Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 14. oktoober 2022, Tallinn Haldusasja number
3-22-1368
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.05.2022 otsuse nr 4.2-1/5727-1 tühistamise ning relvaloa taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Esindajad: Tatjana Kostrõkina ja Jelena Aru Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Agne Niido
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 14. novembril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
Kaebaja esitas 30.03.2022 taotluse relvaloa saamiseks sportimise ning enese ja vara kaitsmise otstarbel. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA või „vastustaja“) tegi 27.05.2022 otsuse nr 4.21/5727-1 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega keeldus relvaseaduse (edaspidi „RelvS“) § 36 lg 4 punkti 3 alusel kaebajale relvaloa väljastamisest, leides et kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relva omama. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei ole
kaebaja õiguskuulekas ning järjepidev õigusvastane käitumine (sagedased liiklusrikkumised, vägivald, liigne alkoholi tarbimine) näitab seda, et kaebaja ei suuda või ei taha ühiskonnas kehtivatest reeglitest ja normidest kinni pidada, kusjuures viimasest rikkumisest pole möödas piisavalt aega, tegemaks järeldust, et kaebaja varasem käitumine on minevik ja enam ei kordu. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et kaebajal ei ole kehtivaid karistusi, ent tema sobimatust relva omamiseks näitavad järgmised asjaolud: 2018. aastal oli kaebaja kahtlustatav karistusseadustiku (edaspidi „KarS“) § 121 lg 1 nimetatud süüteos, tunnistades end süüdi, ent kriminaalmenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlustel; 2004. aastal oli kaebaja kahtlustatav KarS §-des 121 ja 275 nimetatud kuritegude toime panemises, ent kriminaalmenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlustel; 2008. ja 2017. aastal lamas kaebaja alkoholijoobes olles avalikus kohas, 2016. aastal toimetati ta kainenema ning 2012. aastal juhtis ta sõidukit alkoholi tarvitanuna; ajavahemikul 1999-2020 on kaebaja 21 korral eiranud liikluses kehtivaid reegleid (tehnoülevaatust mitte läbinud sõiduki juhtimine, foori keelava tule eiramine, sõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades, lubatud sõidukiiruse ületamine, turvavöö mitte kasutamine, liikluskindlustuse puudumine); 2020. aastal teatati politseile, et kaebaja häirib ühe ettevõtte (ülevaatuspunkti) tööd, 2017. aastal teavitati politseid, et kaebaja keeldus maksmast taksoarvet ja oli agressiivne;
2.1.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist ning PPA kohustamist relvaloa taotluse uueks läbivaatamiseks. Esiteks leiab kaebaja, et vastustaja ei oleks tohtinud lähtuda karistusregistrist kustutatud karistusandmetest ega omistada kaebajale süütegusid, mille eest teda süüdi mõistetud ei ole. Kaebaja rõhutab, et kõigi vaidlusaluses otsuses nimetatud tegude puhul ei ole kaebajat kas üldse karistatud või on karistused karistusregistrist ammu kustutatud. Kaebaja leiab, et PPA-l ei ole seadusest tulenevalt relvaloa andmise menetluses õigust isiku karistusregistri arhiivi kantud andmetest lähtuda. Kaebaja viitab seejuures Tartu Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-19-1641 ning Riigikohtu otsusele kohtuasjas XXXXXXX. Kaebaja rõhutab, viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-17-1545, et relvaloa andmise üle otsustamisel ei saa lähtuda üksnes karistatuse faktist, vaid tuleb otsuse tegemisel kaebaja isikut, eluviisi ja käitumist nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks esineb isiku puhul kaitstava õigushüve kahjustamise oht.
2.2.Teiseks leiab kaebaja, et PPA ei tohtinud otsuse tegemisel tugineda enda andmebaasis sisalduvale teabele 2017. aastal taksojuhi suhtes agressiivse käitumisega seotud sündmuse osas, kuna puuduvad objektiivsed tõendid kirjeldatud juhtumi ja selles osalenud isikute kohta.
3.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, rõhutades esmalt, et kaebajale relvaloa andmisest keeldumise aluseks ei olnud karistatus süütegude eest, vaid relva omamiseks sobimatu eluviis, mis annab PPA-le avara kaalutlusõiguse relvaloa taotleja usaldusväärsuse ja sobivuse hindamisel. Vastustaja ei nõustu, et politsei andmebaasis sisalduva teabe kasutamine on lubamatu, kuna politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 8 lõike 1 kohaselt tegemist andmekoguga, kus töödeldakse korrakaitse ja süüteomenetlusega seotud andmeid avaliku korra ja siseturvalisuse tagamise eesmärgil politseile pandud ülesannete täitmiseks ning viimaste ülesannete hulka kuulub RelvS § 34 lõike 1
kohaselt ka relvaloa väljastamine. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja varasem käitumine annab tunnistust sellest, et tegemist ei olnud juhuslike minevikus toimunud eksimustega, vaid aastatepikkuse välja kujunenud käitumismustriga. Vastustaja leiab, et relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt keskmisest vastutustundlikumat käitumist. See tähendab vastustaja hinnangul seda, et relvaloa väljastamisest keeldumisel ei pea haldusorgan veenvalt põhjendama mitte seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud, vaid vastupidi – piisab sellest kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. RelvS § 36 lg 4 punkti 3 kohaselt võib keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Tegemist on kaalutlusõiguse alusel tehtava keelduva otsusega, mille tegemine eeldab PPA-lt hinnangu andmist loa taotleja käitumisele ja eluviisile ning selle võimalikule ohtlikkusele. Selle hinnangu andmisel tuleb PPA-l kogu loa taotleja senise käitumise ja eluviisi kohta olemasolevate andmete alusel hinnata tema võimalikku käitumist tulevikus. PPA peabki isiku käitumist hindama pikema aja jooksul, eelkõige kontrollimaks võimalust, et mingisugune konkreetne tema usaldusväärsuses kahtlemist õigustanud tegu või sündmus ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei ole põhjust teha põhjapanevamat järeldust isiku käitumise kohta. PPA ei pea seejuures tõendama, et relvaloa saamise korral oleks isik edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab sellest, kui asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. Relvaluba on sisuliselt eriõigus käsitseda relva kui kõrgema ohu allikat ning suur avalik huvi on selle vastu, et selline luba oleks vaid piisavalt usaldusväärsetel inimestel.
5.Väär on kaebaja seisukoht, et PPA on lubamatult tuginenud karistusregistri arhiivi andmetele. Esiteks ei nähtu ei vaidlustatud otsusest ega vastustaja poolt esitatud toimikust (vastustaja vastuse lisa 2), et otsuse tegemisel oleks karistusregistri arhiivist andmeid võetud. Vaidlustatud otsuses on karistusregistri andmete osas pelgalt tõdetud, et kehtivaid karistusi kaebajal ei ole. Seevastu ei tähenda kaebuses osutatud kohtupraktikast tulenev karistusregistri arhiivi andmete kasutamise keeld seda, et PPA ei võiks relvaloa taotleja käitumise ja eluviisi hindamisel arvesse võtta isiku tegusid ja temaga seotud sündmusi, mille kohta on PPA-l teave mingisugustest muudest allikatest, sõltumata sellest, kas relvaloa taotlejat on selliste tegude eest üldse kunagi karistatud. RelvS-is eristatakse selgelt relvaloa andmisest keeldumist loa taotleja karistatuse tõttu (RelvS § 36 lg 1 punktid 6, 7, 11–14, samuti RelvS § 36 lg 4 punkt 5) ning relvaloa andmisest keeldumist taotleja ohtliku käitumise või eluviisi tõttu (RelvS § 36 lg 4 p 3). Viimati nimetatud aluse kohaldamiseks nõutav analüüs peab hõlmama loa taotleja käitumise hindamist pikema perioodi jooksul. Selle analüüsi raames ei saa PPA eirata teavet isiku sellise käitumise kohta, mis muuhulgas võis varem olla tema karistamise aluseks, samuti teavet isiku käitumisaktide kohta, mille osas süüteomenetlust kas ei alustatud või mille puhul selline menetlus lõpetati. Kõigi selliste isikut iseloomustavate käitumisaktide kogumi pinnalt peab PPA hindama, kas isiku eluviis või käitumine võib olla teda ennast või teisi ohustav. Teisisõnu tähendab see, et karistatuse tõttu (nt. RelvS § 36 lg 4 punkti 5 alusel) saab relvaloa andmisest keelduda, kui isikul on kehtiv karistus,
ent relvaloa taotleja käitumise ja eluviisi hindamisel võib ja peab PPA arvesse võtma kogu talle kättesaadavat ja seaduslikul alusel saadud teavet loa taotleja käitumise kohta, sh käitumise kohta, mille eest on isikut varem karistatud, kui ka käitumise kohta, millele mingisugust karistust järgnenud ei ole. Asjaolu, et teatud käitumisakt on varem tinginud isiku karistamise, ei tähenda, et teave selle käitumisakti kohta oleks saadud karistusregistri arhiivist. RelvS sätete tõlgendamine selliselt, et PPA ei või üldse arvesse võtta karistusregistrist kustutatud karistusandmetega seotud tegusid ja sündmusi puudutavat teavet või näiteks otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud kriminaalmenetluste raames saadud teavet, oleks selges vastuolus relvalubade andmise eesmärgiga tagada, et relvad ei satuks inimeste kätte, kelle puhul on tõenäoline, et nad võivad ennast või teisi ohustada.
6.Käesoleval juhul on PPA kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et puudutatud isik on oma käitumise tõttu sobimatu relva omama. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on PPA vaadelnud kaebaja käitumist 23 aasta jooksul. Otsuses on esile toodud, et selle aja jooksul on kaebajat kahel korral kriminaalmenetluse raames kahtlustatud vägivaldse teo toime panemises. Kriminaalmenetlused lõpetati otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse seadustiku § 202 lg 7 alusel. Seejuures nähtub otsusest, viimasel korral ehk 2018. aastal seisnes kaebaja tegu selles, et ta haaras selja tagant taksojuhi õlgadest kinni, hakkas teda sõitmise ajal raputama, selle järel lõi kannatanut. Otsuse kohaselt tunnistas kaebaja kriminaalmenetluses oma süüd. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud ega väitnud, et vaidlustatud otsuses kirjeldatud tegu aset ei leidnud. Asjaolu, et isikut on kahel korral, seejuures viimati umbes 4 aastat enne relvaloa taotlemist, kriminaalmenetluse raames kahtlustatud vägivaldses käitumises ning vägivaldse käitumisakti aset leidmises ei ole mõistlikku kahtlust, õigustab kokkuvõttes järeldust, et isik on loomult agressiivne ning peab võimalikuks oma soovide või eesmärkide saavutamiseks vägivalla kasutamist. Sellise isiku puhul tuleb pidada võimalikuks, et relvaomanikuna ei suuda ta adekvaatselt olukordi hinnata ning võib kergekäeliselt – olles veendunud enda seisukoha või tahtmise õigsuses – kasutada relva olukorras, kus selleks mingisugust objektiivset vajadust ei ole.
7.Lisaks konkreetselt vägivaldsele käitumisele viitavale teabele on PPA vaidlustatud otsuses põhjendatult esile toonud selle, et kolmel korral – aastatel 2008, 2016 ja 2017 – on politsei pidanud reageerima põhjusel, et kaebaja on viibinud avalikus kohas, olles ülemäärases alkoholijoobes. Kaebaja ei ole väitnud, et selliseid sündmusi toimunud ei oleks. Sellise korduva käitumise pinnalt – olgugi, et viimasest sedalaadi sündmusest oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal möödunud umbes 5 aastat – saab põhjendatult järeldada, et kaebajal võib olla probleeme alkoholi liigtarbimisega ning sellest tingituna oma käitumise kontrollimisega. See õigustab järeldust, et ta ei puugi olla suuteline täitma relvaomanikuna kõiki kohustusi ja ohutusnõudeid ja seega olla ohtlik endale või teistele.
8.Kolmandaks on PPA põhjendatult esile toonud kaebaja korduvad liiklusrikkumised. Kaebaja ei ole eitanud, et ta on vaidlustatud otsuses osutatud liiklusrikkumised toime pannud. 21 aasta (19992020) jooksul 21 liiklusalase rikkumise toime panemine õigustab järeldust, et isikule on omane põhjendamatu riskikäitumine ning hoolimatu suhtumine nii tema enda kui teiste isikute turvalisuse tagamiseks õigusaktides sätestatud eeskirjadesse. Isiku puhul, kes pikema perioodi jooksul keskmiselt kord aastas jääb politseile vahele lubatud piirkiiruse ületamise, turvavöö kasutamata jätmise, keelava fooritule eiramise või tehnokontrolli mitte läbinud sõiduki juhtimisega, aga ka alkoholi tarbinuna sõiduki juhtimisega, on põhjust eeldada põhimõtteliselt hoolimatut ja põhjendamatult riskialdist käitumist. Arvestades liiklusjärelevalve intensiivsust Eesti teedel ja tänavatel võib eeldada, et sedavõrd sageli rikkumistega politseile vahele jäänud sõidukijuht eirab liikluseeskirju pidevalt. Liiklusrikkumise
toime panemine näitab riskikäitumist liikluses ning sellega kaasnevate ohtude mitte mõistmist või suhtumist, et iga ohutusreeglit võib rikkuda, kui see parasjagu soodne või otstarbekas näib. Selliselt käitunud isiku puhul võib PPA asuda seisukohale, et ta ei pruugi hakkama saada relva hoidmist, kandmist ja kasutamist reguleerivate nõuete täitmisega ning võib relva kuritarvitada ehk kasutada relva ilma, et selleks tegelikku eesmärgipärast vajadust oleks või suhtuda hoolimatult relva hoidmisega seotud nõuetesse. Seega võis PPA kaebaja liiklusrikkumiste ajalugu – sõltumata sellest, et karistusregistris vastavaid karistusandmeid ei ole – tema käitumise ja eluviisi hindamisel arvesse võtta ning ilma ilmset kaalutlusviga tegemata asuda seisukohale, et toime pandud liiklusrikkumistes seisnev käitumisaktide jada kinnitab isiku väljakujunenud käitumismustrit, mille näol on tegemist ohtliku ja relvaomanikule sobimatu käitumisega.
9.Mis puudutab kaebaja väidet, et PPA on lubamatult lähtunud oma andmekogus sisalduvatest andmetest, mis puudutavad 2017. aastal väidetavat agressiivset ja/või vägivaldset käitumist taksojuhi suhtes, siis tuleb tõdeda, et sellele teabele tuginemine vaidlustatud otsuses on põhjendamatu pelgalt sel põhjusel, et menetluse käigus ei ole kaebaja saanud selles osas oma seisukohta esitada. Seega on vastustaja selles osas rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebajale 11.05.2022 saadetud kirjas (vt vastustaja lisa 1, lk 15—16), kus on esitatud argumendid, millega PPA kavatses sisustada relvaloa andmisest keeldumise otsust, on kajastatud küll muud hilisemas otsuses osutatud teavet, ent kõnealust 2017. aasta sündmust mitte. Haldusmenetluse seaduse §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse eesmärk on tagada otsustamise seisukohast oluliste asjaolude välja selgitamine ning see õigus eeldab seda, et haldusakti adressaadil on olnud menetluse käigus võimalik esitada oma seisukoht ja vastuväited vähemalt kõigi otsuse tegemisel aluseks võetavate faktiliste asjaolude ja tõendite kohta. Kui haldusorgan tugineb otsuse tegemisel asjaolule, mille kohta ei ole otsuse adressaadile enne otsuse tegemist antud mõistlikku võimalust oma seisukoha esitamiseks ja eelkõige sellisele asjaolule, mille osas ei pruugi adressaadil isegi olla aimu sellest, et haldusorgan sellele tugineda võiks, siis ei saa lugeda asjaolu haldusorgani poolt õigesti tuvastatuks ning tuleb asuda seisukohale, et seda asjaolu ei oleks otsuse tegemisel tohtinud arvesse võtta. Käesoleval juhul on täiesti võimalik, et kirjeldatud sündmusest seda puudutava kande olemasolust politsei andmekogus sai kaebaja esmakordselt teada alles vaidlustatud otsuses. Ka vastustaja esitatud andmekogu kandest ei nähtu, et politseiametnikud tegelikult oleksid sündmuse käigus või sellele järgnevalt kaebajaga kontakti saanud.
10.Eelmises punktis mainitud ärakuulamisõiguse rikkumine ja seal kirjeldatud sündmuse alusetu arvesse võtmine otsuse tegemisel ei tingi käesoleval juhul siiski otsuse tühistamist, kuna on ilmne, et sellel sündmusel ei olnud otsuse tegemisel sellist kaalu, mis saanuks otsust mõjutada ehk teisisõnu, ilmselgelt oleks PPA samasuguse otsuse teinud ning õiguspäraselt leidnud, et kaebaja käitumine ei vasta relvaomanikule esitatavatele nõuetele, ka seda sündmust arvesse võtmata. Ka ilma viimati nimetatud sündmust arvestamata annavad piisava aluse kaebaja relvaomanikule sobimatu käitumise iseloomustamiseks pikema aja jooksul korduvalt toime pandud liiklusrikkumised, alkoholi liigtarbimise tõttu politsei sekkumist nõudnud sündmused ning viimati 2018. aastal aset leidnud agressiivne ja vägivaldne käitumine. PPA seisukoht, et relvaomanikule sobimatust käitumisest ei ole möödunud piisavalt aega, et tekiks usaldus, et sedalaadi käitumine ei kordu, ei ole ilmselgelt meelevaldne ja jääb seega PPA-l seadusega antud kaalutlusõiguse piiresse.
11.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.