Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 20. detsember 2022, Tartu 3-21-1015
Haldusasi
X kaebus Rõuge valla kohustamiseks uuesti läbi vaadata kaebaja 3. juuni 2020. a taotlus ja anda tingimusteta nõusolek Krabi Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja arvamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 13. jaanuari 2022. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – X esindajad v.adv Alar Urm Vastustaja – Rõuge vald, esindaja Britt Vaher
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. jaanuari 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. jaanuar 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja taotlusel andis Rõuge Vallavalitsus 19. detsembri 2018. a korraldusega nr 2-3/476 nõusoleku Krabi Veskijärve avalike veekogude nimekirjast välja arvamiseks, kui arvestatakse järgnevate tingimustega: 1) Veskijärvega piirnevatele kinnistutele tagatakse Veskijärve avalik kasutamine; 2) Veskijärve maaomanik ei tohi takistada vee erikasutusloa alusel paisjärve kasutamist suublana, kui selleks on vajadus.
24. märtsi 2021. a korraldusega nr 2-3/121 tunnistas Rõuge Vallavalitsus kehtetuks oma varasema korralduse ning keeldus nõusoleku andmisest Veskijärve avalike veekogude nimekirjast välja arvamiseks.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi taotlus, kohustada vastustajat uuesti läbi vaatama kaebaja 3. juuni 2020. a taotlust ja anda tingimusteta nõusolek Krabi Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja arvamiseks.
Kaebuse kohaselt tuvastas vastustaja 8. juuli 2020. a paikvaatluse käigus, et järv ei ole sellises seisukorras, et oleks võimalik kasutada avalikult kasutatava veekogu funktsioone. Seega ei saa väita, justkui järve avalikust kasutusest väljaarvamisega need funktsioonid kaoks. Järv on poolenisti kinnikasvanud, madal ja mudane. Järve kaldad on soised ja taimestiku tõttu ei ole võimalik järve kallasrajal liikuda ega sealtkaudu minna ujuma, paadiga sõitma ega vett võtta. Järves suplemine ja veevõtmine on mikroorganismide tõttu tervisele ohtlik. Seega ei saa arvestada ka kohaliku kogukonna soovi järve jätkuvalt kasutada. Kohalike elanike sooviks on, et kaebaja korrastaks järve oma rahaliste vahenditega, looks järvele puhkamis- ja kalastamisvõimalused, aga sellest saadud hüve jääks kogukonnale tasuta kasutamiseks. Sellega põhjendamatult pandaks kaebajale avaliku ülesande täitmine. Juhul, kui järveäärseid loodud rajatisi saab kasutada avalikult ning ilma turismiettevõtte pidajale tasu maksmata, vaid puhata järve kaldal ja püüda kala tasuta, siis ei saa kaebaja võimalust oma kavandatavaid investeeringuid mingil viisil tagasi teenida. Juhul, kui vastustaja vajalikku nõusolekut ei anna, tuleb pais ohutuse eesmärgil likvideerida ja järv alla lasta. Kui kaebaja kinnistu ostis, ei olnud kehtivat õigusakti, mille alusel oleks Krabi Veskijärv kantud avalikult kasutatavate veekogude nimekirja. Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 2012. a korraldusel nr 116 „Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitamine“ (korraldus 116) puudus kehtiv volitusnorm veeseaduses (VeeS). Kaebajal oli kinnistut ostes õiguspärane ootus, et tema kinnistul asuvat poolenisti kinnikasvanud paisjärve ei kanta uude loodavasse avalikult kasutatavate veekogude nimekirja.
4.Vastuses kaebusele palus Rõuge vald jätta kaebuse rahuldamata. Kuigi Veskijärv asub ühe kinnisasja piires ja kinnistu omanik soovib seal arendada turismi ja kalakasvatust, on järv kogukonnale siiski väga oluline. Krabi kogukonna 29. märtsi 2019. a pöördumisele lisatud 77 ja 28. märtsil 2019 pöördumisele 27 allkirja näitavad piisavalt suurt avalikku huvi järve avalikku kasutusse jätmise poolt. Ei nähtu, et seadusest tuleneva, Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas oleva kitsenduse tagajärjeks on kaebaja omandi otsene kahjustamine ning omanikule pealesunnitud õiguspärane piirang oleks üleliigselt ja eriliselt koormav. Veekogu avalikul kasutamisel tuleb järgida võõra maatüki kasutamise reegleid. Kaebaja poolt kinnistu omandamise ajal oli korraldusel nr 116 veeseaduses volitusnorm olemas ja kinnistu ostmise hetkel kehtinud piirang oli kaebajale teada. Ekslik on väide, et vastustaja otsusel on takistav mõju kaebaja plaanitavale ettevõtlusele, millega vastustaja ei ole haldusakti andmisel arvestanud. Vastasel juhul saaks ettevõtlusega (nt vesiviljelus) tegeleda üksnes mitteavalikes veekogudes, mis aga kindlasti tõele ei vasta. Keskkonnaministeerium teatas vastustajale, et veeseadus ei näe ette nõusoleku andmisel täiendavate tingimuste seadmist. Seega ei olnud tingimusliku nõusoleku alusel võimalik taotlust rahuldada ning vastustaja luges 2019. aastal antud nõuetele mittevastava nõusoleku õigusvastaseks ning algusest peale tühiseks. Täiendavate tingimusteta ei oleks vastustaja andnud nõusolekut Krabi Veskijärve avalike veekogude nimekirjast väljaarvamiseks.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata 13. jaanuari 2022. a otsusega.
6.Halduskohus selgitas, et kaebajale kuuluval Veski maaüksusel asub vana vesiveski, tamm ja paisjärv (Krabi Veskijärv, registrikood VEE21503, teise nimega ka Veskijärv), mis on paisutatud Kolga ojalt. Kaebaja omab alates 2. maist 2019 tähtajatut keskkonnaluba nr L.VV/332782 Veski kinnistul asuva Kolga oja paisutamiseks Krabi paisul, keskkonnaregistri koodiga PAIS018380.
Asjaõigusseaduse § 131 lg 1 järgi kuulub ühe kinnisasja piires olev veekogu selle kinnisasja omanikule. Krabi Veskijärv on arvatud avalikult kasutatavate veekogude hulka Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 116. Vabariigi Valitsus tunnistas selle korralduse kehtetuks
9.detsembril 2021. a vastu võetud korraldusega nr 426 „Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kehtestamine“, kuid ka selle korralduse kohaselt kuulub Krabi Veskijärv jätkuvalt avalikult kasutatavate veekogude nimekirja.
7.VeeS § 25 kohaselt võib Vabariigi Valitsus kinnisasja omaniku põhjendatud taotlusel ja kohaliku omavalitsuse üksuse kirjalikul nõusolekul ühe kinnisasja piires asuva eraõiguslikule isikule kuuluva väljavooluga seisuveekogu või vooluveekogu osa avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja arvata. VeeS § 25 ei näe ette nõusoleku andmisel täiendavate tingimuste seadmist. Seega sai vastustaja kas nõustuda veekogu avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja arvamisega või mitte, seadmata täiendavaid tingimusi.
8.Kaebaja omandas kinnistu pärast Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude hulka arvamist ning pidi olema teadlik veekogu avaliku kasutamise õigusest ja nimetatud omandi kitsendusest. Väär on kaebaja väide, et korraldus nr 116 võeti vastu kehtiva volitusnormita. Korralduse nr 116 aluseks olid toona kehtinud VeeS § 7 lg-d 2 ja 21. Uus Vabariigi Valitsuse korraldus nr 426 kehtestati VeeS § 24 lg 1 alusel.
9.Asjas esineb avalik huvi, sest järve avalike veekogude nimekirjast väljaarvamine mõjutaks Krabi kohaliku kogukonna huve. Kohalikud inimesed tõid 29. märtsi 2019. a pöördumises Rõuge Vallavalitsusele, Rõuge Vallavolikogule, Rõuge Vallavalitsuse keskkonnakomisjonile ja Keskkonnaministeeriumile välja, et Krabi Veskijärv on ainuke veekogu, mis paikneb Krabi küla keskuses. Nii Veskijärvega piirnevate kinnistute omanikud kui ka laiemalt Krabi kandi 11 küla hõlmav kohalik kogukond on Veskijärve kasutanud ajalooliselt veevõtmise, suplemise, veel ja jääl liikumise ja kalapüügi eesmärgil. Krabi Veskijärvel on suplemiseks sobilikke kaldaid ja vette mineku kohti. Kogukonna poolt on varasemalt teostatud Veskijärve puhastamist ning kogukond on avaldanud valmisolekut ka edaspidi lüüa taolistes tegevustes kaasa. Järve avalikus kasutuses olemine ei takista omanikul turismimajanduse arendamist. Need on väga kaalukad argumendid toetamaks vastustaja seisukohta mitte anda nõusolekut veekogu avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja arvamiseks. Ka 2013. aasta keskkonnamõjude (KMH) eelhinnangus märgiti, et paisjärve äärde jääb Krabi väärtusliku külamiljööga ala ning et paisjärv on avalik puhke- ja supluskoht.
10.Kaebaja väitis, et ta omandas kinnistu eesmärgiga ellu viia oma äriplaan ja tegeleda ettevõtlusega. Seega see soov ei saanud tuleneda vastustaja 19. detsembri 2018. a korraldusest. Küll aga nähtub asja materjalidest, et kaebaja on taotlenud vee erikasutusluba pärast vastustaja korralduse vastuvõtmist (kaebajale on väljastatud keskkonnaluba 2. mail 2019). KMH eelhinnangus selgitati juba 2013. a, et paisu hoolduse aluseks on sellele vastutaja määramine. Hooldustingimuste määramiseks tuleb taotleda vee erikasutusluba. Kuna pais on tehniliselt kehvas seisus, tuleks vee erikasutusloa tingimustesse lisada paisu rekonstrueerimise nõue. Paisu säilimine eeldab ka järve hooldamist, et tagada sobiv vaade ning vältida järve kasutajatele kahjulikku mõju (kahjulikud mikroorganismid). Rõuge Vallavalitsuse 28. novembri 2018. a istungi protokollist nähtub, et omavalitsus ei ole taotlenud vee erikasutusluba, vaid on selle teinud kohustuseks kaebajale (protokolli p 23). Lisaks märgitakse protokollis, et senini pole Varstu vald teinud ka mingeid pingutusi hooldamaks järve ja hoidmaks selle ümbrust korras. Olukorras, kus kaebaja taotles keskkonnaluba teadmisega, et vastustaja on andnud nõusoleku Veskijärve avalike veekogude nimekirjast välja arvamiseks, võis vastustaja oma tegevusega põhjustada kaebajale teatavat kahju. See ei ole aga määrav käesoleva asja lahendamisel. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et arvestades praegust olukorda ei ole
vastustajal võimalik enam nõusoleku andmisest keelduda, vaid vallal tuleb nõusolek anda ja loobuda seatud lisatingimusest. Sellist kohustust õigusaktid ette ei näe.
11.Mõistetav on kaebaja seisukoht, et kui Krabi Veskijärve ei arvata avalikult kasutatavate veekogude hulgast välja, tahab kaebaja oma kinnistut teisel viisil kasutada, loobudes vee erikasutusloast, mis toob talle kaasa kohustused.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et vastustaja on teinud kaalutlusvea järve avalike veekogude nimekirjast väljaarvamiseks nõusoleku andmisest keeldumisel. Nimelt ei ole õige, et järve avalikust kasutusest väljaarvamisega kaob võimalus kasutada järve kallasrada, kalastada, supelda, sõita paadiga ja kasutada teisi hüvesid. Kohus ei ole nimetanud, milliste tõendite põhjal (lisaks kohalike inimeste arvamus) on kohus tuvastanud, et järv on hetkel suplemiseks, kalastamiseks ja paadiga sõitmiseks kasutatav ja ohutu. Juba praegusel ajal ei ole järv sellises seisukorras, et avalikult kasutatava veekogu funktsioone oleks võimalik kasutada. Seetõttu ei ole asjakohane kaalutlus ka kohaliku kogukonna soov järve jätkuvalt kasutada. Kohalike elanike soov järve kasutada on arusaadav, aga kohalik omavalitsus ei saa lähtuda nö populaarse soovi printsiibist ja selle tõttu piirata isiku omandiõigust. Kui kaebaja ei saa oma järve avalikku (tasuta) kasutamist piirata ja puhkamisvõimaluste kasutamise eest tasu küsida, siis ei ole võimalik ja mõttekas järve korrastamiseks investeeringuid teha, kaebaja loobub vee erikasutusloast ning laseb järve alla. Vastustaja ei ole ise leidnud rahalist võimalust, kuidas järv ja pais avalike vahenditega korrastada. Vastustaja otsusel on selge takistav mõju kaebaja plaanitavale ettevõtlusele, millega vastustaja ei ole haldusakti andmisel arvestanud. Vastustaja on seega otsust tehes rikkunud oluliselt haldusakti motiveerimise kohustust ja teinud ebaõige kaalutlusotsuse.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Rõuge vald apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et nõusoleku andmise otsustamisel pidi ta lähtuma omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muu hulgas keskkonnahoiualaseid ja sotsiaalseid argumente. Kuigi Veskijärv asub ühe kinnisasja piires ja kinnistu omanik soovib seal arendada turismi ja kalakasvatust, on järv kogukonnale siiski väga oluline. Olgugi, et veekogu ei ole sellises seisukorras, et kõiki avalikult kasutatava veekogu funktsioone oleks võimalik täies mahus kasutada, ei tähenda see, et veekogu ei saaks üldse kasutada. Juhul, kui järve kasutamise võimalusi täna ei esineks, ei oleks kohalik kogukond Krabi Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamise vastu. Kindluse, et Krabi Veskijärv on ohutu ja kasutatav (vastupidiselt apellandi väidetule) annab Vabariigi Valitsus korraldusega nr 426 vastu võetud. uus avalikult kasutatavate veekogude nimekiri, kuhu kuulub jätkuvalt ka Krabi Veskijärv. Kaebaja omandas kinnistu pärast Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude hulka arvamist ning pidi olema teadlik veekogu avaliku kasutamise õigusest ja sellega kaasnevast omandi kitsendusest. Ka Krabi paisul kavandatavate tegevuste KMH eelhinnang on tehtud enne kaebaja poolt kinnistu omandamist. Sellest tulenevalt oli kaebaja või pidi olema teadlik, et tegevuste planeerimisel ja omandiõiguse teostamisel tuleb arvestada asjaoluga, et osa omandist on avalikus kasutuses. Veskijärv on hooldamata kinnistu omaniku tegevusetuse tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu otsusega on kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 200 lg 4 alusel jätab põhjendused kordamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
15.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks nõusoleku andmisest keeldumisel ei ole vastustaja arvestanud järve avaliku kasutuse mõju kaebaja ettevõtlusele. Samas on vastustaja tuvastanud avaliku huvi veekogu avaliku kasutuse jätkumiseks ebaõigetele faktilistele asjaoludele tuginedes. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
16.Eraomandis oleva veekogu avalikku kasutusse määramise ja avalikust kasutusest välja arvamise regulatsioon kehtivas õiguses on napp. Nii on loetletud tingimused, millele vastavaid veekogusid ei saa arvata avalikult kasutatavate veekogude nimekirja (VeeS § 24 lg 2), volitatud Vabariigi Valitsust kehtestama avalikult kasutatavate veekogude nimekiri (VeeS § 24 lg 1) ning kohaliku omavalitsuse nõusolekul otsustama veekogu avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamise (VeeS § 25). Täpsemaid tingimusi veekogu avaliku kasutuse üle otsustamiseks seadus ei nimeta. Praegusel juhul soovib kaebaja talle kuuluva Veskijärve väljaarvamist avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast. Ringkonnakohus mõistab VeeS §-i 25 sarnaselt halduskohtule, s.t et säte näeb ette kohaliku omavalitsuse siduva kooskõlastuse. Kooskõlastuse puudumisel ei saa Vabariigi Valitsus otsustada veekogu avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamise küsimust. Kohtupraktikas on sarnases olukorras kohaliku omavalitsuse nõusolek kvalifitseeritud menetlustoiminguks1. Vastustaja keeldumine nõusoleku andmisest kaebajale kuuluva järve osas on osaks veekogu avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamise menetlusest, mis lõpeb kaebaja taotluse rahuldamise või sellest keeldumisega. Seetõttu on ka käesolevas asjas vaidluse all olev vastustaja 24. märtsi 2021. a korraldus nr 2-3/121 menetlustoiming, mis oma siduva iseloomu tõttu on iseseisvalt vaidlustatav.
17.Kaebajale kuuluva Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks nõusoleku andmise pidi vastustaja otsustama kaalutlusõiguse alusel (HMS § 4 lg 1). Täpsema regulatsiooni puudumisel pidi kohaliku omavalitsuse üksus seejuures arvestama omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huve, pidades silmas keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 37 lg 1 loetelu veekogu avaliku kasutuse viisidest. Teisalt pidi vastustaja kaaluma kaebaja huvi Veskijärve avaliku kasutuse lõpetamiseks ning kaebajale järve avaliku kasutusega kaasnevaid omandiõiguse piiranguid ja täiendavaid kulusid.
18.Haldusmenetluses üldiselt kehtiva uurimisprintsiibi (HMS § 6) tõttu üldjuhul pidanuks vastustaja kahtluse korral võtma samme kaebaja erahuvi selgitamiseks ja täpsustamiseks. Samas tulenevalt VeeS § 25 järgi toimub veekogu avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamise menetlus kinnisasja omaniku põhjendatud taotluse alusel. Seega oli kaebajal kohustus juba Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamise taotluse esitamisel selgitada ja põhjendada, miks ta soovib järve avaliku kasutuse lõpetada, samuti millises osas takistab järve avalik kasutus tema omandiõiguse teostamist. Ringkonnakohtu hinnangul on seadusandja sellega piiranud kohaliku omavalitsuse üksuse uurimiskohustust selliselt, et eelkõige kinnistu omanik ise on vastutav selle eest, milliseid asjaolusid ta peab oluliseks veekogu avaliku kasutuse lõpetamise otsustamisel. Nõusoleku andmise otsustamisel ei pidanud vastustaja seega enam uurima, kas võib esineda muid asjaolusid, mille tõttu on järve avalik kasutus kaebajale koormav.
Vt RKHK 10. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-38-10 (p 14).
19.Praegusel juhul tõi kaebaja välja, et soovib kasutada järve turismi edendamiseks ja sellega? seonduvaks kalapüügiks. Kinnistul asuva vesiveski taastamine, võsa eemaldamine, järve puhastamine ning hoonete ehitamine maksab miljoneid ja kinnistu omanik saab need kulud teha, kui on võimalus kinnistu kasutamisega need kulud tasa teenida. See ei ole võimalik, kui naaberkinnistute omanikud jäävad siiski veekogu kasutama. Järvel ei ole suplemiseks sobivat kallast ja järve keskmine sügavus on vaid 1,7 meetrit. Veetase on üldiselt madal ja järv on hakanud ka kinni kasvama ehk selle tagajärjel eutrofeeruma. Piirkonnas on piisavalt veekogusid, kus ujuda ning kalastada.
20.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et järve avaliku kasutuse lõpetamine mõjutaks kohalike elanike huve ning seetõttu esineb avalik huvi, mis on vastassuunaline kaebaja huvile, et järv jääks edaspidi üksnes kinnistu omaniku erakasutusse. Avalik huvi on tegelik. See nähtub nii kohalike elanike 77 allkirjaga 29. märtsi 2019. a pöördumisest Rõuge Vallavalitsuse, Rõuge Vallavolikogu, Rõuge Vallavalitsuse keskkonnakomisjoni ja Keskkonnaministeeriumi poole kui ka järve piirinaabrite selgest soovist jätkata järve kasutamist tarbevee võtmiseks.
21.Kaebaja hinnangul ei võimalda järve seisukord tegelikkuses järve kasutada, kuna puuduvad tingimused ühelgi KeÜS § 37 lg-s 1 nimetatud järve avaliku kasutuse viisil hüve saamiseks. Asjas kogutud tõendid seda seisukohta ei kinnita. Vaidlust ei ole küll, et järve kaldad on valdavalt raskesti ligipääsetavad ja järvel puudub ujumiskohaks kujundatud rand. Samas on kohalikud elanikud kinnitanud, et mõnes kohas on järv ujumiseks siiski ligipääsetav. Ka ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud, et järve naaberkinnistute omanikud kasutavad järve vee võtmiseks ja/või kalastamiseks. Ilmselt on järv talvisel ajal vee külmumise tõttu hõlpsamini ligipääsetav, mistõttu talvine võimalik avalik kasutuse ei saa olla oluliselt takistatud. Seetõttu tuleb nõustuda, et järve avalik kasutus on vähemalt osaliselt võimalik ka käesoleval ajal. Ka kaebaja viidatud 2013. aastal koostatud Krabi paisul kavandatavate tegevuste keskkonnamõju eelhinnangus märgitakse paisu säilitamise eesmärkidena virgestus- ja miljööväärtuste säilitamine, mis viitab selliste väärtuste olemasolule, mitte puudumisele, hinnangu koostamise ajal. Ka vastustaja tegevusi kajastavatest protokollidest ei nähtu, et oleks tuvastatud järve avaliku kasutamise võimatus. Vastavalt on alusetu kaebaja väide, nagu ei saaks järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamine kaasa tuua avaliku huvi riivet, sest käeoleval ajal ei olegi avalik kasutus järve seisukorrast tulenevalt võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul ei saaks avalikku huvi eitada siiski ka juhul, kui järve avalik kasutus tõepoolest ei oleks võimalik. Nimelt toob avaliku kasutuse lõpetamine kaasa järve avaliku kasutuse võimaluse lõpliku äralangemise. Samas olukorras, kus avalik kasutus on takistatud järve ja selle kallaste halva seisukorra tõttu (nagu väidab kaebaja), on olemas võimalus avaliku kasutuse jätkamiseks vajalike tingimuste taastamiseks. Sellisel juhul on avalik huvi siiski olemas, kuid selle realiseerimiseks on lisaks avaliku kasutuse õiguse jätkumisele vajalik veekogu seisukorra parandamine. Järve ja selle kallaste hea seisukorra tagamine on eelkõige kinnistu omaniku otsustada. Samas nähtub kohalike elanike 29. märtsi 2019. a pöördumisest väide, et kohalikud elanikud on varem panustanud järve ja kallaste korrastamisse ning on valmis tegema seda ka tulevikus. Seetõttu võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et kuigi ligipääs järves sobilikele ujumiskohtadele võib olla raskendatud, ei ole suplemisvõimalused pöördumatult kadunud. Iseenesest on tõsi, et Kolga jõe paisutamiseks (sisuliselt Veskijärve säilitamiseks) 2019. aastal väljastatud vee erikasutusloaga ei ole kaebajale pandud otsest kohustust järve, selle kallaste või paisu korrastamiseks. Siiski tuleneb VeeS § 174 lg-s 5 nimetatud kaebaja, kui paisu omaniku, kohustustest koostoimes Krabi paisul kavandatavate tegevuste keskkonnamõju eelhinnangus märgituga vajadus tagada järve hooldamine tervikuna. Järve hooldamine on vajalik nii järve kasutajatele kahjuliku mõju vältimiseks kui selleks, et paisjärv ei muutuks koormusallikaks allavoolu. Seejuures ei ole keskkonnamõju eelhinnangus tuvastatud, nagu olnuks järv hinnangu tegemise ajal selles elavate mikroorganismide tõttu tegelikult ohuks inimestele või jõele paisust
allavoolu suunas. Vastavalt ei saa keskkonnamõju eelhinnangust järeldada, et järve kasutus oleks võimatu. Kokkuvõttes tuleb jaatada avalikku huvi järve avaliku kasutuse režiimi jätkumiseks. Seega ei ole vastustaja järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks nõusoleku andmisest keeldumisel avalikku huvi ebaõigesti hinnanud ega ebakohasest kaalutlusest lähtunud.
22.Ekslik on kaebaja arusaam sellestki, nagu oleks vastustaja alahinnanud järve avalikust kasutusest tingitud mõju kaebaja õigustele, s.h võimalusele kasutada kinnisasja ühes järvega turismi ja/või vesiviljeluse arendamiseks. Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamise taotluses on kaebaja nimetanud tegevused, mida järve avalik kasutus takistab. Siiski ei saa asjas kogutud tõendite pinnal järeldada, mida täpsemalt soovib kaebaja ette võtta või millal võiks tegevused aset leida. Kaebaja ise kirjeldab oma kavatsusi üksnes soovina, lisamata mingeidki kontrollitavaid andmeid kavandatavate tegevuste kohta. Ringkonnakohtu hinnangul viitab see, et kaebajal puudub selge plaan, milliseid konkreetseid tegevusi ta kavatseb järvega seoses ellu viia. Seega ei ole selge seegi, kas kavandatavad tegevused oleks lubatavad või kas kaebajal oleks võimalik kasutada piisavalt vahendeid nende elluviimiseks. Kaebaja enda hinnangul on tema plaanide elluviimise hinnaks miljonid eurod. Ringkonnakohus peab seda arvestades vähemalt kaheldavaks, et selline investeering oleks tagasi teenitav (nagu kaebaja seda soovib), kui järve avalik kasutus lõpeks. Kaebaja üldsõnalised väited kinnistu ja järve korrastamise, turismi ja/või vesiviljeluse alustamise kavatsuste kohta jäävad seetõttu hüpoteetilisteks. Praeguseks ajaks ei ole kaebaja vee erikasutusloa taotlemisele lisaks võtnud ette mahukaid tegevusi kinnisasja ega selle osaks oleva järve ning paisu korrastamiseks. Vastavalt on üksnes oletuslikud kaebaja väited sellegi kohta, et korrastamise kulude tagasiteenimise võimalus sõltub eelkõige sellest, kas kohalikel elanikel säilib õigus järvel kalastada. Vastustaja on siinkohal põhjendatult osutanud, et juhul, kui kaebaja soovib tegeleda vesiviljelusega, siis tuleb selleks kasutatav osa muust veekogust eraldada, sest Krabi järv on läbivooluga veekogu. Seetõttu ei saa välistada sedagi, et võib esineda võimalusi saavutada kaebaja eesmärk turismi ja/või vesiviljeluse arendamiseks ilma, et selleks oleks vajalik järve avaliku kasutuse lõpetamine. Kaebaja õiguste võimalikku riivet selles osas vähendab seegi, et asjaolude muutumisel on kaebajal võimalik esitada uus taotlus järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks. Seega eelkõige juhul, kui kaebaja on asunud kinnistut ja järve korrastama ning see on põhjustanud olukorra, kus järve avalikust kasutusest tulenev negatiivne mõju kaebaja õigustele on ülemäärane arvestades kasutusega kaasnevaid avalikke hüvesid. Sel juhul võib esineda põhjus vastustajal uuesti kaaluda järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks nõusoleku andmist.
23.Õigustatud on vastustaja tuginemine sellelegi, et kaebaja omandas kinnisasja, mille koosseisu Krabi järv kuulub, pärast järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmist. Seetõttu olid järve avaliku kasutusega kaasnevad kitsendused kaebajale eeldatavalt teada ning kajastusid ka kinnistu hinnas. Ka ringkonnakohus ei ??? asjaolusid, mis saanuks luua kaebajale ootuse, et järve avalik kasutus tulevikus kindlasti lõpeb. Siinjuures ei ole asjakohane kaebaja väide, et Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 2012. a korraldusel nr 116, millega Krabi järv arvati avalikult kasutatavate veekogude nimekirja, puudus 5. jaanuaril 2017, s.o kaebaja poolt kinnistu omandamise ajal kehtiv volitusnorm veeseaduses. Vaidlust ei ole, et Vabariigi Valitsuse korraldus jõustus vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 30 lg-le 5. Volitusnormi tühistamine seaduses võinuks kaasa tuua korralduse õigusvastasuse, kuid mitte selle tühisust. Ka õigusvastane haldusakt on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik (HMS § 61 lg 2 ja § 60 lg 2). Seega ei sõltu Vabariigi Valitsuse korralduse mõju sellest, kas volitusnorm selle andmiseks oli jätkuvalt kehtiv kaebaja poolt kinnistu omandamise ajal. Ka kaebaja pidi nii kinnistu omandamise ajal kui hiljem arvestama Vabariigi Valitsuse korralduse kehtivuse ja sellest tingitud omandipiirangutega.
24.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja selgitanud eeltoodud kaalutlusi piisava põhjalikkusega Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks nõusoleku andmisest keeldumisel. Vastustaja korraldusest on mõistlikult arusaadav, et vastustaja hindas avalikku huvi järve avaliku kasutuse jätkumiseks kaalukamaks kaebaja huvist saavutada järve kasutamine üksnes oma erahuvides.
25.Seega on põhjendamatu etteheide, et vastustaja ei ole asjakohaselt hinnanud järve avalikust kasutusest tingitud kahjulikku mõju kaebajale ega arvestanud sellega, et järve ja paisu korrastamise kulud saavad olla põhjendatud üksnes avaliku kasutamise lõpetamise järel.
26.Vastustaja arutas Krabi järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks nõusoleku andmist korduvalt, üritades leida lahendust, mis vastaks nii kaebaja kui kohalike elanike huvidele. Eelkõige pidas vastustaja oluliseks, et kaebaja saavutaks kokkuleppe järve kasutamise jätkamise võimaluse kohta järvega piirnevate kinnistute omanikega. Kaebaja paraku ei olnud valmis sellesisulisi kokkuleppeid sõlmima. Iseenesest on õige kaebaja tähelepanek, et vastustaja ei ole pika aja jooksul leidnud võimalusi avalikult kasutatava järve ja paisu hooldamiseks. Seejuures ei näe VeeS ette, et avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kantud paisuveekogu omanikul oleks õigus taotleda veekogu ja paisu hooldamise kulude või veekogu avalikust kasutamisest tingitud omandiõiguse piirangute eest hüvitist kohaliku omavalitsuse üksuselt või riigilt. Seega puudub kaebajal õiguslikult tagatud võimalus mõjutada vastustajat järve, selle kallaste ja paisu korrastamise ja/või hooldamise kulude kandmises. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et selles osas on kehtiv õigus kooskõlas põhiseadusega. Riigikohus on näiteks pidanud põhiseadusevastaseks olukorda, kus avalikes huvides vajalike tehnovõrkude või -rajatiste talumise kohustuse eest kinnisasja omanikule ei olnud ette nähtud piisavat tasu2. Kaebajale järve avalikust kasutamisest tingitud kulude hüvitamise regulatsiooni puudumisest ei sõltu aga käesoleva asja lahendamine.
27.Veekogu avaliku kasutusega seotud kulude ja/või tasu regulatsiooni puudumisest ei saa järeldada, et isikule kuuluv veekogu tuleks igal juhul avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja arvata ega seda, et vastustajal ei olegi kaalumisruumi väljaarvamise kohta nõusoleku andmise otsustamisel. Võimalikud probleemid avaliku kasutuse tasu või kulude hüvitamisel ei saa mõjutada veeseaduse asjakohaste sätete kehtivust. Seega tuli vastustajal avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamise nõusoleku andmisel siiski kaaluda avalikku ja erahuvi ning lubatav oli keelduda nõusoleku andmisest. Praegusel juhul ei ole kohtumenetluses ilmnenud, et vastustaja oleks otsustuse tegemisel lähtunud asjakohatutest kaalutlustest, jätnud mõne olulise asjaolu arvestamata või, et nõusolu andmisest keeldumine oleks kaebaja suhtes ilmselt ebaproportsionaalne. Seetõttu on õiguspärane vastustaja keeldumine nõusoleku andmisest Veskijärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et 19. detsembri 2018. a korraldusega vastustaja nõustus tingimuslikult Veskijärve väljaarvamisega avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast. Nagu selgitasid Keskkonnaministeerium ja halduskohus, siis VeeS § 25 kohane nõusolek ei saa olla tingimuslik. Seetõttu ei ole vastustaja 19. detsembri 2018 korraldus käsitatav kohaliku omavalitsuse üksuse nõusolekuna VeeS § 25 tähenduses. Kui kaebaja on sellele vastustaja korraldusele tuginedes teinud kulutusi, mis ei olnud vajalikud kinnistu korrastamiseks ja milleks ta ei olnud kohustatud kehtivast õigusest tulenevalt, siis ei saa välistada, et kaebajal võib selles osas olla kahju hüvitamise nõue vastustaja vastu. Samas ei ole kaebaja väitnud selliste kulutuste tegemist.
28.Samuti ei ole asja lahendamisel määrav kaebaja seisukoht, et kui vastustaja ei anna nõusolekut järve avalikust kasutusest väljaarvamiseks, tuleb pais likvideerida ja järv alla lasta, mis oleks vastuolus valla arengukavaga ja üldplaneeringuga. Ka siinjuures on oluline, et nõusoleku
RKPSJK 17. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-25-11.
andmisest keeldumise järel on vastustajal koostöös kaebajaga võimalik otsida lahendusi järve avaliku kasutuse tegelikuks jätkumiseks, s.h paisutuse lõpetamise vältimiseks. Järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamine lõpetaks avaliku kasutuse aga tingimusteta ega pakuks seega mingit võimalust avaliku huvi kaitsmiseks. Seetõttu ei ole vastustajale etteheidetav, et järve kasutamise vastu avaliku huvi olemasolul ta siiski ei andnud nõusolekut järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks, et vältida järve tühjaks laskmist. Lisaks on paisutuse lõpetamine üksnes kaebaja tegevuse üheks võimalikuks variandiks ning puudub kindlus, et Veskijärve avaliku kasutuse jätkumine kindlasti viib järve tühjaks laskmiseni.
29.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
30.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ega kolmas isik ei ole esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid vastustaja ja kolmanda isiku kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.