Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Andreas Paukštys
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.11.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2161
Haldusasi
Xi kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 08.07.2021 otsuse tühistamiseks Kaebaja X Vastustaja Eesti Advokatuur, esindaja Kersti Puuri
Menetlusosalised ja nende esindajad Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.12.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
Aukohus märgib esmalt, et ei nõustu advokaadi seisukohaga, mille kohaselt on käesoleval juhul tegemist advokaatide omavahelise vaidlusega, kuhu on kaasatud advokaadi klient. Aukohus selgitab, et käsitleb aukohtusse pöördujatena kaebuse allkirjastanud kaebajaid ning lahendab asja kui advokaadi kliendi kaebust advokaadi tegevuse peale. Kaebajate esimene etteheide advokaadi suhtes oli seotud puuduliku hagi koostamisega. Kaebajate hinnangul esitas advokaat kohtusse puuduliku hagi, millega ei olnud võimalik saavutada kaebajate soovitud eesmärki vabaneda hüpoteegikandest täielikult. Kaebajad märgivad, et advokaat ei edastanud neile 22.10.2020 kohtumäärust, milles kohus selgitas, et suure tõenäosusega jääb hagi esitatud kujul rahuldamata. Kaebajad viitavad hagi nii Harju Maakohtu 22.10.2020 ja 17.02.2021 kohtumäärustele kui ka käesolevasse menetlusse tunnistajana kaasatud teise advokaadi seisukohale. Aukohtu hinnangul on kaebajate etteheide põhjendatud ja advokaat ei ole hagi kohtusse esitamisel käitunud asjatundlikult. Seeläbi on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud asjatundliku õigusteenuse osutamise kohustust. Aukohut eelviidatud seisukoht tugineb eelkõige Harju Maakohtu määrustel. Kohus on 22.10.2020 kohtumäärusega jätnud advokaadi poolt koostatud hagi puuduste tõttu käiguta. Kohtumääruse kohaselt oli vajalik esiteks täiendava riigilõivu tasumine 700 euro ulatuses, kuna advokaat oli arvestanud hagihinda valesti. Teiseks märkis kohus, et hagiavalduses sõnastatud haginõude resolutsioon ei vasta kehtivatele nõuetele, kuna see ei ole esitatud selgelt ja selliselt esitatud nõuet ei oleks hagi rahuldamisel võimalik täita. Advokaat esitas kohtusse tuvastusnõude, kuid kohtu hinnangul oleks advokaat pidanud kliendi nimel esitama kohustusnõude. Kohus soovitas hagejal kaaluda nõude muutmist ja määras selleks sama tähtaja, mis muude puuduste kõrvaldamiseks. Aukohtule on tõendina esitatud ka täiendatud hagiavaldus, kus advokaat on teinud muudatused üksnes otsuse resolutsioonis ning lasknud kliendil tasuda kohtu poolt nõutud täiendava riigilõivu. Täiendatud hagiavaldusest ei nähtu, et advokaat oleks kohtu ettepanekuid põhjalikult kaalunud. Kohus võttis küll hagi pärast advokaadi poolt tehtud täiendusi 09.12.2020 määrusega menetlusse, kuid aukohtu hinnangul ei tähenda menetlusse võtmine alati seda, et esitatud hagiavaldus on perspektiivikas ja hageja suhtes positiivselt lahenev. 17.02.2021 kohtumäärusega jättis kohus hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus märkis, et olles tutvunud kostja II seisukoha ja hageja taotlusega, leiab kohus, et hagi on esitatud kujul perspektiivitu ning sellega ei saa hageja seadusega kaitstud õigusi ja huve kaitsta. Viidatud määrusega jäeti menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda. Eelviidatuga on advokaat rikkunud ka eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 sätestatut, kuna puuduliku hagi esitamine ei ole kliendi huvides, seda eriti olukorras, kus hagi läbi vaatamata (või hagi rahuldamata) jätmine toob kaasa kliendile täiendavad rahalised kohustused vastaspoole menetluskulude näol. Lisaks ei saa puuduliku ja asjatundmatu õigusteenuse osutamisel olla täidetud advokaadi kohutus kasutada kliendi huvides kõiki seaduse ja kutse-eetika nõuetega kooskõlas olevaid viise. Lubamatu on olukord, kus advokaat teeb põhjendamatut ja perspektiivitut tööd selleks, et kliendile selle eest arve esitada või soovitab riskantseid valikuid lootusest suurele tulemustasule. Sellisel juhul on advokaat asetanud enda materiaalsed huvid kliendi huvidest kõrgemale, mis on lojaalsuskohustuse rikkumine. Kaebajad heidavad advokaadile ette ka perspektiivitu töö vastu võtmist. Aukohtus on varem (22.06.2006) otsuses asunud seisukohale, et lootusetuna saab vaadelda asja, millel ei ole mingit perspektiivi, näiteks kui kaebuse rahuldamine on õiguslikult välistatud. Aukohtule esitatud
materjali põhjal ei ole käesolevas asjas võimalik tuvastada, kas advokaadile pidi juba kliendi ülesannet vastu võttes olema ilmne, et asi on perspektiivitu, või oleks kaebajate soovitud tulemust olnud võimalik saavutada teissuguse hagi (nõude) koostamisel. Aukohus arvestab, et Harju Maakohus võttis hagiavalduse siiski pärast puuduste kõrvaldamist menetlusse ja ka kostja II on enda vastuses viidanud, et on valmis sõlmima kompromissi, kui kostja I on nõus laenulepingut muutma. Seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et töö vastuvõtmisel pidi advokaadile olema selge kaebajate soovitud tulemuse saavutamise ilmselge võimatus. Lähtudes eelnevast ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodekis §-st 12 lg-st 3 tulenevat kohustust keelduda sellise töö vastu võtmisest, millel puudub protsessuaalne võimalus kliendi huvide kaitsmiseks. Aukohus ei nõustu kaebajate etteheitega, et advokaat on juba kliendilepingu sõlmimisel olnud hooletu ja rikkunud AdvS § 55 lg 4 teises lauses sätestatud kohustust sõlmida kohtus esindamisega seotud kliendileping kirjalikult. Kaebajad on ise esitanud tõendina poolte vahel sõlmitud kirjaliku kliendilepingu, milles on reguleeritud kaebaja ema esindamine kohtumenetluses. Seetõttu ei ole see kaebajate etteheide tuvastatav. Kaebajad heidavad advokaadile ette nende päringutele mittevastamist ja menetlusdokumentide edastamata jätmist. Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, on samuti seisukohal, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud kohustust teavitada klienti regulaarselt ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt. Asjaoludest nähtub, et advokaat palus kõigepealt kliendil tasuda ettemaks 2000 eurot ja seejärel sõlmiti pooltevaheline kliendileping. Kaebaja tasus ettemaksu 07.08.2021, kuid advokaat esitas esialgse (puudustega) hagi kohtusse alles 28.09.2021. Kaebuse kohaselt on advokaat edastanud kliendile hagimenetlusega seotud informatsiooni üksnes pärast kliendi poolt vastavate päringute saamist, seejuures ei ole advokaat saatnud kaebajale tutvumiseks ei kaebajate nimel kohtusse esitatud dokumente ega kohtumenetluse käigus saabunud dokumente. Kaebajad said hagimenetluse aluseks oleva materjali, sh kohtumäärused, alles pärast seda kui 2021. aasta alguses need ise e-toimiku kaudu avasid. Advokaat ei ole kaebaja vastavasisulistele väidetele vastu vaielnud, mistõttu on aukohtu hinnangul asjas tõendatud, et advokaat ei ole hoidnud klienti regulaarselt kursis ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest. Advokaat on selgitanud, et kui kohus tegi määruse esialgse hagiavalduse käiguta jätmise kohta, proovis ta sellega seotud asjaolusid kliendile telefoni teel selgitada, aga kliendi telefon oli välja lülitatud. Aukohus märgib, et advokaadipoolset kohustust hoida klienti regulaarselt kursis tema asja menetlusega, ei saa lugeda täidetuks läbi selle, et advokaat proovib kliendile ühe korra helistada ning selle ebaõnnestumisel edasisi pingutusi vajalikuks ei pea. Advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-t 4 ka seeläbi, et on, vaatamata kaebajate koduvatele vastavasisulistele nõutele, keeldunud väljastamast teostatud tööde aruannet. Viidatud aruanne peaks muuhulgas andma vastuse kaebajate küsimusele, milliseid õigusabitoiminguid on advokaat teinud kaebajate poolt tasutud ettemaksu eest. Advokaat on keeldunud aruande väljastamisest tuginedes AdvS § 45 lg-s 1 ja eetikakoodeksi §-s 5 sätestatud advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusele ja asjaolule, et advokaat pole ka pärast digitaalselt allkirjastatud taotluse saamist veendunud, et aruannet küsib klient, mitte keegi kolmas isik. Aukohus ei pea advokaadi sellist kahtlust põhjendatuks. Aukohus on seisukohal, et kui klient on lisaks korduvatele taasesitamist võimaldavas vormis saadetud kaebustele edastanud ka digitaalselt allkirjastatud taotluse, puudub advokaadil alus keelduda kirjaliku
tööde aruande esitamisest. Aukohus nõustub kaebajatega, et nad ei ole kohustatud advokaadiga suhtlema muul viisil kui kirjalikult, kui kaebajad kahtlevad, kas advokaat lähtub kliendi huvidest. Suulisel ärakuulamisel kinnitas advokaat, et on valmis tööde aruande kohe edastama, kui on saanud kinnituse, et vastava taotluse on esitanud just kaebajad ise. Kui aga aukohus palus dokumendi endale edastada, küsis advokaat selle esitamiseks 4 kalendripäeva. See kinnitab aukohtu kahtlusi, et advokaadil puudub teostatud töödest täpne ülevaade ja advokaat ei ole pidanud arvestust, milliseid tööid on ta kliendi poolt ettemaksuna tasutud 2000 euro eest teostanud. Sellega on advokaat toime pannud distsiplinaarsüüteo. Aukohus rõhutab, et arvepidamine peab olema korras. Lisaks peab aukohus oluliseks märkida, et kaebajad taotlusesid teostatud tööde aruannet juba 2021. aasta veebruaris ning aukohus juhtis tööde aruandele tähelepanu ka juba 01.04.2021 istungi määruses, millega asi aukohtu menetlusse võeti. Vaatamata sellele, et advokaadil on olnud üle kolme kuu aega aruanne üle vaadata, ei olnud advokaat seda aukohtus ärakuulamise ajaks jätkuvalt teinud. Advokaat ei ole käitunud kooskõlas kutse-eetikaga ja on rikkunud tööde aruande esitamisest keeldumisel nii eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 sätestatud kliendi huvidest lähtumise kohustust kui ka eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud aruandluse kohustust. Vaatamata eelnevale edastas advokaat 03.06.2021 aukohtule vaidlusaluse tööde aruande. Aruande kohaselt oli advokaadi tunnihind õigusteenuse osutamisel 166,67 eurot (+ käibemaks) ning advokaat on kliendile teostanud tööd kokku 23,75 tunni ulatuses. Kaebajad vaidlesid tööde aruandele vastu ja asusid seisukohale, et advokaadi poolt viidatud töödest saab vajalikuks ja põhjendatuks pidada üksnes hagiavalduse koostamise eest ajakulu kuni 2 tundi ning sedagi ainult juhul, kui hagi oleks olnud perspektiivikas. Aukohus nõustub, et esitatud aruanne on jätkuvalt segane ning sisaldab muuhulgas toiminguid, mis ei ole seotud selle tsiviilmenetlusega, mille raames pooltevaheline kliendileping sõlmiti. Samuti nähtub aruandest (nt asjaolust, et tööde aruandesse on märgitud ka selle sama dokumendi koostamise ajakulu), et see on koostatud tagant järgi ehk advokaat ei ole pidanud nõuetekohast arvestust tööde teostamise ajal. Kliendi materjalide hoidmise juhendi § 3 lg 6 kohaselt peab advokaat, sarnaselt kliendi andmetega, säilitama ka kliendilepingud, kliendile esitatud arved ning aruanded advokaadi töö kohta. Seetõttu oleks advokaadil pidanud olema tööde aruanne ka juhul, kui klient ei oleks seda küsinud. Seega näitab asjaolu, et advokaat koostas tööde aruande alles pärast aukohtult vastavasisulise nõude saamist, advokaadipoolset kohustuste rikkumist. Küll aga ei saa aukohus käesolevas otsuses anda detailset hinnangut selle kohta kas ja millised advokaadi poolt aruandesse märgitud kulutused olid põhjendatud või mitte. Aukohus selgitab, et vaidlus selle üle, kas raha on kasutatud õigesti, on seotud pooltevahelise lepingulise suhtega, mis kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse raames, kuivõrd AdvS § 55 lg 3 kohaselt kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid. Advokaat on palunud aukohtul taotleda AdvS § 17 lg 4 alusel halduskohtult abi tõendite kogumiseks ja politseilt andmeid selle kohta, kas kaebaja oli 17.02.2021 kell 14:55 Eestis ja kui oli, siis mis piirkonnas. Samuti on advokaadil palve, et aukohus kontrolliks kaebajate sideoperaatori kaudu, kas isikud viibisid 17.02.2021 kell 14:55 või sellele võimalikult lähedasemal ajal (so aukohtusse edastatud kaebuse allkirjastamise ajal) Eestis ja kui vastus on jaatav, siis millise tugijaama piirkonnas. Lisaks soovib advokaat, et aukohus tuvastaks, kus asusid kaebajad aukohtule esitatud kaebuse allkirjastamise ajal. Advokaat soovib sellega tõendada, et kaebajad viibisid kaebuse allkirjastamise ajal muus kohas võrreldes sellega, kus
toimus kaebuse allkirjastamine, ja seega on kaebus allkirjastatud kellegi teise poolt. Aukohtu hinnangul ei oma asjas tähtsust, kus isik asus dokumendi allkirjastamise hetkel. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata advokaadi taotlused kaebajate asukohade ja telefoninumbrite asukoha tuvastamiseks. Aukohtu hinnangul on sellise taotluse esitamine olukorras, kus klient on esitanud digitaalselt allkirjastatud taotluse ja korduvalt kinnitanud, et tema identiteeti ei ole varastatud, äärmiselt lugupidamatu. Nii kaua, kui isik ei ole esitanud teavitust enda identiteedi (võimaliku) varguse kohta, tuleb eeldada, et digiallkirjastatud taotlus on esitatud just selle isiku poolt. TsÜS § 80 kohaselt loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui see on tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, see sisaldab tehingu teinud isikute nimesid ja on tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Seega loetakse digiallkiri juriidiliselt võrdseks omakäelise allkirjaga. Aukohus möönab, et isikute identiteedi vargust esineb järjest enam, kuid sellisel juhul on advokaadil, kui tal on tõsine kahtlus, et kliendi isikuandmeid on kuritarvitatud, kohustus teavitada sellest politseid. Käesoleval juhul ei ole aukohtule esitatud tõendeid, mille alusel saaks mõistlikult asuda seisukohale, et kaebajate identiteeti on kuritarvitatud advokaadi vastu aukohtusse kaebuse esitamiseks ning isikud tegelikult ei soovinud kaebust esitada. Ka ei ole aukohtule teadaolevalt advokaat vastavasisulist teavitust politseile teinud. Sellest tulenevalt on aukohus seisukohal, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-t 1, kuna ei ole kliendiga käitunud ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Aukohus loeb kaebajate vastavasisulise etteheite põhjendatuks. Kaebajad on advokaadile ette heitnud ka eetikakoodeksi § 24 lg-te 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat asus kohatult eeldama, et käesolevas menetluses tunnistajaks olnud advokaat halvustab või kritiseerib advokaati, sest edastas kaebajate nimel advokaadile palve selgitada kohtusse esitatud hagi perspektiive ja võimalikke lahendusi. Aukohus nõustub, et käesoleval juhul ei ole advokaadi, kelle suhtes antud lahend on tehtud, käitumine olnud kollegiaalne ehk rajanenud vastastikkusel austusel ja usaldusel. Advokaat selgitas aukohtule, et tema hinnangul rikkus teine advokaat klientide abistamisel eetikakoodeksi § 7 lg-t 1, mille kohaselt ei või advokaat hankida kliente ebaausal teel, kallutades teise advokaadi klienti vahetama advokaati või samal eesmärgil halvustada kolleege või teisi advokaadibüroosid või nende poolt pakutavat õigusabi. Aukohus sellega ei nõustu. Kaebajatel on õigus küsida enda asjas teist arvamust teisest advokaadibüroost ning seda ei tohiks automaatselt tõlgendada kui kõlvatut konkurentsi. Vaatamata eetikakoodeksi § 24 lg-s 1 sätestatule ei suhtunud advokaat enda kolleegi heatahtlikult ja koostööaltilt, vaid asus kohe esmase pöördumise saamisel kahtlustama, et kolleegil puudub sellise pöördumise tegemiseks kliendi nõusolek. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaat ei proovinud asja selgitamiseks võtta ühendust konkreetse kolleegiga, vaid edastas talle pöördumise, mis oli muuhulgas suunatud otse ka kolleegi ülemusele (patroonile). Lisas võttis advokaat telefoni teel ühendust eelviidatud patrooniga, mitte ei proovinud tekkinud arusaamatust lahendada kolleegiga peetud läbirääkimiste teel. Sellest tulenevalt on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 24 lg-s 1 sätestatud kohustust kolleegi usaldada ja olla kolleegi suhtes heatahtlik, aus ja koostööaldis ning lg-s 2 sätestatud kohustust lahendada tekkinud lahkhelid advokaatide vahelisel kokkuleppel. Kokkuvõtvalt on aukohus, eelnevale tuginedes, tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused, kuna advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg-t 2 ja 4 ning § 24 lg-t 1 ja 2.
Arvestades eeltoodut leiab aukohus, et advokaat väärib karistust. AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik käesolevas asjas määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine. Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad karistused. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust. Eesti Advokatuuri kodukorra § 59 lg 2 alusel maksab advokaat distsiplinaarkaristuse määramisel advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise. Eesti Advokatuuri korralisel üldkogu 09.03.2021 – 15.03.2021. a. otsusega otsustati eelnõu nr 6 osas kinnitada advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alammäär. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrus nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-le 1 on kehtiv kuutasu alammäära täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Eelnevast tulenevalt on advokaat kohustatud Eesti Advokatuurile tasuma aukohtu menetluskulude hüvitis summas 548 eurot“ (dtl 60-65).
tegid, mitte hagi koostaja asjatundlikkust; e) TsMS §-st 457 lähtuvalt, kohtulahendi põhjendused, isegi kui need oleksid jälgitavad, ja isegi kui oleks selge, miks nimelt kohus hagi perspektiivituks peab, ei saa üldse olla millegi tõendiks ja olla kellelegi siduvad. Aukohus märkis, et täiendatud hagiavaldusest ei nähtu, et advokaat oleks kohtu ettepanekuid põhjalikult kaalunud. Kaebaja ei ole antud etteheitega nõus. Aukohus ei ole antud küsimust kaebajaga arutanud, seega polnud kaebajal võimalik oma seisukohta väljendada. Tõendamiskoormuse ümberpööramine („aukohtu hinnangul ei tähenda menetlusse võtmine alati seda, et esitatud hagiavaldus on perspektiivikas ja hageja suhtes positiivselt lahenev”), ei ole õige. Mis puudutab riigilõivu suurust, siis ka selles küsimuses on mitu alternatiivi. Kaebaja määras hagihinna, lähtudes kliendile kõige soodsamast alternatiivist. Tegemist ei ole asjatundmatu valikuga. Hagis on olemas põhjendus, miks tuleb lugeda hagihinnaks 3500 eurot. Eraõiguses on palju alternatiivseid võimalusi. Määrata distsiplinaarkaristused selle eest, et advokaat eelistas ühte (kliendile rahaliselt kasulikumat) alternatiivi teisele – ei ole õige.
loomulikult tekkis soov helistada sellele meeskonna liikmele, kes on tuttav. Sellisest vestlusest selguski, et H. nimelist klienti R. L. bürool ei ole, seega R. S. kinnitus, justkui H. on tema klient, ei vasta tõele. Samuti selgus, et patroon ega keegi teine nende büroost ei tea H. asjast midagi. Seega ei vastanud tõele, et kolleeg S. arutas H. asja vanemate kolleegidega. Vaatamata kahtluse kinnitamisele ei avaldanud kaebaja mingit usaldamatust valeinfot teatanud kolleegile. Aukohtu vastav etteheide on alusetu. Mis puudutab kolleegidevahelise lahkheli lahendamist kokkuleppel, siis kaebaja tegi telefoni teel R. L. ettepaneku kõikidel kokku saada ja lahendada küsimus kokkuleppel, vastava kõne lindistus on aukohtule esitatud. R. L. helistas tagasi ja teatas, et kolleeg S. ei ole huvitaud. Seega ei saa kaebajale ette heita soovimatust lahendada kolleegidevahelised lahkhelid kokkuleppel.
mistahes viisil kliendile soodsam, kuna klient pidi tasuma täiendavalt riigilõivu summas 700 eurot ning lisaks jäeti kaebaja kliendi kanda ka menetlusosaliste menetluskulud. Kaebaja väitega, et hagihinna ja suuruse määramisel on mitu alternatiivi, vastustaja ei nõustu ning see ei ole vastustaja hinnangul ka asjakohane. Riigilõivu suuruse määramisel kehtivad kindlad reeglid ning asjaolu, et advokaat neid ebaõigesti tõlgendab, ei tähendab teise alternatiivi olemasolu, vaid näitab advokaadi asjatundmatust. Ka antud asjas ei aktsepteerinud kohus advokaadi alternatiivset seisukohta, vaid kohustas hagejat (kaebaja klienti) tasuma riigilõivu puuduolev osa 10 päeva jooksul. Vastustaja peab oluliseks ka rõhutada, et kaebaja keeldus kliendile (või kliendi poolt määratud teisele advokaadile) selgitamast, kuidas tema valitud alternatiivse lahendusega on kliendi soovitud tulemust võimalik saavutada. Kuigi klient oli advokaadile tasunud 2000 euro suuruse ettemaksu hagimenetluses esindamiseks, oli kaebaja nõus juba tehtud töö kohta selgitusi andma pärast seda, kui klient tasub täiendava ettemaksu 1 tunni ulatuses. Etteheide, et advokaat edastas kliendile hagimenetlusega seotud informatsiooni üksnes pärast kliendi poolt vastavate päringute saamist ega ole tutvustanud kohtusse esitatud dokumente enne nende esitamist, oli kaebaja 17.02.2021 pöördumises. Klient viitas sellele etteheitele pöördumises korduvalt. Selle etteheite suhtes on advokaat 22.02.2021 esitatud kirjalikes selgituses märkinud: „Ei vasta tõele ka kaebuse autori väide justkui soovivin ma midagi kliendilt varjata. Kogu oluline informatsioon oli kliendile edastatud. Detailsema info edastamiseks helistasin kliendile (ei vastatud kõnele). Kliendil oli alati võimalik tutvuda ka nende e-toimiku dokumentidega, mis ei vajanud kättesaamise kinnitamist“. Seega andis aukohus kaebajale võimalus selle etteheite osas vastuväited esitada ning kaebaja seda ka kasutas. Samuti oleks kaebajal olnud võimalik selle kohta täiendavaid selgitusi anda 03.06.2021 suulisel ärakuulamisel, kui aukohus küsis, kas advokaat soovib veel midagi täiendada. Kaebaja ei soovinud. Eelnevast tulenevalt ei ole vastustaja rikkunud kohustust anda menetlusosalisele arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalus. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et klient ehk aukohtusse pöörduja oli rahul poolte vahel välja kujunenud suhtluskorra ja selle sagedusega. Olukorras, kus kaebaja esitab kaebuse ja heidab advokaadi mittesuhtlemist ette, ei saa kuidagi asuda seisukohale, et klient on suhtlemisega väga rahul. Samuti on ebaõige kaebaja seisukoht, et aukohus on alusetult lähtunud ümberpööratud tõendamiskohustusest. Eetikakoodeksi § 14 lg 4 sätestab selgelt advokaadi kohustuse klienti regulaarselt teavitada ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastata kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Eetikakoodeksi kommentaarides on viidatu sätte kohta märgitud, et aukohus on kliendiga suhtlemist käsitlenud arvukates lahendites. Vaidluse korral on advokaat kohustatud tõendama, et ta täitis kommenteeritavas lõikes sätestatud kohustust. Seejuures on viidatud aukohtu 2008 ja 2015 otsustele. Lisaks on eetikakoodeksi kommentaarides eraldi välja toodud, et kindlasti tuleb klienti viivitamatult teavitada, kui õigusabi osutamise käigus selgub, et kliendi poolt soovitut ei ole võimalik saavutada. Seega ei ole tegemist alusetult ümber pööratud tõendamiskoormusega, vaid aukohtmenetluse praktikaga, mis on kehtinud juba 2008. aastast. Käesolevas asjas ei ole advokaat kaebaja etteheiteid ümber lükanud. Lisaks ei ole kaebaja ka ise kordagi (sh halduskohtule esitatud kaebuses) väitnud, et ta oleks kliendile regulaarselt infot edastanud, mistõttu ei ole vaidlust selles, et advokaat on viidatud kohustust rikkunud. Kaebaja üksnes leiab, et distsiplinaarsüütegu ei esinenud, kuna ta ei pidanud regulaarset info edastamist vajalikuks väidetavalt kliendiga varem kokku lepitud suhtluskorrast lähtudes. Vastustaja
hinnangul ei vabasta see aga kaebajat eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud kohustuse täitmisest, sest kliendiga regulaarsest suhtlemisest hoidumine võib olla kliendi huvidega vastuolus. Aukohus tuvastas eetikakoodeksi § 14 lg 4 rikkumise ka seeläbi, et advokaat ei edastanud kliendile, vaatamata kliendi korduvatele taotlustele, tööde aruannet ja informatsiooni, millele on kulutatud kliendi pool tasutud ettemaks summas 2000 eurot. Asjas ei ole vaidlust selles, et advokaat seda ei edastanud. Advokaat kinnitas 03.06.2021 ärakuulamisel, et ei ole aruannet esitanud, kuid on valmis seda kohe tegema, kui on saanud kinnituse, et aruande saamise taotluse on esitanud just klient. Ta selgitas, et pole ka pärast digitaalselt allkirjastatud taotluse saamist veendunud, et aruannet küsib klient, mitte keegi kolmas isik. Seetõttu keeldus advokaat AdvS § 45 lg-le 1 viidates tööde aruande väljastamisest. Aukohus asus otsuses seisukohale, et kui klient on lisaks korduvatele taasesitamist võimaldavas vormis saadetud kaebustele edastanud ka digitaalselt allkirjastatud taotluse, puudub advokaadil alus keelduda kirjaliku tööde aruande esitamisest. Aukohus nõustus kaebajatega, et nad ei ole kohustatud advokaadiga suhtlema muul viisil kui kirjalikult, kui kaebajad kahtlevad, kas advokaat lähtub kliendi huvidest. Kaebuses on väidetud, et kaebaja keeldus vaatamata digitaalselt allkirjastatud taotlusele kliendile tööde aruande väljastamisest, sest täitis kõrgendatud hoolsuskohustust, mistõttu ei olnud aukohtul õigust advokaati selle eest karistada. Kaebaja viitab halduskohtule esitatud kaebuses nii EA juhatuse poolt 14.12.2010 kinnitatud „Elektrooniliste vahendite ja interneti kasutamise juhendi“ p-le 6.11. kui ka andmete vastutava töötleja kohustusele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 2016/679 art 12 p-le 6. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu, lisaks ei ole advokaadi aukohtumenetluses ja käesolevas haldusmenetluses antud selgitused omavahel kooskõlas. Viidatud õigusaktidele kaebaja aukohtumenetluse raames ei tuginenud, samuti ei nähtu aukohtule esitatud materjali põhjal, et advokaat oleks neid asjaolusid kliendile selgitanud. Suulisel ärakuulamisel paluti kaebajal selgitada, miks ta digiallkirjastatud taotlust ei aktsepteeri ning siis selgitas kaebaja üksnes seda, et temale teadaolevalt oli klient taotluse esitamise ja ka aukohtule kaebuse esitamise ajal Eestist eemal. Kaebaja tõi näite, et olukord on tema hinnangul sarnane petukõnega, kus proovitakse saavutada juurdepääs isiku pangakonto andmetele või kasutatakse ära isiku ID-kaarti teise isiku nime laenu võtmiseks. Advokaadilt uuriti, miks ta arvab, et aruande küsimuse osas teda taotluse esitaja isikus petta proovitakse ning miks ta, juhul kui tal on tõsised kahtlused, et kliendi identiteeti on kuritarvitatud, politsei poole ei ole pöördunud. Advokaat selgitas, et tegemist võib olla kõlvatu konkurentsiga, aga politseisse ta ei ole pöördunud, sest ei soovi kolleegile pahandusi. Samas halduskohtule esitatud kaebuses kirjeldab kaebaja, et tal oli kahtlus, et andmeid kasutab ära aukohtusse pöördunud R. H. õde, kes oli advokaadi poolt kohtusse esitatud tsiviilasjas üheks kostjaks. Seega on aukohtule ja halduskohtule esitatud põhjendused erinevad. Vastustaja selgitab, et viidatud elektrooniliste vahendite ja interneti kasutamise juhendis puudub p 6.1.1, kuid selline punkt on viidatud juhendi lisas nr 1. Viidatud punkt tõesti sätestab, et advokaat peab veenduma elektrooniliste vahendite kaudu kontakteeruva kliendi või muu isiku isikusamasuses. Samas on juhendis selgitatud, et juhul kui digiallkiri puudub ja muude elektrooniliste vahenditega ei saa kahtlusi kõrvaldada, on vajalik suhtlus telefoni või vahetu kohtumise näol. Vaidlusalusel juhul oli klient esitanud kaebajale digiallkirjastatud pöördumise, seega puudus põhjendatud kahtlus isikusamasuse suhtes. Juhul kui kaebajal siiski olid halduskohtule esitatud kaebuses kirjeldatud kahtlused, oleks ta pidanud neid ka kliendile selgitama ja laskma kliendil siis otsustada, kas ta jätkuvalt keeldub telefoni teel suhtlemisest. Samas antud juhul nõudis kaebaja kliendilt asja arutamiseks ettemaksu ning ei selgitanud, miks
ta ei ole kaebaja isikusamasuses kindel. Advokaadi suhtlemisviis ja kliendi jälitama asumine oli aukohtu hinnangul klienti solvav ja heade kommetega vastuolus. Kaebaja on ebaõigesti tõlgendanud aukohtu otsust seoses aruande esitamise kohustusega. Aukohus on otsuses selgitanud, et aeg, mida advokaat vajas aruande esitamiseks, viitab, et aruannet ei olnud peetud tööde teostamise ajal. Seega seisnes aukohtu poolt advokaadile etteheidetud kohustuse rikkumine selles, et advokaat ei olnud jooksvalt täitnud aruande pidamise kohustust, mitte selles, et advokaat ei esitanud aruannet aukohtu poolt nõutud ajal. Kaebaja 03.06.2021 suuliselt antud selgitus, et ta ei ole valmis kohe aruannet esitama, oli üksnes tõend aruandepidamise kohustuste rikkumise kohta. Viidatud tõendit arvestati kogumis koos asjaoluga, et 03.06.2021 aukohtu poolt esitatud nõue ei olnud ootamatu nõudega, sest klient oli samasisulise nõude advokaadile esitanud juba sama 2021 veebruaris ning aukohus viidanud selle esitamise vajadusele 01.04.2021 protokollis. Seega oli kaebajale vähemalt pärast aukohtu 01.04.2021 istungi protokollilise määruse kättesaamist teada, et tal peab olema olemas tööde aruanne, millest nähtub, kuhu on kulutatud kliendi poolt ettemaksuna tasutud 2000 eurot. Nagu aukohus otsuses viitas, tuleneb see kliendi materjalide hoidmise juhendist, mille § 3 lg 6 sätestab advokaadile kohustuse säilitada, sarnaselt kliendi andmetega, ka kliendilepingud, kliendile esitatud arved ning aruanded advokaadi töö kohta. Seetõttu oleks advokaadil pidanud olema tööde aruanne ka juhul, kui klient ei oleks seda küsinud. Aukohtule edastatud aruanne näitab aga, et advokaat koostas tööde aruande alles pärast aukohtult 03.06.2021 ärakuulamisel saadud suulist korraldust. Kaebaja valesti tõlgendanud vaidlusalust aukohtu otsust, kui asus seisukohale, et aukohus on teda karistanud politseisse avalduse esitamata jätmise eest. Kaebaja soovis, et aukohus tuvastaks klientidele kuuluvate telefoninumbrid ja isikute viibimiskohad ajal, kui allkirjastati tööde aruande esitamise taotlus ja aukohtule esitatud pöördumine (st kaebaja palus aukohtul tuvastada, kas R. ja L. H. viibisid dokumentide allkirjastamise ajal Eestis ning kui jah, siis millise tugijaama piirkonnas). Kaebaja oli sarnaseid taotluseid proovinud ka ise esitada, kuid ei olnud saanud vastuseid. Aukohus selgitas, miks need taotlused on põhjendamatud. Lisaks asus aukohus seisukohale, et selliste taotluste esitamisel ei ole advokaat käitunud klientide suhtes ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutseeetika nõuetega. Seega tuvastas aukohus advokaadi tegevuses kliendi suhtes lugupidamatu käitumise, mitte ei karistanud advokaati selle eest, et ta ei esitanud politseile avaldust. Aukohus üksnes selgitas, et kui advokaadil oli päriselt tõsine kahtlus, et tema kliendi suhtes on toime pandud kliendi huvisid kahjustav kuritegu (identiteedi vargus), oleks advokaat pidanud sellest politseile teatama. Ebaõige on ka kaebuses toodud seisukoht, justkui heidaks aukohus kaebajale ette advokaadile kehtestatud nõuete, sh AdvS § 45 sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse järgimist. Aukohus heidab advokaadile ette eetikakoodeksi § 24 lg-te 1 ja 2 rikkumist, mitte AdvS § 45 lg 1 ja 2 järgimist. Vastustaja selgitab, et eetikakoodeksi nõuetele mittevastavat suhtlust kolleegiga heideti kaebajale ette juba aukohtusse pöördunud isikute 17.02.2021 pöördumises. Seega oli aukohtul kohustus viidatud etteheidet käsitleda. Lähtudes asjas esitatud materjalist, sh kaebaja enda poolt esitatud kolleegi patrooni vandeadvokaat R. L. peetud telefonivestluste helisalvestistest, nõustus aukohus etteheitega, et kaebaja käitumine ei olnud kollegiaalne ehk ei rajanenud vastastikkusel austusel ja usaldusel. Aukohus märkis, et klientidel on õigus küsida enda asjas teist arvamust teisest advokaadibüroost ning seda ei tohiks automaatselt tõlgendada kui kõlvatut konkurentsi. Kaebaja aga vastavasisulised etteheited tegi. Aukohtule esitatud materjalist ei nähtunud, et kaebaja oleks proovinud tekkinud lahkheli lahendada otse kolleegiga
suheldes. Materjali kohaselt asus kaebaja suhtlema kolleegi patrooniga. Kaebaja ka ise viitab, et proovis kokkulepet saavutada kolleegi patrooniga, mitte aga kolleegiga otse suheldes. Vastustaja leiab, et aukohus tegi põhjendatud ja kaalutletud otsuse, kui asus seisukohale, et kaebaja käitumine ei olnud kooskõlas eetikakoodeksi § 24 lg-ga 1. Nagu kaebaja ise viitab, et kogu suhtlus vandeadvokaat R. S. (aukohtu menetluse ajal, oli R. S. veel vandeadvokaadi abi) oli kirjalik. Samas ei nähtu aukohtule esitatud materjalist, et kaebaja suhtlusstiil oleks heatahtlik või koostööaldis. Vastupidi – materjalist nähtub, et advokaat asus koheselt seisukohale, et tegemist on alusetu pöördumisega ning keeldus suhtlusest (st nõudis suhtluse eest kliendilt ettemaksu). Vastustaja märgib muuhulgas, et aukohtule esitatud kõnesalvestistest ei ole kuulda, et kaebaja oleks R. L. teavitanud kõnede salvestamisest. Ka sellises tegevus võib esineda eetikakoodeksi § 24 lg 1 rikkumine. 4.2 Karistuse ebaproportsionaalsus Kaebaja poolt viidatud aukohtumenetluse asjaolud ei ole võrreldavad kaebaja juhtumiga. Aukohus peab igat juhtumit käsitlema eraldi ning tegema kaalutletud otsuse lähtudes konkreetsetest asjaoludest. Aukohus tuvastas advokaadi tegevuses, kuue erineva kutse-eetika sätte rikkumise ja asus seisukohale, et advokaat väärib toimepandud rikkumiste eest karistust. AdvS § 19 lg 2 sätestab, millised karistused võib aukohus distsiplinaarkaristusena määrata. Aukohus arvestas, et kaebaja suhtes puuduvad varasemad karistused ja pidas teole vastavaks karistuseks noomitust. Tegemist on kõige kergema karistusega, mida AdvS § 19 lg-st 2 tulenevalt määrata saab. Seega on kaebajale määratud karistus proportsionaalne. 4.3 Aukohtu menetluskulud EA kodukorra § 59 lg-st 2 sätestab: „Advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel maksab advokaat advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise.“ EA korralisel üldkogul 09.03.2021 kuni 15.03.2021 (protokoll kinnitatud 19.03.2021) otsustati otsuse eelnõu nr 6 osas kinnitada advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alammäär. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrus nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-le 1 on kehtiv kuutasu alammäära täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Eelnevast tulenevalt on advokaat kohustatud EA-le tasuma aukohtu menetluskulude hüvitis summas 548 eurot. Seega tugineb menetluskulude hüvitamise kohustus kehtival regulatsioonil. Siiski peab vastustaja oluliseks veel selgitada, et praktikas on keeruline arvestada välja iga distsiplinaarmenetluse kulu ja selles süüdimõistetud isiku osa järelevalvele tehtavatest üldistest kulutustest, sest menetluste maht ja keerukus on erinev, ei ole menetluskulude hüvitise suurus otseses seoses konkreetse distsiplinaarasja tegeliku maksumusega, vaid üldkogu kindlaks määratud summa, mille ulatuses peab distsiplinaarkorras süüdimõistetud isik tekkinud kulud osaliselt hüvitama. Hüvitise summa kindaksmääramisel on arvestatud aukohtu tegevuse kulu (2021 eelarves 61 490 eurot) ja keskmiselt määratud karistuste arvu, millest tulenevalt katab menetluskulude hüvitise kehtestamine kulud vaid osaliselt (ligikaudu 1/10 ulatuses). Aukohtu tegevuse kulu sisaldab kohtus esindamise kulu, tööjõukulu ja aukohtu liikmete tasu.
kohta täiendavaid selgitusi anda 03.06.2021 suulisel ärakuulamisel, kui aukohus küsis, kas advokaat soovib veel midagi täiendada. Kaebaja ei soovinud. Seega ei ole vastustaja rikkunud HMS § 40 lg-s 1 sätestatud kohustust anda menetlusosalisele arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalus. Puutuvalt kaevatava otsusega kaebajale määratud kohustusse tasuda vastustajale aukohtu menetluskulude hüvitis, märgib kohus, et ta ei nõustu kaebajaga, et ka selles küsimuses tulnuks viimane eelnevalt ära kuulata. Advokaadile karistuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise maksmise kohustus tuleneb EA kodukorra § 59 lg-st 2 (vt ka käesoleva otsuse p 5.8). 5.3 Kaevatavast otsusest nähtuvalt on aukohus tuginenud puuduliku hagiavalduse küsimuses Harju Maakohtu määrustele. Aukohus on selgitanud: „Kohus on 22.10.2020 kohtumäärusega jätnud advokaadi poolt koostatud hagi puuduste tõttu käiguta. Kohtumääruse kohaselt oli vajalik esiteks täiendava riigilõivu tasumine 700 euro ulatuses, kuna advokaat oli arvestanud hagihinda valesti. Teiseks märkis kohus, et hagiavalduses sõnastatud haginõude resolutsioon ei vasta kehtivatele nõuetele, kuna see ei ole esitatud selgelt ja selliselt esitatud nõuet ei oleks hagi rahuldamisel võimalik täita. Advokaat esitas kohtusse tuvastusnõude, kuid kohtu hinnangul oleks advokaat pidanud kliendi nimel esitama kohustusnõude. Kohus soovitas hagejal kaaluda nõude muutmist ja määras selleks sama tähtaja, mis muude puuduste kõrvaldamiseks. /.../ 17.02.2021 kohtumäärusega jättis kohus hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus märkis, et olles tutvunud kostja II seisukoha ja hageja taotlusega, leiab kohus, et hagi on esitatud kujul perspektiivitu ning sellega ei saa hageja seadusega kaitstud õigusi ja huve kaitsta. Viidatud määrusega jäeti menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda“. Seega ei olnud kaebaja poolt kliendi nimel kohtusse esitatud hagi mistahes viisil kliendile soodsam, kuna klient pidi tasuma täiendavalt riigilõivu summas 700 eurot ning lisaks jäeti kaebaja kliendi kanda ka menetlusosaliste menetluskulud. Kaebaja väide, et hagihinna ja suuruse määramisel on mitu alternatiivi pole kohtu hinnangul asjakohane. Kohus nõustub vastustajaga, et riigilõivu suuruse määramisel kehtivad kindlad reeglid ja asjaolu, et advokaat neid ebaõigesti tõlgendab, ei tähendab teise alternatiivi olemasolu, vaid näitab advokaadi asjatundmatust. Ka antud asjas ei aktsepteerinud maakohus kaebaja alternatiivset seisukohta, vaid kohustas hagejat (kaebaja klienti) tasuma riigilõivu puuduolev osa 10 päeva jooksul. 5.4 Ebaõige on kaebaja väide, et kaebaja klient oli rahul poolte vahel välja kujunenud suhtluskorra ja selle sagedusega. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus klient esitab kaebuse ja heidab advokaadile mittesuhtlemist ette, siis ei saa kuidagi asuda seisukohale, et klient on suhtlemisega rahul. EA eetikakoodeksi § 14 lg 4 sätestab selgelt advokaadi kohustuse klienti regulaarselt teavitada ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastata kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Vaidluse korral on advokaat kohustatud tõendama, et ta täitis nimetatud lõikes sätestatud kohustust (vt Eesti Advokatuuri eetikakoodeks. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2018, lk 156). Kindlasti tuleb klienti viivitamatult teavitada, kui õigusabi osutamise käigus selgub, et kliendi poolt soovitut ei ole võimalik saavutada (vt samas, lk 157). Kohus nõustub vastustajaga, et ühenduse võtmist (kui positiivset asjaolu) peab tõendama just isik, kes sellele tugineb. Käesolevas asjas ei ole advokaat kliendi etteheiteid ümber lükanud. Ka ei ole kaebaja kordagi väitnud, et ta oleks kliendile regulaarselt infot edastanud. Seega on vastustaja
õigesti leidnud, et kaebaja on EA eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud kohustust rikkunud. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja on eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud kohustust rikkunud ka seeläbi, et ta ei edastanud kliendile, vaatamata kliendi korduvatele taotlustele, tööde aruannet ja informatsiooni, millele on kulutatud kliendi pool tasutud ettemaks summas 2000 eurot. Puudub vaidlus, et kaebaja seda ei teinud. Kaebaja kinnitas 03.06.2021 ärakuulamisel, et ei ole aruannet esitanud, kuid on valmis seda kohe tegema, kui on saanud kinnituse, et aruande saamise taotluse on esitanud just klient. Kaebaja selgitas aukohtumenetluse käigus, et pole ka pärast digitaalselt allkirjastatud taotluse saamist veendunud, et aruannet küsib klient, mitte keegi kolmas isik, mistõttu keeldus AdvS § 45 lg-le 1 viidates tööde aruande väljastamisest. Vastustaja on õigesti leidnud, et kui klient on lisaks korduvatele taasesitamist võimaldavas vormis saadetud kaebustele edastanud ka digitaalselt allkirjastatud taotluse, puudub advokaadil alus keelduda kirjaliku tööde aruande esitamisest. Kaebaja käsitlusega temapoolse kõrgendatud hoolsuskohustuse täitmisest kohus ei nõustu. Kuna kaebaja klient oli talle esitanud digiallkirjastatud pöördumise, puudus põhjendatud kahtlus isikusamasuse suhtes. Kaebaja viidatud EA juhatuse poolt 14.12.2010 kinnitatud elektrooniliste vahendite ja interneti kasutamise juhendi lisa p 6.1.2 selgitabki, et isikusamasuse kontrollimine on lihtsam digitaalallkirja kasutamise korral (dtl 36). 5.5 Kaebaja leiab ekslikult, et aukohus on teda karistanud ka selle eest, et ta ei esitanud aruannet viivitamatult pärast aukohtu poolt vastava nõude saamist. Aukohtu etteheide kaebajale seisnes otsusest nähtuvalt selles, et kaebaja ei olnud jooksvalt täitnud aruande pidamise kohustust. Aukohus on otsuses selgitanud, et aeg, mida kaebaja vajas aruande esitamiseks, viitab sellele, et aruannet ei olnud peetud tööde teostamise ajal. Vastustaja seletuse kohaselt oli kaebaja 03.06.2021 suuliselt antud selgitus, et ta ei ole valmis kohe aruannet esitama, oli üksnes tõend aruandepidamise kohustuste rikkumise kohta, mida arvestati kogumis asjaoluga, et 03.06.2021 aukohtu poolt esitatud nõue ei olnud kaebajale ootamatu, vaid tema klient oli samasisulise nõude esitanud juba sama 2021 veebruaris ning aukohus oli viidanud selle esitamise vajadusele 01.04.2021 protokollis. Seega oli kaebajale hiljemalt pärast aukohtu 01.04.2021 istungi protokollilise määruse kättesaamist teada, et tal peab olema olemas tööde aruanne, millest nähtub, kuhu on kulutatud kliendi poolt ettemaksuna tasutud 2000 eurot. Aukohtule edastatud aruanne näitab aga, et kaebaja koostas tööde aruande alles pärast aukohtult 03.06.2021 saadud suulist korraldust. 5.6 Kaebaja leiab ekslikult, et aukohus on teda karistanud selle eest, et ta ei esitanud politseile avaldust. Aukohtu otsusest nähtub, et kaebaja soovis, et aukohus tuvastaks klientidele kuuluvate telefoninumbrid ja isikute viibimiskohad ajal, kui allkirjastati tööde aruande esitamise taotlus ja aukohtule esitatud pöördumine. Aukohus selgitas otsuses, et selliste taotluste esitamisel ei ole advokaat käitunud klientide suhtes ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Seega tuvastas aukohus advokaadi tegevuses kliendi suhtes lugupidamatu käitumise, mitte ei karistanud advokaati selle eest, et ta ei esitanud politseile avaldust. 5.7 Kaebaja leiab ekslikult, et talle on ette heidetud AdvS § 45 sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse järgimist. Aukohus heidab advokaadile ette Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 24 lg-te 1 ja 2 rikkumist. Eetikakoodeksi nõuetele
mittevastavat suhtlust kolleegiga heideti kaebajale ette juba aukohtusse pöördunud isikute 17.02.2021 pöördumises. Seega oli aukohtul kohustus viidatud etteheidet käsitleda. Vastustaja on selgitanud, et ta nõustus etteheitega lähtudes mh kaebaja enda poolt esitatud kolleegi patrooni vandeadvokaat R. L. peetud telefonivestluste helisalvestistest. Aukohus on õigesti märkinud, et klientidel on õigus küsida enda asjas teist arvamust teisest advokaadibüroost ning seda ei tohiks automaatselt tõlgendada kui kõlvatut konkurentsi. Kaebaja aga vastavasisulised etteheited tegi. Aukohtule esitatud materjalist ei nähtunud, et kaebaja oleks proovinud tekkinud lahkheli lahendada otse kolleegiga suheldes. Puudub vaidlus, et kaebaja asus kaebaja suhtlema kolleegi patrooniga. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja seisukoht, et patrooni poole pöördumine patroneeritava asemel on eetikakoodeksi §-le 24 vastav suhtlus, on ebaõige. EA eetikakoodeksi § 24 mõttes tuleb pidada kolleegiks ka vandeadvokaadi abisid. 5.8 Kohtu hinnangul pole alust pidada kaebaja karistust ebaproportsionaalseks. Vastustaja on selgitanud, et arvestades asjaolu, et kaebajal puuduvad varasemad karistused, pidas ta kuue erineva kutse-eetikanormi rikkumise eest vastavaks karistuseks noomitust, mis on leebeim võimalik advokatuuri liikmele määratav karistus (vt AdvS § 19 lg 2). Kohus ei nõustu kaebajaga, et talle määrati koos noomitusega ka rahaline karistus. Kaebajale määratud 584 euro tasumise kohustus pole karistus, vaid EA kodukorra § 59 lg 2 ettenähtud aukohtu menetluskulude hüvitis, kompenseerimaks osa kuludest, mida advokatuur kannab seoses advokatuuri liikmete ja Eestis tegutsevate välisriigi advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle järelevalve tegemisega. Nimetatud hüvitis on kehtestatud AdvS § 9 p 9 alusel, mis näeb ette üldkogu võimaluse kehtestada muude tasude maksmise ja kulude hüvitamise tingimused ja korra ning tasu suuruse. Kõnealuse regulatsiooni põhiseaduspärasuses kohus ei kahtle. Ekslik on kaebaja seisukoht, et hüvitis on diskrimineeriv ega taga võrdset kohtlemist. Kaebaja viide olukorrale, kus aukohus advokaadi käitumises distsiplinaarsüütegu ei tuvasta, pole käesoleval juhul asjakohane. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et tal puudus võimalus vaidlusaluse kuluga arvestada. Aukohtumenetluskulude hüvitise maksmise kohustus kehtestati enne aukohtumenetluse algust (19.01.2021), seejuures oli ka kaebajal advokatuuri liikmena võimalus otsustusprotsessis osaleda.
/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.