AS Tarmeko Spoon kaebus Keskkonnaameti 29.09.2021 korralduse nr 1-3/21/545 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AS Tarmeko Spoon, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Vastustaja – Keskkonnaamet Kohtuistung, 01.11.2022
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Keskkonnaameti 29.09.2021 korraldus nr 1-3/21/545.
3.Mõista Keskkonnaametilt AS Tarmeko Spoon kasuks välja menetluskulud kokku summas 3235 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.01.2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnaamet otsustas 29.09.2021 korraldusega nr 1-3/21/545 keelduda AS-i Tarmeko
Spoon Tartumaal Luunja vallas Lohkva külas Soojuse tee 14 kinnistul asuva käitise heiteallikatele saasteainete välisõhku väljutamiseks keskkonnaloa andmisest.
2.AS Tarmeko Spoon esitas 28.10.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 29.09.2021 korralduse nr 1-3/21/545 tühistamiseks.
3.Tartu Halduskohtu 29.10.2021 määrusega otsustas kohus anda haldusasja nr 3-21-2463 alluvuse järgi üle Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis 23.11.2021 määrusega kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 01.11.2022.
4.1.Kaebaja toob esmalt välja, et 29.09.2021 korraldusega nr 1-3/21/545 keeldus vastustaja kaebajale keskkonnaloa andmisest, kuivõrd vastustaja hinnangul ületas kaebaja tekitatud müratase elamualade öist müra piirnormi ning täiendavaid müraleevendusmeetmeid ei ole kaebaja soostunud rakendama (vt 29.09.2021 korraldus, lisa 29, tl 143-144p). Kaebaja leiab, et vastustaja korraldus ei ole õiguspärane ning rikub kaebaja õigusi.
4.2.Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul puudus vastustajal keskkonnaloa andmisest keeldumiseks alus. Korraldusest nähtuvalt keeldus vastustaja kaebajale keskkonnaloa andmisest keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 52 lg 1 p-i 8 alusel. Antud sätte esimese lause kohaselt keeldub keskkonnaloa andja keskkonnaloa andmisest, kui keskkonnaloa alusel kavandatava tegevusega kaasnevate heidete lisandumisel oleks keskkonna kvaliteedi piirväärtus ületatud. Välisõhus leviva müra piirväärtustega seonduvat reguleerib keskkonnaministri 16.12.2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ (määrus nr 71). Määruse nr 71 lisa 1 kohaselt on tööstusmüra piirväärtuseks II kategooria aladel (st haridusasutuste, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutuste ning elamu maa-alad, rohelaad) päevasel ajal (st kell 07:00-23:00) 60dB ning öisel ajal (st 23:00-07:00) 45dB. Kaebaja märgib esmalt, et päevasel ajal vastab kinnistul asuva käitise poolt tekitatav müratase piirnormidele ning pooled selle üle ei vaidle. Vastustaja heidab aga kaebajale ette öise aja müra piirnormide ületamist Kollu tee 11 kinnistul või kinnistu piiril. Vastavalt 2021. a juunis tehtud müramõõtmistele oli müra hinnatud tase ilma frontaallaadurita Kollu tee 11 elumaja läheduses 44,7dB ning Kollu tee 11 kinnistu piiril 57,3dB (vt ka mõõtetulemused, lisa 28, tl 136-141). Vastustaja on põhjendamatult jätnud arvestamata, et öise aja piirnorm omab tähtsust üksnes elumajade vahetus läheduses. Kaebaja on varasemalt viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 08.08.2016 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-88-15 (vt lisa 24, tl 122-125p), mille punktis 20 asus halduskolleegium seisukohale, et: „Kolleegium nõustub kaebaja seisukohaga, et isikul on ka elamut ümbritseval õuealal õigus viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase, mis on määruse nr 42 kohaselt 50dB.“ Kuigi viidatud Riigikohtu lahendis tõlgendas kohus sotsiaalministri 04.03.2002 määrust nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (edaspidi määrus nr 42, Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/163756 ), on kaebaja seisukohal, et samast seisukohast tuleb lähtuda ka määruse nr 71 tõlgendamisel. Kaebaja põhjendab oma sellekohast seisukohta järgnevalt: a) määrus nr 42 oli aluseks määruse nr 71 kehtestamisel. Vastavalt määruse nr 71 seletuskirjale (Arvutivõrgus kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main#3n2vpywA. )
reguleeris välisõhus leviva müra normtasemeid määrus nr 42. Keskkonnaõiguse kodifitseerimise käigus aga otsustati, et välisõhus levivat müra hakkab reguleerima atmosfääriõhukaitse seadus (edaspidi AÕKS) ning müra normtasemed kehtestab keskkonnaminister (vt seletuskiri, lk 1); b) määruse nr 71 seletuskirja kohaselt on müra normtasemete kehtestamisel lähtutud Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustest, et öise rahuliku uneajana tuleb tagada 8 tundi (vt seletuskiri, lk 1); c) atmosfäärõhukaitse seadus (edaspidi AÕKS), mille alusel kehtestati määrus nr 71 (vt AÕKS § 56 lg 4) sätestab § 60 lg 2 p-s 4, et öömüraindikaator ehk Lnight on aasta kõikide ööaegade alusel kindlaks määratud pikaajaline keskmine helirõhutase, mis on unerahu rikkuva müra indikaator ja iseloomustab unerahu häirimist öösel kell 23:00-07:00; d) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.06.2002 direktiiv 2002/49/EÜ keskkonnamüra hindamise ja kontrollimise kohta, mille alusel kehtestati AÕKS, põhjenduspunktis 9 on selgitatud, et müraindikaatoriga Lnight hinnatakse une häirimist. Samuti on direktiivi artikkel 3 lõike 1 punktis i selgitatud, et öise müra indikaator Lnight on und häiriva müra indikaator. Eelnevaga seonduvalt on vastustaja leidnud, et viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuivõrd määrus nr 71 ei sätesta öise müra piirnormi tagamise asukoha suhtes erisusi (vt 19.01.2021 vastus, lisa 25, tl 126-127). Vastustaja sellekohane etteheide on alusetu, kuivõrd mingeid öise müra piirnormi tagamise asukoha erisusi ei olnud sätestatud ka määruses nr 42. Määrus nr 42 sätestas üksnes § 5 lg 4 p-s 2, et tööstusettevõtete müra ekvivalenttase II kategooria aladel on päeval 50dB ja öösel 45dB. Kaebaja on seisukohal, et Riigikohtu seisukohad õigusaktide tõlgendamisel on vastustajale kohustuslikud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 233 lg-st 1 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Eelnimetatu on oluline kujundamaks ühtset kohtupraktikat ning tagamaks kolleegiumi seisukohtade järjepidevust. (Merusk, K. Pilving, I. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2013. – lk 659.) Kaebaja leiab, et analoogia korras on nimetatud põhimõte kohaldatav ka haldusorganile õigusakti tõlgendamisel. Kui Riigikohus on korra juba õigusnormi tõlgendanud ning sellest lähtuvalt teinud otsuse, siis on lubamatu olukord, kus haldusorgan sama õigusnormi tõlgendamisel asub teistsugusele seisukohale. Seda ka olukorras, kus õigusakt (käesoleval juhul määrus nr 42), milles sisalduvat normi on Riigikohus tõlgendanud, on aluseks haldusorgani poolt kohaldatavale õigusaktile (käesoleval juhul määrus nr 71). Seega, kuivõrd öisel ajal omab tähtsust üksnes müratase elumaja vahetus läheduses, siis vastab kinnistul asuva käitise poolt tekitatud müratase öise aja piirnormidele. Nagu eespool viidatud, siis on elumajade läheduses öise aja müra piirnormiks 45dB. Teostatud müramõõtmistega on tuvastatud, et Kollu tee 11 kinnistul asuva elumaja juures oli öiseks müratasemeks 44,7dB. Seega jääb öine müratase Kollu tee 11 elumaja juures alla kehtestatud piirnormi. Eespooltoodust lähtuvalt peab öine müratase kinnistu piiril vastama päevasele normtasemele, milleks määruse nr 71 kohaselt on 60dB. Teostatud müramõõtmistega on tuvastatud, et Kollu tee 11 kinnistu piiril oli öiseks müratasemeks 57,3dB. Seega jääb öine müratase Kollu tee 11 kinnistu piiril alla kehtestatud piirnormi. Eelnevast tulenevalt puudus vastustajal alus keskkonnaloa andmisest keeldumiseks. KeÜS kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et keskkonnaloa andmisest keeldumise aluse puudumisel tuleb keskkonnaluba väljastada. (Triipan, M. Veinla, H. Vahtrus, S. Kask, O. Lopman E., Vaarmari, K. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid (2015), § 52, p
1.Arvutivõrgus kättesaadav: https://k6k.ee/keskkonnaseadustik/5-ptk/pg-52. ) Seega pidanuks vastustaja käesoleval juhul kaebajale keskkonnaloa väljastama.
4.3.Lisaks keskkonnaloa andmisest keeldumise aluse puudumisele on kaebaja seisukohal, et vastustaja on teinud kaalutlusvea ehk jätnud talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse teostamata. Korraldusest nähtuvalt heidab vastustaja kaebajale ette asjaolu, et frontaallaaduri tegutsemise
ajal mõõdeti Kollu tee 11 kinnistul elumaja juures müratasemeks 56,5dB. Seejuures on Kollu tee 11 kinnistu omanik peamiselt kurtnud und segava frontaallaaduri üle, mis sõidab väidetavalt öisel ajal ka seal, kus ei tohiks (vt korraldus, lisa 29, tl 143-145). Vastustaja on põhjendamatult jätnud arvestamata kaebaja selgitustega, et frontaallaadur öisel ajal ei tegutse. Haldusmenetluse käigus on kaebaja selgitanud, et arvestades naaberkinnistute (sh Kollu tee 11) omanike poolt esitatud kaebusi korraldati tootmisterritooriumil töö ümber selliselt, et frontaallaadur töötab öisel ajal sisehoovis ning Tarmeko LPD OÜ juurde ei sõida. 2021. a juuni mürataseme mõõteprotokollis kajastub müratase frontaallaaduri töötamise ajal üksnes seetõttu, et vastustaja nõudis, et öist mürataset mõõdetaks ka frontaallaaduri töötamise ajal (vt vastustaja 10.10.2019 vastus, lisa 16, tl 104-105). Katse teostamise ajaks sõitis frontaallaadur ajutiselt palgiplatsile ning pärast katse teostamist sõitis frontaallaadur tagasi sisehoovi. Sisehoovis tegutsedes frontaallaaduri poolt tekitatav müra naaberkinnistute omanike öörahu ülemääraselt ei sega, mida kinnitab ka asjaolu, et mõõtetulemustest nähtuvalt jääb öine müratase elumajade juures alla piirnormi. Miks vastustaja kaebaja eelnevate selgitustega ei nõustunud, vastustaja põhjendanud ei ole. Keskkonnaloa andmisest keeldumisel on vastustaja põhjendamatult lähtunud üksnes Kollu tee 11 kinnistu omaniku paljasõnalistest väidetest frontaallaaduri töötamise kohta. Seega on kaebaja seisukohal, et keskkonnaloa andmisest keeldumisel on vastustaja teinud diskretsioonivea ehk jätnud teostamata talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse.
4.4.Lisaks diskretsioonivea tegemisele on vastustaja käesoleval juhul rikkunud ka haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56). Käesoleval juhul heidab vastustaja kaebajale ette Tarmeko LPD OÜ aspiratsiooniseadme poolt tekitavat müra. Korraldusest nähtuvalt on vastustaja kaebajale keskkonnaloa andmisest keeldumisel tuginenud asjaolule, et 2019. a Tarmeko LPD OÜ aspiratsiooniseadme ette rajatud müratõkkesein ei ole oma eesmärki täitnud (vt korraldus). Vastustaja selline etteheide on asjakohatu, kuivõrd kaebaja ei vastuta Tarmeko LPD OÜ-le kuuluvate seadmete poolt tekitatavate mõjutuste eest. Kaebaja ja Tarmeko LPD OÜ puhul on tegemist kahe täiesti erineva ettevõttega. Kuivõrd nimetatud aspiratsiooniseade kuulub Tarmeko LPD OÜ-le siis kaebaja sellest seadmest lähtuvate mõjutuste (sh müra) eest ei vastuta ega saagi vastutada. Kaebaja selgitab, et kui vastustajale on esitatud kaebusi seoses Tarmeko LPD OÜ-le kuuluva aspiratsiooniseadme poolt tekitatud müraga, siis tuleb vastutajal pöörduda Tarmeko LPD OÜ poole. Piirnorme ületav müra rikub avalikku korda ning vastavalt korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 15 lg-le 1 on avaliku korra eest vastutav isik see, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus. Asjakohatud on ka vastustaja etteheited selle kohta, et kaebaja ei ole soostunud rakendama täiendavaid müraleevendusmeetmeid. Kaebaja on müraleevendusmeetmeid piisavalt rakendanud. Haldusmenetluse käigus on kaebaja selgitanud, et rajatud on kaks müratõkkeseina ja kaks müratõket. Samuti on korraldatud töö selliselt, et frontaallaadur töötab öisel ajal sisehoovis ning Tarmeko LPD OÜ programmeeris oma aspiratsiooniseadme puhastustsükli ümber selliselt, et see öösel enam ei tööta. Nimetatud meetmed olid mürataseme vähendamiseks piisavad. Seda kinnitab asjaolu, et vastavalt Terviseameti poolt teostatud müramõõtmistele jäid müratasemed elamualadel alla piirnormide. Kuivõrd on saavutatud müratasemete nõutav tase (st alla piirnormi), siis puudub kaebajal kohustus täiendavaid müraleevendusmeetmeid rakendada. Muuhulgas juhib kaebaja tähelepanu, et vastustaja korralduses puudub vaidlustamisviide. HMS § 57 lg 1 kohaselt peab haldusaktis olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta. Seega, tulenevalt eelnevast on kaebaja seisukohal, et vastustaja on käesoleval juhul rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust.
4.5.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3235 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 161-164).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.
5.1.Keskkonnaloa andmisest keeldumise alus. Kaebaja taotles keskkonnaloa andmist saasteainete viimiseks paiksest saasteallikast välisõhku. 29.09.2021 korraldusega keeldus vastustaja kaebajale taotletud keskkonnaloa andmisest KeÜS § 52 lg 1 punkti 8 alusel. Nimetatud sätte kohaselt keeldub keskkonnaloa andja keskkonnaloa andmisest, kui keskkonnaloa alusel kavandatava tegevusega kaasnevate heidete lisandumisel oleks keskkonna kvaliteedi piirväärtus ületatud. Erandina võib keskkonnaloa anda juhul, kui keskkonna kvaliteedi piirväärtus ületatakse, kuid üksnes kuni kuue kuu vältel ning huvi loa andmiseks kaalub üles keskkonnariski. Antud juhul erandolukorda ei esinenud ja taotletud keskkonnaloa andmisest keeldumine on tingitud keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamisest, nimelt tööstusmüra öise piirnormi ületamine II mürakategooria elamu maa-alal. Vastustaja selgitab, et eristatakse müra, mis levib välisõhus ja müra, mis levib siseruumides (elamu eluruumides, magamisruumides jm). Vaidlustatud haldusakti andmisel lähtus vastustaja välisõhus leviva tööstusmüra kohta sätestatust atmosfääriõhu kaitse seaduses (AÕKS) ja määruses nr 71, mitte hoonetes leviva müra kohta rahvatervise seaduses (RTerS) ja määruses nr 42 sätestatust. AÕKS § 55 lg-te 2-3 järgi on välisõhus leviv müra inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu või kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad (edaspidi ka müraallikad). Välisõhus leviva müra hulka ei kuulu: olmemüra, meelelahutusürituste müra; töökeskkonna müra; riigikaitselise tegevusega tekitatud müra. AÕKS § 56 järgi välisõhus leviva müra normtasemed on jagatud müra piirväärtuseks (suurim lubatud müratase, mille ületamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut ja mille ületamisel tuleb rakendada müra vähendamise abinõusid) ja müra sihtväärtuseks (suurim lubatud müratase uute planeeringutega aladel). Vastavalt määruse nr 71 §-le 4 tööstusmüra on müra, mida põhjustavad paiksed müraallikad, sh elektrituulikud ja sadamad. Müra normtasemete kehtestamisel lähtutakse päevasest (7.00–23.00) ja öisest (23.00–7.00) ajavahemikust, müraallikast, müra iseloomust (püsiva või muutuva tasemega müra) ja hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast (antud juhul tegemist on AÕKS § 57 punkti 2 alusel II kategooria alaga, milleks on sh elamu maa-alad). Vastavalt määruse nr 71 lisale 1 müra öine piirnorm II kategooria aladel on 45 dB. Ajavahemikul 2018-2021 teostatud mitmed müramõõtmised näitasid, et Tarmeko ettevõtete (sh kaebaja) öine hinnatud müra tase ületas iga mõõtmise ajal vähemalt ühes elamumaa piiril asuvas mõõtepunktis öist müra piirväärtust ehk 45 dB. Kaebaja 04.07.2018 keskkonnaloa taotlusmaterjalide hulka kuuluva 29.06.2018 lubatud heitkoguste projekti (edaspidi LHK projekt) järgi Tarmeko KV OÜ tootmisterritooriumi müra modelleerimise aruande tulemused näitavad, et kolme piirinaabri eluhoone juures on öine müranorm ületatud ja selle põhjuseks on peamiselt kaebaja tegevus (kaebuse lisa 4, tl 19-65 LHK projekti lk 23 jj). Modelleerimine näitas, et lähimate majapidamiste õuealadeni jõuab päevasel ajal suurim müratase vahemikus 55-60 dB, mis jääb lubatud piirväärusest (60 dB) madalamaks. Öisel ajal jõuab lähimate elamumaa kinnistute eluhooneteni suurim müratase vahemikus 45-50 dB (Aiandi tee 16, Aiandi tee 14 ja Kollu tee 11) ning vahemikus 40-45 dB (Aiandi tee 12, Aiandi tee 2 ja Kollu tee 2). Seejuures on lubatud öine piirväärtus (45 dB) ületatud Aiandi tee 16, Aiandi tee 14 ja Kollu tee 11 eluhoone juures. Antud olukorras on müra tingitud peamiselt aspiratsioonikeskuste ja frontaallaaduri tööst (OÜ Alkranel, 2017). 20-21.03.2019 toimunud mõõtmiste (kaebuse lisa 9, tl 74-79) kohta on vastustaja selgitused
esitatud 30.04.2019 kirjas nr 15-2/19/4877-2 (kaebuse lisa 10, tl 80-81). Järgmised mõõtmised, mis toimusid 22-23.08.2019, samuti näitasid öise müranormi ületamist (kaebuse lisa 11, 82-88). Menetlusosaliste kirjavahetus on esitatud kaebuse lisades 11 ja 13 (vastustaja 13.09.2019 kiri nr 15-2/19/4877-5, kaebuse lisa 13, tl 91-93). 24.09.2019 toimunud mõõtmiste (kaebuse lisa 15, tl 97-103) kohta vastustaja selgitused on esitatud kaebuse Lisas 16 (tl 104-105). 11-12.11.2019 toimunud mõõtmiste (kaebuse lisa 19, tl 109-113) tulemuste järgi nii päevane kui ka öine müranormid on jälle ületatud. Vastustaja arvamus on avaldatud 15.01.2020 kirjas nr 15- 2/20/834 (kaebuse lisa 20, tl 114-115). 18.12.2020 esitatud vastuses (kaebuse lisa 23, tl 120-121) teatas kaebaja järjekordse öise müranormi ületamisest. Vastustaja seisukohad on esitatud 19.01.2021 kirjas nr 15-2/20/834-10, kaebuse lisa 25 (tl 126-127). Viimased öise mürataseme mõõtmised toimusid 08.06.2021 (kaebuse lisa 28, tl 136-142). Nimetatud mõõteprotokolli järgi oli endiselt II mürakategooria hulka kuuluval elamu maa-alal ületatud öine müra (tööstusmüra) piirnorm (kinnistu krundil nii elumaja läheduses frontaallaaduri tegutsemise ajal müra oli 56,7 dB kui ka kinnistu krundi piiril ilma frontaallaadurita müra oli 57,3 dB, kuid müra piirnorm on 45 dB). Vastustaja hinnangul on tegemist piirnormi olulise ületamisega. Vastustaja jääb oma eespool märgitud dokumentides esitatud selgituste ja arvamuste juurde. Samuti tulenevalt eeltoodust vastustaja leiab, et antud juhul olid täidetud taotletud keskkonnaloa andmisest keeldumise eeldused. Kaebaja müratase ületas järjekordselt elamualade öist müra piirnormi. Sellest tulenevalt on 29.09.2021 korraldus nr 1-3/21/545 õiguspärane. Vastuseks kaebaja 21.12.2020 kirjale selgitas vastustaja oma 19.01.2021 kirjas nr 15-2/20/83410 (kaebuse lisa 25, tl 126-127), et ei ole nõus lähtuma öise müra piirnormile vastavuse hindamisel kaebaja poolt viidetud Riigikohtu 08.08.2016 lahendi 3-3-1-88-15 seisukohast, sest määrus nr 71 ei sätesta öise müra piirnormi tagamise asukoha suhtes erisusi. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde ja selgitab täiendavalt, et 01.02.2017 jõustunud määrus nr 71 on kehtestatud AÕKS-i alusel ning eristab välisõhus levivat liiklus- ja tööstusmüra. Viimane on vastustaja pädevuses. Kehtiva AÕKS-i ja määruse nr 71 järgi lähtutakse tööstusmüra normtasemete kehtestamisel päevasest ja öisest ajavahemikust, müraallikast, müra ja hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast ning ei näe ette öise müra piirnormi olulisuse sõltuvust selle ületamise asukohast konkreetse elamu maa-alal. Riigikohtu 08.08.2016 otsuse 33-1-88-15 punktis 20 esitatud tõlgendused on ajavahemikul 01.07.2002-10.02.2017 kehtinud sotsiaalministri määruse nr 42 kohta. Vastustaja oletab, et nimetatud Riigikohtu lahendis esitatud tõlgendus selle kohta, et öise müranormid on olulised vaid elamu vahetus läheduses, võib olla endiselt siduv ka kehtiva määruse nr 42 rakendamisel, kuna viimane kehtestab hoonete sees leviva müra normtasemed. Öise (tööstus)müra piirnormi ületamise tuvastamisel ei ole aga see lahend siduv vastustajale sh sisulistel põhjustel. Hoonete sees levivat müra ja tööstusmüra ei saa samastada, viimane nt ei mõju vaid inimeste tervisele, vaid ka muule elusloodusele (loomad, linnud jm). Eeltoodu alusel on vastustaja seisukohal, et kaebuses esitatud kaebaja seisukohad keskkonnaloa andmisest keeldumise aluse puudumise kohta ei ole põhjendatud.
5.2.Diskretsioon. Vastustaja ei nõustu kaebaja poolt kaebuses esitatud seisukohaga, et keskkonnaloa andmisest keeldumisel on vastustaja teinud diskretsioonivea ehk jätnud arvestamata kaebaja selgitustega, et frontaallaadur öisel ajal ei tegutse. Vaidlustatud korraldusega keelduti keskkonnaloa andmisest KeÜS § 52 lg 1 p 8 alusel. KeÜS § 52 lg-s 1 on loetletud juhtumid, mille puhul tuleb keskkonnaloa andmisest kindlasti keelduda.
Antud juhul seisnes vastustaja kaalutlusõigus vaid selles, et keskkonnaloa andmise otsustamisel pidi vastutaja kontrollima loast keeldumise alus(t)e esinemist. Keeldumise aluse esinemisel ei olnud vastustajal õigust teostada täiendavat kaalutlusõigust, vaid tal tuli keskkonnaloa andmisest kindlasti keelduda. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja diskretsioonivea osas esitatud seisukohad ei ole põhjendatud. Vastustaja selgitab täiendavalt, et menetluse käigus teatas kaebaja, et frontaallaadur öiselt ajal ei sõida Tarmeko LPD OÜ juurde (kaebuse lisa 17, tl 106-107), samuti et Tarmeko LPD OÜ aspiratsioonisüsteem töötab endiselt edasi, aga öisel ajal lihtsalt ei toimu aspiratsioonisüsteemi sisemist tehnoloogilist puhastustsüklit (kaebuse lisa 26, 128-133). Esitatud kaebuses täpsustab kaebaja, et frontaallaadur töötab öisel ajal sisehoovis. Kuid vaatamata sellele sh viimased, 08.06.2021 toimunud, mürataseme mõõtmise tulemused näitasid öise müranormi ületamist.
5.3.Haldusakti põhjendamise kohustus. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on vastustaja kaebajale keskkonnaloa andmisest keeldumisel tuginenud asjaolule, et 2019. a Tarmeko LPD OÜ aspiratsiooniseadme ette rajatud müratõkkesein ei ole oma eesmärki täitnud. Vaidlustatud korralduse andmisel on vastutaja tuginenud öise müra piirnormi ületamise asjaolule ja selle esinemisele vaatamata sellele, et kaebaja on teavitanud müraleevendusmeetmete rakendamisest. Samal põhjusel ei nõustu vastutaja ka kaebaja väitega, et nii kaebaja kui ka Tarmeko LPD OÜ poolt rakendatud meetmed olid mürataseme vähendamise piisavad. Öise müra piirnormi ületamise osas jääb vastustaja oma vastuses kaebusele toodud põhjenduste juurde. Domineeriva müra kohta vastustaja täiendavad selgitused olid esitatud 13.09.2019 kirjas nr 15-2/19/4877-5 (kaebuse lisa 13, tl 91-93). Tööstusmüra võib olla seotud rohkem kui ühe müraallikaga. Nagu on näha kaebaja taotluse läbivaatamise menetluse käigus koostatud mõõteprotokollidest, ei olnud võimalik välja lugeda, millise konkreetse aspiratsiooniseadme müra domineeris, nagu ei saa teha ka kindlaks, et kaebaja ülenormatiivset müra üldse ei tekita. Viimase 08.06.2021 mõõteprotokolli järgi mõõtmise ajal töötasid Tarmeko territooriumil aspiratsiooniseadmed, kuid muu ei ole täpsustatud ega välistatud. Kaebaja viidet korrakaitseseadusele (edaspidi KorS) kaebuses ei pea vastustaja asjakohaseks. Vastustaja selgitas kaebajale oma 08.08.2018 kirjas nr 15-2/18/11348 (kaebuse lisa 5, tl 66-67), et edastas kaebaja keskkonnaloa taotluse arvamuse saamiseks kohalikule omavalitsusele KeÜS § 43 lg 1 alusel ning teavitas kavandatava tegevuse asukoha kinnisasjaga piirneva kinnisasja omanikke KeÜS § 46 lg 1 alusel. Antud juhul öise müra piirnormide ületamise puhul ei ole tegemist avaliku korra rikkumisega, nagu seda märgib kaebaja, vaid avatud haldusmenetlusega keskkonnaloa andmise otsustamiseks, mille käigus sh realiseeritakse ärakuulamise õiguse eriregulatsiooni, mis laieneb ka huvitatud isikutele. Asjakohane säte on seega antud juhul HMS § 49 ettepanekute ja vastuväidete esitamine avatud menetluses, mitte KorS § 15 lg 1, millele viitab kaebaja. Kaebaja mh juhib tähelepanu kaebuses sellele, et vaidlustatud korralduses puudub vaidlustamisviide. HMS § 57 lg 2 kohaselt ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt asub vastustaja seisukohale, et vaidluse all olev haldusakt on nõuetekohaselt põhjendatud HMS § 56 lg 1 alusel ja kaebaja poolt kaebuses esitatud seisukohad ei ole põhjendatud.
5.4.Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja hinnangul on mõningate märgitud õigustoimingute ajakulu ülepaisutatud. Kuivõrd kaebuse sisulise osa (kaebuse põhjendus, kus mh korratakse kaebaja haldusmenetluses esitatud varasemad seisukohad) pikkus on u 4 lk, ei ole 8 t 35 m kulutamine selle koostamiseks põhjendatud ega vajalik (arve nr 708-2021). Samuti vastustaja esitab vastuväited menetluses toimunud kohtuistungiga seotud kuludele (arve nr 739-2022). Vastustaja oli algusest peale nõus
kirjaliku menetlusega. Kaebaja aga taotles asja läbivaatamist kohtuistungil. Pärast kohtuistungi määramist ei esitanud kaebaja täiendavaid tõendeid ega seisukohti. Kohus kooskõlastas istungi aja septembrikuus 2022 ja suure tõenäosusega võib öelda, et võimalik kirjalik menetlus oleks lahendatud kuni 30.09.2022 ehk enne õigusabi tunnitasu maksumuse tõstmist. Eeltoodust tulenevalt, kui kaebaja menetluskulud jäetakse vastustaja kanda, palub vastustaja kohtul kaaluda ja hinnata taotletud lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, samuti kohtupraktikas sedastatud lepingulise esindaja kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse printsiibi järgitust ning vähendada välja mõistetavate õigusabikulude suurust õiglasel äranägemisel.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
7.Keskkonnaamet otsustas oma 29.09.2021 korraldusega nr 1-3/21/545 keelduda Tarmeko Spoon AS-i (registrikood 10019070; aadress Sõbra tn 61, Tartu 50106) Tartumaal Luunja vallas Lohkva külas Soojuse tee 14 kinnistul (kinnistu number: 2349604, katastritunnus 43201:001:0013) asuva käitise heiteallikatele saasteainete välisõhku väljutamiseks keskkonnaloa andmisest. Otsuse õigusliku alusena on märgitud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 7 lg 1 ja § 52 lg 1 p 8. Otsuse peamisteks põhjendusteks on märgitud: „/.../ Üks peamine häiriv müraallikas, frontaallaadur, on seotud just Tarmeko Spoon AS tegevusega. Müra on peale keskkonnaloa taotluse esitamist korduvalt mõõdetud: 2019.a märtsis, augustis, septembris ja novembris; 2020.a oktoobris ja 2021.a juunis. 2019.a märtsi mõõtmine toimus öösel Aiandi tee 2 juures ning Aiandi tee 16 ja 20 krundi piiril ning nendes punktides öist müra piirnormi ei ületatud. Müra öine piirnorm II kategooria aladel ehk elamualadel on 45 dB (keskkonnaministri 16.12.2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ Lisa 1). Järgmised mõõtmised on toimunud Kollu tee 11 ümbruses ning iga mõõtmine on näidanud, et vähemalt ühes mõõtpunktis, Kollu tee 11 krundil või krundi piiril, on öine müra piirnorm ületatud. Viimane mõõtmine tehti käesoleva aasta juunis öisel ajal Kollu tee 11 krundil kahes mõõtepunktis. Elumaja läheduses, Tarmeko Spoon AS-i müraallikatest kaugemal, oli müra hinnatud tase ilma frontaallaadurita 44,7 dB ning frontaallaaduri tegutsemise ajal 56,5 dB. Kollu tee 11 krundi piiril, Tarmeko Spoon ASi müraallikatele lähemal, oli müra tase ilma frontaallaadurita 57,3 dB. Seega ületas Tarmeko Spoon AS-i tekitatud müratase järjekordselt elamualade öist müra piirnormi. Kollu tee 11 omanik on esitanud Keskkonnaametile müra kohta ka kõige rohkem kaebusi. Mõõtmisprotokollides on välja toodud, et domineerib aspiratsiooniseadmete müra, Kollu tee 11 omanik on kurtnud peamiselt und segava frontaallaaduri üle, mis sõidab väidetavalt öösel ka seal, kus ei tohiks. 2019. a rajas ettevõte küll Tarmeko LPD OÜ aspiratsiooniseadme ette müratõkkeseina, nii nagu oli ette nähtud KSH aruandes, kuid nagu nähtub mõõtmistulemustest, ei ole see sein oma eesmärki täitnud. Täiendavaid müraleevendusmeetmeid ei ole ettevõte soostunud rakendama. /.../“ (vt tl 143145.)
8.KeÜS § 7 lg 2 sätestab, et heite piirväärtus on heidet iseloomustava näitaja suhtes väljendatud heite mass, hulk, kontsentratsioon või tase, mida kindlaksmääratud ajavahemikus või ajavahemikes ei tohi ületada või mille piiresse tuleb jääda. KeÜS § 52 lg 1 p 8 kohaselt keskkonnaloa andja keeldub keskkonnaloa andmisest, kui keskkonnaloa alusel kavandatava tegevusega kaasnevate heidete lisandumisel oleks keskkonna kvaliteedi piirväärtus ületatud. Erandina võib keskkonnaloa anda juhul, kui keskkonna kvaliteedi piirväärtus ületatakse, kuid üksnes kuni kuue kuu vältel ning huvi loa andmiseks kaalub üles keskkonnariski.
Välisõhus leviva müra normtasemed on kehtestatud atmosfääriõhu kaitse seadus (AÕKS) ja selle alusel antud keskkonnaministri 16.12.2016 määrusega nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ (määrus nr 71). Müra normtasemed on sätestatud määruse nr 71 lisas 1. Nimetatud lisa 1 kohaselt II kategooria – haridusasutuste, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutuste ning elamumaa-alad, maatulundusmaa õuealad, rohealad tööstusmüra öisel ajal 45 dBA päevasel ajal 60 dBA. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et päevasel ajal jääb kaebaja poolt tekitatav tööstusmüra kehtestatud piirmääradesse. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas ka öisel ajal jääb kaebaja poolt tekitatav tööstusmüra piirmäära sisse või mitte, millest omakorda sõltub vaidlustatud korralduse õiguspärasus.
9.Kohus leiab, et poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et Tarmeko Spoon AS tootmiskompleksi õhusaasteloa taotluse ja lubatud heitkoguse projekti taotluse (loataotlus) menetluse käigus on peale pikka menetlust jäänud üles üksnes vaidlusküsimus seoses tootmismüra piirmäärade täitmisega öisel ajal kinnistu asukohaga Kollu tee 11 Lohkva küla, Luunja vald Tartu maakond suhtes. Vastav asjaolu nähtub üheselt nii menetlusosaliste seisukohtadest, haldusmenetluse materjalidest kui ka vaidlustatud haldusakti põhjendustest. Eeltoodust tulenevalt käsitleb kohus ka üksnes nimetatud kinnistule öisel ajal kostuva tootmismüra küsimust ning võtab seisukoha, kas selle suhtes on müra piirnormid täidetud või mitte. Vaidlus puudub ka selles, et kinnistu asukohaga Kollu tee 11 Lohkva küla, Luunja vald Tartu maakond suhtes kohaldub määruse nr 71 lisas 1 sätestatud II kategooria müra piirmäärad (vt ülal).
10.Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et Terviseameti terviseohutuslabor teostas viimati 08.06.2021 Tarmeko Keskkonnamüra mõõtmised, protokoll on koostatud 21.07.2021 (kaebuse lisa 28, tl 137-142). Nimetatud dokumendi lisast nr 1 (tl 138p) nähtuvad järgmised andmed: 1) Mõõtepiirkond 1: Kollu tee 11. Väiksema elumaja juures. Üldine tootmismüra. Tootmisterritooriumil töötasid aspiratsiooniseadmed. Tõstukid ning frontaallaadur ei tegutsenud. Arvutuslik müra hinnatud tase mõõtmise ajal L (dBA) 44,7. Tootmisterritooriumil töötasid aspiratsiooniseadmed. Frontaallaadur transportis aia juures palke. Tagurdamise hoiatussignaal oli lülitatud välja. Mõõdetud on 2 töötsüklit. Üks tsükkel kestis ~2 minutit. Arvutuslik müra hinnatud tase mõõtmise ajal L (dBA) 56,5. 2) Mõõtepiirkond 2: Kollu tee 11. Krundi piiril, tööstusepoolse värava juures. Arvutuslik müra hinnatud tase mõõtmise ajal L (dBA) 57,3. Nimetatud mõõtmistulemustele tugineb vastustaja ka vaidlustatud korralduses, millega keeldus keskkonnaloa andmisest. Seejuures kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et keeldumise alusena võttis vastustaja arvesse seda mõõtmist kinnistu piiril 57,3 dBA, mitte koos frontaallaaduriga mõõdetud 56,6 dBA eluhoone juures (protokoll helisalvestis alates 11:38:34). Lisaks ei ole vastustaja vastu vaielnud kaebaja poolt avaldatud seisukohale selles, et haldusmenetluse käigus on kaebaja selgitanud, et arvestades naaberkinnistute (sh Kollu tee 11) omanike poolt esitatud kaebusi korraldati tootmisterritooriumil töö ümber selliselt, et frontaallaadur töötab öisel ajal sisehoovis ning Tarmeko LPD OÜ juurde ei sõida (vt ka kaebuse p-d 1.7 ja 1.18 tl 1p-2 ja kaebuse lisa 7 tl 70-71). Samuti ei ole vastustaja vastu vaielnud sellele, et 2021. aasta juuni mürataseme mõõteprotokollis kajastub müratase frontaallaaduri töötamise ajal üksnes seetõttu, et vastustaja nõudis, et öist mürataset mõõdetaks ka frontaallaaduri töötamise ajal (vt vastustaja 10.10.2019 vastus, lisa 16, tl 104-105). Katse teostamise ajaks sõitis frontaallaadur ajutiselt palgiplatsile ning pärast katse teostamist sõitis frontaallaadur tagasi sisehoovi.
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustajal tuli otsuse tegemisel arvestada müra mõõtmistulemusi ilma frontaallaaduri töötamiseta, mida vastustaja on ka väidetavalt kohtuistungil avaldatu kohaselt teinud, kuigi üheselt ja selgelt see vaidlustatud otsusest ei nähtu.
11.Järgmiseks vaidlusküsimuseks poolte vahel on küsimus sellest, kus täpselt kinnistul tuleb mõõta öist mürataset. Kaebaja leiab, et seda tuleb teha eluhoone vahetus läheduses ja juhindudes Riigikohtu 08.08.2016 otsusest nr 3-3-1-88-15 ja millisel juhul vastab kaebaja poolt tekitatud tootmismüra määruse nr 71 lisas 1 sätestatule ehk jääb alla 45 dBA (viimase mõõtmise kohaselt oli 44,7 dBA). Vastustaja seevastu leiab, et lähtuda tuleb kinnistu piiril tehtud mõõtmistest, mis ületas 45 dBA (viimase mõõtmise järgi oli 57,3 dBA). Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel jätnud põhjendamatult arvestamata, et öise aja piirnorm omab tähtsust üksnes elumajade vahetus läheduses ning kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis avaldatud seisukohad on kohaldatavad ka käesoleval juhul. Nimelt asus Riigikohus oma lahendi nr 3-1-1-88-15 p 20 seisukohale, et: „Kolleegium nõustub kaebaja seisukohaga, et isikul on ka elamut ümbritseval õuealal õigus viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase, mis on määruse nr 42 kohaselt 50dB.“ Kuigi vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et viidatud Riigikohtu lahendis tõlgendas kohus sotsiaalministri 04.03.2002 määrust nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (määrus nr 42), leiab kohus kaebajaga nõustudes, et samast Riigikohtu seisukohast tuleb lähtuda ka määruse nr 71 tõlgendamisel. Nimelt õige on kaebaja seisukoht esiteks selles, et määrus nr 42 oli aluseks määruse nr 71 kehtestamisel. Sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid‟ muutmise määruse eelnõu seletuskirja (Arvutivõrgus kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main#ORvA5dJh ) kohaselt: „Määruse muutmine on tingitud vajadusest käsitleda edaspidi sise- ja välisõhus leviva müra nõudeid üksteisest eraldiseisvana, võttes arvesse 01.01.2017 jõustunud atmosfääriõhu kaitse seadust. Praegu kehtestab määrus nr 42 nõuded nii sise- kui väliskeskkonnas levivale mürale, aga kuna välisõhus leviva müra normtasemed reguleeritakse edaspidi AÕKS § 56 lõike 4 ja § 61 lõike 1 alusel kehtestatava keskkonnaministri määrusega „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“, tühistatakse asjakohased välismüra nõuded määruses.“ Vastavalt määruse nr
seletuskirjale (Arvutivõrgus kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main#3n2vpywA ) reguleeris välisõhus leviva müra normtasemeid määrus nr 42. Keskkonnaõiguse kodifitseerimise käigus aga otsustati, et välisõhus levivat müra hakkab reguleerima atmosfääriõhukaitse seadus ning müra normtasemed kehtestab keskkonnaminister (vt seletuskiri, lk 1); määruse nr 71 seletuskirja kohaselt on müra normtasemete kehtestamisel lähtutud Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustest, et öise rahuliku uneajana tuleb tagada 8 tundi (vt seletuskiri, lk 1); Atmosfäärõhukaitse seadus, mille alusel kehtestati määrus nr 71 (vt AÕKS § 56 lg 4) sätestab § 60 lg 2 p-s 4, et öömüraindikaator ehk Lnight on aasta kõikide ööaegade alusel kindlaks määratud pikaajaline keskmine helirõhutase, mis on unerahu rikkuva müra indikaator ja iseloomustab unerahu häirimist öösel kell 23:00-07:00. Asjakohane on ka kaebaja viide sellele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.06.2002 direktiiv 2002/49/EÜ keskkonnamüra hindamise ja kontrollimise kohta, mille alusel kehtestati AÕKS, põhjenduspunktis 9 on selgitatud, et müraindikaatoriga Lnight hinnatakse une häirimist. Samuti on direktiivi artikkel 3 lõike 1 punktis i selgitatud, et öise müra indikaator Lnight on und häiriva müra indikaator.
Eelnevaga seonduvalt on vastustaja leidnud, et viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuivõrd määrus nr 71 ei näe ette müra piirnormi olulisuse sõltuvust selle ületamise asukohast konkreetse elamu maa-alal (vt ka vastustaja 19.01.2021 vastus, lisa 25, tl 126-127). Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustaja sellekohane etteheide on alusetu, kuivõrd mingeid öise müra piirnormi tagamise asukoha erisusi ei olnud sätestatud ka määruses nr 42. Sellest tulenevalt tõlgendaski Riigikohus määrust nr 42 ülal viidatud lahendis ja leidis, et öised rangemad müranormid on kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase. Kohus leiab, et vastavad seisukohad on jätkuvalt kohaldatavad, seda enam, et sisuliselt viitab nende sisule viitab sarnases võtmes ka määruse nr 71 aluseks olnud AÕKS § 60 lg 2 p 4 toodu. Kohut ei veena käesoleval juhul ka vastustaja poolt kaebusele esitatud vastuses ning kohtuistungil märgitu, et vastavad öise tööstusmüra piirnormid on lisaks kehtestatud ka muu eluslooduse kaitseks (linnud, loomad jm), millest tulenevalt ei tohi müra piirnorm elamualal üheski punktis olla ületatud. Kohtuistungil ei osanud vastustaja esindaja täpsustada, milliseid linde ja loomi võiks antud asukohas vastav tööstusmüra häirida arvestades kinnistu asukohta, mis asub 4-realise maantee ja tööstuspiirkonna vahel ja on elamuala ning asjaoluga, et tegemist ei ole ka rohealaga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et kuivõrd Kollu tee 11 väiksema elumaja juures mõõdetud üldine arvutuslik tootmismüra oli haldusmenetluse käigus tehtud viimase mõõtmise ajal, mil tootmisterritooriumil töötasid aspiratsiooniseadmed (tõstukid ning frontaallaadur ei tegutsenud) 44,7 dBA ehk alla 45 dBA, olid määruse nr 71 nõuded täidetud ning vastustajal puudus alus kaebaja loataotluse rahuldamata jätmiseks KeÜS § 52 lg 1 p 8 alusel.
12.Kaebaja heitis vastustajale veel ette diskretsiooni kasutamata jätmist seoses kaebaja selgitustega, et öisel ajal frontaallaadur ei tegutse ning põhjendamiskohustuse rikkumist. Nagu kohus ka ülal välja tõi, siis kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et keeldumise alusena võttis vastustaja arvesse seda mõõtmist kinnistu piiril 57,3 dBA, mitte koos frontaallaaduriga mõõdetud 56,6 dBA eluhoone juures (protokoll helisalvestis alates 11:38:34). Samas vastavaid põhjendusi ega analüüsi vaidlustatud korraldusest ei nähtu. Pigem nähtub kaalutluste alt, et üheks peamiseks häirivaks müraallikaks on frontaallaadur (vt korralduse lk 3 (tl 144). Miks vastustaja ei ole arvestanud kaebaja selgitustega frontaallaaduri töö ümber korraldamise suhtes, seda korraldusest ei nähtu. Seega on vaidlustatud korraldus selles osas põhjendamispuudustega. Kaebaja viitas ka vaidlustatud korralduse põhjendustele osas, kus märgitakse järgmist: „2019 rajas ettevõte küll Tarmeko LPD OÜ aspiratsiooniseadme ette müratõkkeseina, nii nagu oli ette nähtud KSH aruandes, kuid nagu nähtub mõõtmistulemustest, ei ole see sein oma eesmärki täitnud“ ning leidis, et asjakohane ei ole kaebajale teha etteheiteid seoses Tarmeko LPD OÜ seadmete poolt tekitatava müraga. Samuti ei saanud vastustaja jätta kaebaja loataotlust rahuldamata põhjendusel, et Tarmeko LPD OÜ müratõkkesein ei täida oma eesmärki. Kohus nõustub eeltoodud kaebaja seisukohaga, kuivõrd vaidlustatud korraldusest jääb arusaamatuks, kuidas on korralduses viidatud Tarmeko LPD OÜ seadmete poolt tekitatud müra ja nimetatud ettevõtte poolt rajatud müratõkkeseina väidetavad puudused seotud kaebaja loataotluse rahuldamata jätmisega. Vastustaja on küll kohtumenetluses selgitanud, et domineeriva müra kohta vastustaja täiendavad selgitused olid esitatud 13.09.2019 kirjas nr 15-2/19/4877-5 (kaebuse lisa 13, tl 91-93) ja et tööstusmüra võib olla seotud rohkem kui ühe müraallikaga. Samuti nagu on näha kaebaja taotluse läbivaatamise menetluse käigus koostatud mõõteprotokollidest, ei olnud võimalik välja lugeda, millise konkreetse aspiratsiooniseadme müra domineeris, nagu ei saa teha ka kindlaks, et kaebaja ülenormatiivset müra üldse ei tekita. Samas ühtegi vastavat põhjendust vaidlustatud korraldusest ei nähtu. Üldreeglina ei saa hakata haldusakti tagantjärele põhjendama
kohtumenetluses. Kohtule ei nähtu käesoleval juhul selliseid erandeid, millisel juhul saaks kohus tagantjärgi esitatud põhjendusi arvestada. Kaebaja märkus, et vastustaja poolt korralduses tehtud etteheide, et kaebaja ei ole soostunud rakendama täiendavaid müraleevendusmeetmeid, ei ole asjakohane, kuivõrd see käis konkreetselt 4 m kinnise aia rajamise kohta Kollu tee 11 krundi poolsesse külge, mida kaebaja ei ole soostunud tegema ja millise asjaolu üle vaidlus puudub. Mis puudutab korralduses vaidlustamisviite puudumist, siis vastav asjaolu ei muuda korraldust iseenesest õigusvastaseks ega ole tühistamise aluseks. Eelkõige mõjutab vaidlustamisviite puudumine kaebetähtaja küsimuse lahendamist. Kaebaja esitas kaebuse kohtule tähtaegselt.
13.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse rahuldamisega tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on palunud hüvitada menetluskulud ilma käibemaksuta kokku summas 3235 eurot (sh riigilõiv summas 15 eurot) vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 162-164). Menetluskulud on välja mõistetavad lähtudes HKMS § 109 lg 1 ja 11. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kohus leiab arvestades asja mahtu, sisu ja keerukust, et taotletud menetluskulud on põhjendatud. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebuse koostamisele, mille pikkus on u 4 lk, ei ole 8 t 35 m kulutamine põhjendatud ega vajalik (arve nr 708-2021). Arvestades kaebuse sisu ning kaebusega koos esitatud lisade hulka, millele on tehtud ka konkreetsed viited, ei saa- kohtu hinnangul pidada kaheksat ja poolt tundi kaebuse koostamiseks ülepaisutatuks. Mis puudutab kohtuistungi soovimist, siis kaebajal on õigus enda asja lahendamisele istungimenetluses ning kohutistugi korraldamisele ka sii,s kui isik ei esita enne istungit täiendavaid seisukohti. Vastavad asjaolud ei saa olla menetluskulude vähendamise aluseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustajalt tuleb menetluskulud välja mõista taotletud summas kokku 3235 eurot (kuivõrd isik on käibemaksukohustuslane, siis on menetluskulude väljamõistmine põhjendatud ilma käibemaksuta nagu kaebaja taotles). (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.