ja W.G kaebus Häädemeeste Vallavalitsuse 8. juuni 2022. a korralduse nr 240 ja
22.septembri 2022. a korralduse nr 421 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2022. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – K.W, F.H, T.F ja W.G, esindaja v.adv Margus Reiland Vastustaja – Häädemeeste vald, esindaja Marie Reinson
Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kolmas isik – Koskla OÜ, esindajad v.adv Triin Kaurov ja v.adv Siret Saks K.W, F.H, T.F ja W.G määruskaebus Kirjalik menetlus
Võtta menetlusse K.W, F.H, T.F ja W.G määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2022. a määruse peale haldusasjas nr 3-22-2273.
Jätta K.W, F.H, T.F ja W.G määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2022. a määruse haldusasjas nr 3-22-2273 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
Häädemeeste Vallavalitsus kehtestas 08.06.2022 korraldusega nr 240 Majaka küla Mihkli (registriosa nr 1334606; katastritunnus 21303:002:0121; pindala 8,56 ha; sihtotstarve 100% maatulundusmaa) ja Väike-Mihkli (registriosa nr 1334606; katastritunnus 21303:002:0127; pindala 5620 m2; sihtotstarve 100% maatulundusmaa) kinnistute
3-22-2273 detailplaneeringu (DP), millega kavandatakse 11 hooajalise kasutusega elamumaa krunti suurustega 4405–10 441 m2. Igale elamumaa krundile on lubatud ehitada üks 8,5 m kõrgune 2-korruseline põhihoone ja üks 5 m kõrgune 1-korruseline abihoone (maksimaalne hoonete ehitisealune pind 300 m2). Alla 20 m2 abihooneid on lubatud rajada kogu planeeritud hoonestusala ulatuses ning nende lubatud arv krundil on 2. Lisaks elamualadele kavandatakse 5 avaliku kasutusega teemaa krunti, 1 krunt rajatava puurkaevu tarbeks ja 1 krunt pindalaga 3089 m2 jääb looduslikuks rohumaaks. Juurdepääs planeeringualale toimub Rannametsa-Ikla maanteelt, üle Orajõe metskond 15 ja Meretee kinnistute.
2.Häädemeeste Vallavalitsus jättis 22.09.2022 korraldusega nr 421 (vaideotsus) rahuldamata K.W, F.H, T.F ja W.G 01.08.2022 vaide 08.06.2022 korralduse nr 240 kehtetuks tunnistamiseks.
3.K.W, F.H, T.F ja W.G esitasid Tallinna Halduskohtule 24.10.2022 kaebuse Häädemeeste Vallavalitsuse 08.06.2022 korralduse nr 240 ja 22.09.2022 korralduse nr 421 tühistamiseks. Kaebajad on DP ala piirinaabrid. K.W on Kiivitaja kinnistu (katastritunnus 21303:002:0458) omanik, F.H on Merelaane tee 1 // Lagle kinnistu (katastritunnus 21303:002:0457) omanik, T.F omab Karumere kinnistut (katastritunnus 21302:002:0029) ning W.G elab Merelaane tee 2 kinnistul (katastritunnus 21303:002:0564). Kaebus on esitatud nii subjektiivsete õiguste kui ka avalike huvide kaitseks. DP-ga kavandatud teed ja planeeringuala juurdepääs on vastuolus kehtiva Häädemeeste valla rannaalade osaüldplaneeringuga, sest DP ei näe ette planeeringuala siseste teede ringistamist, samuti ei ole arvestatud osaüldplaneeringus sätestatud planeerimise põhimõtetega. Lisaks on DP looduskeskkonna kaitse nõuete osas vastuolus Pärnu maakonnaplaneeringuga, kuna DP ei taga rannale omaste ja oluliste looduslike koosluste säilimist. Planeeringuala paikneb osaliselt ehituskeeluvööndis (vt looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p 2 ja lg 2, metsaseaduse (MS) § 3 lg 2) ning DP-s ei ole käsitletud ala looduslikku seisukorda (sh kaitsealuste liikide esinemist ja loomade liikumisteede temaatikat, mida häirib DP-ga piirdeaedade rajamise lubamine). DPs ei ole analüüsitud, kas planeeringuala on käsitatav nahkhiirte elu- ja/või pesitsuspaigana, ning kohalik omavalitsus pidanuks tellima nahkhiirte vajaduste hindamiseks uue eksperthinnangu. Kaebajatel on subjektiivne õigus miljööväärtusliku ala ja elukeskkonna säilimisele ning huvi selle vastu, et DP-ga ei seadustataks üldplaneeringuga vastuolus olevat olukorda ega loodaks alust sarnase praktika jätkamiseks. DP elluviimine vähendab ka kaebajate kinnistute väärtust. DP-ga kavandatud juurdepääsutee ei vasta tegelikule (sh kaebajate) vajadusele ning kaebajate subjektiivseid õigusi rikub olemasoleva tee kasutuskoormuse olulise tõusuga kaasnev suurenev müra ja liiklusest tulenev tolm. DP menetluses ei ole nõuetekohaselt teostatud kaalutlusõigust. Kaebajad palusid esialgse õiguskaitse taotluses peatada 08.06.2022 korralduse nr 240 kehtivus kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui DP kehtestamise korralduse kehtivust ei peatata, saaksid kaebajate õigused pöördumatult kahjustatud, sest DP alusel oleks võimalik väljastada ehituslubasid ja alustada ka ehitustegevust, millega kaasnevad tagajärjed (sh metsa raadamine, maa täitmine, loomade ja taimede elu ja kasvukohtade kadumine jne) ei oleks hõlpsasti kõrvaldatavad. Kaebus on perspektiivikas, sest DP on vastuolus mitmete õigusaktidega ja selle andmisel tehti mitmeid menetlusvigu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei tekita vastustajale kulusid ega raskusi, sest DP elluviimine lükkuks üksnes edasi.
2(9)
3-22-2273
4.Häädemeeste vald nõustus 26.10.2022 seisukohas esialgse õiguskaitse taotlusega, sest DP elluviimisega alustamise järgselt ei oleks vaidlustatud korralduse tagasitäitmine võimalik ja selle tagajärgede kõrvaldamine mõistlik.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 31.10.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas Häädemeeste Vallavalitsuse 08.06.2022 korralduse nr 240 kehtivuse kuni haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni (resolutsiooni p 1). Ühtlasi võttis halduskohus kaebuse menetlusse ja kaasas kolmanda isikuna menetlusse DP elluviimisest huvitatud isiku Koskla OÜ. Kuna vastustaja ei vaidle esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu, ei ole kohtul põhjust jätta taotlust rahuldamata.
6.Koskla OÜ palus 21.11.2022 seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja tühistada esialgne õiguskaitse. Kaebajatel puudub DP vaidlustamiseks kaebeõigus. DP on kooskõlas kõrgemate planeeringutega ning DP kehtestamisel ei ole rikutud materiaal- ega menetlusõiguse norme, mistõttu on kaebus perspektiivitu. Osaüldplaneering ei näe ette planeeringuala siseste teede ringistamist, vaid üksnes olemasolevate teede ringistamist. DP alale ei ole võimalik rajada teist juurdepääsu üle Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kinnistu, sest RMK on sellele vastu tee rajamisega kaasneva metsa raadamise tõttu. DP kohane juurdepääsutee vastab tegelikele vajadustele. Kaebajate väited DP vastuolust osaüldplaneeringu põhimõtetega on üldsõnalised. Planeeringuala ei asu rohevõrgustiku alal ja seega on asjakohatu kaebajate etteheide seoses piirdeaedadega. Seejuures ei oleks piirete rajamine täielikult keelatud isegi rohevõrgustiku alal (vt osaüldplaneeringu seletuskirja p 5.2.4). Senise tee laiendamine ei oleks keskkonnasäästlik. DP elluviimisega kaasnevaid keskkonnamõjusid (mõjusid taimedele ja loomadele) on hinnatud 2016. a-l koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) eelhinnangus. DP ala ei asu ehituskeeluvööndis, sest DP ei hõlma metsamaa kinnistuid (vt planeeringuala topogeodeetiline mõõdistus ja metsaseaduse (MS) § 4 lg 2 p-st 2 tulenev välistus). Asjaolu, et kaebajad peavad KSH eelhinnangut ebapiisavaks, ei muuda vastustaja 16.03.2021 otsusega KSH algatamata jätmist õigusvastaseks. Kaebajate viidatud kaitsealuste linnu- ja taimeliikide esinemine DP alal ei ole tõendatud. Nahkhiirte elukohaga seonduvaid probleeme on DP-s piisavalt käsitletud ning DP sisaldab riskide maandamiseks piisavaid ja asjakohaseid meetmeid. Tuleb arvestada, et DP ala oli juba 1998. a-l määratud maakonnaplaneeringuga arendamiseks tiheasustusalana. Kaebajate tegelik eesmärk on välistada mis tahes arendustegevus. Olemasoleva elukeskkonna säilimine ei ole subjektiivse õigusena kaitstav väärtus (nt Riigikohtu 28.03.2012 otsus nr 331-4-12, p 12). Kaebajate õiguste hilisem kaitse ei ole raskendatud, sest kaebajad ei saa eeldada, et neid ümbritsev elukeskkond ei muutu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine riivab ülemääraselt kolmanda isiku õigusi, kes on teinud olulisi kulutusi DP alal arendustegevuse planeerimiseks ning muude tegevuste (ehituslubade saamise ja ehitustegevusega alustamise) edasi lükkumine teadmata ajaks tooks kaasa täiendavad kulutused seoses hindade tõusuga. Avalikes huvides on ka DP kohase infrastruktuuri rajamine. Kaebajad võivad olla kohut eksitanud, mis võib anda aluse esitada hiljem kahju hüvitamise nõue (vt HKMS § 254 lg 3).
7.K.W, F.H, T.F ja W.G palusid 29.11.2022 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse tühistamise taotlus rahuldamata. Kaebajatel tuleb küll leppida võimalusega, et neid ümbritsev elukeskkond võib muutuda, kuid elukeskkonna muutumine planeerimismenetluse tulemusena peab olema õiguspärane (Riigikohtu 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p 20). Kuna DP on vastuolus varasemate planeeringutega, siis ei toimu kaebajate elukeskkonna muutmine 3(9)
3-22-2273 õiguspäraselt ja see rikub kaebajatele varasematest planeeringutest tulenevat õigustatud ootust. Kaebajatel on õigus planeeringu vaidlustada mh avalike huvide kaitseks, sest DP on vastuolus planeerimisseaduse (PlanS) §-st 8 ja § 12 lg-st 2 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-st 9 ja § 11 lg-st 2 tulenevate põhimõtetega, samuti põhiseaduse (PS) §-dest 5 ja 53 tulenevate keskkonna- ja looduskaitseliste põhikohustustega. Esialgse õiguskaitse küsimuses pidanuks kolmas isik esitama ringkonnakohtule hiljemalt 15.11.2022 määruskaebuse ning kuna kolmas isik ei ole järginud seadusest tulenevat vaidlustamise korda, tuleb tema taotlus esialgse õiguskaitse tühistamiseks jätta rahuldamata. Isegi kui taotlus on lubatav, tuleb see jätta rahuldamata. Kaebusel on piisavad eduväljavaated juba ainuüksi põhjusel, et DP-ga ei ole lahendatud rannaalade osaüldplaneeringuga ettenähtud teede ringistamise küsimust (vt osaüldplaneeringu seletuskirja p 5.5). DP kehtestamiseks pidi vastustaja muutma osaüldplaneeringut. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta esineb kahjuliku tagajärje oht, sest arendaja on juba osaliselt alustanud DP alal puude langetamist. See viitab soovile alustada ehitustegevust, mille tagajärgede hilisem kõrvaldamine on äärmiselt keeruline või üldse võimatu. Võib eeldada, et planeeringualal soovitakse teha maakorraldustöid, alustada katastriüksiste moodustamisega, tehnovõrkude ja taristu rajamisega, esitada ehitusloa taotlusi ja nende alusel alustada hoonete ehitamist jne. Pole välistatud, et haldusasja menetluse lõpuks on DP ala hoonestatud. Ka avalikes huvides on tagada, et DP oleks koostatud õiguspäraselt. Taristuga seonduva avaliku huvi kõrval tuleb arvestada mh avalikku huvi looduskeskkonna säilimise ja rohevõrgustiku toimimise suhtes. Seejuures pidas ka vastustaja esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks. Kolmas isik pidi arvestama, et DP võidakse vaidlustada ja selle realiseerimine võib lükkuda edasi. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei välista kolmandal isikul ehitusmaterjalide ostmist. Ehitustegevuse edasi lükkumisega ei kaasne samasuguseid tagajärgi nagu ehitustegevusega. Vältida tuleks olukorda, kus esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise tõttu võivad ehitustööd kohtumenetluse ajal jõuda nii kaugele, et ka nende hilisem peatamine ei võimaldaks tõhusalt saavutada kaebaja eesmärki (vt Riigikohtu 25.08.2022 määrus nr 3-20771). Kaebajad ei ole kohut eksitanud, vaid pigem on seda teinud kolmas isik.
8.Häädemeeste vald nõustus 29.11.2022 seisukohas kolmanda isiku esialgse õiguskaitse tühistamise taotluses esitatud väidete ja seisukohtadega.
9.Tallinna Halduskohus tühistas 30.11.2022 määrusega oma 31.10.2022 määruse resolutsiooni p-i 1 ja jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määruskaebuse esitamata jätmine ei võta kolmandalt isikult õigust taotleda HKMS § 253 lg 1 alusel esialgse õiguskaitse tühistamist. Kaebust ei saa pidada perspektiivituks ning kaebajatel on kaebeõigus DP vaidlustamiseks nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka avalikes huvides (PlanS § 141). Kaebajate väidete põhjendatust hinnatakse asjas sisulisel läbivaatamisel. Esialgse õiguskaitse vajadust on kaebajad põhjendanud sellega, et DP alusel on võimalik väljastada ehituslubasid ja kolmas isik saaks alustada ehitamist. Avalikes huvides on see, et DP vastaks õigusaktidele ja oleks kehtestatud õiguspäraselt. Samas on praktikas leitud, et DP kehtestamise vaidlustamisel puudub kaebajatel esialgse õiguskaitse vajadus, kuna pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad tagajärjed saavad ilmneda üksnes DP-le vastava ehitustegevuse elluviimisel, st need ei kaasne vahetult DP kehtestamisega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.08.2019 määrus nr 3-19-1256). DP alusel suvilate ehitamiseks on vaja väljastada ehitusload, mida kaebajad saavad vaidlustada ja taotleda ühtlasi esialgse õiguskaitse kohaldamist. Ka taristu rajamist ehitusteatise alusel saab vaidlustada kohustamisnõude esitamisega. 4(9)
3-22-2273 Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada ka täiendavate kohtuvaidluste võimalusega (vt Riigikohtu 10.06.2009 määrus nr 3-3-1-44-09, p 13), kuid tegemist ei ole siiski ainumäärava argumendiga. Esialgse õiguskaitse kohaldamine uue kohtuvaidluse vältimiseks mitmeetapilise haldusmenetluse algusfaasis saab olla põhjendatud vaid olukorras, kus taotlejal poleks hiljem üldse võimalik oma õigusi kaitsta (nt DP vaidlustamise korral isiku poolt, kellel asjaoludest tulenevalt puuduks kaebeõigus hilisema ehitusloa vaidlustamiseks) või haldusorgani ilmselgelt õigusvastane tegevus kahjustab oluliselt taotleja õigusi. Üldjuhul peab kohus vältima ennetavat sekkumist haldusorgani läbiviidavasse menetlusse, kui see pole just taotleja õiguste kaitseks vältimatu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2018 määrus nr 3-182077, p 12). Praegusel juhul ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist eeltoodud alusel. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei anna alust mh kaebajate viidatud raied, sest raietegevus toimub MS kohaselt eraldi haldusakti alusel. Kuna vaidlustatud haldusaktist ei tulene vahetut õigust ehitamiseks, mida kaebajad on soovinud esialgse õiguskaitse kohaldamisega välistada, tühistab kohus 31.10.2022 määrusega kohaldatud abinõu ja jätab kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.K.W, F.H, T.F ja W.G paluvad 20.12.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 30.11.2022 määrus ning uue määrusega rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus ei arvestanud esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel, et kaebus on esitatud nii subjektiivsete õiguste kui ka avalike huvide kaitseks. Erinevalt DP kehtestamisest saab ehitusluba ja ehitusteatist vaidlustada üksnes subjektiivsete õiguste kaitseks. Kuigi DP elluviimisega kaasneks mh kaebajate subjektiivsete õiguste riive, siis on selge, et avaliku huviga seonduvad argumendid moodustavad kaebusest olulise osa. Sõltuvalt halduskohtu poolt lõpplahendis antavast hinnangust kaebeõigusele ei saa välistada, et kaebajatel puudub kaebeõigus ehituslubade vaidlustamiseks. Nt kui nahkhiirte kaitse argument või vastuolu üldplaneeringuga puudutab üksnes avalikku huvi, ei saa kaebajad sellele ehitusloa vaidlustamisel tugineda. Praegusel juhul tõstavad avalike huvide kaitseks esitatud argumendid oluliselt kaebuse rahuldamise perspektiive, samas kui ehitusloa vaidlustamisel oleksid kaebuse eduväljavaated nende argumentide puudumise tõttu väiksemad. Ehitusloa vaidlustamisel oleks kaebeõigus tagatud üksnes piirinaabritele ning kaebajad ei saaks sellest tulenevalt vaidlustada kogu DP alale ehitamist, vaid üksnes ehitamist oma kinnistute piiri äärde. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaasneb ebamõistlikult paljude kohtuvaidluste oht, sest DP ala hõlmab 11 elamumaa krunti koos tehnovõrkude ja -rajatistega. Nii suure hulga kohtuvaidluste pidamine oleks koormav nii kaebajatele kui ka kohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus asja kiiremaks lahendamiseks vajalikuks nõuda vastustajalt ja kolmandalt isikult määruskaebusele vastust, vaid arvestab nende varasemate seisukohtadega. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
5(9)
3-22-2273
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajatel ei ole esialgse õiguskaitse vajadust osas, milles nad on vaidlustanud Häädemeeste Vallavalitsuse 08.06.2022 korraldusega nr 240 kehtestatud DP-d oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Kohtud on korduvalt leidnud, et kui kaebusega kaitstavaid õigusi või huve saab rikkuda üksnes ehitamine ja ehitatav ehitis, puudub reeglina esialgse õiguskaitse vajadus ehitusprojekti koostamise aluseks oleva haldusakti (DP või projekteerimistingimused) kehtivuse peatamiseks. Ehitustegevuse aluseks on ehitusteatis (vt ehitusseadustiku (EhS) § 35) või ehitusluba (EhS § 38) ning kaebajatel on võimalik oma subjektiivseid õigusi kaitsta asjaomases menetluses või ehitusteatise / ehitusloa vaidlustamisel ning taotleda vajaduse korral mh esialgset õiguskaitset. Metsa raadamine ei saa samuti toimuda vahetult DP alusel, vaid selle aluseks on lubava märkega metsateatis (vt MS § 32, § 41 lg 1 p 1 ja lg-d 7–81), mida isikul on õigus oma subjektiivsete õiguste kaitseks vaidlustada. Täiendavate haldusaktide vaidlustamise vajadus ei ole selline pöördumatu tagajärg, mis õigustaks iseseisvalt DP kehtivuse peatamist ja seeläbi ehitamise aluseks olevate lubade andmise välistamist kuni DP üle peetava vaidluse lõpuni. Kui nt ehitusluba antakse juba halduskohtus toimuva menetluse kestel, on kaebajatel võimalik praegust kaebust ka muuta, täiendades seda ehitusloa tühistamise nõudega, ning puuduks vajadus esitada eraldi kaebus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2022 määrus nr 3-22-829, p-d 13–14; 13.12.2018 määrus nr 3-18-2077, p 12; 27.09.2018 määrus nr 3-18-1117, p 10; 16.01.2018 määrus nr 3-17-2721, p 9; 09.11.2017 määrus nr 3-17-2023, p 21).
13.Eeltoodust tulenevalt ei tingi kaebajate väited nende omandiõiguse riivest (st kinnistute väärtuse vähenemine) ja DP ala liikluskorralduse muutumisest (st suurevad liikluskoormus ning müra ja tolmu tase, probleemid kinnistutele juurdepääsuga) esialgse õiguskaitse kohaldamist, sest need argumendid on võimalik esitada ehituslubade ja/või ehitusteatiste vaidlustamisel. Sh määratakse alles asjaomaste lubade menetluse käigus kindlaks täpsed tingimused, mille alusel on võimalik konkreetselt hinnata kaebajate õiguste riive ulatust ja intensiivsust. Kuigi kaebajad ei saaks subjektiivsete õiguste kaitseks vaidlustada ehitustegevust kogu DP alal, sest neil ei ole subjektiivset õigust senise miljöö ja elukeskkonna säilimisele (nt Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-17-2023, p-d 22 ja 25; 28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, p 12), ei õigustaks seegi esialgse õiguskaitse kohaldamist, sest kaebajatel puudub õigus, mille realiseerimise võimalikkust oleks tarvis esialgse õiguskaitse abinõuga tagada.
14.Halduskohus on jätnud siiski arvestamata, et kaebus on osaliselt esitatud avalike huvide kaitseks, kuid ehitamise aluseks olevaid haldusakte ega raadamist lubavaid metsateatisi ei oleks kaebajatel võimalik avalikes huvides vaidlustada. HKMS § 249 lg 1 teise lause kohaselt, kui seadus annab isikule õiguse esitada halduskohtule kaebus muul alusel kui enda õiguste kaitseks, võib esialgset õiguskaitset kohaldada, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2020 määrus nr 3-20-50, p 13). Vaidlust ei ole, et kaebajatel on PlanS §-st 141 tulenevalt õigus vaidlustada DP-d avalike huvide kaitseks. Kaebuse kohaselt seonduksid pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad negatiivsed tagajärjed avalikele huvidele esmajoones looduskeskkonna kaitsega (st ehitustegevuse tagajärjel muutuks looduskeskkond sisuliselt pöördumatult ka juhul, kui ehitis tuleks hiljem lammutada).
15.Kaebajad on esmalt välja toonud, et DP-ga lubatakse planeeritud kruntidele piirdeaedade rajamine, mis segaks rohevõrgustiku ja rohekoridoride toimimist ning loomade liikumist mere äärde. DP seletuskirja p 3.5 (lk 14) kohaselt on kruntidele piirete rajamine 6(9)
3-22-2273 lubatud vastavalt DP tingimustele, kuid DP-st ei tulene piirete rajamise kohustust. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse vajaduse seisukohalt pidada samas oluliseks, et DP järgi lubatud piirdeaiad ei ole sellist laadi ehitised, mille hilisem lammutamiseks kohustamine EhS § 132 lg 3 p 1 alusel saaks olla põhjendatud üksnes harvadel erandjuhtudel (erinevalt nt eluhoonetest). Piirdeaedade lammutamine ei oleks ka faktiliselt keeruline ega võimatu. Seega ei oleks piirdeaedade rajamine pöördumatuks tagajärjeks rohevõrgustikule ja rohekoridoride toimimisele ning metsloomade liikumisele, mis tingiks esialgse õiguskaitse kohaldamise.
16.DP alale ehitamist puudutavas osas ei saa esialgse õiguskaitse vajadust välistada, kuna ehitustegevus muudaks looduskeskkonda pöördumatult ja planeeringuala hoonestamise korral eeldaks hoonestuse lammutamine väga erandlikke asjaolusid. Kaebajad on väitnud, et DP ala asub LKS § 38 lg 1 p-st 2 ja lg-st 2 tulenevalt osaliselt ehituskeeluvööndis ning DP ei taga rannale omaste ja oluliste looduslike koosluste säilimist. Samuti ei ole kaebajate hinnangul DP menetluses piisavalt käsitletud kaitsealuste liikide esinemist planeeringualal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebus eeltooduga seonduvas osas piisavate eduväljavaadetega, et õigustada esialgse õiguskaitse kohaldamist kolmanda isiku õigusi kahjustaval viisil.
17.Kolmas isik on juhtinud õigesti tähelepanu, et vastustaja on KSH vajalikkust kaalunud, kuid KSH jäeti Häädemeeste Vallavalitsuse 13.04.2021 korraldusega nr 175 siiski algatamata, kuna 2016. a-l koostatud eelhinnangu kohaselt ei kaasneks DP elluviimisega olulisi kahjulikke tagajärgi. Keskkonnaamet nõustus 01.04.2021 kirjas nr 6-5/21/5676-2 KSH mittealgatamisega, kuna planeeritava tegevusega ei kaasne eeldatavalt olulist keskkonnamõju. DP ala ei paikne Häädemeeste valla rannaalade osaüldplaneeringu kohaselt rohevõrgustiku alal, vaid Merelaane elamualal, mis on aktiivselt kasutuses olev suvitamispiirkond (vt seletuskirja p 5.5, lk 23–25).
18.KSH eelhinnangust nähtuvalt ei asu DP alal ja selle ümbruses hoiualasid, püsielupaiku, kaitstavaid looduse üksikobjekte ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaid loodusobjekte. Kuna tegemist on populaarse suvituspiirkonnaga, kus liigub palju inimesi, ei ole inimpelglike liikide esinemine tõenäoline. Kaitstavatest liikidest esinevad DP alal erinevad nahkhiireliigid ja DP ala piirkonnas kohati 2008. a-l III kaitsekategooria linnuliiki (nõmmekiur), kelle ärev käitumine viitas pesitsemisele. Planeeringualast ca 320 m kaugusel on III kaitsekategooria samblikuliigi (harilik poorsamblik) leiukoht ja ca 740 m kaugusel III kaitsekategooria taimeliigi (tumepunane neiuvaip) leiukoht. DP-ga kavandatav tegevus ei põhjusta eeldatavalt sellisel määral õhusaastet, et selle kahjulik mõju võiks ulatuda kaitsealuse samblikuliigi kasvukohani. Tumepunasele neiuvaibale avaldaks mõju üksnes tema kasvukoha kahjustamine. Kuna DP-ga kavandatav tegevus jääb valdavalt DP ala piiridesse, siis ei avalda see negatiivset mõju liigi kasvukohale. Eelhinnangu järelduste kohaselt DP realiseerimine taimestikule olulist negatiivset mõju ei põhjusta.
19.KSH eelhinnangu paikneb planeeringuala lindude ja käsitiivaliste (nahkhiirte) olulises rändepiirkonnas, kuhu rajatud tehisobjektid võivad olla olulise mõjuga. Samas on akendesse lendamise probleemi teadvustamise korral võimalik negatiivseid mõjusid oluliselt vähendada hoonete paigutamise ja arhitektuursete võtetega. Nahkhiirte on esmajoones oluline päevaste varjepaikade ja talvituspaikade olemasolu. Mihkli ja Väike-Mihkli kinnistutel avamaastikus ei ole nahkhiirtele sobivaid varje- või talvituspaiku, samuti ei ole DP-ga kavandatava tegevuse realiseerimiseks vaja raiuda vanu puid ega raadata nahkhiirte jaoks olulist metsamaastiku. 7(9)
3-22-2273 Hoonete rajamise korral väheneb mõnevõrra nahkhiirte toitumisala, kuid juhul, kui säilitatakse maksimaalselt looduslähedane olukord ning naabruses asuvat looduslikku metsaelupaika ei vähendata, siis ei tohiks olla tegemist olulise keskkonnamõjuga. Rändlindudele leidub samuti küllaldaselt rändeaegseid toitumisalasid, mistõttu ei avalda DP realiseerimine lindude rändele tõenäoliselt olulist mõju. Ehitusaegse häirimise mõju oleks pöörduv ja kasutusaegse pikaajalise mõjuna viidatakse piirkonna ja õuealade valgustamisele, kuid samas on märgitud, et kuna ala kasutatakse peamiselt suvel, mitte rändeperioodil, siis ei ole mõju tõenäoliselt oluline. Samas tuleks leevendusmeetmena valgustuslahenduste kavandamisel arvestada, et valgustataks vaid konkreetseid objekte ning ei levitataks valgust ümbruskonda ja taevasse.
20.Eelhinnangust nähtuvalt saab DP realiseerimisega lindudele ja käsitiivalistele kaasnevate negatiivsete mõjude vähendamiseks rakendada mitmeid abinõusid. DP-st ilmneb, et selles ongi nähtud ette olulisi leevendusmeetmeid. DP seletuskirja p 3.5 (lk 13) kohaselt tuleb edasisel projekteerimisel arvestada Mati Kose 2008. a eksperthinnanguga ja hoonete rajamisel kasutada looduslikke ja sobivalt keskkonda sulanduvaid ehitusmaterjale. Samuti peavad hooned olema võimalikult madalad ning vältida tuleb suurte akende või klaaspindadega arhitektuuri, eriti hoonete põhja- ja lõunakülgedes. Samas on välja toodud hulgaliselt soovitusi käsitiivalistega kokkupõrgete vältimiseks. DP seletuskirja p 3.12 (lk 26) kohustab arendajat planeeringuala ümbrusesse (metsaalale) paigaldama sobiva arvu spetsiaalselt nahkhiirtele sobivaid varjekaste. DP seletuskirja p 3.7.5 järgi tänavavalgustust ei planeerita ja suvilate õuealade valgustamiseks tuleb kavandada ainult sellised valgustuslahendused, mis valgustavad konkreetseid objekte õuealal ega levita valgust ümbruskonda ning taevasse. Täiendavalt on DP seletuskirja p-ga 3.12 kohustatud arendajat kinnistute müügiprotsessis teavitab potentsiaalseid ostjaid, et tegemist on nahkhiirerohke piirkonnaga ning hoonete projekteerimisel, ehitamisel ja kasutamisel on vajalik arvestada nende kaitsealuste loomadega kooseksisteerimisega.
21.Olukorras, kus KSH eelhinnangu järgi ei kaasne planeeringuala hoonestamisega selliseid negatiivseid mõjusid, mida poleks üldse võimalik piisavalt leevendada, ning DP-s on sisuliselt arvestatud kõigi KSH eelhinnangus välja toodud negatiivsete keskkonnamõjude leevendamise meetmetega ja kaebajate väited alal muude kaitsealuste liikide (v.a nahkhiired) esinemisest või KSH eelhinnangu puudulikkusest on paljasõnalised, ei saa avalikes huvides esitatud kaebust pidada perspektiivikaks. Kui asja sisulisel läbivaatamisel ilmneb, et DP-s tuleks näha ette veel mingeid täiendavaid leevendusmeetmeid ja DP seetõttu tühistatakse, saab vastustaja kehtestada DP uuesti muudetud kujul, arvestades tehtud etteheiteid, ning isegi juhul, kui DP ala oli asutud hoonestama, on vastustajal võimalik vajaduse korral rakendada ehitusjärelevalve meetmeid, et tagada püstitatud ehitiste muudetud tingimustega kooskõlla viimine. Seega on kaebuse eesmärk saavutatav ka esialgset õiguskaitset kohaldamata.
22.Kaebajad on väitnud, et osa planeeringualast asub LKS § 38 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt ehituskeeluvööndis, sest tegemist on metsamaaga ja ehituskeeluvöönd ulatub järelikult ranna piiranguvööndi piirini, mis Läänemere puhul on LKS § 37 lg 1 p 1 kohaselt 200 m. Kaebajate väitel kasvab DP alal noor kase- ja männimets (puude kõrgus ca 5 m). Seda, kas tegemist on metsamaaga, ei saa hinnata pelgalt selle alusel, kas metsamaa kõlvik on kantud maakatastrisse, vaid arvestada tuleb ka tegelikku olukorda (MS § 3 lg 2 p 2). Kolmas isik on välja toonud, et planeeringuala topo-geodeetiline mõõdistus (DP joonis „Olemasolev olukord“, mõõdistustööd on tehtud 2019. a märtsis) ei kinnita ehituskeeluvööndi ulatust mõjutava metsamaa olemasolu. Maa-ameti kaardirakendusest kättesaadav 02.05.2021 ortofoto 8(9)
3-22-2273 kinnitab iseenesest kaebajate väidet planeeringualal kasvavatest puudest, kuid need jäävad rannast kaugemale (v.a kruntidel pos 5, 8 ja 9 asuv metsamaana tähistatud ala), mistõttu ei ole tegemist rannal asuva metsaga. LKS § 38 lg-st 2 tulenevalt ulatub ehituskeeluvöönd ranna piiranguvööndi piirini üksnes rannal asuva metsamaa puhul, mitte igasuguse metsamaa puhul, mis asub rannast alla 200 m kaugusel (nt kui metsamaa algab 150 m rannast eemal). Kolmanda isiku viidatud MS § 4 lg 2 p 2 ei ole siiski asjakohane, sest asjaolust, et konkreetse ala suhtes metsaseadust ei kohaldata, ei tähenda, et tegemist poleks metsamaaga. Lisaks viitab LKS § 38 lg 2 selgelt just MS § 3 lg 2 p-le 2, mitte üldiselt alale, mille suhtes kohaldatakse MS sätteid. Eeltoodut arvestades ei ole kaebus ka ehituskeeluvööndiga seotud väidete osas suurte edulootustega ja kuna planeeringualal puudub igal juhul selliste omadustega mets, mis peaks rohevõrgustiku toimimiseks vältimatult säilima, siis ei saaks DP elluviimine looduskeskkonda pöördumatult kahjustada mh kavandatud raiete tagajärjel.
23.Kokkuvõtlikult ei nähtu, et ka avalikes huvides esitatud kaebuse eesmärkide saavutamine muutuks esialgse õiguskaitse kohaldamiseta võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Samas on usutav, et DP kehtivuse peatamine kahjustaks ülemääraselt kolmanda isiku õigusi, sest see peatataks ilma mõjuva põhjuseta arendustegevuse tõenäoliselt pikaks ajaks (nt paariks aastaks). Halduskohus on seega 31.10.2022 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu õigesti tühistanud.
24.Eelneva põhjal jääb K.W, F.H, T.F ja W.G määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.11.2022 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.