lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-21-2313/26

Maksuõigus › Maksuotsused

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 28.10.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-21-2313/26
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Maksuõigus › Maksuotsused
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
28.10.2022
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
5219
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.10.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2313

Haldusasi

Osaühingu Fort Holding kaebus Maksu- ja Tolliameti 31.08.2021 maksuotsuse nr 12.2-3/053850-25 tühistamiseks

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine

Kaebaja – Osaühing Fort Holding, volitatud esindajad vandeadvokaadid Ramil Pärdi ja Sandor Elias Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu 27.09.2022

RESOLUTSIOON

Võtta haldusasja nr 3-21-2313 materjalide juurde haldusasja nr 3-19-1319 toimikust Maksu- ja Tolliameti 21.08.2018 korraldus nr 12.2-3/045275-1 ja Maksu- ja Tolliameti 01.02.2019 e-kiri (s.o Maksu- ja Tolliameti 11.07.2019 taotluse lisad 1 ja 17).

Jätta Osaühingu Fort Holding kaebus rahuldamata.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.11.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-21-2313 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Sarnased lahendid

Maksuõigus
  • 08.07.20263-26-1674/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-698/19Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1809/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 22.06.20263-26-1633/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 19.06.20263-26-1809/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 16.06.20263-26-901/4Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi Osaühingule Fort Holding (OÜ Fort Holding) 21.04.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/045275-22, millega kohustas OÜ-d Fort Holding tasuma maksusumma 284 064,45 eurot. Maksuhaldur leidis, et OÜ Fort Holding on teinud perioodil oktoober 2016 – märts 2018 (kontrolliperiood oli oktoober 2016 kuni juuli 2018) ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid summas 1 136 257,81 eurot.

OÜ Fort Holding esitas MTA 21.04.2020 maksuotsuse peale vaide, mille MTA jättis 17.06.2020 vaideotsusega nr 6-1/4635-2 rahuldamata. OÜ Fort Holding esitas seejärel Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 21.04.2020 maksuotsuse ja 17.06.2020 vaideotsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-20-1370). Tallinna Halduskohus jättis 16.04.2021 otsusega kaebuse rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 23.02.2022 otsusega rahuldamata OÜ Fort Holding apellatsioonkaebuse ning Riigikohus jättis 21.06.2022 määrusega menetlusse võtmata OÜ Fort Holding kassatsioonkaebuse.

OÜ Fort Holding esitas 11.09.2020 ja 18.11.2020 MTA-le enda maksustamisperioodi august 2018 tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni (TSD) lisa 6 paranduse, millega vähendas maksukohustust / deklareeris enammakset 284 056,27 eurot. Paranduse põhjusena oli deklaratsiooni märgitud eelnevatel perioodidel (oktoober 2016 – november 2017) maksustamise aluse ära langemine kokku summas 1 136 257,81 eurot.

MTA tegi 31.08.2021 maksuotsuse nr 12.2-3/053850-25, millega jättis rahuldamata OÜ Fort Holding tagastusnõude summas 284 064,46 eurot (mis tekkis 2018. a augusti parandusdeklaratsiooni tulemusena) ning kohustas OÜ-d Fort Holding tasuma maksusumma 2015,43 eurot. Kontrolli tulemusel MTA suurendas tasutavat tulumaksu 8,19 eurot (TSD lisa 6 kood 6160), vähendas tagastatavat tulumaksu 284 056,27 eurot (TSD lisa 6 kood 6170), vähendas tagastamisele kuuluvat erijuhtude tulumaksu 284 056,27 eurot ja suurendas tasumisele kuuluvat erijuhtude tulumaksu 8,19 euro võrra (TSD põhivorm kood 114) ning vähendas tagastamisele kuuluvat maksusummat 282 049,03 eurot (TSD põhivorm kood 119) ja suurendas maksukohustust 2015,43 eurot (TSD põhivorm kood 118).

MTA asus seisukohale, et kaebajal puudus õigus 2018. a augusti TSD lisal 6 maksustatava summa vähendamiseks summas 1 136 257,81 eurot ja tagastatava tulumaksu deklareerimiseks summas 284 056,27 eurot. MTA seisukoht tugineb kokkuvõtvalt järgneval: a) kuna OÜ Fort Holding tunnistas, et 2018. a augusti TSD paranduse põhjus oli MTA 21.04.2020 maksuotsusega määratud maksukohustuse vähendamine, siis ei ole nimetatud deklaratsioonil kajastatud andmed seotud reaalselt toimunud tegelike tehingutega, vaid tasaarveldused on genereeritud tagantjärgi, et tekitada enammakse summas, mis kataks ära MTA 21.04.2020 maksuotsusega määratud kohustuse; b) OÜ Fort Holding esitas korduvalt erinevate perioodide TSD parandusi, et vähendada MTA 21.04.2020 maksuotsusega määratud maksukohustust; c) kontrollimenetluse nr 12.2-3/045275 ajal esitas OÜ Fort Holding erinevaid ja vastuolulisi versioone seoses 2(13)

3-21-2313 kontrolliperioodil oktoober 2016 – märts 2018 KV tehtud ülekannetega, et vähendada eelnimetatud kontrollimenetlusega määratud maksukohustust summas 284 064,45 eurot; d) OÜ Fort Holding deklareeris august 2018 parandatud TSD lisa 6 real 6143 eelmiste perioodide maksustamise aluse ära langemise summade hulgas summad, mida OÜ-l Fort Holding ei ole õigus maksustatud summa vähendamisena arvestada; e) OÜ Fort Holding esitas äriregistrile perioodi 2016-2018 majandusaasta aruanded hilinemisega ja hiljem muutis neid, et kajastada KV toimunud tehinguid vastavalt muutunud seisukohtadele; f) perioodi 2016-2017 tasumisi ei saa näidata august 2018 maksudeklaratsioonis; g) OÜ Fort Holding raamatupidamine on ebausaldusväärne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5.OÜ Fort Holding esitas 11.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 26.09.2022 ja 27.09.2022 kohtuistungil) MTA 31.08.2021 maksuotsuse tühistamiseks. 1) Kaebaja esitas 2018 augusti TSD eesmärgiga vähendada / elimineerida maksukohustust, mis tekkis 21.04.2020 maksuotsusega. See on n-ö viimane meede maksukohustuse vältimiseks, sest MTA ei ole senini aktsepteerinud kaebaja esitatud tõendeid, samuti tasaarvestust, mida kaebaja on varasemas kontrollimenetluses esitanud. Kaebaja ei ole genereerinud tasaarveldusi ei enne ega tagantjärgi. Kaebaja on deklareerinud lihtsalt 2018 augusti TSD lisal 6 vastassuunaliselt väljamaksed, mis on tehtud kaebaja eest ja nimel KV ja tema abikaasa (kellel on ühisvararežiim) USA advokaadi MDR poolt oma klientide nimel. Kõik need maksed on tegelikult tehtud. Selles vaidlust ei ole, kuna ka MTA ei ole neid makseid kahtluse alla seadnud. Kaebaja teatas juba 27.03.2020 eriarvamuses, et KV on kaebaja vastu ka teisi nõudeid, millega nõue tasaarvestatuks lugeda, ning palus anda tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks, kuid MTA keeldus sellest põhjendamatult. Selle asemel tegi MTA 21.04.2020 maksuotsuse. 2) Käesoleval juhul on maksumenetluses küsimus üksnes selles, kas MDR tasus tema juures olnud KV ja MU kliendikontolt kaebaja kohustusi kolmandate isikute ees. Kuna sellised tasumised on toimunud, ei olegi vajalik mingite eraldi tasaarvestuste tegemine. Kaebaja ja KV on faktiliselt need vastastikused nõuded tasaarvestanud (n-ö alternatiivse võimalusena). 3) Kaebaja on nii 21.04.2020 maksuotsusega lõppenud maksumenetluses kui ka käesolevas maksumenetluses tõendanud, et ettevõtlusest raha välja ei viidud ning kaebaja kohustused KV ees etteheidetavate väljamaksete tulemusel vähenesid. On mõistetav, et maksumaksja ei soovi tasuda õigusvastaselt määratud makse ning teeb kõik endast oleneva, et ära tõendada, et kaebaja võlgnes enne 21.04.2020 maksuotsuse tegemist (sh enne selles menetluses tehtud etteheidetavate väljamaksete tegemist) kui ka pärast (sh praegu) KV rohkem raha, kui kaebaja temale välja maksis. Küsimus on lihtsalt selles, et väljamaksete selgitustesse ülekannete tegemisel said kirja ebaõiged selgitused. Seda, et KV ei ole laenu antud, vaid on vähendatud kohustusi, mainis kaebaja esmakordselt 27.03.2020 eriarvamuses kontrolliaktile (st juba enne 21.04.2020 maksuotsuse tegemist) ja täiendavalt 21.05.2020 vaides 21.04.2020 maksuotsuse peale. Eelnevat silmas pidades on põhjendamatu järeldus, mille kohaselt ei ole 2018. a augusti deklaratsioonis kajastatud tehingud reaalselt toimunud. Kaebaja on esitanud OÜ Fort Holding nimel kantud kulude kohta korrektsed algdokumendid, mis tõendavad usaldusväärselt nõuete olemasolu kaebaja vastu. Kaebaja esitas maksunõustaja ja -spetsialisti AK arvamuse, mis toetab kaebaja seisukohti.

3(13)

3-21-2313 4) Vaidlustatud maksuotsuses toodud MTA seisukoht, et „/.../ maksuotsusega nr 12.23/045275-22 tekkinud maksukohustuse vähendamiseks tekitasite tagant järele KV nõude teie vastu. /.../ Nõudeid MDR vastu te ei võtnud raamatupidamise arvestuses arvesse nende tekkimise hetkel, väidetavate nõuete olemasolust teavitasite alles septembris 2020 /.../.“ on väär. Kuna MTA ei vaidlusta maksete teostamist MDR poolt, samuti ei ole MTA seadnud kahtluse alla mitte ühtegi kuludokumenti (v.a PREU Bohling & Partner arve nr 6216-46), on ebaõige asuda seisukohale, et kaebajal ei olnud olemas kohustust KV ees tagastada temale tema poolt kaebaja eest tasutud summad. 2018 augustis ei saanud ega võinudki kaebaja oma raamatupidamises (sh TSD-del) neid praegu vaidluse all olevaid summasid kajastada, sest selleks ajaks ei olnud olemas 21.04.2020 maksuotsust. 5) MTA on seisukohal, et osades kuudes on kaebaja deklareerinud suuremad summad kui 21.04.2020 maksuotsusega on neisse kuudesse määratud. Kaebaja võib deklareerida summasid mistahes suuruses. Kui MTA peab deklareeritud summat osaliselt põhjendamatuks, peab MTA rahuldama deklareeritud summa põhjendatud ulatuses. Nende kuude osas, milles summad on väiksemad kui 21.04.2020 maksuotsusega määratud, ei ole MTA midagi öelnud. Samas on MTA jätnud ilma igasuguste õiguslike põhjendusteta kõik deklareeritud summad arvestamata. Oluline on märkida, et MDR on KV ülesandel tasunud otseselt ka kaebaja Eesti majandusüksuse eest kulusid kokku summas 152 703,46 eurot. Arusaamatu on vaidlustatud maksuotsuses esitatud põhjendus, et „/.../ tulumaksukohustust ei ole võimalik vähendada suuremas summas kui konkreetsel kuul deklareeriti, sest arvesse saab võtta summad, mida olete varasemalt deklareerinud. Kuna oleme seisukohal, et tasaarvestust 2018. a augustis ei toimunud siis me ei arvesta ka vähem deklareeritud maksustamise aluse ära langemise summasid.“ Selgusetu on, kuidas ja mismoodi saab asjasse puutuda 2018 augustis toimunud tasaarvestus. Kaebaja on selgitanud, et mingit tasaarvestust ei toimunud. 6) Kaebajal on õigus ja kohustus deklareerida enda deklaratsioonidel ka enda Saksamaa filiaali tegevusega seotud tehingud. Kõik kaebaja Saksamaal filiaali vahendusel tehtavad tehingud on omistatavad üksnes kaebajale ning kaebajal on kohustus kajastada oma aastaaruandes filiaali majandustegevuse tulemused. Sõltumata sellest, et Saksamaal võib kaebaja filiaal maksustamise mõttes olla püsivaks tegevuskohaks (millele omistatavat kasumit võib vastavalt Eesti-Saksa maksulepingule maksustada Saksamaal), ei mõjuta see siiski kaebaja eest kulude kandmise iseloomu, kuna igal juhul suurendab selline kulude kandmine KV poolt kaebaja varade mahtu ning on käsitletav ettevõtlusega mitteseotud väljamakse hüvitamisena ja vastavalt maksustamise aluse äralangemisena TuMS § 54 lg 6 mõttes. 7) Kaebaja muutis 2017 ja 2018 majandusaasta aruandeid selleks, et seal kajastuksid õigesti (st selliselt, nagu MTA makse muutis) muutunud olukorra andmed. Kaebaja esitatud algsed aastaaruanded kajastasid kohustusi emaettevõtja ees. Nt 08.11.2018 esitatud 2016 majandusaasta aruanne kajastab võlgnevust emaettevõtja ees 3 879 273 eurot. Hilisemad muudatused aruannetes on tehtud selleks, et tuua võimalusel eraldi välja konkreetsed summad konkreetsete võlausaldajate lõikes ning korrigeerida ka aruandeid vastavusse tegelikult tehtud tehingutega. MTA heidab ette, et aruannetest ei ole võimalik aru saada ning kui kaebaja muudab aruandeid selgemaks, asub MTA seisukohale, et tehtud muudatuste tõttu on kogu raamatupidamine ebausaldusväärne.

4(13)

3-21-2313 8) Kaebaja saab 2016-2017 tasumisi kajastada 2018 augusti TSD lisal 6 ning 2016-2017 TSD muudatuste tegemine ei ole aegunud. Aegumist ei saa kohaldada vaid n-ö ühesuunaliselt, st selliselt, et MTA jaoks on maksu määramiseks aega 5 aastat, kuid maksukohustuslasele kehtib samadel asjaoludel 3-aastane aegumistähtaeg. Ka MTA kodulehel olevas juhendis toodud näites on 2015 juuni TSD lisal 6 maksumaksja muutnud ära 2011 veebruaris deklareeritud väljamakse. TuMS § 54 lg 6 mõte ja eesmärk ei ole see, et tagasi saab arvestada üksnes selliseid väljamakseid/kulusid, mis olid varasemalt maksumaksja poolt tehtud ning mille maksumaksja ise oli deklareerinud, vaid et see kohaldub ka juhul, kui MTA muudab jõuga maksuotsusega tagantjärele ära mingi perioodi maksudeklaratsiooni. Maksumaksja ei saa küll minna tagasi nendesse perioodidesse, mille kohta MTA on maksuotsuse teinud, kuid nendele maksustamisperioodidele järgnevatesse perioodidesse tagasiminekut TuMS ei välista. Kaebaja kulude eest tasumised KV (st nende advokaadi MDR juues asuvalt kliendikontolt) toimusid mh aastail 2016-2018 ning kaebajale arusaadavalt tulnuks MTA hinnangul need ka deklareerida kulude kandmise ajal perioodil oktoober 2016 – juuli 2018, aga mitte augustis 2018. Lisaks sellele, et MTA on mainitud perioodi 21.04.2020 maksuotsusega n-ö lukku pannud, on kaebajal võimatu ka selle perioodi deklaratsioonide parandamine seetõttu, et deklaratsiooni parandusi saab teha maksimaalselt 3. a vanuste deklaratsioonide osas. Vaatamata asjaolule, et 2018. a augustikuu TSD-l kajastatud kulud olid kantud 2016 ja 2017, on nende tasaarvestatuks lugemine võimalik ka hiljem. Kaebaja hinnangul on küsimus selles, millal langes ära maksustamise alus. Vastastikuseid nõudeid omavad osapooled võivad ise kujundada, millal lugeda nõuded tasaarvestatuks. Kaebaja ja KV on faktiliselt lugenud oma vastastikused nõuded tasaarvestatuks 2018 augustis. 9) MTA on otsustanud kontrolli tulemusel teha muudatusi kaebaja maksuarvestuses. Samas mitte ühtegi arusaadavat ja õiguslikult argumenteeritud põhjendust sellisteks muudatusteks kontrolliaktist ei nähtu. Ka vaidlustatud maksuotsuses ei ole MTA maksusumma määramist (st tagastusnõude rahuldamata jätmist) arusaadavalt ning õiguslikult põhjendanud. 10) MTA võinuks teha muutva tingimusega maksuotsuse (maksukorralduse seaduse (MKS) § 93 lg 1) ning otsustada, et 2018 augusti TSD muutmine on kehtiv ja tagastusnõue kuulub rahuldamisele kui 21.04.2020 maksuotsus jääb jõusse.

6.Maksu- ja Tolliamet palub 19.11.2021 vastuses (täiendatud 14.09.2022 ja 27.09.2022 kohtuistungil) jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja kordab kaebuses suuremas osas 16.08.2021 eriarvamuses esitatud seisukohti. Vastustaja jääb kontrolliaktis ja maksuotsuses toodud seisukohtade juurde ning täies mahus neid ei korda. Kokkuvõtvalt on MTA seisukohal, et kaebaja ei saa MDR väidetavaid makseid seoses Saksamaa filiaali tegevusega deklareerida enda 2018 deklaratsiooni TSD lisal 6; 2016 ja 2017 toimunud MDR tasumisi Eesti äriühingute osas kaebaja ei saa kajastada 2018 TSD lisal 6; 20162017 toimunud tasumiste osas on TSD muudatuste tegemine aegunud. 2) Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja on tõendanud (ning MTA on neid tasumisi aktsepteerinud), et 2016 ja 2017 toimunud MDR tasumiste tulemusel oli kaebajal rahaline kohustus KV ees, kellele tehtud väljamaksed on viimase võimalusena võimalik lugeda MDR juures olnud kliendikontolt tehtud väljamaksete tagastuseks KV. Kaebaja ei ole esimese kontrollimenetluse raames esitanud väidet vaidlusaluse tagastusnõude olemasolu kohta. Kaebaja esitas 21.04.2020 maksuotsusega tekkinud maksukohustuse vähendamiseks tagantjärele KV nõude OÜ Fort Holding vastu. Kaebaja väidetava KV ja tema abikaasa MU 5(13)

3-21-2313 ühisvara režiimi osas ei ole esitatud ühtegi tõendit. 3) Kaebaja ei ole viidanud Saksamaa õiguse sättele, et välismaa õiguses on välisriigi filiaali staatus määratletud analoogselt Eesti õigusega. Eestis tegutseva välisriigi filiaal peab korraldama filiaali raamatupidamist vastavalt raamatupidamise seaduse (RPS) nõuetele. Kui filiaal maksab Eesti riigile ettevõtlusega kaasnevaid makse, siis peab ta esitama ka vastava maksuliigi kohta käiva deklaratsiooni. Lähtudes kaebuses esitatud analoogia põhimõttest on Saksamaa filiaali maksukohustus Saksamaal. Kaebaja ei ole väitnud, et OÜ Fort Holding oleks filiaalile raha andnud ning enda filiaali tegevust rahastab või seda, et ta on oma filiaalile teenuseid osutanud. Kaebaja ei ole tõendanud, kas filiaalil oli üldse vaja teha MDR poolt teostatud vaidlusaluseid tasumisi. Kuna kaebaja Saksamaa filiaali maksukohustus on Saksamaal, siis MTA ei pidanud käesoleva asja raames kontrollima MDR poolt teostatuid vaidlusaluseid tasumisi ning nende seost kaebaja või tema Saksamaa filiaali ettevõtlusega. Maksustamise mõistes on kaebaja Saksamaa filiaal iseseisev. MTA seisukohta toetab olenemata asjaolust, et tegemist oli käibemaksu küsimusega, Euroopa Kohtu 11.03.2021 kohtuasja nr C-812/19 seisukohad. Kokkuvõtvalt, kaebaja ei saa enda maksudeklaratsioonides kajastada tulumaksukohustust vähendavaid asjaolusid, mis on väidetavalt seotud kaebaja Saksamaa filiaali kulutustega. 4) Vastustaja jääb seisukohale, et kaebaja ei saa 2016-2017 tasumisi kajastada 2018 augusti TSD lisal 6. 2016-2017 TSD muudatuste tegemine on aegunud. Parandusdeklaratsioonide esitamisele kehtib 3-aastane aegumistähtaeg. Kaebaja viidatud MTA kodulehel olevas TSD lisa 6 täitmise juhendis toodud näite pinnalt ümberarvutus deklareeritakse sellel maksustamisperioodil, millal varasemalt tekkinud maksukohustuse alus ära langeb. Järelikult sellel perioodil, millal tuli raha äriühingusse tagasi või tehti tasaarvestus. TSD parandusdeklaratsioonis saaks näidata üksnes selliseid tagastamisi/tasaarvestusi, mis leidiski aset 2018. a augustis. Praegu kaebaja aga kinnitas oma 16.08.2021 eriarvamuses, et 2018 augustis ei ole perioodi 2016-2017 osas mingeid tasaarvestusi või nõuete loovutamisi teinud. 5) Maksusumma määramise aegumistähtaeg on MKS § 98 lg 1 kohaselt kolm aastat. Erandlik 5-aastane aegumistähtaeg rakendub vaid teatud tingimuste esinemisel (maksusumma tahtlik tasumata või kinni pidamata jätmine). Parandusdeklaratsiooni esitamisel ei ole ilmselgelt tegemist sellise olukorraga. Seega ei ole parandusdeklaratsioonide osas viieaastane aegumistähtaeg kohaldatav. 6) Kaebaja maksustamisperioodide oktoober 2016 – juuli 2018 kontrollimenetlust alustati 21.08.2018. Kontrollimenetluse alustamise hetkeks pidid kaebajale olema teada eelnevate perioodide (oktoober 2016 – november 2017) tulumaksu kohustust vähendavad asjaolud. Vaidlust ei ole, et 21.04.2020 maksuotsusega lõppenud kontrollimenetluse raames kaebaja ei esitanud käesolevas asjas esitatud eelnevate perioodide tulumaksu kohustust vähendavaid asjaolusid. Kaebaja ei saa eelnevate perioodide tulumaksu kohustust vähendavate asjaoludega elimineerida 21.04.2020 maksuotsusega määratud maksusumma määramist, sest kaebaja on olnud vähemalt hooletu ning MKS § 102 lg 1 p 2 välistab sellisel juhul esimese maksuotsuse kehtetuks muutmise. Sealjuures Eesti äriühingute osas kontrollis vastustaja sisuliselt kaebaja tagastusnõuet (MTA 19.11.2021 vastus kaebusele). Vastustaja jättis kaebaja tagastusnõude rahuldamata asjaolul, et kaebaja poolt 2016-2017 TSD muudatuste tegemine on aegunud. 7) Maksuhalduril on kaalutlusõigus sobiva ja kohase menetlusliku vahendi valikul, mis konkreetses menetluses on kõige efektiivsem. MKS § 93 lg 2 näeb ette muutva tingimuse kehtivusaja määramist, siis on muutva tingimusega maksuotsuse puhul ette nähtud konkreetne tähtaeg täiendavate dokumentide esitamiseks. Vastustaja hinnangul vajavad praegusel juhul lahendamist õiguslikud küsimused ning seega tuleb asja lahendamisel jätta arvestamata 6(13)

3-21-2313 kaebuses toodud seisukohad, mis puudutavad menetlusosaliste vahel toimunud vaidlust seonduvalt 21.04.2020 maksuotsusega. 8) Täiendavalt tõendab MTA oma 15.08.2022 taotlusega ja halduskohtu 16.08.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-1724, et kaebaja selgitused ja äriühingu käitumine tõstatavad põhjendatud kahtluse, et OÜ Fort Holding püüab erinevatel viisidel vähendada 21.04.2020 maksuotsusega määratud summat, olenemata tehingute tegelikust sisust.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et OÜ Fort Holding kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Esmalt märgib kohus, et praegune vaidlus tekkis haldusasja nr 3-20-1370 menetluse ajal. Nimetatud asjas oli vaidlustatud MTA 21.04.2020 maksuotsus, millega MTA tuvastas, et kaebaja on perioodil oktoober 2016 – märts 2018 teinud oma endisele juhatuse liikmele KV igakuiselt laenuna määratletud väljamakseid kokku summas 1 136 257,81 eurot, mille tegelikuks sisuks oli raha väljaviimine ettevõtlusest. Väljamaksete kohta puudusid kaebajal raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastavad algdokumendid ning seetõttu määras maksuhaldur kaebajale tulumaksu 284 064,45 eurot (TuMS § 51 lg 2 p 3). Käesolevaks hetkeks on MTA 21.04.2020 maksuotsus jõustunud ning selle õiguspärasus on leidnud kinnitust kõikides kohtuastmetes haldusasjas nr 3-20-1370.

Pärast MTA 21.04.2020 maksuotsuse peale kaebuse esitamist haldusasjas nr 3-20-13701, s.o 11.09.2020 esitas kaebaja MTA-le 2018. a augustikuu TSD lisa 6 paranduse (täiendatud

18.11.2020), millega vähendas enda maksukohustust / deklareeris enammakset 284 056,27 eurot. Parandusdeklaratsiooni esitamise põhjusena märkis kaebaja perioodide oktoober 2016 – november 2017 maksustamise aluse ära langemise summas 1 136 257,81 eurot2. Kaebaja väitel on KV kaebaja vastu hulgaliselt nõudeid, mida tuleks maksustamisel arvestada, ent praegusel juhul tugines kaebaja parandusdeklaratsiooni esitamisel üksnes tasumistele, mis on toimunud Ameerika Ühendriikide advokaat MDR kliendikontolt perioodil 2016 – 2018 (st see hõlmab MTA 21.04.2020 maksuotsusega kontrollitud perioodi). Kaebaja on seisukohal, et kuna advokaat MDR teostas KV ja tema abikaasa nimel väljamakseid, millega tasus kaebajale esitatud arveid, siis oli KV (kellel on abikaasaga ühisvara režiim) nõue kaebaja vastu, mida ta saab tasaarvestada perioodil oktoober 2016 – märts 2018 KV OÜ-st Fort Holding laenu nime all välja makstud summadega. Sealjuures on kaebaja esitatud arvetest valdav osa seotud kaebaja Saksamaa filiaali kulutustega / investeeringutega3.

10.Kohus leiab, et maksuhaldur on jätnud õigesti 31.08.2021 maksuotsusega rahuldamata kaebaja 2018. a augustikuu TSD-l kajastatud tagastusnõude, põhjendades seda alljärgnevalt.
11.Kaebaja on deklareerinud perioodi 2018. a august kohta esitatud parandusdeklaratsioonis perioodide oktoober 2016 kuni november 2017 maksukohustuse äralangemise. Kaebaja ei ole samas üheselt arusaadavalt selgitanud, milles täpsemalt tema hinnangul seisneb Kaebaja pöördus kaebusega kohtusse 20.07.2020 (haldusasi nr 3-20-1370). MTA 19.11.2021 vastuse lisa 2

MTA 19.11.2021 vastuse lisad 20-22 ja 45

7(13)

3-21-2313 maksukohustuse äralangemine TuMS § 54 lg 6 tähenduses. Kaebaja põhjendab, et „on deklareerinud lihtsalt 2018 augusti TSD lisal 6 nö vastassuunaliselt väljamaksed“. Kaebaja on möönnud, et 2018. a augustis selliseid tehinguid ei toimunud, mis tingisid maksustamisperioodidel oktoober 2016 kuni november 2017 tekkinud maksukohustuse äralangemise4. TuMS § 54 lg 2 kohaselt on residendist juriidiline isik ja §-s 53 nimetatud mitteresident kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks MTA-le maksudeklaratsiooni TuMS §-des 49–53 nimetatud kulude, tulude ja väljamaksete ning §-des 50, 502, 521 ja 53 sätestatud maksukohustust mõjutavate asjaolude kohta eelmisel kalendrikuul. TuMS § 54 lg 6 sätestab, et kui maksumaksja kasutab § 49 lõigetes 3 ja 5 nimetatud summeeritud arvestust või kui langevad ära § 51 lõike 2 punktides 3–5, § 51 lõikes 3 ning § 52 lõigetes 2 ja 3 maksustamise aluseks olevad asjaolud, on maksumaksjal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Vastavad ümberarvutused tehakse lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis. Enammakstud tulumaksu tagastamine toimub MKS-is sätestatud korras. Seega viitab TuMS § 54 lg 6 ainult juhtudele, mil toimub edasiulatuv (jooksev) korrigeerimine selle kuu maksudeklaratsioonis, millal langesid ära maksustamise aluseks olnud asjaolud 56 . Järelikult on maksuhaldur kaebajale põhjendatult nii kontrolliaktis kui ka maksuotsuses selgitanud, et augusti 2018 TSD parandusdeklaratsioonis saab näidata üksnes selliseid tagastamisi / tasaarvestusi, mis leidsid aset 2018. a augustis. Sellise seisukohaga on vastavuses ka kaebaja viidatud TSD lisa 6 täitmise juhend MTA kodulehel7. Praegusel juhul ei ole kaebaja tuginenud 2018. a augustikuu arvetele ja / või nende tasumistele, vaid kaebaja sooviks on sisuliselt muuta tagasiulatuvalt maksudeklaratsioone / maksuarvestust perioodil, mille osas tegi MTA 21.04.2020 maksuotsuse8. Kuivõrd periood oktoober 2016 – november 2017 oli hõlmatud MTA 21.04.2020 maksuotsuses kontrollitud perioodiga, siis on maksukohustus sellel perioodil siduvalt kindlaks tehtud ning kaebaja ei saa enam ise tagasiulatuvalt selle perioodi maksudeklaratsioone muuta. Ka Riigikohus on selgitanud 9 , et „maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104“.

12.Kaebaja on kohtule arusaadavalt sisuliselt seisukohal, et kuna MTA 21.04.2020 maksuotsus (millega tuvastati OÜ Fort Holding perioodide oktoober 2016 – märts 2018 maksukohustus) on ebaõige ja kuna maksuotsusega hõlmatud maksustamisperioodide osas ei saa enam parandusdeklaratsioone esitada, siis annab TuMS § 54 lg 6 võimaluse sellise, kaebaja hinnangul ebaõige maksukohustuse kaotada esimesel maksustamisperioodil, mis järgneb maksuotsusega hõlmatud maksustamisperioodidele (s.o 2018. a augustis)10. Teiste kaebuse p-d 3.2.3, 3.2.6 ja 3.2.9, kohtuistungi helisalvestis kell 10:40:00-10:42:50 vt ka Eesti maksuseaduste kommentaarid, L. Lehis, 2015, lk 152, Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2016 otsus nr

-13-2103, p 12 ja 14.09.2022 otsus nr 3-20-2058, p 14

vt kaebuse p 3.8.7 (https://www.emta.ee/ariklient/maksud-ja-tasumine/tulumaks-jasotsiaalmaks/deklaratsioonitsd-esitamine/umberarvutus)

kohtuistungi helisalvestis kell 10:38:57-10:39:32

Riigikohtu 05.03.2009 otsus nr 3-3-1-91-08, p 12 ja 17.05.2016 otsus nr 3-3-1-3-16, p 18

kaebuse p 3.8.6, kohtuistungi helisalvestis kl 11:38:24-11:41:55

8(13)

3-21-2313 sõnadega on kaebaja esitanud maksustamisperioodi 2018. a august parandusdeklaratsiooni, mille tegelikuks sisuks on perioodide oktoober 2016 – november 2017 maksuarvestuse / deklaratsioonide parandamine. Kohus leiab, et Eesti kehtiv õigus sellist kaebaja tõlgendust ei võimalda. Seega ei saa nõustuda kaebaja käsitlusega, et MTA 21.04.2020 maksuotsuse tegemise tõttu saab kaebaja TuMS § 54 lg-st 6 tulenevalt muuta 2018. a augustikuu TSD-d selliselt, et kajastab muudetaval maksudeklaratsioonil maksukohustuse äralangemise sama perioodi osas, mille osas maksuhaldur tegi maksuotsuse. Samuti on eeltoodu kontekstis asjakohatud kaebaja etteheited maksuhaldurile teemal, et maksuhaldur saanuks MKS § 93 lg 1 alusel teha muutva tingimusega maksuotsuse. Kaebaja arusaamine maksukohustuse korrigeerimisest / maksudeklaratsiooni parandamisest ei ole kohtu arvates kooskõlas maksuõigust reguleerivate normide ja neid norme puudutava kohtupraktikaga, samuti õiguskindluse põhimõttega. Kohus ei näe, et selline maksudeklaratsioonide korrigeerimise regulatsioon oleks kaebaja suhtes ebaõiglane või tema huvid saaksid selle tõttu kahjustatud, sest kaebajal oli kõnesoleva perioodi maksukohustuse korrigeerimiseks / muutmiseks võimalik MTA 21.04.2020 maksuotsus vaide- ja kohtumenetluses vaidlustada ja / või esitada MTA-le taotlus maksuotsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks vastavalt MKS §-dele 101-104. Praegusel juhul kaebaja kasutas võimalust vaidlustada MTA 21.04.2020 maksuotsus, ent nii vaide- kui ka kohtumenetluses ei leidnud tõendamist see, et KV tehtud väljamaksed oleksid olnud seotud kaebaja ettevõtlusega (vt haldusasi nr 3-20-1370). Seega kokkuvõtvalt on maksuhaldur oma 21.04.2020 maksuotsusega perioodi oktoober 2016 – juuli 2018 osas kaebaja maksukohustuse siduvalt kindlaks määranud ning kaebaja ei saa enam läbi 2018. a augusti parandusdeklaratsiooni esitamise taasavada sisuliselt sama vaidlust, millist arutati haldusasjas nr 3-20-1370.

13.Kuigi kaebajal ei olnud enam võimalik maksustamisperioodide oktoober 2016 – juuli 2018 puudutavaid deklaratsioone parandada tulenevalt MTA 21.04.2020 maksuotsuse tegemisest samade perioodide osas, on maksuhaldur kaebajale õigesti selgitanud ka seda, et deklaratsiooni parandamisele kehtib 3-aastane aegumistähtaeg. See tähendab, et isegi juhul, kui nimetatud maksuotsust ei oleks tehtud, ei saaks kaebaja esitada 2020. a septembris ja novembris (mil kaebaja esitas maksustamisperioodi 2018. a augusti parandusdeklaratsiooni, mille sisuks oli perioodide oktoober 2016 – november 2017 maksuarvestuse parandamine) parandusi kaugemasse minevikku kui 2017. a august. Riigikohus selgitas 12.05.2020 otsuse nr 3-18-989 p-des 12 ja 13 järgmist: „Deklaratsiooni parandamisele kohaldub MKS § 89, mille lg 1 näeb ette võimaluse teavitada maksuhaldurit deklaratsioonis esinevatest vigadest või andmete puudulikkusest enne maksusumma määramise aegumist. MKS § 98 lg 1 esimese lause järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. /.../ sama lõike teises lauses nimetatud viieaastane aegumistähtaeg on erandlik tähtaeg, mis annab maksuhaldurile õiguse määrata maksude tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma pikema tähtaja jooksul. Seega ei ole viieaastane aegumistähtaeg kohaldatav deklaratsiooni parandamisele. /.../ Kolleegiumi hinnangul laieneb MKS § 89 lg-s 1 sätestatud tähtaeg maksudeklaratsiooni andmete parandamisele, sõltumata nende mõjust deklaratsiooni alusel arvutatud maksukohustusele, kuna maksudeklaratsiooni andmekoosseis (deklaratsiooni vorm) on õigusaktiga erinormina sätestatud ja parandusdeklaratsioonide ajaliselt piiramatu esitamisvõimalus ei saa olla sätte eesmärgiks.“
14.Olgugi, et kaebaja enda seisukoht kinnitab tasaarvestuse mittetoimumist 2018. a augustis, siis ei saaks lugeda 2018. a augusti parandusdeklaratsiooniga perioodide 2016-2018 9(13)

3-21-2313 väidetavate vastastikuste nõuete tasaarveldamist põhjendatuks ka juhul, kui tasaarveldused oleksid reaalselt vormistatud 2018. a augustis. Seda põhjusel, et kaebaja perioodi 2016 – 2018 raamatupidamine ei kajastanud selliseid vastastikuseid nõudeid, mida kaebaja saaks tasaarveldada.

14.1.Kohus selgitab, et maksukohustuslase tunnustele vastav isik (MKS § 6) on kohustatud ise pidama enda raamatupidamis- ja maksuarvestust, sh deklareerima maksukohustust (MKS § 57 lg 2 p 1, § 82). Raamatupidamisarvestust tuleb pidada RPS sätestatud juhtudel ja korras ning raamatupidamis- ja maksuarvestust tuleb korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest (MKS § 57 lg-d 1 ja 3). RPS täpsustab raamatupidamise korraldamise põhinõudeid, s.o raamatupidamiskohustuslane on kohustatud: 1) korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, finantstulemusest ja rahavoogudest; 2) dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; 3) kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; 4) koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded RPS-is ja teistes õigusaktides sätestatud korras; 5) säilitama raamatupidamise dokumente (RPS § 4). Regulaarselt peetava raamatupidamise kokkuvõte tuleb teha pärast majandusaasta lõppu koostatava majandusaasta aruande näol, mis tuleb esitada äriregistrile kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest (RPS § 14, äriseadustiku § 179 lg-d 1 ja 4). Eeltoodud regulatsioonist tuleneb, et maksukohustuslase raamatupidamis- ja maksuarvestus peab olema regulaarselt ajakohane, täielik ja kontrollitav. Ka Riigikohus on korduvalt selgitanud, et maksukohustuslane peab korraldama oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad. Hoolsusnõuete eiramine toob maksukohustuslasele kaasa riski, et tõendamiskoormuse üleminekul maksukohustuslasele ei suuda ta oma hooletuse tõttu tõendada, et tehingud või muu tegevus väidetavatel tingimustel siiski toimusid11. Lisaks eeltoodule ei saa mainimata jätta ka kaebaja esitatud maksunõustaja AK 11.08.2021 vastust, kus on samamoodi rõhutatud korrektse raamatupidamisarvestuse tähtsust, sh seda, et nõuded peavad olema kajastatud raamatupidamises12. Kohtule esitatud materjalide (ega ka haldusasjas nr 3-20-1370 esitatud materjalide) põhjal ei saa aga väita, et KV väidetavad nõuded kaebaja vastu olid nende väidetava tekkimise ajal kajastatud kaebaja raamatupidamises. Kohus ei nõustu kaebajaga, et KV 09.06.2021 saadetud e-kiri maksuhaldurile seonduvalt 2017-2018 majandusaasta aruannete muutmisega 13 kui ka äriregistrile 19.01.2021 ja 23.04.2021 esitatud majandusaasta aruanded 2017-2018 aastate kohta 14 tõendavad KV (või tema abikaasa) 2016-2018 aastatel tekkinud nõudeid kaebaja vastu15. Tegemist on väidetavate tehingute toimumisest ja nende raamatupidamises kajastamise kohustuse tekkimisest oluliselt hiljem esitatud dokumentidega, millest ei saa teha järeldust, et kõnesolevad nõuded kaebaja vastu olid nõuete tekkimise ajal üles võetud kaebaja raamatupidamises. Sealjuures on maksuhaldur 21.04.2020 maksuotsusega lõppenud vt Riigikohtu 21.10.2015 otsuse nr 3-3-1-27-15 p 21 ja seal viidatud kohtupraktika MTA 19.11.2021 vastuse lisa 38, vt vastuseid küsimustele 1-3

MTA 19.11.2021 vastuse lisa 29

MTA 19.11.2021 vastuse lisad 24 ja 25

kohtuistungi helisalvestis kell 10:28:43-10:56:02

10(13)

3-21-2313 maksumenetluses palunud kaebajal esitada 01.10.2016-31.07.2018 raamatupidamise pearaamatu kõikide kontode väljavõtted, v.a 01.11.2017-31.12.2017, ning muud dokumendid, mida kaebaja pidas menetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisel oluliseks, samuti teavet kaebaja vastu olevate nõuete kohta16. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud raamatupidamise, kus oleksid kajastatud sellised nõuded, mille olemasolu väidab kaebaja 2020. a-l esitatud parandusdeklaratsioonis. Kuivõrd MTA 21.08.2018 korraldust ja MTA 01.02.2019 e-kirja ei ole käesolevas asjas esitatud, siis peab kohus vajalikuks need dokumendid HKMS § 62 lg 2 alusel võtta käesoleva haldusasja juurde haldusasjas nr 3-19-1319 esitatud dokumentide juurest, s.o MTA 11.07.2019 taotluse lisad 1 ja 17.

14.2.Raamatupidamis- ja maksuarvestuse põhimõtetega kooskõlas olevaks ei saa pidada nõuete lisamist raamatupidamisarvestusse aastaid pärast väidetavaid tehinguid ning seda eriti olukorras, kus kõnealused maksustamisperioodid on läbinud maksukontrolli (MKS § 551). Vastasel juhul ei oleks maksukohustuse täitmine üldse kontrollitav, s.o kui maksukohustuslane saaks igal ajal, seejuures pärast maksukontrolli lõppemist enda raamatupidamis- ja maksuarvestust tagasiulatuvalt muuta. Nagu kohus eespool selgitas (vt kohtuotsuse p 11), siis pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust muuta / korrigeerida eeskätt maksuotsuse vaidlustamise teel. Raamatupidamine peab igal ajahetkel kajastama tegelikkust. Nõuetele vastavate raamatupidamisdokumentide olemasolu ja nende kajastamine raamatupidamis- ja maksuarvestuses ei saa sõltuda sellest, kas MTA on mingi perioodi osas tuvastanud maksuvõla või mitte, nagu leiab kaebaja. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et kaebaja kajastas algselt KV tehtud väljamakseid laenuna (laenu andmisena) ning hilisemalt on asunud väitma, et tegelikkuses oli tegemist hoopis laenu tagastamisega (KV ees olevate kohustuste täitmisega). Laenu andmine (saaja on võlgnik) ning kohustuse täitmine (saaja on kreeditor) on teineteist välistavad olukorrad, st tekkida ei saa kohtu hinnangul olukorda, et kaebaja raamatupidamine kajastab mingil hetkel väljamakset laenu andmisena ja hiljem sama väljamakset kohustuse täitmisena samale isikule ning mõlemad olukorrad kajastavad tehingu tegelikku sisu. Seega juba ainuüksi see asjaolu seab kaebaja väidetavad nõuded kahtluse alla. Lisaks on kaebaja läbivalt nii kaebuses kui ka asjas toimunud kohtuistungil viidanud, et kaebaja võlgnes nii enne MTA 21.04.2020 maksuotsuse tegemist kui võlgneb ka praegu KV oluliselt suuremaid summasid kui olid perioodil oktoober 2016 – märts 2018 KV tehtud väljamaksed. Kummastav selle juures on aga see, et kaebaja ei tea ka ise siiani, millise konkreetse summa kaebaja väidetavalt KV võlgneb17.
15.Kaebaja on veel maksuhaldurile ette heitnud, et kui maksuhaldur ei aktsepteeri kontrolliperioodile järgnenud maksustamisperioodil eelnevate perioodide enammakse deklareerimist (mis kaotab matemaatiliselt kontrollimenetluses tuvastatud varasema maksukohustuse ära), siis oleks maksuhaldur pidanud kaebajale selgitama, kuidas vastavat maksukohustust õiguspäraselt vähendada. Kohus leiab, et kaebajal ei olegi seaduslikult võimalik taasavada lõppenud maksukontrolli põhjendusega, et kontrollitud maksustamisperioodide raamatupidamis- ja maksuarvestus oli kontrolli läbiviimise ajal puudulik. Sealjuures isegi juhul, kui tegelikkuses väidetavad tehingud

vt MTA 21.08.2018 korraldus nr 12.2-3/045275-1 ja MTA 01.02.2019 e-kiri kohtuistungi helisalvestis kell 10:36:13-10:36:36

11(13)

3-21-2313 toimusid, mida raamatupidamises nõuetekohaselt ei dokumenteeritud (nt kohustuste üles võtmine ja nõuete tasaarveldamised), siis on puuduliku raamatupidamis- ja maksuarvestusega kaasnenud maksu määramine maksukohustuslase hoolsuskohustuse rikkumisega kaasneva negatiivse tagajärje paratamatu väljendus (vt ka MKS § 102 lg 1 p 2). Puudusi ei saa tagantjärele kõrvaldada määramatu aja jooksul, vaid õigusrahu / õiguskindluse piir on maksukontrolli tulemusena tehtud maksuotsuse vaidlustamine (mille raames hindab kohus ka seda, kas menetlusosalisele on olnud tagatud piisav aeg tõendite esitamiseks ja piisav ärakuulamisõigus). Kõigis õigussuhetes peab mingil hetkel saabuma õiguskindlus.

16.Ülaltoodud põhjustel ei saanud MTA kaebaja 2018. a parandusdeklaratsiooni tulemusena tekitatud tagastusnõuet rahuldada. Sellest tulenevalt puudub kohtul ühtlasi vajadus analüüsida ja eraldi kujundada seisukoht küsimuses, kas kaebaja saab MDR tehtud makseid seoses kaebaja Saksamaa filiaali tegevusega lugeda kaebaja kulude kandmiseks. Küll aga märgib kohus, et maksustamise seisukohast ei ole määrav see, kuidas tuleb filiaali mõista tsiviilõiguslikus või raamatupidamislikus mõttes. Maksuõiguses on maksukohustuslase mõiste laiem (MKS § 6, TuMS § 7), st eraldi maksukohustuslaseks võib olla ka äriühingu filiaal. Ühtlasi kehtib maksuõiguses neutraalse maksustamise ja territoriaalsuse põhimõte. Nende põhimõtetega ei pruugi kooskõlas olla kaebaja arusaam sellest, et praegusel juhul tuleb kaebajat ja tema Saksamaa filiaali käsitleda ühe maksukohustuslasena ning lubada kaebajal kajastada Eesti maksudeklaratsioonidel Saksamaa filiaaliga seotud arveid (kulutusi). Seda olukorras, kus kaebaja väitel on tal püsiv tegevuskoht Saksmaal (st kaebajal on seal püsiv majandustegevus) ning kaebaja filiaalile on Saksamaal omistatud käibemaksukohustuslase ja maksukohustuslase number.
17.Kohus peab vajalikuks kommenteerida ka kaebaja seisukohta seonduvalt maksuhalduri etteheitega, et kaebaja deklareeris kuude lõikes maksustamise aluse ära langemise suuremates summades, kui varasemate kuude TSD-del oli määratud18. Nimelt on kaebaja kaebuses märkinud, et võib deklareerida summasid mistahes suuruses ning kui MTA peab deklareeritud summat osaliselt põhjendamatuks, peab MTA rahuldama deklareeritud summa põhjendatud ulatuses18. Kohus ei nõustu kaebaja hinnanguga, et maksukohustuslane võib esitada MTA-le (Eesti riigile) ükskõik millise sisuga maksudeklaratsioone. Deklaratsiooni esitaja on kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid (MKS § 85 lg 4) ning valeandmete esitamine saab olla kvalifitseeritav mh kuriteona (karistusseadustiku § 3891).
18.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebuse põhjendused ei anna alust lugeda MTA 31.08.2021 maksuotsust õigusvastaseks ega seetõttu seda tühistada.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

MTA 07.07.2021 kontrolliakti (MTA 19.11.2021 vastuse lisa 43) lk 4 18 kaebuse p 3.4

12(13)

3-21-2313 (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee kohtunik

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 11.06.20263-26-1704/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 11.06.20263-26-1661/5Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja