Keskkonnaõigus › Looduskaitse

Pank,

konto

Muus osas jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

Edastada kohtuotsus Riigikohtule.

nr

3-21-788

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest (HKMS § 212 lg-d 1 ja 3). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-788 LKS § 20 lg 11 p 3 ei keela kinnistu riigile omandamist, sest kaebaja ema omandas kinnistu enne kaitsekorra rangemaks muutumist. Maa tagastati Saue Vallavalitsuse 27.01.2004 korraldusega ja kanti kinnistusraamatusse 26.09.2006. Omanikuna tuleks käsitada isikut, kelle kohta on antud maa tagastamise korraldus. Tegemist on kaebaja vanavanaisale kuulunud maaga, mis võõrandati õigusvastaselt ja kus elas enne küüditamist kaebaja isa. Looduskaitsealastest piirangutest teavitati kaebaja ema Saue Vallavalitsuse 10.05.2005 korraldusega nr 322, kus on märgitud, et moodustataval katastriüksusel Posti 5 tuleb täita LKS §-st 14 tulenevaid kitsendusi. Vääna-Posti püsielupaik moodustati keskkonnaministri 12.07.2006 määrusega nr 50 „Nahkhiirte, Vääna-Viti, Vääna-Posti ja Laagri püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“, mis jõustus 29.07.2006. Raabli katastriüksus asub 60% ulatuses sihtkaitsevööndis. Varem ei olnud majandustegevus katastriüksusel keelatud. Õiguslik alus kitsenduste tegemiseks enne 29.07.2006 puudus. Kaebajal ega tema emal ei olnud võimalik esitada vastuväiteid kaitsekorra rangemaks muutmisele, kuna neid ei teavitatud sellest kavatsusest. Samuti ei teavitatud kaitsekorra rangemaks muutmisest enne kinnistusraamatu kannet. Isegi kui kaebaja või tema ema oleks saanud kaitse-eeskirjast teada muudest allikatest, ei olnud enam võimalik maa tagastamise otsust muuta. Omandamise piirangute eesmärk on vältida riigi poolt nende kinnisasjade omandamist, mis on ostetud eesmärgiga müüa kinnistud riigile vaheltkasuga. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kui probleem seisneb selles, et rakendada ei saa LKS § 20 lõiget 1, kuna lõige 11 ei näe ette kaalutlusõigust, siis on lõikes 11 kaalutlusõiguse puudumine vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Riik omandas keskkonnaministri 25.09.2020 käskkirjaga nr 1-2/20/373 naaberkinnistu, mis samuti tagastati maareformi käigus. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt. Kuna 60% katastriüksuse pindalast asub sihtkaitsevööndis, siis määruse nr 242 § 31 lg 7 kohaselt on kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud. Raabli katastriüksusel puuduvad need kolm omandamise korra erisust (§ 31 lg 2 p-d 1‒3), millal kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ei piira. Kui kaebaja maalt taotletakse poollooduslike koosluste hooldamise toetust, siis selle saamist ei saa pidada üldjuhul tuluks majandustegevuse eest. Toetust makstakse looduskoosluse kaitse eesmärgil (maaeluministri 22.04.2015 määrus nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“). Maal ei saa pidada lehmi ega lambaid, sest varjualuse ehitamine ei ole lubatud. Poollooduslike koosluste hooldustööd Raabli katastriüksuse sihtkaitsevööndis ei ole lubatud. Keskkonnaministri käskkirjas on märgitud, et Raabli katastriüksuse metsa inventeeris 23.03.2009 Metsaeksperdi Metsakorralduse OÜ ning püsielupaigavööndis on metsa arenguklass „keskealine mets“. Keskkonnaministeerium on jätnud tähelepanuta, et see majanduskava on tehtud 12 aastat tagasi ning majanduskava kohaselt prognoositav küpsusvanuse aasta on 2029, st praegu kuulub see katekooriasse „valmiv“.

Keskkonnaministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

Katastriüksuse omandamine riigi poolt ei ole LKS § 20 lg 11 p 3 alusel lubatud, sest kaebaja omandas kinnisasja vanemalt, kes omandas kinnistu pärast kaitsekorra rangemaks muutumist. Maareformi käigus ei saanud maa tagastamise õigustatud subjekt maa omanikuks enne selle haldusaktiga tagastamist ja kinnistusraamatusse kandmist. Seetõttu ei oma tähtsust, kas enne 29.07.2006 olid alal looduskaitselised piirangud või mitte. Siiski kehtisid ka varem alal looduskaitselised piirangud (Eesti NSV ÜN 23.02.1990 otsuse Eesti NSV seaduse „Eesti

3(10)

3-21-788 looduse kaitse kohta“ kehtestamisest p 4; 09.07.1994–10.05.2004 kehtinud kaitstavate loodusobjektide seaduse § 30 lg 6; LKS § 91 lg 1). Kinkeleping ei ole võrdsustatav pärimisega. Väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ei ole õige. Varem Yle kuulunud naaberkinnistu omandati riigi poolt, sest Y sai kinnisasja omanikuks 01.11.2005, seega enne püsielupaiga moodustamist. Kui kinnisasi paikneb erineva kaitserežiimiga vööndites, siis tulenevalt määruse nr 242 § 3 1 lg-st 7 koosmõjus § 31 lg-tega 2 ja 3 tuleb kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid hinnata iga kõlviku kohta eraldi vööndite lõikes, sest sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab reeglina kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist olulisel määral ning piiranguvööndi kaitsekord ei piira. Vööndite lõikes kõlvikute kohta saadud oluliste piirangute ulatus summeeritakse ning juhul, kui see on suurem kui 50% kinnisasja kogupindalast, on kinnisasja riigile omandamine lubatav. Raabli katastriüksuse kõlvikuline koosseis on 2,27 ha ulatuses metsamaa, 2,27 ha ulatuses looduslik rohumaa ja 1,68 ha ulatuses muu maa. Raabli katastriüksusest 3,72 ha (60% kinnisasja pindalast) paikneb püsielupaiga sihtkaitsevööndis. Katastriüksuse sihtkaitsevööndisse jääval loodusliku rohumaa kõlvikul ja muu maa kõlvikul paiknevad 1,22 ha ulatuses poollooduslikud kooslused, mille hooldamine on tulenevalt kaitse-eeskirja § 5 lg 1 p-st 4 kaitseala valitseja nõusolekul lubatud. Eeltoodust tulenevalt vastab Raabli katastriüksuse sihtkaitsevööndis paiknev osa 1,22 ha ulatuses määruse nr 242 § 31 lg 2 p-le 1, mille kohaselt ei piira sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Raabli katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknevaid poollooduslikke kooslusi on aastatel 2011‒2020 majandatud karjatamise teel ja aladele on sellel perioodil taotletud poollooduslike koosluste hooldamise toetust. Seega ka faktiliselt ei piira püsielupaiga sihtkaitsevööndi kaitsekord Raabli katastriüksuse loodusliku rohumaa või muu maa kõlviku sihtotstarbelist kasutamist. Ülejäänud sihtkaitsevööndis paiknevas katastriüksuse osas (2,5 ha) vastab kinnisasi määruse nr 242 § 31 lg-le 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Poollooduslike koosluste hooldamine (või selleks olemasolev võimalus) on kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine ning osas, milles kaitsekord seda võimaldab, ei ole kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, isegi kui omanik sellisel viisil kinnisasja ei kasuta. Raabli katastriüksuse püsielupaiga piiranguvööndis paiknev mets (0,43 ha) tuleks lähtuvalt 23.03.2009 inventeerimisandmetest ning keskkonnaministri 16.01.2009 määruse nr 2 „Metsa korraldamise juhend“ lisast 3 hinnata arenguklassi „valmiv mets“. Raabli katastriüksuse püsielupaiga piiranguvööndis paiknev osa vastab seega 0,43 ha ulatuses määruse nr § 31 lg 3 ple 1, mille järgi piirab piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Ülejäänud katastriüksuse piiranguvööndis paiknev osa vastab määruse nr 242 § 31 lg-le 3, mille järgi piiranguvööndi kaitsekord ei piira kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Määruse nr 242 § 31 lg 7 järgi hinnatakse kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid iga kõlviku kohta eraldi. Raabli katastriüksuse kõlvikute lõikes on sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud kogu metsamaa kõlvikul (2,27 ha) ning loodusliku rohumaa ja muu maa kõlvikul 0,66 ha ulatuses. Sega on Raabli katastriüksuse sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud 2,93 ha ulatuses, mis moodustab 47% kinnisasja pindalast. Määruse nr 242 § 3 1 lg 7 järgi ei ole kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirav.

4(10)

3-21-788 Kui kinnisasi paikneb erineva kaitserežiimiga vööndites, siis tulenevalt määruse nr 242 § 3 1 lg-st 7 koosmõjus § 31 lg-tega 2 ja 3 tuleb kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid hinnata iga kõlviku kohta eraldi vööndite lõikes, sest sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab reeglina kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist olulisel määral ning piiranguvööndi kaitsekord mitte. Saadud tulemused tuleb summeerida ning määruse nr 242 § 31 lg 7 kohaselt tuleb kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine lugeda oluliselt piiratuks, kui piirangud kokku on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Sihtkaitsevööndis paiknev osa vastab 1,22 ha ulatuses määruse nr 242 § 3 1 lg 2 p-le 1, mille kohaselt ei piira sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Viidatud sätte kohaselt ei ole kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega rohumaa või muu maa kõlvik, millel on lubatud poollooduslike koosluste hooldustööd. Määruse nr 242 § 31 lg 2 p-s 1 ja lg 3 p-s 1 on silmas peetud olukorda, kus terve kinnistu asub kas sihtkaitsevööndis või piiranguvööndis. Seda kinnitavad teised määruse sätted ja määruse nr 242 muutmise eelnõu seletuskiri. Tulenevalt kaitse-eeskirja § 5 lg 1 p-st 4 on kaitseala valitseja nõusolekul püsielupaiga sihtkaitsevööndis lubatud tegevused, mis on vajalikud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks. Sihtkaitsevööndis paiknevaid poollooduslikke kooslusi on aastatel 2011‒2020 majandatud karjatamise teel ja aladele on sellel perioodil taotletud poollooduslike koosluste hooldamise toetust. Piiranguvööndi metsamaa arvestamisel on vastustaja tunnistanud viga ja 0,43 ha piiranguvööndis paiknevast metsast tuleb lugeda määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 alusel kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Vastustaja otsuse lõppjärelduse õigsust see aga ei muuda, kuna kinnisasja kasutamist oluliselt piirava maa-ala suurus kogumina jääb siiski alla poole katastriüksuse pindalast. Kogu piirangutega ala katastriüksuse lõikes on 2,5 ha (püsielupaiga piiranguvööndi ala) + 0,43 ha (metsamaa) = 2,93 ha, mis on kinnistust 47,1%. Vastustaja leidis õigesti, et omandamise kohustust ei ole ka LKS § 20 lg 11 alusel. Kaebaja ema omandas kinnistu kinnistusraamatu kande tegemisega. Kinnisasja omandamine LKS § 20 lg 11 mõttes toimub omanikukande tegemisega kinnistusraamatusse ning võõrandamistehinguna sama sätte tähenduses tuleb maareformi kontekstis käsitada maa tagastamise korraldust; omanikuna ei saa käsitada isikut, kelle kohta on tehtud maa tagastamise korraldus ja esitatud kinnistamisavaldus (vt haldusasi 3-16-812). Kuigi Raabli kinnistu omandamine viidi formaalselt lõpuni kaitse-eeskirja kehtivuse ajal, ei sisaldanud „võõrandamistehing“ informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Maa tagastamise korralduse tegemise ja maa kinnistamise vahepeal oli kaitsekord muutunud rangemaks. Kaebaja ema osas tulnuks seetõttu möönda võimalust võõrandada kinnistu riigile (vt Riigikohtu 12.11.2018 otsus asjas 3-16-812, p 14). Kaebajale sellist õigust üle kanda ei saa, sest temaga sõlmitud kinkelepingu p 2.1.6 sisaldas infot rangemaks muutunud looduskaitseliste piirangute kohta. LKS § 20 lg 11 ei anna haldusorganile kaalutlusõigust ega võimalda konkreetse isiku olukorda silmas pidades teha mööndusi. Merekindluse kinnistu ja Posti 6 kinnistu omandamine toimus enne kaitse-eeskirja jõustumist, mistõttu ei ole vahetegemine riigile omandamisel tingitud kinnisasjade omandamise viisist, vaid selle omandamise ajast; kaebajat ei ole teiste kinnistute omanikega koheldud ebavõrdselt. LKS § 20 lg 11 ei ole põhiseadusevastane. Kinkelepingu sõlmimise ajal ei kehtestanud LKS maa vahetamisele ega maa riigi poolt omandamisele nõuet, et maa pidi olema omandatud enne selle kaitse alla võtmist. Võimalust maid vahetada või nõuda nende riigi poolt omandamist on ahendatud hilisemate seadusandlike muudatustega. Maade vahetamise võimalus kaotati 01.08.2008 jõustunud LKS muudatustega. LKS § 20 lg 11 klausel jõustus 01.04.2007, kuid LKS 5(10)

3-21-788 § 91 lg 9 kohaselt ei kohaldatud piiranguid enne 01.04.2007 omandatud kinnisasjade (sh ka kaebaja kinnisasja) suhtes (vt Tallinna Halduskohtu 30.01.2017 otsus asjas 3-16-812, p 29). Seega oleks kaebaja saanud enda olukorda mõjutada, kui ta oleks enne LKS muudatuste jõustumist vastava avalduse esitanud. Seetõttu ei saa ka väita, et kaalutlusõiguse ette nägemata jätmine oleks proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus, hoolimata sellest, et kaebaja ei omandanud kinnistut eesmärgil, mille tõttu riigile omandamise korda hiljem rangemaks muudeti (looduskaitseliste piirangutega kinnistutega hangeldamine).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

nõustub

LKS ei sätesta, et looduskaitseliste piirangutega maa peaks kuuluma riigile, sest keskkonnakaitse nõuded kehtivad kõigile (Riigikohtu otsused nr 3-3-1-79-05 p 13; nr 3-3-137-07, p-d 10 ja 12; nr 3-3-1-37-10; nr 3-3-1-37-14). Seetõttu ei pea riik omandama kõiki sihtkaitsevööndisse jäävaid maid. Keskkonnaõigust käsitlevas erialakirjanduses on õigustatult märgitud, et kui maaomanikul oleks võimalus iga looduskaitsepiirangu korral, mis toob kaasa majanduslikus mõttes tulude vähenemise, taotleda kompensatsiooni, kujuneks keskkonnakaitse ja looduskaitse riigi jaoks väga kulukaks. Määruse nr 242 seletuskirjas on märgitud: „Sihtkaitsevööndis ei loeta oluliseks piiranguid põllumajanduslikus kasutuses oleva loodusliku rohumaa kõlvikute osas, kuna nimetatud maade korrashoiuks on välja töötatud riiklik toetuste süsteem. Samuti ei loeta piiranguid oluliseks muu maa kõlviku osas, kuna nimetatud kõlvik ei ole loodusliku eripära tõttu majanduslikult kasutatav.“ Raabli katastriüksuse puhul rakendub määruse nr 242 § 31 lg 2 p-s 1 sätestatud erand ja Keskkonnaametil puudub kaalutlusõigus erandi rakendamata jätmiseks. Kogu poollooduslike koosluste pindala katastriüksusel on 3,27 ha, st 52,6% katastriüksuse pindalast, mitte 36,5%, nagu väidab apellant. Piirangute osas tuleb maha arvestada 1,22 ha vastavalt määruse nr 242 § 31 lg 2 p-le 1 ning piiranguvööndis lugeda piirangute alla 0,43 ha metsamaad tulenevalt määruse § 31 lg 3 p-le 1. Piiratud kasutusega maaala sihtkaitsevööndis on seega 3,72‒1,22=2,5 ha, millele lisandub 0,43 ha piiranguala piiranguvööndist. Kinnistu pindalast on see kokku 47,1%. Määruse nr 242 § 31 lg 7 välistab kinnistu omandamise riigile.

6(10)

3-21-788 LKS § 30 lg 1 järgi on sihtkaitsevöönd kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Kaitseala valitsejaga tegevuse kooskõlastamise kohustus ei tähenda, et poollooduslike koosluste hooldamine oleks kinnistul keelatud. Tähtsust ei oma, kas ja kes kinnistut praegu kasutab ja kas selle eest makstakse toetusi. 27.01.2004 maa tagastamise korraldust täiendati Saue Vallavalitsuse 10.05.2005 korralduse nr 322 p-ga 5.4: „Täita looduskaitseseaduse § 14 tulenevaid kitsendusi, kuna moodustatav katastriüksus asub II kategooria kaitsealuste liikide kaitseks moodustatud hoiualal“. Seega sisaldas maa tagastamise korraldus teavet maal lasuvatest piirangutest. Keskkonnaministri 12.07.2006 määrus nr 50 „Nahkhiirte Vääna-Viti, Vääna-Posti ja Laagri püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ jõustus enne apellandi ema poolt kinnisasja omandamist. Kinkeleping sisaldas teavet rangemaks muutunud looduskaitseliste piirangute kohta. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et LKS § 20 lg 11 ei anna haldusorganile kaalutlusõigust ega võimalda konkreetse isiku olukorda silmas pidades teha mööndusi. Kinnisasja riigile omandamisel rangete reeglite kehtestamine teenib üheselt LKS § 20 eesmärki omandada riigile üksnes sellised kinnisasjad, mille omandaja ei teadnud ja ei saanud seega ka arvestada kinnisasja kasutamise piirangutega. Nii on tagatud riigi rahaliste vahendite otstarbekohane ja eesmärgipärane kasutamine. Lisaks loovad konkreetsed selgelt sõnastatud reeglid õigusselguse ja kõigil on võimalik oma käitumist kujundada vastavalt sellele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7(10)

3-21-788 oluliselt piiratud, saab asuda ainult juhul, kui Keskkonnaamet keeldub nõusoleku andmisest poollooduslikke kooslusi hooldada.

3-21-788 § 20 lg 11 näeb sellisest üldisest põhimõttest ette erandid. LKS § 20 lg 11 p 3 võimaldab kinnisasja riigile omandamise õiguse üleminekut, kui kinnisasi omandati abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist. Selliste lähedaste sugulaste või abikaasade vaheliste tehingute tegemisel on seega üldjuhul lubatud omandajale maa riigi poolt omandamise nõudeõiguse üleminek. Seaduse sõnastuse järgi ei saa aga maa omandamist riigi poolt nõuda need isikud, kes omandasid kinnisasja abikaasalt või lähedaselt sugulaselt, kui kinnisasja võõrandajal oli õigus nõuda maa riigi omandisse jätmist, ent kinnistu võõrandanud abikaasa või lähedane sugulane omandas kinnistu enne looduskaitseliste piirangute seadmist või nende rangemaks muutumist, kuid omandamisel teda neist piirangutest ei informeeritud.

3-21-788 sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist.“) ei laienenud Raabli kinnisasja omandamisele, tulenevalt samal ajal jõustunud LKS § 91 lg-st 9. Kinnisasja omandamise riigile välistab praegusel juhul LKS § 20 lg 11 muudatus, mis jõustus 15.04.2013. Kaebajal olnuks kuni 14.04.2013 õigus nõuda maa omandamist riigi poolt, kui omandamise otsus oleks tehtud selleks ajaks. Kaebaja ei ole maa omandamist riigi poolt taotlenud ka viivitamatult kinkelepingu sõlmimise ja omandi ülemineku järel ning looduskaitselised piirangud ei ole kogu kinnistu ulatuses sellised, mis oleksid kinnisasja sundvõõrandamisega samaväärsed. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et maa riigi poolt omandamise piirang ei ole iseenesest praegusel juhul ebaproportsionaalne. Olukorras, kus teises võrreldavas grupis olevad isikud saaksid nõuda kinnisasja omandamist riigi poolt ning erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus, tuleb LKS § 20 lg 11 p 3 jätta põhiseadusevastasuse tõttu osaliselt kohaldamata. Selle tulemusel on kaebajal õigus nõuda kinnistu omandamist riigi poolt samadel tingimustel, nagu oleks tal see õigus juhul, kui tema ema oleks omandanud kinnistu enne kaitse-eeskirja kehtestamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.