Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 10.01.2023, Tartu 3-21-2981 J.K.i kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt lühiajalise kokkusaamise ärajäämisega 13.11.2018 Tartu Halduskohtu 30.03.2022. a otsus J.K.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja J.K. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta J.K.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.03.2022. a otsus muutmata.
2.Jätta J.K.i menetluskulud (riigilõiv 750 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses J.K.i nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 09.02.2023 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J.K. palus 14.11.2018. a taotluses selgitada, kes on süüdi, et lühiajaline kokkusaamine õega ei toimunud.
2.Tartu Vangla selgitas 20.12.2018. a vastuses nr 2-3/3804-2, et kokkusaamist ei võimaldatud, kuna vanglateenistusel oli alust kahelda kokkusaaja maines.
3.J.K. palus 02.01.2019. a pöördumises (pealkirjastatud vaidena) anda teada, kes ja mis põhjusel keelas kokkusaamise õega.
4.Tartu Vangla selgitas 11.02.2019. a vastuses nr 2-3/3804-4, et vangla vastas 20.12.2018 ja jääb sama seisukoha juurde.
5.J.K. märkis 18.02.2019. a vaides, et vangla pidi selgitama, kes ja miks keelas lühiajalise kokkusaamise õega ning leidis, et vangla pidi menetlema 02.01.2019 esitatud vaiet.
6.Tartu Vangla luges 11.04.2019. a vaideotsusega nr 1-11/47-2 J.K.i vaide toimingu sooritamise nõudes rahuldatuks, arvestades, et 02.01.2019. a pöördumisele vastamata jäänud osa (kes lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keeldus) on J.K.ile vaideotsuses lahti selgitatud.
7.J.K. esitas 06.10.2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles hüvitise väljamaksmist kahju eest, mis tekkis seoses sellega, et vangla jättis 13.11.2018 ära tema lühiajalise kokkusaamise õega. Kokkusaamise ärajätmise tagajärjed olid tõsised ja talle tekitati valu.
8.Tartu Vangla jättis 26.11.2021. a otsusega nr 1-13/302-2 J.K.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et ei käitunud õigusvastaselt, kui keeldus J.K.ile ja tema õele lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest. Vangla saab avaldada ainult õele teavet, miks oli tema maines põhjendatud kahtlusi. J.K. ei ole vaidlustanud kohtumise ärajäämist. J.K. saab nõuda üksnes endale tekitatud kahju hüvitamist.
9.J.K. esitas 26.12.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 10.01.2022 ja 27.02.2022 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus mõista Tartu Vanglalt välja lühiajalise kokkusaamise ärajätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 25 000 eurot. Kaebaja põhjendused: Kahju tekitati sellega, et vangla esmalt lubas, kuid siis keelas õega lühiajalise kokkusaamise. Keeldumise põhjusena toodi asjaolu, et vanglal on alust kahelda õe maines. Vangla ei ole kaebajale põhjuseid selgitanud. Pärast õega kokkusaamise keelamist tekkis kaebajal stress, närvipinge, psüühiline trauma. Järgnesid intsidendid, ettekanded, distsiplinaarkaristused ja pikaajaliselt eraldi lukustatud kambris hoidmine. Varem ei olnud tal õiguskuuleka käitumisega probleeme. Kaebaja peab võtma lisaravimeid. Kui vanglalt mõistetakse välja 25 000 eurot, siis annab ta ise õele raha. Varasema vaide eesmärk ei olnud ainult teada saada, kes kokkusaamise keelas, vaid ta ei olnud rahul, et kokkusaamine ära jäi. Vangla juhtunu heastamise asemel taas takistab kaebajal suhelda ema, vendade ja õega videokõne kaudu.
10.Tartu Vangla jäi vastuses kaebusele vangla 26.11.2021. a otsuses nr 1-13/302-2 esitatud seisukohtade juurde ja palus jätta kaebuse rahuldamata.
11.Tartu Halduskohus rahuldas 30.03.2022. a otsusega kaebuse osaliselt; tuvastas 13.11.2018 registreeritud kaebaja ja tema õe lühiajalise kokkusaamise keelamise õigusvastasuse ning luges mittevaraline kahju hüvitatuks õigusvastasuse tuvastamisega; jättis riigilõivu 750 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja vabastas, riigi kanda ja ülejäänud osas jättis menetlusosaliste kulud nende enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja väidetav kahju seisnes üleelamistes (hingelises valus), mitte tervisekahjus. Kaebajale hüvitisena määratav summa ei saaks hõlmata tema õele tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajale antud põhjenduste nappus ei anna alust järelduseks, et kokkusaamisest keeldumist ei ole põhjendatud. Kokkusaamise keelamise põhjuse põhjalikum avamine kaebajale ei olnuks kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku § 214 lg-s 1 sätestatuga. 2) Vastustaja tugines kokkusaamise mittelubamisel vangistusseaduse (VangS) § 24 lg 11 p-le 3. Täiendavate põhjendusteta ei ole arusaadav, miks teave süüteokahtlusest mootorsõiduki joobes
juhtimisega seoses välistab kaebaja lühiajalise kokkusaamise õega. Vastustaja on ebaõigesti kaalutlusõigust teostades jõudnud õigusvastasele järeldusele, et kokkusaamise keelamise eeldused olid täidetud. Vastustaja tegevus kokkusaamise keelamisel on õigusvastane. 3) Usutav on, et kaebajal võib olla tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena kaebuses ja kohtueelses menetluses kirjeldatud üleelamised. Vastustaja tegevust võib sisustada kaebaja väärikust alandava kohtlemisena, millel on põhjuslik seos tekkinud kahjuga. Samas ei saa pidada tekkinud kahju sedavõrd ulatuslikuks, et see võiks väärida hüvitamist rahas. Kaebaja ei kasutanud väidetava õiguste rikkumise kaitseks kohaseid õiguskaitsevahendeid – ei esitanud kohustamisvaiet kokkusaamise võimaldamiseks ja kahju hüvitamise nõude esitas alles ligemale kolm aastat pärast vahejuhtumit (tl 36-36p). Ühe asjaoluna kogumist võib kahjunõude hiline esitamine näidata, et kaebaja ei taju talle tekitatud kahju kuigi ulatuslikuna. Ka ei ole kaebaja ega tema õde pärast juhtumit pikka aega esitanud taotlusi uueks kokkusaamiseks. Kaebaja õde oli registreeritud lühiajalisele kokkusaamisele 06.10.2020 (tl 43-44), kuid kokkusaamine jäi ära, kuna kokkusaaja ei tulnud kohale. Kaebajat iseloomustava keeleõpetaja hinnangust (tl 50) ja vastusest kaebaja taotlusele seoses riskiprotsentidega (tl 51) ei saa järeldada, et õega kokkusaamise keelamine oleks tekitanud kaebajale selliseid üleelamisi ja mõjutanud tema käitumist viisil, et kõik kaebajaga juhtunud intsidendid, mis on viinud tema karistamisele nii distsiplinaar-, väärteo- kui ka kriminaalkorras, samuti täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele, oleksid põhjuslikus seoses üksnes kaebaja ja tema õe kokkusaamise ärajätmisega. Kaebaja väited ei mõjuta tal tuvastatud puuduvast töövõimest (tl 3) kaebajale tekkinud kahju ulatust sedavõrd, et see vääriks rahalist hüvitamist. Kaebaja on omal moel kokkusaamisest keeldumisega seoses õiguskaitsevahendeid kasutanud, s.h küsinud selgitusi kokkusaamise keelamise põhjuste kohta. Piisavaks hüvitiseks tuleb pidada vangla tegevuse (kokkusaamise keelamine) õigusvastasuse tuvastamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.J.K. esitas 28.04.2022 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 30.03.2022. a otsuse peale. Kaebaja väitel kinnitas kohus tema õigust, kuid ei saanud aru tagajärgedest, mis vangla kaebajale tekitas. Kaebaja tarvitab antidepressante, lisaks valocordini ja diazepami, kuid kardab, et jälle karistatakse nende eest, nagu 2008. aastal. Ka varem ei ole kohus kaebajale hüvitist määranud (nt asjad nr 3-18-1365, 3-17-174, 3-19-107). Kohtumine õega keelati ära kättemaksuks kaebaja kaebuste eest. Peale keelamist kaebaja ei saanud õega ühendust, vaid kuulis, et õde tegi enesetapu, misjärel tekkisid tülid ja intsidendid. Suhted õega on praeguseks hullemad kui novembris 2018. a. Kaebaja jaoks on see kõik hingeline valu.
13.J.K. märkis 24.05.2022. a täiendavas seisukohas, et toimikus ei ole tõendeid, mida ta palus vanglalt nõuda rikkumiste ja karistuste kohta. Kaebaja väitel eluliselt vajalik kokkusaamine keelati ja nüüd keelas üksuse juht kokkusaamise emaga videokõne kaudu. Päev, mil kaebajal keelati õega kohtumine, on hullem kaebaja füüsilisele ja hingelisele tervisele, kui vanglakaristus. Kaebajale tekitati ja siiamaani toimub tervise kahjustamine ja väärikuse alandamine.
14.Tartu Vangla esitas 20.06.2022 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja väitel lühiajalise kokkusaamise ärajäämisest tekkinud kahju ei võimalda intensiivseks pidada kaebaja varasemad või käimasolevad kohtuvaidlused ega esile toodud muud käesoleva vaidluse seisukohast asjakohatud sündmused. Vastusest riskiprotsentide kohta ei ole võimalik järeldada, et kaebaja ohuhinnang oli pärast õega lühiajalise kokkusaamise ärajäämist eelnevate aastatega võrreldes järsult tõusnud. Töövõime hindamise eksperthinnangust (03.10.2018) nähtub, et kaebajal esines kätevärin (treemor), psühhoemotsionaalne ebastabiilsus, alanenud stressitaluvus ja ärrituvus.
Seega ei saa nimetatud probleemid olla tekkinud õega lühiajalise kokkusaamise ärajäämisest. Ka nähtub kaebaja selgitustest, et valocordini ja diazepami on ta tarvitanud juba enne lühiajalise kokkusaamise ärajäämist. Kui kokkusaamise ärajäämine tekitas kaebajale niivõrd ulatuslikke kannatusi, jääb arusaamatuks, miks ta kahjunõude esitamisega niivõrd kaua viivitas. Kaebaja ei ole väitnud, et kahjunõude esitamine oleks tal takistatud olnud.
15.J.K. märkis 24.11.2022. a seisukohas, et kontaktisik takistab tal enda ema näha, kes elab haiglas ning ei võimalda videokõnet emaga. Vangla trahvis kaebajat sõjavastase pildi eest. Kaebaja väitel kannatab ta alates 2018. a. Kaebaja selgitas, mida ta teeb hüvitiseks saadava rahaga. Töövõime hindamise eksperthinnangu esitas kaebaja, näitamaks, et ta on haige invaliid, kellel on puuduv töövõime ja keskmine vaimne puue, mistõttu on tal raskem üle elada, kui teda mõnitatakse või kiusatakse. Kaebaja lootis, et olukord laheneb kompromissiga, tal ei ole eesmärki rikastuda.
16.J.K. esitas 15.12.2022 täiendava seisukoha.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Ringkonnakohtu hinnangul taotleb kaebaja Tartu Halduskohtu 30.03.2022. a otsuse tühistamist ja enda kaebuse täielikku rahuldamist.
19.Tartu Halduskohus asus 30.03.2022. a otsuses kokkuvõtlikult seisukohale, et vastustaja tegevus kokkusaamise keelamisel oli õigusvastane, kuna vastustaja jõudis kaalutlusõigust ebaõigesti teostades õigusvastasele järeldusele, et kokkusaamise keelamise eeldused olid täidetud. Halduskohus pidas usutavaks, et kaebajal võisid olla tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena kaebuses ja kohtueelses menetluses kirjeldatud üleelamised. Halduskohus sisustas vastustaja tegevust kaebaja väärikust alandava kohtlemisena, millel on põhjuslik seos tekkinud kahjuga. Samas ei pidanud halduskohus tekkinud kahju sedavõrd ulatuslikuks, et see võiks väärida hüvitamist rahas. Halduskohus leidis, et piisavaks hüvitiseks tuleb pidada vangla tegevuse (kokkusaamise keelamine) õigusvastasuse tuvastamist ja luges sellega mittevaralise kahju hüvitatuks.
20.Vastustaja ei ole halduskohtu otsust apellatsiooniastmes vaidlustanud. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu otsusega selles osas, et talle ei mõistetud välja rahalist hüvitist. Seega on apellatsiooniastmes vaidlus üksnes selle üle, kas kaebajale tekkinud kahju saab pidada selliseks, mis võiks anda aluse selle hüvitamiseks rahas. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud osas halduskohtu 30.03.2022. a otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuses ammendavalt ja selgesti jälgitavalt põhjendanud seisukohta, miks tuleb piisavaks hüvitiseks pidada vangla tegevuse (kokkusaamise keelamine) õigusvastasuse tuvastamist ja lugeda sellega mittevaraline kahju hüvitatuks. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule selgitab ringkonnakohus järgmist.
21.Kaebaja väitis apellatsioonkaebuses, et vangla tekitas talle hingelist valu. Samas selgitas kaebaja 24.05.2022. a täiendavas seisukohas (lk 2, tl 70-70p), et talle tekitati tervisekahju ja
siiamaani toimub tema tervise kahjustamine. Halduskohus selgitas otsuses (põhjenduste p 8), et mõistis esitatud kaebust selliselt, et väidetav kahju seisnes üleelamistes (hingelises valus), mitte aga tervisekahjus. Kaebaja ei esitanud halduskohtu käsitlusele vastuväiteid ega ole sellekohaseid vastuväiteid esitanud ka apellatsioonkaebuses. Eeltoodut silmas pidades ei saa kaebaja kohtumenetluses tugineda tervise kahjustamise väitele, mistõttu ringkonnakohus ei käsitle lähemalt kaebaja väidet tervise kahjustamise kohta. Samuti ei seondu käesoleva vaidluse esemega kaebaja väited, et üksuse juht ja kontaktisik keelasid kokkusaamise emaga videokõne teel ning vangla trahvis teda sõjavastase pildi eest, mistõttu ringkonnakohus jätab need väited tähelepanuta.
22.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, mitte mõista talle välja rahalist hüvitist. Vastustaja hinnangul leidis halduskohus põhjendatult, et tegemist ei ole sellise riivega, mis õigustaks kaebajale rahalise kompensatsiooni väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga. Kohtupraktikas on sedastatud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele (RKHKm 20.10.2011, 3-3-1-43-11, p 18). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Ka on senises praktikas (RKHKm 20.10.2011, 3-3-1-43-11, p 18 ja seal viidatud kohtulahendid) leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Mittevaralise kahju rahas hüvitamise asemel toimingu õigusvastasuse tuvastamise võimaluse näeb ette ka HKMS § 41 lg 5. Seega kahju kohane hüvitamise viis oleneb kohtu poolt välja selgitatud asjaoludest ja sealhulgas ka hinnangust riive intensiivsusele.
23.Halduskohus hindas mittevaralise kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel arvesse võetud asjaolusid kohtuotsuse p-des 17-19, mida ringkonnakohus ei hakka käesolevas otsuses üle kordama. Ka ringkonnakohtule ei nähtu asjaolude pinnalt, et esineks alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks kaebajal tekkinud võimalike üleelamiste tõttu seoses õega lühiajalise kokkusaamise ärajäämisega. Ringkonnakohtu hinnangul saab käesolevas haldusasjas pidada mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks vangla tegevuse (kokkusaamise keelamine) õigusvastasuse tuvastamist ja sellega on põhjendatult loetud mittevaraline kahju hüvitatuks (halduskohtu otsuse põhjenduste p 21). Ka kaebaja apellatsioonkaebuses ega täiendavates seisukohtades esitatud väited ei anna alust asuda seisukohale, et halduskohus pidanuks kaebajale kahjuhüvitise rahas välja mõistma. Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetust ilmneb, et valocordini ja diazepami on ta tarvitanud juba 2008. aastal, seega palju aastaid enne lühiajalise kokkusaamise ärajäämist 13.11.2018. Ka kaebaja esitatud töövõime hindamise eksperthinnangust (03.10.2018, tl 3) nähtub, et kaebajal esines kätevärin, psühhoemotsionaalne ebastabiilsus, alanenud stressitaluvus ja ärrituvus juba enne lühiajalise kokkusaamise ärajäämist. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et lühiajalise kokkusaamise ärajäämisest tekkinud kahju ei võimalda intensiivseks pidada ka kaebaja viidatud varasemad või käimasolevad kohtuvaidlused ega esile toodud muud käesoleva vaidluse seisukohast asjakohatud sündmused.
24.Kaebaja etteheide, et toimikus ei ole tõendeid, mida ta palus vanglalt nõuda rikkumiste ja karistuste kohta, ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Uurimispõhimõte ei ole absoluutne. See ei tähenda, et kohus oleks kohustatud tegelema menetlusosaliste asjasse puutumatute argumentidega. Asjaolude väljaselgitamine peab jääma
vaidluse eseme piiridesse (HKMS, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 29). Kaebaja poolt nimetatud tõendite kogumist ei saa pidada käesolevas haldusasjas vajalikuks. Haldusasjas ei ole vaidlust intsidentide toimumise üle, mis on viinud kaebaja karistamiseni nii distsiplinaar-, väärteo- kui ka kriminaalkorras, samuti täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni. Seega käesoleva vaidluse eset silmas pidades halduskohus põhjendatult ei asunud kaebaja nimetatud tõendeid koguma.
25.Ringkonnakohus jätab kaebaja poolt 15.12.2022 esitatud täiendava seisukoha tähelepanuta, kuna see on esitatud pärast ringkonnakohtu 14.11.2022. a määruses (tl 78-78p) antud tähtaega. Ringkonnakohus 14.11.2022. a määruse resolutsioonis p-s 2 sõnaselgelt määras, et menetluskulude nimekiri, kuludokumendid ja soovi korral muud täiendavad menetlusdokumendid tuleb esitada hiljemalt 24.11.2022. Kaebaja esitas 24.11.2022 muu menetlusdokumendina täiendava seisukoha. Ringkonnakohtu 14.11.2022. a määruse resolutsiooni p 3 järgi oli võimalik esitada teise menetlusosalise poolt esitatud menetlusdokumendi osas omapoolne seisukoht kuni 05.12.2022. Kuna vastustaja täiendavat seisukohta ringkonnakohtule ei esitanud, siis puudus kaebajal vajadus veelkord omapoolse seisukoha esitamiseks.
26.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.03.2022. a otsuse muutmata.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus jätkas 30.05.2022. a määrusega kaebajale antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 750 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
28.Kuna kohtuotsus sisaldab kaebaja tervist puudutavaid andmeid, tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.