Sihtasutuse Keskkonnateabe Ühendus kaebus Keskkonnaameti registreeritud metsateatiste nr 50000520847, 50000515033, 50000520849, 50000519353 ja 50000520845 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Sihtasutus Keskkonnateabe Ühendus, esindaja Indrek Vainu Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme Kolmas isik – Riigimetsa Majandamise Keskus, esindaja v.adv Indrek Lillo
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD
1.Tallinna Halduskohtu menetluses on Sihtasutuse Keskkonnateabe Ühendus kaebus Keskkonnaameti registreeritud metsateatiste nr 50000520847, 50000515033, 50000520849, 50000519353 ja 50000520845 tühistamiseks.
2.Tallinna Halduskohus luges 09.09.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-44 kaebuse tähtaegseks (p 1), määras kaebuse kirjalikus menetluses läbivaatamisele (p 2) ja teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 04.11.2022 (p 4). 3. Vastustaja ja kolmas isik vaidlustasid Tallinna Halduskohtu 09.09.2022 määruse metsateatiste nr 50000515033 ja 50000519353 registrikannete tähtaegseks lugemise osas. Määruskaebemenetlus ei ole lõppenud.
Kohus tühistas 27.10.2022 määrusega kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja, kuna menetlusosalised soovisid asja läbivaatamise jätkumist kõigi registrikannete osas ühtse menetlusena. Kohus selgitas samas määruses, et tulenevalt raielubade piiratud kehtivusajast ja vaidlustatud registrikannete tegemise aegadest (10.11.2021, 01.12.2021 ja 07.12.2021) ei ole välistatud raielubade õigusliku toime ammendumine kohtumenetluse ajal, millisel juhul võib tõusetuda küsimus vajadusest lõpetada menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel või minna üle jätkutuvastuskaebusele. Praeguseks on raieload ammendunud, kuna nende alusel raiete tegemine ei ole tähtaja möödumise tõttu enam lubatud. Seega on tühistamiskaebus muutnud ainetuks.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Tulenevalt raielubade 12-kuulisest kehtivusajast on vaidlustatud raielubade õiguslik toime praeguseks ammendunud. Seega esineb HKMS § 152 lg 1 p 4 kohane alus menetluse lõpetamiseks.
4.HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust, vaid jätkab seda haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks juhul, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Ehkki HKMS § 152 lg 2 reguleerib vahetult üksnes olukorda, kus haldusasja menetlus tuleks kaebuse eesmärgi saavutamise tõttu HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada, on seda sätet analoogia alusel rakendatud ka juhtudel, kui õigeaegselt esitatud ja kohast nõuet ei ole kaebajast sõltumatult muutunud asjaolude (sh vaidlusakti haldusakti kehtivusaja möödumise) tõttu enam võimalik rahuldada (nt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p-d 11–12). Seega on HKMS § 152 lg 2 alusel iseenesest ka kehtivuse kaotanud raielubade puhul võimalik jätkutuvastuskaebusele üleminek, kuid selleks peavad esinema korraga kaks alust – see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja taotleb seda.
5.Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul täidetud neist esimene eeldus ehk kaebaja õiguste kaitse vajadus. Kohtule nähtuvalt ning ka kaebaja 19.01.2023 menetlusdokumendist järelduvalt on kaebaja õiguskaitsevajadus ära langenud, sest vaidlustatud raielubadel ei ole enam mõju ega praktilist tähendust. Jätkutuvastuskaebusele üleminek kaebaja õiguste kaitseks saaks praegusel juhul tulla kõne alla üksnes menetluskulude väljamõistmise seisukohast, arvestades, et kuivõrd raielubade kehtivuse lõppemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, jääksid menetluskulud HKMS § 108 lg-s 4 sisalduva üldreegli kohaselt kaebaja kanda (vrdl HKMS § 108 lg 6) ning kolmas isik ongi esitanud kaebajalt menetluskulude väljamõistmise taotluse.
6.Eelnev ei põhjenda praegusel juhul siiski jätkutuvastuskaebusele ülemineku vajadust kaebaja õiguste kaitseks, sest kohtu hinnangul tuleb selles asjas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning kolmanda isiku menetluskulud ei kuuluks sõltumata menetluse lõpptulemusest kaebajalt väljamõistmisele. Nimelt tuleb kohtul menetluskulude väljamõistmisel arvestada ka muude menetluskulude väljamõistmise põhimõtteid sätestavate normidega nagu väljamõistetavate kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kriteeriumi ette nägeva HKMS § 109 lg-ga 6, sh asjaoluga, et senine kohtupraktika on pidanud näiteks haldusorganite kasuks menetluskulude väljamõistmist erandlikuks, ning õigluse põhimõttega vastavalt HKMS § 108 lgle 11.
7.Ehkki Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ei ole metsateatise menetluses käsitatav avalikku võimu teostava haldusorganina, tuleb kohtu hinnangul RMK kui kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise kontekstis siiski arvesse võtta tema erandlikku olemust Eesti õiguskorras. RMK on MS § 47 lg 1 kohaselt riigitulundusasutus, kes tegutseb riigimetsa
majandajana Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas MS, teiste õigusaktide ja oma põhimääruse alusel. RMK majandab ja finantseerib Keskkonnaministeeriumi, Kaitseministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsetava riigimetsa majandamist (MS § 43 lg 2). MS § 45 lg 1 sätestab, et riigimetsa kasutusõigus kuulub riigimetsa majandajale, seega RMK-le. RMK põhiülesandeks ongi riigimetsa majandamine, st metsa kasvatamine, kasutamine, korraldamine ja kaitse (vt MS § 16). RMK majandustegevusest saadud tulu tagab riigimetsa majandamise ja riigimetsale pandud avalike funktsioonide täitmise vastavalt seaduse nõuetele (MS § 48 lg 3). Kuigi RMK kui riigitulundusasutuse üheks eesmärgiks on teenida riigile riigimetsast tulu (sh metsamaterjali raiudes ja müües) ning tal on kõik metsa majandamisest tulenevad metsaomaniku õigused ja kohustused (sh kohustus esitada Keskkonnaametile kavandatavate raiete kohta metsateatis), peab ta teisalt täitma ka mitmeid ilma majandusliku tulu teenimise eesmärgita üldkasulikke ülesandeid, erinedes seeläbi oluliselt metsa majandamisega tegelevatest eraõiguslikest isikutest. Lisaks riigimetsa korraldamisele ja majandamisele on RMK seadusjärgseteks tegevusaladeks ka riigimetsa avaliku funktsiooni täitmise tagamine ja loodusväärtuste kaitse (vt MS § 48 lg-d 1 ja 2 ja RMK põhimääruse § 9). RMK esindab oma ülesannete täitmisel riiki, valitsedes riigimetsamaad ja kasutades oma ülesannete täitmiseks riigimetsa.
8.Kohus leiab, et arvestades RMK positsiooni Eesti haldusorganisatsioonis, on põhjendatud kohaldada ka tema taotletavate õigusabikulude osas seni kohtupraktikas haldusorganite puhul rakendatud eeldust, et ta on võimeline oma põhitegevuse raames kohtumenetluses osalema välise õigusabita. RMK on arvuka töötajaskonnaga riigiasutus, kelle põhiülesandeks ja igapäevaseks tegevuseks on riigimetsa majandamine. Tal on riigimetsa suhtes küllalt avar kaalutlusõigus metsa kasvatamist ja kaitset puudutavate õiguslike otsuste tegemisel, näiteks raiemahtude, raiete asukoha ja liikide kohta.1 Raieplaanide tegemisel tuleb RMK-l kaaluda erinevaid asjaolusid, sh nii kohustust teenida tulu, metsa hooldada kui ka loodusväärtuste kaitset. RMK valitud raiealast ja raieviisist võrsuvaid kohtuvaidlusi, isegi kui neis on vastustajaks Keskkonnaamet kui raielubade andja ning RMK osaleb kohtumenetluses üksnes raielube taotlenud kolmanda isikuna, ei saa kohtu arvates pidada RMK põhitegevuse raamidest väljuvaks. Riigimetsa avalike funktsioonide tagamine ja loodusväärtuste kaitse on RMK seadusest tulenevad tegevusalad. Selles asjas olid kõik raied kavandatud Natura võrgustiku aladel. Natura aladel raieid kavandades tuleb RMK-l taluda taotletavate raielubade kui keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. RMK struktuuris on loodud eraldi õigusosakond. Seega on RMK-l olemas võimekus oma põhitegevusvaldkonnaga seotud esindamiseks halduskohtumenetluses ja kulutused välisele õigusabile ei ole põhjendatud.
9.Lisaks tuleb arvesse võtta, et käesolevas asjas oli kaebajaks keskkonnaorganisatsioon, kelle kaebeõiguse eesmärgiks ei olnud niivõrd enda subjektiivsete õiguste kaitse, kuivõrd Eesti keskkonna kaitse laiemalt. Riigikohus on 15.12.2014 otsuses nr 3-3-1-67-14 selgitanud, et keskkonnaasjades kohtusse pöördumise õigust käsitleva Århusi konventsiooni art 9 lg 4 järgi ei tohi kohtumenetlus olla takistavalt kallis (p 32.2). Århusi konventsiooni nõuete järgimist kontrolliv komisjon on asunud seisukohale, et konventsiooni art 9 lg 4 rikkumisena on käsitatav ka olukord, kus kaebajalt väljamõistetavad menetluskulud on ülemäära suured (kontrollikomisjoni tähelepanekud ja soovitused Ühendkuningriiki puudutava teate kohta ECE/MP.PP/C.1/2010/6/Add.2, 24. september 2010, p 44). Ehkki sellest ei järeldu, et menetluskulusid ei võiks ühelgi juhul kaebaja kanda jätta ning ka Riigikohus selgitas viidatud asjas, et suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita (vt p 33), võiks kohtu arvates praegusel juhul kolmanda isiku menetluskulude kaebajalt väljamõistmine siiski olla
Vt H. Veinla. Looduskaitse metsades – konfliktsete eesmärkide ühendamise võimalikkusest. Juridica 5/2019, lk
takistuseks tulevikus kaebeõiguse kasutamisel ja kohtusse pöördumisel ning nende väljamõistmine kaebajalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik (HKMS § 108 lg-d 11 ja 8). Selles asjas ei ole kolmandaks isikuks eraõiguslik isik, vaid riigiasutus, kes ei ole põhiõiguste kandjaks. Kaebaja pole käitunud pahausklikult ning kaebus polnud ilmselgelt põhjendamatu. Asjas vaidlustati viis metsateatise registrikannet, mis olid väljastatud Natura võrgustiku alale ning kaebuse on esitanud kaebaja seaduslik esindaja ilma välist õigusabi kasutamata. Keskkonnaamet on kaebusele vastates selgitanud, et tulenevalt kehtivast õigusest oli vaidlustatud registrikannetele märgitud vaid metsateatise esitajale raie tegemiseks vältimatult vajalik informatsioon ning neist ei nähtunud vastustaja poolt tegelikult teostatud kaalutluste maht ega kõik põhjendused ja arvesse võetud asjaolud. Arvestades eelnevat ning seda, et kaebaja on pöördunud kohtusse oluliste loodusväärtuste kaitseks, oleks kulude kaebajalt väljamõistmine antud juhul ebaõiglane ja piiraks ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust.
10.Seetõttu ei ole põhjendatud rahuldada kolmanda isiku taotlust kaebajalt kohtumenetluse kulude väljamõistmiseks.
11.Kuna kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud, ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik ka asjas nn jätkutuvastuskaebusele üleminek. Seetõttu ei määra kohus tähtaega tuvastuskaebusele ülemineku taotlemiseks eesmärgiga vältida menetluskulude jäämist kaebaja kanda ja lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Menetluse lõpetamine tähendab, et kaebajal ei ole õigust samasisulise kaebusega kohtusse pöörduda (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2). Ülaltoodust tulenevalt jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
12.Kohus selgitab, et kuna eri kohtuastmete hinnang HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 kohaldamisele antud asjas võib olla erinev, tuleks kaebajal juhul, kui kohtumäärus vaidlustatakse kaebajalt menetluskulu välja mõistmata jätmist puudutavas osas, kaaluda kohtumääruse vaidlustamist menetluse lõpetamise osas, et soovi korral taotleda nn jätkutuvastuskaebusele üleminekut.
13.Kaebaja on lisaks esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud 20 eurole tasunud ka kaebuse esitamiselt riigilõivu 20 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Seega tuleb kaebajale käesolevas haldusasjas kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot tagastada.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.