Keskkonnaõigus › Looduskaitse

lg 1). Veemajanduskava koostamisse kaasatakse vesikonna territooriumil asuvad kohaliku omavalitsuse üksused, elanikud ja huvirühmad (VeeS § 48 lg 4). Kohus on seisukohal, et veemajanduskava ja meetmeprogramm ei ole haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 tähenduses, st see ei ole suunatud isiku õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Veeseaduse seletuskirjas (643 SE) on selgitatud, et veemajanduskava on veekasutuse eri valdkondi ja vee kaitset lõimiv strateegiline arengukava. Lõimitud lähenemise rakendamise peamiseks vahendiks on komplekssed meetmeprogrammid, mis eelnõu kohaselt on veemajanduskavade osad. Veemajanduskava ja meetmeprogrammiga ei panda isikutele vahetult kohustusi, vaid see on riigile suuniseks veekaitse tegevuste planeerimisel (sh vajaduse korral muuta õigustloovaid akte) ja haldusaktide andmisel. Haldusaktide andmise alused tulenevad seadusest, kuid haldusorgan võib viidata veemajanduskavale või meetmeprogrammile, kui kohustab isikut rakendama konkreetseid veekaitsemeetmeid või määrab heitvee kohta kehtestatud normidest rangemad normid. Volitus selliseid piiranguid seada peab tulenema seadusest, üksnes veemajanduskavale või meetmeprogrammile viitamisest ei piisa (vt seletuskirja lk-d 13 ja 14). Kaebusest ei nähtu antud juhul, mil moel üldse veemajanduskava ja meetmeprogramm kaebaja subjektiivseid õigusi saaks mõjutada. Kaebaja märgib vaid üldiselt, et veemajanduskavade tõttu tekib maaomanikele, kellel on loodusliku tekkega pais, veeloa kohustus ja kalapääsu rajamise kohustus ning kalamajanduslikel eesmärkidel sunnitakse neid oma omandit kahjustama ja alandama veetaset ilma mõjuhinnanguta, mis võib põhjustada ümbritsevale hoonestusele kahju, samuti võimalike järvede kadumise ja ettevõtlusvabaduse riive. Tegemist on seega vaid kaebaja ennustusega, et looduslike paisude omanike õigused võivad tulevikus veemajanduskava tõttu saada riivatud. Kaebusest ei nähtu, kas kaebaja ka ise on paisu omanik. Olenemata sellest selgitab kohus, et veemajanduskavast ei tulene isikutele vahetult veeloa omamise kohustust, kalapääsu rajamise kohustust ega veetaseme alandamise kohustust. Veemajanduskavades on kirjeldatud üksnes veekogusid mõjutavad tegurid ja kavandatud tegevused nende hea seisundi saavutamiseks ja säilitamiseks ning nendes ei ole konkreetsete isikute suhtes ette nähtud subjektiivsete õiguste piiranguid või seatud kohustusi. Veeloa omamist, kalapääsu ehitamist ja veetaseme alandamist saab nõuda Keskkonnaamet seadustest tulenevatel alustel ning hetkel ei nähtu, et kaebajale oleks sellekohaseid nõudmisi esitatud. Ei ole välistatud, et vaidlusalust veemajanduskava ja meetmeprogrammi arvestades võidakse tulevikus muuta asjaomaseid õigustloovaid akte ja anda haldusakte. Kaebajal ei ole aga õigust abstraktselt ega preventiivselt nõuda, et kohus keelaks ära kõigi veemajanduskava eelduslikult arvesse võtvate haldusmenetluste algatamise või läbiviimise. Kaebaja saab kohtusse pöörduda üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Kaebaja ei väida, et tema suhtes on veemajanduskavale tuginevalt algatatud mingi konkreetne haldusmenetlus, mille tulemusena tema subjektiivseid õigusi vältimatult rikutakse. Seejuures tuleb tähele panna, et halduskohus sekkub haldusmenetlusse ennetavalt üksnes seaduses sätestatud erandlikel juhtudel (vt HKMS § 45 lg 3) ning reeglina kontrollib halduse tegevuse lõpptulemuse (haldusakti või toimingu) õiguspärasust tagantjärele. Kui kaebaja suhtes antakse veemajanduskavast ja meetmeprogrammist lähtuvalt mingi haldusakt, mis riivab tema subjektiivseid õigusi (nt omandiõigust, ettevõtlusvabadust), saab kaebaja vaidlustada kohtus konkreetset haldusakti ning selle raames esitada argumente ka veemajanduskavas toodud seisukohtade osas. Kaebaja ei saa aga eraldiseisvalt vaidlustada veemajanduskava ja selle osaks olevat meetmeprogrammi, sh abstraktselt nõuda, et kohus keelaks haldusorganitel veemajanduskavale tuginemise või kohustaks seda muutma kaebaja soovitud viisil.

Analoogselt on kohtupraktikas leitud ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava kohta, et see ei ole haldusakt ja seda eraldiseisvalt kohtus vaidlustada ei saa (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2022 otsus nr 3-20-2368, p 11). Kaebus tuleb eeltoodud põhjustel HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.