuses kraav koos puittaimestikuga toetusõigusliku maa hulka arvata ja välja võib jätta vaid maa osas, mis ületab 12 m. Kaebaja arvates kompenseeritakse maastikuelemendi säilitamise kohustusega kaasnev kulu vastava maa toetusõigusliku hulka arvamisega. Vastustaja sellise lähenemisega ei nõustu, väites, et kraavi laiuse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta ka selle serval ja nõlval kasvav puittaimestik – kui kraav koos selle serval ja nõlval kasvava puittaimestikuga ületab 12 m, ei ole kuivenduskraav vastustaja arvates toetusõiguslik.
21.3.Põllumajandusministri 14. jaanuari 2015. a määruse nr 4 „Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisus hoidmise nõuded“ § 3 lg 61 kohaselt arvatakse toetusõigusliku põllumajandusmaa pindala hulka lõikes 6 nimetatud eesvool ja kuivenduskraav koos nende serval ja nõlval ning serva ja põllu vahel oleva puittaimestikuga kuni 12 meetri laiuselt. Kohtu hinnangul ei vaidle pooled selle üle, et viidatud sätte alusel tuleb lisaks kraavile arvata 12 m laiuse ala sisse ka kraavi serval ja pervel ning kraavi ja põllu vahel olev puittaimestik. Vaidlus on selles, kas ja kuidas arvestada toetusõigusliku maa hulka kraavi koos puittaimestikuga, kui see osaliselt ületab 12 m. Vastustaja on arvamusel, et kraavi ei ole võimalik selle laiust arvestades jagada osadeks ega sellest lähtuvalt otsustada toetusõigusliku maa hulka kuulumist või väljaarvamist. Ka on vastustaja vaidemenetluses rõhutanud, et kraavi mõõtmise punkte ei ole enam võimalik reprodutseerida ning PRIA veebikaart ja selle täpsusaste ei võimalda üheselt kraavi ning selle serval ja nõlval kasvavat puittaimestikku tuvastada, sh võib olla looduses olukord võrreldes veebikaardi aluskaardiga muutunud (vaideotsuse p 15, II kd, tl 19p-20).
21.4.Kraavi laius on praegusel juhul tuvastatud visuaalse vaatluse tulemusel. Vastustaja ei ole kraavi laiust koos selle serval ja nõlval kasvav puittaimestikuga ning 12 m ületava osa osakaalu kogu kraavi pikkusest üksikasjalikumalt analüüsinud. Kohus möönab, et vastustaja lähenemine võib olla põhjendatud olukorras, kus kraavi laius ületab 12 m valdavas osas kraavi pikkusest, mitte aga juhul, kui sellised laiemad alad on mõõdetavad vaid väheses osas kraavi kogupikkusest. Seejuures võivad mõõtmistulemused, mis võtavad arvesse ka puittaimestiku ulatust, oleneda mõõtmishetkest, aastaajast ja taimestiku hetkeolukorrast. Vastavate andmete puudumine ei oma aga kohtu hinnangul praeguse vaidluse lahendamisel isegi tähtsust, kuna põld nr 219 oli üks neist, mille eest kaebajale rohumaa toetusgrupis jäeti toetus üldse määramata, kuna kaebaja ei vastanud rohumaa eest maksatava toetuse nõuetele (määruse nr 52 § 8 lg 4) ning kohus on eelpool vastustaja otsuse selles osas õiguspäraseks hinnanud.
22.Kaebaja suhtes kohaldati kokku 3849,85 euro suurust halduskaristust, mis tasaarvestatakse mis tahes toetuskavade alusel makstavate toetustega, millele kaebajal on õigus rikkumise avastamisele järgneva kolme kalendriaasta jooksul (seejuures 1033,75 eurot teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise toetusmääragrupis ning 2816,10 eurot rühvelkultuuride kasvatamise toetusmääragrupis).
22.1.Määruse nr 640/2014 art 19 lg 1 sätestab, et kui pindalatoetuskava või -meetme alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab art17 lg-s 1 osutatud põllukultuuri rühma puhul 19(22)
3-22-1598 art 18 kohaselt kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast. Määruse nr 640/2014 artikli 19 lg 2 sätestab, et kui erinevus asjaomase põllumajanduskultuuri puhul deklareeritud ja kindlaksmääratud pindala vahel on üle 50%, siis asjaomasele põllukultuurile pindalatoetust ei anta. Peale selle kohaldatakse toetusesaaja suhtes lisakaristust, mis on võrdne toetussummaga, mis vastab deklareeritud pindala ja kindlakstehtud pindala vahele.
22.2.Nii teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise toetusmääragrupis kui ka rühvelkultuuride kasvatamise toetusmääragrupis on tuvastatud, et taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus ületas 50% toetusmääragrupi kindlaksmääratud pindalast, mistõttu oli õigustatud nimetatud toetusmääragruppidele toetuse andmata jätmine. Arvestades määruse nr 53 § 4 lg 1 p-des 1 ja 4 sätestatud ühikumäärasid, kujunes lisakaristus deklareeritud ja kindlakstehtud pindala vahe eest makstava toetussumma ulatuses järgmiselt: teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise toetusmääragrupis 1033,75 (8,27 x 125) eurot, ning rühvelkultuuride kasvatamise toetusmääragrupis 2816,10 (13,41 x 210) eurot.
22.3.Kohus on eelpool nõustunud vastustaja järeldustega vaidlusalustel põldudel kultuuride mittekasvatamise kohta. Seega tuleb pidada ka põhjendatuks taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevusest tingitult toetuse andmata jätmist ja halduskaristuse määramist. Kohus nõustub vastustajaga, et viidatud normidest ei tulenenud kaalumisruumi halduskaristuse määramisel.
23.Kaebaja on arvamusel, et vastustaja on viinud kontrollid läbi ajal, mil ei olnud võimalik saada objektiivset pilti kasvavatest taimedest. Määruse nr 53 § 23 lg 1 järgi kontrollib PRIA taotluses esitatud andmete õigsust ja toetuse saamise nõuete vastavust, lähtudes komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 artiklites 24-41 sätestatust. Määrus nr 53 ega rakendusmäärus ei näe konkreetsemalt ette kohapealse kontrolli tegemise aega. Rakendusmääruse nr 809 art 26 p 2 kohaselt teostatakse ühtse süsteemiga hõlmatud maaeluarengumeetmete puhul kohapealseid kontrolle kogu aasta jooksul iga meetme raames võetud eri kohustuste suhtes tehtud riskianalüüsi põhjal. Kohapealsete kontrollide käigus kontrollitakse, kuidas on täidetud rahastamiskõlblikkuse kriteeriumid, siduvad kohustused ja muud kohustused selliste toetuskavade puhul, mille raames toetusesaaja on kooskõlas artikliga 34 välja valitud (p 3). Kui teatavaid rahastamiskõlblikkuse kriteeriume, siduvaid kohustusi või muid kohustusi saab kontrollida üksnes kindlal ajavahemikul, võib kohapealse kontrolli raames tekkida vajadus teha täiendavaid kontrollkäike hilisemal kuupäeval. Sellisel juhul peavad kohapealsed kontrollid olema korraldatud nii, et kontrollkäikude arv ja nende kestus piirdub vajaliku miinimumiga. Vajaduse korral võib selliseid kontrollkäike teha kaugseire teel kooskõlas artikliga 40 (p 4). Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et määrus nr 53 ega rakendusmäärus ei anna taotlejale õigust valida endale kontrolliks sobivaimat aega (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 3-20-769, p 24.2). PRIA andmetel on vastustaja ametnikud teostanud erinevatel aastatel kaebaja põldudel kohapealset kontrolli ka hiljem, septembris-oktoobris, kuid seal kasvavate kultuuride osas on tulemus olnud sama, s.o taotletud põldude eest ei saanud mahepõllumajandusega jätkamise toetust määrata, kuna põldudelt taotluses märgitud kultuure ei leitud või leiti neid üksnes
20(22)
3-22-1598 vähesel määral (vt nt haldusasi nr 3-22-869). Seega ei ole alust arvata, et kontrollide väidetavalt ebaõigesti valitud aja tõttu oleks vastustaja jõudnud vääratele lõppjäreldustele.
24.Kohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda vastustaja kontrolli käigus tehtud fotode asjakohases tõendiväärtuses ega piisavuses (vt ka käeoleva otsuse põhjenduste p 16.2). Samas ei ole kaebaja enda esitatud foto- ja videomaterjaliga suutnud vastustaja tõenditel põhinevaid järeldusi ümber lükata. Ka kaebaja esitatu ei veena deklareeritud kultuuride valdavuses – ka vastustaja pole enamuse põldude puhul arvamusel, et seal deklareeritud kultuuri taimi üldse ei kasva, kuid need on seal ebaühtlaselt ning vähemuses. On usutav, et enamuse põldude puhul on võimalik leida vastavate taimede kasvukohti, kuid tõendamist pole leidnud nende domineerimine.
25.Kaebaja on 18. oktoobri 2022. a menetlusdokumendis väitnud ka kontrolliakti võltsitust, kuna leiab, et aktile alla kirjutanud Anu Vendelin kontrollis ei osalenud. Vaidlust ei ole, et A. Vendelin on märgitud kontrollaruandes nr 210378 üheks kahest kontrolli teostajast ning ta on aruande allkirjastanud (II kd, tl 1-1p). Vastustaja selgituste kohaselt kontrollisid põlde mõlemad aruande allkirjastanud ametnikud (Hille Nipernadi ja Anu Vendelin) ning dokumentide kontrolli viis läbi H. Nipernadi koos Põllumajandus- ja Toiduameti inspektoriga. Aruandest ilmneb, et isik, keda kontrollist ette teavitati, oli kaebaja seadusliku esindaja elukaaslane. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kui kaebaja esindaja kontrolli läbiviimise käigus kontrolli juures ei viibinud ning ametnikuga (A. Vendeliniga) ei kohtunud, ei saa tähendada seda, et A. Vendelin kontrolli teostamisel ei osalenud ning et tema allkirjastatud aruanne on võltsing. Muid tõendeid võltsimise väite kinnituseks kaebaja esitanud ei ole.
26.Eelnevat kokku võttes on kohus arvamusel, et PRIA otsus praeguses asjas vaidlustatud ulatuses on õiguspärane – vastustaja on kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust ning kaebaja taotluse menetlemisel ei ole ilmnenud menetlus- ega vorminõuete rikkumisi, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise. Kohus on võtnud käesolevas otsuses muu hulgas seisukoha haldusmenetluses tõendite kogumise õiguspärasuse ja piisavuse kohta. Kuna kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et puudub alus pidada PRIA 27. jaanuari 2022. a otsust nr 12-6/22/141 käesolevas asjas vaidlustatud osas õigusvastaseks ning seda tühistada, ei ole alust ka selle otsuse vaidlustamisel tehtud vaideotsuse tühistamiseks. Vaide lahendamise viivitus iseenesest ei anna alust sisuliselt õige vaideotsuse tühistamiseks (vt praeguse otsuse p 8 ja alapunktid). Kaebaja ei ole esitanud muid väiteid selle kohta, et vaideotsus rikuks tema õigusi eraldisesivalt praeguses asjas vaidlustatud otsusest. Kuna kohus peab vaidlustatud otsust ja vaideotsust õiguspäraseks, pole ka täidetud kohustamisnõude rahuldamise eeldused vastavalt riigivastutuse seaduse §-le 6. Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
27.HKMS § 162 lg-st 1 tulenevalt lahendab kohus kohtuotsusega ka menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kohus lahendab käesoleva kohtumäärusega kaebaja 6. märtsi 2023. a menetlusdokumendis esitatud vastuväited kohtu tegevusele, mis seisnevad järgnevas: kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse Janor Metsalliku vande all ülekuulamiseks; kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse vaatluse korraldamiseks; kohus jättis lahendamata/rahuldamata kaebaja taotluse PRIA kohustamiseks täiendavate õiguslike ja faktiliste põhjenduste esitamiseks vastuseks kaebaja 18. oktoobri 2022 küsimustele.
27.1.Kaebaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks on kohus lahendanud esmalt 20. septembri 2022. a kohtumääruses ning samasisulise korduva taotluse 3. jaanuari 2023. a määrusega. 21(22)
3-22-1598 Viimati nimetatud määrusega lahendas kohus ka kaebaja vastuväite, mis seondus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ning taotlustega kaebaja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks ja vaatluse korraldamiseks. Kohus on jätkuvalt arvamusel, et asjas esitatud tõendite mahtu ning kirjalike materjalide põhjalikkust ning kujunenud kohtupraktikat arvestades puudus vajadus asjas kohtuistungi korraldamiseks ning vaatluse läbiviimiseks tõendite (fotod, videosalvestised) usladusväärsuse kinnitamiseks. Kaebaja esindaja vande all ülekuulamise osas on kohus jätkuvalt seisukohal, et kehtiv õigus (HKMS § 64 lg 1) ei anna menetlusosalisele õigust taotleda iseenda vande all ülekuulamist, mida kinnitab ka kohtupraktika Riigikohtu tasandil (15. detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-19-2072, p 20 ja seal viidatud lahendid). Vande all ülekuulamine tõendi allikana on põhjendatud olukordades, kus menetlusosaline, kes pole suutnud tõendada muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, võib asjaolu tõendamiseks taotleda teise menetlusosalise vande all ülekuulamist. Kohtu arvates on võimalik kaebaja esitatud tõendeid (fotod, videod) võimalik hinnata ka ilma kaebaja seaduslikku esindajat vande all üle kuulamata.
27.2.Kaebaja on esitanud vastuväite sellele, et kohus jättis lahendamata / rahuldamata kaebaja taotluse PRIA kohustamiseks täiendavate õiguslike ja faktiliste põhjenduste esitamiseks vastuseks kaebaja 18. oktoobri 2022. a küsimustele. Vastustajal on olnud võimalus tutvuda kaebaja 18. oktoobri 2022. a menetlusdokumendiga ning esitada sellele 20. septembri 2022. a kohtumääruse resolutsiooni p-s 6 antud tähtajaks oma seisukohad ja vastuväited. Kui vastustaja ei ole kaebaja menetlusdokumendile ammendavalt vastanud või kaebaja küsimustega seonduvalt oma seisukohti esitanud, riskib vastustaja sellega, et tema seisukohad jäävad piisavalt põhjendamata. Kohus on käesoleva kohtuasja lahendanud, tuginedes vastustaja seisukohtadele ja tõenditele haldus-, vaide- ning kohtumenetluses. Kaebaja ei ole pärast vastustaja 8. novembri 2022. a menetlusdokumendi saamist esitanud kohtule avaldust, milles oleks juhtinud tähelepanu vastustaja vastuse ebapiisavusele ning vajadusele menetluses olulisi asjaolusid veel arutada (st asja arutamist uuendada HKMS § 130 tähenduses), vaid esitas vastava tähelepaneku alles vastuväites 6. märtsil 2023. Kuigi see menetlusdokument oli tähtaegne vastavalt 3. jaanuari 2023. a kohtumääruses antud tähtaegadele, olnuks kaebajal oma õiguste tõhusa kaitse eesmärgil võimalus vastuväide või muu menetluslik avaldus siiski ka varem esitada.
27.3.Eelnevat arvestades jätab kohus 6. märtsi 2023. a avalduses esitatud vastuväited kohtu tegevusele rahuldamata.
MENETLUSKULUD
28.HKMS § 108 lg 1 ls-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu tema võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).